Triatlon – Lehekülg 2 – Nourish, Train & Flourish

Üks minu suur salajane soov juba eelmisest aastast – läbida triatlonil olümpiadistants või midagi pikemat – on lõpuks ometi täitunud! Las ma räägin pikemalt, kuidas mu (senise) elu pikim triatlon möödus.

Minu ettevalmistus triatloniks oli kõike muud kui ideaalne. Järjepidevusest ja mahust on igal alal puudu jäänud. Tegelikult on olukord väga lihtne: pärast eelmise aasta ülekoormust olen ma nüüd mahu suhtes väga ettevaatlikuks muutunud. Kui ma jään kahtlema, kas peaks tegema lisatrenni või pigem võtma lisapuhkust, siis olen alati võtnud lisapuhkust, sest ma ei taha enam millegagi riskida. Seega oli minu ettevalmistus väga lünklik, tegelikult vajab triatlon ikka palju rohkem ja palju paremat süstemaatilist treenimist.

Aga eesmärgi täitmine ehk triatloni läbimine oli selle vormi pealt tehtav. Kõige suurem heameel on selle üle, et olen avaveeujumisega lõpuks sõbraks saanud ning suudan vees rahulikuks jääda ning mitte lasta end veetaimedest, läbipaistmatust veest, teistest inimestest jms häirida. Rattasõidus olen lihtsalt nõrk (kui ei treeni, siis nii peabki olema) ja jooksus aeglane. Vahetusalad vajavad lihtsalt palju harjutamist, et kiiremaks saada. Kokkuvõttes tsiteerin Mariat:

Why be bad at one sport, when you can be bad at three. 😀

Ma ei suuda piisavalt palju rõhutada, kui tähtsad on realistlikud ootused. Omajagu on neid harrastussportlasi, kes lähevad võistlustele peale liialt suurte ootustega, tahavad saavutada seda, mida nende vorm (veel) ei luba, ja võistluse järel pettuvad ning saavad ühe väga hapu emotsiooni. Olen ju isegi kunagi üks neist olnud… Unistused ja eesmärgid on toredad, aga kõike ei saa vahel nii ruttu, kui me ise tahaksime. Seega tuleb osata iseennast realistlikult hinnata. Milleks need järjepanu tulevad pettumused?

Te võite nüüd öelda, et selline realistlike ootuste põhine suhtumine on alla andmine, aga mina ei ole sellega nõus. Minu jaoks on tähtsam pikaajaline perspektiiv, mitte lühiajaline iseenda lõhki kiskumine ja veri ninast väljas kohe-nüüd-praegu oma suurte eesmärkide poole püüdlemine. Ma pigem püstitan iga aasta väikseid eesmärke, lihvin iga aasta maha pisikese tüki oma rekordist ja olen seejuures väga õnnelik, kui et riskin ülekoormuste ja vigastustega, püüeldes liiga rutakalt suurte eesmärkide poole ning olles seejuures veel väga õnnetu, sest need suured eesmärgid selle lühikese aja jooksul ei täitunud. Aga see olen ainult mina ja teil kõigil on õigus omale arvamusele. 🙂

Anyway, jõuaks nüüd päriselt selle juurde, mis laupäevasel triatlonil juhtus.

Enne starti

Jõudsime stardipaika Vabaduse puiesteel kella 11 paiku. Hommikune puder oli väga tõrksalt alla läinud, sest närv oli sees. Mõningase ootamise järel sain lõpuks vahetusalasse oma asju ära viima. Enne alasse sisenemist kontrolliti veel kiivreid ja pidureid. Vahetusalas oli kohad numbrite järgi. Vahetusala seadsin üles jälle oma plaani järgi. Töötas seegi kord, kuigi ühe vea suutsin T1-s siiski teha.

Ilm hakkas päikselisemaks ja soojemaks minema, sai isegi pusa maha kooritud. Veetemperatuur oli vaid 17 kraadi, seega hirm oli päris suur, sest kalipsot mul ju ei ole. Veel viimane WC-s käik (jubedaim külastatud WC mu elus…) ning ronisime bussi, mis osalejad Lodjakoja juurde starti sõidutas.

