Tallink Maijooks (7 km)

Kirja pandud 20. mail 2021.

Maijooksul osalemise võimalus tekkis mul aprilli keskpaigas, kui selgus, et Maijooksu turunduse eest vastutav agentuur soovib taaskord kasutada 2018. aasta reklaamikampaania videosid ja fotosid, kus mind modelli/reklaamnäona kasutati. Üks osa minu töötasust olid taaskord tasuta osalused Linnajooksude sarja osavõistlustel ja lisaks loomulikult ka Maijooksul, kõik see nii mulle kui ka ühele kaaslasele. Niisiis tekkis mul võimalus jälle natuke mugavustsoonist välja tulla ja end 7-kilomeetrisel virtuaaljooksu distantsil veidike proovile panna.

Maikuu on mul tavapäraselt olnud töörindel rahulikum kuu, kus on võimalik isegi nädal-paar puhkust välja võtta. Kahjuks aga mitte sel aastal, sest toimumas on korraga nii palju asju, kus ka minu panus ja kompetents marjaks ära kulub. Veidike hullumeelne on kogu see kompott ja ootan juba nii väga suvist puhkuseperioodi juulis. 🙄 Lisaks ootas 15. mail mind ees COVID-19 vaktsineerimine 2. doosi Astra-Zeneca vaktsiiniga. Kuna 1. doosi järel märtsis oli mul paar päeva kõrvalmõjudest päris kehv olla ja võtsin pärast seda asju vaikses tempos, siis olin valmis, et pärast 2. doosi tuleb ka nädal-paar rahulikult võtta (õnneks oli 2. doos praktiliselt kõrvalmõjudevaba). Seega läksin oma Maijooksu virtuaaldistantsi läbima neljapäeva, 13. mai õhtul kell 21.30.

Taaskord polnud mul mitte mingeid eesmärke. 🤷🏻‍♀️ Plaan oli sarnane Maastikumaratoni virtuaaljooksuga: pulsikella väga palju ei vahi ja lähen liigutan end enesetunde järgi. Luban endale kiiremaid liigutusi kui tavaliselt, aga “hing paelaga kaelas” tunnet ei taha. Ilm oli imeliselt suvine, täiesti ideaalne üheks hiliseks jooksuringiks. Läksin oma lemmikule ringile läbi Supilinna, Supilinna spordipargi ja jõeäärsete kõnniteede. Teele sattus küll kaks valgusfoori, aga kuna mul mingit eesmärki polnud, siis neist oli mul üpris ükskõik.

Vaatamata hilisele kellaajale oli mul päris palju energiat ja muusika kõrvaklappides oli mõnus kaaslane. Esimesed kaks kilomeetrit tulid aegadega 6:50 ja 6:30, enesetunne oli igati hea. 🙂 Linnatänavad olid rahulikud, jõe paremkallas kesklinnast väljas samuti. 3. ja 4. kilomeeter kulgesid kergelt allamäge (Tähtvere tänav ja papliallee spordipargi juures) ja seal kasvas kiirus märkamatult, kilomeetriajad 6:10 ja 6:09.

Viies kilomeeter hakkas linna poole liikudes jälle kergelt ülesmäge kerima ja lisaks tuli ületada Kroonuaia sild. See sild on küll lühike, aga mul piisab praegu igast pisemast tõusust, et pulss tõuseks. Lasin tempo mõnusalt natuke allapoole (6:30) ja kulgesin aga edasi. 5 kilomeetrit pingutust on praegu minu jaoks juba päris suur asi.

Alates Delta majast oli jõeäärne tee paksult rahvast täis. Nagu laulupeo rongkäik. Igal juhul sai päris jooksuvõistluse emotsiooni kätte, omast arust suure hooga teistest inimestest muudkui mööda joostes. 😅 Tõele au andes tundubki 6 min/km tempo praegu nagu suuremat sorti kihutamine, kui oled pidanud varasemalt pikalt ainult kõndima ja alustasid sörkimist 8:30 tempost. Erinevus on märgatav, kuigi kunagi olid sellised tempod minu jaoks rahuliku jooksu tempod. Olid ajad!

