Nädala kokkuvõte 11.–17.10.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fanfaarid ja rõõmuhõisked, olen tagasi JJVs! 🎉 Umbes selline tunne oli mul esmaspäeval oma jooksupunti naastes. Suur osa punti on küll hetkel kuskile kaduma saanud, kuid ehk jõuavad nad talve saabudes ikka kenasti ühistrennidesse tagasi. Juhtuski nii, et jooksmas käisin üksinda ja õues. Osad olid sees, kuid mul oli ikka kindel plaan veel õues joosta, kuniks pole lund ja jubedat ilma. Esimesed jooksusammud pärast maratoni olid ootamatult kerged ja lennukad, isegi pulss tegi hästi koostööd. Pole mitte midagi halba selle jooksu kohta öelda. 5,57 km, 7:17 min/km, 150l/min

ÜKEs keskendusime seljale ja kõhule. Tundub, et keskendumine oli tugev, sest mul olid järgmisel päeval lihased nii valusad, et voodist tõusmisega oli raskusi. 😅 Tuleb need kerelihased jälle kenasti tugevaks treenida. Kes ÜKEt ei tee, see järgmist hooaega vihastustevabalt ei läbi, teadis jooksurahvas juba ammustel aegadel rääkida. 😉49 min, 114 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Taaskord sain oma jooksu üksinda õues teha. Samm polnud nii lennukas kui esmaspäeval, kuid väga mõnus oli sellegipoolest. Varsti tuleb kehvema ilmaga nagunii sisehalli üle kolida, seega kasutan hea meelega võimalust veel õues jooksmas käia. 🙂 4,13 km, 7:22 min/km, 153 l/min ÜKE osas tegime Tauriga kahekesi ringtreeningut kogu kehale. Päris tõhusad harjutused, eriti kui sul kõht ja küljed veel niigi eelmisest korrast valusad on. Aeg läks lennates. 53 min, 126 l/min

Neljapäev: ujumine. Selle nädala neljapäev ei erinenud palju eelmise nädala kolmapäevast: Auras oli jälle väga palju inimesi. Kiirema terviseujumise radadel oli nii palju inimesi, et nuputasin küll tükk aega, kuhu end sättida, aga kohta ei leidnudki. Rahulikuma ujumise alal oli aga vähem inimesi ja kaks rada täiesti vabad, seega sättisin end sinna. Sain vist 600 meetrit ära kroolida, kui järsku nägin end ees basseini otsas palju jalgu. Kaks tüüpi olid end kenasti sinna sisse seadnud, et juttu ajada. Kõrvalrada polnud samuti enam tühi. Olin optimistlik, sain end kuidagi ringi pööratud ja kroolisin edasi lootuses, et ehk nad ujuvad paar otsa ja liiguvad siis edasi veeparki.

Lootus on lollide lohutus? Nad ujusidki ainult paar otsa, kuid kahjuks nende käitumine basseini otsas pikalt puhates muutis minu normaalse rütmiga ujumise ja pööramise üpris võimatuks. Nad ei jätnud mulle eriti ruumi pööramisteks ja neist mööda ujumine oli ka komplitseeritud. Hambad ristis ujumis seal rajal oma esimese kilomeetri ära ja siis läksin ja pressisin end kiiremate rajale. Andis ikka ujuda seal kahe endast kiirema mehega koos, nii et neile jalgu ei jää, kuid pidi hakkama saama. Viimased ca 500 meetrit sain aga kulgeda uhkes üksinduses, sest järsku olid justkui kõik korraga basseinist ära läinud. 2500 m, 2:30 min/100 m

Reede kuni pühapäev: sunnitult trennivaba. Reede varahommikul ärkasin tuikava kõrvaga, mis nädalavahetuse algusega veelgi valusamaks oli muutunud. Kuulmine vasaku kõrvaga on kergelt öeldes häiritud ja valuvaigisteid on usinalt sisse söödud. Alustasin kodust ravi lootuses, et ehk ikka annab see kõrvapõletik järele, kuid tundub, et homme tuleb end siiski perearsti ukse taha vedada.

Kokkuvõttes:

Kui hakata meenutama nädala algust, siis võib juba leida märke ligihiilivast haigusest. Mäletan, et kahel päeval võtsin aspiriini, sest pea kergelt tuikas, kuid ajasin selle suure töökoormuse (sh arvutitöö) ja selle kaela, millele olen mina andnud koondnime hormonal bullsh*t. Mingil päeval oli mul kõrvalest punane ja ärritatud, kuid minu tundliku nahaga ei ole see midagi tavatut ja erilist.

Kõige kahtlasem on aga siiski see, et ma taaskord suutsin haigeks jääda pärast seda, kui ma ujumistrennid oma kavasse võtsin. Enne maratoni ei julgenud ma isegi mitte Aura keskuse lähedale minna, sest viimased kaks tatitõvede (sh esimesel korral ka põskkoobaste ja häälepaelte põletikku) läbipõdemist said alguse samamoodi pärast ujumistrenne. Midagi kummalist siin siiski on.

Niinimetatud basseininohu on minu jaoks tavaline asi: pärast basseinis ujumist kasutan alati nohuspreid, et nina jälle lahti saada. Nina ja kõrvad teatavasti on omavahel otseselt seotud, seega kui mingid kanalid basseinivee ärritusest paiste lähevad, polegi vist imestada, et kõrvapõletik on lihtne tekkima. Eks saab näha, mida perearst asjast arvab.

