Nädala kokkuvõte 19.–25.10.2020

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kolisin sisehalli ära selle jaheda, pimeda ja niiske ilma eest. Rahvast oli õnneks hallis vähe, seega ei jäänud oma kõnd-jooksu tehes kellelegi väga ette. 4,9 km, 8:46 min/km, 140 l/min ÜKEs keskendusime esmaspäevale tavapäraselt süvalihastele. Mõnus ja tõhus ringtreening. Tõele au andes on harjutused vahepeal nii tõhusad, et lükkavad mu pulsi natuke isegi liiga üles, näiteks kummilindiga astumistes, kükkides ja väljaastetes. Pean sellele rohkem tähelepanu pöörama hakkama. 52 min, 139 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kõnd-jooks möödus täiesti tavapäraselt. Natuke nukker on üksi seal sisehallis neid ringe teha, kui teised saavad ikka puntides sörkida ja sotsialiseeruda, aga tuleb leppida. 4,15 km, 8:42 min/km, 140 l/min ÜKEt tegime seekord hästi pikalt, tervelt tund aega, ja andsime sadade korduste kaupa tuld nii seljale, kõhule kui ka tuharale. Mina tegin kõike hästi rahulikult, et oma pulssi all hoida, ja ei saanud kogu ette antud programmi isegi läbitud, enne tuli lihtsalt tunni lõpp ette. 63 min, 112 l/min

Neljapäev: trennivaba. Kuna ma olin väsinud ja kahtlane oli olla, siis sümptomite ennetamiseks ma neljapäeval siiski trenni teha ei julgenud.

Reede: BodyPump. Kui nüüd 100% iseendaga aus olla, tundsin ma natuke sümptomeid rindkeres terve nädala jooksul. Hästi õrnalt peaaegu igal päeval. Seda olen ma varemgi tundnud ja enamasti ei reageeri mu valud enam füüsilisele koormusele. Pigem on nad selges sõltuvuses stressist, hormonaalsest seisust ja sellest, kui palju mu keha otsustab endas vett kinni hoida, ja tuhandest muust faktorist.

Võtsin reedeses Pumpis jumala rahulikult (keskmine pulss tuli igati madal 126 l/min), sh tegin asju väikeste raskustega, aga õhtul enne magama minekut olid valud ikka kohal. 😕 Ma usun, et tol päeval polnud tegelikult isegi mingit vahet, kas oleksin käinud jooksmas või jalutamas või Pumpis, need valud pidid tulema nii ehk naa. Võtsin valuvaigisti sisse ja sain õnneks ilusti magada.

Laupäev: trennivaba. Tundsin jätkuvalt sümptomeid, mis õnneks siiski järele andma hakkasid, ja passisin rahulikult kodus.

Pühapäev: kõndimine. Kui muidu oli meil härra Jooksjaga plaan kuskile loodusesse matkama minna, siis pärast valusid ei olnud mul mingit julgust kuskile eriti minna. See poleks olnud mõistlik. Kuna olemine oli siiski tunduvalt parem kui eelmisel päeval, tegin ühe rahuliku jalutustiiru linnas ja hingasin natuke värsket õhku. Pulsi hoidsin teadlikult hästi madala ja tundub, et see väike tiir mulle midagi halba ei teinud. *ptüi-ptüi-ptüi* 6,2 km, 10:05 min/km, 115 l/min

Kokkuvõttes:

Asjaliku rutiinse trenninädala asemel sain hoopis valunädala. Mis teha, selline on elu. Ausalt öeldes ma tagantjärele isegi ei imesta, et need valud tulid, sest sel nädalal olid kõik ohufaktorid kohal:

  • tegin jõhkralt palju tööd ja stressasin tähtaegade pärast;
  • olin kiisu pärast mures, sest tal oli teisipäeva haige varba amputatsioon ja nüüd tuleb teda valvata ja põetada ja kosutada;
  • hormoonid elavad mingit täiesti oma elu kuskil paralleeluniversumis ja panevad keha vett kinni hoidma, mis kohe mõjutab mu südant (selge muster viimase 11 kuu jooksul);
  • eelmisel nädala vaktsineeriti mind gripi vastu, seega keha pidi veel selle pinge ka ära manageerima.
Patsient ühe varba võrra vaesem

Ehk siis võtan järgmisel nädalal ka rahulikumalt ja loodan, et läheb ikka paremaks, mitte halvemaks. 🙂 Laupäeval plaanisin küll Halloweeni BodyPumpi eritrenni minna, aga hetkel olen siiski kahtleval seisukohal, kuna selle tunni kestuseks on 2 tundi. Ilmselt seda jääb minu jaoks praegust seisu arvestades siiski paljuks.

