Tallinna Maraton 2021 (21,1 km)

Proloog

Viimati kirjutasin treeningutest umbes-täpselt kuu aega tagasi. Olin augusti alguses alanud peaaegu kahenädalasest viirushaigusest taastumas ja end juba tunduvalt paremini tundmas. Sain end lõpuks 14. augustil rajale tagasi ja jõudsin paar korralikult pikka jooksu ära teha. Isegi Tartu Rulluisumaratoni 10 km sai rahulikult 49 minutiga ühel suvalisel laupäeval läbi veeretud. Kahjuks tagantjärele ilmneb, et sellest mingit kasu ei olnud, sest enam kuuest neljal osavõistlusel osalemisega Kuubikut täis ei saa, st medalit ei anta. Kahju, aga mis seal ikka. Maastikurattaga sõitma ja suusatama hakata selle medali nimel ma ei soovi. 🙃 Vähemalt praegu mitte.

Lisaks pikkadele jooksudele jõudsin nende mõne nädalaga ka veidike kiiremaid liigutusi teha. Ei midagi uut: kui oled ikka vahepeal (lühiajaliselt) haige olnud, siis need esimesed kaks-kolm nädalat naasmist jooksurajale on rasked. Siin pole midagi ilustada. Olid rasked need pikad jooksud, olid rasked need kiiremad liigutused. Mõtestatud, aga siiski rasked. See on okei: kõik ei saagi alati olla kerge ja lihtne. Eriti uued algused. Ka raskete aegadega tuleb osata hakkama saada, võttes neist parima, mis võtta annab. Mina võtsin virtuaalse Kuressaare Linnajooksu 10 kilomeetri distantsi, mis ma 26. augusti õhtul Mõmmile mõeldes suure emotsiooni pealt alla tunniga ära jooksin.

58:54.

Esimene kümnekas, mis pärast südamehaigust alla tunni ära jooksin. Järjekordne suur verstapost. This one was for you, Mõmmi.

Seejärel jõudsin järgneval nädalal veel ühe pikemate lõikudega fartleki joosta (4 korda 8 minutit kiiret jooksu), mis läks nii hea enesetundega ja andis kõvasti eneseusku juurde. Mis järgneb sellele, et Margit end lõike joostes hästi tunneb? 😅 Tavaliselt järgneb üks taastav ujumistrenn ülerahvastatud ujulas, mille järel Margit haigeks jääb. Oli sedaviisi augustis, oli ka septembris. Laupäeva, 4. septembri alguses ärkasin tuumanohuga, millega õnneks palavikku ja üldist haiget olemist ei kaasnenud. Esmaspäeval algas Tallinna maratoni nädal, seega ei olnud parim aeg lasta nohul jälle põskkoopasse ja häälepaeltesse liikuda. Proovisin lisaks spreidele ja/või pseudoefedriinile uut nohuravi. Nimelt ostsin Capsteri, millega saab nina soolalahusega loputada. Tundub, et aitab, sest kaks päeva täielikult blokeeritud nina oli juba pärast esimest (!) loputust mitu tundi täiesti vaba. Paari päevaga tundsin end juba täiesti terve inimesena. Paar olulist trenni enne Tallinna poolmaratoni tuli siiski vahele jätta.

Tallinna Maraton

Saabusin Tallinnasse juba neljapäeval, sest töö vajas tegemist. Neljapäeva õhtuks oli aju ära röstitud, sõrmed valusaks trükitud ja hääl kähedaks räägitud. Reedel sai tehtud võistluseelne soojendus ja omajagu mööda linna tallutud, sh stardinumber Lauluväljakult ära toodud. Sai küll ühistranspordiga sõidetud, et veidigi jalgu säästa, aga reede õhtul meie AirBNB majutusse jõudes tundsin ikka, et tallad on täiesti ümmargused ja jalad väsinud. Kahjuks ei olnud laupäeva varahommikul kella kuue paiku ärgates need jalad sugugi värskemad. Pressisin selle pudru kuidagi alla ja juba tuligi sammud Lauluväljakule poole seada.

