SEB Tallinna Maraton 2016 (42,2 km)

Ma ei osanud paar päeva seda postitust mitte kusagilt alustada. Aga ka selliseid postitusi on vahel vaja. Ka selliseid võistlusi on vahel vaja. Sometimes you win, sometimes you learn.

11-09-2016-118

Laias laastus võib öelda, et mul oli selleks maratoniks eesmärk A ja eesmärk B. Arvasin, et üks neist täitub. Eesmärk A oli terve tee läbida joostes koos 5 tunni grupiga ja saada kirja aeg 4:5x:xx. Eesmärk B oli isiklikku rekordit kas või minut parandada, sest vorm tundub sel aastal olema parem kui eelmisel. Ma isegi ei mõelnud kordagi viimase 8-9 kuu jooksul, et oleks võimalik, et mu maratoni rekord ei parane. Seda, et mitte kumbki neist eesmärkidest ei õnnestu, ei uskunud ma isegi ilmafaktorit arvesse võttes. Aga just nii läks. Minu eesmärgid sellel korral ei täitunud.

Alustame algusest.

Maratonieelsel ööl magasin ma tõeliselt kehvasti. Nägin unes nii maratoni kui ka muud, uni oli tõeliselt pealiskaudne ja põhimõtteliselt ootasin terve öö äratuskella, et sellest painajast juba välja tulla. Äratus oli kell 6. Sõime pudru ära, vaseliinitasin end üleni sisse (ja ei ühtegi villi, kaks imepisikest hõõrumist pulsivöö serva all ja reie siseküljel, mis ei seganud joostes ega hiljem) sättisime ja jutustasime ning kella 7.30 paiku hakkasime kesklinna liikuma. Parkisime auto ära ja jalutasime Vabaduse väljakule. Materjalid olid eelmisel õhtul kätte saadud ja palju seal teha polnudki. Minu pere oli ka Tallinnas, sai nende ja jooksututtavatega juttu puhutud. Pärast mitut WC külastust läksin umbes 20 minutit enne kella 9 juba starti ootama.

Üllatus oli suur, kui 5:00 õhupallidega tuli starti hoopis tempomeister Ain-Ivar, mitte Valdo Jahilo nagu eelmistel aastatel. Eelmisel aastal kirjutas ta mu maratonipostituse kommentaaris, et ta pole rahul, et ma tema tempogruppi (4:45) ei tulnud. Noh, seekord olin seal. 😀 Tema ütles ära, et proovime hoida 7:00 min/km tempot. Sellega jõuab ilusti alla 5 tunni finišisse. Olin rõõmus, et sellel aastal natuke tagasihoidlikumas tempos alustada saab.

Lõpuks kõlas ka stardipauk. Pulss oli adrekast täiesti laes. Ma ei suutnud enam ära oodata, et need närvid maha rahuneksid. Joostes nad seda kindlasti tegid. Alguses natuke tõusu ja siis jälle omajagu langust. Ja siis see pikk pikk teekond Pirita poole peale hakkaski.

Esimesed 10 km oli jälle totaalne tšill (aeg: 1:11:06). Kõik oli ilus ja hea. Olemine oli kerge, pulss püsis mugavalt alla 170 ja mõttes olin juba selles hetkes, et äkki ma peangi täna vastu ja suudan lõpuspurti teha. Oh, kui valed ettekujutused… Natuke tekitas imelikku tunnet see, et juba esimesel ringil tulid kilomeetripostid vastu u 300–400 meetrit hiljem kui kõigi meie pulsikellade järgi. On rada siis tõesti pikem? Samuti lasin 8. km IcePoweri punktis endale käele lasta külmaspreid, mille parema reie imelikult tundlikule tagaosale peale määrisin. See aitas väga hästi.

Esimese ringi lõpuosas, millalgi pärast kaht tundi, olin ära võtnud 2 geeli (üks iga tunni tagant, High5 õunageel on parim!) ja seega sain ära visata oma geelivöö (ülejäänud 3 geeli olid pükste tagataskus). Vanemad olid täpselt õiges kohas ootamas ja vöö läks nende kätte. Vend tegi kiirelt paar pilti.

