12 nädalat uut (jooksu)elu

2021. aasta 23. märtsil algas selle suure ja valusa peatüki nimega südamehaigus loodetavasti viimane vaatus. Ma küll jälle jooksen – oleks keegi mulle öelnud märtsi alguses, et juba juunikuus neid sõnu öelda saan, poleks ma seda eales uskunud –, kuid minu jaoks ei ole see peatükk veel läbi. Tunne hinges ei ütle, et ma oleks sellest kõigest üle saanud. Midagi on veel puudu, et öelda: nüüd on see läbi, nüüd olen ma terve. Ma olen enda jaoks üpris selgeks mõelnud, mida sellele peatükile punkti panemiseks veel vaja on. Minus on suur lootus, et millalgi lähitulevikus saan ma enda jaoks selle peatüki lõppenuks lugeda. Selle nimel ma ju töötangi. 🙂

Nagu allpool Garmin Connecti kuvatõmmistest näha on, oli see treeningkava, mille ma endale kondikavaks ette võtsin, algajatele mõeldud poolmaratoni treeningplaan. Disclaimer: et pikk treening ei satuks esmaspäevale, pidin alguspäevaks valima esmaspäeva (22.03), mitte teisipäeva (23.03). Lillaga on märgitud treeningplaan; teiste värvidega trennid, mida ma reaalsus tegin. Garmini loogika on see, et treeningplaani jooksud on suure kastikesega kalendrisse välja kirjutatud, muud trennid ja puhkepäevad on peidetud väikse kommentaarimulli sisse. Seega ei saa pelgalt peale vaadates kogu treeningplaani näha, kuid annab siiski aimduse ette, milline ülesehitus jooksude osas seal oli.

Tegelikkuses oli see Garmini treeningplaan 16-nädalane. Kuna viimased 4 nädalat oli mõeldud väga spetsiifiliseks võistluseelseks perioodiks, kus timmitakse kiirust, joostakse veel üks 10 km võistlus ja seejärel tuuakse maht alla, siis lõpetasin ma plaani 12. nädalaga sel pühapäeval. See tundus olema kõige loogilisem koht. Mul ei ole plaanis praegu isegi proovida poolmaratoni joosta, seega on lihtsam praegu alustada mõne järgmise plaaniga, mida kohati vastavalt endale mudida, kui et käesoleva plaani iga ettenähtud treeningut järgmised 4 nädalat ringi teha.

Märts. Eesmärk oli 3 korda nädalas veidike joosta, 1 kord nädalas ÜKEt teha ja kõik muu tuli tunde järgi.
Aprill. Laias laastus olid põhimõtted samad nagu alustades, kuid nüüd hakkasid treeningud vähehaaval pikenema. Esimene proovikivi oli Tartu Maastikumaraton.
Mai. Sain uuesti basseinis ujumas käima hakata. See oli minu iganädalane eesmärk. ÜKE tegemise motivatsioon kadus ära. Üks nädalavahetus jäi vaktsineerimise tõttu trennivabaks, aga sellest pole midagi.
Juuni. Pikad otsad venisid päris pikaks. ÜKE vahetasin BodyPumpi vastu. Viimasel nädalal jätsin ühe teisipäevase jooksu ära, kuna vasaku jala välisvõlv andis paariks päevaks tunda. See õnneks möödus kiirelt, kuid ei hakanud vigastusega riskima.

Kokku jooksin 12 nädala jooksul 36,5 tunni jooksul 280 kilomeetrit, s.o nädalas keskmiselt 3 tundi ja 23 km. Lisaks kõndisin 50 km, sõitsin rattaga 105 km, ujusin 13 km ja tegin 9 tundi jõutrenni.

Minu eesmärk oli selle plaani toel vaikselt jooksma hakata. Füüsilise seisu parandamine oli oluline, kuid kindlasti mitte primaarne. Olulisim eesmärk oli oma hirmude ületamine, et mu vaimne pool füüsist toetaks, sest seni oli mu haigusest räsitud vaimne maailm füüsilisele kehale vastu töötanud. Seetõttu ma küll jälgisin, kuid ei hoidnud hammastega kinni pulsikella näitudest (kes teab, mis mu pulsitsoonid praegu on, kui viimane koormustest jääb enam kui poole aasta tagusesse aega?), vaid keskendusin joostes sellele, kuidas ma end tunnen. See tähendas oma mõtete ja füüsilise enesetunde pidevat jälgimist. Ma ei alusta jooksmisega ju esimest, vaid teist korda. 😉 Ma olen esimesest korrast midagi õppinud.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas tundsin ma end 12 nädalat tagasi versus nüüd, siis võin ma ausalt öelda, et teile kirjutab siin täiesti uus inimene. 😍 Muutunud on kõik: keha, hing, mõttemaailm.

