Rubriik: Muud jutud

Meenutusi 2023. aastast

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Ma olen kaua ära olnud. 2023. aasta algas positiivsetel nootidel, aga siis hakkas kõik viltu vedama, üha enam ja enam. Kõike oli korraga niigi väga palju ja siis… Oktoobri lõpus lahkus pärast pikka rasket haigust minu ämm. See lõi lõplikult rivist välja. Tegelesime üheskoos härra Jooksjaga praktiliste ja hingeliste muredega. Seda kõike matsime loomulikult trennitegemise alla, aga millestki kirjutada – ma lihtsalt ei tahtnud. Võtame aasta kokku, et nüüd uuel aastal alustada puhtalt lehelt.

2023. aasta kõige olulisem…

… koht

Kodu.

…inimene

Härra Jooksja.

… reis

Otseloomulikult meie märtsikuine kahekesi veedetud treeninglaager Portugalis, Monte Gordos. Need olid kahtluseta 2023. aasta parimad nädalad. Meelde jäävad ka viimased töölähetused Valenciasse ja Riiga koos heade kolleegidega Tartu Ülikoolist. Lisaks tavatööle kirjutasin koos kolleegidega sel aastal lausa kaks teadusartiklit, mida Valencia konverentsil esitlesime. Eesti-siseselt käisime koos sõpradega Kihnus ja üle seitsme aasta kahekesi Saaremaal. Ei olnud uute sihtkohtade ega paljude reiside aasta, kuid kõik käigud jätsid hea mälestuse.

… saavutus

Ellujäämine. 2023. aasta jääb mulle alatiseks meelde aasta, kus ma lihtsalt tegelesin sellega, et kuidagi kaoses ellu jääda. Elu viskas minu ja meie teele selliseid teetõkkeid, et ei jõudnud ühest veel taastuda, kui tuli juba järgmine. Me oleme kõigest koos läbi tulnud, aga miks kurat peab see kõik nii raske olema?

Aasta algas sellega, et härra Jooksja suundus uuele töökohale. Vahelduseks palgatööle. Suur, tuntud, nimekas, kaua tegutsenud firma tema valdkonnas. Jamad ei lasknud end pikalt oodata. Juba mõne kuu pärast polnud neil järsku tööd pakkuda. Tuli leida uus, ajutine tööots, et mitte nädalate kaupa palgata kodus passida. Seal ajutises kohas ei tahetud aga kuidagi palkasid ära maksta. Vihma käest räästa alla. Tuli oma asjaajamisoskused tööle panna ning kevadised rahad saime suve lõpuks kätte, kuid see oli väga ebameeldiv kogemus. Kogu selle jama vahepeal lahkusid meie seast minu viimane vanavanem ja minu pere koer.

Härra Jooksja tööandja sai suvel jälle tööd anda, aga asjad olid ligadi-logadi. Igalt poolt paistis märke, et kogu see äri on mäda. Palgad venisid, kuniks neid enam ei tulnudki. Sügiseks oli pankroti ilmingud selgelt näha. Sisekliima – väga hull. Härra Jooksja hakkas uut töökohta vaatama, aga samal ajal ema tervis halvenes järsult. Haiglasse sisse, välja, sisse, välja…

Oktoobri keskpaik oli lõpu algus. Käisime Saaremaa Kolme Päeva Jooksul ära teadmisega, et see on meie viimane võimalus hetkeks hinge tõmmata. Täpselt nii kahjuks ka läks. Saaremaale järgnenud kahe nädala sisse mahtus mu ämma lahkumine; kõiksugune asjaajamine, mis sellega kaasneb, sh ämma korteri tühjaks koristamine; matuste korraldamine; matused; härra Jooksja töölepingu erakorraline ülesütlemine (tema poolt); minu koondamisteade; härra Jooksja uus tööleping ja tööle asumine. Vähemalt oli palju teha kogu selle valu leevendamiseks.

Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, kuidas me selle üle elasime. Järellainetus kestab siiani.

… isiklik sündmus

Selles aastas oli palju muret, stressi, valu, kaotusi ja lõppusid, kuid neid musti sündmusi jääb helgemaks tegema kihlumine. Soe ja kindel tunne. Järgmine samm meie ühisel teekonnal.

… Spordisündmus

Tipust Topini. Sain esimest korda olla #mariseinglite tiimis ja see oli tõesti väga eriline kogemus. Eriliselt meelde jäävad ka Saaremaa kolme päeva jooks ja Tallinna Ironmani poolmaraton tiimis. Kõige raskema katsumusena kahjuks ei lähe meelest (enda teadmata koroonas joostud) Tallinna maraton.

… neljajalgne

Kui keegi oleks mulle öelnud, et 2023. aasta lõpuks elab meiega viis kassi, ei oleks ma seda eales uskunud. Või et neid vahepeal oli seitse – oleks lausa naernud.

Minu ämmal oli kolm kassi. Tema viimastel elukuudel sai üks neist neli poega. Nad kõik olid beebidena tõbised, suured olid vaktsineerimata, oppimata… Tahtsime aidata, aga kust sa selles seisus peale hakkad, kui kõike oleks vaja justkui korraga teha? Septembris võtsime väiksed koos kiisumammaga meie juurde hoiukodusse, aga mis edasi?

Tänan südamest Tartu Kassikaitset, kes tulid appi. Nõuanded, action plan, ussirohud, parasiiditõrjed, kiibid, vaktsiinid, antibiootikumid, steriliseerimised, passid – kiisudel on nüüd kõik tehtud ja olemas. Kaks väikest läksid uutesse kodudesse oktoobris ja detsembris, kolm suurt otsivad siiani uusi kodusid ja on senikaua meie juures hoius.

Ülejäänud kaks väikest – Mustake ja Chonky – on meie pere uued liikmed.

… Rahaasjad

Sellel aastal sai korralikult teenitud ja plaanipäraselt säästetud, aga tuli ka säästusid kulutada. Need on need hetked, kui patsutan endale õlale, et aastaid on mõistlikult majandatud ja seljatagust korralikult kindlustatud. Turbulentsed ajad koos ühe tööandja pankrotimenetluse, saamata jäänud palkade, teise koondamise ja ootamatute lemmik- ja hoiuloomade arvetega ei löönud meilt jalgu alt ära. Elu näitas taaskord, et tasub rahulikuma homse nimel täna veidi tagasihoidlikumalt elada küll.

… spordi statistika

Aeg2023202220212020201920182017201620152014
Logitud trennitunde502:50387:16327:27290:48271:55332:37334:21345:07426:00537:00
Ilma rullimiseta: netoaeg489:43379:20327:27288:15247:44303:06301:30305:32337:45390:00
Keskmine netoaeg päevas1:201:020:540:470:410:500:500:500:561:04

Ma ei tunne, nagu oleksin 2023. aastal jõhkralt trenni teinud, kuid numbrid ei valeta. Elu mahukaim aasta. Vaatame lähemalt.

Jooks

Lõpetasin 2022. aasta kokkuvõtte sellega, et tahaksin 2023. aastal teha ilusa sammu arengus edasi. Ma ei tea, kuivõrd ma edasi arenesin, sest tohutuid rekordeid ei tulnud, kuid mahu poolest tegin oluliselt rohkem kui aasta varem, tervelt 540 km võrra rohkem. Detsembri alguses viskasin pilgu numbritele peale ja sain aru, et ilmselt tuleb elu mahukaim jooksuaasta, seda nii kilomeetrite kui ka tundide poolest. Pingutasin siis ilusa ümara arvuni välja. 1900 kilomeetrini pole ma kunagi küündinud, tundide poolest oli elu tippvormis olles maksimum 210 tundi. Kõva jooksuaasta. Isegi vaatamata mai lõpus rebestatud vasakule säärele.