11-09-2016-109

Esimene ring möödus üldiselt väga hea enesetundega. Pulss oli piisavalt normaalne, ilm oli pilves ja veel polnud liialt palavaks läinud. Stardis oli vist 13 kraadi (+ 8 km/h edelatuul) ja esimese ringi lõpus Foorumi termomeetri järgi 18 kraadi. Ainus päriselt raske koht oli lõputõus, mis oli lihtsalt niiiiiiii pikk ja päris hull. Võttis pulsi korraks anaeroobsesse. Õnneks edasi tuli langus, mis asja kohe paremaks tegi. Poolmaratoni aeg: 2:29:16.

Päike oli välja tulnud ja temperatuur tõusis iga minutiga. Kuskil 25 km täitumisel mäletan, et mõtlesin, et veel on jäänud 17 km. Millegipärast lohutas mind teadmine, et see on vähem kui 20 km lõpuni. Miks see 20 nii maagiline oli, seda ma ei tea. Igal juhul kuskil seal hakkas minu jaoks maraton natuke raskemaks minema. Aga ma ei uskunud, et kõik hea nii kiirelt läbi saab.

11-09-2016-110

Kuskil 28. km-l olime jõudnud mere äärde, päike lõõskas pähe, meri haises ko-hu-ta-valt. Tempomeister rääkis veel anekdoodi. Lennart Meri ja Siim Kallas on mere ääres. Siim ütleb: “Meri haiseb.” Lennart ütleb: “Sest kallas on s*tane.” Tegi tuju paremaks, kuigi see hais võttis mul koos palavusega lausa iiveldama.

Haamer ja sein ootasid. 29 km joostud saades hakkas pulss anaeroobsesse kukkuma ja külmavärinad tulid peale. Olin selgelt ülekuumenenud. Jäin natuke grupist maha. Suutsin kuidagi 30 km joostes vastu pidada ja siis oli minuga kõik. 30 km aeg: 3:32:46. Tagantjärele vaadates üle 3 minuti aeglasem kui eelmisel aastal.

Hakkasin kõndima.

Silme eest virvendas ja see kõndima hakkamise hetk oli nii valus. Kõik oli valus. Paha oli olla. Pulss ei tahtnud ka kõndides alla minna. Ma olin endas pettunud. Kuidas ma nii vara jälle murdun? Miks küll?!

Aga ei olnud aega end haletseda. Ma ei peatunud sekundikski. Ma küll kõndisin kaks kilomeetrit järjest, et pulss alla saada, jõin kõnni pealt ära 2 topsi vett ja kallasin korraliku hulga endale kaela, aga ma ei peatunud. Keskendusin sellele, et ma pean varsti jooksma hakkama. Ükskõik kui valus see ka ei oleks. Ma ei saa lõpuni kõndida. Ma ei taha siin 5,5 tundi olla. Ei!

Hakkasingi jooksma. Jooksin, kõndisin umbes 9–9:30 min/km, jooksin, kõndisin. Muudkui vaheldumisi ja vaheldumisi. Vahepeal kordasin endale lausa kõva häälega, et Margit, sa oled tubli, sa suudad. Kõrvalt mööda tuhisevad poolmaratoonarid pidasid mind ilmselt puhta hulluks. Eks ma mingis imelikus haamris seal ringi liikusin. Püüdsin ainult kella nii palju vaadata, et geel sisse võtta, et mitte energiapuudusesse jääda.

Täiesti masendusse ja marru ajas see, et kui minu kella järgi oli ühel hetkel 7 km minna, siis kilomeetripostide järgi oli minna 7 km ja 700 meetrit (!!!). Kas te mõistate ka, kui masendav see on, kui sa püüad rekordit, aga rada tundub olevat 700 meetrit pikem, kui sina oma temposid kalkuleerides arvestasid? See on täiesti kohutav tunne. Oled seal oma haamris ja ilm ning rada ja üldse kõik on sinu vastu. Proovid end hoida ühel sirgel ning mitte vingerdada ja ikka mingi poolmaratoonar jookseb sulle otsa ja nügib sind. Vahepeal tahtsin neile kõigile molli anda. 😀

splits

Vähemalt see oli tore, et kõik selja tagant tulevad tuttavad tervitasid mind hea sõnaga. 🙂 Ega neil ka seal põrgukuumuses lihtne ei olnud. Oli nii tuttavaid kui ka minu jaoks võõraid, kes ilmselt mind blogi kaudu teavad. Aitäh teile! Isegi Ain-Alar Juhanson, pooliku 1:45 tempomeister, tervitas mind kui TÜASK Fitnessklubi liiget (särk reetis). Nii tore. Maratonil teeb iga väike asi rõõmu (ja iga väike asi ajab ka marru 😀 ).

