Mälestades Mõmmit

Mõmmi saabus pisikese kiisupojana härra Jooksja perre 2001. aasta kevadel, üle 20 aasta tagasi. Mõmmi elu esimesed 17 aastat möödusid maakohas, kus ta sai olla täpselt nii metsik, kui ta ise soovis. Sellesse eluperioodi jääb hoovi peal rebasekutsikatega mängimine, 2. korruse rõdult allakukkumine/allahüppamine ja elektriposti otsas istumine.

Algusest peale teenis Mõmmi igapäevaselt välja talle antud nime, olles kõige ehtsam kaisukaru, keda eales nähtud. Mõmmi oli üdini sõbralik, tore ja viisakas kiisu. Mõmmi oli see hea kass, kes peaaegu kunagi ei kräunu, vaid ootab vaikselt käpaga ust puudutades ukse taga, et sa ta sisse laseksid; kes ei hävita ühtegi diivaninurka; kes ronib sulle sülle ja rinnale, et valjult kurruda ja nurruda. Millegipärast meeldisid talle eriti mehed, olgu nad siis võõrad või omad. Mõmmi oli kõigi külaliste lemmik: ka nende lemmik, kes enda sõnul ei olevat suuremat sorti kassiinimesed.

Minu ellu tuli Mõmmi veidi üle kolme aasta tagasi. Perenaise haiglas viibimise ajal vajas kiisu hoiukodu. Härra Jooksja oli Norras, seega saabus Mõmm täiesti võõrasse kohta, remonditsooni veel pealekauba, peaaegu täiesti võõra inimese juurde. Minu juurde. Juba esimesel õhtul tuli ta minu kõrvale ja lasi nurru valla. Algus ei läinud aga valutult, sest 17-aastase kassi jaoks oli see elumuutus niivõrd stressirikas, et sattusime stressist tingitud tervisehädaga kohe teisel päeval arsti juurde. Paari nädalaga said meist aga suured sõbrad: selle aja lõpuks tudus Mõmmu mul süles ja oli võitnud mu südame.

Siis saabus aeg Mõmmi tagasi tema koju perenaise juurde viia. Kristel ütles mulle kord trennist koju kõndides: “Ära muretse, kiisu saab hakkama.” Mille peale oskasin ma vastata vaid: “Aga mina ju ei saa!” Ei olnud kerge saabuda koju, kus Mõmmit enam polnud. Kui me mõne aja pärast härra Jooksja emal külas käisime, läks jutt kuidagi sinnamaale, et kui tahame, võime Mõmmu enda juurde tagasi tuua. Alatiseks. Nii on kõigile parem.

Ma olin ühelt poolt nii õnnelik, sest ma armastan loomi, teisalt aga kartsin väga. Miks? Mõmmi oli selleks hetkeks juba 17 aastat vana. Inimese aastates on see ligikaudu 100. Mõmmi oli veel igati kõbus ja krapsakas, kuid ta ei olnud ju enam ammugi kassipoeg. Kuidas ma julgen kogu südamest armastada üht imearmast looma, kartes teda lähimas tulevikus igaveseks kaotada?

Sellegipoolest tuli sel samal õhtul Mõmmi meiega koju. Nüüd ei olnud Mõmmi enam ainult härra Jooksja, vaid ka minu kass. Mõmmi õppis mind armastama, kuid härra Jooksja jäi alatiseks tema number 1 inimeseks. Vana Mõmmik stressas remondi pärast palju, kuid eelkõige stressas ta oma inimese puudumist, kui ta välismaal ära oli. Mina õppisin tundma Mõmmi kõiki käitumis- ja tervisemustreid, et tema pensionipõlve meie juures võimalikult mugavaks ja muretuks muuta.

Kuid Mõmmi oli siiski vana. Tema tervis hakkas aeg-ajalt ikka siit-sealt järele andma ja vajas putitamist. Stress mõjus Mõmmiku põiele, põhjustades episoodiliselt idiopaatilist tsüstiiti. 2019. aasta kevadel jäi Mõmmi järsult aga väga haigeks, vajades lausa pikemat ravi loomakliinikus kohapeal ja hiljem kodus. Mõmmit tuli süstlast toita ja anda mitmeid ravimeid. Kartsime Mõmmit kaotada, kuid ta tuli sellest välja. Küllap siis polnud kõik üheksa elu veel kasutatud. Nutsin tol päeval õnnepisaraid, kui ta viimaks jälle ise esimesed toidupalad süüa suutis. See haigus viis meid aga parimasse loomakliinikusse, kus käima jäimegi: EMÜ Loomakliinikusse.