AirBNB vaade

Kell 8.20 olin kohal ja alustasin soojendusega. Kilomeetrike sörki ootamatult normaalse pulsiga, väike võimlemine ja mõned jooksuharjutused ning paari kiirendusega liikusin juba tagasi kohtumispaika, et võistlusmaika selga tõmmata, stardieelne geel ära süüa ja TÜASKi tüdrukutega üks foto teha. Aeg läks kiirelt ja juba tuligi stardikoridori suunduda. Tunne oli ülev, aga ärev isegi ootamatult mitte väga. Ma olen varem piisavalt palju poolmaratone jooksnud (20-midagi?), et teada, mis tulemas on. Kuid mul polnud õrna aimugi, mis seekord saama hakkab, sest see oli minu esimene poolmaraton pärast südamehaigusest taastumist. Minu elu teine esimene poolmaraton.

Paljud ei saa võimalust uuesti alustada. Mina olen selle saanud välja võidelnud. Võimalus alustada uuesti.

Stardipauk kõlas ja üpris kiirelt sain üle stardijoone. Laias laastus olin ma enda jaoks välja mõelnud sellise plaani:

  • esimesed 7 km võiks pulss olla 160 ringis,
  • järgmised 7 km 165 ringis,
  • viimased 7 km 170 ringis.

Lõigutrennide enesetunde ja ka Garmini arvamuse kohaselt peaks mu anaeroobne lävi olema hetkel 170 l/min kandis. Seega ma eeldasin, et kui pulssi vähemalt enamik maast allpool seda piiri hoida, võiksin ma poolmaratoni kenasti jooksusammul ära läbida ju küll. Pikki otsi on tehtud tegelikult väga korralikult – alates kevadest olen üle 1,5-tunniseid jookse teinud 15 korral –, seega võiks poolmaratoni ära kesta ka natuke suurema pingutusega kui treeningul. Et mitte millegagi riskida, siis ei hakka kohe stardijoonest selle anaeroobse lävega flirtima, vaid hoian esialgu pulssi kuskil meeldiva pingutuse juures. Kui enamik maad selle strateegiaga hea enesetundega tehtud saab, siis võib natuke rohkem pingutada. Kiiremad suudavad peaaegu kogu pooliku praktiliselt punases ära joosta, mina võib-olla siis 2-3-4 kilomeetrit pooliku lõpust võiksin ju ka suuta. Eesmärk oli endale tõestada, et ma suudan poolmaratoni joostes ära kesta.

Take that, heart disease!

Ajalist eesmärki mul ei olnud, sest ma tõesti ei osanud aimatagi, milline see tempo nende pulsside juures nii pikal maal olla võiks. Sel ajal ei olnud mingit tähtsust: mu isiklik rekord on 1:47:53 ja sellest kiiremini ei jookse ma suure tõenäosusega enam mitte kunagi, seega laias laastus on ju ükskõik, kas jooksen ajaga 1:58, 2:08, 2:18 või 2:28. Minule oli oluline läbida pärast südamehaigust poolmaratoni võistlus edukalt, st joostes ja hea emotsiooniga. Need esimesed kümnekad-poolikud-maratonid ei tohi okast hinge jätta.

Hakkame jooksma!

Etteruttavalt võib öelda, et laias laastus suutsin endale antud vahemikes püsida terve distantsi vältel. Rada koosnes kahest ringist: 7 km ja 14 km. Ilm oli udune ja Tallinna kohta ootamatult tuuletu. Esimese ringi järel tundsin ma end igati normaalselt, olin mitmeid tuttavaid raja ääres ergutamas näinud-kuulnud ja suutsin kenasti veel härra Jooksjale naeratada, kui ta minust pilti tegi. Jalad ei olnud värsked juba esimesest sammust alates, aga mis seal ikka. Ega seepärast jooksmata jää. Sõin oma geeli ära ja seejärel algas pikk teekond Pirita suunas. Pool maad ehk 10,5 km möödus minu kella järgi ajaga 1:08. See eeldas lõpuaega 2:16–2:20 vahel, kui midagi hullu ei juhtu.

