Rubriik: Muud jutud

Jätkan Tansaania reisipäevikuga: tõmbame Tansaania mandriosal otsad kokku ja lendame troopilisele Sansibarile puhkama.

11. päev (7.02.2022): kohvi- ja banaaniistandus

Tutvusime taaskord kohaliku eluga. Käisime banaani- ja kohviistanduses, vaatasime üht suuremat koske ning tutvusime Chagga hõimu eluga. Maksime ära korralikult suure hotelliarve (140$ öö kohta on kalleim hotell, kus ma kunagi viibinud olen) ja valmistusime Tansaania mandriosalt lahkuma.

12. päev (8.02.2022): Moshi – Arusha – Sansibar

Sansibarile mineku päev. Eelmisel päeval vähem kui 24 tundi enne lendu tuli lennufirmalt segane e-kiri, mis andis teada, et meie eelmine lend on canceled ja uus lend läheb tund varem täiesti teisest lennujaamast, mis asub üle tunni kaugemal. Reisijuht sebis meile uue transfeeri. Kahjuks kell 10 läbi saabus auto, kuhu mahtus 7 asemel 5 inimest ja kõigi pagas. 🤦🏻‍♀️ Teised läksid ees ära ja meile härra Jooksjaga orgunniti uus transport. Lõpuks jõudsime õigeks ajaks Arusha lennujaama.

Ma olin üpris mures, sest ikka veel olid mul igapäevaselt palavikud ja olemine kehv. Pisteliselt mõõdeti lennujaamas reisijate temperatuuri, aga õnneks me pääsesime. Check-inis loomulikult tekkisid probleemid, sest esialgu ei suudetud meid uuele lennule peale panna. Viimaks saime kõik oma pardakaardid ja liikuda läbi turvakontrolli vabas õhus asuvasse ootelounge’i. Päris huvitav kogemus. Samuti oli põnev propellerlennukiga lendamine. Kilimanjarot kahjuks lennukiaknast näha ei õnnestunud.

Sansibarile saabudes pidime aru andma lennuki personalile, sest seljakotti pagasikappi pannes lendas sealt mingi plastik minema ja see oli vaja põhjalikult dokumenteerida ning kontaktid võtta. Muretseti, et äkki süüdistatakse personali lennuki lõhkumises. Nojah siis. 😅 Pagas õnneks saabus kenasti ja transfeer samuti. Ütlesime ülejäänud seltskonnale tšau ja suundusime oma Jambiani majutusse Kimte Beach Lodge’i.

Saabusime ja langesime voodisse. Palavikud olid jälle üleval ja ei olnud hea olla. Härra Jooksja käis õhtul hilja söömas, aga mina ei tahtnud isegi süüa. Vajusin asju lahti pakkimata unne.

13.–16. päev (9.–12.02.2022): Jambiani

Jambianis viibimise esimesel hommikul ärkasin palavikuta, aga tohutu kõhuhädaga. 😕 Kiirelt sai selgeks, et siin enam ainult Loperamid ei aita ja ma vajan antibiootikumiravi. Hommikusöögil toppisin endale läbi häda midagi sisse, aga üldse polnud hea olla. Härra Jooksja suundus Pajesse, et apteegist vajalikku hankida. Huvitaval kombel olid ninaspreid otsas, seega nohudega pidime edasi võitlema, kuid vähemalt kõhu jaoks arstimeid anti. Päeval proovisine snorkeldada, aga midagi erilist näha ei õnnestunud. Oli väga tuuline.

Ujumine ei teinud head, sest tuppa naastes olime mõlemad peaaegu 38-kraadises palavikus. Lamasime paar tundi ja proovisime puhata. Otsustasime, et lähipäevil ainult lamame ja konkreetselt ei tee mitte midagi. Kui on palavikuta olek, ehk saab raamatut lugeda, ja see on kõik. Täpselt nii me oma aja Jambianis veetsimegi. Õnneks oli meie hotellil mõnus rannaala, kus rahulikult varjus lebotada, natuke ujuda ja raamatut lugeda. Esimesel õhtul käisime söömas, pressisin suure surmaga endale pool praadi sisse ja lebotasime niisama ookeani ääres lamamistoolides. Ikka parem, kui oma palavas toas lage vahtida.

Jambiani aja lõpuks olin mina juba palju tervem, sõin jälle normaalselt, nautisin lähedal asuva Panyopa restorani soodsaid ja imemaitsvaid mereande ning olin juba palju vähem köhane ja nohune. Isegi palavik oli kadunud. Härra Jooksja aga köhis nagu hobune ja nuuskas iga paari minuti tagant. Oijah. Puhkus missugune.