Mingil hetkel oli jäänud minu kella järgi 3 km minna, rajatähiste järgi 3,7 km. Arvutasin, et kui oleks 3 km, siis ma jõuaksin lõpuni koos väikse ajaparandusega. Aga 700 meetrit rohkem, teades, et lõpus on terve kilomeeter puhast tõusu (kui arvestada kerget tõusvat profiili, siis rohkemgi, peaaegu 2 km), see tõi lähemale mõtte, et no kurat, vist ei jõua!

Aga ega ma alla andma ka rohkem ei hakanud. Niigi olin seal liialt kõndinud ja oleks pidanud end rohkem pushima. Nõrk olin olnud, kui nüüd päris aus olla. Viimase vaimse löögi andis Foorumi termomeeter, mis oli viimase 2,5 tunniga tõusnud 7 kraadi ehk näitas numbreid 25 C. 25 kraadi sooja, must asfalt ja päike. Minu õudusunenägu ka 5 km võistlusel, rääkimata maratonist.

Proovisin endast kõik anda ja 42. km jooksin oma kella järgi ajaga 6:26. Oma kõige kiirema kilomeetriaja jooksin ma maratoni viimasel tervel kilomeetril. Vot nii suur oli see tahe isiklikku rekordit joosta, endale midagi tõestada, iseennast võita.

maraton-copy

Ja ei õnnestunud. Sandra veel tundis mu ära (tema jooksis poolmaratoni) ja vedas mind mõnisada meetrit joostes finišile lähemale, aga poolele tõusule jõudes pidin ikka kõndima. Pulss oli ka kõndides üle 180.  Oli vaja veel jõuda kirikust mööda ja siis veel pöörata ja veel kord pöörata. Ilmatuma pikk oli see tee. Läksin elu eest, aga ühel hetkel tiksus kellale aeg 5:09, mis tähendas, et ma olin iseendale kaotanud. Lonkisin lõpuni, aga mingit suurt emotsiooni ei tulnud.

5:09:50 oli minu lõplik netoaeg. Kaotust eelmisele aastale 1 minut ja 36 sekundit.

Peatumata kõndisin maratonialasse, võtsin natuke juua ja sõin ära ühe piruka. Salat ei läinud kurgust alla. Paha oli olla, olin nagu higist läbi vettinud narts, kelles tilkagi elu sees ei olnud. Üpris armetu. Peas tagus mõte: “Never again.” (Ei iial enam.) Võib-olla oleks pidanud mind lohutama, teised põlesid lõpus veel rohkem, sest minu koht paranes kogu distantsi vältel, alates 10 km punktist kokku 154 kohta. Olin siiski uhke, et olin selle elu raskeima võistlusega ühele poole saanud. Aga ka see tunne kadus õhtu lõpuks, kui koju magama sain.

Midagi ei jäänud alles. Tunne oli tühi ja on siiani tühi. Ma ei kahetse seda maratoni, seda kindlasti mitte. Olin pettunud, see tunne juba lahtub, aga… Tunnen, et jätsin sinna rajale nii palju, põhimõtteliselt kõik, aga ei saanud eriti midagi tagasi. See kõlab karmilt ja kurvalt, aga ma väga enam ei kurvasta. Ma proovin õppida, mida siit õppida annab. Kindlasti on kõik halb millekski hea ja praegu ei saagi ma seda kõike lõplikult mõista, aga küll ma kunagi mõistan. 🙂 Kunagi saan aru, miks seda maratoni minu ellu vaja oli. Ilmselt see aasta jääb siis mu elu säravaima 10 km ja ühe suurepärase ja targalt joostud poolmaratoni aastaks. Kõiki rekordeid ühe aastaga ei saagi, kui sa oled mina. Ja see on okei.

