Nädala kokkuvõte 25.–31.07.2022

Esmaspäev: trennivaba. Taastusin laagrist. Lihased ja enesetunne olid üllatavalt head.

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin esimese kerge jooksu pärast laagrit. Täiesti normaalne rahulik kulgemine. 🙂 Pulss ja tempo olid kohe väga ilusad (5,2 km, 6:46 min/km, 150 l/min). Samal päeval tegi pärast laagrit esmaspäeval haigeks jäänud härra Jooksja koroona kiirtesti. See oli positiivne.

Kolmapäev: rahulik jooks. Kuna olin lähikontaktne, ei läinud ma kolmapäeval JJVsse, vaid jooksin üksinda. Jooks ise oli jälle igati hea ning numbrid ilusad, ainult et kurgus tundsin kahtlast tunnet. See tegi väga ettevaatlikuks. Mõtlesin korraks, et kui läheb halvasti, on see tükiks ajaks võib-olla viimane (hea enesetundega) jooks… Minu prohvetlikud võimed ilmutasid end taas. 7,38 km, 6:55 min/km, 147 l/min

Neljapäeval ärkasin 37,1 palaviku ja kurguvaluga. ☹️ Kiirtestile ilmus väga läbipaistev triip, kuid triip oli ta sellegipoolest. Mõne tunniga oli palavik üle 38, lihas- ja liigesvalu tahtis eluisu ära võtta ning kurguvalu ei lasknud korralikult neelatagi. Sügisel eesootavale USA reisile mõeldes käisime kohe samal päeval igaks juhuks ära PCR testil, sest kunagi ei tea, millal USAsse sisenemise reeglid jälle muutuda võivad ja tõesta siis koroona läbipõdemist ilma PCRita. Õhtuks oli mul palavik vaatamata palavikualandajate võtmisele 39,0. Olin nagu zombi. PCR test oli loomulikult positiivne.

Pa-pa-pa-parim suvi?

Neljapäev oligi tagantjärele kõige jubedam haigusepäev. Seejärel hakkas palavik vaikselt langema ning lihas- ja liigesvalud järele andma. Eile olin pea terve päeva juba palavikuta, vaid õhtul oli korraks kraadiklaasil 37,1 ees. Kurk on aga ikka väga valus, nina tatine ja olemine väga nõrk. Köha otseselt ei ole, aga miski ajab aeg-ajalt köhatama küll. Eks näis, mis siit nüüd edasi saama hakkab.

Viimane koroonakogemus veebruaris lõppes kuue (!) nädala pikkuse põdemisega ja ausalt öeldes olen ma praegu väga murelik selles osas, mis minust edasi saab. Ma olen lihtsalt nii pettunud/vihane/kurb. 😥 Veebruar ja pool märtsi läks mul Tansaania-koroona nahka; siis kannatasin kuu aega rauapuuduses; siis sain kuu aega normaalselt joosta, kuniks sain puusavigastuse, mis kestis poolteist kuud; jaanipäevast sain uuesti vaikselt jooksma hakata, sain viis nädalat treenida, kilometraaži natukene maratonitreeningute moodi ja juba päris kenasse vormi ning nüüd uus laks koroonat otsa. Märtsist kuni augustini kokku seega üheksa normaalset trenninädalat. Vähem normaalseid nädalaid kui jamasid nädalaid.

See on lihtsalt masendav. Mida mul sinna maratonile üldse enam asja on? 10 nädalat stardijooneni.

Nädala kokkuvõte 18.–24.10.2021

Seda nädalat pole mõtet päevade kaupa kokku võtta, sest trenni ma sel nädalal ei teinud. Esmaspäeval jõudsin oma haige kõrvaga perearsti juurde. Vaadati kõrvad üle, testiti kuulmekile liikuvust ja sain antibiootikumide kuuri peale. Arvati, et eks ikka bakteriaalne keskkõrvapõletik on. Teisipäeval toppisin paksu mütsi ja kapuutsi pähe ja jalutasin natuke.

