Treeningpäevik 12.–18.08.2o19

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks. Tiksusin üpris rahulikult oma 8 km õhtusel Ihaste teel ära. Pulss oli paar lööki kõrgem, kui võiks, ja enesetunne veel Peetri jooksust natuke väss, aga jalad olid isegi suhteliselt okeid. Andis lootust edukaks nädalavahetuseks juba küll. 🙂 6:08 min/km, 152 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõpuks sai koos TYSKi rahvaga koos joosta. 😍 Teised jooksid rahulikku 7–8 km, aga kuna minul oli see juba eelmine päev tehtud, siis jooksin paar kilomeetrit koos teistega ja siis võtsin ette väga kerge enesetunde järgi minutifartleki, 8×1 min.

Minutiliste kiiremate osade pulsid ja tempod:

  • 4:42 min/km (167 bpm)
  • 4:55 min/km (165 bpm)
  • 4:33 min/km (163 bpm)
  • 4:52 min/km (162 bpm)
  • 4:25 min/km (167 bpm)
  • 4:48 min/km (167 bpm)
  • 4:41 min/km (166 bpm)
  • 4:52 min/km (162 bpm)

Mõnus on ilma mingit tempo või pulsi eesmärgita lihtsalt joosta. Jalad said nii hästi käima. Pärast sain jälle paar kilomeetrit koos teistega TYSKi tagasi joosta (VO2max kukkus trenni lõpus jälle kolinal, nüüd juba 48 peale 🙄) ja sisehallis pikemalt rullida. Rullimine kulus ikka väga marjaks ära.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: võistluseelne soojendus. Päeval oli nõrkus peal, pea uimane otsas ja natuke kehv enesetunne. Õhtuks tuli elu sisse tagasi ja läksin võistluseelsele soojendusele. 3 kiltsa kergelt, siis 5×100 meetrit rütmijooksud üle 100 m sörgi ning 2 km koju tagasi. Jalg oli lennukas ja nii kui oma peas mõttesse jäin, kukkus pulss puhta madalaks ära. No ikka väga hea jooks oli. 6:03 min/km, 149 bpm. Aga see pole kunagi hea märk enne võistlust. Polnud ka seekord… 😕

Laupäev: Eesti Ööjooks 2019. Kirjutasin Instagramis päris pikalt, mis juhtus (LINK). Kui joostes polnudki nagu suurt miskit viga ja hoidsin end edukalt tagasi, siis tunne, mis mind peaaegu 2,5 tundi pärast finišit saatis, ei olnud küll seda kõike väärt. Aga vähemasti on pikk jooks sel nädala kirjas, good enough…?

Põiepõletikuga võistlusele minna – not recommend.

Pühapäev: trennivaba. Oleks tahtnud taastava jooksu peale teha, aga ilmselgelt veedan tänase päeva voodis teki all ja üritan kuidagi terveks saada.

Kokkuvõttes:

Olin kõhuviiruses 2 nädalat tagasi. Nüüd olen põiepõletikuga rajalt maas. Elu lihtsalt materdab ja tervis ei pea vastu. Vorm hakkab vaikselt tulema, kui see jälle kõik kokku variseb. Jube raske on positiivseks jääda. ☹️ Kahtlen kõigis oma otsustes. Keha ei pea niigi vastu, nüüd andis ka vaim alla. Kuidagi peab sellest august välja ronima hakkama. Kuidagi.

Ega need haigused jäljetult ei lahku, kahjuks. Kui juulikuus kasvas vorm mühinal ja selle hea indikaator oli iga nädal ühiku võrra tõusev VO2max, siis nüüd on see näitaja 1,5 nädalaga 3 ühikut kukkunud. Mis sa sellelt haigelt kehalt ikka tahad…

Järgmisel nädalal peaks tulema kõige suurema mahuga nädal, sh pikk 3-tunnine jooks pühapäeval. Seda pole rohkem enam mitte kuskile nihutada ka, sest Jaanson ja Tallinn tulevad vägisi peale. Loodan, et saan nii palju terveks, et vähemalt 3-tunnine jooks vahele ei jää. Põhiline, et see tsüstiit nüüd millekski hullemaks edasi ei kasva. *ptüi-ptüi-ptüi*

Berliini maratonini jääb vähem kui 42 päeva ehk vähem kui 6 nädalat. Jube ärev on olla.