Kuidagi venis ja venis see tee sinna 13 km punkti, kus viimaks tagasipööre tuli. Kui alguses sai vaadata teisel pool mööduvaid kiiremaid poolmaratoonareid, siis mingi hetk enam seda lõbu ei olnud. Ainult mina, rada ja mõned teised jooksjad. See-eest meenusid esimesed kaks maratoni aastatel 2015 ja 2016, sest tasapisi tundusid tuttavad kõik kohad, kus tegelikult mitu aastat tagasi ju päris palju joostud sai. Mõlema korra haamri kohad kilomeetritel 28 ja 30 meenusid väga selgelt, kui seekord sealt läbi jooksin… Kui palju tähtsaid hetki on siin Tallinna Maratonil läbi aastate olnud.

Pärast tagasipööret, kus meid ergutas Reet Linna, tuli suunduda männimetsa vahele, kus lookleval kergliiklusteel oli vaja omajagu kalkuleerida, et optimaalset rada hoida. Üldiselt oli seal jooksjaterivi tagaotsas päris huvitav, sest keegi eriti optimaalse raja jooksmisele ei mõtle, pigem joostakse pidevalt kuskil väliskurvis, joogipunktides kõnnitakse ja peatutakse ootamatult, inimesed kannavad palju kõrvaklappe ja nii edasi. Ma olen seal tagapool oma algusaastatel piisavalt palju jooksnud, aga aastatega omandatud teadmiste ja kogemustega oli huvitav taaskord seal olla. Sain näiteks joogipunktis ühele paarile, kellega mõned kilomeetrid koos kulgesime, kasuliku nõuande anda, kuidas normaalselt jooksu pealt topsist juua (märksõna: voldi tops kokku), kui nad kommenteerisid, et nii raske juua on jooksu pealt sellest topsist, mitte pudelist. Igal juhul oli see männimets kuidagi ootamatult nüristav ja tempo kukkus märkamatult lausa kolinal.

16. kilomeetri alguses tõmbasin joogipunktis endale ühe kofeiiniga geeli sisse ja olemine läks kohe värskemaks. Hommikune paks udu oli pärast tagasipööret asendunud lõõskava päikesega. Isegi maikaga oli palav ja higi voolas, ees- ja tagapool oli piisavalt jooksjaid pusades ja kilekates. Jäänud oli veidi alla 6 km ilma igasuguse varjuta. Pulss ronis tempot tõstmata ise vaikselt ülespoole. Rahvast oli hõredalt, seega tuli üksinda hakkama saada, kuid õnneks vastutuult oli tunda vaid üksikutel hetkedel.

Umbes 4 kilomeetrit enne finišit võtsin kätte ja hakkasin arvutama. Ootamatult selgus, et kui nüüd sellist ca 6:15 min/km tempot hoida, on võimalik lausa alla 2:15 finišisse jõuda. Millegipärast selles hetkes see teadmine motiveeris ja lülitasin sisse viimase käigu. Kui 19 kilomeetri täitumisel finišikaarest, härra Jooksjast ja Lindast möödusin, oli juba beast mode sisse lülitatud ja keskendunud pilgul rühkisin kilomeetri pärast ootava tagasipöördepunktini.

