Treeningpäevik 13.–19.05.2019

Kuhu see maikuu kadunud on, kuhu?! Müstika. Võtame selle nädala kiirelt kokku.

Esmaspäev ja teisipäev: trennivaba. Ma olin Maastikumaratonist ikka nii totaalselt läbi, et kaks päeva polnud isegi mingit isu jooksma minna. Kella recovery time näitas pärast võistlust 3 days, täpsemalt 78 tundi, seega polnud ma isegi kolmapäevase trenni alguseks kella järgi uueks trenniks valmis. 😂 Tegin mingeid remondiasju ja “nautisin” lihasvalu.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Taastav trenn. Tegime vaid 30 minutit taastavat jooksu, mis osutus ikka päris raskeks: keha oli väsinud, vaim oli väsinud, mootor oli väsinud. 7:00 min/km, 141 bpm VO2max kukkus veel, nüüd juba 48 peale. Seejärel rullisime, venitasime ja jutustasime.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: kerge jooks. Olin terve päeva töiste tegemistega rakkes, koju jõudes olin täiesti omadega läbi, siis läksin õue veel meie vastvalminud soojuspumba katet viimast korda üle värvima (õues peadpidi kuskil elupuudes ronimine, värvipoti pikali ajamine ja kogu see töö ajas ikka korralikult ropendama), potistasin paar oma toataime uutesse pottidesse ja kella poole kümne paiku jõudsin alles jooksurajale. Plaan oli joosta kergelt 40 minutit. Numbrid olid superilusad – 6:06 min/km, 145 bpm, VO2max tagasi 49 peale –, aga enesetunne oli selline väsinud ja meh. Aga noh, vähemalt numbrid olid lubavad ja ilm hästi mõnus. 🙂

Laupäev: trennivaba. Terve päeva tegelesin oma tellisseina restaureerimisega ja mitte kuskile sellega ei jõudnud. 12-tunnine tööpäev. Ammu pole nii mustade emotsioonidega remondipäeva olnud. Kuskile Muuseumide Ööle jõudmisest polnud juttugi, kuigi lootsime õhtul kuskile ikkagi jõuda. Kahju. 😕

Pühapäev: kerge jooks. Ootasin õhtuni, et natukenegi jahedam oleks. Päeval oli ikka korralik leitsak väljas. Õhtul oli nii mõnus ilm: kerge tuuleke, päikeseloojang ja soe, aga mitte palav õhk. Lihtsalt mõnus. Mõtlesin tunnikese omi mõtteid ja jooksin Annelinnast läbi Ihastesse. Ihastes ei eksinudki ära, mis tekitab küsimuse: kas ma ikka päriselt jooksin Ihastes? 😂 Jalad olid rasked, aga hea tunnike iseendale. VO2max tõusis tagasi 50 peale. 5:59 min/km, 151 bpm

Kokkuvõttes:

Suurt midagi sel nädalal ei teinud, tuli rohkem puhata ja loota, et Raplas on olemine värskem kui viimasel paaril nädalal. VO2max, mis mu Garminil just igapäevaselt ei muutu, on viimase kahe nädala jooksul liikunud üliaktiivselt, st tõustes/langedes praktiliselt igas trennis ja tehes selliseid hüppeid: 50-51-50-49-48-49-50. Näis, mis see vorm seal kaugel Raplamaal teeb.

Vaba aeg sai väga suures osas pühendatud remondile – what else is new? – , sest härra Jooksja ehitas praktiliselt terve Eestis oleku nädala jutti ja mina tahtsin ka oma panuse anda. Kopp on nii sellest remondist ees ja tahaks, et see juba läbi oleks. Kõik venib ja tahe hakkab otsa lõppema. Kõrini. Andke meie elu tagasi…

Järgmisel nädalal tuleb selle kuuma ilmaga trennid kuidagi üle elada – homme 27 kraadi ja lõigutrenn 😐 – ja loota, et pühapäeval ilm Raplas jooksjatele halastab, kuigi suurima tõenäosusega saab seda 10 km seal jälle saunas joostud. Mis ei tapa, see teeb tugevaks väsitab. 😉 Pöidlad pihku!

