Minu magistritöö: Ülekaalulisuse ja rasvumise kulud Eestis

Lõpuks on see ilmatu pikana tunduv teekond otsa lõppemas. Magistritöö kaitsmine oli ära ning nüüd on aeg oma tööst natuke pikemalt rääkida. Huvilisi tuli igast ilmakaarest, seega räägin natuke avalikult sellest, mida ma uurisin ja millest kirjutasin.

Kõik algas sellest, et septembrikuus polnud mul ühtegi head ideed, millisel teema see magistritöö üldse kirjutada. Mõtlesin üht- ja teistpidi, aga ei midagi. Tühjus! Lõpuks lihtsalt valisin endale juhendaja välja, kellega võiks olla tore koostööd teha. Arvasin, et kirjutan midagi vaesuse ja hariduse kohta. Paremaid ideid mul ei olnud.

… ja siis ühel päeval, lihtsalt ei-tea-kust, miski plahvatas mu peas. Üks teema. Lööks äkki kuidagi kokku, kui palju ülekaalulisus ja rasvumine Eestis iga-aastaselt maksma läheb? Te ei kujuta ette, kui elevil ma olin. Mul oli teema, mida innukalt kirjutama hakata! Võtsin ühendust enam-vähem ainsa inimesega, kes minu teaduskonnas seda tööd juhendada suudab. Õnneks oli tal aega mind oma tiiva alla võtta. 🙂 Töö võis alata.

Või siiski mitte. Sügissemestri ained ja minu töö õppejõuna olid nii hullumeelsed, et valmis sain vaid kohustusliku laiendatud kava. Kui päris aus olla, siis polnud ma sellega üldse rahul. :/ See oli väga pealiskaudne ning viimistlemata. Ma ei tahtnud seda üldse esitada. Oma nimi sellisele asjale peale panna… Ei olnud just kõige parem tunne.

Aga jaanuari alguses alustasin ma uuesti tööd. Nüüd oli mul kogu aeg võimalik ainult diplomitööle pühendada. Aineid mul kevadsemestril ei olnud, ülikool rohkem tööd ei pakkunud ning aega oli kõvasti. Hakka aga kirjutama.

Mäletan seda, et alguses oli kirjutamine väga raske. Esimesed nädal aega tegelesin ainult mitmekümnete artiklite lugemisega. Kogusin peas mõtteid, üritasin neid koondada. Siis lugesin veel ja veel ja veel. Lõpuks tekkis süsteem, et kirjutama hakata. Siis muudkui kirjutasin ja kirjutasin. Tundide kaupa päevas.

Vahemärkusena peab ütlema, et minu magistritöö ei pidanud olema klassikaline diplomitöö, vaid hoopiski ingliskeelne 10000-sõnaline teadusartikkel (kogu mu magistriõpingud toimusid 100% inglise keeles). Kas see päris nii välja tuli, on iseasi, sest meie kursus on esimesed, kes midagi taolist lõputööna tegema pidid. Ei olnud hindajatel täpset arusaamist, ei olnud ka tudengitel ja juhendajatel. Natuke raske oli nii kirjutada, kui keegi täpselt ei tea, mida lõpuks nõutakse, aga sai hakkama.

Kirjanduse ülevaatele punkti pannes oli lehekülgi ja sõnu juba omajagu. Siis tuli hakata empiirilist osa kirjutama. Asi läks raskeks, sest mul polnud veel aimugi, kuidas see ülekaalulisuse kulu ikkagi kokku lüüa, kas meil on üldse Eestis vajalikud andmed olemas jne. Nii palju küsimusi, nii palju ebakindlust… Aga mu juhendaja toetas mind alati 100% ning kinnitas, et oleme õigel teel ja sellest saab asjalik töö. Usaldasin teda. Õigesti tegin. 🙂


Aga aitab pikast eeljutust. Asume asja juurde. Liiga teaduslikuks proovin mitte minna, palju täpsemalt ja detailsemalt saab igaüks lugeda töö täisversioonist, lingi leiab postituse lõpust. 🙂

Kuidas ma kulud kokku lõin? Mis uuringust selgus?

