Workout Week 6.–12.08.2018

Sellel nädalal tegin härra Jooksjale üllatuse ja sõitsin tema teadmata talle Norrasse külla, et täita üks meie ammune unistus: matkata kurikuulsale Trollikeelele. 🙂

6.–12.08.2018

Esmaspäev: trennivaba. Puhkasin poolmaratonist.

Teisipäev: keskpikk jooks. Võtsin oma punnitopitud käsipagasi ja maandusin pärastlõunal Norra läänerannikul Bergenis, kus resideerub ja rügab tööd minu härra Jooksja. Üllatus oli suur ja õnneks meeldis. 🙂 Õhtul oli vaja meil härra auto firma garaaži parkima viia, seega sõitsime sinna ja tagasi jooksime. Norrale väga ebaiseloomulikult saime praktiliselt kogu tee allamäge joosta, seega hästi kerge jooks oli. Jalad olid ikka lõpuks üpris väsinud, kuna poolmaraton oli neis siiski veel sees. 6:48 min/km, 142 bpm.

Kolmapäev: kerge jooks. Kolmapäeval kulgesin kergelt läbi vihmasaju ümber 3,2-kilomeetrist õpris tasast rada, mida meie siin nimetame tema kuju järgi kalaks. Tegin ühe ringi ära ja jooksin korterisse tagasi. Täitsa kena jooks, mõnus jahutav vihm ja karge õhk – asjad, mida kodumaal ammu nähtud pole. 6:33 min/km, 141 bpm.

Neljapäev: mäkkejooksud. Alustasin trenni ühe kerge ja sileda profiiliga soojendusjooksuga. Seejärel ootas ees Floyeni mäe vallutamine. Trenn, mida olen siin ka 2016. aastal teinud. Pikad trepid kuni mäe jalamini kõndisin ja seda Garminiga ei salvestanud. Mäe jalamil algavad mäkkejooksud: kõik sirged (tõusud) mäest üles jooksen nii kiirelt, kui jaksan. Igas kurvis seisan ja puhkan, kuniks pulss tuleb alla 120. Pikemad tõusud jagasin mitmeks osaks. Tuli midagi üle 10 korraliku mäkkejooksu (lugemine läks sassi). Seejärel oli preemiaks ilus vaade alla linnale. Loomulikult allajoostes sain paduka kaela ja kollanokana ei olnud ma ka kilekat kaasa võtnud, mis ka mäel tuule käes oleks ära kulunud. Aga jäin ellu. 🙂 Tuhar tegi järgmisel päeval väga mõnusat valu.

Reede: trennivaba. Nagu ka teised päevad, siis härra tööl oleku ajal tegin pool päeva oma töiseid toimetusi ja vahtisin arvutiekraani, seejärel jalutasin linnas ringi ja kolasin sisustus- ja disainipoodides. Õhtul kutsuti mind ühes härra ja kõigi teiste töökaaslastega ülemuse sünnipäeva tähistama. Töökultuur on selles firmas ikka imekspandavalt kodune ja sõbralik. 😊

img_7479img_7481

Laupäev: pikk fartlek + liustikumatk Buarbreenis. Päeva alustasime Bergenis. Minu kvas oli pikk fartlek, kus plaan oli lihtne:

  • 5 km <142 bpm
  • 4 km <152 bpm
  • 3 km <162 bpm
  • 2 km <172 bpm
  • 1 km <182 bpm

Plaan oli lihtne, aga teostus veidi poolik. Jooksin jälle ringe ümber “kala”, et mitte linnas ära eksida ja aina järske tõuse nühkida.

Esimene blokk ehk 5 km pulssi alla 142 bpm hoida ei olnud probleem. Tempo tiksus kenasti 6:50 kandis ja pulss 137 kandis.

Järgmised 4 km sain ka plaaniga hakkama: pulss oli täpselt planeeritud vahemikus ja tempo oli ca 6:05 min/km.

Edasi suutsin peaaegu pulsi õigesse vahemikku sundida, kuigi vasaku jala sääremari ei tahtnud enam eriti koostööd teha. Pulss jäi 158 bpm kanti ja tempo oli 5:40–5:50 min/km.

