Nädala kokkuvõte 23.–29.01.2023

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Jooksuosas oli plaanis rahuliku jooksu sees teha kuus korda kaks minutit 4. tsoonis kiiremaid liigutusi. Põhimõtteliselt lühikeste intervallidega fartlek. Jalad olid pikast jooksust veel natuke väsinud, aga muus osas oli enesetunne päris hea ja jõudu jagus, kiiremate lõikude tempod jäid 5:52–6:06 min/km vahele. (6,62 km, 7:07 min/km, 147 l/min) Jätkasime trenni traditsioonilise kerelihaste ÜKEga: loopisime topispalle, tegime tõsteid ja hoidsime plankusid. (41 min, 115 l/min)

Teisipäev: rahulik jooks. Tegin hommikul enne lähetusse sõitu trenni ära, et ei peaks trenniasju endaga kaasa vedama. Kuskil teise kilomeetri peal hakkasin tundma, et pulss ja enesetunne on head, aga luuümbrises on päris suur pinge sees ja jalad oleks nagu tinast. Natuke tegin oma jooksuringi lühemaks ja tulin rahulikult koju ära. Otsustasin, et lõigutrenn, mille plaanisin neljapäeval iseseisvalt teha, tuleb hoopis ära jätta. Juba jaanuaris end puru treenida: pole soovituslik. (6,58 km, 7:41 min/km, 143 l/min)

Kolmapäev: trennivaba. Olin Tallinnas kahepäevasel konverentsil. Õhtul lõin hotellis suure varba niimoodi ühe uksenurga vastu ära, et verd voolas ja luu oli korralikult ära põrutatud. Ma ikka oskan…

Neljapäev: BootCamp. Kell 16.20 olin veel Tallinn-Tartu bussis, kell 17.20 olin juba TYSKis trennis. Jooksu otsustasin luuümbriste ravimise mõttes ära jätta ja kodus pukis rattasõit kuidagi üldse ei kutsunud. Kiirelt lükkasin trenniriided selga, vahetusriided kaasa ja jõudsin jala õigeks ajaks kohale. BootCamp oli hea nagu ikka, kogu keha sai ilusti läbi töötatud. Tuleb aga tõdeda, et see trenn on tunduvalt ägedam, kui vahepeal mõne hüppe kaasa teha saab. Luuümbriste nimel tuli seekord hüppamisest loobuda. Mis teha: mulle meeldivad trennid, kus vahepeal pulsi lakke saab. (61 min, 124 l/min)

Reede: BodyPump. Ladusin teatud lugudes päris julgelt raskust kangile, sest tunne oli tugev ja jõudu tundus olevat. Kohati andis aga eelmise päeva BootCamp lihastes päris hästi tunda, seega tuli raskusi korrigeerida, aga see on okei. Vähemalt sai proovitud ja jälle natuke ennast ületatud. (75 min, 130 l/min)

Laupäev: pikk jooks. Ilm oli külm, pime ja hall, erilist jooksumotivatsiooni polnud. Panin podcasti klappidesse käima ja läksin pikemale ringile. Minu õnneks oli pulss lõpuks enam-vähem koostöövõimeline, esialgu püsis alla 145, hiljem alla 150. Ma väga ei põdenud ja otsustasin, et see on piisavalt hea. Luuümbrises oli vaikus ja sääred olid normaalsed, jumal tänatud. Kulgesin ümber Ihaste ja õnneks oli ka omajagu allamäge lõike. Poolteist tundi möödus suhteliselt kergelt, siis hakkas natuke raskemaks minema. Viimased 15 minutit sain mõnusat päikesepaistet ja valgust nautida. See tegi jooksu kohe viis korda paremaks. Tundub, et vaikselt hakkab jooks jälle tulema. Ma vähemalt loodan. (16,49 km, 7:24 min/km, 146 l/min)

Tervet päeva saatis imelik valu paremas labakäes. Tegin ahju tuld, järsku käis mingi naks käest läbi ja pärast seda oli terve päev käsi pöialt liigutades valus, mingi teatud asendis liigutamise ajal käis korralik valusähvatus läbi labakäe käsivarre suunas. Eeldasin, et palju arvutitööd viimastel nädalatel ja omajagu kätekõverdusi neljapäeval-reedel ehk oli liig.