– EESMÄRK

Hinnata ülekaalulisuse ja rasvumise kulud Eestis rahalises väärtuses. Lisaks pakkuda probleemile majanduslikke lahendusi.

– Taust

Ülekaalulisuse ja rasvumisega on seotud peamiselt kaht liiki kulud: otsesed ja kaudsed. Mõlemad jagunevad veel omakorda alaliikideks. Oma töös võtsin vaatluse alla eelkõige otsesed meditsiinilised kulud, kaudsetest kuludest produktiivsuse kulud hindasin andmepuuduse tõttu suhtes otseste meditsiiniliste kuludega.

Ülekaalulisuse kulud. Keskendusin aladele "Medical costs" ja "Productivity costs".
Ülekaalulisuse kulud. Keskendusin aladele “Medical costs” ja “Productivity costs”.

Meditsiinilised kulud tekivad eelkõige haigustest, mille jaoks ülekaalulisus on riskifaktor. Nende loetelu on väga lai:

obesity and diseases

Produktiivsuse kulud tekivad eelkõige enneaegsest suremusest (inimese eluiga lüheneb, näiteks seetõttu, et tal on suurem risk saada varem infarkt, ing.k premature mortality), töölt puudumiste tõttu (sest inimene on mingi ülekaalulisusega seotud haiguse tõttu haiguslehel, ing.k absenteeism), väiksema produktiivuse tõttu töökohal (põed mingeid haigusi ja näiteks su liigutused on aeglasemad, ing.k presenteeism) ja puude tõttu (nt insuldi järel).

Minu uuringule sarnaseid on tehtud paljudes teistes riikides mitmete autorite poolt, aga mitte kunagi varem Ida-Euroopa riigis, kus on madalad tervishoiukulutused ja üpris viletsad tervisenäitajad. Seega on minu töö üks esimesi omalaadsete seas. Näitan tulemusi teistes riikides, võrreldavuse huvides on kõik esitatud protsendina sisemajanduse koguproduktist:

direct med cost
Ülekaalulisuse ja rasvumise otsesed meditsiinilised kulud (aastas), % SKP-st
Ülekaalulisuse ja rasvumise kogukulud (otsesed + kaudsed), % SKP-st
Ülekaalulisuse ja rasvumise kogukulud (otsesed + kaudsed, aasta kohta), % SKP-st

Nagu ka paljud teised autorid, kasutasin minagi kulude hindamiseks cost-of-illness ehk haiguskulude meetodit. Vajalikud andmed otseste kulude hindamiseks ravikulude kohta saime Eesti Haigekassast. Kaudsed kulud pidin hindama seoses otseste kuludega, sest nende hindamiseks meil Eestis lihtsalt puuduvad sobivad andmed.

Seega, et otsesed kulud kokku lüüa, pidin tegema mingisuguse valiku haigustest, mille jaoks ülekaalulisus on riskifaktor. Võtsin valikusse 11 haigust, kasutusel on kõige värskemad andmed, mis saadaval (aasta 2015). Valitud haigused:

  • Vähk:
    • jämesoolevähk,
    • rinnavähk,
    • emakakehavähk (endometrial cancer);
  • Endokrinoloogilised haigused:
    • diabeet (tüüp 2),
    • kõrgendatud kolesteroolitase;
  • Südame-veresoonkonna haigused:
    • kõrgvererõhutõbi,
    • infarkt,
    • krooniline südme isheemiatõbi,
    • insult;
  • Seedesüsteemi haigused: sapikivid;
  • Lihaskonna- ja skeletihaigused: osteoartriit.
Valitud haiguste kulud: osutatud tervishoiuteenused ja tarbitud ravimid (Eesti Haigekassa)
Valitud haiguste kulud: osutatud tervishoiuteenused ja tarbitud ravimid (Eesti Haigekassa)

Edasi otsisin meditsiinikirjandusest välja iga haiguse kohta relatiivsed riskid (kui palju suurem oht on ülekaalulisel inimesel haigestuda nimetatud haigusesse võrreldes normaalkaalus inimesega) ning iga haiguse kohta, kui suur osa selle haiguse põdejatest on ülekaalulised. Viimase puhul pidin kasutama teiste Euroopa riikide andmeid, sest Eesti kohta neid lihtsalt ei ole saadaval. Seejärel pidin tegema omajagu arvutusi Excelis. Sain kätte tulemused.

