Eesti Ööjooks 2016 (21,1 km)

Ma ei oskagi seda võistlust kuidagi kokku võtta. Esimesed 12 km jäin ellu, viimased 9 km surin. See on vist vägagi tõepärane kokkuvõte.

Kuna start oli õhtul, siis jõudsin päeval veel mitu korda süüa ja 3-tunnise lõunauinaku teha. Nii unine oli terve see päev. Rakverre jõudsin koos isa ja härra Jooksjaga kell 19.45. Läksime võistluskeskusesse, sain kätte stardimaterjalid, särgi (M oli ilusti paras, jei!) ja sussikoti. Edasi suundusime juba Prorunneri telki, vahetasin riided ära ning panin asjad kokku ja oligi aeg sooja tegema hakata. Õnneks leidsin TYSKi rahva ka üles ja ei pidanud üksi soojendama. See oli tore. 🙂

ööjooks-101

Juba soojendusjooksu ajal tundsin, et jalad on väga väsinud, tühjad ja paari koha pealt valulikud. Miks nii, seda ma ei tea. Küllap sai siis midagi ikkagi enne jooksu valesti tehtud. Ignoreerisin seda tunnet, tegime veel jooksuharjutusi ja paar kiirendust. 20 minutit enne starti läksime juba stardikoridori ootama. Muusika mängis ja võimlemine oli täies hoos, aga mingit suurt emotsiooni sisse ei tulnud. 3, 2, 1 – START!

AL_L2830

AL_L2950
Fotod: Ööjooks

Üritasin esimestel kilomeetritel kogu aeg kella jälgida, et mitte end punasesse tsooni lasta. Õnnestus, tõusukestel võtsin aeglasemalt ja vaatamata tühjale jalale oli tunne päris hea. Esimese joogipunkti 2. km jätsin vahele, ülejäänutes ikka haarasin paar lonksu vett. Tempo püsis isegi väga hea, kogu aeg alla 6 min/km. Mõtlesin, et esimesel ringil ei tohi end tühjaks joosta, kes teab, kui kaua need jalad kestavad. Narvas oli tunne tunduvalt parem. Esimesel ringil tervitas mind ka üks blogilugeja, kes mu jooksutossude (!) järgi ära tundis. Loodan, et said oma 2:07 eesmärgi täidetud. 🙂

Nii see esimene ring kulges: uut rada uudistades ja oma mõtetes ning aeg-ajalt pilku pulsile pöörates. Tempot vaatasin ainult siis, kui kell kilomeetriajast teavitas. Ajalist eesmärki mul ju ei olnud. Eks ma ise arvasin, et kuskile 2:10 kanti oleks reaalne joosta, aga päris nii ei läinud. Ligi hakkas tikkuma iiveldus ning õhtune arbuus liikus kuskil söögitorus kõrgemale. Hmm. Ei ole hea. Mingil hetkel oli rajal päris kitsas ka, 10 ja 5 km läbijad jäid ette. Mõtlesin, et kui nad mulle ette jäävad, siis mis tunne veel kiirematel jooksjatel on?

ööjooks-102

Kui 10 km sai täis, siis võtsin ära oma esimese geeli (Etixx koolamaitseline). Mul oli Gretega kokku lepitud, et ta tuleb 10,5 km peale mulle vett andma, sest 7 ja 12 km joogipunktide vahel juua ei antud, aga mul oli seda geeli peale väga vaja. Otsisin teda kullipilgul, aga ei leidnud, rahvast oli raja ääres nii paksult. Olin juba leppinud, et ma lihtsalt ei näinud teda ja jäin joogist ilma. Kuni lõpuks vähema rahvaga kohas ma nägin üht tüdrukut, veepudel käes, ja hüüdsin talle kõva häälega: “Greeeteeeee!” 😀 Teate, kui õnnelik ma olin, et oma veepudeli ikka kätte sain. Jõin oma lonksud ära ja sain selle mugavalt rajaäärsesse prügikasti poetada. 🙂 Aitäh, Grete!

Enam-vähem head olekut jagus veel kilomeetri jagu. Siis oligi kõik. 9 km oli lõpuni jäänud ja mina olin korralikes valudes. Jalad lõpetasid koostöö. Korraks tekkis tunne, et oleks peaaegu komistanud, sest jalad ei tahtnud enam üldse minu sõna kuulata. Mitte jalad, vaid sült oli all. Ainult see teadmine, et olen varemgi samas olukorras jooksnud ja ka maratoni läbinud, ei lasknud eneseusul langeda. Vahet pole, mis ajaga, aga lõpuni jõuan nagunii. Jookse lihtsalt omas tempos, ära peatu, ära kõnni, siis saab kiiremini lõpuni.

Kuskil 6 km enne lõppu hakkas veel hullemaks minema. Hakkasin tihemini kella vaatama, et näha, kui palju veel. Raske oli. Ega need tõusud ja tõusukesed rajal asja lihtsamaks ka ei teinud. Liikusin edasi mingis oma jooksumullis, üritasin unustada valu ja mõelda muudele asjadele. Kui nägin kahel korral kilomeetriaega üle 7 minuti, siis see võttis meele mõruks küll. Süda oleks kiiremini edasi viinud, sest pulss oli 165–168 vahel, aga jalad lihtsalt enam ei suutnud. No kurat küll! :/

splits

17 km joogipunktis võtsin ära oma teise geeli, kurikuulsa Etixxi guaraana ja alkoholiga geeli. Maitse on tol rõve, aga erksamaks lõi küll. Nagu pange täis külma vett oleks pähe kallatud. Keskendusmisvõime läks paremaks, mõtlemine erksamaks, aga nendest valusatest jalgadest ei pigistanud ka see geel enam liiga palju välja.

Sain aru, et 2:10 sisse ei mahu ma ammugi. 2:15 on reaalsem. Õnneks viimased 2 km kulgesid allamäge, aga hirmus kannataja nägu oli mul ikka ees. Oi kui valus oli, alaselg, tuhar, reied, sääred ja tallad ehk siis täismäng. Iseenesest hea kool maratoni jaoks, sest ega need jalad maratoni lõpus end mingil juhul paremini ei tunne. Kannatada peab ka oskama.

Viimane kilomeeter venis veel nagu tatt ning finišisirge tundus täiesti lõputu. Tahtsin lihtsalt lõpuks peatuda ja natuke jalgu mudida. Lõpuks nägin, et ajatablool tiksusid juba numbrid 2:14:xx, seega oli aeg anda endast veel viimane, natuke kiirendada ja täpselt alla 2:15 finišisse jõuda (brutoaeg: 2:14:58,6).

Tehtud.

img_7349

Edasi tuleb vaid maratoni ootama jääda.

Kokkuvõttes:

  • Aeg (neto): 2:14:40
  • Keskmine tempo: 6:23 min/km
  • Keskmine pulss: 172 bpm
  • Max.pulss: 181 bpm
  • Koht: 1206/1435
  • Koht naiste seas: 383/523
  • Koht N-vanusegrupis: 234/319
  • Kulutatud kalorid: 1706 kcal
Advertisements

8 thoughts on “Eesti Ööjooks 2016 (21,1 km)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s