17.–19. päev (13.–15.02.2022): Nungwi

Kuna Sansibari idakallas on väga tugevalt mõjutatud tõusust ja mõõnast, otsustasime oma puhkuse jagada kahe erineva asula vahel ja sõitsime pärast viit päeva idakaldal põhjakaldal asuvasse Nungwisse, kus peaks olema palju lihtsam ujuda, kuna mõõn ei vii rannast kogu vett minema. Ujumisvõimalused olid Nungwis tõesti paremad ja seal ei olnud ka meduuse, kellelt särtsu saada (mis minuga kaks korda Jambianis juhtus), kuid muus osas polnud ma suur Nungwi fänn. Meil oli väga meeldiv ja supermõnus hotell Makofi Guest House, kuid Nungwi üldine vaib oli nagu igas teises lärmakas ja ülerahvastatud kuurordis Egiptuses, Türgis või Tais. Jambiani oli nii tšill ja rahulik, Nungwi oli oma energiaga väsitav. Polnud minu jaoks.

Esialgu oli meie plaan Nungwis tegelda peamiselt sukeldumiskursusega, aga kuna me olime siiani köhased ja nohused, ei saanud me sukelduma minna. Ühel päeval seega käisime merereisil, mis viis meid Mnemba atollile snorkeldama. Teel nägime mitmeid delfiine: esimest korda minu elus. Mnembal nägime mitmesuguseid kalu ja superilusat helesinist ookeani, aga taaskord kohtusime ka meduusidega, mis õnneks ei särtsutanud nii valusalt nagu blue bottle’id idakaldal. Nautisime head sööki The Corner itaalia restoranis ja meie hotelli grilliõhtul. Ma oleks võinud neid grillitud kalmaare ja kaheksajalgu vist lõpmatuseni süüa. Viimasel päeval snorkeldasime oma rannas, kus oli ootamatult palju erivärvilisi meritähti, meresiilikuid ja kalu. Polnudki vaja kuskile kaugele sõita. Aeg läks ruttu, nagu puhkusel ikka.

Igas õiges Sansibari söögikohas on vähemalt üks armas mõmmukas & I love it!

20.–22. päev (16.–18.02.2022): Stone Town

Reis hakkas lõppema. Viimased 48 tundi veetsime Sansibari pealinnas, täpsemalt vanalinnas, mida kutsutakse Stone Towniks ehk Kivilinnaks. Seal on lõputult palju ajalugu ja kultuuri, millega tutvuda. Kaks päeva kõndisime mööda väikseid tänavaid, külastasime turge, kirikuid ja olulisi maamärke. Sügavaima mulje jättis kindlasti Anglikaani Katedraal, kus õppisime Sansibari ajaloo olulise peatüki ehk orjakaubanduse kohta. Rusuv ja kurb, aga äärmiselt vajalik, et mõista kultuuri ja rahvast. Old Fortis kohtusime tansaanlasega, kes on elanud ja õppinud Soomes ja korduvalt külastanud erinevaid Eesti linnasid. Tema teadmised Eesti kohta olid hämmastavalt sügavad. Põnev kohtumine.

Stone Town on üsna kompaktne ja kergesti jalgsi avastatav. Kuumus oli aga iga päev hull, tuntav temperatuur 38 kraadi ringis ja UV-faktor ülikõrge, seega tuli tihedasti teha jäätise- ja jääkohvipause ning lihtsalt varjus lebotada. Kuna Sansibar on peamiselt islamiusuline saar, proovisin olla austav ja end ringi käies maksimaalselt kinni katta ja kuumenesin iga päev korralikult üle. Kuidas kohalikud suudavad mitmes kihis pikkades riietes ringi liikuda: müstika.

Sansibaril on igal suvalisel majal suursugune uks. Neid on peamiselt 3 tüüpi: Sansibari, India ja Araabia uks.

Taaskohtusime ka oma ülejäänud reisiseltskonnaga, kellest nädalakese eraldi olnud olime. Käisime koos söömas ja viimasel päeval ka ühiselt Prison Islandil ehk Vanglasaarel hiidkilpkonni külastamas. Seda ei soovita ma kindlasti kellelegi: vaatepilt on nukker. Kilpkonnade elamistingimused on jubedad. Ärge minna sinna turistilõksu loomapiinamist toetama.

23. päev (19.02.2022): Sansibar – Dar es Salaam – Amsterdam – Tallinn – Tartu

Olime Tansaanias kohapeal kokku täpselt kolm nädalat. Pikk aeg, samas oleks hea meelega veel paar nädalat rahulikult tšillinud. See haigus jättis ikka korraliku märgi sellesse reisi maha. Tõsine tõrvatilk meepotis. Igal juhul hakkasime 18. veebruaril kell 14 kohaliku aja järgi hotellist Sansibari lennujaama poole liikuma. Selgitasime, et me lähme Eestisse ja seega meie koroonatesti ei vaja, mille peale neiu kontrollis lihtsalt õlgu kehitas, küsis, mida meil siis vaja on (vastus: vaktsiinipassi) ja okei ütles.