Advertisements

Treeningpäevik 29.07–4.08.2019

See nädal pidi olema üks tähtsamaid nädalaid suvises maratoni ettevalmistuses, kuna see on viimane võistlusteperioodi eelne nädal, kui saab korralikult mahtu kasvatada ja trenni teha, sh üks väga pikk jooks ära joosta. Miks ma ütlen “pidi olema“, mitte “oli“? Sest mul õnnestus nädala lõpus niimoodi haigeks jääda, et see rikkus kogu mu nädala, kui mitte ka järgmise… 🙄

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks + BodyPump. Hommikul sadas vihma ja jätsin jooksmise vahetult enne Pumpi. Ilm oli pärast möödunud kuumalainet mõnusalt jahe, aga minu pulss eriliselt madal küll ei olnud. Pigem selline täiesti tavapärane. 7,06 km, 6:05 min/km, 150 bpm. Pumpis nautisin iga minutit, kuna ilmselt jääb see vähemalt mõneks nädalaks minu viimaseks Pumpiks, sest võistlused tulevad vägisi juba peale.

Kolmapäev: lõigutrenn. Jooksma jõudsin jälle lootusetult hilja õhtul, no JJV for me. 3 km soojenduseks alla, väike võimlemine ja jooksuharjutused ning siis mööda Ihaste teed edasi-tagasi tiirutama. Plaanis oli 5×1000 m tempos 4:30–4:35, iga lõigu järel 400 m sörki. Tee, mis tahad, aga neid temposid ma hoida ei suutnud. Pingutasin elu eest, aga ei miskit. Välja tuli:

  • 4:30 (168 bpm);
  • 4:40 (170 bpm);
  • 4:47 (167 bpm);
  • 4:45 (168 bpm);
  • 4:41 (166 bpm);

Njah. Ei olnud just parim enesetunne selles trennis ja jalad lihtsalt ei liikunud, kuigi pulsi poolest oleks võinud justkui rohkemgi pingutada. VO2max hüppas ikkagi 51 peale ja ei kukkunud ka pärast järgmise päeva trenni.

Neljapäev: kerge jooks. Jooksma jõudsin jälle hilja. Kui on vaja kümnekas joosta ja väga mõelda ei viitsi, siis on asi lihtne: tuleb lihtsalt Ihastesse ja tagasi joosta. Minu õnn, et Ihaste teel on sportijate jaoks WC-d üles pandud, sest (too much information) tagasi pöörates ootasin ma neid väga, sest mingi hull valusähvakas lõi kõhtu. Õnneks sain pärast peatust ilusti edasi joosta. 6:15 min/km, 146 bpm.

Kodus tundsin, et jube jahe on ja ronisin kuuma duši alla. Mis oli eriti imelik, siis vaatamata õhtusöögi puudumisele ei olnud mul üldse söögiisu, isegi puuvilja ei tahtnud pärast jooksu. Minu puhul ei juhtu seda mitte kunagi. Oleks pidanud aimama, et ega see head ei tähenda…

Reede: trennivaba. Pidi olema puhkepäev, aga pärast neljapäevast jooksu ja kuuma dušši läksin tuttu, kuid ärkasin tund aega hiljem mingist veidrast poolunest tohutute külmavärinate ja palavikuga, mis lähenes 38 kraadile. Kohutav oli olla. 😐 Mõned tunnid hiljem ärkasin veel ja palavik oli juba 38.4, seega võtsin paratsetamooli sisse ja sain magada. Mitmes kord see on juba sel aastal, kui ma haige olen? Aeg oma järeldused teha…

Kahjuks reede pärastlõunast läks olemine jälle palju halvemaks ja sain aru, et see palavik, mis 38 kraadiga jälle naases, oli põhjustatud kõhuviirusest. Veetsin oma päeva suuresti WC ja voodi vahet joostes. 🙄 Kuigi jõin ära ligi 5 liitrit vedelikke, olin järgmisel päeval ikkagi ca 2 kg kergem. Dehüdratsioon.