– Tulemused

2015. aastal olid ülekaalulisuse ja rasvumisega kaasnevad kogukulud Eestis 45,5 miljonit eurot. See on 35€ inimese kohta aastas või 0,22% SKP-st. Otsesed meditsiinilised kulud on sellest 22,8 miljonit (0,11% SKP-st).

Otsesed meditsiinilised kulud, Eesti märgitud punasega
Ülekaalulisuse ja rasvumise otsesed meditsiinilised kulud, Eesti märgitud punasega
Kogukulud (otsesed+kaudsed)
Kogukulud (otsesed+kaudsed)

Nagu eelnevatelt graafikutelt paistab, siis ülekaalulisuse kulud Eestis sarnanevad pigem vähem arenenud maadele (Mehhiko, Tai, Hiina) kui läänemaailmale, kus kulud on tunduvalt suuremad: Euroopas 2–4 korda, Austraalias kuni 6,5 korda ja USAs 7–15 korda suuremad. Otsestest medistiinilistest kuludest suurima osa moodustasid südame-veresoonkonna haigused (50% kuludest) ja endokrinoloogilised haigused (38%).

– Kokkuvõttes

Nagu juba mainitud, siis 2015. aastal olid ülekaalulisuse ja rasvumisega kaasnevad kogukulud Eestis – 45,5 miljonit eurot (35€ inimese kohta aastas või 0,22% SKP-st) – väiksemad kui teistes arenenud maades. Kuigi 0,22% SKP-st ei tundu olevat eriti suur kulu, siis tervishoius, kus kunagi eelarve ülejääki ei teki, oleks võimalik 45 miljonit eurot tunduvalt mõistlikumalt ära kasutada. Näiteks piisaks sellest rahast, et katta kõik kulud:

  • diabeedi ravimiseks 2 aastaks,
  • infarktide ravimiseks 2,5 aastaks,
  • kõrgevererõhutõve ravimiseks 4 aastaks,
  • rinnavähi ravimiseks 4,4 aastaks.

Vaatamata sellele, et ülekaalulisuse kogukulud on hetkel veel suhteliselt väiksed, ei tohiks teha järeldust, et tegu on tähtsusetu probleemiga ühiskonnas. Üha suurenev ülekaaluliste osakaal rahvastikus (WHO: kui 2010. aastal oli ülekaalulisi Eestis 58,3%, siis aastal 2014 oli see juba 60,3%) annab põhjust muretsemiseks ning lubab eeldada, et kulud ei jää tulevikus enam nii tagasihoidlikuks. Ilmselt oleks Eestil mõistlik õppida teiste riikide kogemusest ning üritada probleemiga võidelda kohe ja seejuures väiksemate kuludega, kui see on alles ‘lapsekingades’, mitte oodata, kuni probleem on muutunud veelgi tõsisemaks ning selle lahendamiseks tuleb teha tunduvalt suuremaid kulutusi.

Lisaks tavapärastele lahendustele (tervislikud eluviisid, eelkõige muutused söömis- ja liikumisharjutustes) pakkusin oma töös välja ka maksulahendused. Neist esimene on juba mujal maailma (Norras, USAs, Mehhikos) kasutusel: maks suhkru- ja rasvarikastele toiduainetele. Teine väljapakutud lahendus oli märksa intrigeerivam: maks üleliigsele kehakaalule. Nendest lahendustest koos kõigi puuduste ja lisaaspektidega saad pikemalt lugeda töö täisversioonist.


Tööd täispikkuses saab lugeda SIIT.

