Nädala kokkuvõte 23.–29.01.2023

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jooksuosas oli plaanis rahuliku jooksu sees teha kuus korda kaks minutit 4. tsoonis kiiremaid liigutusi. Põhimõtteliselt lühikeste intervallidega fartlek. Jalad olid pikast jooksust veel natuke väsinud, aga muus osas oli enesetunne päris hea ja jõudu jagus, kiiremate lõikude tempod jäid 5:52–6:06 min/km vahele. (6,62 km, 7:07 min/km, 147 l/min) Jätkasime trenni traditsioonilise kerelihaste ÜKEga: loopisime topispalle, tegime tõsteid ja hoidsime plankusid. (41 min, 115 l/min)

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin hommikul enne lähetusse sõitu trenni ära, et ei peaks trenniasju endaga kaasa vedama. Kuskil teise kilomeetri peal hakkasin tundma, et pulss ja enesetunne on head, aga luuümbrises on päris suur pinge sees ja jalad oleks nagu tinast. Natuke tegin oma jooksuringi lühemaks ja tulin rahulikult koju ära. Otsustasin, et lõigutrenn, mille plaanisin neljapäeval iseseisvalt teha, tuleb hoopis ära jätta. Juba jaanuaris end puru treenida: pole soovituslik. (6,58 km, 7:41 min/km, 143 l/min)

Kolmapäev: trennivaba. Olin Tallinnas kahepäevasel konverentsil. Õhtul lõin hotellis suure varba niimoodi ühe uksenurga vastu ära, et verd voolas ja luu oli korralikult ära põrutatud. Ma ikka oskan…

Neljapäev: BootCamp. Kell 16.20 olin veel Tallinn-Tartu bussis, kell 17.20 olin juba TYSKis trennis. Jooksu otsustasin luuümbriste ravimise mõttes ära jätta ja kodus pukis rattasõit kuidagi üldse ei kutsunud. Kiirelt lükkasin trenniriided selga, vahetusriided kaasa ja jõudsin jala õigeks ajaks kohale. BootCamp oli hea nagu ikka, kogu keha sai ilusti läbi töötatud. Tuleb aga tõdeda, et see trenn on tunduvalt ägedam, kui vahepeal mõne hüppe kaasa teha saab. Luuümbriste nimel tuli seekord hüppamisest loobuda. Mis teha: mulle meeldivad trennid, kus vahepeal pulsi lakke saab. (61 min, 124 l/min)

Reede: BodyPump. Ladusin teatud lugudes päris julgelt raskust kangile, sest tunne oli tugev ja jõudu tundus olevat. Kohati andis aga eelmise päeva BootCamp lihastes päris hästi tunda, seega tuli raskusi korrigeerida, aga see on okei. Vähemalt sai proovitud ja jälle natuke ennast ületatud. (75 min, 130 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Ilm oli külm, pime ja hall, erilist jooksumotivatsiooni polnud. Panin podcasti klappidesse käima ja läksin pikemale ringile. Minu õnneks oli pulss lõpuks enam-vähem koostöövõimeline, esialgu püsis alla 145, hiljem alla 150. Ma väga ei põdenud ja otsustasin, et see on piisavalt hea. Luuümbrises oli vaikus ja sääred olid normaalsed, jumal tänatud. Kulgesin ümber Ihaste ja õnneks oli ka omajagu allamäge lõike. Poolteist tundi möödus suhteliselt kergelt, siis hakkas natuke raskemaks minema. Viimased 15 minutit sain mõnusat päikesepaistet ja valgust nautida. See tegi jooksu kohe viis korda paremaks. Tundub, et vaikselt hakkab jooks jälle tulema. Ma vähemalt loodan. (16,49 km, 7:24 min/km, 146 l/min)

Tervet päeva saatis imelik valu paremas labakäes. Tegin ahju tuld, järsku käis mingi naks käest läbi ja pärast seda oli terve päev käsi pöialt liigutades valus, mingi teatud asendis liigutamise ajal käis korralik valusähvatus läbi labakäe käsivarre suunas. Eeldasin, et palju arvutitööd viimastel nädalatel ja omajagu kätekõverdusi neljapäeval-reedel ehk oli liig.