Aga mida ma siiski pärast maratoni enda kohta õppisin ja otsustasin?

1. Teist korda lihtsalt maratoni läbimine enam ei rahulda. Esimene maraton tekitas wow-efekti olenemata ajast, aga teisel tahtsin juba rohkem. Kolmandat korda ma enam maratoni jooksma minna ei taha, ilma et võin 95% kindel olla, et ma päriselt JOOKSEN selle lõpuni.

2. “Et joosta maratoni, võiks pooliku alla 2:00 ära joosta.” See vana stamplause, mida paljud kuulnud on, on minu puhul ilmselt tõsi. Mu vorm ja vastupidavus lihtsalt ei ole piisavalt hea, et maratonile minna. Ma ei ole piisavalt vastupidav, et üle 30 km joosta. Rohkem samast seisust maratonile minna – enam ei taha.

3. Kehakaalu on liiga palju. 10 kg võiks seda kaalukest vähem olla ja siis vaataks edasi, kas on maratonirajale asja või ei.

Selline oli minu elu teine maraton. Kindlasti mitte viimane, aga seda, kas ma ka järgmisel aastal 42,2 km stardis olen – seda ma lubada ei oska. 

Kokkuvõttes:

11-09-2016-119

  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,75 km)
  • Aeg: 5:09:50 (netoaeg)
  • Keskmine tempo: 7:20 min/km (minu kell: 7:15 min/km -> täpselt sama, mis eelmisel aastal)
  • Keskmine pulss: 171 bpm
  • Max pulss: 182 bpm
  • Koht: 1662 (1784-st)
  • Koht naiste seas: 366 (408-st)
  • Koht N vanusegrupis: 187 (204-st)
  • Kulutatud kalorid: 2950 kcal

Ennustusmängu võitjad

Minu maratoni ennustusmängus pakkus Margery minu netoajaks 5:10:00. Ta eksis kõigest 10 sekundit! Margery, tunned mu võimeid väga hästi. 🙂 Kuna ta kirjutas mulle ja otsustas auhinnast loobuda, siis auhinnad saavad järgmised 3 täpseimat. Nendeks on:

1. Hanna: 5:13:00, eksis 3:10. Sina saad auhinnaks külmasprei. Kuna sa ei lisanud enda e-maili, siis palun kirjuta mulle! Ja lisa kirja oma IP aadress, selle järgi panen kokku, et oled ikka õige inimene, kes kommenteeris ja ennustas. 🙂

2. K.: 5:05:00, eksis 4:50. Minu endine klassiõde tunneb mind hästi! K., sina võitsid külmageeli.

3. Ingrid: 5:15:04, eksis 5:14. Sina saad auhinnaks roll-on’i.

EDIT: Kuna Hanna samuti loobus auhinnast, siis järgmine täpne oli Jaana Urm (5:03:35).

Tuli välja nii, et kõige pessimistlikumad ennustajad olid seekord kõige täpsemad ja  saavad auhinnad. Teistele suured tänud, et minusse nii palju uskusite ja mind kuni 27 minutit tegelikust kiiremaks pidasite. 🙂 Äkki kunagi jooksen ka selliseid aegasid.

Advertisements

45 thoughts on “SEB Tallinna Maraton 2016 (42,2 km)

  1. Minul olid pärast eelmise aasta kahte maratoni septembris täpselt samad mõtted – kehakaal kergemaks, vaid nii muutub asi lihtsamaks. Kui üldse uuesti maratoni joosta, siis konkreetse eesmärgiga, mitte läbima. St tuleb võtta rahulikumalt. Pooliku 2 tunni piiri sain tänu rahulikumalt võtmisele ja prioriteetide ümber seadmisele ilusti sel hooajal kätte. Ka kõige raskem poolik, mis minu jaoks oli ka Tallinnas, tuli 1:55!
    Aga jube tubli oled. Temperatuur jõudis tõesti uskumatult järsku uskumatult kõrgele. Mina silmasin ühe temperatuurinäidu peal 29 kraadi! (juu siis päikese käes ja asfalt ka küttis) Minul läks ka kogu aeg tops vett pähe, tops kõhtu ja järgmist joogipunkti ootama. Raske oli ja seda tublim oled, et lõpuni jaksasid!