Nende viimase kahe kilomeetriga jõudsin veel palju mõtteid mõelda sellele raskele südamehaiguse teekonnale, kust ma läbi tulnud olen. Nüüd olen ma aga siin, olles terve tee läbinud vajaduseta kõndida või puhata. Ma jooksen siin poolmaratoni 21. kilomeetril ja see tunne on lihtsalt nii võimas. Mu pulss on punases, tulipunases, ja ma ei karda, vaid ma tüürin aina võimsamalt edasi. Ma võitlen iga sammuga tagasi oma elu, millest oluline osa nii pikaks ajaks kadunud oli. Ma unistasin paljudel kurbadel füüsilist ja hingelist valu täis päevil sellest, et kord uuesti kilomeetrike joosta. Nüüd olen ma jooksnud järjest 20 ja poolmaratoni finiš on juba peaaegu käega katsuda.

I can and I will. No. I can and I am.

Kui see ei ole unistuse täitumine, siis mis on?

Ma ületasin ma elu teise esimese poolmaratoni finišijoone ajaga 2:14:45. Ma jooksin terve tee ühtlases tempos, kõndimata, puhkamata, heas tujus. Ma täitsin oma eesmärgid ja tõestasin endale, et ma suudan jälle poolmaratoni joosta. Suutsin kevadel 10 km, suutsin augustis 10 km alla tunni ja suutsin nüüd poolmaratoni alla 2:15.

Mida ma küll veel suuta võiksin, kui ma tõepoolest ikka olen südamehaigusest terve? …

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:14:45 (neto)
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,17 km)
  • Keskmine tempo: 6:23 min/km
  • Keskmine pulss: 166 l/min
  • Max tempo: 4:59 min/km
  • Max pulss: 184 l/min (finišisirge)
  • Koht: 971/1165
  • Koht naiste seas: 303/431
  • Koht N vanuseklassis: 166/234
  • Kulutatud kalorid: 1470 kcal
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 171 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,91 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 273 ms
    • Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49%

Mälestades Mõmmit

Mõmmi saabus pisikese kiisupojana härra Jooksja perre 2001. aasta kevadel, üle 20 aasta tagasi. Mõmmi elu esimesed 17 aastat möödusid maakohas, kus ta sai olla täpselt nii metsik, kui ta ise soovis. Sellesse eluperioodi jääb hoovi peal rebasekutsikatega mängimine, 2. korruse rõdult allakukkumine/allahüppamine ja elektriposti otsas istumine.

Algusest peale teenis Mõmmi igapäevaselt välja talle antud nime, olles kõige ehtsam kaisukaru, keda eales nähtud. Mõmmi oli üdini sõbralik, tore ja viisakas kiisu. Mõmmi oli see hea kass, kes peaaegu kunagi ei kräunu, vaid ootab vaikselt käpaga ust puudutades ukse taga, et sa ta sisse laseksid; kes ei hävita ühtegi diivaninurka; kes ronib sulle sülle ja rinnale, et valjult kurruda ja nurruda. Millegipärast meeldisid talle eriti mehed, olgu nad siis võõrad või omad. Mõmmi oli kõigi külaliste lemmik: ka nende lemmik, kes enda sõnul ei olevat suuremat sorti kassiinimesed.

Minu ellu tuli Mõmmi veidi üle kolme aasta tagasi. Perenaise haiglas viibimise ajal vajas kiisu hoiukodu. Härra Jooksja oli Norras, seega saabus Mõmm täiesti võõrasse kohta, remonditsooni veel pealekauba, peaaegu täiesti võõra inimese juurde. Minu juurde. Juba esimesel õhtul tuli ta minu kõrvale ja lasi nurru valla. Algus ei läinud aga valutult, sest 17-aastase kassi jaoks oli see elumuutus niivõrd stressirikas, et sattusime stressist tingitud tervisehädaga kohe teisel päeval arsti juurde. Paari nädalaga said meist aga suured sõbrad: selle aja lõpuks tudus Mõmmu mul süles ja oli võitnud mu südame.