See rahvast mööda laveerimine tõi aga kiireima kilomeetri ajaga 6:06. Veel viimane kilomeeter oli lõpuni minna ja ausalt öeldes siis juba tundsin, et olen täna tõesti pingutanud, eriti selle laveerimiskilomeetri järel. Veremaitset ei olnud, aga selline mõnus väss oli sees juba küll. Viimane kilomeeter viis mind veel üle Turu silla ja täpselt Turu tänava valgusfoori punase tule taga sai kellal 7,00 km täis.

Finiš! 🎉

Selleaastane Maijooks oli minu 100. spordisündmus. Päris kena kokkusattumus, et sajandaks sattus see võistlus, mida minu enda näoga reklaamitakse. 🙂 Sajanda jooksuvõistluseni on veel veidike minna, ilmselt jääb see juba järgmisesse aastasse. Loodetavasti on 100. jooksuvõistlus samuti midagi erilist.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 44:50
  • Distants: 7 km
  • Keskmine tempo: 6:24 min/km
  • Max tempo: 5:11 min/km
  • Keskmine pulss: 166 bpm
  • Max pulss: 179 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 169 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,92 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 279 ms
    • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%

12 nädalat uut (jooksu)elu

2021. aasta 23. märtsil algas selle suure ja valusa peatüki nimega südamehaigus loodetavasti viimane vaatus. Ma küll jälle jooksen – oleks keegi mulle öelnud märtsi alguses, et juba juunikuus neid sõnu öelda saan, poleks ma seda eales uskunud –, kuid minu jaoks ei ole see peatükk veel läbi. Tunne hinges ei ütle, et ma oleks sellest kõigest üle saanud. Midagi on veel puudu, et öelda: nüüd on see läbi, nüüd olen ma terve. Ma olen enda jaoks üpris selgeks mõelnud, mida sellele peatükile punkti panemiseks veel vaja on. Minus on suur lootus, et millalgi lähitulevikus saan ma enda jaoks selle peatüki lõppenuks lugeda. Selle nimel ma ju töötangi. 🙂

Nagu allpool Garmin Connecti kuvatõmmistest näha on, oli see treeningkava, mille ma endale kondikavaks ette võtsin, algajatele mõeldud poolmaratoni treeningplaan. Disclaimer: et pikk treening ei satuks esmaspäevale, pidin alguspäevaks valima esmaspäeva (22.03), mitte teisipäeva (23.03). Lillaga on märgitud treeningplaan; teiste värvidega trennid, mida ma reaalsus tegin. Garmini loogika on see, et treeningplaani jooksud on suure kastikesega kalendrisse välja kirjutatud, muud trennid ja puhkepäevad on peidetud väikse kommentaarimulli sisse. Seega ei saa pelgalt peale vaadates kogu treeningplaani näha, kuid annab siiski aimduse ette, milline ülesehitus jooksude osas seal oli.

Tegelikkuses oli see Garmini treeningplaan 16-nädalane. Kuna viimased 4 nädalat oli mõeldud väga spetsiifiliseks võistluseelseks perioodiks, kus timmitakse kiirust, joostakse veel üks 10 km võistlus ja seejärel tuuakse maht alla, siis lõpetasin ma plaani 12. nädalaga sel pühapäeval. See tundus olema kõige loogilisem koht. Mul ei ole plaanis praegu isegi proovida poolmaratoni joosta, seega on lihtsam praegu alustada mõne järgmise plaaniga, mida kohati vastavalt endale mudida, kui et käesoleva plaani iga ettenähtud treeningut järgmised 4 nädalat ringi teha.

