Eile käisin füsioterapeut Herje Aibasti vastuvõtul. Ma sain seal nii palju targemaks, et tekkis küsimus, miks ma küll varem ei läinud?!

Kes veel ei ole lugenud, siis eelmisel kolmapäeval, st peaaegu nädal aega tagasi sain ma löögi noaga selga. Vähemasti tunne oli küll selline. Nimelt tuli mulle külla ülaseljavalu, mis pesitseb kuskil selgroo ja abaluu vahel (abaluu all) ning teatud asendites kiirgas sealt kogu selja vasakusse poolde, kaela ja kätte, halvates kogu liikumis- ja mõttevõime. Lootsin, et see möödub, aga nädalavahetusel läks asi hoopis hullemaks ning otsisin endale füsioterapeuti. Esmast leevendust pakkus pühapäeval treener Kadri, kes erialasest füsioteraapiahuvist mu selja üle vaatas ja pehmemaks mudis. 🙂

Esmaspäeval kell 9 olin aga juba Herje ukse taga. Ma ei osanud elu sees aimata, et üks massaaž võib nii valus olla. Kõigepealt ütles Herje mind niisama seistes-kõndides vaadates, et midagi on siin natuke mäda. Päris nii ta ei öelnud, aga mõte oli sama. 😀 Siis pidin massaažilauale pikali heitma ja põrgupiin võis alata. Samal ajal rääkisime päris palju, kõik oma tervisemured sain ära kurta. 😀

Kuna tegu oli niivõrd valusa kogemusega, siis ma üldse ei garanteeri, et mul on mõned asjad veidi valesti meeles või midagi olen sootuks unustanud. Igal juhul muditi mul lahti kohad, mida ma isegi ei teadnud, et võivad nii valusad olla. See massaaž oli tõeliselt intensiivne, ütleme nii. Töö käis kaelast kuni puusani ning jalgadega tegelemiseks lähen neljapäeval järgmisele vastuvõtule. Mida ma senikaua oma keha kohta teada sain?

1. Kõige suurem süüdlane mu hädades on vaagen. Nimelt on see paremale poole kaldu (ja vist ka natuke liialt taga?). Nagu aru võib saada, siis paremale kalduv vaagen tekitab suuremaid pingeid just vasakus kehapooles. Mäletate veel, et just vasak jalg liigub mul joostes paremast väga erinevalt (veel rohkem valesti)? Kunagi arvas Jooksuekspert, et mul võib üks jalg teisest lühem olla. Herje mõõtis üle, ei ole. Asi on vaagnas. Seda viga on lihtsam (aga mitte kerge) parandada kui eri pikkusega jalgu.

2. Seljavaludes on oma roll kindlasti ka ülimalt pinges väiksel rinnalihasel. Te ei kujuta ette, kui valus selle massaaž oli. Tahtsin küüntega mööda seina üles ronida. Kuna rinnalihas on nii pinges, siis hakkab see õlgu ette kiskuma, pannes selja jälle suurema pinge alla, sest selg peab õige kehahoiu hoidmiseks topelttööd tegema.

3. Mu seljas on meeletult palju väga pinges, tihkeid ja lühenenud lihaseid, lisaks sellele valu tegema hakanud abaluu alusele lihasele. Ilmselt on ka istuv töö selles omajagu süüdi.

4. Kaelaga on täpselt sama lugu.

5. Mu puusapainutajad ei kannata kriitikat (aga seda teadsin ma isegi). Seekord oli rohkem kinni parem pool.

6. Midagi on kehvasti esimese roide kinnituskohaga. Mis täpselt, seda on raske öelda, sest kui Herje seda kinnituskohta masseeris, kadus mul võime midagi kuulda, näha või teha. See oli väga hull. Ilmselt on sinna kinnituskohta kogunenud meeletult pingeid. Igal juhul kuulsin ma sõna esimene roie rohkem kui kolm korda.

7. Sama jutt kinnituskohaga puusas.

8. Mu jalavõlvidega ei ole midagi viga. Eks jalad saavad neljapäeval rohkem tähelepanu, aga kui Herje mainis, et mul on ilus kitsas jalg ja korralik jalavõlv (vähemalt lamades), siis ütlesin kohe, et mina olen teadnud, et need pidid olema kõige jubedamad võlvid üldse (Jalaexperdi jalaanalüüsi sõnad). Pigem on asi selles, et mu jalad vajuvad kannast, hüppeliigese koha pealt sissepoole. Siin võivad süüdlaseks olla lisaks vaagnale aga hoopis jubedad Achilleused (mis seega kisuvad kogu keha tagumist liini…) ning liiga suur kehakaal, vähemalt nii kehale ‘šokeeriva’ ala (high impact sport) jaoks nagu jooksmine. Eks jalgade kohta saan neljapäeval targemaks. Ootan suure huviga.

Mida seisukorra parandamiseks ette võtta?

1. Harjutused, harjutused, harjutused. Achilleustele sain ühe väga hea venituse näite, samuti paar harjutust vaagnale, mida saab teha harjavarre abiga. 😀 Paljajalu jooksmine, soovituslikult iga trenni lõpus. Rühi hoidmine 24/7.

2. Igapäevaste harjumuste muutmine. Jalg üle põlve ei istu. Tössis olekus ei istu. Selga küüru ei tõmba. Istudes üritada puusa ja reie vahel tekitada nürinurk, et puusapainutaja saaks lõdvestuda. Paigal seistes ühele puusale ei toetu (naised ilmselt teavad seda üha koha peal seistes ‘ühe puusa peal istumist’). Paremal õlal rasket õlakotti ei kanna (õnneks mulle meeldibki seljakott rohkem).

3. Massaaž, rull, mudimine. Tennisepalliga saab masseerida rinnalihast. Rullida kõike, palju ja kogu aeg (olen päris pahane enda peale, et olen nii vähe rullinud, nüüd rullin natuke nii hommikul, pärastlõunal kui õhtul). Üks hea nipp on veel pinges koha peal lihtsalt kätega surve hoidmine, kuni pinges koht hakkab pulseerima. Sangpommi varrega saab väga hästi masseerida puusapainutajat.

Nagu aru saate, siis tunni aja jooksul sain ma massaaži ja terve hunniku uusi teadmisi, mida püüdlikult üritasin enda pähe salvestada. Kahjuks ei ole mu selg veel päris valuvaba ja üht kohta hommikul ärgates tunnen ikka veel valusana, aga vähemalt ei olnud see selline valu, et ei saa end liigutada ega voodistki üles. Kuna tegu on lihasvalu, mitte närviga, mida kuskilt lahti ragistada, siis on protsess pikaajalisem. Eks see füsioteraapia üks kulukas ja pikk ettevõtmine ole, aga pigem muretseda ja muuta asju praegu, kui olla mõne aasta pärast puhta katki. Am I right or am I right?!