Pikk passimine hiljem saime juba oma esimese lennu peale, mis vähem kui poole tunniga viis meid Dar es Salaami, kus ootas ees väga uus ja moodne lennujaam. Seal pidime passima üle kuue tunni ning vaatamata pikkadele riietele tegi konditsioneer selle ajaga minuga ikka 1–0. Nina läks jälle tatiseks ja köha tuli peale. Immigratsiooniametnik lõi passi templi kuupäevaga 18.02.2021. Ajas rändamine on Tansaanias moes. 😂

Südaööl hakkasime lendama Amsterdami poole. Sõime, vaatasin ühe filmi, magasin peaaegu 5 tundi, sõime veel ja olimegi kohal. Elu kiireim 9-tunnine lend. Amsterdamis oli meil aega 3 tundi, aga see möödus kiirelt. Leidsime süüa, leidsime oma värava ja väikese hilinemisega asusime Tallinna poole teele. Olin nii tatine ja köhane, et ime, et mind lennukist maha ei tõstetud. Lisaks olin hankinud kuskilt endale silmapõletiku. Kaunis.

Tallinnasse jõudes loputasin silmatilkadega oma kohutavas seisus silma, saime kätte kõigi pagasid, ütlesime Annikale ja Ahtole tšau-pakaa ja asusime viiekesi Tartu poole teele. 28 tundi pärast teekonna alustamist Sansibaril olime viimaks lumises ja külmas kodus tagasi. Ikka veel kummitas mõte, et Kilimanjaro tipp jäi vallutamata, ent ometigi jään seda reisi alati hea sõnaga meenutama, sest safarile olen ma valmis iga kell tagasi minema, Kili oli vaatamata tippu jõudmiseta siiski imeline ja Sansibar oma valge liiva ja helesinise ookeaniga ei saagi muudmoodi kui ainult hästi mälestustesse jääda. Elagu Aafrika!

Mis see kõik maksab?

Kuna keegi nagunii tunneb huvi, võin kirja panna, mis selline pikk ja eriilmeline reis maksma läks. Õnneks või kahjuks on mul eelarve Excelis lahti kirjutatud ja ma tean täpselt, mis summa selle reisi alla magama pandud sai. See oli selgelt minu elu kõige kallim reis. Ma kogusin alates 2020. aasta alguse Sri Lanka reisist selle reisi jaoks raha: konkreetselt igakuiselt 2 aastat järjest. Enne Tansaania reisi polnud ma 2 aastat Eestist sammugi väljaspool käinud.

Toon välja eelarve jaotuse olulisemate kuluridade kaupa. Hotellide ja söögieelarve juures on välja arvestatud safari ja Kilimanjaro päevad, sest seal eraldi hotelli ja söömise eest maksma ei pidanud, kõik söögid olid mõlemal hinnas. Meie reisi eelarve ühele inimesele kolmeks nädalaks oli 4500 eurot:

• Lennupiletid (KLM): 600€
• Siselend Sansibarile (Precision Air): 95€
• Transport Tartust Tallinnasse (ja ööbimine): 30€
• Viisa: 45€
• Reisieelne COVID-test (Synlab): 45€
• Kindlustus koos ohtliku tegevuse lisakaitsega (Swedbank): 150€
• Hotellid: ca 30€/inimene, kokku ca 475€/inimene (ööbimine kaheses toas)
• Söömine ja joogid: ca 20€/päev, kokku ca 300€ (ilma alkoholita, mida ma ei tarbi)
• Kohalik transport: 80€/inimene
• Safari: 450€
• Kilimanjaro (Machame, 6 päeva) koos tippidega: 2100€
• Muud tegevused (muuseumid, vaatamisväärsused, paaditripid): ca 100€/inimene
• Varustuse rent: 35€
• Kohalik SIM kaart 20 GB andmemahuga: 15€

Kuludest on välja arvatud varustus, mis Kilimanjaro jaoks ostetud sai. Õnneks selle täpset kogukulu pole ma kokku arvutanud: see jagunes sujuvalt kahe aasta peale ära. Mingi varustus oli ka varasemast olemas, näiteks matkasaapad. Varustust ostes lähtusin printsiibist, et ostan ainult neid asju, mis enne ja pärast Kilimanjarot kasutust leiavad. Õnneks soojad ja tehnilised riided, jalanõud ja varustus kuluvad meie kliimas nagunii ära. Kohapealt rentisime magamiskoti, magamismati, matkakepid ja vihmapüksid.

Eks natuke masendusse ajab, et kunagi tuleb sama kallis reis veel ette võtta, kui Kilimanjaro tipp tahta ära vallutada. Vähemasti on varustus olemas. 🙂 Kui sul on reisi kohta veel mingisuguseid küsimusi, kirjuta need kommentaaridesse ja püüan vastata.