Advertisements

37. Tartu Maastikumaraton (24 km)

Tartu Maastikumaratoni 23/24 km distantsil osalesin juba viiendat aastat järjest. Kuigi kõik tingimused olid justkui jooksjate poolt, oli minu jaoks seekord tegu jälle ühe roppraske võistlusega. Vorm oli justkui tõusuteel (või elan ma mingis illusioonis?), aga päriselt realiseerida seda seekord ei õnnestunud.

Kogu seda võistluspäeva hommikut pole vist mõtet pikemalt lahti kirjutada. Käib kõik peaaegu alati enam-vähem täiesti ühtmoodi: 7.30 äratus, puder kõhtu, riided selga, kella 9.15ks Elvasse, härra Jooksja vend viskab meid Otepääle, 10 paiku lähme sooja tegema, kell 11 on start.

Seekord oli Otepääle jõudes õues 9 kraadi, oli natuke tuuline, kuid see tuul oli õigest suunast, taevas olid pilved ja ainus segav faktor oli niiskus, sest Lõuna-Eestis sadas konkreetselt terve eelmise päeva ainult vihma. Üldiselt aga praktiliselt ideaalne jooksuilm. 🙂 Ilmateate lubatud päike ja 19 kraadi saabus alles sama päeva õhtuks.

Juba soojendusel sain aru, et üldse pole head enesetunnet ja jalad on justkui tinast all. Nädala alguse lennukus olid kadunud nagu tina tuhka. Null. 😕 Soojendusel saime ka sellest aru, et ainus mõistlik riietus on lühikesed püksid ja maika. Väga kiirelt hakkas palav. Etteruttavalt võib öelda, et palav oli ka kogu jooksu vältel, vaatamata õhukesele riietusele.

Enne starti tõmbasin ühe apelsini isogeli sisse ja jooks võis alata.

Sattusime stardist minema saama koos Linda, Kadri ja Kristinaga. Kristina vajus peagi veidi eest ära, kuid Kadri ja Lindaga jäime ühte sammu jooksma. Plaanisin pulssi hoida 175 kandis, vähemalt esialgu, et mitte kohe surma saada. Nende tempoga tundus see plaan sobivat, seega küsisin, kas proovime koos minna, vähemalt alguses, ja jätkasimegi kolmekesi koos. Vahepeal liitus meiega ka Liis.

Jätsin ütlemata, et laipu järele ei lohista, st kes jääb maha, see jääb maha. Siis ma veel ei teadnud, et seekord olen see laip mina ise.

Esimesed 5 km asfaldil kulgesid vaatamata pidevatele tõusudele ja langustele suhteliselt kiiresti. Juba oligi vaja pöörata pinnaseteele. Oma viienda korraga nendel radadel sain lõplikult kinnitust sellele, et kui pinnaseradadel saan ma veel tempo hoidmisega enam-vähem hakkama, siis metsateed on need kohad, kus ma kustun. Iga. Jumala. Kord.

Kirikuküla 5,6 km: 29:47, 5:19 min/km, 552. koht

6 km täitumisel võtsin ära esimese geeli. High5 isogeelid on mulle alati sobinud, need ei jää kuskile makku tšillima ja loksuma. 7 km peal, kus algas lõiguke pehmemat metsateed, vajus Linda minul ja Kadril eest. Aga las ta minna: ilmselgelt on ta ju meist ka kiirem.

Tõsine motivatsioonikriis ründas siis, kui Maria meil kuskil 10 km kandis kergel sammul mööda libises. Üritasin kilomeetrikese temaga koos edasi minna, aga pulss hakkas 180 lähenema ja anaeroobses ma lõpuni minna poleks jõudnud. Tuli uhkus alla neelata ja pettunult maha jääda. 😕 Kadri oli mul peatselt sabas ja läksime oma paarisrakendiga edasi.

Paluveski 11,8 km: 1:01:41, 5:14 min/km, 559. koht

12 km kandis võtsin oma teise geeli, möödusime Kristinast, kes meile sappa võttis ja saime väikese ergutuse Kerlilt. 13–14 km peal on selline eriti vastik kergelt tõusev kruusatee, mis mul iga kord kerget okserefleksi esile kutsub. Olin tänulik, et ma polnud seal päris üksi, ja hoidsin teiste tempost hammastega kinni. Mitte täiesti püüdmatus kauguses paistis veel Maria valge nokatsiga peanupp.