Pühapäev: trennivaba. Öösel ärkasin selle peale, et abaluu ümbruses oli tugev sähviv valu sees. Tundub, et valu labakäes oli kõigest algus. Veetsin tunnikese põrandal kõval pinnal lamades ja läbi valude võimeldes. Sain selja natuke liikuvamaks, roomasin voodisse ja läbi valu venitasin kuidagi hommikuni välja. Tunnid lamades aga tegid asja jälle väga hulluks. Ma ei saanud isegi pead pöörata. Püsti tõusmine toimus läbi pisarate, selline tugev valu. Tõmbasin portsu valuvaigisteid sisse, et kuidagi eksisteerida, ja panin massaaži esimese võimaliku aja kinni. Äkki homseks on parem?

Kokkuvõttes:

Trennide mõttes selline rahuldav nädal: pikk jooks oli juba üpris hea ja see selgelt teeb rõõmu, aga lõigutrenn tuli seekord vahele jätta. Väike varbavigastus möödus õnneks kiirelt, aga see käe- ja seljavalu teeb mind üpris murelikuks. Kust see nii järsku tuli ja kuidas sellest nüüd kiirelt jagu saada? Loodan, et füsio juures saab asjale arutust. Järgmisel nädalal oli plaan pika jooksu maht korraks alla tuua, et siis seda uuesti kasvatama hakata kuni sünnipäevajooksuni veebruari lõpus.

Nädala kokkuvõte 2.–8.01.2023

Kuna eelmise nädala lõpus ma tundsin, et mingi viirushaigus mu kehas ikka veel ringi rallib, siis otsustasin mõned päevad trennivabaks teha. Ei lähe jooksma, ei lähe ühistrennidesse, vaatab, mis saab. Ei olnud lihtne otsustus, eriti kui sain teada, kui põnevaid asju teised trennis teevad: arvutavad-katsetavad pulsitsoone ja teevad juba esimesi kiiremaid liigutusi. Mõistusega sain südamele vastu ja jätsin trennidesse minemata.

Kuna kodukontoris töö just eriti palju liikumist ei võimalda, võtsin nõuks päevavalgust nautida, värsket õhku hingata ja samme koguda (pärast)lõunastel jalutuskäikudel. See jagas päeva kenasti pooleks ja isegi tõstis mu töist produktiivsust. Kuna õhtul trenni minna ei saanud, tegin enamasti õhtul veidi kauem tööd. Jaanuar on mul traditsiooniliselt ülikiire aeg ja see aasta pole erand. Teha on metsikult, aeg justkui sulab käes. Stress käib asjaga kaasas ja kui seda trennis maandada ei saa – seda hullem.

Reedeks olid seisud nii palju stabiliseerunud, et julgesin jälle inimeste sekka minna. Käisin Pumpis, tegime häid vanu lugusid, jõudu oli normaalselt, enesetunne oli hea (75 min, 119 l/min). Väga lubav seis. Laupäeva võtsin ikka veel rahulikult, kuigi jubedalt oleks tahtnud jooksma minna. Sel aastal tahaks väga sünnipäevajooksu traditsiooni taastada, see aga nõuab 31 km läbimiseks korralikku ettevalmistust ja eelkõige nädalavahetuse pikki jookse, et mitte ära laguneda. Lisaks tahaks väga teistega ühel ajal kiirustrennidega alustada. See kõik nõuab tugevat tervist. Ilma selleta on kõik ülejäänu mõttetu eneselõhkumine.

Pühapäeval tegin endaga kompromissi: jooksma veel ei lähe, aga kõnniringi sisse teen pisikesed hästi rahulikud jooksujupid, tuntud ka kui 7+3: 7 minutit kõndi, 3 minutit rahulikku sörki. Hakkab seda keha vaikselt äratama ja jooksulainele tagasi tooma. Riidesse panin üsna paksult, nagu läheks lihtsalt kõndima, siis ei saa jooksuosades üle panna, sest hakkaks liialt palav. Päris hea süsteem. Tundsin end hästi (6,3 km, 9:08, 132 l/min) ja loodan väga, et nüüd on tatitõved seljatatud ja saab hakata väikeste sammudega uute eesmärkide poole liikuma.