Siis saabus aeg Mõmmi tagasi tema koju perenaise juurde viia. Kristel ütles mulle kord trennist koju kõndides: “Ära muretse, kiisu saab hakkama.” Mille peale oskasin ma vastata vaid: “Aga mina ju ei saa!” Ei olnud kerge saabuda koju, kus Mõmmit enam polnud. Kui me mõne aja pärast härra Jooksja emal külas käisime, läks jutt kuidagi sinnamaale, et kui tahame, võime Mõmmu enda juurde tagasi tuua. Alatiseks. Nii on kõigile parem.

Ma olin ühelt poolt nii õnnelik, sest ma armastan loomi, teisalt aga kartsin väga. Miks? Mõmmi oli selleks hetkeks juba 17 aastat vana. Inimese aastates on see ligikaudu 100. Mõmmi oli veel igati kõbus ja krapsakas, kuid ta ei olnud ju enam ammugi kassipoeg. Kuidas ma julgen kogu südamest armastada üht imearmast looma, kartes teda lähimas tulevikus igaveseks kaotada?

Sellegipoolest tuli sel samal õhtul Mõmmi meiega koju. Nüüd ei olnud Mõmmi enam ainult härra Jooksja, vaid ka minu kass. Mõmmi õppis mind armastama, kuid härra Jooksja jäi alatiseks tema number 1 inimeseks. Vana Mõmmik stressas remondi pärast palju, kuid eelkõige stressas ta oma inimese puudumist, kui ta välismaal ära oli. Mina õppisin tundma Mõmmi kõiki käitumis- ja tervisemustreid, et tema pensionipõlve meie juures võimalikult mugavaks ja muretuks muuta.

Kuid Mõmmi oli siiski vana. Tema tervis hakkas aeg-ajalt ikka siit-sealt järele andma ja vajas putitamist. Stress mõjus Mõmmiku põiele, põhjustades episoodiliselt idiopaatilist tsüstiiti. 2019. aasta kevadel jäi Mõmmi järsult aga väga haigeks, vajades lausa pikemat ravi loomakliinikus kohapeal ja hiljem kodus. Mõmmit tuli süstlast toita ja anda mitmeid ravimeid. Kartsime Mõmmit kaotada, kuid ta tuli sellest välja. Küllap siis polnud kõik üheksa elu veel kasutatud. Nutsin tol päeval õnnepisaraid, kui ta viimaks jälle ise esimesed toidupalad süüa suutis. See haigus viis meid aga parimasse loomakliinikusse, kus käima jäimegi: EMÜ Loomakliinikusse.

Haiguste kiuste oli Mõmmu ikka mänguline, sõbralik ja tore: üleüldiselt tema ise. Talle meeldis mängida kõige juhuslikumate asjadega, mitte eriti aga poest toodud mänguasjadega. Mõmmi kasutas remonti enda kasuks, mängides kõige meelsamini toruhülsi juppide, kaablivitsade, juhtmejuppide ja muu ettejuhtuvaga. Loomulikult ei saa unustada Mõmmu lemmikut: iPhone’i juhet. See läks peale ka siis, kui vanadus muude mängude vastu huvi oli kustutanud.

2019. aasta lõpuks sai meie kodu valmis. Nüüd sai Mõmmi tõeliselt oma pensionipõlve nautima asuda, ilma et keegi igapäevaselt asju tema kodus ringi tõstaks. Härra Jooksja tuli koroonapandeemia alguses välismaalt töölt ära: see oli minu aasta tipphetk, aga samuti äärmiselt oluline Mõmmi jaoks. Tema inimene oli lõpuks ometi iga päev temaga koos.

Aeg tegi siiski oma. Mõmmi oli saanud juba 19, inimese aastates 100+. Eelmise aasta sügisel õnnestus Mõmmil õnnetul kombel Tallinna maratoni ajal üksinda kodus olles ära murda üks tagumise jala küüntest. See oli üks verine trauma, mis lõppes küüne asemele tekkinud kasvajaga. Kuu hiljem tuli Mõmmil narkoosis eemaldada terve varvas. Tõelise superstaarina elas ta narkoosi kenasti üle, taastus ja õppis uuesti graatsiliselt kõndima ühe varba võrra vaesemana.