Haiguste kiuste oli Mõmmu ikka mänguline, sõbralik ja tore: üleüldiselt tema ise. Talle meeldis mängida kõige juhuslikumate asjadega, mitte eriti aga poest toodud mänguasjadega. Mõmmi kasutas remonti enda kasuks, mängides kõige meelsamini toruhülsi juppide, kaablivitsade, juhtmejuppide ja muu ettejuhtuvaga. Loomulikult ei saa unustada Mõmmu lemmikut: iPhone’i juhet. See läks peale ka siis, kui vanadus muude mängude vastu huvi oli kustutanud.

2019. aasta lõpuks sai meie kodu valmis. Nüüd sai Mõmmi tõeliselt oma pensionipõlve nautima asuda, ilma et keegi igapäevaselt asju tema kodus ringi tõstaks. Härra Jooksja tuli koroonapandeemia alguses välismaalt töölt ära: see oli minu aasta tipphetk, aga samuti äärmiselt oluline Mõmmi jaoks. Tema inimene oli lõpuks ometi iga päev temaga koos.

Aeg tegi siiski oma. Mõmmi oli saanud juba 19, inimese aastates 100+. Eelmise aasta sügisel õnnestus Mõmmil õnnetul kombel Tallinna maratoni ajal üksinda kodus olles ära murda üks tagumise jala küüntest. See oli üks verine trauma, mis lõppes küüne asemele tekkinud kasvajaga. Kuu hiljem tuli Mõmmil narkoosis eemaldada terve varvas. Tõelise superstaarina elas ta narkoosi kenasti üle, taastus ja õppis uuesti graatsiliselt kõndima ühe varba võrra vaesemana.

Selleks ajaks sai Mõmmi igapäevaselt valuravi, sest võis eeldada, et lisaks keskkonnast põhjustatud stressile oli Mõmmil ka kroonilisi valusid, mis tema idiopaatilist tsüstiiti süvendasid. Igal hommikul ja õhtul segasin ma mikroskoopilise koguse ravimit teelusikal veega ja kallasin Mõmmile suhu. Ravitsemises võib mind juba üpris osavaks pidada.

Eelmise aasta sügisel vahetult pärast operatsiooni pani Mõmmi tähelepanelik arst dr Prommik tähele, et Mõmmi on kaalu kaotanud. 4-kilosest kiisust oli alles 3-koma-midagi. Suurenenud oli ka Mõmmi veetarbimine: äkitselt hakkas Mõmmi ise vannitoa valamukapile ronima, et otse kraanist juua. Analüüsid kinnitasid, mida arst oli arvanud: Mõmmi kilpnääre ei toiminud enam päris nii, nagu peaks. Algas Mõmmi ravimine kilpnäärmeravimitega. See tähendab pidevaid tervisekontrolle ja vereanalüüse peaaegu igakuiselt.

Mõmmi oli vaatamata kõigele ikka veel kõbus: hüppas ise maast voodisse ja diivanile, nägi ja kuulis, krõbistas kuivtoitu, otsis seltsi ja oli sõbralik. Temast sai meediastaar, figureerides mitmel korral Postimehe veebiveergudel ja ühel korral ETV Ringvaates. Maanaisest linnapreiliks, õuekiisust toakassiks ja tundmatust Mõmmist telestaariks, seda kõike vanuses 100+ – näidake mulle ikoonilisemat leedit!

Vaatamata ravile kaotas Mõmmi siiski kaalu. Kilpnäärmehaiguse tõttu tekkisid probleemid seedimisega, oksendamised sagenesid, aeg-ajalt ei tahtnud Mõmmi seetõttu süüa. See kurnas Mõmmi keha. Sellel kevadel avastati Mõmmil kroonilise neeruhaiguse varajane faas: arstid olidki olnud väga kaua hämmingus, et Mõmmil esimesed neerumarkerid alles 20-aastaselt veidike paigast ära minema hakkasid. Pidime vaesel kiisul harjumuspärase toidu neerudieedi vastu vahetama, mis loomulikult oli taaskord lisastress.