Märts. Eesmärk oli 3 korda nädalas veidike joosta, 1 kord nädalas ÜKEt teha ja kõik muu tuli tunde järgi.
Aprill. Laias laastus olid põhimõtted samad nagu alustades, kuid nüüd hakkasid treeningud vähehaaval pikenema. Esimene proovikivi oli Tartu Maastikumaraton.
Mai. Sain uuesti basseinis ujumas käima hakata. See oli minu iganädalane eesmärk. ÜKE tegemise motivatsioon kadus ära. Üks nädalavahetus jäi vaktsineerimise tõttu trennivabaks, aga sellest pole midagi.
Juuni. Pikad otsad venisid päris pikaks. ÜKE vahetasin BodyPumpi vastu. Viimasel nädalal jätsin ühe teisipäevase jooksu ära, kuna vasaku jala välisvõlv andis paariks päevaks tunda. See õnneks möödus kiirelt, kuid ei hakanud vigastusega riskima.

Kokku jooksin 12 nädala jooksul 36,5 tunni jooksul 280 kilomeetrit, s.o nädalas keskmiselt 3 tundi ja 23 km. Lisaks kõndisin 50 km, sõitsin rattaga 105 km, ujusin 13 km ja tegin 9 tundi jõutrenni.

Minu eesmärk oli selle plaani toel vaikselt jooksma hakata. Füüsilise seisu parandamine oli oluline, kuid kindlasti mitte primaarne. Olulisim eesmärk oli oma hirmude ületamine, et mu vaimne pool füüsist toetaks, sest seni oli mu haigusest räsitud vaimne maailm füüsilisele kehale vastu töötanud. Seetõttu ma küll jälgisin, kuid ei hoidnud hammastega kinni pulsikella näitudest (kes teab, mis mu pulsitsoonid praegu on, kui viimane koormustest jääb enam kui poole aasta tagusesse aega?), vaid keskendusin joostes sellele, kuidas ma end tunnen. See tähendas oma mõtete ja füüsilise enesetunde pidevat jälgimist. Ma ei alusta jooksmisega ju esimest, vaid teist korda. 😉 Ma olen esimesest korrast midagi õppinud.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas tundsin ma end 12 nädalat tagasi versus nüüd, siis võin ma ausalt öelda, et teile kirjutab siin täiesti uus inimene. 😍 Muutunud on kõik: keha, hing, mõttemaailm.

Need esimesed jooksud, mis ma tegin, olid ausalt väga-väga rasked. Taastuvast südamest ei hakka ma üldse enam rääkimagi, sellest on siin piisavalt räägitud. Jooksmise vahele kõndimine oli õnneks plaanis must-valges kirjas ette nähtud ja kulus igati marjaks ära, sest esialgu võttis ka 20 minutit järjest sörkimist võhmale. Mu keha ei olnud enam harjunud jooksma! Lisaks südamele olid mingisugused “jooksulihased” täiesti treenimata ja lihtsalt ei jõua keha jooksusammul edasi kanda. Oled seal maa küljes superliimiga kinni ja ülespoole lennata on nii kuradi raske. Kõik saab alguse pöidadest (kuigi ka haiguseelne = natuke kergem kehakaal oleks abiks). Mul olid ju alates varasest lapsepõlvest kuni jooksmisega alustamiseni lampjalad. Esimestel aastatel olid enam-vähem kõik mu vigastused seotud nõrkade pöidadega, mis selle koormusega hakkama ei saanud. Jooksmine on lihtsalt niivõrd high impact spordiala, füüsika vastu ei saa. Aastatega kehakaal normaliseerus ja pöialihased said tugevamaks. Mu jalavõlvid tõusid ja tugevnesid silmaga nähtavalt.

