Nädala kokkuvõte 16.–22.05.2022 | Vigastatud?

Lähme edasi sealt, kus viimati pooleli jäime. Eelmisel pühapäeval pikal jooksul valutama hakanud puus oli valus ka magades. Hommikul olin tõsiasja ees, et olen vigastatud. Pealekauba veel sellisest kohast, millega mul varasemad kogemused puuduvad. Võib-olla liiges, võib-olla iliotibiaalne sidekirme, võib-olla limapaun, võib-olla mõni lihas, võib-olla… Seal puusas on piisavalt variante, mis võivad kõik suhteliselt sarnase hädana välja lüüa. Võta siis kinni, kuidas seda ravida. Üks ravi on muidugi universaalne: lõin trennikalendri terveks nädalaks jooksudest puhtaks ja olin suhteliselt masendunud. Kordasin endale seda mõtet, mis mind juba tükk aega saatnud on: enne terveks, siis kiireks.

Eelnev nädal juba möödus vähese jooksu tähe all, et sääred korda saada, aga tundub, et Maastikumaratonil sai puusale selline põnts pandud, et need neli jooksuvaba päeva oli talle liialt vähe. Eelmisel nädalal rikkusin oma plaani ja läksin jooksma reedel. Esialgne plaan oli minna alles pühapäeval. Kes teab, võib-olla oleks need lisa kaks jooksuvaba päeva olnud piisavad, et puus poleks endast rohkem märku andnud… Motivatsioon on kõrge ja tahe on nii suur, et vahepeal varjutavad need kaine mõtlemise. See oli viga nr 1, alustades tagantpoolt.

Viga nr 2 on ilmselge: pikk võistlus tavapärasest erinevas tempos. Olgugi, et ma ei arendanud Otepäält Elvasse joostes erilist kiirust, jooksin ma siiski oma tavalisest rahulikust jooksust erineva tempo ja jooksutehnikaga. Lisaks olin mures oma säärte pärast (mille ma liiga kiire jooksukilometraaži kasvuga boonusvigapeaaegu ära lõhkusin), seega ilmselt lasin säärte säästmiseks omajagu üle kanna ka. 24 kilomeetrit on piisavalt pikk maa, et keha tunneks ära ka väiksema erinevuse tehnikas. Kui ta on tugev, kannatab ta peaaegu kõik ära, aga kui ta on nõrk, siis ta laguneb. Milleks need fartlekid, intervallid ja tempojooksud olemas on? Et saada mitte ainult kiiremaks, aga ka tugevamaks ja õpetada keha turvaliselt tegema erineva amplituudi ja koormusega liigutusi.

Viga nr 3 on suurim viga, mis mind ilmselt kogu käesoleva aasta piinab: puudulik talvine ettevalmistus. Veebruar ja pool märtsi läks haiguse nahka ja mitte ainult jooksmise mõttes, vaid ka jõutrennide poolest. See on suur viga, mida nüüd tagantjärele parandada. Augud on sees ja need tuleb vajaliku materjaliga ära täita. Minusugune vajab korralikku talvist ettevalmistust ÜKE ja jõutrennide näol, et mitte jooksuhooajal rajale ära laguneda. Eriti minu kehakaalu juures vajab keha korralikku tugevat struktuuri, et nii high impact tegevuse nagu pikamaajooksuga tegeleda. Kui juba maikuus laguneda, siis kuhu edasi?

Kokkuvõttes kõige klassikalisem vigastada saamise skeem: puudulik talvine ettevalmistus, liiga tormakas koormuse kasv, liiga tugev pingutus ja liiga kiire rajale naasmine. Absoluutselt kõik elemendid on olemas. Vähemalt selle vea jätan tegemata, et läbi valu muudkui edasi jookseks. Tagantjärele tarkus, aga vähemalt tarkus?

Kuna rauapuuduse diagnoosiga matsin nagunii kevadhooaja maha, siis täiesti masenduses ma veel ei ole. Natuke leinasin, sest iga takistus jooksurajal vallandab minus paraja koguse post-traumaatilist stressi, kuna ma tean, kui lihtsasti võib kõik jooksurõõm väga pikaks ajaks ära kaduda ja kui keeruline on teda tagasi saada. Loodan väga, et saan selle puusa peatselt terveks ja suudan seejärel mõistlikult treenida. Oleks tore, kui saaksin Rakveres ja Narvas joosta ning ei mõtle veel vastupidise variandi peale, kuid eks tegelikult tiksub mul peas kell suuresti ainult Chicago maratoni ja sügishooaja taktis. Pärast järjekordset hambaoppi ja jaanipäeva tuleb olla valmis süstemaatiliselt tööle asuma. Sinna polegi enam väga palju aega jäänud: vaid üks kuu. Olles vigastatud, tundub kuu ajaga enda 100% töökorda saamine ootamatult lühike aeg.