Kõndimine ja matkamine

Matkamise poolest oli tühi aasta, sest matkasin vaid ühe ringi ümber Pühajärve. Kõndimise poolest tuli aga tõeline rekordaasta. Sattusin pärast oma sünnipäevajooksu mõttele, et võiks proovida ühe korra 30 päeva järjest teha 10000 sammu päevas. See tähendab, et jooksuvabal päeval käisin eraldi kõnniringil, sh rattapäevadel. Sattusin seesugusesse hasarti, et lõpuks oli minu streak 199 päeva pikk. 200. päeval jäin koroonasse ja sellega minu järjestikune jada hetkeks lõppes. Pärast COVIDit hakkasin aga jälle otsast peale ning kokku oli kuid, kui tegin iga päev vähemalt 10000 sammu, üheksa. Äge!

Ratas

Aprillis tegin tervet aastat muutva otsuse ja vedasin end kohale esimesele hanna x moomoo naiste rattasõidule. Kevade ja suve jooksul käisin naistega koos ühisveeremistel 13 korda, 3 korral võtsin osa hanna virtuaalsõitudest, ühiselt käisime Tartu Rattarallil, mitmed rattaringid sai tehtud sõprade ja härra Jooksjaga. Sõitsin 80 km rohkem kui eelmisel aastal, tegelikult isegi veel rohkem, sest Monte Gordos ma linnarattaga kilomeetreid ei loginud. Tundsin end sadulas aina paremini.

Ujumine

Aura keskus oma rahvamassidega jätkuvalt ei kutsu. Novembris töölähetustes viibides tekkis võimalus Aqva ja Pühajärve spaa rahulikes basseinides ujuda. Kui ei pea tõuklema ega saja inimesega arvestama, siis ujun mõnuga. Lisaks üllatasin end ja suplesin/ujusin Portugalis viibitud kahe nädala jooksul vähemalt ühe korra iga päev ookeanis, kus kraade oli 14–16. Mina, kes ma Eestis alla 20-kraadisesse vette eriti hea meelega ei lähe.

Jõutreeningud

Jõutrennide osas jäin eelmisele aastale umbes 10 tunniga alla. Üldplaanis võin aga rahule jääda, sest iga kuu sai vähemalt mõni ÜKE või BodyPump tehtud.

Kokkuvõttes:

2023202220212020201920182017201620152014
Jooks48%44%39%17%72%69%68%51%46%37%
Kõndimine ja matkamine25%19%28%51%3%2%3%1%11%13%
Ratas10%14%3%9%1,5%0%1%8%12%14%
Jõud14%21%20%18%25%26%26%27%33%32%
Ujumine0%0%8%0%0%0%0%2%6%6%
Muu3%2%2%4%1,5%1,5%5%12%3%11%

… õppetund

Miski pole püsiv peale muutuste.

Herakleitos

Nädala kokkuvõte 20.–26.03.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: hommikujooks | fartlek. Härra Jooksja tuli minuga hommikujooksule kaasa. Tegime väikese metsaringi. Tavaline lugu: esimesed kaks kilomeetrit on uni ja väsimus veel tugev, siis toimub ärkamine ja lõpuks on nii mõnus olla. (5,66 km, 7:15 min/km, 135 l/min) Hommiksöök maitseb pärast jooksu vähemalt kaks korda paremini. Päeval lebotasime ja puhkasime. Lained olid ookeanis nii mõnusad ja vaatamata jahedale veele möllasin lainetes peaaegu tund aega. Parim!