    1. Annaliisa, väga tubli! Eks ma proovin ka vaikselt edasi liikuda, see aasta olen nagunii vähem treeninud kui eelmisel aastal, kuna siis sai ikka tõeliselt üle pingutatud. Ilmselt oleks trennidesse tarvis rohkem mõtestatust ja eesmärgistatust (mitte tingimata mahtu, aga kvaliteeti), et ka tulemused liikuma hakkaksid. Praegu olen asju rohkem enda lõbuks teinud, pikemalt muule mõtlemata. 🙂

      Aitäh, et ergutasid! 🙂

  2. Tubli saavutus, et läbi tegid, aga tegelikult peaksid maha istuma ja küsima endalt, et mis eesmärgil Sa üldse sporti teed. Teiperid ja igasugused muud tilu-lilud Sind kahjuks kiiremini liikuma ei pane ja tavalise harrastaja jaoks on nende kasutegur minimaalne. Tunne lihtsalt jooksmisest mõnu. Selleks, et 50 minutiga 10 km joosta pole vaja punnitada mingeid fartlekke, kiirendusi ega muud harrastaja jaoks ebavajalikku metoodikat.

    1. Selle viimase lausega ma nõustuda ei saa. Kui kogu aeg aeglaselt joosta, siis kiireks ei saa. Praktikas ära proovitud. Samuti on kiirustreeningud aeglastele jooksjatele nagu mina juba puhtalt jooksutehnika õigemaks arendamise jaoks väga olulised.

  3. Margit, sa oled enda vastu liiga karm. Saan aru, et sa ootasid enamat aga sa ikkagi jooksid lõpuni! Sa jooksid maratoni – mitte igaüks ei jõua sinnani! Minu arvates oled sa ikka ülitubli! 🙂
    Minu kell näitas pooliku osas 400m rohkem (kahe ringi peale siis ca 800m lisa?), midagi oli rajapikkusel vist tõesti valesti. Lisaks muidugi see suvepäike, mis otsustas just sel pühapäeval end parimast küljest näidata. Minu jaoks oli ka tegemist väga raske jooksuga, kuigi aeg tuli hea.

    1. Sa olid väga tubli! 🙂

      Ma arvan, et ma ei ole karm, ma olen lihtsalt väga analüütiline ja aus iseenda vastu. Tahan alati jõuda asja põhjusteni ja midagi uut enda jaoks avastada. Kui ma enda vastu karm olen, siis oleks see tekst siin palju vihasem. 😀

  4. Mul täpselt samas tunded, aga minu maratoni aeg oli ses suhtes veel maseņdavam, et koguni 23 minutit isiklikust kehvem. Üsna lootusetuse tunne oli näha endast mööda jooksmas neid kellele kunagi ei kaota. Samas eks ilm oli ka ebasobiv nòrkadele.

    1. Viimane lause on hea. Kui oled nõrk, siis murravad kõik pisiasjad. Kui oled heas vormis, ei takista miski. Võib natuke pidurdada, aga saatuslikuks ei saa. Head vormi on raske peita, halba võimatu. 🙂

  5. Oeh jah, kirjeldasid suhteliselt täpselt minu tundeid, emotsioone ja maratoni. Mulle see tagurpidi raja läbimine üldse ei meeldinud, eriti see tõus lõpus. Tegelikult kogu tee Viru ringist Vabakani oli õudne.

    Ainuke vahe on see, et minu sein saabus juba 18.ndal kilomeetril ja sealt edasi joosta oli puhas piin. 30. kilomeetriks olin juba nii tühi, kui üks inimene üldse olla saab. Kahju, et nii läks. Ootused ja tahtmine olid ikka kordades kõrgemad, kui tegelik tulemus.