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: BodyPump. Ettevaatlikult seadsin sammud Pumpi, et nõrka raami vähehaaval tugevdama hakata. Pumpis oli kuidagi väga energiline ja mõnus minek sees. Puusas ei ühtegi valu – see tegi head meelt, et vähemalt mingeid trenne saab ohutult teha. 62 min, 129 l/min Küll aga tundsin trennist koju kõndimise lõpus, et puus tõmbas pingesse. Õnneks see leevenes venituse ja rullimisega. Praktiliselt igapäevaselt olen nüüd hoolega rullinud ja massaažipüstolit kasutanud, ei olnud ka teisipäev erand. Ausalt öeldes on hoopis töölaua taga istumine puusale kõige ebameeldivam asend.

Kolmapäev: ratas. Olen aru saanud, et mu rattaraam on tegelikult ilmselt mulle siiski pool numbrit suur, seega üritasin olukorda leevendada sadulat veidi ettepoole nihutades. Kolmapäevase väikse ringi järel tundus, et sellest oli täitsa kasu, sest selg ja käed peaaegu ei surnudki ära (see on mu põhiline häda rattaga sõites) ja üldiselt oli vaatamata väga tuulisele ilmale päris hea hoog sees. 24,5 km, 23 km/h, 143 l/min Puus tundis ka rattal end hästi, jess!

Eks tegelikult tuleks lasta kellelgi kalli raha eest korralik bike fit ära teha, aga arvestades, kui vähe ma rattaga sõidan, pole ma siiani tahtnud seda kulutust ette võtta.

Neljapäev: seljatreening. Trenn, kuhu ma ainult mingi hädaga kohale jõuan, on seljatreening. Seekord olid Kadril kavas täpselt need harjutused, mida mul vaja läheb: keskendusime alaseljale ja puusale. Kui ise kodus nagunii mitte kunagi ei suuda end motiveerida kasulikke harjutusi tegema, siis vähemalt seal on võimalus. Hästi rahulik liikumine ja pulsi poolest nagu polekski trenn. Sobis hästi mu nädalasse. 55 min, 88 l/min

Reede: BodyPump. Jälle päris mõnusa enesetundega Pump. Vanad head lood ja sain mõnusalt raskust kangile peale panna. 75 min, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olime idas minu vanemate juures ja härra Jooksja käis Ida-Virumaa lahtistel meistrivõistlustel. Mina vahtisin kõrvalt ja unistasin jooksmisest.

Pühapäev: ratas. Võtsime ratta itta kaasa ja sain isaga käia oma lemmikul rattaringil ehk kulgeda mööda pankrannikut. Esimese poole rühkisime ainult tugevas või väga tugevas vastutuules, seejärel sai parimate vaadete seltsis korralikult allatuult kruiisida. Parim rattaring, kahtluseta. 44,9 km, 20,4 km/h, 144 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal ootab ees Tartu Rattaralli 60 km ja tahaks uuesti jalad jooksurajale seada. Viimased kaks päeva pole ma puusas mingit pinget tundnud, isegi mitte pikalt autoga sõites, seega tahaks loota, et nüüd on õige aeg uuesti jooksmist proovida.

Nädala kokkuvõte 9.–15.05.2022

Esmaspäev: trennivaba. Olin pärast Maastikumaratoni veel päris sodi ja tegin trennivaba päeva.

Teisipäev: ratas. Enesetunne oli juba parem, tõin endale Moomoost rattapüksid ja käisin Herje juures massaažis. Sääred olid üsna okeis seisus, aga puusad, need puusad… Vasak pool hakkas mul pühapäevasel võistlusel valutama, kuid massaažis oli üllatuslikult hoopis parem pool väga valus. Vasak muidugi ka, aga parem külg oli selline, et hoia küüntega massaažilauast kinni. Igal juhul oli massaažist kasu.

Õhtul tegin ühe tunniajase rattaringi, sest ilm oli ilus ja tahtsin väga oma lihased vaikselt liikuma saada. See rattaga kesklinnast turvaliselt ja närvi minemata väljasaamine on jätkuvalt suhteliselt võimatu missioon, aga kui juba rahulikumatele teedele ära sai, oli väga mõnus. Tagasitee vastu tuult, aga sain hakkama. 24,85 km, 22,6 km/h, 139 l/min

Kolmapäev: trennivaba. Tahtsin tegelikult jälle rattaga sõitma minna, aga kuna ma terve hommiku aevastasin ja seejärel oli kurk natuke kibe, siis matsin rattaga enda tuulutamise mõtted kohe maha. Puhkasin ja turgutasin end ning tundub, et sellest oli kasu, sest neljapäeval tundsin end juba igati hästi.

