Nädala kokkuvõte 29.06–5.07.2020

Esmaspäev: trennivaba. Pärast pühapäevast Pühajärve kõnd-jooksu tundsin kerget imelikku tunnet rindkeres nii pühapäeva õhtul kui ka esmaspäeval. Ei olnud valus, ei olnud painav, aga oli ebameeldiv. Nagu rõhk kuskil rindkere sees oleks paigast ära. Imelik tunne.

Tundub, et kolm kõnd-jooksu eelmisel nädalal selliste palavate ilmadega oli siiski liig. Praegu kahjuks ei saa ma muud teha, kui vargsi neid asju katsetada ja siis omi järeldusi teha. Sel nädalal kärpisin kõnd-jooksude hulka võrra ja tegin muid madalapulsilisi treeninguid, kus pulss ühtlasem püsib. Kõnd-jooks on mu südamele justkui lõigutrenn hetkel, tuleb välja.

Teisipäev: BodyPump. Esimest korda üle 7 kuu Pumpis, viimati 22. novembril 2019. See oli ikka väga ammu. Plaanis oli üks väga vana kava ehk BodyPump 88. See oli teine kava, mida mina Pumpis üldse kunagi tegin. Aasta oli siis 2013. Imekombel olid kõik lood väga tuttavad, seega oli mul kergem uuesti alustajana kaasa teha. Tempodega pidin muidugi vahepeal mängima ja tegema kõike palju aeglasemalt, sest pulss tahtis väga taevasse (= minutiga 160+) ronida iga suurema liigutuse peale. 🙄 Väljaasteid näiteks ma praktiliselt teha ei saanudki, tegin siis hoopis aeglaseid kükke. Ilma lisaraskuseta, otseloomulikult. Hea, et kõige viimasesse ritta ronisin, siis vähemalt ei olnud teiste jaoks nii suur segaja.

Hea oli tagasi olla, aga pulsi pidev jälgimine teeb asja minu jaoks praegu väga pingeliseks ja võtab pool trennirõõmu ära. Ja kuna ma olen nõrgaks jäänud, siis oli trenn isegi aeglases tempos ja miniraskusega või üldse lisaraskuseta väga raske. Aga ma proovin tasapisi alustada, harjuda, tugevamaks saada. Ehk saan ma kunagi jälle Pumpi päriselt nautida, ilma et süda rinnust välja hüpata tahaks… 62 min, 128 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna staadion oli vihmast ligumärg, toimus trenn sisehallis. Kuna esmaspäevane ebamugavustunne oli veel selgelt meeles, siis jooksmist ei hakanud isegi proovima ja tegin ainult kõndi (6 km, 11:11 min/km, 95 l/min). Lisaks pisuke ÜKEt kerelihastele. Kui alguses tundus, et BPst polnudki lihased väga valusad, siis trenni lõpus sain selgelt aru, et tagareis ja rinnalihased on ikka päris valusaks jäämas.

Neljapäev: Vaskna järve kõnd. Lihasvalu oli täiega kohal. Jalad olid lausa nii valusad, et autosse istumine oli üpris problemaatiline. 😅 Kuna härra Jooksja on võtnud plaani Võrumaa jooksusarja, siis on ka minul võimalus temaga kaasas käia. JJVs pandi mulle pähe mõte, et võiksin ju samad rajad läbi kõndida, osalustasu on vaid paar eurot. Saaksin ka medali ja elamuse. Mõeldud, tehtud.

Vasknas käisime ka eelmisel aastal, tookord sörkisin mina raja enne ametlikku starti trennina läbi ja tegin ainult härra Jooksjast pilti. Seekord ootasin ametlikku starti ja läksin koos teiste kõndijatega rajale. Ausalt öeldes oli kogu see “võistlus” minu jaoks nii segaseid emotsioone täis. Selline kibemagus. Ühelt poolt tore osa võtta, teisalt aga täiesti piinav näha teisi jooksmas, kui ma ise seda teha ei tohi. Peab tunnistama, et nii mustas meeleolus võistlust mul polegi veel olnud. Võitlesin oma mõtetega. See-eest läks see 7,5 km väga kiirelt mööda.