Nädala kokkuvõte 12.–18.10.20

Garmin Connect on oma kalendri kujundust muutnud.
I do NOT approve.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Eelmisel pühapäeval jäi minu silma laseropini kuu aega, seega loobusin täielikult kontaktläätsedest ja pean nüüd kuu aega läätsedeta hakkama saama. Minimaalne soovituslik on 10 päeva, aga ma tahan, et mu silmad enne oppi parimas võimalikus seisus oleks. Päris harjumatu on prillidega trennis olla, eriti jahedama ilmaga. Aga saan hakkama. 🙂 Alustuseks tegin pool tundi kõndi-jooksu 5+5 süsteemis (3,7 km, 8:10 min/km, 140 l/min) ja siis tuli pikem osa süvalihastele suuantud ÜKEt peale (47 min, 132 l/min). Pealtnäha olid lihtsad harjutused, aga toimisid väga efektiivselt ja võtsin ikka korralikult lihased läbi.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Et saaksin veidi pikemalt aeroobset osa teha, läksin varem trenni kohale ja alustasin enne ametlikku trenni algust. Kolmapäeval oli pulss kohe nii ilus ja madal, tegi rõõmsaks ja pani VO2maxi tagasi 42 peale tõusma. 🙂 5 km, 8:21 min/km, 131 l/min ÜKEs keskendusime kõhule ja seljale, samad harjutused, nagu eelmisel nädalal, ja kokku 6 ringi harjutusi nii seljale kui kõhule. Nii saab võib-olla isegi kunagi tugevaks. 53 min, 102 l/min

Neljapäev: BodyPump. Kuna Treenerit sel nädalalõpul polnud ja mul endal oli laupäeval võistlus, siis sobis neljapäevane Pump minu nädalasse paremini kui reedene. Sain Pumbis ilusti käidud, aga võõra treeneri trenn on ikkagi võõra treeneri trenn. Vahepeal peab nendes ka käima, siis hindad oma Treenerit veelgi rohkem. 😉 60 min, 145 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Munamäe-Võru Maastikukõnd. Võrumaa Pikamaajooksude Sarja viimane etapp. Üheteistkümnes. Kui me Võrust bussiga Munamäele kohale jõudsime, sain peatselt aru, et teekond tuleb üksi läbi teha, sest Võrumaa sõbranjesid kuskil näha polnud. Feil nr 1. Paari kilomeetriga avastasin end kõndijaterivi esiotsast. Üllatav.

Esimesest joogipunktist möödudes 5 km kandis suutsin aga kuidagi ühe pöörde maha magada, sest veidi aja pärast avastasin end kuskilt peaaegu taluhoovist. Kiire vaatlus end ümber ja nägin kõndijaterivi mäe otsas minu seljataga. Ütlesin peas mõned ropud sõnad ja hakkasin läbi põlvekõrguse rohu mäest üles ronima. 😤 Feil nr 2. See kaua kardetud rajalt eksimine sai siis viimasel etapil siiski tehtud.

Sellest tõusust ronimisest lendas mu muidu ilus pulss lakke ja enam alla ei tulnud. Õnneks jõudsin siiski teistele kõndijatele järele ja hakkasin neist jälle peatselt mööduma. Kuskil 10. km kandis olin jälle kõndijaterivi alguses. Kuna rada läks Munamäelt Võrru, siis loomulikult oli profiil langev, kuid tõuse ja tõusukesi jagus piisavalt. Enamik rajast kulges maastikul ja väga kitsal kitse”rajal”. Natuke meenutas Otepää-Elva jooksu, aga lühema, kitsama ja raskemate tõusudega.

Viimase 2 km peale oli mulle juba finišist härra Jooksja vastu jalutanud ja seega saime koos lõpu poole liikuma asuda. Minu raja pikkuseks tuli 14,56 km (mis tähendab, et oma rajalt eksimisega oli ca 500 m lisaks teinud), tempo 8:52 min/km ja pulss kohutav 158 l/min. Sellest peab nüüd ilusti ära taastuma.

Finišis ootas mind feil nr 3. Saiakesed olid otsas ja minu kõht korises juba enne finišit. Järgmisel päeval veel lõpetuseks feil nr 4: avastasin, et ma olin loosiauhinna võitnud, aga kuna see kuulutati välja laupäeva hommikul sarja Facebooki lehel, siis ei olnud ma seda muidugi näinud. See lihtsalt ei olnud minu võistlus. 😅

Aga sari oli siiski äge ja soovitaks seda kõigile. 🙂

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Nüüdsest on selle aasta võistlused täielikult lõppenud, mis annab lootust, et ehk on natuke lihtsam mingisse kindlasse treeningrutiini sisse elama hakata, ilma et peaks iga nädal pikemalt nuputama, mida ja millal teha tohiks, et mitte üle pingutada. 🙂 Loodetavasti saan sisse töötada süsteemi, kus teisipäev ja laupäev on puhkepäevad (vajadusel ka neljapäev), pühapäeval teen pikema kõnni-jooksu matka (1+ tundi) ja nädala sisse jääb kaks JJVd, üks Pump ja soovi korral veel üks aeroobne trenn. Eks näis, mis saab.