Need esimesed jooksud, mis ma tegin, olid ausalt väga-väga rasked. Taastuvast südamest ei hakka ma üldse enam rääkimagi, sellest on siin piisavalt räägitud. Jooksmise vahele kõndimine oli õnneks plaanis must-valges kirjas ette nähtud ja kulus igati marjaks ära, sest esialgu võttis ka 20 minutit järjest sörkimist võhmale. Mu keha ei olnud enam harjunud jooksma! Lisaks südamele olid mingisugused “jooksulihased” täiesti treenimata ja lihtsalt ei jõua keha jooksusammul edasi kanda. Oled seal maa küljes superliimiga kinni ja ülespoole lennata on nii kuradi raske. Kõik saab alguse pöidadest (kuigi ka haiguseelne = natuke kergem kehakaal oleks abiks). Mul olid ju alates varasest lapsepõlvest kuni jooksmisega alustamiseni lampjalad. Esimestel aastatel olid enam-vähem kõik mu vigastused seotud nõrkade pöidadega, mis selle koormusega hakkama ei saanud. Jooksmine on lihtsalt niivõrd high impact spordiala, füüsika vastu ei saa. Aastatega kehakaal normaliseerus ja pöialihased said tugevamaks. Mu jalavõlvid tõusid ja tugevnesid silmaga nähtavalt.

Poolteist aastat südamejamasid tegi pöidadele jälle 1–0. Uuesti alustades tundsin ma esimesest trennist, et pöid on nõrk. Lisaks oli kogu keha kuidagi “vale”: teatud lihased, mis ammu pole suurt midagi tegema pidanud, said järsu äratuse pikast talveunest. 12 nädalat hiljem tunnen, et seis pöidades on juba palju parem, kuigi vajab veel loomulikult tööd. Keha on üldplaanis 100 korda tugevam kui enne. Lihased on ärganud. Isegi peale vaadates on aru saada, et muutus on toimunud. Polster on alles 😀, aga seal all on tugevam sisu kui enne. Siit saab edasi liikuda küll.

Tugevam sisu ei tähenda aga ainult lihaseid, vaid midagi veelgi sügavamat. Muutus minu mõttemaailmas on toimunud. See on aidanud ärevust maandada ja hirme eemale peletada. See on justkui positiivne nõiaring: mida rohkem suudan oma mõttemaailmaga tööd teha, seda vähem tunnen ärevust ja hirmu; mida vähem ärev ja hirmul olen, seda paremaks läheb seis mõttemaailmas. Alguses kordasin igal jooksul ja õhtul magama minnes endale sadu kordi mantrat: “I’m happy. I’m healthy. I’m strong. I’m beautiful.”, et ärevust ja “aga-mis-siis-kui“-sid eemale peletada. Nüüd pean seda aina vähem ja vähem tegema, sest usk iseendasse hakkab naasema. Igaüks mediteerib omamoodi, I guess?

Reaalsus on see, et valu rindkeres pole ma need 12 nädalat tundnud. 🤯 (Edit: vaktsiinipäev välja arvatud) Trennid, ka kõige raskemad ja mahukamad, ei ole mind haigeks teinud. See muster on vaja ajusse uuesti tugevalt sisse kirjutada: ma ei pea enam pingutust kartma; trenn teeb mind tervemaks, mitte haigemaks. Ei ole võimalik võrrelda, milline on minu mental state praegu vs varem. Mõttemaailm vajab loomulikult veel tööd – kellel ei vajaks? – kuid olen astunud suure sammu õiges suunas edasi. Selle vankumatu tugevusega Margitini, kes igast seinast läbi jooksis, kes 100% usuga oma eesmärkideni liikus, kes neid maailma ägedamaid maratone jooksis, on veel veidike minna, aga ma olen õigel rajal. Ma tunnen seda iga oma keharakuga.

Mäletate, mida lubasin endale 2020. aasta alguses, kui ma südame taastusravis käima hakkasin? Et ühel päeval jooksen ma jälle. Võib-olla enam mitte kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. Kas nüüd tõesti on nii, et see aeg ongi kätte jõudnud? Oh, kuidas ma seda loodan! 😍🤞

“You’re still there. Life goes on. And life is beautiful.” ❤️

Joonealune märkus, mida oma vaimse terve nimel ütlema pean:

Ma tean, et osad interneti-inimesed on vankumatul arvamusel, et mina ise ei tea iseenda, oma tervise ja oma keha kohta suurt mitte midagi. Seetõttu tuleb neil mind pidevalt õpetada, sest nemad teavad seevastu minu kohta kõike. Ma olen siin kirjutanud juba 8 aastat ja vastu võtnud kogu tagasiside. Küll mitte alati heal meelel, kuid siiski lugenud ja avaldanud kõik arvamused, mida kommentaaridesse jäetud on. Kui ma aga oma nõrgimatel hetkedel palun end korraks mitte kritiseerida ja õpetada, sest ma tõesti ei vaja seda, siis ma palun, et seda respekteeritaks. Nii palju võiks ma väärt olla.