Kord südamehaigena oli mul kaks unistust: korra veel läbida täispikk jooksumaraton ja vallutada Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro tipp. Eelmise aasta oktoobris täitsin ma esimese ja selle aasta veebruari alguses püüdsin täita teise. Püüdsin, kuid vaatamata kõigele see siiski ei õnnestunud.

5. päev (1.02.2022): Kilimanjaro 1. päev

• Machame värav (1800m) -> Machame laager (3000m); 11 km, 5,5 tundi

Viimaks kauaoodatud Kili! Safarijärgsel õhtul sai suurest spordikotist kõik Kili mõistes ebavajalik välja pakitud ja matkavarustus Kiliks valmis pandud. Vetthülgava spordikoti sees kasutasin suurt prügikotti, et tagada täielik veekindlus. Aafrikale omasel moel me kokkulepitud kella 10 ajal hotellist muidugi minema ei saanud, läks tunnike kauem. Saabus ca 40 inimest, kes meie 10-liikmelist punti mäel abistama hakkasid: giidid, abigiidid, kokad, köögistaff ja loomulikult porterid ehk kandjad. Kilimanjarot ei ole rahvuspargi reeglite järgi lubatud ronida ilma pakikandjateta. Maksimaalne lubatud varustuse kaal inimene kohta tema spordikotis, kuhu läheb ka magamiskott ja mida kannab porter, on 15 kilogrammi. Tundub palju, kuid arvestades, et mäel tuleb olla valmis temperatuurideks +30 kuni –25 ja päikesest lumesajuni, tuleb varustust hoolikalt valida. Lisaks on igaks päevaks hädapärane matkajal endal seljakotiga kaasas. Minu seljakoti kaal koos igapäevaselt vajaliku 3 liitri vee, vihmariiete, ühe soojema kihi, kaamera ja muu hädapärasega oli 10 kilogrammi kanti. Õnneks mu Osprey seljakott tegi selle kaalu kandmise päris kergeks. 🙂

Vallutasime Kili mööda Machame rada, mis on tuntud ka viskirajana, sest pole kõige leebem rada, kuid on see-eest äärmiselt põnev. Esimesel päeval saime rajale kella kahe paiku päeval ja kõndisime viis tundi ehk kuni päikeseloojanguni. Kohe, kui olime matkaga alustanud, hakkas kallama nagu oavarrest. Läbisime vihmametsa tsooni ja saime korralikult vihma kogu päeva vältel. Vaid lõuna ajal sai korraks vihmakeebi seljast võtta.

Esimese päeva võtsime juba ca 1000 meetrit kõrgust: seda on palju. Alustasime 1800 meetri kõrguselt ja jõudsime välja peaaegu 3000 meetri peale. Kõrgus andis umbes poole maa peal endast juba märku: pidin tegema vahepeal kiire metsapeatuse, sest kõhus olid valusad torked. Õnneks oli mul kotis esmaabipakk igal hetkel kaasas ja Loperamid sai kohe sisse võetud. Lõunapaus ja söömine tegi olemise värskemaks. See oli üldine muster peaaegu kogu matka vältel: enne lõunat sai võetud palju kõrgust ja mu keha andis sellest alati märku, kuid pärast pausi oli parem.

Rada läbi vihmametsa just kerge polnud, ikkagi üpris järsk pidev tõus väga üksikute ja lühikeste lamedamate osadega. Kokku 10,5 kilomeetrit. Esimese päeva lõpuosas olin kindel, et nüüd on mu joogisüsteemiga midagi katki, sest mul ei õnnestunud voolikust vett saada. Laagris selgus, et kott oli tühi ja olin viie tunniga probleemideta 2,5 liitrit vett ära joonud. 😯 Esimene laager Machame Camp ise asus juba vihmametsa ja moorland (rabamaa/nõmm) tsooni piiril. Meile valmistati maitsev õhtusöök: kurgisupp, pasta kanaga ja puuviljad. Mõõtsime ka saturatsiooni, mis minul kõikus 93–95% vahel: väga hea näit. Ajasime juttu ja kuskil kella 22 paiku läksime tuttu. Märjad riided tulid magamiskotti kaasa, sest see on ainus võimalus mäel midagi kuivatada.

6. päev (2.02.2022): Kilimanjaro 2. päev

• Machame laager (3000m) -> Shira Cave laager (3840m); 6 km, 5,5 tundi

Teisel päeval oli äratus kell 6.30. Uni polnud suurem asi, vähkresin pidevalt ja olin kuskil poolunes kahe maailma vahel. Kiire näo- ja hambapesu, Ahto sünnipäevalauluga äratamine ja hommikusöök, kuhu kuulus tort, mille üks kandja Ahto jaoks üles oli tassinud. Täisteenindus. Korraks näitas Kili tipp end pilvede vahelt. Ikka kuradi kõrge! 😬 Pakkisime kotid uuesti kokku, täitsime veepudelid/veekotid, desinfitseerisime vee vastavate klooritilkadega ja kella 8 paiku hakkasime liikuma.

