Nädala kokkuvõte 20.–26.07.2020

Esmaspäev ja teisipäev: trennivaba. Puhkasin kenasti laagrist ennast välja. Teisipäeva õhtul tundsin ülikerget imelikku tunnet rindkeres, aga see oli tõesti väga kerge ja ainult aimatav. Pääsesin laagrist täielikult valudeta. Loodan, et kõik siinkohal lugejad mõistavad, et see on ülim edasiminek ja suur rõõmustamise põhjus minu tervenemise teekonnal. 🙂

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Sel korral ainult liigutasime end kergelt ja tegelesime pikemalt lihashooldusega. Aeroobses osas võtsin ette uue eneseületuse: üle ligikaudu 8 kuu proovisin teha 5+5 süsteemis kõnd-jooksu. Esimest korda tegin selle taastuva südamega sellise trenni, kus ma jooksin sama palju, kui kõndisin. Teiste jaoks ilmselt täiesti meh 🤷🏻‍♀️, minu jaoks täiesti ülim tunne 😍. Laager mõjus isegi mulle: pulss oli kiirelt kõndides 120 kandis ja sörkides 7:30 tempos ei läinud kordagi üle 150 ja kõikus pigem 145 kandis. Mida oskaks ma veel tahta? 5,27 km, 8:28 min/km, 134 l/min Tunni teise poole andsime rullidele ja lihastele magusat valu, et kiiremini taastuda. Tšill.

Öösel käisime komeet Neowise’i pildistamas

Neljapäev: Võru-Väimela Maanteejooks. Võrumaa Pikamaajooksude Sarja 4. etapp. Ilm oli stardis küll igati vihmane, tuuline ja jahe, kuid rada oli nii magusalt kiire ja sirge, et seal oleks küll parima meelega joosta tahtnud. Juba stardis kohtusin oma uut Võru sõbranjedega ja jutustades ning megakiirelt kõndides lendas see 6 km asfalti ruttu mööda. Täiesti super rada jooksmiseks, veidi igav kõndimiseks. Kunagi tahaks seal küll joosta. 6 km, 8:27 min/km, 138 l/min

Reede: BodyPump. Kerget imelikkust rindkeres olin tundnud ka neljapäeval ja reedel, kuid kõndisin ikka oma taastumisteekonnal serva mööda edasi ja läksin reedeõhtusesse trenni. 8 kuu jooksul olen õppinud vahet tegema ligi 10 eri tüüpi sümptomil, mida südame piirkonnas tunda. Tundub sürr, aga nii on. Sellenädalased tundmused on olnud kindlasti kõige lahjemad, mida üldse tean. See on hea.

Kas asi on arenenud treenituses või milleski muus, aga sel korral suutsin Pumpis südant ja pulssi juba igati hästi kontrolli alla hoida. Keskmisele pulsile viskasin juba enne venituse blokki pilgu peale ja number seal näitas 115: tükk maad madalam kui eelmisel nädalal ja igati sobilik minu seisundile. 🙂 Niimoodi saab trenni juba isegi päriselt nautima hakata. 71 min, 113 l/min

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: rattasõit. Kuna nädala keskosa oli juba päris intensiivne olnud, siis tegin nädalalõpu kergema. Kuna ilm oli päikseline ja kuum, oli härra Jooksjal pikal jooksul joogipunkti vaja ning selle rolli ma taaskord enda peale võtsingi. Sai tema joodetud ja mina pika ülirahuliku trenni tehtud. Nagu rusikas silmaauku. 26 km, 11,3 km/h, 107 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal algab mul 2 nädalat puhkust! 😍 Trennide osas tahaks tavapärases rütmis jätkata: teisipäeval Pump, kolmapäeval JJV, laupäeval on järgmine Võrumaa sarja etapp Vastseliinas ja ilmselt mahub ka neljapäeva mingisugune sportlik tegevus. Põhiline, et süda normaalselt tegutseks ja kuskilt uuesti tundma andma ei hakkaks. 🙏🏻

Uue normaalsuse otsingud

Ma olen viimased 7 kuud – tegelikult peatselt juba isegi terve aasta 🤯 alates esimestest suurematest terviseriketest – oodanud tagasi oma normaalset elu. Küsinud endalt näiteks selliseid küsimusi nagu: “Millal ma oma elu tagasi saan?”, “Millal see jama need jamad lõpevad?”, “Millal kõik vanaviisi olema saab?”. Viimased jooksuliigutused Pühajärve küngaste vahel tõid viimaks lõpliku mõistmise, et vastus kõigile neile küsimustele on üks.