Poolteist aastat südamejamasid tegi pöidadele jälle 1–0. Uuesti alustades tundsin ma esimesest trennist, et pöid on nõrk. Lisaks oli kogu keha kuidagi “vale”: teatud lihased, mis ammu pole suurt midagi tegema pidanud, said järsu äratuse pikast talveunest. 12 nädalat hiljem tunnen, et seis pöidades on juba palju parem, kuigi vajab veel loomulikult tööd. Keha on üldplaanis 100 korda tugevam kui enne. Lihased on ärganud. Isegi peale vaadates on aru saada, et muutus on toimunud. Polster on alles 😀, aga seal all on tugevam sisu kui enne. Siit saab edasi liikuda küll.

Tugevam sisu ei tähenda aga ainult lihaseid, vaid midagi veelgi sügavamat. Muutus minu mõttemaailmas on toimunud. See on aidanud ärevust maandada ja hirme eemale peletada. See on justkui positiivne nõiaring: mida rohkem suudan oma mõttemaailmaga tööd teha, seda vähem tunnen ärevust ja hirmu; mida vähem ärev ja hirmul olen, seda paremaks läheb seis mõttemaailmas. Alguses kordasin igal jooksul ja õhtul magama minnes endale sadu kordi mantrat: “I’m happy. I’m healthy. I’m strong. I’m beautiful.”, et ärevust ja “aga-mis-siis-kui“-sid eemale peletada. Nüüd pean seda aina vähem ja vähem tegema, sest usk iseendasse hakkab naasema. Igaüks mediteerib omamoodi, I guess?

Reaalsus on see, et valu rindkeres pole ma need 12 nädalat tundnud. 🤯 (Edit: vaktsiinipäev välja arvatud) Trennid, ka kõige raskemad ja mahukamad, ei ole mind haigeks teinud. See muster on vaja ajusse uuesti tugevalt sisse kirjutada: ma ei pea enam pingutust kartma; trenn teeb mind tervemaks, mitte haigemaks. Ei ole võimalik võrrelda, milline on minu mental state praegu vs varem. Mõttemaailm vajab loomulikult veel tööd – kellel ei vajaks? – kuid olen astunud suure sammu õiges suunas edasi. Selle vankumatu tugevusega Margitini, kes igast seinast läbi jooksis, kes 100% usuga oma eesmärkideni liikus, kes neid maailma ägedamaid maratone jooksis, on veel veidike minna, aga ma olen õigel rajal. Ma tunnen seda iga oma keharakuga.

Mäletate, mida lubasin endale 2020. aasta alguses, kui ma südame taastusravis käima hakkasin? Et ühel päeval jooksen ma jälle. Võib-olla enam mitte kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. Kas nüüd tõesti on nii, et see aeg ongi kätte jõudnud? Oh, kuidas ma seda loodan! 😍🤞

“You’re still there. Life goes on. And life is beautiful.” ❤️

Joonealune märkus, mida oma vaimse terve nimel ütlema pean:

Ma tean, et osad interneti-inimesed on vankumatul arvamusel, et mina ise ei tea iseenda, oma tervise ja oma keha kohta suurt mitte midagi. Seetõttu tuleb neil mind pidevalt õpetada, sest nemad teavad seevastu minu kohta kõike. Ma olen siin kirjutanud juba 8 aastat ja vastu võtnud kogu tagasiside. Küll mitte alati heal meelel, kuid siiski lugenud ja avaldanud kõik arvamused, mida kommentaaridesse jäetud on. Kui ma aga oma nõrgimatel hetkedel palun end korraks mitte kritiseerida ja õpetada, sest ma tõesti ei vaja seda, siis ma palun, et seda respekteeritaks. Nii palju võiks ma väärt olla.

Seega palun: kui sa tunned ka selle postituse puhul vastupandamatut tungi mulle kommenteerides õpetussõnu jagada ja treeningkava koostada, siis kirjuta see kommentaar ära, lihvi see täiuseni, tunne end hästi, et oled saanud nii tark olla, ning seejärel kustuta see kommentaar ja ära saada seda mulle. Ma ei taha neid praegu lugeda.