Advertisements

21 thoughts on “Minu magistritöö: Ülekaalulisuse ja rasvumise kulud Eestis

  1. Huvitav. Praegu ei jõua täismahus tööd lugeda aga ehk kommenteeriksid seda lauset:”oleks võimalik 45 miljonit eurot tunduvalt mõistlikumalt ära kasutada. Näiteks piisaks sellest rahast, et katta kõik kulud: diabeedi ravimiseks 2 aastaks,”? Kas siin on mõeldud ainult 2. tüüpi diabeeti? Kust sa leidsid info kui palju raha aastas diabeediravile kulub?

  2. Siin on küll räägitud ainult kuludest, aga paljudele inimestele on see puhas tulu. Kui ei oleks ülekaalulisi, siis paljud kaotaksid töö. Kuigi ega mul neist kahju ka pole. Ongi liiga palju “toitumisnõustajaid” ja isehakanud treenereid viimasel ajal siginenud. Ja muidugi terved tööstusharud, mis tegelevad ülekaalulistele mõeldud toodete turustamisega jne.

  3. Minu arvates ka äärmiselt huvitav teema. Täiesti šokeeriv on see, et ülekaaluliste hulk Eestis on nii suur. Ma aimasin, et see protsent on kõrge, aga et nii kõrge. Njah, kurvaks teeb 😦

    Ma leian, et väga suureks probleemiks ülekaalulisuse ja sellega kaasnevate terviseriskidega võitlemisel on asjaolu, et sellest probleemist lihtsalt ei saa avalikult rääkida, sest kohe hakatakse jahuma midagi paksude häbistamisest, diskrimineerimisest ja sellest, et inimene pole paks, vaid lihtsalt kurvikas. Ja kuidas me saame parandada probleemi, millest isegi rääkida ei saa?!?

    Mina olen juba ammu olnud suhkrumaksu toetaja. Nii kõrini, et toidutootjad kallavad vastutustundetult suhkrut igale poole. Sattusin ükspäev just Etv+ kanalilt ühte dokut vaatama, mis keskendus toitutootjatele ja nende vastutusele inimeste ülekaalulisuse ja terviseprobleemide tekkimise eest. Toitutootjaid võrreldakse lausa tubakatootjatega, sest nende käitumises esineb väga sarnaseid käitumismustreid ja toitutööstus kujutab samamoodi ohtu inimeste tervisele.

    Ma loodan, et inimesed loevad sinu tööd ja saavad aru, et tegemist on väga suure probleemiga ühiskonnas ja sellega tuleb tegeleda. 🙂

    1. Kaili, miks peab mingi maksuga karistama normaalkaalus inimesi. See on ikkagi inimese oma teha, kui palju ta patustab. Nii suhkur, kui rasv on organismile äärmiselt vajalikud ained. Ilma nendeta üldse see ei toimigi. Asi on mõõdukuses. Iga asi üle piiri on kahjulik. Üks kurja juur on tegelikult rasvavabad või light tooted. Kui millestki on kogu rasv ära võetud, siis see muutub äärmiselt maitsetuks. Et seda kompenseerida lisatakse suhkrut. Sama on ka suhkruvabade toodetega. Lisatakse kas kunstlikku magusainet, mis on veel kahjulikum, või rasva.
      Suurim probleem on tegelikult, et inimesed liigutavad end vähe. Näiteks kasvõi minu töökohas suurem osa vaatab, minu spordiharrastusele viltu-nende jaoks ma olen täiesti segane. Nagu ütles üks telemees: Mees ei jookse. Isegi siis mitte, kui bussist maha jääb!

      1. Lauri, organism saab hakkama väga edukalt ilma suhkruta. Ja saab hakkama suhkruga ka. Ka puuviljasuhkur on hea suhkur ja vaevalt keegi seda maksualla hakkab panema. Valge auhkru maksustbsaaksin aru. Ise pole seda ollust ca aasta söönud ja seeläbi olen avastanud KUI PALJU on seda pandud suvaliste toiduainete sisse, mis tegelikult seda ei vaja..