Kuna tegu on siiski Võrumaaga, siis päris siledat maad seal ei leia ja see mõjus kohe ka minu pulsile. Kui mul oli alguses lootus rada kõnd-jooksuna läbida, siis juba esimeste minutitega oli selge, et mingit jooksu teha pole lihtsalt võimalik. Pulss oli kõndideski juba nii kõrge, et mul oli tegu seda allpool hoidmisega. Plaksi tõus lõi pulsi lakke, aga õnneks viimane kilomeeter kulges kenasti mäest alla ja siis sai pulsi enne finišit mõnusaks tagasi.

Kokkuvõttes: väga segaste emotsioonidega võistlus. Ma pole kindel, kas ma teistel võistlustel kaasa kõndida tahangi. Ma kardan, et ma ei saa oma peast välja, et neid sündmusi kõndides nautida. 7,4 km, 8:55 min/km, 147 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: kõnd-jooks. Võtsin julguse kokku ja proovisin laupäeva õhtul uuesti kõnd-jooksu. Tunne oli täiesti normaalne ja lemmikring oli ikka lemmik. Küll aga ei saa öelda, et ma järgmisel päeval mitte midagi imelikku poleks tundnud. Natuke imelik tunne oli ikka rindkeres sees, kuigi vähem imelik kui esmaspäeval. Jube keeruline on aru saada, mis on normaalne kogus imelikkust, mis läheb ise mööda ja millega tuleb leppida, või milline kogus on juba liig ja nõuab tähelepanu ja tegelemist. Ma loodan, et see imelikkus lõpuks ikkagi läheb üle, täpselt nagu oli aasta alguses kõndimas käimise ja taastusravidega. Aeg parandab kõik haavad? 🤷🏻‍♀️ 6,5 km, 8:30 min/km, 138 l/min

Pühapäev: trennivaba. Enesetunne oli üldiselt kehv ja pea oli terve päev uimane, seega tegin täieliku puhkepäeva.

Kokkuvõttes:

Ideaalis ma nüüd kirjutaks, mis mul järgmisel nädalal plaanis on, aga reaalsuses pole mul võimalik mingeid plaane teha, seega eks näis, mida keha mulle lubab.

Nädala kokkuvõte 22.–28.06.2020

Seda sinist värvi pole mu Garmin Connectis olnud üle poole aasta!

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Ootamatult oli JJV liikunud kolmapäevalt esmaspäevale ja veelgi ootamatumalt oli trenniinimestel kavas staadionil Elva Südaööjooksu 10 km läbida. Kuna minu kõnnidistants oleks nagunii tulnud 7–8 km lähedale, võtsin nõuks samuti 10 km läbida, et see ilus nahkhiirega medal välja teenida.

Kuna eelmise nädala kardioloogi vastuvõtul lubati mul vaikselt taas jooksma hakata, siis alustasingi nädalat kõnni asemel kõnd-jooksuga. 🤩 Võtsin ette vana ja hea 7+3 minutit süsteemi: 7 minutit kõnnin, 3 minutit sörgin. Ja niimoodi muudkui vaheldumisi. Mul ei ole võimalik kohe pärast üle pooleaastast pausi mitmeid kilomeetreid jooksma hakata. Mu keha pole selleks isegi enam võimeline. Kõnd-jooksu abil hakkan vaikselt aeroobset võimekust kasvatama ja keha taaskord jooksuga harjutama.

Seega oli Elva Südaööjooksu virtuaaljooks minu esimene jooksutreening üle väga pika aja. Alustasin 7+3 süsteemis ja tegin seda ligikaudu 45 minutit. Kuna staadionil oli väga palav, siis läksin distantsi teises pooles üle 8+2 süsteemile, et mitte organismi kohe täielikku šokki viia. Pulss imekombel polnudki sörgiosades väga kole ja taastus kõndides kenasti. Lõpus muidugi kuumus lõi juba täiega ja siis läks ka keskmine pulss veidi kõrgemaks. 140-löögiline keskmine on ilmselt juba väga piiripealne lubatud pulss, millega hetkel tegutseda. 🙄

Väga ebaõnnestunult andis Garmin mulle teada, et pulsivöö patarei on praktiliselt tühi. Olingi juba paar nädalat kahelnud, et tühjaks ta vist saab, sest ükskord arvas kell, et istudes on mu pulss 202, ja teinekord ei saanud ta rulluisutades aru, et mu pulss ei ole enam 60. 😅 Kodus sai patarei vahetatud ja enam selliseid anomaaliaid pole olnud.

