2019. aasta eesmärkide kokkuvõte

Eelmisel aastal samal ajal kirjutasin:

Nagu ma juba 2018. aasta eesmärkide kokkuvõtte postituses kirjutasin, oli möödunud aasta minu jaoks keeruline, kurnav ja väsitav. Seetõttu olen ma 2019. aastaks seadnud endale eelkõige eesmärgiks proovida veidikenegi aega maha võtta, stressi vähendada ja rohkem magada. Lisaks juurde veel üht-teist, mis mulle oluline on. 

Aasta hiljem võin öelda, et kohustuste ja stressi vähendamisega tegelesin ma sel aastal kõvasti, aga kahjuks juhtus see kõik liiga hilja. Enne andis keha alla, sest viimaste aastatega turjale kuhjunud koorem oli lihtsalt liiga suur. 2019 oli veelgi keerulisem, kurnavam ja väsitavam. Ma ei taha isegi teada, mitu aastat mu elu viimase poole aasta arvelt lühenes.

1. SÄÄSTA 50% SISSETULEKUTEST

Tehtud! Plaanisin säästa iga kuu keskmiselt 50% sissetulekutest:

  • sellest 80% panna remondikontole – läks 77,7%,
  • 15% investeeringutesse – läks 16,8%,
  • ja 5% meelerahufondi – läks 5,4%.

Tegelikkuses säästsin sel aastal 54,3% sissetulekutest (eesmärk täidetud!), mida on protsent vähem kui eelmisel aastal, aga tuleb arvestada, et vähesema rabelemise tõttu olid ka tulud 5% võrra väiksemad. Lisaks kahanesid ettevõtte müügitulud drastiliselt (35%), sest fototöö ja kirjutamisega ma haiguste kõrvalt tegeleda enam ei jõudnud ega tahtnud. Eelarves püsisin väga kenasti, ületades seda aasta lõikes vaid 4%. Pole üldsegi paha.

Järgmisel aastal ma endale 50% eesmärki ei sea, vaid lasen eelarve natuke lõdvemaks. Luban endal igakuiselt kulutada 54% ja panen kõrvale 46%. Säästetud raha jagan nelja kategooriasse:

  • reisimisele 20%: plaanis on üks kaugema sihtkohaga reis,
  • tervisele 15%: alustan raha kogumist silmalaseropiks ja tarkusehammaste opiks,
  • meelerahukontole 5%
  • ja investeerimiseks 60%.

Sel viisil tegutsedes läheb investeeringutesse sissetulekutest ca 28%, mida on natuke vähe, sest järgmise aasta plaan on rohkem puhata ja tervist taastada. Samas on summa tunduvalt suurem kui remondi ajal (7,5%), seega siiski progress. Küll jõuab sinna 50% klubisse veel liikuda, praegu on põhiline tervisega reele tagasi saada.

2. VÄHEM KOHUSTUSI = VÄHEM STRESSI

Tehtud! Ütlesin lisaraha teenimise võimalustele mitmel korral “ei” ja vähendasin olemasolevate kohustuste hulka, aga kahjuks sellest jäi väheks. Tuleb veel tegevusi vähendada. Hea, kui oma palgatöö pingeid ära kannatan.

3. IGA ÖÖ VÄHEMALT 8 TUNDI UND

Tehtud! Usute või mitte, aga ma tõepoolest olen maganud vähemalt 8 tundi absoluutselt iga päev. Okei, vahel on olnud uinumisega raskusi, aga olen enda poolt teinud kõik, et vähemalt 8 tundi öösel voodis pikali veeta. Ainult ühel ööl, kui me Saksamaal reisimas olime, jäi ööuni natuke lühemaks kui 8 tundi, aga ma magasin selle autos ja lennukis järele. Viimasel ajal olen saanud ka 10–11 tunni kaupa magada, mis on olnud super. Ma ei taha teada, mis mu tervisest siis oleks saanud, kui ma oleks oma tavapärase 5–6 unetunniga jätkanud.

4. RAHULOLU PAKKUVAD JOOKSUVÕISTLUSED

Nii ja naa. Pigem vist ikka feilisin selles osas. Kevadel olin lihtsalt rahulolematu, et hea vorm ei realiseeru, aga sügishooaega mul praktiliselt ju ei olnudki. Siiski olen väga tänulik, et mu keha ja vaim selle Berliini maratoniga nii kenasti hakkama said, kõike toimunut arvestades. Kes teab, millal mu järgmine jooksuvõistlus üldse toimub ja millal tuleb aeg, kui ma maratoni joosta võin, suudan ja tahan.

5. EETILISED RÕIVAD JA JALANÕUD

Tehtud! Rõivad ja jalanõud (välja arvatud üksikud sporditooted, nagu ka eesmärgiks seadsin), mis sel aastal ostsin, olid kõik kas taaskasutusest või eetilistelt brändidelt. Tõele au andes polnud neid riideid just eriti palju, sest mul pole olnud eriti aega taaskasutuspoodides ringi tuhlata. Mu garderoob vajab veel kõvasti vajadusepõhist täiendust. Igasugune tahtmine kiirmoe poodidesse sisse astuda on täiesti kadunud.


Eesmärkide täitmise osas võib selle aastaga üpris kenasti rahul olla. Kahjuks jääb aastat varjutama kõik see, mis alates augustist mu tervist tabanud on, seega on raske millestki muust oma elus rõõmu tunda. Elu on justkui seisma jäänud, samal ajal kihutades minust täie kiirusega mööda. Imelik ja ebameeldiv seisund.