Pühapäev: trennivaba. Öösel ärkasin selle peale, et abaluu ümbruses oli tugev sähviv valu sees. Tundub, et valu labakäes oli kõigest algus. Veetsin tunnikese põrandal kõval pinnal lamades ja läbi valude võimeldes. Sain selja natuke liikuvamaks, roomasin voodisse ja läbi valu venitasin kuidagi hommikuni välja. Tunnid lamades aga tegid asja jälle väga hulluks. Ma ei saanud isegi pead pöörata. Püsti tõusmine toimus läbi pisarate, selline tugev valu. Tõmbasin portsu valuvaigisteid sisse, et kuidagi eksisteerida, ja panin massaaži esimese võimaliku aja kinni. Äkki homseks on parem?

Kokkuvõttes:

Trennide mõttes selline rahuldav nädal: pikk jooks oli juba üpris hea ja see selgelt teeb rõõmu, aga lõigutrenn tuli seekord vahele jätta. Väike varbavigastus möödus õnneks kiirelt, aga see käe- ja seljavalu teeb mind üpris murelikuks. Kust see nii järsku tuli ja kuidas sellest nüüd kiirelt jagu saada? Loodan, et füsio juures saab asjale arutust. Järgmisel nädalal oli plaan pika jooksu maht korraks alla tuua, et siis seda uuesti kasvatama hakata kuni sünnipäevajooksuni veebruari lõpus.

Nädala kokkuvõte 16.–22.01.2023

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Nädalat alustas JJV koos tempokama jooksuga. Seekord oli Treeneril meie jaoks kavas tõusvas tempos jooks: 10 minutit 2. tsoonis, 20 minutit 3. tsoonis ja 10 minutit 4. tsoonis. Esimene plokk: raske on seda ülimadalat pulssi hoida, proovisin jääda arvutusliku aeroobse läve alla, <143 l/min. Mõtled ikka juba kiiremate liigutuste peale, aga tuleb end taltsutada. 3. tsoon on mõnes mõttes üks mõnus tsoon: jalg saab kiiremas tempos astuda, samas pole pulss veel üleliia kõrge. Selline mugav tugevam pingutus. 4. tsooni 10 minutit oli juba päris raske. Üle kilomeetri päris ebamugavat pingutust. Teeb ära, on tehtud. (6 km, 6:45 min/km, 155 l/min)

Trenni lõpetasime korraliku kerelihaste ÜKEga. Kuidagi päris raske oli. Peamiselt plangud ja topispallide loopimised. Kui lõpuks matile venitama sai, siis võttis kohe täitsa ohkama. Tempokam jooks tunni alguses muudab tavapärase ÜKE hetkega raskemaks. Ma polnud ainus, kes sama tundis. (33 min, 122 l/min)

Teisipäev: stretching. Treener soovitab meil võimaluse korral alati stretchingu tundi jõuda, et natukenegi lihaseid tagasi pikemaks saada. Kodus ju nagunii ei venita: selles osas on tal õigus. Ma igatsen ikka veel vana head lihashoolduse tundi tagasi, kus saime tund aega rullida, aga kui seda ei ole, siis käib stretching kah. Kohati valus, kohati ebamugav, kindlasti kasulik. (53 min, 67 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Cooperi testi päev. Kuna järgmisel kolmapäeval olen ma Tallinnas, siis tuli minul Cooperi test enne ära teha. Teadsin seda ette ja valmistusin terve päev: pöörasin ekstra tähelepanu söögivalikutele ja -aegadele ning veejoomisele. Ometigi tundsin juba soojendusjooksu ajal, et lihtne olema ei saa (3,2 km, 7:49 min/km, 148 l/min). Pulss tõusis kõrgustesse, enesetunne oli meh. Eks omajagu oli ärevust ka, ma ju teadsin, et need 12 minutit kerged olema ei saa. Jooksuharjutused koos lahtijooksudega möödusid täpselt samuti.