… ja siis läks asi lappama. Jalad olid suhteliselt väsinud ja vasak sääremari elas ikka oma elu. Ma lihtsalt ei suutnud oma pulssi 170 ligi või sellest üle lükata! 😕 Üritasin endast anda täieliku maksimumi, mis nende jalgadega võimalik oli. Viimased 3 km tulid 5:26, 5:37 ja 5:32, pulsid 163 bpm kandis. Nojah. Mis sa siis teed. Läks nagu läks.

Kokkuvõttes tuli keskmine tempo 6:16 min/km ja pulss 148 bpm – ei ole just väga kole.

Pühapäev: Trolltunga matk. Spontaansest liustikumatkast pärast fartlekki ja unistuse täitumisest ehk matkast legendaarsele Trollikeelele kirjutan pikemalt eraldi postituses koos piltidega, mida mina teie asemel ei tahaks vaatamata jätta. Pildid selles postituses siin on vaid soojendus. 😉

img_7657img_7653img_7691img_7658img_7679

Kokkuvõttes:

6.–12.08.18

Sel nädalal sai omajagu kilomeetreid kogutud nii jooksurajal kui ka matkarajal. Olen siiani täiesti lummuses meie tänasest matkast. Loodan järgmisel nädalal sellest pikemalt kirjutada. Nüüd aga viimaks tuttu, et ruttu tänasest megapingutusest (üle 8 tunni matkamist, ligi 2000 tõusumeetrit ja rohkelt tööd kõigile lihastele varbaotstest kuni kulmudeni välja) kiiremini taastuda. Head ööd!

Advertisements

Pankranniku poolmaraton

Augustikuu esimesel pühapäeval tegin ma teoks võistluse, millest olen mõelnud juba aastast 2014. Joosta minu kodusel Ida-Virumaa pankrannikul üks poolmaraton. Olin küll selle võistluse ainus osaleja, kuid nüüd on see unistus teoks tehtud.🙂

img_7326

Sõitsin laupäeva õhtul vanematekoju ja läksin väga eeskujulikult juba kell 22 magama, et kell 5.30 äratuskella kuuldes olla virk ja kraps. Tegelikkus oli aga sootuks teistsugune: magasin tohutult kehvasti, ärkasin miljon korda ja vahtisin kella. Nagu oleks päris võistlusele minema, selline närv oli millegipärast sees. Kui äratuskell lõpuks helises, oleks hea meelega mitu tundi edasi maganud. Aga tuli ärgata, puder sisse toppida ja kella poole seitsme paiku asusime isaga teele. Mina joostes, tema rattal.

Esiteks tegin 2 km sooja. Ilm oli mõnusalt jahe, kuskil 18 kraadi ja poolpilvine. Kohe kodukülast välja saades oli aga selge, et puhub üpris korralik läänetuul. Ehk siis esimene kolmandik võistlusest möödub vastutuules. Pulss ja tempo olid ilusad, aga jalad olid kanged ja lihasvalus. Võimlemine ja jooksuharjutused tegid asja natuke paremaks, aga kokkuvõttes oli kõik, nagu olema pidi: kuna tegu oli praktiliselt testjooksuga, läksin seda tegema trenni pealt, ilma spetsiaalselt puhkamata. Vormi testimine enne maratoni.

Alustasin jooksu Kukruselt. Esimene kilomeeter nende jalgadega just kerge ei olnud. Teisel kilomeetril tervitas kohe üks korraliku tõusuga viadukt, kust pidi üles saama. Kõik muidugi vastutuules, sest seal põldude vahel ei olnud tuulevarju kuskilt võtta. Esimese joogipunkti tegin 3 km täitumisel Kohtla-Järve linna piiril. Isa andis mulle veepudeli ja võttis selle pärast ka ära, seega ei pidanud ma kordagi aeglustama, aega kaotama ja rütmi sassi ajama. Mugav.

img_7214

Läbi linna sain isegi suhteliselt kiiresti. Lihtsalt üks sirge, pööre paremale ja üks veel pikem sirge. Positiivne oli näha, et ka Kohtla-Järvel ehitatakse uusi kergliiklusteid ja võimalusi sportimiseks.🙂 Lõpuks jõudsime Tallinn-Narva maanteele välja. Seal hakkas täituma 7 km, kus võtsin ära oma esimese geeli. Loomulikult kohe, kui olin hakanud geeli sööma, pidi tee ääres olema üks hirvekorjus.🙁 Väkk.