Neljapäeval ärkasin aga uuesti kõrvavaluga pärast mitut päeva valuvaba aega. Kirjutasin pereõele ja sain reedeks uue aja. Sõin jälle Dolmeni, et olla kannataks. Neljapäeva õhtuks oli mu vasak kõrv täiesti kurt ja jube survetunne oli kõrva sees. Mul endal tekkis kange kahtlus, et möllab lisaks ravile taanduvale bakterile seal ka seen, sest pilt väliskõrva taskulambiga sisse vaadates oli kõike muud kui ilus.

Reedel sain oma perearsti juures tegutseva arst-residendi vastuvõtule. Uus ülevaatus ja arutelu käigus jõudsime sinna, et see võib seeninfektsioon olla küll. Ta soovitas mul minna TÜ kõrvakliiniku erakorralisse vastuvõttu, kuna sealne valvearst oskab kindlasti paremini ja kiiremini ravi määrata.

Erakorralisse saabudes võttis mind vastu umbusklik registratuuri inimene, kes arvas, et “sellise asjaga küll siia polnud mõtet tulla”. Natuke selgitamist ja siis teatas ta, aga kas teil erakorralisse saatekiri on? Väike error tekkis korraks. Erakorralisse saatekirjaga? Aga okei. Kõne pereõele ja nad tegid kiirelt saatekirja nina-kurgu-kõrvaarstile ära. Registratuuri tädi tegi pärast saatekirja saabumist kõne valvearstile ja vähem kui pool tundi hiljem olin arsti kabinetis.

Uuriti ja puuriti mõlemat kõrva. Selgus, et ka “terve” ehk parem kõrv oli tegelikult seenega nakatunud. Vasakut puhastati põhjalikult ja kaua, sest seis oli päris õudne. Arst ja õde olid mõlemad väga hoolitsevad ja sõbralikud. Arst arvas, et ilmselt bakter ja seen seal koos toimetasid. Antibiootikumi kuur olid bakterist juba lahti saamas, aga seen konkreetselt vohas. Ma igaks juhuks detailsemalt ei kirjelda, aga peale vaadates oli selge, et proovi pole vaja võtta, see on 100% kindlusega Aspergilluse seen. Keskkõrva nad põletikus olema ei arvanud, tegu oli tõsise otomükoosi ehk seenest tingitud väliskõrvapõletikuga.

Arst määras raviks käsimüügist Exoderili tilgad 10 päevaks kaks korda päevas ja ülejärgmisel päeval uue visiidi valvearsti juurde. Kõrv ei tohi olla ummuksis (nt kõrvatroppe vältida, samuti mõnda aega kõrvasiseseid kõrvaklappe), ei tohi saada märjaks (ujumine mõneks ajaks keelatud, pead pestes ühekordne tropp kõrva ja seejärel kuivatada). Kõik kõrvaklapid desinfitseerisin kodus piinliku tähelepanelikkusega ära. Kui kunagi ujuma tohib, siis ninaklambri ja ujumistroppidega. Ravim on päris valus selle ärritatud naha ja kuulmekile peal, aga juba toimib ja kuulen peaaegu normaalselt.

Täna, pühapäeval käisin veelkord valvearsti juures kontrollis, nagu reedel kätte antud instruktsioon ette nägi. Puhastas uuesti mõlemat kõrva, aga oli lootusrikas. Seen allub ravile. Veel viis päeva kibedaid tilku kõrva ja seejärel algab jälgimine, et see nuhtlus tagasi ei tuleks.

Loodan järgmisel nädalal trenni juurde naaseda. See kodus diivanil passimine muutub jätkuvalt pärast paari päeva kiirelt tüütuks. Aga kui keha paraneb põletikust ja tegeleb aktiivselt enda kordategemisega, siis pole mõtet teda trenniga kurnata. See teeb rohkem kahju kui kasu. Been there, done that. Haige keha peab puhkama.