Seega palun: kui sa tunned ka selle postituse puhul vastupandamatut tungi mulle kommenteerides õpetussõnu jagada ja treeningkava koostada, siis kirjuta see kommentaar ära, lihvi see täiuseni, tunne end hästi, et oled saanud nii tark olla, ning seejärel kustuta see kommentaar ja ära saada seda mulle. Ma ei taha neid praegu lugeda.

Kuidas ma uuesti jooksma hakkasin?

Kirja pandud 3. mail 2021.

Breaking my silence

Tänaseks ei ole ma oma blogisse sõnagi kirjutanud juba kuus nädalat. Täpselt nii kaua möödub ka sellest 23. märtsi arstivisiidist, mis minu jaoks oli üks pöördeline hetk. Ma läksin otsima abi ja mõnes mõttes ma seda ka sain. Küll aga absoluutselt mitte sellist, nagu ma olin ette kujutanud. Mu arst vestles minuga kaua ja jõudis otsaga sinna, et minu südant ei ole enam mõtet uurida. Ma ei saanud aru, kuidas ei ole mõtet: mu sümptomid andsid ju ikka veel tunda. Poolteist aastat hiljem! Arsti seisukoht oli aga kindel: minu sümptomid olid küll haiguse alguses kindlasti füüsilised ja “päris”, kuid nüüdseks on need ilmselt suuresti kui mitte täielikult psühhosomaatilised.

Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid.

Ma sain aru, et sellel teoorial on põhi taga: iga jumala kord, kui mõni arst minult uuris, miks see haigus mu elu segab, suutsin ma vaid läbi pisarate rääkida sellest, kui väga ma igatsen sporti, võistluseid, jooksmist ja oma eelmist elu. Poolteist aastat hiljem ei olnud ma kuidagi ära harjunud selle mõttega, et ma ikka veel ei tohi sadat asja teha. Ma ei suutnud ikka veel täielikult leppida, et nüüd nii ongi: eksisteerid üheskoos valuga, jälgid oma sümptomeid ja elad pidevalt pooles vinnas.

Kõigepealt uuris arst, et ega ma juhuslikult pole mõelnud lapse saamise peale, sest “laps muudab kõike”. Ma ei hakka isegi pikemalt rantima, miks sellised küsimused mind pehmelt öeldes närvi ajavad. 🙄 Olen millegipärast pidanud vähemalt kolmel korral selgitama, et ei, ma ei taha lähiaastatel last saada, veel vähem selleks, et mingeid teisi probleeme oma elus “ravida”. Thank you but no thank you. Ma saan lapse alles siis, kui ma seda päriselt tahan.

Ainus abi või ravi, mida mulle seejärel pakuti, olid antidepressandid. Antidepressandid, et maha suruda negatiivseid tundeid, eriti ärevust ja hirmu, mida mu (möödunud) südamehaigus mulle seoses elu, eelkõige liikumise ja treenimisega tekitab. Et alustada üheskoos antidepressantidega uuesti treenimist ja näha, kas valud kaovad. Ma olin hämmingus, et mind esmajoones psühhiaatri vastuvõtule ei suunatud, kes mind enne uuriks ja seejärel vastavalt ravima asuks. Teraapia, ravimite või mõlema kombinatsiooniga.

Minus tekitas trotsi/pettumust/viha see suhtumine, et mul justkui polekski õigust eelnevale spetsialisti vastuvõtule, enne kui apteeki antidepressantide järele tõttan. “Proovi ise leida mõni spetsialist. Me siis praegu retsepti ei kirjuta, kui sa ei soovi.” Justkui mõte eriarstiga konsulteerimisest oleks midagi metsikut ja ebanormaalset. Rääkimata sellest, et ma ei peaks olema ärev ja hirmul ja hakkama oma vaimset tervist antidepressantidega ravima, kui keegi oleks mind kohe südamehaiguse algfaasis korralikult uurinud ja minu “päris” somaatilisi sümptomeid ravinud, mitte korrutanud üksteise järel, et “sa oled noor ja sul pole midagi viga”. Me ei oleks sel juhul poolteist aastat hiljem siin.