    Minu arvates oled sa ikka uskumatult tubli, et lõpuni pingutasid. Ma tean täpselt, kui raske see finišisse jõudmine oli. Ja tegelikult on Sul olnud väga hea jooksuaasta ja mitu ilusat võistlust, seega võid hooajaga väga rahul olla :). Nagu isegi ütlesid: “Kõiki rekordeid ühe aastaga ei saagi”. 🙂

    Ise plaanin järgmisel aastal uuesti proovida, selle aasta tulemus nii kripeldab sees. Eks siis näis, kas kohtume järgmisel aastal maratonirajal või mitte (mina loodan, et ikka kohtume :P)

    1. Ei olnud lihtsalt meie päev, Kaili. Ma arvan, et sinu treeningute pealt tegelikult oleks palju parem tulemus ja emotsioon tulnud. Nagu ise ütlesid, läks august ju hästi. Äkki tahad end veel mõnel sügisesel võistlusel proovile panna, nt poolikul või 10 km? 1. oktoobril Tartus on võimalus, võtan sind rõõmuga vastu. 🙂

  6. armas Margit- tänu sinu blogile jooksin esimese poolmaratoni- aeglaselt aga jooksin. Oled oma aususe ja siirusega mulle suur eeskuju. julgustad spordikaugeid ka alustama ja proovima. aitäh sulle!

  7. Mina ikka ütlen, et oled väga tubli! Ära tegid! Ma ei kujuta seda pingutust ettegi… jah, kui 2a tagasi poolmaratoni jooksin, siis mõtlesin, et võiks kunagi ka maratoni ette võtta, aga kunagi ehk tõesti. Praegu loen hea meelega, mida teised südamest kirjutavad.
    Jõudu ja jaksu 🙂

  8. Margit, ära heida meelt! Sa jõudsid finišisse, tegid seda!!! ☺️ Ilm lihtsalt ei soosinud head aega jooksma. Vähemalt ei lõpetanud Sa nagu mina … 41 km-l, kui väga raskeks läks, sisendasin endale, et ei, Merlin, sa ei hakka kõndima, sa oled sellest nii palju unistanud, sa lihtsalt jooksed lõpuni. Mõtlesin, et postid valetavad, rada ju ei saa nii palju pikem olla…, aga näed oli ja mu keha oli valmis jooksma täpselt 42.2 km, mitte rohkem. Ses osas mõistan Sinu vaevalist lõppu täiesti. Pettumust ka, see kriibib minulgi senini. Läksin n-ö võidupisarate järele, mitte kaotuspisarate järele, aga see kõik läheb üle… Ja seda magusamad on järgmised võidud. Selg sirgu ja vapralt edasi! ☺️

  9. Just! Ilmselt ikka on igas halvas asjas midagi head, kuigi sellest ei saa nii pea aru. ☺️ Midagi on ikka nendest lugudest õppida.

  10. Oi, nii kurb, et sul sellised emotsioonid on. Ilm oli küll tõesti õudne, mitte keegi, kelle tulemusi ma jälgisin, ei jooksnud enda kohta head aega ja palju oli ka katkestajaid. Nii et igal juhul oled tubli, et üldse lõpuni jõudsid 🙂
    Küll sul need hea enesetundega ja isiklike rekorditega maratonid ka tulevad, sa oles nii pühendunud ja järjepidev, et need lihtsalt peavad tulema! Seniks saba püsti ja jookse ikka edasi 🙂

    1. Nagu juba ülalpool Laurile vastates mainisin, siis head vormi on raske peita, halba aga võimatu peita. Kui oled nõrk, siis kõik pisiasjad võivad võistluse rikkuda, kui oled heas vormis, siis kindlasti takistavad need küll, aga ei riku sju totaalselt. Nii lihtsalt on. Tuleb paremaks saada! 🙂

      Tänud, jooksen muidugi edasi. Muudmoodi ei oskagi.

  11. Temperatuur mõjutab tulemust otseselt ja vääramatult, temperatuurikoefitsenti arvesse võttes jooksid sa siiski kiiremini kui mullu.
    Ka võitja aeg oli häbiväärselt armetu ja kõik esiotsa mehed (ja keenialasest võitjanaine) olid läbi kui läti raha.