Tegime mõned pildid, mütsid pähe ja prillid ette ning katsusime natuke vett. Külm, suisa läbilõikavalt jäine. Õnneks toodab keha sellist toredat asja nagu adrenaliin, mis natuke olukorda leevendas. Ja õnneks on mu kehal päris korralik kogus rasva, mis sooja hoiab. 😀

Ujumine

Startisime koos Marise ja Mariaga täiesti viimasest reast, et vältida kõigi teistega vees võitlemist ning pikki päid ja jalgu saamist. Oi kui palju imestunud pilke me saime, sest meil ei olnud kalipsosid. Osalejaid oli üle 240 ning kalipsota ujus neist vast 10. Veidi enne stardituutu ronisime vette ning pasuna kõlades sukeldusin mina kohe vette ja proovisin kroolima hakata.

Ei tulnud välja. Külm haavas korraks kogu liikumisvõime. Eriti külmetas seal vees pea. Sain aru, et mõistlik on korraks mitte kroolida, vaid hoida pead veest väljas ja lasta kehal natuke maha jahtuda, et see šokk ei oleks nii suur. Umbes 200 meetrit ujusin rinnuli ja selili. Proovisin saada hingamise korda ning täielikult maha rahuneda, sest ilma korraliku hingamiseta pole mul seal vees midagi teha. See õnnestus. Sealt edasi ujusin ainult krooli. Success!

Olin enda jaoks jaganud distantsi kaheks. Esimesed ligikaudu 750 meetrit Kroonuaia sillani ning järgmised 750 finišini. Esimeses pooles on vool aeglasem, teises kiirem. Ideaalis tuleks ujuda nii jõe keskel, kui saab, et vool ujumise kergemaks muudaks. Üldplaanis tuli välja.

Külmatunne hakkas isegi üle minema ning suurim takistus oli Kroonuaia ja Vabaduse silla vahel alati minu ette sattuv härra, kes väga suurte liigutustega konna ujus. Sain sealt ikka mitu obadust, ükskõik kui eemale ma temast ujuda ei üritanud. Õnneks lõpuks sain temast mööda ja rohkem ta mind enam ei seganud.

Sisevete Saatkonna juurest oli rada mulle juba tuttav, sest seal olin 2 aastat tagasi Igamehetriatlonil ujunud. Ligikaudu 500 meetrit. Finiš juba silmaga paista (prillidesse ei tulnud vett, jee!). Kiirendasin veel ning juba olingi purdel, kus tasakaal oli täitsa null ning pidin paariks sekundiks seisma jääda, et siis juba vahetusala poole jooksma hakata.

Aeg: 25:16 (kuulduste kohaselt olevat see rada mitte 1500, vaid 1750 m pikk)
Koht: 225 (238-st)

T1

Jooks ujumise lõpust vahetusalasse on Tartu Millil ikka omajagu pikk. Kohe jooksma hakates sain aru, et ma ei tunne oma pöidasid. Need olid täiesti ära külmunud. Üritasin kuidagi ikka püsti püsida. Õnneks oli päike maapinda soojendanud ja lõpuks tuli ka tunnetus pöidadesse tagasi.

Vahetusalas proovisin liikuda nii kiirelt, kui sai. Õnneks olümpiadistants on juba piisavalt pikk, et seal pole minusuguse “tasemega” eriti vahet, kas sul kulub seal 30 sekundit rohkem või vähem. Aga tore oli sellegipoolest, kui sain sealt minema varem, kui nii mõnigi enne mind sisenenud sportlane. 🙂

Aeg: 1:52
Koht: 140

Ratas

Rattasõidul tuli läbida kaks 20 km ringi suunaga Jõgeva poole. Kohe esimesel kilomeetril tuli üles saada Staadioni ja Lubja tänavalt. Ma liikusin seal nagu totaalne tigu. Tunne ei olnud nii tühi nagu Valga triatlonil, aga aeglane olin ikkagi. Esimesel kümnel kilomeetril inimesi muudkui möödus minust, seal hulgas enamus mu sõpru ja tuttavaid. Kurat küll! 😀 Miks ma rattasõidus ikka nii nõrk olema pean… Hiljem ei möödunud enam peaaegu keegi, sest olin niigi peaaegu kõige viimane.