Järgmiseks aastaks ma endale ühtegi eesmärki kirja ei pane ja püüan ühe aasta elada ilma eesmärkideta rahulikus kulgemises. Kuidas ma saakski mingeid eesmärke seada, kui ma isegi seda veel ei tea, millal ma end jälle iseendana tundma hakkan. Eks näis, mis sellest välja tuleb. Igal juhul on selline eesmärgistamata elu minu jaoks tohutult uus ja äärmiselt hirmutav.

Ummik

Tänane postitus on üks kogum igasuguseid mõtteid, mida ma vahel mõtlen. Üritasin sellest mingit tervikut luua, aga väga hästi just ei õnnestunud. Kui mõni mõte kõnetab, siis palun räägi kaasa. Kaasamõtlemine on miski, mida mul praegu väga vaja läheb, et oma ummikseisust liikuma saada.

Iga päev kulutab tavaline täiskasvanud inimene kolmandiku, tegelikult isegi rohkem selleks, et teha tööd ja luua väärtust. Aeg on meie kõige kallim ressurss, seda enam, et meist keegi ei tea, palju seda meil veel ees ootamas on. Iga päev läheb suur tükk meie kõige väärtuslikumat ressursi töötegemise alla. Aga kas me loome sellega ka päriselt väärtust? Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

Mina näiteks panustan oma tegevuse ja sisendiga millegi suure juhtimisse, mis peaks ühiskonnale ja tulevastele põlvedele igati palju kasu looma. Minu töö viljad peaks aitama hoida õiget suunda eesmärgini jõudmiseks. Kui juht on kapten, on minu töö koos kaaslastega hoolitseda, et rooliratas oleks terve ega logiseks kuskilt otsast. Minu jaoks on tegu vastutusrikka tööga. Vastutustundetult tegutsedes sõidaks laev ju karile!

Ma ei oska elada ega tegutseda pooles vinnas. Mulle tuletatakse viimasel ajal pidevalt meelde, et “ära võta südamesse” või “ära võta isiklikult“. Aga ma ei oska nii! Kui ma teen, siis ma tahan teha hästi. Ma ei taha teha midagi linnukese pärast paberil või Excelis. Et saaks kuidagi kaelast ära. Ma tahan, et oleks sisukalt tehtud. Ma tahan, et minu tegemistest oleks kasu. Sest mis mõtet on oma aega raisata kasutule?

Kui lihtne on iseenesest mõistetavaks pidada neid asju, mis sujuvalt toimivad. Kui kerge on stabiilsusega ära harjuda või veel hullem: seda igavaks või mõttetuks pidada. Võib jääda mulje, et stabiilsus justkui ei vajagi pingutust. Aga jalgratas kukub lõpuks ikka külili, kui sa enam ei vänta. Ootamatult asfaldile maandudes ei tundugi see igav stabiilsus enam nii kehv variant.

Ma proovin kriitikale mitte põikpäiselt vastu vaielda, vaid seda analüüsida, sest minu loomuses on oma elus kõike analüüsida. Vahel tulebki välja, et saab teisiti või et saab paremini või et saab kuidagi muudmoodi. Aga kriitikat ja tagasisidet on mitut sorti. Kui sa oled selline inimene nagu mina, kipud sa esimesena ikka iseend süüdistama, kui midagi kuskil vähegi halvasti on. Ja on piisavalt neid, kellele see stsenaarium jube hästi sobib.

Kellele meist ei meeldiks olla kasulik, tubli või edukas? Kord saadud eduelamused tuhmuvad lõpuks. Kui uusi aga peale ei tule, kuidas siis edasi liikuda? Mina tahan edasi pürgida, mitte ühel kohal tammuda. Nii ma satungi ummikusse. Tahaks edasi liikuda, aga ei oska. Igas meepotis on oma tõrvatilgad, mida kõrvaltvaataja tihti ei näe. Aga kuidas aru saada, et oma meepotti enam ei päästa? Millal on aeg otsida uus meepott?

Ma võtan alati isiklikult. Sest kõik, mida ma teen oma suure pühendumusega, saab osakeseks minust. Kuidas elada nii, et sa teed midagi päevast päeva ja aastast aastasse, aga see ei saa osakeseks sinust? Ma ei oska. Ma olen üpris kindel, et ma ei taha nii elada. Vähemalt mina ei oska selektiivselt tundetu olla.

Kui me muutume tuimaks ja tundetuks negatiivsete emotsioonide osas, kandub see tuimus ja tundetus edasi ka kõigesse ilusasse. Ma tõesti usun sellesse, sest ma olen seda ise kogenud. Mõtlen tagantjärele mingitele saavutustele, hetkedele ja sündmustele ning avastan, et ma pole osanud neist rõõmu tunda, sest ma olen samal ajal püüdnud olla tundetu mure, kurbuse, valu, pettumuse või viha osas. Väga kurb on nende avastusteni jõuda. Elu justkui tõttab mööda, ilma et ma temast päriselt osa saaks. Pikaajaliselt kestev stress teeb elurõõmuga 1-0.

Kui minu käest hiljuti küsiti, kuidas ma näen oma tööelu viie või kümne aasta perspektiivis, ei osanud ma eriti täpselt vastata. Ei osanudki midagi vastata. Kui ma oma elu ette kujutada proovin, näen ma seal selgelt kõiki muid teemasid. Seal on teatud inimesed, seal on kodu ja kodukoht, seal on maailmas ringivaatamist, loomulikult on seal sporti… Aga tööalaselt – üks suur must auk.

Hunnik tühjust, mis ärevaks teeb. Oskamatus mingit suunda võtta. Ka kõige paksemas udus olen ma suutnud tavaliselt mingi suuna valida, tavaliselt selle, mis südamele õige tundub. Aga selles udus ei oska üheski suunas astuma hakata…

Paigalseis.

Ummik.

Categories Muu