Neljapäev: BootCamp. Kuna ma reedel Pumpi minna ei saanud ja neljapäeval oli tunniplaani tekkinud Marise BootCamp, siis sobis see kõik minu plaanidega ideaalselt. Mu keha vajab regulaarset jõutrenni, et mitte igast otsast lagunema hakata. BootCamp oli kohati päris raske, aga see formaat meeldib mulle ikka väga. Saad ise tempot ja harjutuse raskusastet valida ning lõpuks on kogu keha mõnusalt läbi töötatud. Super efektiivne, sest ma ägasin lihasvalus kuni pühapäevani. 64 min, 126 l/min

Reede: kerge jooks. Lõpuks julgesin uuesti jooksmist proovida, sest tundus, et jamad säärtega on nüüdseks seljataha jäänud. Kogu keha see-eest oli korralikus lihasvalus eelmise päeva jõutrennist. Tegin ühe lühikese ja suuremalt jaolt allamäge ringi, kasutades uut Sadamaraudtee kergliiklusteed. 6 km, 6:58 min/km, 148 l/min

Laupäev: ratas. Ägisesin ikka lihasvalus, aga läksin sellele vaatamata veidike pikemale rattaringile, et Rattaralli 60 km distantsil keha liiga palju ehmuma ei peaks. Teisipäeval oli mõnusam kulgemine, sest laupäeval oli ilm ikka väga tuuline. Esimene pool Saadjärve juurde sõita oli üpris okei, tagasitulek Jõhvi maanteel oli aga jube. Küljetuul tahtis vahepeal vägisi sõiduteele lükata ja kui vastutuulde jõudsin, siis oli tunne, et ratas käe kõrval vist võtaks ka neid pikki laugeid tõuse kiiremini. 😂 Vähemalt ei saanud vihma kaela, vaatamata ümbritsenud kurjakuulutavalt tumedatele pilvedele. 41,7 km, 20,6 km, 139 l/min

Pühapäev: pikk jooks, mille ma jupikese lühemaks lõikasin, kui esialgu plaanisin. Lihasvalu oli taandunud, aga mingit värskust kehas ei olnud. Sääred olid mõnusad ja selle üle jõudis juba hea meel olla, et sellest ohtlikust olekust lõpuks välja olen saanud. Siis sain aga esimese paarikümne minuti sees aru, et see vasak puus ei ole eelmisest pühapäevast jätkuvalt päriselt toibunud. 🤷🏻‍♀️

Hakkas teine kiskuma ja valutama täpselt samamoodi nagu nädal varem. Vist kolmes kohas jäin lausa seisma ja üritasin (dünaamiliselt) venitada, aga ega see asju palju paremaks ei teinud. Lisaks oli jälle väga tuuline ja tugeva vastutuulega lõigud oma valutava puusaga just suurt rõõmu ei pakkunud. Kuskil 45 minuti peal sain aru, et see puus iseenesest järele ei anna: tuleb jooks lühemaks lõigata ja kõige otsemat teed pidi koju minna. Pole mõtet seda puusa rohkem piinata. Kokku sain 1:15 jooksu. Käib kah. 10,7 km, 7:03 min/km, 152 l/min

Kodus venitasin dünaamiliselt ja staatiliselt, rullisin ja palusin härra Jooksjal massaažipüstoliga mu jalad korralikult läbi teha. Päris täpselt aru ei ole saanud, mis seda puusa pingesse viib, sest tavaolekus on keeruline see valus koht üles leida. Valu ilmneb jooksmisel, kui miski pingesse läheb ja korralikult lõdvestuda ei suuda. Mul on kahtlus, et siin oma roll reie väliskülje laial sidekirmel ja ilmselt ka reie esiosal. Eks aeg näitab, mis sellest asjast edasi saab. Tuleb rohkem rõhku panna lihashooldusele.

Kokkuvõttes:

On hea meel, et sain mõned rattakilomeetrid enne Rattarallit kogutud ja väikese jooksupuhkusega oma sääred korda, aga tunnen muret oma puusa pärast ega oska kuidagi järgmist nädalat planeerida. Üks häda ajab teist taga, aga see ilmselt on paratamatus, kui need nädala kilometraažid aprillis liialt kiirelt üles ronisid ja siis naksti kohe võistlused otsa tulid. Tagantjärele tarkus, aga vähemalt siiski tarkus? 😅 Tuleb proovida mõistlik olla ja kuidagi end korda saada. Loodetavasti harjub keha peatselt selles mahus jooksutrennidega, mida ma iganädalaselt teha soovin, ja laseb mul juunis päriselt Chicago maratoniks valmistuma asuda.