Veel selle aasta juulis oli ta aga nii energiline ning tundus, et isegi kaalu hakkab juurde tulema, sest Mõmmi hakkas hästi sööma. Oma viimasel arstivisiidil kaalus Mõmmi siiski kõigest 2,6 kilogrammi. Vereanalüüsi võtmiseks tuli karv maha ajada mõlemalt käpakeselt, sest veresooned ühel käpal ei lasknud enam verd võtta. See karv ei hakanudki enam sinna tagasi kasvama. Mõmmi hakkas tugitooli asemel rohkem maas magama, olgugi et tema mugavaks tugitooli minekuks oli lisaastmeks pandud pingike. Ka iPhone’i juhe ei tekitanud enam soovi mängida.

25. augustil äratas härra Jooksja mind kell 7.33, öeldes, et Mõmmuga on midagi pahasti. Kui ta hommikul kontorisse Mõmmit vaatama läks, oli Mõmmi lihtsalt põrandal lamanud. Söödud ega joodud polnud öösel midagi. Härra Jooksja istus kontorisse vaiba peale maha. Kuidagi ajas Mõmmi end püsti, tudises tema juurde ja läks tema käe peale pikali. Härra Jooksja tundis, et Mõmmu käpad on täiesti külmad. Siis kutsuski ta minu.

Me tõime Mõmmu voodisse ja mähkisime ta teki sisse. Soojendasime teda enda kehasoojusega ja tõime leige soojakoti lisaks. Esikäpakesed ja kõrvad soojenesid, tagajalad olid ikka jahedad. Mõmmi ei liikunud enam ise, kuigi eelmisel ööl enne magamaminekut käis ta veel ise liivakastis ja hüppas oma tugitooli tudule. Mõmmi pilk oli klaasjas. Härra Jooksja tõi talle kiisude apteegist veel kiiresti NutriPlus geeli ja lemmikuid märgtoitusid, kuid toit ei pakkunud talle mingit huvi. Süstlaga toitsin talle NutriPlusi ja lootsin, et Mõmmil hakkab parem. Kord me ta ju reaalsest surmasuust juba tagasi tõime. Ja veel eelmisel päeval oli tal ju kõik hästi…

Terve päeva jälgisin ma Mõmmikut ja olin tema kõrval, ise aeg-ajalt vaikselt nuttes, sest paranemismärke ei olnud. Kõrvus kõlasid apteekri sõnad: kahjuks ei ole kassid surematud. Pärastlõunal kella kolme paiku aga palusin härra Jooksjal koju tulla. Ühekorraga sain ma aru, et need on Mõmmi viimased hetked. See oli Mõmmi üheksas elu. See päev, mida ma 2018. aastal Mõmmit koju tuues kõige enam kartsin, oli saabunud. Mul ei olnud enam aega helistada loomaarstile ja otsida abi, et Mõmmil oleks kergem lahkuda, sest ma ei olnud selleks valmis ega osanud teha muud, kui ainult oma kiisut lohutada. Hoidsin Mõmmit tema lemmikteki sees endal rinna peal.

Loetud minutid pärast härra Jooksja saabumist ja viimaseid paisid lahkus Mõmmi meie seast kell 15.55, olles ümbritsetud oma lemmikinimestest oma lemmikkohas.

Oma viimast meediakajastust ajakirja esikaanel ei jõudnudki ta kahjuks ära oodata. Puudu jäid vaid loetud päevad. Kuid Mõmmi oli täht, mis meie elutaevas ei kustu iial. Mõmmi oli see sõber, kes oli minuga läbi minu kõige raskemate aegade 2019. aasta suvest alates. Kui ma lamasin voodirežiimil ja olin oma kõige mustemas augus, oli Mõmmi see, kes oli iga päev minuga kodus ja pakkus mulle seltsi ja lohutust. Ma ei ole kohanud teist nii südamlikku ja head loomakest nagu Mõmmi. Minu kolm aastat temaga oli kaugelt liiga lühike aeg, et nüüd hüvasti jätta.