Peale minu jooksis veel ainult üks noormees Cooperit, teised tegid plaanipäraselt 6x400m lõike. Õnneks keegi üksteisele vist eriti ette ei jäänud. Mul oli kellal ainult pulss ees ja isegi seda vaatasin ma vaid üksikud korrad. Vajutasin kellal ringe kinni, et pärast oleks midagi analüüsida. Esimese poole püsisin täpselt 5 min/km tempos, st lõpptulemust 2400 meetrit, siis aga kukkus tempo päris korralikult ära ja läks väga VÄGA raskeks. Kujutan ette, kui kole oli see samm kõrvalt vaadata. Lõpptulemuseks jooksin 2325 meetrit (5:10 min/km, 177 l/min). Seda on 125 meetrit rohkem kui eelmise aasta märtsi lõpus: see näitab, et aastaga on mingid sammud edasi tehtud. Tippaegadele, kui jooksin 2500–2600 meetri vahele (2018–2019.a), muidugi ligi ei saa, aga selle üle ei saa kurb olla. Palju vett on sellest ajast saati merre voolanud. Kõik on hästi.

Neljapäev: rahulik jooks. Olin valmis väga valusateks lihasteks, aga asi polnudki eriti hull. Natuke kangust siin-seal oli, aga ei miskit erilist. Eelmisel neljapäeval olin tunduvalt suuremas lihasvalus. Seadsin sammud õhtusele jooksuringile, eesmärgiga hoida väga madalat pulssi. Õnneks oli pealamp kaasas, sest Tähtvere pargi tagumises nurgas oli ikka väga pime ja väga mudane. Pulss püsis ilusti madal, tempo ühes temaga. (6,5 km, 8:10 min/km, 140 l/min)

Reede: BodyPump. Kolmas trennipäev järjest ja suuremad ootused mul puudusid. Tegelikult oli energiat piisavalt ja enamikes lugudes võtsin rohkem raskust kangile kui varem selle kavaga. Isegi väljaastete loo tegin kangiga ja õlaloos kannatasin raskema kangiga selle seti ära. Ei tea, kust see särtsakus tuli. (75 min, 120 l/min)

Laupäev: trennivaba. Ilm oli megailus ja hea meelega oleks pika jooksu ära teinud, aga võtsin asja mõistusega ja tegin ikkagi puhkepäeva, mida mu keha ilmselt vajas.

Pühapäev: pikk jooks. Täna ei püsinud see pulss kuidagi alla 143, kus ta ideaalis oleks võinud olla. Alla 150 sain õnneks probleemideta hakkama. Ei saa öelda, et oleks olnud halb enesetunne, aga kuidagi… raske ja veniv oli see jooks. Ei olnud erilist jooksurõõmu. Ainult töö selles suunas, et varsti see jooksurõõm jälle tuleks. Ega ilma tööd tegemata see jooksmine kergeks ei lähe, minul vähemalt mitte. (13,69 km, 7:56 min/km, 146 l/min)

Riietusega panin ka puusse: ei kõlba see minu Nike jooksujakk ikka kuskile. Täiesti kasvuhoone on see asi: null hingavust. See tähendab, et isegi kui tänase mõne miinuskraadi ja külma tuulega ainult õhuke meriino oli jaki all, siis korraga oli pidevalt palav, niiske ja külm, sest veeaurul pole mitte kuskile minna. Oleks pidanud ikka oma softshell jakki kandma nagu tavaliselt. Pole enam mõtet sellele Nike jakile uusi võimalusi anda. Jooksmiseks ei kõlba, niisama vaba aja tuulekaks ehk sobib.

Kokkuvõttes:

Taaskord nädal, kui sai täiesti uskumatu maht tööd ära tehtud. Selline tempo on peal ja tamp on taga, aga pole mõtet vinguda, ise olen oma tööplaanid ja ajakavad endale loonud. Arvuti kaas lendas suure hooga iga õhtu kinni, asjad turbokiirusel kokku ja jooksin ajaga võidu spordiklubisse trenni, õnneks ikka jõudsin õigeks ajaks kohale. Järgmisel nädalal saab õnneks ühel toredal tööüritusel osaleda ja abiks olla, väike vaheldus Excelitele ja aruannetele.

Et motiveerida end järgmised 5–6 nädalat kuidagi elus püsima, ostsin lennukipileteid. Hakkas parem küll. Toob selle kevade endale kiiremini lähemale.