Seniks tuleb end terveks saamiseni trennist eemale hoida, mis mind muidugi lõputult kurvastab. Just sain jooksupundi juurde naasta, kui tuleb jälle eemale jääda. Ja jumal teab, mis seis pärast valimisi koroonapiirangute osas olema saab. Võib-olla on varsti jälle spordiklubid kinni või piiratud mahus avatud. *sülitab kolm korda üle õla*

Nädala kokkuvõte 4.–10.10.2021

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: trennivaba. Maratonijärgsed lihasvalud olid juba igalt poolt kadunud, kuid võtsin veel ühe vaba päeva.

Kolmapäev: ujumine. Ujumine tundus esimeseks maratonijärgseks trenniks olevat ideaalne: ei mingit trampimist ega suurt lihaste väntsutamist. Pärastlõunane Aura tervitas uskumatult suure ujujate kontsentratsiooniga: pool basseini oli tavapäraselt laste ja noorte trennidega hõivatud ja ülejäänud osal oli väga palju rahulikke ujujaid. Kiirematele terviseujujatele oli jäänud kolm rada, mis tähendas, et pidevalt tuli rada vähemalt kolme teise ujujaga jagada. Natuke trügimist oli, sest tempod olid mõnevõrra erinevad, aga saime hakkama. 2500 m, 2:30 min/100m

Seekordne Aura-feil tuli mu enda tähelepanematusest. Suutsin teisi jälgides liiga hilja basseini otsas pöörata ja mu sõrm sai täiskiirusel nii õnnetu löögi plastikseinalt, et parema käe nimetissõrme küüs jäi selle ribide vahele ja murdus väga hullult liha sisse ära. Esialgu ei saanud ma basseinis sellest aru, oli ainult mõõdukalt valus ja verd nagu kuskilt ei paistnud, kuid jahutavast veest väljudes sai kiirelt selgeks, et see oli päris valus murdumine. Mitu päeva tuli sõrme plaastritega kaitsta. Mul on siiani küüne kõrval verevalum. Ilmselt läheb nüüd mitu nädalat, et küüs oma normaalse pikkuse saavutaks.

Neljapäev: trennivaba. Jubedalt oleks juba jooksma minna tahtnud, aga mõistus ütles, et las need luuümbrised veel puhkavad.

Reede: BodyPump. Üle mõne nädala tagasi BodyPumpis. Uus kava, uus rahvas. Palju rahvast nagu ammustel aegadel. Uuest kavast esimese korraga veel sotti ei saanud, kuid küllap järgmised korrad annavad arutust. Võtsin väga teadlikult raskustega rahulikumalt, sest isegi kui maratoni igapäevatoimetuste käigus enam kehas ei tunne, siis treeningutel tunneb seda veel kindlasti. Süvalihas ikka väriseb veel, kui on vaja mõni kükk või väljaaste teha. Seda enam, kui neid on vaja teha mitukümmend tükki. Kokkuvõttes: jalg värises natuke all (pluss biitseps – mida ma nendega seal maratonil tegin?), aga üldplaanis arvasin, et on isegi raskem/valusam. 74 min, 124 l/min

Laupäev: Taevaskoja matk. Käisin Taevaskojas ühte kihlumist pildistamas ja pärast seda tegime härra Jooksjaga ühe Taevaskoja-Otteni matkatiiru. Kui Taevaskojas oli pidevalt miljon inimest ja üks väga valjuhäälne turismigrupp, siis Otteni rajal kohtasime ainult paari inimest. Matkates andsid lihased tõusudel tunda, et nad on ikkagi väsinud, ilmselt suuresti eelmise õhtu Pumpist ja kindlasti veel ka nädalatagusest maratonist. Kuid ilm oli ilus, loodus oli ilus, rada oli ilus ja aeg läks lihtsalt lennates. 6,24 km, 15:43 min/km, 110 l/min

Pühapäev: trennivaba. Mul oli küll plaan pärast nädalast jooksupausi lõpuks tagasi jooksurajale minna, kuid pikk uni ja suur hunnik koduseid toimetamisi tegid sellele plaanile 1-0. Võib-olla hea oligi?

Kokkuvõttes:

Suurt midagi sel nädalal justkui tehtud ei saanud, aga nagu targemad rääkida teavad: puhkus on tarkadele. Meeleolu on jätkuvalt hea: rõõm maratonisaavutusest kannab mind kenasti läbi iga eluvaldkonna veel mõnda aega. Hull tahtmine oli juba neljapäeval jooksma minna, kuid suutsin end siiski talitseda ja anda lihastele/liigestele/kõõlustele natuke kauem aega taastumiseks. Isegi kui ma ise seda aktiivselt enam ei taju, oli peaaegu viis tundi järjest jooksmist kehale kindlasti väga korralik koormus, millest lõplikult välja tulekuks veel veidi aeg läheb. 🙂 Tänasest on natuke kahju, et ilusat ilma õues liikumiseks ära ei kasutanud, kuid tubased toimetused vajasid tegemist. Kaua sa vaatad neid määrdunud vuugivahesid, tolmust tuba ja täitunud pesukorvi ning süüa on ka aeg-ajalt vaja poest tuua ja valmis kokata, eksole.

Homme plaanin igal juhul jooksurajale naasta. Ja mitte ainult jooksurajale, vaid üle mitme kuu tagasi meie JJV jooksupundi juurde. 😍 Proovin alustada uue, sügis-talvise treeningrutiini loomist. Enam ühtegi Garmini treeningkava kondikavana ees ei ole ja tuleb seega veel rohkem oma peaga planeerida ja nuputada. Eks näis, kuidas sellega minema hakkab.