    Linnamaratonini on 3 nädalat…

  12. Ehkki sa praegu vist tunned, et oled iseend alt vedanud, siis tegelikult said sa hakkama ikka väga suure asjaga. Ja tõepoolest, mõned asjad elus ongi antud meile õppetundideks, meie asi on neist siis õppida. Ma loodan et sa siiski väga pettunud ei ole ja leiad ka palju positiivset. Sa oled siiski täiesti super inimene ja ma arvan, et ma räägin paljude teiste eest ka, kui ma ütlen, et sa oled jooksma inspireerinud nii mõnegi blogilugeja. Näiteks minu. Just sinu blogi lugemine andis mulle inspiratsiooni ja jõudu hakata üldse jooksma, läbida esimesed 10 kilomeetrit ja nüüd pühapäeval läbida esimene poolmaraton. Ja väga hea on lugeda aeg-ajalt su blogist ka seda, kui vahel ei lähe kõik hästi, on tagasilööke ja pettumusi, sest ka see kuulub asja juurde (ja paljud sellest ei kirjuta, ehkki ka seda on väga vaja). Nii et vähemalt minu ja loodetavasti ka nii mõnegi teise jaoks oled sa ikkagi kangelane 🙂

    1. Vot selle üle on mul hea meel, et ma vähemalt teisigi kuidagi aitan. Ma tean seda tunnet, et vahel on väga vaja teada, et ma pole ainus, kellel on ka vahel raske. Kogu aeg ei ole põnev ainult edulugusid lugeda. 🙂 Ja nii tore, et poolmaratoni läbisid ning teeb meele härdaks, et minul selles mingi roll oli. Jooksmisteni!

  13. Väga tubli! Ma veel isegi ei mõtle et võiks 42km jooksma minna ja seega piirdun veel X-aastat poolikutega 😀 Aga 10kg väiksemast kehakaalust ei ütleks isegi ära – oleks tunduvalt lihtsam oma jookse teha.

  14. Mul ka kummitab seljas ühiskonna surve, et kui sa maratoni ei ole jooksnud, siis poleks sa nagu midagi jooksnud. Ilmselge näide on juba kasvõi see SEB maraton, kus 10km eest ei saa isegi mitte medalit :). Aga ma ei taha maratoni joosta. Mis ma siis nüüd teen.
    Ükskord ühe treeneriga maratoni teemal rääkides ütles ta mulle kohe ära, vaata ennast, sa pole mingi maratoni jooksja. Ma ei ole paks, aga kindlasti mitte ka nagu õde Luik, ma olen kärsitu ja rutiin ei ole minu teema.
    Oehhh kui kerge mul kohe hakkas. Ma lihtsalt ei sobigi maratoni jooksma. Jooksengi oma 5 ja 10 km ja olen sellega rahul 🙂 …see lihtsalt ei saa tähendada nagu ma oleks vähem jooksja.

    Kui sa parandasid sellel aastal oma 10km aega, siis see on selle aasta parim asi ja ongi kõik!

    1. Kõik ei peagi tahtma maratoni joosta. See ei tee ühtegi jooksjat kehvemaks teistest. See on umbes sama, nagu öelda, et kõik naised peaksid tahtma emaks saada vms. Elu ei ole õnneks nii mustvalge. 🙂

      1. jah, aga sa oled imelik kui sa juba jooksed, et siis sa ju pead tahtma ka maratoni joosta, kõik ju tahavad 🙂 … ma ei ole näinud ühtegi kommentaari ega ka Eesti jooksublogijat, kelle eesmärk ei oleks maraton 🙂

  15. Ühinen klari kommentaariga. Su blogi on tohutult inspireeriv. Ma üldse ei salga, et muuhulgas ka sinu blogi lugemisel on oluline roll selles, et ma ise, keskeale lähenev, et mitte öelda keskealine mutt, äsja oma elu esimese maratoni jooksin. Mulle meeldib sinu blogi juures just see, et sa ei varjagi, et ongi normaalne, et vahepeal on higi, veri ja pisarad ja vahel parimatest kavatsustest ja suurtest lootustest hoolimata kõik ebaõnnestub. Ma arvan ka, et just seda siinset sinu blogipostitust lugedes taipasin ma, mida minu esimesel maratonil mulle õpetada oli – soov kõike oma kontrolli all hoida lihtsalt röövib mult potentsiaalsed õnnehetked – ja see on väga oluline probleem, millele peaksin hakkama lahendust otsima.