Teisel päeval ootas meid ees väga raske lõik lõputuid kivitreppe. Vaid 5,5 km matka, kuid taaskord pea 1000 meetrit tõusu. Tõeliselt järsk tõus. Kõrvad pidevalt lukus ja pea vaikselt kumisemas. Kui viimaks lõunapausi aeg kätte jõudis, oli mul suhteliselt kehv olla. Järgmised 700 meetrit tõusu olid juba mõjumas. Söögiisu polnud üldse, mis mägedes ei ole hea märk. Kõrgushaigus ei ole nali. Istusin maha, hakkasin endale elektrolüütidega vett sisse kulistama ja vägisi toppisin ka toidu sisse. Vaikselt hakkas parem ja 45 minuti pärast uuesti teele asudes oli juba palju parem olla.

Pärast WC peatust tuli vihmakeebid selga tõmmata, sest pilv liikus meile peale ja hakkas jälle sadama. Õnneks mitte väga hullult, kuid piisavalt, et kivine rada veel libedamaks teha. Edasine rada oli veidi laugem, kuid tehnilisem. Ületasime mitu oja ja paaris kohas tuli päris rasketel kitsastel kivistel mäeservadel turnida. Õnneks giidid aitasid igati ja kõik jõudsime edukalt 3900 meetri peale kohale. Sealt edasi oli teise laagrisse ehk Shira Cave Campi minna vaid pool tunnikest ja tee oli lauge (isegi veidike allamäge). 🙂

Laagrisse jõudsime kella 14 ajal. Puhkasime ja söögitelgis jõime teed ja sõime popkorni. Kuna ilm andis järele, tegime kell 16 veel ilma seljakottideta väikese tunniajase aklimatisatsioonimatka ca 100 meetrit kõrgemale ja tulime siis alla tagasi õhtust sööma. Taaskord väga maitsev toit, seekord suvikõrvitsasupp, kartul, kana ja köögiviljakaste ning puuviljad. Saturatsioon oli langenud 88–92% protsendi vahele, mis ikka veel on väga hea tulemus. Enesetunne võrreldes lõunaga oli sada korda parem, söögiisu oli kenasti tagasi ja pea oli selge. Magama läksime juba kella 21 paiku.

Uni oli veidi parem kui eelmisel ööl, kuid vahepeal hakkas väga külm ja õues oli väga tuuline, seega tõmbasin omale magamiskotti meriinopesu peale veel sulejope selga. Pidev ärkamine vetsuhäda peale on mäel ülitavaline asi, aga kes see tahab sinna külma ronida ja jalatseid jalga panna ning läbi laagriplatsi WCsse kõndida? Kella poole nelja ajal ärkasin aga järjekordse hädaga, käisin ära ja siis enam eriti und ei tulnud. Kirjutasin valmis need read, mida praegu loed, ja magasin veel tunnikese. Kurk valutas juba kolmandat päeva ja lisandumas oli nohu. Kraadiklaas näitas 37,2, kuid hommikul ärgates oli palavik õnneks kadunud.

7. päev (3.02.2022): Kilimanjaro 3. päev

• Shira Cave laager (3840m) -> Lava Tower (4600m) -> Barranco laager (3950m); 11 km, 8 tundi

Äratus 3900 meetri peal kell 6.30, kell 7.15 hommikusöök ja kell 8 asusime juba teele. Meid ootas ees peaaegu 11-kilomeetrine teekond: neist esimesed seitse 700 meetrit ülesmäge kuni Lava Towerini ja sealt edasi peaaegu neli kilomeetrit allamäge 4000 meetri peale tagasi. Teoorias hea aklimatiseerumiseks. Kolmanda päeva rada polnud enam nii tehniline nagu eelmised kaks päeva, samuti oli tõusu vähem, aga kuna absoluutkõrgus oli päris suur, siis hakkas see tundma andma. Looduslikult olime jõudnud juba alpikõrbe tsooni piirile, kus enam palju taimestikku pole. Madalad taimed, ei mingit varju ilmastiku eest ja lihtsalt lõputult kive.

Läksime eriti pole-pole (tõlkes: rahulikult) ja 4600 meetri peale Lava Towerisse jõudes olin ma omadega läbi. Finito. Ei aidanud ei vahepeal söödud Snickers, ei joodud vesi, ei tihedad pausid. Söögiisu oli jälle kadunud ja pea täiega kumises. Nagu aju ei mahuks enam koljusse ära. Ükski neist sümptomitest pole kõrguses ebatavaline, kuid õnneks ei esinenud mul oksendamist, tasakaaluhäireid ja laagrites aklimatiseerusin kenasti ning tundsin end hästi. Toppisin vägisi endale natuke suppi ja kana sisse ning jõin hoolega elektrolüütidega vett. Istusime mõnda aega ja vaikselt hakkas parem, keha andis järele. Lõunapaus päästis, nagu kaks eelmist päeva.

