Margit Partei

Selle aasta 1. mail avastasin viimaks, kuidas joosta Viljandi järve jooksul nii, et ei oleks rõvedalt raske. Kolm nädalat varem tuleb joosta palavas ja jubedate kõhuvaludega maraton. Siis tundub Viljandi isegi päris okei. Nali naljaks.

Tegelikult polnud selle aasta Viljandiks erilisi ootusi. Pärast Milano maratoni tegin nädalase jooksupausi ja järelejäänud kahe nädalaga enam palju midagi ei ehita. Tegin kaks väga tagasihoidlikku lõigutrenni ja tiksusin niisama rahulikult. Mul on maraton joostud ja rohkem eesmärke mul vähemalt kevadhooajaks küll pole. Võistlustel kirjas – jah, eesmärke – ei.

Hommikul kella 9.30 paiku hakkasime liikuma. Küsin endalt iga kord, miks ma ei võiks normaalse inimese kombel vabal päeval kauem magada. Aga ei. Tuleb sõita Viljandisse. Korjasime Kaire ja Maria ka peale ning enne kella 11 olime kohal.

Esimene märk, et sellel aastal on osalejate arv kasvanud, ilmutas end juba autoparklas. Tavaliselt oleme enne kella 11 saabudes alati saanud parkimise kohe staadioni lähedale muruplatsile, seekord suunati meid kõige tagumisse parklasse. Sel pole midagi häda, aga lihtsalt: märk, et inimesi on rohkem.

Neid oli igal pool palju: numbrit võtmas, WC järjekorras, soojendusel, staadionil, stardikoridoris. Stardikoridor oli seekord terve üks staadionisirge ja kurv pikk. Sellist pole aastaid olnud. COVIDi aeg lõikas osalejate arve igal pool.

Ägeda muusika saatel anti start kell 12. Mina sain stardijoonest üle 47 sekundit hiljem. Siis traditsiooniline pudelikael staadionilt väljumisel ja siis kilomeetrike pusimist, enne kui sai normaalselt jooksma. Õnneks on mul Viljandi rada ja selle eripärad hästi meeles. See on üks strateegiline jooks, mida tuleb targalt joosta. Kui kohe end piirajasse tõmmata, siis väga edukalt ega okei enesetundega lõpuni ei tule. Minu kogemusel.

Täpselt enne esimest suurt tõusu sain aru, et mu kellal on autolap väljas. Lülitasin selle esmaspäeval staadionil 1200-meetriseid lõike joostes välja, aga kellel oli meeles see tagasi sisse lülitada? Mitte kellelgi. Panin käsitsi enne tõusu suvalises kohas, umbes 1,2 km peal manuaalselt lapi. Jooksin selle jõhkra tõusu ära, sain juba tossu natuke mudaseks, tõmbasin korraks rahuliku sörgiga hinge ja siis sai edasi uhama hakata.

Majadevahelisel lõigul panin kella umbes 20 sekundiks pausile, et samal ajal edasi joostes kiirelt autolap sisse lülitada. Isegi kiiresti sain sellega hakkama. Esimest kaks kilomeetrit seega olid lappes, aga vähemalt edasi hakkasin korrektselt kilomeetriaegu saama.

Asfaldilõik oli traditsiooniliselt kiire. Pulss aga kippus päris kõrgeks, flirtisin pidevalt selle 170 löögi piiriga, kust väga üle minna ei taha. Vähemalt selles staadiumis ja nii kergel rajaosal kindlasti veel mitte. Võtsin tempot alla, sest raskeks see jooks alles läheb.

Esimene üllatus oli enne Orika silda, kui tabasin ära, et vanast kruusateest on saanud uus kruusatee. See oli küll oluliselt laiem ja ühtlasem, kuid see-eest jupp maad pehmem kui eelnev versioon. Seal hakkasin tajuma, kui hullult päike kõrvetab. Palav oli juba 2. km saati, aga nüüd hakkasin tundma päikest oma peanuppu kütmas.