Tundub, et eelmisel ja sel nädalal kogetud WC-peatused jooksude ajal ei olnud ainult kehvast remonditoitumisest põhjustatud, vaid mingi pahalane on mul juba tükk aega organismis istunud ja sai nüüd remondist, trennist ja stressist kurnatud kehale 1-0 ära teha. See on minu oletus.

Laupäev: trennivaba. Oleks pidanud olema ca 10-kilomeetrine treening koos rütmijooksudega, aga ma tundsin end ikka nii nõrgalt, et olin terve päeva voodis siruli. ☹️ Kõht oli ikka nii tundlik, kohati valutas, lisaks iiveldus. Kraadiklaas näitas vahepeal ikka kraade kuni 37.5. Sellise enesetundega ma jooksma minna küll ei julgenud/tohtinud. Puhkasin ja palvetasin, et tunneksin end paremini ja saaksin vähemalt pühapäeval midagigi ära joosta.

Pühapäev: pikk jooks. Mul oli hirm tõsiselt naha vahel, et mis sellest jooksust küll saab. Ärgates oli tunne palju parem kui eelmisel päeval, aga kõht oli tundlik ja kohati sutsuke valus ka. Ilmselt kogu sisikond oli veel šokis sellest shit-storm’ist, mis toimunud oli. Kindel oli see, et joogipudel ja geelid tuli kaasa võtta: ma sain küll eelmisel päeval juba mingeid asju süüa, aga mul oli siiski tohutu energiapuudus, vedelikupuudusest rääkimata. Täielik õnn, et väljas vähemalt kuum ilm ei ole.

Plaanisin lihtalt hakata tegema edasi-tagasi otsi Ihaste teel ja ringe ümber Anne kanali, et vajadusel oleks lihtne jooksu pooleli jätta. Esimesed sammud olid ikka nii imelikud. Siis tahtis samm olla ikka sama kiire nagu varasemalt, aga pulss sellest suurt midagi ei arvanud. Tuli ikka tõsiselt end rahulikumasse temposse sundida. Üldiselt oli olemine üle ootuste normaalne. Ma olin nii üllatunud ja rõõmus. Kartsin, et jooksen max 10 km ära ja siis on vsjoo.

Aga imekombel pidasin vastu oma 2:38 jooksu, täpselt nagu pidanud olekski. 😳 Tõsi ta on: vahepeal tegin puhkepeatusi, kui kõhus vähegi imelik tunne tekkis, sõin kaks geeli ära, mis õnneks ei hakanud liiga kiirelt kuskilt välja tulema 😅, ja jõin ära 750 ml elektrolüütidega vett. Kilomeetreid tuli vähem, kui oleks võinud tulla, aga siiski rohkem kui eelmise nädal pikal otsal.

Ma olen nii tänulik, et mu keha lubas mul selle trenni ära teha, tempost hoolimata. Halvimal juhul oleks mu pulss võinud ka sörkides kuskil 165+ peal olla, aga tema püsis kenasti seal, kus vaja. Enesetunne kehvaks ei läinud. Vo2max kukkus ainult 1 ühiku. Täiesti üllatav, arvasin hullemat. Loodan, et selle jooksuga nüüd midagi edaspidiseks peeti ei keeranud. 23,67 km, 6:40 min/km, 150 bpm.

Kokkuvõttes:

Selline natuke kole nädal siis seekord. 😕 Hakkaski kõik juba liiga hästi minema, eksole… Sel nädalal sai end veel Peetri jooksule ka kirja pandud, aga kuidas haigus mu järgmise laupäeva jooksmist mõjutab, ei oska veel öelda.

Üldiselt pidi järgmine nädal olema niigi natuke kergem nädal, mis lõpeb lühikese võistlusega, mis on hea ettevalmistus poolmaratoniks 17. augustil Rakveres, aga see haigusepisood ilmselt mõjutab mu trenne veel tükk aega. Juba vähem kui 2 nädala pärast tuleb Ööjooksul täie pingutusega poolmaratoni joosta. 😳 Kuhu see aeg kaob?

Berliini maratonini jääb veidi vähem kui 56 päeva.