Tagasi allapoole Barranco laagrisse tulime vist üle kahe tunni mööda tehnilist kivist rada. Kolme kilomeetriga langeda 600 meetrit pole nali, see annab tunda kõigis lihastes ja liigestes. Laagrist avanes kena vaatepilt õudsele Barranco seinale, mida järgmisel päeval vallutama asusime. Õhtul sadas ka vihma, aga meie matka ajal oli esimene kuiv päev. Positiivne. Vaikselt hakkas söögiisu tagasi tulema ja kui telgis asjad paika ja endale kuivad riided selga sai, oli jälle peaaegu inimese tunne sees. Kõht oli tühi, peavalu lahendas valuvaigisti. Pulss oli pidevalt lamades 100 ja rohkem, rahulikult laagris jalutades ligi 140. Mitte ainult minul, vaid kõik olid tuttavad selle tundega, et telgis magama jääda on päris keeruline, kui süda peksab sees 100 lööki minutis, tavapärase 45–50 asemel. Tunne, mida pole kohanud kuskil kunagi varem. Ainult mäel.

8. päev (4.02.2022): Kilimanjaro 4. päev

• Barranco laager (3950m) -> Karanga laager (3995m) -> Barafu laager (4600m); 10 km, 9 tundi

Tavapärane 6.30 äratus ca 4000 meetri kõrgusel. Mina ärkasin lisandunud köha ja 37,4 palavikuga. Lisaks kõigele oli viimase nädalaga merepinnast kõrgemal hakanud üle 10 aasta (!) kasvama uuesti üks mu tarkusehammas, mis parema suupoole päris valusaks tegi. Hmm. Ei olnud hea kompott. 😕 Samas saturatsioon oli ikka 91. Seega aklimatisatsioon oli hea, kuid haigestumine pani meie giidi ja minu siiski muretsema. Peotäis ravimeid sisse ja tuli edasi matkata, valikut ju polnud. Ees ootas kurikuulus Barranco sein. Ettekuulutavalt võib öelda, et Barranco polnud kõige hullem osa sellest päevast. Oli päris jubedaid kohti ja jäiseid kive, kuid igal pool olid abistajad, kes aitasid nõu ja jõuga. Lisaks sai selle tehnilise lõigu läbida hommikul värske pea ja niivõrd-kuivõrd puhanud kehaga.

Hullem algas pärast Barrancot. Laskusime oma jalalihaseid ja -liigeseid proovile pannes tõeliselt sügavasse orgu, mis sai tähendada vaid üht: sealt tuli jälle ülespoole Karanga laagri poole ronima asuda. Oeh, lihtsalt oeh. 😐 Karangasse jõudes oli juba paras väsimus sees, olime matkanud koos pausidega ca 5 tundi, sõime seal kiire lõuna ja asusime teele Barafu laagri suunas. 7-päevane Machame rada jääb Karangasse laagrisse ja jätkab teekonda Barafusse järgmisel päeval, 6-päevane ehk meie versioon liidab kaks päeva kokku. Olin juba enne reisi 7-päevase matka poolt, et mitte teha ülipikka päeva enne tipuööd, kuid kahjuks osutus valituks 6-päevane.

Silt oli kurjakuulutav: minna 4 km, milleks kulub 4 tundi. Ma olin niigi juba omadega suhteliselt läbi ja teadmine, et juba mõne tunni pärast ootab ees tipuöö, ei lohutanud. Tuli võtta jälle mitu suuremat tõusu ja kõige tipuks hakkas lõpus lund ja lörtsi sadama. Jäin koos härra Jooksja ja veel ühe matkaja ja kahe giidiga grupist maha. Kõrgus keris uuesti 4600 meetri ligi ja mu keha läks shut downi. Ilmselt mõjusid haigestumine ja kõrgus korraga, sest Barafu laagrisse jõudsin koos giidiga pärast 9-tunnist teekonda meie pundist viimasena. Liikusin viimasel tõusul taktis: astun 20 sammu, hingan paigal seistes 10 korda järele. Väga hull. Mul oleks väga olnud vaja seda 7-päevast rada, mille 4. päev pole nii intensiivne.

Olin kuskil maa ja taeva vahel, täielik elav surnu. Tuikusin mööda kive meie laagriplatsi poole koos giidiga, kes lõpus tassis mu seljakotti. Ma ei suutnud viimased tunnid isegi vett juua, söömisest rääkimata. Vedasin end telki, kuhu lihtsalt sisse langesin. Härra Jooksja võttis mul matkasaapad jalast ja pani mulle kuivad riided selga. Ma ise olin praktiliselt kontaktivõimetu. Sellises seisus ma end varasemast kunagi ei mäleta, ei haigena ega ühegi füüsilise väljakutse järel. Lihtsalt lamasin oma madratsil ja nutsin, sest sain aru, et minust tippuminejat enam pole. 😥 Samal ajal, kui teised ühistelgis 5 tundi enne tipuüritust õhtusööki sõid, lamasin mina palavikus, nuttes, pea tõsiselt ringi käimas ja iiveldusega oma telgis. Kurb.