Orika 4,8 km: 0:26:46, 1186. koht

Õnneks tuli esimene joogipunkt. Seal oli rahvast roppumoodi ja kätte õnnestus saada ainult üks tops. Ka Viljandi on üle läinud ökomale lahendusele, mis ilmselt on kasulikum meie planeedile, kuid oluliselt ebamugavam jooksjale. Need neetud kõvad plasttopsid. Pool kahest lonksust, mida üritasin juua, suhu ei jõudnud. Vähemalt jahutasid siis keha? Viimase veepiisa valasin pähe, et natuke jahutust saada.

Soosse ei läinud, nagu iga aasta. Väike metsatuka lõik oli küll tõusvas profiilis, kuid varjas päikese eest ja seega ei mõjunud kiirusele oluliselt pärssivana. Varsti nägin mõnda jooksjat, kes tulid soost. Sel aastal olid neil jalad ikka päris märjad ja mudased.

Algasid kõige raskemad ja tüütumad lõigud: põllud. Need olid sel aastal oluliselt raskemad läbida kui eelmisel korral. Esimene rohumaa bouncis ja põrkas omajagu. Meenus too jube aasta, kui ma südamest seda Viljandi jooksu vihkasin. Oli libe ja kergelt plastiliinine, aga keskendusin sellele, et sealt võimalikult kiirelt minema saada. Sissetallatud rada oli olemas, aga enamiku maa liikusin selle kõrval, et rahulikumalt kulgejatest kiiremini mööda saada.

Korraks sai pärast seda esimest põldu kergemalt hingata. Jõudsime järgmisele kruusateele, kus lapsed mängisid trumme ja ees ootas teine joogipunkt. Kiirelt haarasin sealt ühe topsi, samuti läks pool kõhtu ja pool pähe. Aga kõige hullem lõik tegelikult alles ootas ees.

Teine, küntud põld. Tõeline sea songermaa. Seal pidi ikka väga ettevaatlikult vaatama, et jalgu ära ei väänaks. Kohati oli sissesõidetud rattarööbas nii sügav ja kitsas, et seal ei olnud üldse kuidagi võimalik joosta. Nii ma siis vaheldumisi jooksin seal rööpas ja siis kuskil puhta konarliku põllu peal. Paar korda hüppeliiges juba hakkas kalduma, aga hullemast sai hoidutud. Meel läks päris rõõmsaks, kui see põld lõpuks otsa sai.

Minna jäi veel 3 km ja praktiliselt pool sellest tugevalt allamäge. Vaatasin kella ja tempot ja sain aru, et kui nüüd end kokku võtta ja väga korralikult kütta, on võimalik isegi oma parim Viljandi aeg teha. See motiveeris piisavalt, et lükkasin pulsi tugevalt punasesse ja hakkasin uhama.

Viiratsi 10,2 km: 1:00:32, 1125. koht

Enne teist ajavõtupunkti märkasin umbes 100 meetrit endast eespool tuttavaid rohelisi sääriseid. Maria?! Kuidas? See oli hea selg, mida püüda ja mitte oma tempot allapoole lasta. Tartu tänaval sain ta kätte ja kilomeetrikese jooksime koos. Tal oli migreeni ja köhaga üpris kehv olla, aga koos on ju ikka kergem. Mõlemal. Pulss oli julgelt 180+. Väga võimas muusika oli seal viimasel sirgel. Tänud tegijatele!

Jäigi veel viimane pööre vasakule ja siis pööre paremale staadioni peale. Jalgades oli veel võimu, et teha väike lõpukiirendus ning kohal ma olingi.

Oma täpset lõpuaega ma ei teadnud, sest mu kell oli ju korraks pausil olnud. Sekundite mäng. Igal juhul ei ole ma kunagi Viljandis nii tugeva enesetundega jooksnud. Isegi pärast maratoni on vorm jätkuvalt hea ja tempovastupidavus täiesti üle ootuste. Meenutasin, mis enesetundega jooksin ma tookord esimesel aastal selle 1:08 ja milline oli tunne nüüd. Võrreldamatu erinevus.

Mõistlikud ootused, kogemus ja adekvaatne plaan: need on Viljandis edu alus.

