Paide-Türi Rahvajooks 2022

Selle võistlusega oli mul üks konkreetne plaan: lähen maratonitempot otsima. Nädal kostitas lühikese haigestumisega, kuid reedene jooks ei tõotanud halba. Ehk pääsesin suuremate tagajärgedeta?

Esimene jooksusamm pühapäevasel soojendusel ütles, et nii pole see mitte. Kohe oli pulss 150 peal, ilma et suurt midagi isegi teinud oleks. Jalg polnud kerge. Tunne oli lihtsalt… vale. Miski ei klappinud. Tegin oma kaks kilomeetrit soojendusjooksu ära, mõned vibutused ja jooksuharjutused otsa. Ei olnud mingit tunnet, et kohe varsti peaks end kiirelt liigutama hakkama. Leidsin härra Jooksja, kes enne võistlust casually Türilt Paidesse jooksis, et pika jooksu kilometraaž kokku saada, teavitasin teda Berliini ja Varssavi maratoni tulemustest ja uuest maratoni maailmarekordist ning juba oligi aeg soojendusdress maha koorida. Kott sõitis bussiga Türi poole minema, meie pidime omal jalal sinna jõudma.

Selle hooaja üks ilusamaid medaleid. Foto: Türi Spordiklubide Liit

Kell 13.30 kõlas stardipauk. Olen ette mõelnud, et maratoni esimeses pooles kuni kahes kolmandikus ei tohiks mu pulss üle 165 minna. Seda tahtsin ka Paide-Türi jooksul hoida ja vaadata, milline tempo võiks selle pulsiga sobida. Arvutused olid Tallinna poolmaratoni põhjal tehtud ja mingi indikatsioon oli ees. Lühidalt kokkuvõttes: feilisin selle plaaniga haledalt. Teiseks kilomeetriks oli pulss juba üle 165. Muudkui proovisin ja proovisin tempot maha võtta, et pulss allapoole läheks, aga ei midagi. Kuidagi nii raske oli joosta. Nagu kogu treenitus oleks ühekorraga kuskile kadunud. Samas tempot tugevalt allapoole tuua ka ei õnnestunud. Hästi veider seisund. Ei jõua, aga ei saa tempot alla ka võetud. Mis nõiaring see on?

Kui linnast välja saime ja tee veidike pööras, oli vähemalt mõnda aega tuul tagant. Olin juba muretsema hakanud, et see tuul jääbki küljepealt vastu puhuma, kuid vähemalt see probleem sai lõpuks lahenduse. Pulssi ma alla viidud ei saanud, kuid proovisin siis vähemalt teda alla 170 hoida, et asi kohe päris punaseks ei läheks. Ootamatult lähenes tagant veoauto, mille peal esines laivis Jaan Pehk. Vot selline meelelahutus Paide ja Türi vahel. Rahulik laul kitarrimängu saatel läks vaikselt mööda ja jäi eestpoolt kaugust kostma, kuniks neile ootamatult jälle järele jõudsin. Kuulasin seda muusikat ja veoauto mootori plärinat kokku 10 kilomeetrit. Niivõrd rahulik muusika, et on veidi küsitav, kas see päris täpselt jooksuvõistlusele sobib, kuid las jääda.

Suu hakkas juba päris kuivaks muutuma, kuid õnneks umbes poolel maal Kirnas sai lonksu juua. Kohe hea vaadata joogipunktis vabatahtlikke, kes saavad hästi hakkama ja oskavad meisterlikult joogitopsi jooksu pealt kätte ulatada. Aitäh! Üldiselt oli täiesti lühikeste pükste ja maika ilm (tuuline, 12 kraadi, poolpilvine), minul oli T-särk seljas. Polnud saun, aga natuke soe ikka. Vähemalt oli mugav ja midagi ei hakanud hõõruma.

Pärast joogipunkti ootas ees raja ainus suur tõus: Kirna tõus. Hambad ristis läksin sealt üles ja lootsin, et nüüd läheb kergemaks. Eelmisel aastal täpselt nii ju oli. Sel aastal kahjuks aga mitte. Kilomeetripostid olid algusest peale 100 meetrit kellast mööda, tõusust alates juba 200 meetrit. Hakkasin juba mõtlema, kas rada on ringi tehtud, omast arust olin jooksnud kõik nii sirgeks, kui vähegi saab. Lõpuks tuli rada siiski õige pikkusega, lihtsalt postid ei klappinud lõpuni välja. Distants on nagunii rändom (13,5 / 13,6), seega mis seal ikka vahet?

10 km jooksin oma kella järgi ajaga 59:13. Alla tunni. Enesetunne oli aga selline, et hea meelega oleks jooksu seal ja kohe lõpetanud. Täna lihtsalt ei olnud mingit jõudu, tunne oli nagu tühjal kartulikotil: ei seisa püsti. 11. ja 12. km tempod ja pulsid lõid motivatsiooni veel sügavamale mudasse. Ma ei mõelnud enam ühegi plaani, pulsi, tempo ega maratoni peale. Lihtsalt kulgesin ja jooksin seda jooksu. Ei mõtle, lihtsalt jookse. Lõpuks saab seegi jooks läbi. Isegi kui tundub, et see kestab igavesti.