    Ma juba tean, et see ebaõnnestumine maratonil sind ei murra, aga tahtsin siiski sulle jätkamiseks jõudu soovida. Aitäh, et oled olemas, et jooksed ja, et kirjutad!

    ipi

      1. A, ma ei mõelnud, et sina või keegi teine ennast selle aja pärast halvasti tundma võiks hakata. Ma siis igaks-juhuks mainin ära, et mul vist on üsnagi pikamaajooksu soosiv kehaehitus. Karkass on väike ja kerge, ainult pekki olen sinna pisut rohkem peale kogunud, kui hädapärast vaja oleks. Nagu siin korduvalt öeldud on: inimestele on väga erinevad eeldused looduse poolt kaasa antud ja seepärast on eri inimeste tulemused lihtsalt täiesti võrreldamatud.

  16. Armas Margit, ma mõistan sinu pettumust ja nõustun absoluutselt, et teist korda lihtsalt maratoni läbimine enam ei rahulda. Enne teist maratoni on inimene juba tuttav maratoni “valupunktidega” ja teeb selleks ettevalmistusi. Nendeks ettevalmistusteks on kilometraaži suurendamine ja treeningutesse varieeruvuse toomine, mõni liitub treeninggrupiga ja hakkab jooksukava järgi treenima nagu mina. Eeldused paremaks ajaks on ju olemas: enne maratoni ~ 230 km rohkem kilomeetreid, kui eelmisel maratonil; fartlekid; maratonieelsetel kuudel intensiivne treening (võrreldes eelmise maratoniga, kui jätsin suvel trennitegemise soiku); poolmaratonis 3 min parem aeg kui enne esimest maratoni jne.
    Nüüd mõned päevad pärast suurt jooksupidu on pettumuseemotsioonid hakanud lahtuma, kuid lisandunud on segadus. Näen enda kõrval (sõna otseses mõttes) inimesi, kes ei treeni aastaringselt, kes alustavad maratonitreeningutega pelgalt 5 nädalat enne maratoni ja ka siis suurema osa ajast nt luuümbrisepõletiku tõttu ei saa treenida ja ometi “tulistavad puusalt” rekordeid ((pool)maratoni rekordeid) ja väga heade aegadega. Olen ühtlasi rõõmus teise inimese üle, kuid väike “kadeduseuss” esineb ka. Trennitegemise osas nagu ka koolis edasijõudmises ja veel paljudes teistes asjades inimesed ei ole alustades samal tasemel, sest mõnel inimesel on lihtsalt paremad eeldused millekski ja kes saavadki “puusalt tulistada”. Teised, kes näevad tugevasti vaeva, ei pruugi kunagi jõuda sellele tasemele, kui ainult suure tööga. Seega soovin nii sulle, kui endale kannatust! Kannatust, et loodetavasti see suur töö kunagi tasub end ära.

  17. Kogesin isegi suurt pettumust sellel aastal oma esimesel maratonil. Olen pool aastat treeneri näpunäidete järgi treeninud (küll vahepeal looderdades, nii et eks üks häda on kindlasti selles) ja pidusid keelanud jms. Lõpptulemuseks oli see, et katkestasin maratoni poole pealt jalavigatsuse tõttu (mis lõi välja alles maratonil). Jah, nii treener kui füsio ütlesid, et hea, et katkestasin, muidu oleks endale jäädavalt vb viga teinud, aga ikkagi. Selle tulemusel jäin ilma maratoni medalist + linnajooksu sarjade medalist ja tossudest. Ja oma eneseuhkusest. Sest ma teen ju alati kõike 100%, alati kõik ka vähemal või rohkemal määral õnnestub, kasvõi hambad ristis. Aga mitte seekord. Ja selle tunde tõttu mina enam maratoni joosta ei taha. Vähemalt mitte SEBi. Nii et i know how you feel.

    1. Väga kahju on seda kuulda. Küll tuleb ka jooksutahe tagasi, ma vähemalt väga loodan. Maraton on üks ettearvamatu võistlus. Selles suhtes lihtsalt pole parata. Asju võib juhtuda.
      Soovin sulle edu paranemisel!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.