Ketneri 16,5 km: 1:26:08, 5:13 min/km, 555. koht

Kuni 17. kilomeetrini sai veel inimlikult joosta ja siis oli minuga jälle kõik. Igal aastal murdun samas punktis ja ei suuda sellest kuidagi üle olla. 7 km enne lõppu pööratakse Tartu Maratoni rajale ja sealsed pehmed ja mudased metsateed, mida on kostitatud rohkete suuremate ja väiksemate tõusudega, on mulle alati kingituseks korraliku haamri andnud. Nii ka seekord.

Sassi 20,4 km: 1:48:24, 5:19 min/km, 562. koht

No kurat küll! 🙄 Ma tõesõna mõtlesin seal, et kas pean hakkama korralikult maastikul treenima või lihtsalt enam Tartu Maastikumaratonile ei lähe. Aitab küll sellest jamast…

Ma ei taha teada ka, kui koleda sammuga ma neid tõuse võtsin ja milline koolnukangestus mu näos peegeldus. Ma lihtsalt ootasin, et kogu see jamps juba läbi saaks. 2. teeninduspunktis võetud Etixxi laimigeel istus ikka veel kuskil maos ja planeeritud 3. geel jäigi võtmata. RC Cola teeninduspunktis haarasin topsi koolat ja lootsin selle najal finišisse veereda.

Poolmaraton 21,1 km: 1:52:26, 5:20 min/km, 560. koht

Need viimased kilomeetrid venisid nagu kaamli ila. Poolmaratoni märgise juures hakkas ka Kadri mul eest ära minema ja ma lihtsalt ei suutnud tema tempos enam püsida. Lugesin meetreid ja ootasin seda silti, mis ütleb, et jäänud on 1 km.

Mul on enda kohta uus ütlus: fat & furious. Siin pildil on mõlemad hästi näha…
Foto: Liina Malva

Lõpuks see silt ka tuli. Mingit finisikiirendust ma nendest väsinud jalgadest enam välja ei võlunud. Tallad lõid konkreetselt tuld ja andsid märku, et on aeg hakata uusi tosse ostma. Lihased olid nii väsinud ja valu täis, et pisar tahtis silma tulla. Finišisirgel ei kuulnud isegi härra Jooksja kaasaelamist. Nägin ainult seda, et aeg tuleb napilt alla 2:10 ja sellest mulle piisas. Miinimumprogramm sai täidetud, kuigi olin ihanud palju enamat.

Finiš. Halleluujah. Enam ei pidanud meetritki jooksma.

2:09:32, 5:22 min/km, 573. koht

Ilustamata võib öelda, et minu emotsioon selle jooksu ajal ja pärast lõpetamist oli pettumus. On siiani. Võitsin oma eelmist selle jooksu parimat tempot küll 5 sekundi jagu (5:22 min/km vs 5:27 min/km), aga ootused olid olnud suuremad ja see ei lasknud rõõmu tunda. Kõik minu masti trennikaaslased olid minust kiiremad ja paratamatult oli see tunne mõru. Vahed polnud küll meeletud, finišeerisime enam-vähem 2 minuti sees, aga… mõru.

Samas: polegi midagi imestada, et kõik trennikaaslased minust mängleval kergusel möödusid: nemad olid ilusti mitmel korral Vooremäel tõuse jooksmas käinud, aga mina teen ainult asfalditrenni. Oma kehakaalu saagast ma ei hakka isegi pikemalt kirjutama, aga ilmselge on see, et sellist massi kaasas vedades midagi head tulla ei saagi. 😕 Seekord polnud sitas tulemuses mitte kedagi ega mitte midagi muud süüdistada kui ainult iseennast.

Ma ei ole enda vastu karm: ma olen aus ja õiglane.

Jään ainult lootma, et samasugused emotsioonid mind Raplas ja Narvas ei kimbuta. Need on võistlused, kus tuleb tegelikult oma ära teha. Sest rohkem selleks sel aastal enam erilist võimalust ei ole.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:09:32
  • Distants: 24,1 km (minu kell: 24,02 km)
  • Keskmine tempo: 5:22 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max. pulss: 181 bpm
  • Koht: 573/1361 (42. protsentiil)
  • Koht naiste seas: 81/488 (17. protsentiil)
  • Koht N21 vanuseklassis: 34/176 (19. protsentiil)
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 179 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 248 ms
    • Vasakul jalal olin 48,8% ajast ja paremal 51,2%