Nädala kokkuvõte 15.–21.02.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Käisin jälle wattbike’i saalis ratast väntamas. Mida rohkem ma seal käin, seda rohkem tahaks endale koju rattapuki soetada. 😬 Aga noh, soodsamad variandid on ilmselt suhtelised häälekad ja kallimad variandid on liiga kallid, et minusuguse treenija jaoks end ära tasuda. Seniks aga sobib TYSKi saal ka. Ehk varsti tuleb ka kevad. 16 km, 26 km/h, 133 l/min ÜKEs tegime pika bloki seljale-kõhule ja jalgadele. Abitreener Tauri sai Treeneri asendamisega hästi hakkama. 40 min, 110 l/min

Teisipäev: trennivaba. Käisime vastlapäeva puhul uisutamas.

Kolmapäev: ujumine. Seekord tahtsin proovida lihtsalt tund aega järjest rahulikult krooli ujuda. Sain vist kaks otsa tühjal rajal ujuda, kui minuga liitus üks vanem mees, kellel olid lestad jalas. Esimene emotsioon oli see, et lestadega ujuja ei saa olla minuga piisavalt sarnases tempos, et ühele rajale ära mahtuda. Kahjuks leidis see mõte iga 200 meetri tagant ka kinnitust, sest ootamatult oli ta hoopiski minust aeglasem ja mul tuli temast pidevalt mööda ujuda. 😬 Suutsin siiski enamus ajast oma tehnikale keskenduda, mis oligi põhieesmärk. Välja arvatud siis, kui ma järjekordselt lestadega pikki sõrmi sain… Kroolides ma ei näe ju, mis mu ees toimub. 🤷🏻‍♀️

Mis värk sellega on, et iga kord satun ma ühele rajale kellelgi endast aeglasemaga, kellega me sinna kuidagi hästi ära mahtuda ei taha? Kas mina olen vales kohas või kõik teised hindavad end kiiremaks, kui nad on? Mu kõrval ujus üks ilusa tehnikaga naine üksinda rajal, aga ma ei julgenud sinna ümber kolida, sest ta oli minu tempost piisavalt palju kiirem, et ma hakkaks talle ette jääma. Esimese maailma probleemid.

Kui mul 50 m kahe kilomeetri lõpuni ujuda jäi, ronis minuga rada jaganud mees basseinist välja. Suurest rõõmust ujusin siis hoopis 3000 meetrit krooli täis. Veetunnetus läks iga meetriga paremaks ja tundsin end basseinis lihtsalt väga hästi. 3000 m, 2:38 min/100 m

Üldiselt on mul ujumisel kaks põhimuret, mis päriselt on väärt muret tundmist.

Esimene on minu tehnika. Ma olen osanud krooli ujuda 20 aastat, sest ma olin vist enam-vähem 7–8-aastane, kui mu ema mulle vette hingamisega ujumise ja sealhulgas kroolimise selgeks tegi. Sellest ajast peale on krool mu lemmikstiil. Mul pole tänu sellele olnud kunagi hirmu vee ees, ka avavee ujumistrennidega harjusin ma tänu sellele täiskasvanuna kiirelt. Ma oskan ja suudan kindlasti ujuda paremini ja kaugemale kui keskmine Eesti inimene.

Aga kordagi pole minu tehnikat ükski väljaõppinud treener üle vaadanud. Ma olen ise Youtube’ist videosid vaadanud ja saan ainuüksi selle pealt selgelt aru, et mu ujumistehnika on kindlasti vigu täis. Juba oma kaugetel ja mitte just eriti kaua kestnud algaja harrastustriatleedi päevadel sain ma aru, et tehnika on mul võrreldes teistega… selline, et suurt kriitikat vist ei kannata. Usun, et õige tehnikaga oleks ujumine veel mõnusam, kehale, sh südamele vähem koormavam ja muidugi kiirem ka. Teine pool minust ütleb, et mida sa, südamehaige, üldse arvad, et sul on vaja tehnikat õppida. 🙄 Ole õnnelik, et supelda saad ja mingisugune süstemaatilisem treening pole sulle praegu üldse asjakohane.

Teine mure on muidugi koormus südamele ehk pulss. Mul ei ole nii vinget atribuutikat, et ujumise ajal või kas või pärast seda oma ujumise pulsinäidud üle vaadata. Mul õnneks on multispordikell (Garmin 735), millega on hea vähemalt läbitud vahemaad mõõta, kuid sinna juurde ilmselt ei teeks ujumiseks sobiv pulsivöö üldsegi halba. Ma ise muidugi arvan, et ma tunnen end vees nii hästi ja ei suuda oma pulssi hea enesetundega liiga kõrgeks ajada, kuid tõenäoliselt on see üks suur enesepete. Ma siiski arvan, et pean selle kulutuse ühel hetkel tegema, sest lubatud tsoonist kõrgemal liikumine ei tee mulle praegu kahjuks midagi head. Ilmselt ujumisvöö ostuga saabub esimese trenniga teadmine, et ujun liiga kõrge pulsiga ja sinna see ujumisrõõm läheb. Nagu on läinud jooksurõõm, Pumpi-rõõm ja võistlusrõõm…

Kui kellelgi on jagada mõtteid ujumiseks sobiliku pulsivöö kasutamise kohta või ujumistehnika parandamise kohta, siis jagage neid minuga, ärge olge kadedad. 🙂

