Trenn – Nourish, Train & Flourish

Selle sõidu saaks hästi lihtsalt ja lühidalt: mõnus pühapäevane veeremine. Ma üritan siiski kuidagi pikemalt asja kokku võtta, siis on hea aastate pärast lugeda.

Laupäeval käisime härra Jooksjaga stardimaterjalidel järel ja vaatasime Ladies Tour of Estonia naiste sõidu linnaringid ära. Koju jõudes oli kiire oma jooksuringile, sest kell oli juba kaks, mul oli vaja kaks tundi joosta ja kella viieks ühistu koosolekut vedama jõuda. Läks kiireks ja polnud aega mõelda ega puhata. Mul oli null motivatsiooni, jalad täitsa kanged, tohutu väsimus ja uni peal. Hea meelega oleks tuttu läinud. Tegin läbi suure surma oma jooksuringi ära ja mõtlesin, et kes järgmisel päeval need 60 kilomeetrit ratta ära sõidab? Ma olin lihtsalt nii läbi.

Pühapäeval oleks hea meelega pikemalt maganud, aga tuli kokkulepitud ajaks ERMi juurde starti jõuda. Kodus kaalusin veel pikalt, millised kihid selga panna, sest 13 kraadi ei olnud just maailma kõige soojem ilm. Samas lubas päikselist ilma, see soojendab maikuus hästi. Lõpuks panin lühikesed rattapüksid, pika alussärgi ja lühikese rattasärgi. Minnes oli müts ja kindad ka, aga enne starti võtsin need ära, sest juba oli päris soe. Paljud läksid üldse lühikeses vormis rajale.

Sain kokku Hanna Taaramäe rattapundiga, kuhu Rattarallil olid erandina ka mehed lubatud. Härra Jooksja tuli meie punti, polnud talgi kuskile kiiret. Esialgu oli meid koos vist paarikümne ratturi ligi. Startisime 2–2:30 lainest. Kogemata vajutasin kellal kaks korda stardinuppu, kuid õnneks avastasin selle kiirelt ning sain kella korrektselt käima.

Kõrvekülla jõudes oli meie paarisformatsioonis punt kenasti omad kohad leidnud ja grupp toimis kenasti. Kõik takistused ja pöörded sai kenasti häälekalt informeeritud ja liikusime ühtselt ning turvaliselt. Eelnevalt oli kokku lepitud, et hoiame kiirust 25 km/h ja täpselt nii oli ka.

Pärast Kõrveküla hakkasid tulema kohe esimesed tõusud, kuid pundiga olid need kuidagi oluliselt kergemad võtta. Vasula risti viib suur laskumine, sellest sai punt ka ette teavitatud, et kõik teaksid olla ettevaatlikud. Poolel laskumisel tuli aga uudis, et laskumise lõpus on olnud kukkumine. Valjult kostus ainult “Stopp-stopp!” Ma ei saanudki lõplikult aru, kui mitu ratturit seal asfaldil oli. Härra Jooksja märkas asfaldil verd, mina nägin üht naist, kelle jalad oli konkreetselt selliste nurkade all kõverad, et põlv vaatas ühte suunda ja varbad 180 kraadi teises suunas. Need jalad pidid olema mitmest liigesest väljast. Väga õudne vaatepilt. Nii koledat kukkumist pole ma ühelgi korral Rattarallil näinud. Ilmselt laskumise lõpus olnud ohutussaar sai saatuslikuks?

Jõudsime Lähtele ja meenutasime härra Jooksjaga mõlemad, kuidas eelmisel aastal oli see lõik meie jaoks ikka hulga raskem. Minu jaoks olid need äärmiselt tuttavad rajalõigud. Teadsin ette kõiki kurve, tõuse ja laskumisi. Väga kiirelt olime jõudnud Saadjärvele.