Viimane pikk tänav otse staadioni suunas. Justkui lõputu tee. Mingid jooksjad hakkasid minust mööduma, aga mul polnud aega neile tähelepanu pöörata. Viimaks nägin härra Jooksjat, kes ergutas. Jõudsin talle öelda: “Vaid valu ja kannatus”. Täpselt nii see oligi. Staadionile jõudes võtsin viimase jõu kokku, läbisin need 250 meetrit ja viimaks sai finišis kella kinni vajutada.

1:20:51.

Mis emotsioon mind valdas? Peamiselt mure. Mis saab maratonil? Targemaks, õigemini optimistlikumaks mind see jooks ei teinud. Mis minuga juhtunud on? Kas äkki jälle koroona? Õnneks kodune test oli negatiive. Kuidas edasi? Sellele tuleb veel mõelda. Küll Tartu Sügisjooks annab arutust.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:20:51
  • Distants: 13,5 km (minu kell: 13,56 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:58 min/km)
  • Max tempo: 4:07 min/km
  • Keskmine pulss: 169 l/min
  • Max pulss: 178 l/min
  • Koht: 334/459
  • Koht naiste seas: 81/155
  • Koht N vanusegrupis: 46/81
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 253 ms
    • Vasakul jalal olin 51,3% ajast ja paremal 48,7%

Nädala kokkuvõte 19.–25.09.2022

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Tasapisi hakkame liikuma sügis-talvise ettevalmistuse suunas. Alustuseks 40 minutit kerget jooksu. Jooksin koos Kristina ja Mailiga ja no tõesti: jalad lihtsalt lendasid all. Need kaks jooksuvaba päeva nädalavahetusel pärast reedest pikka jooksu on teinud täielikku imet. Kellad näitasid kõigil erinevat tempot (5:50, 6:25, 6:50), aga pole vigu. Vähemalt tunne oli hea. 5,8 km, 6:55 min/km, 143 l/min

Tunni teises osas tegime ÜKEt kogu kehale. Alustasime kerelihastest ja jõudsime puusade ja alakehani välja. Minu vaesed kõhulihased olid veel pikast jooksust ja Pumpist veidike valusad, aga pole vigu. Need on head ja vajalikud harjutused, mida üksi teha ei viitsi. Kuna mul Pumpi enam enne maratoni kavas pole, võtan vastu iga mõõduka jõutrenni, mis pakutakse. 45 min, 101 l/min

Vihma sadas, tuli sisehalli kolida

Teisipäev: rahulik jooks | stretching. Lõunal tegin kerge 25-minutilise jooksu (4,25 km, 6:24 min/km, 151 l/min).

Õhtul käisin stretchingu tunnis lihaseid venitamas. Minusuguse paindumatu jaoks olid osad asendid üpris keerukad. 🤷🏻‍♀️ Näiteks sääre venituse tegime sellises asendis, et mul ei õnnestunudki lõpuks säärt venima saada, sest tagareis ja puus venisid samas asendis kaasa, olid rohkem pinges ja hoidsid mind säärt venima saamast. Proovisin asendit sättida üht- ja teistpidi, aga kui ei saa, siis mis teha. Paljudes venitustes on mu puusa ja alaselja venivus-liikuvus piirina ees, seega enamik asendeid venitavad mul puusa ja/või alaselga. See iseenesest ei ole halb, aga kui need venitused peaks jõudma ka teiste lihasteni, on see natuke probleem. Venitasin sääred pärast tundi hallis iseseisvalt järele. 52 min, 75 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. JJVs oli plaanis mäkkejooksude trenn, aga mul oli vaja pikk jooks kirja saada. Üks ei välista teist. Läksin kohe tööpäeva lõpus jooksma, et enne Lossi mäele jõudmist oma 100 minutit jooksu tehtud saada. Viimane pikk enne maratoni. Käisin Ihastes ringil, kokku olin joonistanud 15 km. Alla 150 pulsiga täpselt selle ringi ettenähtud ajaga ka tehtud sain. Enesetunne polnud enam nii lendav, aga midagi hullu ka otseselt mitte. Ootasin paremat, aga pole vigu. Täitsa mõnus. 15 km, 6:45 min/km, 150 l/min

Kodus panin kuivad riided selga ja Lossi mäel liitusin JJVga. Tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud ning suundusime Lossi tõusu vallutama. Esialgu mõtlesin, et teen kolm tõusu. Kuna iga tõusu aga alustasime veidi kõrgemalt kui eelmist, et hoida teravust, siis lõpuks tegin kokku isegi neli. Ei lähe see tõus kunagi kergemaks, aga jäin oma jooksudega rahule. Lõpetuseks tegime paar treppi ja mõned kükid ühel jalal. Tehtud!