 

Ontika ristis sain jälle juua. Vastusuunalisest läänetuulest sai tugev küljetuul. Rühkisin vaikselt otse mere suunas. Üldiselt nägime väga vähe autosid, seega ei seganud me seal autoteel kedagi. Ootasin juba väga, et lõpuks saaksin Valaste poole ära pöörata ja merevaateid nautima hakata. Üldiselt oli kogu jooksu raskeim osa esimesed 3–4 km, edasi läks aina mõnusamaks. Pärast pööret kulges kogu ülejäänud jooks maalilisel pankranniku teel Toila suunas.

Mida rohkem merevaateid tuli, seda kergemaks läks jooks. Ilmselt oli siin oma roll läänetuulel, mis nüüd puhus täielikult tagant, ning kergelt langeval rajaprofiilil. Kui tuul on õigest suunast, on tegu lisaks võrratult ilusale rajale ka meeletult kiire rajaga. Muidugi tuule suunda on seal võimatu ette ennustada. Olen seda rada kümneid kordi rattaga läbinud ja saanud tunda ka ränkrasket vastutuult. Kuidas kunagi.

profill

splits

Kuskil 12–14 km kandis oli mul korraks vahepeal tüütu, aga siis mõtlesin meie TYSKi trennikaaslasele, kes vaatamata kukkumistele, peavigastusele, murtud sarnaluule, palavusele, äikesele, päikesele, rahele ja vihmale tegi eelmisel päeval Ironman Tallinna lõpuni. See ei ole raudmees – see on terasmees. Margit, sul on kõik parimas korras, lihtsalt ära mõtle ja jookse! 

img_7318img_7317img_7320

Alates 15 km täitumisest möödusid kilomeetrid võrratult kiiresti. Merevaade siin, merevaade seal, mõnus vaba samm ja lihtsalt jookse. Ainus asi, mis häiris, oli piinav vetsuhäda.😂 Aga ei saanud ka põõsasse minna, sest selleks mul ei olnud lihtsalt aega. Jalad olid väsinud, aga see oli normaalne ja harjumuspärane.

img_7283
Ettevõtlikud lapsed 🙂

Viimasel kilomeetril sain veel mööda joosta oma lemmikust merevaatest, alla joosta parimast langusest ja niimoodi ma finišisse jõudsingi. Juhei!😍

img_7372

Tempo püsis kogu jooksu ajal üpris ühtlane – nii esimese kui ka teise poole jooksin 58 minutiga –, kruiisisin kuskil 5:30 min/km kandis. Kindlat tempoplaani mul selleks jooksuks ei olnud; eesmärk oli joosta mugavustsooni piiril, et ei oleks väga kerge, aga et ei oleks ka väga raske. Suutsin isaga vahepeal raskusteta paar lausetki vahetada ja tuju oli hea.🙂 Plaan oli pulssi mitte üle 170 bpm lasta, aga tegelikkuses ma nende jalgadega seda sinna lükata ei suutnudki: keskmine pulss tuli kõigest 162 bpm. 5:28 tempo juures ei ole see üldsegi kehv näitaja. Pigem vastupidi.😉 Tuleb oma testjooksuga rahul olla. Andis enesekindlust juurde küll.

 

Eks siis näis, mis martonil saama hakkab. Selleks tuleb aga veel kolm nädalat korralikult treenida. Tõde selgub augusti lõpus 3-tunnisel jooksul…

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:56:06
  • Distants: 21,2 km 
  • Keskmine tempo: 5:28 min/km
  • Keskmine pulss: 162 bpm
  • Max tempo: 4:29 min/km
  • Max pulss: 173 bpm
  • Kulutatud kalorid: 1191 kcal
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 176 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 263 ms
    • Vasakul jalal 48,8% ja paremal jalal 51,2%