Ühesõnaga ma kõndisin sealt visiidilt koju nõutult ja pisarad silmis. Kodus vahtisin arvutiekraani, et aru saada, kust nüüd seda psühhiaatrit otsima hakata, kes suudaks üldse mõista minu muret. Et üht tavalist inimest, üldsegi mitte tippsportlast võib nii väga vaimselt mõjutada see, et ta enam oma allapoole keskpäraseid maratone joosta ei saa, et sellest sõna otseses mõttes füüsilised valud tekivad. Ma ei osanud sellist inimest mitte kuskilt otsida. Ma ei tahtnud isegi mõelda sellele, et peaksin nüüd mitu kuud ootama kuskil järjekorras ja siis ise maksma hakkama selle eest, et keegi mulle jälle tühja pilguga otsa vaataks, mõistmata, mida on uluda sellepärast, et üks isehakanud hobijooksja enam joosta ei saa. Ma lihtsalt ei jaksanud enam seda laulu laulda ja püüda kuskilt abi või mõistmist otsida. Ma polnud seda ju siiani kuskilt leidnud.

Just do it!

Samal õhtul langetasin ma otsuse: ma hakkan nüüd uuesti jooksma. Teen täpselt seda, mida arst soovitas: alustan uuesti treenimisega. Jooksmisega. Lihtsalt ilma antidepressantide toeta, vähemalt esialgu. Kui mu süda läheb katki, siis ta läheb: vähemalt on lootust, et keegi mu südant uuesti uurima hakkab. Kui mu süda aga ei lähegi katki, siis… siis saan ma lõpuks oma eluga (joostes) edasi liikuda. Ilma valu ja haiguseta. Kui mu süda on tõepoolt terveks saanud, mu elustiil on teinud enese läbipõletamisest 180-kraadise pöörde jätkusuutlikkuse suunas ja see kõik on ainult minu peas kinni, siis kõigepealt proovin ma ise enda peas tööd teha. Kui ma läbi kukun, tuleb leida abikäsi. Ja ravimeid.

Ma ei julgenud mitte kellelegi teisele rääkida, et ma jälle sörkima olen hakanud. Isegi härra Jooksja ei teadnud sellest mitu nädalat mitte midagi! 🤯 Ma lõpetasin blogi kirjutamise, sest ma tundsin, et ma olen nii haavatav, et ma ei saa oma mõttemaailma mitte kellegi teisega jagada. Ma ei tahtnud mitte kellegi tarku sõnu ega tagasisidet. Mul ei olnud vaja publikut. Ma pidin hakkama iseendaga tööd tegema, oma hirmud ületama ja iseend taas usaldama hakkama.

1. nädal. Pühajärvel jalutamas

Küll aga ei usaldanud ma ennast endale plaani tegema, kartes end kohe läbi põletada. Ma leidsin Garmin Connect keskkonnast ühe treeningkava, mis on mõeldud algajatele. See sisaldas endas 3 jooksutreeningut nädalas ja alustas tõepoolest lühikeste treeningutega, a la: kõnni 10 minutit, sörgi aeglaselt 20 minutit, kõnni 10 minutit, venita. Done. Võtsin selle kondikavaks, et mitte jooksutrennidega liialdada. Muudel päevadel võtsin alguses kergemalt, kui kava ette nägi: puhkasin (2–3 päeva nädalas), kõndisin (1–2 päeva nädalas) ja kord nädalas tegin kergeid oma keharaskusega harjutusi kerelihastele.

ÜKEtamas (1), vihmas jooksmas (2) ja närviliselt enne esimest pikka kõnd-jooksu selfit tegemas (3)

Te ei kujuta ette, kui ärev oli minna oma esimestele jooksudele. Mitte 5+5 jooks-kõnnile või matkale või ükskõik millist trenni tegema, kus peab hammastega pulsikella näidust kinni hoidma, sest “kui pulss läheb üle aeroobse läve, siis ma suren kohe ära“. Ma lasin tasapisi sellest hirmust lahti, aga see oli tõeline väljakutse. Kui minu kava mõni nädal pärast alustamist nägi ette mikroskoopilist lõigutrenni stiilis: kõnni 10 minutit; tee 4 korda läbi: kiire jooks 2 minutit, kõnd 1 minut; kõnni 10 minutit koju, siis ma võtsin igaks juhuks telefoni kaasa, et saaksin endale vajadusel kiirabi kutsuda. Selline oli see hirm… Kui mu süda on tõepoolest füüsiliselt terve, siis ei juhtu temaga absoluutselt mitte kui midagi, kui minutiks kas või täiesti anaeroobsesse tsooni satun. Ma ei sure sellepärast kohe ära. Ma usun, et sellist hirmu on väga raske mõista, kui pole pidanud seda ise kogema (ja ma tõesti loodan, et keegi pole pidanud seda kogema).

Niimoodi ma siis vaikselt taasalustasin ja õppisin ennast uuesti tundma. Kui kätte jõudis 6. nädala lõpp, oli aeg esimeseks verstapostiks. Ma läbisin mõõduka pingutusega esimest korda (ilma kõndimata) ühtlases tempos 10 kilomeetrit. Sellest aga lähemalt järgmisel korral postituses, mis räägib Tartu Maastikumaratoni virtuaaljooksust.

Just keep running.