Esimesel ringil, kui möödunud oli tund stardist, võitsin ära oma esimese geeli. Kuna pakendit kuskile panna ei olnud ja maha visata ei tohi seda ammugi, siis toppisin selle oma kombe sisse. Mis sa hädaga ikka teed. Geelidega läks mul natuke kehvasti: kodus oli alles ainult üks High5 geel, ma ei viitsinud neid Lõunakeskusesse juurde ostma minna ja ostsin expolt juurde hoopis 3 SiS geeli (õuna- ja koolamaitselised). Vabandan kõigi SiS-i fännide ees, aga mulle SiS ei meeldinud. Noh, täitsa tarbitav kraam oli ja süda täiesti pahaks ei läinud, aga… ei. Rohkem ma neid ei osta. Kui High5-i geelid muutuvad mõnusalt vedelaks nagu mahl ning maitsevad naturaalselt, siis SiS-i geel oli tunduvalt paksem, õuna või koola maitse oli vaevalt tunda ning tekkis tunne, nagu sööksin lihtsalt maitsetut tärklisemassi. Võib-olla osadele meeldib just see väga mahe maitse, aga mulle mitte. Kui võrrelda näiteks High5 õuna Energy Geli ja SiS õuna isogeeli, siis jääb SiS minu arvates High5-le ikka pika puuga alla.

Aga tagasi rattasõidu juurde. Esimene ring oli minu jaoks üks kannatuste rada, sest esimesed 13 km valutas mu parema jala tagareis, tuhar ja põlv nii hullult, et ma mõtlesin korraks isegi katkestamisele. Olin sarnast asja ka Valgas tundnud, aga Tartus oli see hullem. Palju hullem. Oli see siis tarbitud geelist või millestki muust, aga õnneks läks see valu 1. ringi lõpupoole ära. Siis aga tervitas mind juba Jakobi tõus, õigemini kõigepealt lauge, aga vastik Kroonuaia tänava tõus ja siis järsk ja vastik Jakobi tänava tõus. Miskit moodi suutsin seal isegi ühest mehest mööda sõita. Edasi tuli aga sõita allamäge ning võtta paar kurvi, seega kiirust väga üles lasta ikka ei saanud.

Teine ring möödus juba kergemalt. Proovisin kiirust hoida 25 km/h juures ning valdavalt see õnnestus. Võtsin 1,5 tunni peal ära ka geeli nr 2. Umbes 7-8 km enne lõppu sõitsid minust veel mööda blogilugejad Pille ja Liis. Mis seal ikka, mõtlesin ma. Kui olen viimane, siis olen. Äkki jooksus suudan neist kiirem olla? Sain ühe korra veel Jakobi tõusul surma ning sealt edasi tuli juba stardipaika tagasi pöörduda. Rada oligi täpipealt 40 km pikk.

Aeg: 1:33:51 (keskmine kiirus: 25,6 km/h)
Koht: 229
Pulss: keskmine 168 bpm, max 183 bpm

T2

2. vahetusalas kulus mul selgelt liiga palju aega. Tossupaelad ei tahtnud kuidagi ilusti kinni minna (miks ma ei ostnud triatloni kiirkinnitusi, miks?!?!?!) ja tagatipuks avastasin numbrit ette keerates, et see oli mul terve rattasõidu selja peal pahupidi olnud ehk siis numbritel “jalad” taeva poole. “Tore”. Pidin veel vöö lahti tegema ja uuesti kinni panema. Sekundid kulusid, aga pole parata. Mis s*tasti, see uuesti.