Üldiselt oli väga huvitav formaat virtuaaljooksu läbimiseks: kõndijad kõndisid staadioni välisringil vastupidises suunas jooksjatega, nii oli väga hea jälgida, kuidas neil läheb ja enda aeg läks lausa lennates. Ja mina jooksin. 😍 Üle nii nii pika aja. Lausa imelik oli. Rõõmu ei julge ikka veel tunda, sest tean, kui kergelt võib kõik jälle katki minna.

  • 1:26:45
  • 10 km
  • 8:39 min/km
  • 144 l/min
Aitäh Marisele ja Argole fotode eest 🙂

Teisipäev: trennivaba. Jaanilaupäev oli mõnus puhkepäev.

Kolmapäev: kõnd-jooks. Käisin oma lemmikul õhtusel Tähtvere ringil järgmist kõnd-jooksu tegemas. Imeline, lihtsalt imeline on olla oma lemmikrajal ja seal päriselt ka joosta. 🙂 Jalad muidugi olid täiesti tühjad esmaspäevast, nagu oleks mingit jõhkrat lõigutrenni teinud või midagi. Jalalihased pole jooksuliigutusega absoluutselt enam harjunud, seega on kõnd-jooks väga mõnus. Korraga üle 3 minuti hetkel joosta ei jaksagi. 6,5 km, 8:32 min/km, 130 l/min

Neljapäev: kõndimine. Et mitte kohe esimesel nädalal üle pingutada, tuli üks rahulikum liigutamine vahepeale võtta. Minu kurvastuseks on TYSKi tunniplaanist edaspidiseks täielikult kadunud neljapäevane Pilates. 😕 Tore oli, aga otsa sai. Selle asemel võtsin härra Jooksja kaasa ja käisime lihtsalt Emajõe ääres õhtul jalutamas. 4,6 km, 10 min/km, 103 l/min

Reede: rulluisutamine. Kuna mu seljaga pole asjad ikka veel päris korras, siis rattaga ma hetkel sõita ei julge, kuna maanteerattal istumise asend on mu selja lailihase täielik vaenlane. Otsisin taaskord rullid kapist välja ja tegin ühe õhtuse tiiru. Seekord õnnestus teed ületades ootamatult kruusast kohta tabada ja niimoodi ma esimest korda rullides kukkusin. 🙄 Õnneks oli kiirus väike ja mul olid kaitsmed peal, seega sai vaid veidi pöial viga ja muus osas jäin terveks. Ma vist olen ikka jooksjaks loodud, kui paari kuu jooksul nii rattaga kui rulluiskudel maaühenduses olema olen pidanud. 😂 13 km, 11,7 km/h, 121 l/min

26. juunil oli meie kodul kolmas sünnipäev. Tähistasime seda GMP Patisseries. Imemaitsvad koogid!

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: kõnd-jooks. Kuna linnas on jätkuvalt talumatult kuum, läksime härra Jooksjaga Pühajärve äärde lootuses teha ära oma trennid ja siis mõnusasti järves ujuda. Minul oli kavas lihtsalt üks Pühaka ring kõnd-joostes läbida. Ilm oli kuum ja päike kõrvetas, aga õnneks oli peaaegu kolmveerand teest puude varjus. Kahjuks polnud seal varjus aga liikuvat õhku, vaid oli ainult parv putukaid, kes mind jälitas. Lõpu poole sain natuke rohkem tuult ja siis oli küll väga mõnus, kui putukaid enam ümber ei tiirelnud. 🙂 11 km, 8:25 min/km, 144 l/min

Pühajärv ise kahjuks oli mingeid veetaimi ja rõvedalt haisevaid vetikaid täis. Täielik pettumus. ☹️ Seal on alati olnud nii ilus selge vesi ja superhea isegi ujumistrenni teha, aga seekord jahutasin end kiirelt maha ja ronisin ruttu veest välja. Kahju. Mis järvega juhtunud on?

Kokkuvõttes:

Usun, et sel nädalal sai esimese “jooksu”nädala kohta isegi liiga palju seda kõnd-jooksu tehtud. Järgmisel nädalal üritan jälle oma lihaskonnaga rohkem tööd teha ja paremini kõnd-jooksu muude tegevustega tasakaalustada. Samal ajal töötan kõvasti selle kallal, et mitte liialt rõõmustada oma jooksuprogressi üle ja siis eufooriliselt koormustega “üle panna”.

Slow & steady.