Kokkuvõttes:

Aeg: 1:08:16
Distants: 11,5 km (minu kell: 11,68 km)
Keskmine tempo: 6:01 min/km (minu kell: 5:49 min/km)
Max tempo: 4:27 min/km
Keskmine pulss: 172 l/min
Max pulss: 183 l/min
Koht: 1109/2561
Koht naiste seas: 194/1042
Koht N21 vanusegrupis: 61/277
Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 172 s/min
- Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 262 ms
- Vasakul jalal olin 50,1% ajast ja paremal 49,9%

See saab olema mõneks ajaks viimane nädala kokkuvõte, sest vaatasin oma kalendrile realistlikult otsa ning sain aru, et midagi tuleb vähemaks võtta, et nädalavahetustel oma asjad tehtud saada ja stressi natuke vähem oleks. Vahepeal toimuvate võistluste kokkuvõtted üritan ikka kirja saada.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigupäev. Kuna oli vihmane, jäime halli ja Ragnar tegi meie nädalaplaani ringi. Saime tavapärase soojenduse (5,86 km, 7:26 min/km, 139 l/min) ja harjutuste otsa teha hoopis lõigud. 6 korda 500 meetrit üle 100 meetri rahuliku kõnni. Minu esimene kiirem liigutamine pärast maratoni. Võtsin esimene lõigu väga rahulikult, aga rõõmsa üllatusena oli taastumine lõikude vahel väga hea ja kiire, pulss langes ilusti. Kuskil 3. lõigu kandis sain aru, et olen siiani jooksnud kiirenevas tempos ja otsustasin seda jätkata, sest enesetunne oli igati hea ja tugev. Tuli hästi välja:

5:21, 158
5:16, 162
5:10, 161
5:01, 163
4:49, 167
4:44, 168

Teisipäev: BodyPump. Sellel nädalal oli Pump jalgadele juba oluliselt talutavam kui eelmisel korral. Eks varsti hakkavad need jalad maratoni unustama ja siis jõuab jälle rohkem trenni teha. Kava oli ikka kiire ja intensiivne, aga sel korral meeldis juba rohkem. (61 min, 116 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Trepipäev. Esmaspäevase trenni tegime kolmapäeval. Sörkisime Toomemäele, tegime mõned jooksuharjutused ja trepihüpped, mis minu jalgadele üldse ei meeldinud. Seejärel tulid pikad trepijooksud Kassitoomelt Toomkiriku varemeteni. Mina tegin neli pikka treppi, sain pulsi korralikult punasesse ja jalad tudisema alla. Seejärel väike pealesörk ja TYSKi tagasi. Kiirelt rullisime ja läbi see saigi.

Neljapäev: rahulik jooks. Kuna reede õhtul käisin sõbranna sünnipäeval, tuli reedene trenn neljapäeval ära teha. Terve päev ladistas vihma ja läksin sisehalli jooksma. Tiksusin lihtsalt oma 6 km ära. (6,11 km, 7:29 min/km, 138 l/min)

Reede: trennivaba.

Laupäev: ratas. Esimene rattasõit sellel aastal. Selline pooleldi trenn, pooleldi viilimine, sest enamik aega istusin härra Jooksja tuules ja kruiisisime niisama. Mingit kiirust taga ei ajanud, lihtsalt esimene veeremine täitsa kevas kuldses õhtus. Isegi natuke palav hakkas ja Saadjärv oli kaunis nagu ikka. Keha veidike protestis sadula ja asendi osas, aga küll varsti jälle harjub. (41,5 km, 20.9 km/h, 129 l/min)

Pühapäev: pikk jooks. Kuna laupäeval olid reedeõhtusest kontsakingade kandmisest jalatallad ikka veel natuke tundlikud, siis vahetasin plaanitud trennipäevad ära. Pikk jooks jäi pühapäeva peale. Täielik kevad on käes: lühikesed püksid ja T-särk oli piisav riietus, päike säras taevas. Oleks siis järgmisel nädalavahetusel samasugune ilm, kahjuks seda ei saa. Jalad olid ikka omajagu väsinud, kuigi tempost seda otseselt nagu ei ütleks. Vaikselt loivasin oma poolteist tundi ära, nautisin ilma ja podcasti kuulamist ning korraks to-do listist eemalolekut. Abiks ikka. (13,11 km, 7:11 min/km, 142 l/min)