Pidasin meeles iga umbes 15–20 minuti tagant natuke juua, et mitte janusse jääda. Seda õppisin 2015. aastal, kui unustasin õigel ajal juua ja süüa ning pärast maksin mitu tundi selle eest lõivu, et janusse ja nälga jäin. Oma vigadest õpib ikka kõige paremini. Kiirelt olime jõudnud Vedule 1. joogipunkti. Seal tegime pundiga väikese pausi, võtsime juua, osad ka kiire snäki ja liikusime edasi. Mitmed ratturid, kes olid pärast starti meie pundile sappa võtnud, läksid sealt peatumata läbi. Punt oli jälle väiksem.

Vastutuul muutus aina tugevamaks, aga grupis istudes ei olnud see häiriv. Pulss oli puhta madal ja enesetunne väga hea. Saime juttu ajada, kuid tähelepanu ei saanud hajuda. Hakkasime mööduma aina rohkematest ratturitest, kes üksinda tuult murdsid. Mitmed neist olid eelnevalt meie pundist möödunud. Mõned võtsid pundile sappa.

Aovere tee peal nägime järgmist kukkumise kohta, kui vastu tuli meesrattur, kellel oli silm kinni teibitud. Kiirabi oli seal juba kohal ja toimetas. Vähemalt üks kukkunutest liikus omal jalal, teist ei näinud. Päris õudne vaatepilt taaskord. Kuna õnnetuse koht oli sirgel teel, siis ei oska ennustada, mis seal võis valesti minna.

Jäid veel viimased 15 km. Aeg oli kiirelt lennanud. Vaikselt hakkasin sadulas nihelema, sest nii palju kilomeetreid, kui sel nädalal, istusin sadulas viimati eelmisel aastal. Meeleolu oli aga jätkuvalt mõnus ja punt toimis hästi. Juba olime jõudnud Luunjasse, seal otsustasime mitte joogipunktis peatuda. Teed olid jälle väga tuttavad, seal olen sõitnud ja jooksnud palju. Kabina, Ihaste ning jõudsimegi Tartusse tagasi.

Turu tänaval hoidsime pundiga paremasse serva, et tagant tulevad kiirendajad-sõelujad saaksid turvaliselt vasakult mööda. Neid ikka oli, kes seal finišisirgel kihutama hakkavad. Mina sellest aru ei saa, kui me sõidame seal 700+. koha peal. Milleks tekitada neid ohtlikke olukordi ootamatute kiirenduste ja sõelumistega? Igal juhul tegime meie oma asja edasi ja veeresime üheskoos kenasti finišisse.

Tehtud!

Milline kena pühapäev heas seltskonnas! Aitäh, Hanna ja naised!

Kokkuvõttes:

Aeg: 2:21:06
Distants: 60 km (minu kell: 60,38 km)
Keskmine kiirus: 25,3 km/h
Max kiirus: 54 km/h
Keskmine pulss: 126 l/min
Max pulss: 162 l/min
Koht: 763/1035
Koht naiste seas: 126/230
Koht N vanusegrupis: 116/215
Kulunud kaloreid: 673 kcal

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Plaanis olid mõnevõrra kiiremad liigutused vähem struktureeritud kujul ehk fartlek: 4 korda 7 minutit kiiremat jooksu, mitte punases, aga kiiremat, vahele 3 minutit rahulikku. Läksime Lähte poole, teades, et tagasiteel saab vastutuult ja tõusukesi jagub sel teel. Aga kes see ütles, et trenn peab lihtne olema? Võtsin täielikult tunde järgi. Jalad ei olnud kindlasti veel pühapäevasest pikemast jooksust taastunud, seega oli selline 50-50. Tempod ja pulsid vaatasin alles hiljem järele, tulid väga ühtlased kiiremad lõigud:

5:59 min/km, 160 l/min
5:59 min/km, 157 l/min
6:12 min/km, 157 l/min
6:02 min/km, 160 l/min

Hiljem proovisime treppidel natuke puusaharjutusi teha, kuid kihulased ja sääsed hakkasid nii hullult purema, et umbes viie minutiga tulime sealt tulema ja jooksin koju ära. Kokku tuli päevane jooksukilometraaž ca 13 km.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Cooperi testi päev. Võtsin oma isikliku jänese ehk härra Jooksja trenni kaasa. Ega me midagi revolutsioonilist enne Cooperit ei teinud, väike soojendus, jooksuharjutused ja lahtijooksud (4x100m) alla. Päris palav ja päikseline ilm, putukaid jagus, aga seekord olin targem ja sääsetõrje oli peal ning ükski putukas eriti ligi ei tikkunud.