Leinasin oma leinamised ära, võtsin end kokku ja vedasin end oma kõikuva horisondiga söögitelki. Sõin natuke suppi ja ananassi, muu toit alla ei läinud. Asi seegi. Surusin veel aspiriini sisse, et palavikku veidigi vähendada. Panin kokku asjad tipuürituseks, pakkisin koti maksimaalselt kergeks ja jätsin isegi kaamera maha. Sain 3 tundi magada.

9. päev (5.02.2022): Kilimanjaro 5. päev

• Barafu laager (4600m) -> (Uhuru tipp (5895m)) -> Barafu laager (4600m) -> Mweka laager (3100m); 15 km, 10 tundi

Südaööl ärgates oli enesetunne ikka veel väga hõre, sest mida muud ta haigena, palju matkanuna, vähe maganuna, suhteliselt nälginuna ja 4600 meetri peal muud oleks saanud ollagi. Hääl oli köhimisest praktiliselt lahkunud. Otsustasin ikkagi proovida tipuvallutusele minna. Härra Jooksja tundis end üpris okeilt, kui välja arvata fakt, et ta polnud 1,5 päeva korralikult süüa suutnud. Veepudelid täideti ära ja 8 liiget 10st sai teele asuda.

Miks 8, mitte 10? Üks meie grupiliige ärkas tipuööl sellises mäehaiguse faasis, et ta ei saanud jalgu alla, polnud kontaktivõimeline ja oli vaja seega kohe mäelt alla haiglasse toimetada. Tema elukaaslane loomulikult läks koos temaga. Seda kõike nähes oli mul isegi hästi läinud. Ma olin omal jalal püsti ja liikusin.

Asusime kell 1 tipu poole teele. Laagrist oli sinna ca 1300 meetrit kõrgust minna. Seda on palju ja see tõus on järsk, eriti raskeks teeb selle asjaolu, et ronitakse öösel ja olematu taastumise pealt. Ilm oli küll täiulik: peaaegu puudulik tuul, selge, null sademeid. Juba varsti jäin koos härra Jooksjaga ülejäänud pundist maha, meiega jäi üks giid. Ta võttis mu seljakoti enda kanda, sest nägi, et mul on raske. Hakkasin kasutama taktikat 100 sammu astun, siis korraks puhkan ja hingan järele. Niimoodi jõudsime 3 tunniga 5200 meetri kõrgusele, ca 600 meetrit kõrgemale kui Barafu baaslaager. Tippu oli minna veel 700 meetrit ja umbes 4 tundi. Lisaks allatulek.

Selleks hetkeks need pausid enam ei aidanud. Mul iiveldas kohutavamalt kui kunagi varem, aju tundus koljuluu jaoks vähemalt kaks korda liiga suur ja silme ees virvendas. Horisont ei olnud enam otse ja pimeduses kividel ukerdamine muutus aina ohtlikumaks. Ma hakkasin komistama. Ka härra Jooksjal oli järsult olemine hullemaks läinud. Süüa ei suutnud kumbki mitte midagi ja isegi vesi ei läinud alla. Olime täiesti energiast tühjad ja võlas juba eelmisest päevast. Pidasime tükk aega nõu ja otsustasime, et peame oma tervise huvides alla minema. Kui tahtejõu najal suudaks me end kraatri servale Stella punkti võib-olla kohale vinnata, siis pärast seda tuleb ka turvaliselt ja elusalt mäelt alla saada.

See oli väga raske ja kurb otsus. Nii raske oli giidile öelda, et lähme alla, me ei suuda summitida. Giid oli nõus, et peame lähtuma enesetundest ja selle järgi saab teha vaid õige otsuse. Kui baaslaagrist alla viib meditsiinilisel vajadusel vastav inimjõul liikuv arstikäru ja on olemas ka helikopteri maandumisplats, siis baaslaagrist ülevalpool saab aidata vaid inimene, sh vigastatute allakandmisel. Seal ei ole mingit tehnoloogiat, vaid puhas piiratud inimjõud. Kui pilt silme ees kõigub, ei saa turvaliselt mäel liikuda. Oleks tahtnud nutta ja karjuda, aga tuli alla minna.