Õhtul ootas ees fartlek. Tund aega, sellest 40 minutit kiire ja väga kiire, osaliselt jooksin asfaldi, osaliselt maastikul ja tõusudel:

  • 10′ Z2
  • 10x 2′ Z4 + 2′ Z3:
    • Z4: 5:12, 5:13, 5:25, 5:22, 5:32, 5:32, 5:01, 5:25, 5:31, 5:46 min/km
    • Z3: 5:57, 5:50, 6:11, 6:10, 6:11, 6:18, 6:25, 6:23, 6:47, 5:59 min/km
  • 10′ Z2

Tavaline värk: alguses oli veel palav ja päikseline, eriti asfaldil oli kuum, kuid lõpp läks oluliselt meeldivamaks, nii ilma kui ka enesetunde poolest. Pidin isegi jooksvalt oma planeeritud ringi pikemaks tegema, sest olin natuke kiirem, kui olin arvanud. Oleks patt kurta, hea trenn, lihtsalt natuke raske. Aga muudmoodi kiiremaks ja tugevamaks ei saa. (10,04 km, 6:17 min/km, 154 l/min)

Teisipäev: hommikujooks | pikk jooks. Pika jooksu päev. Hommikut alustasin lühikese pooletunnise ringiga. Käisin ja ukerdasin natuke pehmetel liivateedel, et siis rannast hotelli tagasi joosta. Mõnus ring. (4,28 km, 7:24 min/km, 140 l/min) Mis te arvate, mis päeval tegime? Ikka basseini ja ookeani tšill.

Õhtul ootas ees pikk rahulik jooks. Planeerisin 13 km, praktiliselt sama ringi, kus käisin Monte Gordo esimesel pikal jooksul. Läbi metsa Vila Real de Santo Antoniosse, looduskaitseala servast mööda, läbi jahisadama ja Vila Reali kõige ilusama tänava uuesti metsa ja Monte Gordosse tagasi. Seekord ei olnud nii kerge pikk jooks nagu viimati, kuid täiesti korralik jooks sellegipoolest. Numbritel polnud ka viga, üldsegi mitte. Võib väga rahul olla. (13,15 km, 6:51 min/km, 140 l/min)

Kolmapäev: pikad lõigud. Viimane tõsine trenn Portugalis. Tahtsin mingid lõigud teha, aga polnud päris kindel, mida teha. Kirjutasin Treenerile ja pidasime nõu. Esimene mõte oli mäkkejookse teha, aga mu jalad polnud enam kõige värskemad. Tavalises tempos on neid mägesid joostud juba piisavalt. Selge: tulevad asfaldilõigud. Ise olin tonniste peale mõelnud, et teeks 3x 1000m, see oleks päris kõva trenn juba laagri lõpetuseks. Kui hommikusöögilt tagasi tulin, nägin Treeneri kirja. Korraks võttis hinge kinni, aga õhtul läksin seda trenni tegema. Härra Jooksja tuli ja lonkis kaasa, sest tal oli täpselt sama pikk jooks kirjas.

Pikad lõigud olid sellised, kõik kokku 14 km, sellest 10 km kiire ja väga kiire:

  • 2 km soojendus Z2
  • 1 km Z4: 5:11 min/km
  • 1 km Z3: 6:29 min/km
  • 1 km Z4: 5:08 min/km
  • 1 km Z3: 6:29 min/km
  • 2 km Z4: 5:31, 5:29 min/km
  • 1 km Z3: 6:32 min/km
  • 1 km Z4: 5:35 min/km
  • 1 km Z3: 6:19 min/km
  • 1 km Z4: 5:24 min/km
  • 2 km lõdvestus Z2

Algus oli veel päris palav, kuid iga minutiga vajus päike madalamale ja õhk muutus jahedamaks. Härra Jooksja aitas eriti rasketel lõikudel tempot hoida, sest teadsin, et keegi jookseb mul taga. Ega just lihtne ei olnud, kuid tempot jälgimata jooksin tegelikult päris hea tempoga lõigud ja pulss oli täpselt seal, kus vaja. Eks lõpus tempo muidugi langes, kuid see on okei. Tehtud sai väga korralik pingutus ja julgelt mugavustsoonist väljas käidud.