      2. Suhkrumaks ei ole ju karistus. See on võimalus piirata suhkru tarbimist. Samamoodi on vajalikud alkoholi- ja tubakamaksud. Inimesed sageli ei saa ise aru mis on tervisele kahjulik, seega on vaja kuidagi õige suund ette näidata.

      3. Tegelikult suhkrumaks pigem just paneb tootjad mõtlema, et võiks hakata oma toodetesse vähem suhkrut panema. Inimesed on ju väga hinnatundlikud ja kui mingite toodete hind tõuseb, siis nad lihtsalt ei osta neid, mistõttu peavad tootjad pigem ise vähem suhkrut ostma ja seda oma toodetesse vähem panema, et saaksid hinna ikkagi tarbija jaoks samasugusena hoida. 🙂 Ja sellest võidavad just tarbijad.

  4. Jeee! Nii äge! 🙂 Oled megasuure töö ära teinud ja hakkan kohe põnevusega lugema ka! Kuidas muidu koolis seda hinnati?

  5. Põgus pilk töö algusse tõstatas kohe üles küsimuse-kust algab ülekaalulisuse piir ?
    Meditsiinistatistika näeb asju väheke teistmoodi kui BMI järgne jaotus-nimelt on kõige vähem meditsiinisüsteemi koormavamad,tervemad,töövõimelisemad BMI järgi kerges ülekaalus olevad inimesed. Ja alakaal on palju suurem terviserisk kui rasvumine.

    1. Pilk töö algusesse defineerib ülekaalulisuse täpselt samuti nagu Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Sinu väidetele palun juurde viidet ja allikat, uuriks hea meelega neid teooriaid.

      1. Näiteks viide mingile uuringule:
        http://www.ohtuleht.ee/504948/uuring-tusedad-elavad-kauem-kui-kohnad

        Mingi uuring mis näppu jäi väitis et kõige tervem on BMI 27 !?

        Kas ei pane juba väide et enamus elanikkonnast on “ebanormaalsed” mõtlema et midagi on hinnangute andmisel viltu läinud?

        Ehk -tavapärasel kujul BMI järgne normkaalu jaotus vajab hädasti ülevaatamist-nn normkaal tänapäevasel vähese liikumise ja kerge toidu kättesaadavuse tingimustes pole enam märk heast tervisest vaid vastupidi- märk vähesest liikumisest, valedest elukommetest(suitsetamine,vähene liikumine,alkoholism,narko) või kõikvõimalikest vaikselt toimetavatest sisehaigustest.
        Jah-kõhn südame-veresoonkonnahaigustesse tõenäoliselt ei sure -seda teevad teised haigused ja mitmed aastad varem kui infarkt paksukese võtab.

  6. Lauriga maksu osas nõus. Kas uurisid ka seda poolt, kas neis riikides, kus maks on, on see end õigustanud? Soome vist plaanib suhkrumaksu kaotada. Taanis on, kui ei eksi, rasvamaks ning muu hulgas on maksustatud ka pähklid jms. Mida terviseteadlikud inimesed sellest arvaks? Ettepanekuna loomulikult ok, kaalumist väärivad kõik lahendused, aga ise pigem ei poolda mingite toiduainete karmimat maksustamist.
    123 märkust alakaaluliste kohta olen ka ise lugenud. Eriti just teatud vanusest pidi väike rasvapolster pigem kasulik olema ja saledad ning alakaalulused rohkem haiged. Viidet kahjuks lisada ei oska, aga see ei tähenda, et see seisukoht on kindlasti vale 🙂

  7. Hüpertensiooni puhul kasutatakse erinevaid koode, I11-I13, erinevate organsüsteemide kahjustusega hüpertensiooni iseloomustamiseks. Kui kasutasite vaid I10 andmeid, siis on need kulud jäänud kajastamata.

    1. Olen sellest teadlik. Et replikeerida eelnevaid töid ja saavutada nendega parem võrreldavus, lisasin uuringusse ainult I10. Kui oleks kasutanud ka I11-14, siis oleks ülekaalu kulu veelgi suurem.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.