Kui üldiselt allapoole liikudes peaks enesetunne paranema, läks mul kiirelt palju halvemaks. Ma lihtsalt tuikusin ja puhkasin iga paari sammu järel. Nagu oleks purupurjus või mingi aine mõju all. Uni tahtis kogu aeg püstijalal peale tulla. Ma oleks nagu ennast kuskilt kaugusest jälginud, kogu see allatulek on mälestustes nagu unenägu. Ma pole päris kindel, kuidas ma sealt alla tulin, aga härra Jooksja ütleb, et omal jalal ja välise abita. Mäletan vaid seda, et päikesetõusul käskisin härra Jooksjal paar fotot teha ja alla tulles kohtusime legendaarse porteri mister Happymaniga, kes oli väga kaastundlik ja empaatiline, täiesti erinev oma tavapärasest high-energy “Happy-happy!” suhtumisest, mida eelnevad neli päeva näinud olime. Läksime alla vähemalt sama kaua kui üles. Tegin õige otsuse, et alla tulin. Oleks ma üles läinud, oleks ehk ime läbi Stellasse jõudnud, aga sealt alla? Ma ei kujuta ettegi.

Tagantjärele on alati lihtne mõelda, et ma ju oleks jõudnud, miks ma alla andsin ja alla tulin, aga kui mina tegin sel ööl otsuse alla tulla, siis pidi asi olema päris tõsine. Mina tegin selle otsuse. See inimene, kes eesmärk silme ees on korduvalt end puru tõmmanud, läbi põletanud ja segi töötanud. Küllap siis oli see õige otsus. Pilkases pimeduses kaljudel tuikumine pole just pehmelt öeldes ideaalne lahendus.

Tol päeval oli imekaunis päikesetõus, mida teised nautisid Kilimanjaro tipust Uhurult, kuid meie härra Jooksjaga Kilimanjaro jalamil mäest alla ukerdades, enesetunne sitemast sitt. Meie taga oli vaade, mis oli nii kaunis, aga nii kibe. Pisar tahtis silma tulla ja tahab siiani.

Saime tunnikese magada, pakkisime oma asjad kokku, meile tehti munaga täidetud sooja võileiba, mille kahepeale kuidagi alla surusime, ja nelja tunniga viis giid meid 3100 meetri peale meie viimasesse Mweka laagrisse. Tassis jälle minu seljakotti, kuna tundusin talle veel liiga nõrk. Lõuna ajal High Campis küsisin giidilt, mitu korda ta on tipus käinud. 50. Meie grupis oli giide, kellel see arv on 200 ligidal, seega 50 polegi giidi kohta väga palju. Küsisin, kas ta on näinud kedagi Kilil suremas? Vastus oli kiire jah. 😶

Olime juba niipalju allapoole tulnud, et lõunal sõime mõlemad ära kogu portsu, mis meile kaasa oli pandud. Isu hakkas tagasi tulema, horisont kõikus palju vähem silme ees. Saime korraliku paduka kaela ja viimaks jõudsime oma viimasesse laagrisse, mida alles tipust tulijate jaoks üles sätiti. Meie telk oli õnneks juba valmis, seega saime puhkama ja pikutama hakata. Passisime Mweka laagris mitu tundi. Köhisin telgis nagu hobune, lõpuks hakkas kopsudest mingeid jubedaid limaklimpe eralduma. Kõik palavikurohud olid vaikselt otsa saamas. Kui tipulised viimaks alla tulid, oli see taaskord minu jaoks kibe hetk. Kõik need emotsioonid, vaated ja fotod, millest me ilma jäime. Valus.

Sõime tipuöö järel laagris telgis õhtust ja meie Eesti reisijuht küsis: “Ega sa ju pole väga õnnetu, et üles ei jõudnud?” Ma suutsin vaid vastata: “Mu nägu ütleb päris hästi, kui õnnelik ma praegu olen.”

10. päev (6.02.2022): Kilimanjaro 6. päev

• Mweka laager (3100m) -> Mweka värav (1650m); 9 km, 3 tundi

Viimasel päeval tänasime kõiki meid aidanud personaliliikmeid ja nemad omalt poolt tänasid meid lauluga. Väike kurbus oli hinges, sest tegime viimase 3-tunnise matka alla Mweka väravasse, sõime viimase matkalõuna ja lahkusime Kilimanjaro rahvuspargist. Vägisi oli sees tunne, et midagi jäi tegemata. On siiani. Hinges oli põhjatu täitmata auk. On siiani. Kunagi tuleb jälle see suur summa raha kokku koguda, Kilile tagasi minna ja see tipp vallutada.

Huvitavat statistikat:

• 6 matkapäeva
• 62 kilomeetrit
• 41 aktiivset tundi
• 4577 tõusumeetrit
• 13 000 kulutatud kalorit
• Maksimaalne kõrgus 5207 meetrit merepinnast

Nimekiri kõigest, mis mul mäel kaasas oli:

Tansaania reisipäevik jätkub järgmises postituses, kus sõidame Sansibarile lebotama ja rannamõnusid nautima.