Neljapäev: hommikujooks. Enne Monte Gordost lahkumist tegime koos härra Jooksjaga viimase väikese hommikujooksu läbi metsa ja ranna. (4,25 km, 7:43 min/km, 137 l/min) Üldse ei olnud tunnet, et peaks ära minema hakkama, kuigi olime Monte Gordos veetnud juba 13 päeva ja ära jooksnud 161 kilomeetrit. Aeg seal läheb alati liialt kiiresti… Nautisime viimast head hommikusööki oma toredas hotellis ja seadsime sammud 4,5-tunnisele bussireisile Lissaboni. Et meie lend läks järgmisel hommikul vara, oli ainus võimalus viimane öö veeta Lissabonis. Pärastlõunaks olime kohal, tegime pisikese ringi ühele Lissaboni miraduorale, jalutasime ja sõime ning sättisime end järgmiseks pikaks reisipäevaks valmis.

Reede: trennivaba. Transiidipäev. Kell 5 hommikul äratus. Kõik asjad hilinesid: varahommikune buss Lissaboni lennujaama oli tuugalt täis ja hilines, lend Frankfurti hilines väljumisega 1 tund ja meil oli Tallinna lennuni tund ja 5 minutit. Imekombel tegi lend 40 minutit õhus tasa ja Tallinna lend hilines samuti, seega jõudsime Tallinna ega jäänud Saksamaale kinni. Olime peaaegu kindlad, et meie kotid küll Eestisse ei jõua, aga mis tulid pagasilindilt esimesena? Meie kotid, seega jõudsime ka oma etteostetud bussile, et koju sõita. Kõik hilines, aga kodus olime täpselt plaanitud ajaks, kell 20.40. Vahel lihtsalt on õnne!

Laupäev: BodyPump. Kodus tagasi ja kohe trenni. Jõutrenn oli viimased kolm nädalat väga tagaplaanil, koju naastes hakkasin kohe seda viga parandama. BodyPumpi uus kava, mida enne ärasõitu korra tegin, aga sellest suurt midagi ei mäletanud. Kohati päris tempokas kava, omajagu raske ka, kuigi võtsin enamikus lugudes vähem raskust, et kehale mitte kohe täielikku šokki anda. (60 min, 117 l/min)

Jama oli see, et trenni ja koju kõndides tundsin järsku vasakus sääres ebameeldivat pinget. Täiesti lambist, sest laagris olles ei olnud mu vasakul jalal miskit viga, pigem oli lihasvalu rohkem paremas sääres ja see möödus alati jooksuvabade päevadega. Hmm. Mis toimub?

Pühapäev: rahulik jooks. Kaalusin üht- ja teistpidi, kas minna üldse jooksma. Jalg andis tunda, ühel hetkel rohkem, teisel vähem või üldse mitte – hästi bipolaarne seis. Lõpuks ikka läksin, et aru saada, mis seal jalas toimub. Küllap aeg annab arutust: kas saab korda või läheb hullemaks. Tegin tund aega rahulikku jooksu. Jalg ei olnud valuvaba, aga otseselt valus ka mitte, pinges küll. Üldse ei meeldi selline asi. Ei saa mitte aru, mis seal toimub. (8,57 km, 7:02 min/km, 141 l/min) Pärast jooksu võtsin aega venitamiseks ja rullimiseks: tundus, et süüdlane on pinges lestlihas. Õnneks on mul reedeks füsioteraapia aeg juba kirjas. Küllap Herje ära diagnoosib, mis seal jalas toimub.

Kokkuvõttes:

Uue nädala osas ma erilisi plaane teha ei julge: enne tuleb aru saada, mis värk selle vasaku jalaga on. Päris jooksmata olla ei tahaks, et laagri kasud kohe luhta ei läheks, aga kui olukord nõuab, siis tuleb ka selleks valmis olla. Eks vajadusel tuleb rattaga toas või õues sõita ja jõutrenni teha. Vähemalt on mul alternatiive… Hoidke pöidlaid, et nädala pärast samal ajal saaksin juba rõõmsamat juttu rääkida.