Neljapäev: trennivaba. Kahtlane oli olla, kerge rindkerepinge, panin kraadiklaasi alla ja boom! 37.2. Selge: mingi viirus möllab. No kellel seda nüüd vaja on? Ootasin, et kurk ja/või nina endast märku annaks, aga ei midagi. Lõpuks panin pusletükid kokku: herpesviirus. Eelmine nädal oli mul sarnane peavaluga päev ja pärast seda oli üks suunurk lõhenenud, kuid paranes paari päevaga. Kuna herpes pole ammu välja löönud, ei pannud kohe pilti kokku. Tõin apteegist rohtu ja õnneks hullem sai vist ära hoitud. Kuid märk palavikust oli kehasse templina maha pandud.

Reede: rahulik jooks. Nädala teine (kesk)pikk jooks: 80 minutit. Palavikku mul enam polnud, olemine oli hea, energia oli tagasi. Kaalusin terve päev, kas peaks jooksu järgmisesse päeva edasi lükkama, aga see oleks tähendanud kaks 80-minutilist jooksu järjest päevadel. Pühapäevast võistlust ju kuskile lükata ei saa. Pole ka hea variant. Otsustasin, et kui palavikku terve päev pole olnud, siis lähen ja teen õhtul jooksu ära. Päeva kolmas kraadimine pani asja paika: võib minna.

Olin äärmiselt ettevaatlik. Planeerisin jooksuringi nii, et vajadusel saan ringi oluliselt lühendada kahes punktis. Hakkasin vaikselt minema. Enesetunne oli megahea: jalad värsked ja kerged, olemine kerge ja mõnus. Alguses oli veidike palav, sest panin end teadlikult paksemalt riidesse, et mitte riskida. Pärast loojangut läheb nagunii õhk külmemaks, siis saab kõik lukud kinni tõmmata ja mitte jahedasse jääda. Plaan toimis nagu kulda.

Esialgu jooksin läbi Supilinna ja Tähtvere. Ilm oli täiesti tuulevaikne, kuldne tund oli alanud, puud juba värviliseks muutumas. Oktoober, üks minu lemmikkuudest aastas, on kiirelt lähenemas. Siis kulgesin jõge pidi Puiestee tänavale, päike loojus ja paksud udutekid katsid maa. Sealt pöörasin ERMi juurde ja Roosi tänavalt alla liueldes olingi linnas tagasi. Kui on olemas täiuslikke jookse, siis see oli kindlasti üks nendest. Pidin küll tempo all hoidmisele rohkem energiat panustama, sest palavik oli kehale oma jälje jätnud. 150-löögise pulsiga olin omajagu aeglasem harjumuspärasest, kuid ma ei lasknud sel end üldse häirida. Las see VO2max kukub, minu enesetunne on vaatamata vähem kui ideaalsetele numbritele täiesti ideaalne. 10/10 jooks!

PS. Jooksin NRC rakendusest guided runi Run Long with Joanie. Soovitan väga.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: Paide-Türi Rahvajooks. Kui reedene jooks oli imeline, siis see oli lihtsalt üks väga raske kannatamine. VO2max kukkus 43 peale ja taastumisajaks ütles Garmin legendaarsed sõnad: 3 days. Pikemalt järgmisel nädalal.

Kokkuvõttes:

See nädal algas nii kenasti, kõik hakkas viimaks paika loksuma, jalad said kergeks ja enesetunne oli sulgkerge. Põetud viirus kahjuks jäljetult ei möödunud ja lõi mu vormile oma punase pitseri peale. Oleks justkui vormi poolest 5–6 nädalat ajas tagasi rännanud. Siit saab edasi minna ainult paremaks või halvemaks, mingit keskmist varianti pole. Kas haigus on möödunud ja nädala jooksul olen ma tagasi või… või realiseerub vastupidine variant. Hoidke mulle pöidlaid!

Järgmisel nädalal läheb maht lõpuks märgatavalt alla. Pikka jooksu enam kavas pole. Paar lühemat sörkimist, võistluseelne soojendus ja Tartu Sügisjooksu 10 km. Ilmselt sekka ÜKEt ja venitamist. Nädalavahetusel saab niigi kiireid liigutusi teha, seega plaanitud NATO testi jätan ilmselt tänasele enesetundele mõeldes vahele. Kui keha ei taha intensiivsust, siis jätaks selle mõneks päevaks vahele. Kulgeme rahulikult ja puhkepäevadega vaheldumisi.

Loodan väga, et selle aasta tippvorm Tallinnas ära ei olnud, kuid hetkel vormikõver selles osas selget vastust ei anna. Ma üritan mitte pessimistlik olla, kuid numbrid ja enesetunne ei valeta. Üks on aga selge: järgmisel nädalal samaks ajaks on see vastus olemas. Vorm on ajutine, klass on igavene?

Chicago maratonini jääb kaks lühikest nädalat.