Selleks ajaks sai Mõmmi igapäevaselt valuravi, sest võis eeldada, et lisaks keskkonnast põhjustatud stressile oli Mõmmil ka kroonilisi valusid, mis tema idiopaatilist tsüstiiti süvendasid. Igal hommikul ja õhtul segasin ma mikroskoopilise koguse ravimit teelusikal veega ja kallasin Mõmmile suhu. Ravitsemises võib mind juba üpris osavaks pidada.

Eelmise aasta sügisel vahetult pärast operatsiooni pani Mõmmi tähelepanelik arst dr Prommik tähele, et Mõmmi on kaalu kaotanud. 4-kilosest kiisust oli alles 3-koma-midagi. Suurenenud oli ka Mõmmi veetarbimine: äkitselt hakkas Mõmmi ise vannitoa valamukapile ronima, et otse kraanist juua. Analüüsid kinnitasid, mida arst oli arvanud: Mõmmi kilpnääre ei toiminud enam päris nii, nagu peaks. Algas Mõmmi ravimine kilpnäärmeravimitega. See tähendab pidevaid tervisekontrolle ja vereanalüüse peaaegu igakuiselt.

Mõmmi oli vaatamata kõigele ikka veel kõbus: hüppas ise maast voodisse ja diivanile, nägi ja kuulis, krõbistas kuivtoitu, otsis seltsi ja oli sõbralik. Temast sai meediastaar, figureerides mitmel korral Postimehe veebiveergudel ja ühel korral ETV Ringvaates. Maanaisest linnapreiliks, õuekiisust toakassiks ja tundmatust Mõmmist telestaariks, seda kõike vanuses 100+ – näidake mulle ikoonilisemat leedit!

Vaatamata ravile kaotas Mõmmi siiski kaalu. Kilpnäärmehaiguse tõttu tekkisid probleemid seedimisega, oksendamised sagenesid, aeg-ajalt ei tahtnud Mõmmi seetõttu süüa. See kurnas Mõmmi keha. Sellel kevadel avastati Mõmmil kroonilise neeruhaiguse varajane faas: arstid olidki olnud väga kaua hämmingus, et Mõmmil esimesed neerumarkerid alles 20-aastaselt veidike paigast ära minema hakkasid. Pidime vaesel kiisul harjumuspärase toidu neerudieedi vastu vahetama, mis loomulikult oli taaskord lisastress.

Veel selle aasta juulis oli ta aga nii energiline ning tundus, et isegi kaalu hakkab juurde tulema, sest Mõmmi hakkas hästi sööma. Oma viimasel arstivisiidil kaalus Mõmmi siiski kõigest 2,6 kilogrammi. Vereanalüüsi võtmiseks tuli karv maha ajada mõlemalt käpakeselt, sest veresooned ühel käpal ei lasknud enam verd võtta. See karv ei hakanudki enam sinna tagasi kasvama. Mõmmi hakkas tugitooli asemel rohkem maas magama, olgugi et tema mugavaks tugitooli minekuks oli lisaastmeks pandud pingike. Ka iPhone’i juhe ei tekitanud enam soovi mängida.

25. augustil äratas härra Jooksja mind kell 7.33, öeldes, et Mõmmuga on midagi pahasti. Kui ta hommikul kontorisse Mõmmit vaatama läks, oli Mõmmi lihtsalt põrandal lamanud. Söödud ega joodud polnud öösel midagi. Härra Jooksja istus kontorisse vaiba peale maha. Kuidagi ajas Mõmmi end püsti, tudises tema juurde ja läks tema käe peale pikali. Härra Jooksja tundis, et Mõmmu käpad on täiesti külmad. Siis kutsuski ta minu.