Cooperi testiks võtsime ette Portugalis joostud tulemuse 2480 meetrit ehk 4:50 min/km ehk 58 sekundit 200 meetri kohta ehk 1:56 ring. Eesmärk joosta kuus ringi ja siis veel midagi. Umbes 4. ringist oli tegelikult tunda, et täna päris seda tempot hoida ei suuda. Ringiaeg kukkus 2:01 peale, sama tuli ka 5. ring. Pulsi suutsin seekord päris kõrgeks pingutada. Lõpuks jäi märtsikuisest tulemusest puudu umbes 40 meetrit (2437 m, 4:55 min/km, 176 l/min, max 182 l/min). Ei ole katastroof, arvestades, mis seisus olin terve aprilli. Võib täitsa rahule jääda. Selle vormi pealt teeb kevadhooaja lõpu ilusti ära ja siis on aega sügiseks valmistuda.

Treener andis meile veidike aega taastumiseks ja siis tegi üllatuse: kuna ees ootavad pikemad distantsid, jooksime veel 12 minutit tempojooksu, nüüd aga oli eesmärk pulss hoida alla 165. See oli juba hulga meeldivam pingutus. Läbisin selle ajaga täpselt 2 km ehk viis ringi, keskmine pulss tuli 162. Ülesanne edukalt täidetud. Äkki see võiks enam-vähem poolmaratoni tempo olla?

Neljapäev: ratas. moomoo x hanna 5. rattasõit. Seekord võtsime suuna Kastre poole ja eesmärk oli õppida esimest korda vahetustega sõitu. Ilusa ilmaga oli sõitma kogunenud 35 naist – see vist on meie grupi rekord. Rivi oli pikk. Seekord sõitsin koos Liisiga. Kartsime, et vahetuse järjekord meieni üldse ei jõuagi. Tagasipöördel hoidsime aga rivis ettepoole ja saime ühe korra ees sõita ja kenasti vahetuse läbida. Ei olnudki üldse nii hirmus see asi. Oli küll väga tuuline ilm, kuid grupis sõites taaskord oli pulss ilus ja kordagi polnud hambad ristis sõitmist. Nii on ikka väga mõnus sõita ja iga korraga läheb aina mõnusamaks. (50,93 km, 23,2 km/h, 119 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: pikk jooks. Ma eeldasin, et Cooperi testi lihasvalu on pärast reedest trennivaba päeva lihastest lahkunud, aga nii polnud see mitte. Ilmselt eelmise õhtu pildistamine ja kahe ratta küürimine, mõlemad kuskil poolkükkis asendis olid piisavad. Mu jalad olid nii kanged. Lisaks oli terve päev jube uni peal ja selline väsimus, et roniks hea meelega voodisse tagasi ja magaks järgmise päevani. Kuna aga see oli viimane võimalus enne Narva poolmaratoni viimane pikk jooks kirja saada, siis tuli end kokku võtta ja need kaks tundi ära joosta. Pulsi ja tempo poolest ei olnud hullu, üpris tavapärane jooks, aga motivatsiooni oli null ja lihtsalt tegin distsipliini pealt selle trenni ära. Tundsin sel kevadhooajal esimest korda, et ootan hooaja lõppu ja jooksuvaba nädalat. (16,45 km, 7:18 min/km, 144 l/min)

Pühapäev: Tartu Rattaralli. Kirjutan kunagi veidi pikemalt, aga kokkuvõttes: elu lihtsaim ja meeldivaim Rattaralli!

Kokkuvõttes:

Järgmised kolm nädalat saavad olema intensiivsed: ees ootab Ööjooksu 10 km, Narva 21 km ja Tipust Topini. Need on kõik nii ägedad sündmused, aga kõigi muude kohustuste taustal tean ma juba praegu, kui väsinud ma jaanipäevaks olen. Jään lootma vaid mõõdukat ilma, et võistlustel kuumarabandust saama ei peaks. Pöidlad pihku!