Mitte kunagi.

Mul ei ole võimalik kuidagi seda etappi oma elust välja lõigata ja lõikekohast sujuvalt jätkata. Naiivne on loota, et kogu see saaga ei jäta minusse igaveseks omi jälgi maha. Ma ei räägi siinkohal vaid füüsilistest tagajärgedest, millega tuleb mul ilmselt kogu ülejäänud elu rinda pista. Keegi ei saa mulle kinnitada, et ma kunagi enam päriselt valuvabaks saan. On vägagi võimalik, et isegi kui mind õnnistatakse võimalusega kunagi uuesti päriselt joosta – joosta oma rõõmuks, joosta maratone, joosta kas või natukenegi –, tunnen ma sümptomeid siin-seal aeg-ajalt ikka edasi. Aga: isegi kui juhtub ime ja mu keha paraneb, nagu poleks midagi halba vahepeal olnudki, siis mina ise ei unusta ju kunagi.

Ma jään alatiseks mäletama, mis minuga juhtus. Südamehaigus ei ole midagi sellist, mille sa läbi põed ja unustad. Lähed eluga edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Võib-olla sina suudad, aga mina ei suuda. See peatükk ei kustu. See jääb minuga. Ma mäletan ja ma ei unusta. Mitte kunagi. Minu ainus lootus on, et see mure tervise pärast kahaneb ühel hetkel piisavalt väikseks, et teda pole enam nii raske endaga kaasas kanda. Mure – see on kõige suurem koorem, mis väsitab kõige rohkem.

Ma tunnen, et ma olen viimase aastaga saanud uueks inimeseks. Minus eneses on toimunud seesugune fundamentaalne nihe, mida on isegi raske kirjeldada. Harjumused, väärtushinnangud, mõtted ja teod. Kohati tunnen ma lausa väikest eksistentsiaalset kriisi peale kippumas. Kui ma pole enam see, kes ma olin varem, siis kes olen ma nüüd või kelleks olen ma saamas?

Kui varasemalt oli mul nii raske, peaaegu et võimatu puhata ja (minu kunagise definitsiooni kohaselt) lausa laiselda, siis enam mul sellega erilisi probleeme ei ole. Tsiteerides klassikuid: doing nothing doesn’t serve for nothing. Ma ei taha enam sama intensiivsusega ja samas mahus ringi tormata. See lihtsalt ei ole seda väärt. Mitte üheski eluvaldkonnas.

Ma saavutan vähem ja mu kõrge saavutusvajadus karjub mulle seejuures kõrva. Ma teenin vähem raha ja see tekitab minus pidevalt ärevust. Ma kaotan sõpru, sest meie ühisosa on kokku kuivanud. Ja nii edasi. Tavaline FOMOfear of missing out ehk ilmajäämise hirm. Ei ole hea tunne. Aga kas oli parem tunne oma vana mina ja FOMO poolt juhituna tippkiirusel põlevasse majja kihutada ja elusalt põleda?

Ei olnud.

28-aastaselt sain ma teada, mida tähendab tõsiselt karta oma tervise ja elu pärast. 28-aastaselt sain ma teada, mis on täielik ja põhjalik läbipõlemine. 28-aastaselt sain ma teada, et kõik olnud mured on toonud mulle pähe esimese halli juuksekarva. Minu enda teod ja veidike ebaõnne viisid mu sellesse seisu, kus ma olin. Olen veidike tänagi. Isegi kui ma polnud ise selles süüdi, sest talitasin ainult oma parima äranägemise järgi, on minu vastutus selle seisuga midagi ette võtta, vigadest õppida ja elada edasi paremini. Sest see on minu elu, minu otsused ja minu vastutus.

Kui oled nii harjunud vanast kinni hoidma, on lahtilaskmine keeruline ülesanne. Kui lihtne ja pealtnäha turvaline on käia mööda vanu ja tuttavaid radu, isegi kui oled seal õnnetu ja sul on valus. Kõige hullem: kui ühel hetkel enam arugi ei saa, kui valus ja kui õnnetu see tee on. Elu lükkas mu vanadelt rööbastelt kraavi. Kukkumine oli valus, oi kui valus. Rong sõitis ära. Ma olen viimaks püsti tõusnud ja tolmu maha pühkinud. Alanud on uue normaalsuse otsingud.