Neljapäev: seljatreening. Neljapäeval tuli valitsuselt uudis, et spordiklubid lähevad kinni. Viimane rühmatrenn vähemalt paariks nädalaks, kuigi kardevasti isegi kauemaks. Aga pole hullu, saame hakkama. Seljatrennis võtsime võimlemispalli abiks ja tegime päris tõhusaid harjutusi. Mu selg tunneb end iga kord pärast seda trenni nii mõnusalt. 46 min, 105 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Pühajärve matk. Sel nädalal matkasin üksi, härra Jooksja tegi samal ajal oma pikka jooksu. Kaua ta kõnnib koos minuga, keegi peab peres ju jooksma ka hakkama, kevad tuleb. 😅 Panin podcastid kõrva ja kõndisin Pühajärve ringi läbi. Kergliiklusteel polnud see lihtsaim ülesanne, sest kogu laiuses oli suusarada ja mina koperdasin kuskil servas lumehanges mitu kilomeetrit. Õnneks raja ülejäänud osa pärast vasakpööret Pühajärve poole oli okei. Need kaks tundi läksid täiesti lennates ja isegi tõusud kannatas süda ära ilma punasesse minemata, mis on positiivne. 11 km, 11:13 min/km, 129 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Järgmised nädalad tuleb ilma spordiklubi ja ujulata hakkama saada. Ainult kõndimine, matkamine ja ÜKE jääb valikusse. Tuleb hakkama saada.

Nädala kokkuvõte 8.–14.02.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna hall oli liiga ülerahvastatud, siis ma kõndimise asemel läksin hoopis wattbike’i saali rattale. Seal oli ootamatult rahulik ja mõnus olla, aeg läks kiirelt ja saal oli minu pärast. 🙂 Väntasin umbes 40 minutit, pulssi sain hoida ülitäpselt seal, kus vaja. 18,4 km, 26,7 km/h, 134 l/min ÜKEs võtsime ikka ette kerelihased, seekord sai vanu häid topispalli harjutusi ka teha. Kõik hea nagu ikka ja alati. 44 min, 109 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: ujumine. Sel nädalal olin vist natuke paremal kellaajal basseinis, sest rahvast oli vähemalt kaks korda vähem. Alguses sain täitsa üksinda ujuda, tegin alustuseks 500 m rinnuli ja natuke kroolides rahulikumalt soojenduseks. Vasak õlg oli kuidagi kange ja kinni, oli vaja see liikuma saada. Siis tuli üks mees minuga samale rajale ja kroolides tundus ta liikuvat minuga samas tempos, seega kõik igati okei.

Mina võtsin oma 1500 meetrit krooli ette. Kuna teine ujuja oli aga vahepeal hakanud segastiili ujuma, siis ühel hetkel olin ma ta kinni püüdnud ja läksin basseini otsas temast mööda. See ilmselgelt talle ei meeldinud, sest järsku ujus ta ainult krooli ja pidi mul kogu aeg sabas püsima. 🙄 Ma siis lasin ta omakorda endast mööda, et saaksin rahulikult oma tehnikale keskenduda, mitte mingit tempot arendada, et mitte talle ette jääda. Siis loomulikult asus ta jälle rahulikumat segastiili tegema ja ma olin jälle hädas, et mitte oma sõrmedega tema varvastes kinni olla. 😅

Kui mul 1500 krooli täis sai, hakkasin ka mingit segastiili tegema, et ujun oma tunni täis ja aitab kah. Tegin 150 meetrit ära ja siis läks kaasujuja välja. Vaba rada! Suurest rõõmust ujusin 350 meetrit segamatut krooli veel. Kokku sai rekordiline 2500 meetrit. Ja ma isegi polnud väga väsinud. Vinge. 🙂 2500 m, 2:49 min/100m

Neljapäev: seljatreening. Jälle oli hea rahulik trenn ja selg sai korralikult tööd teha, ilma et pulss kuskile kõrgustesse tõuseks. 47 min, 104 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Kiidjärve-Taevaskoja-Otteni-Kiidjärve matkarada. Kaalusime mitut varianti, kus sel nädalavahetusel matkata: Kääriku, Viljandi, Taevaskoja. Lõpuks Taevaskoja võitis. Seekord otsustasime raja läbida tavapärasele vastupidises suunas ja teha Taevaskoja-Otteni 4-kilomeetrise tiiru veel põhiringile otsa. Loodus oli imeilus, puud olid lumised ja härmas, ilm oli täpselt paras ja mitte liiga tuuline. 🙂 Täiesti ideaalne. Enne viimast 5 km tegime väikse lõunapausi, mina vahetasin ülemisi kihte kuivemate vastu, sest tõusud võtavad mul siiski pulsi kõrgemaks ja higi liikuma. Viimased kilomeetrid läbisime pealampide valguses mööda Ahja jõge, kuhu oli paksule jääda rada lumest puhtaks lükatud. Väga äge. Kokku koos pausidega 5 tundi ja 18 km puhast rõõmu. 18,7 km, 12:44 min/km, 132 l/min

Tegelikult oli väljas selleks ajaks päris hämar

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Sellise nädalaga olen küll väga rahul. 🙂 See, et ma praegu üldse ei sörgi ega isegi mitte ei ürita, häirib mind küll natukene, aga ma tunnen, et see on hetkel mulle liiga raske. Ma ei taha jälle neid sümptomeid läbi elada nagu paar nädalat tagasi.

Üleeile sain kätte viimased vereanalüüside tulemused ja seal oli paar näitajat paigast ära, kuid üldsegi mitte need näitajaid, mis oleksid olnud ootuspärased. See on korraga nii hirmutav kui ka lootustandev. Nüüd jääb vaid loota, et mind veel edasi uuritakse või edasi suunatakse. Esialgu tundub, et südamehaigus võib olla hoopiski millegi muuga kaasuv sümptom, mitte põhiprobleem. Eks näis, mis saab. Meditsiiniveskid jahvatavad aeglaselt. Aga põhiline, et nad jahvatavad.