Me tõime Mõmmu voodisse ja mähkisime ta teki sisse. Soojendasime teda enda kehasoojusega ja tõime leige soojakoti lisaks. Esikäpakesed ja kõrvad soojenesid, tagajalad olid ikka jahedad. Mõmmi ei liikunud enam ise, kuigi eelmisel ööl enne magamaminekut käis ta veel ise liivakastis ja hüppas oma tugitooli tudule. Mõmmi pilk oli klaasjas. Härra Jooksja tõi talle kiisude apteegist veel kiiresti NutriPlus geeli ja lemmikuid märgtoitusid, kuid toit ei pakkunud talle mingit huvi. Süstlaga toitsin talle NutriPlusi ja lootsin, et Mõmmil hakkab parem. Kord me ta ju reaalsest surmasuust juba tagasi tõime. Ja veel eelmisel päeval oli tal ju kõik hästi…

Terve päeva jälgisin ma Mõmmikut ja olin tema kõrval, ise aeg-ajalt vaikselt nuttes, sest paranemismärke ei olnud. Kõrvus kõlasid apteekri sõnad: kahjuks ei ole kassid surematud. Pärastlõunal kella kolme paiku aga palusin härra Jooksjal koju tulla. Ühekorraga sain ma aru, et need on Mõmmi viimased hetked. See oli Mõmmi üheksas elu. See päev, mida ma 2018. aastal Mõmmit koju tuues kõige enam kartsin, oli saabunud. Mul ei olnud enam aega helistada loomaarstile ja otsida abi, et Mõmmil oleks kergem lahkuda, sest ma ei olnud selleks valmis ega osanud teha muud, kui ainult oma kiisut lohutada. Hoidsin Mõmmit tema lemmikteki sees endal rinna peal.

Loetud minutid pärast härra Jooksja saabumist ja viimaseid paisid lahkus Mõmmi meie seast kell 15.55, olles ümbritsetud oma lemmikinimestest oma lemmikkohas.

Oma viimast meediakajastust ajakirja esikaanel ei jõudnudki ta kahjuks ära oodata. Puudu jäid vaid loetud päevad. Kuid Mõmmi oli täht, mis meie elutaevas ei kustu iial. Mõmmi oli see sõber, kes oli minuga läbi minu kõige raskemate aegade 2019. aasta suvest alates. Kui ma lamasin voodirežiimil ja olin oma kõige mustemas augus, oli Mõmmi see, kes oli iga päev minuga kodus ja pakkus mulle seltsi ja lohutust. Ma ei ole kohanud teist nii südamlikku ja head loomakest nagu Mõmmi. Minu kolm aastat temaga oli kaugelt liiga lühike aeg, et nüüd hüvasti jätta.

Kontorisse minnes langeb mu pilk ikka esimesena tugitoolile, et vaadata, mis Mõmmi teeb ja kuidas Mõmmil läheb. Hommikul ootan ma ikka, et Mõmmi mind voodisse tervitama tuleks. Hommikul ja õhtul vilksab mul peas ikka korraks mõte, kas ma Mõmmile rohud olen andnud. Iga krõbina peale kuulatan ma ikka, kas Mõmmi on ärganud. Õhtul tahan ma ikka magamistoa ukse irvakile jätta, et Mõmmi vabalt meie juurde tulla saaks. Vahepeal tundub mulle ikka, et Mõmmi väike must näoke piilub diivaninurga tagant, oodates patsutust ja kutset diivanile, et seltsida, paisid saada ja nurruda.

Teda aga ei ole enam siin.

Ent ometi on ta igal pool.

Ma ei tea, millal see valu kord lahkub. Ilmselt ei lahkugi, vaid muutub millekski muuks. See tore kass nimega Mõmmi jääb minu südamesse igaveseks, sest ta oli eriline, ainulaadne ja parim.

Hüvasti, Mõmmi, mu parim väike karvane sõber.

2001 – 25.08.2021

Categories Muu