Aeg: 1:40
Koht: 196

Jooks

Kes on kunagi triatlonil käinud, see teab seda tunnet, mis jalgades on, kui pärast ujumist ja rattasõitu peab järsku jooksma hakkama. See on üks täiesti müstiline tunne, see on raske, aga millegipärast see tunne isegi meeldib mulle, sest siis saan ma end eriti bad-ass’ina tunda. 😀 Selline: “Jep, ma just ujusin jääkülmas vees 1,5 km ja sõitsin rattaga 40 km, seal hulgas mitte üks, vaid kaks korda Jakobi mäest üles, ja nüüd jooksen ma casually 10 km sinna peale. Take that!” 😀

Igal juhul oli esimese 200 meetri peal kohe joogipunkt, kus rändas kõhtu ka kolmas geel. Joogipunktis võtsin rahulikult ja kõndisin. Edasi aga läksin juba jooksusammul. 2. km-l püüdsin kinni Liisi, kes oli minust rattarajal möödunud. Üritasin lihtsalt stabiilse tempoga vaikselt edasi liikuda, kuigi korraks tahtis kõhus pistma hakata, süda oli geelist natuke paha ja kogu vedelik tundus kuskil söögitorus hõljuvat. Tundub lõputu probleemide jada, aga suutsin neid edukalt lõpuni ignoreerida.

Turu silla all oli Jooksupartneri joogipunkt. Seal tehti head tööd: kõik said kiirelt joodetud ja kaasaelamine oli lihtsalt suurepärane. Aitäh teile! 🙂 Üldiselt möödus esimene ring vaimselt kergemalt ja kiiremini, sest rajal oli palju neid, kes juba oma teist ringi jooksid. Ei tekkinud seda üksinduse tunnet, mis näiteks rattarajal mitu korda piinas. Esimese ringi lõpus möödus minust ka Tanel Padar, kes sealt juba finišisirgele suundus.

Minul aga jäi veel üks 5 km ring joosta. 2. ringi alguses sõin ära veel oma viimase, neljanda geeli ning läksin siis vapralt viimastele kilomeetritele üksinda vastu. Paar korda vaatasin ka selja taha, aga seal ei olnud kedagi. Eespool ei olnud samuti enam kedagi. Korraks tekkis Anne kanali ääres isegi tunne, et jooksen seal täiesti üksinda.

Teisel ringil pidin tegema ka kaks joogipunktivälist kõnnipausi. Selline väsinud tunne tekkis südame piirkonda (mitte midagi tõsist, aga pole põhjust millegagi riskida) ning seega kõndisin natuke. See aitas ja sain vaikselt edasi sörkida. Kuni Dorpati hotelli juures kuulsin vabatahtlikku rajal kõndijatele ütlemas, et: “Tulge rajalt ära, üks sportlane ju tuleb. Ja veel üks.” Veel üks?! Pilk selja taha kinnitas mu kartust: Liis oli mu peaaegu kinni püüdnud!

Kuidas ta nii ruttu juba nii kaugele oli jõudnud, seda ma ei tea. Ilmselt oli ta tegemas korralikku lõpuspurti. Igal juhul viimased pool kilomeetrit oli jäänud ja seal ei kavatsenud ma küll veel üht konkurenti endast mööda lasta. Niigi oli neid liialt palju möödunud. Tõmbasin jalad tagumiku alt välja, võtsin end kokku ja lihtsalt jooksin. Ise muudkui selja taha vaadates.

Finišisirgel tegin veel viimase kiirenduse, endal peaaegu pisar silmas. Kõik mõtted jõudsid veel peast läbi käia, põhiliselt see, et ma olen üks kuradi tugev noor naine. Kui ma ikka väga tahan, siis ma saan ja ma suudan kõike. Ma olen järjepidev, eesmärkidele orienteeritud ja lootuselt põikpäine. Vahel ma kipun ära unustama, et need isikuomadused pole sugugi mitte igas inimeses olemas. Aga minus on. Need viivad mu veel kaugele. 🙂

Aeg: 1:07:31 (keskmine tempo: 6:45 min/km)
Koht: 218
Pulss: keskmine 173 bpm, max 188 bpm

Finiš!

Kui tagantjärele analüüsida, siis kõige paremini läks vaatamata jäisele veele ikkagi ujumine. Jooks osutus oodatust isegi natuke kergemaks. Rattas olin kõige nõrgem ja ebakindlam. Vahetusaladest esimene oli enam-vähem, teine aga kehv. Kokkuvõttes olin kõigis alades ka oma kõige optimistlikumatest prognoosidest kiirem, lõpetasin Tartu Mill Triatloni väga hea emotsiooniga ja olen väga rõõmus, et sinna minna julgesin. Üks unistus jälle täidetud. 🙂