Kontorisse minnes langeb mu pilk ikka esimesena tugitoolile, et vaadata, mis Mõmmi teeb ja kuidas Mõmmil läheb. Hommikul ootan ma ikka, et Mõmmi mind voodisse tervitama tuleks. Hommikul ja õhtul vilksab mul peas ikka korraks mõte, kas ma Mõmmile rohud olen andnud. Iga krõbina peale kuulatan ma ikka, kas Mõmmi on ärganud. Õhtul tahan ma ikka magamistoa ukse irvakile jätta, et Mõmmi vabalt meie juurde tulla saaks. Vahepeal tundub mulle ikka, et Mõmmi väike must näoke piilub diivaninurga tagant, oodates patsutust ja kutset diivanile, et seltsida, paisid saada ja nurruda.

Teda aga ei ole enam siin.

Ent ometi on ta igal pool.

Ma ei tea, millal see valu kord lahkub. Ilmselt ei lahkugi, vaid muutub millekski muuks. See tore kass nimega Mõmmi jääb minu südamesse igaveseks, sest ta oli eriline, ainulaadne ja parim.

Hüvasti, Mõmmi, mu parim väike karvane sõber.

2001 – 25.08.2021

Categories Muu

Uue normaalsuse otsingud

Ma olen viimased 7 kuud – tegelikult peatselt juba isegi terve aasta 🤯 alates esimestest suurematest terviseriketest – oodanud tagasi oma normaalset elu. Küsinud endalt näiteks selliseid küsimusi nagu: “Millal ma oma elu tagasi saan?”, “Millal see jama need jamad lõpevad?”, “Millal kõik vanaviisi olema saab?”. Viimased jooksuliigutused Pühajärve küngaste vahel tõid viimaks lõpliku mõistmise, et vastus kõigile neile küsimustele on üks.

Mitte kunagi.

Mul ei ole võimalik kuidagi seda etappi oma elust välja lõigata ja lõikekohast sujuvalt jätkata. Naiivne on loota, et kogu see saaga ei jäta minusse igaveseks omi jälgi maha. Ma ei räägi siinkohal vaid füüsilistest tagajärgedest, millega tuleb mul ilmselt kogu ülejäänud elu rinda pista. Keegi ei saa mulle kinnitada, et ma kunagi enam päriselt valuvabaks saan. On vägagi võimalik, et isegi kui mind õnnistatakse võimalusega kunagi uuesti päriselt joosta – joosta oma rõõmuks, joosta maratone, joosta kas või natukenegi –, tunnen ma sümptomeid siin-seal aeg-ajalt ikka edasi. Aga: isegi kui juhtub ime ja mu keha paraneb, nagu poleks midagi halba vahepeal olnudki, siis mina ise ei unusta ju kunagi.

Ma jään alatiseks mäletama, mis minuga juhtus. Südamehaigus ei ole midagi sellist, mille sa läbi põed ja unustad. Lähed eluga edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Võib-olla sina suudad, aga mina ei suuda. See peatükk ei kustu. See jääb minuga. Ma mäletan ja ma ei unusta. Mitte kunagi. Minu ainus lootus on, et see mure tervise pärast kahaneb ühel hetkel piisavalt väikseks, et teda pole enam nii raske endaga kaasas kanda. Mure – see on kõige suurem koorem, mis väsitab kõige rohkem.

Ma tunnen, et ma olen viimase aastaga saanud uueks inimeseks. Minus eneses on toimunud seesugune fundamentaalne nihe, mida on isegi raske kirjeldada. Harjumused, väärtushinnangud, mõtted ja teod. Kohati tunnen ma lausa väikest eksistentsiaalset kriisi peale kippumas. Kui ma pole enam see, kes ma olin varem, siis kes olen ma nüüd või kelleks olen ma saamas?

Kui varasemalt oli mul nii raske, peaaegu et võimatu puhata ja (minu kunagise definitsiooni kohaselt) lausa laiselda, siis enam mul sellega erilisi probleeme ei ole. Tsiteerides klassikuid: doing nothing doesn’t serve for nothing. Ma ei taha enam sama intensiivsusega ja samas mahus ringi tormata. See lihtsalt ei ole seda väärt. Mitte üheski eluvaldkonnas.

Ma saavutan vähem ja mu kõrge saavutusvajadus karjub mulle seejuures kõrva. Ma teenin vähem raha ja see tekitab minus pidevalt ärevust. Ma kaotan sõpru, sest meie ühisosa on kokku kuivanud. Ja nii edasi. Tavaline FOMOfear of missing out ehk ilmajäämise hirm. Ei ole hea tunne. Aga kas oli parem tunne oma vana mina ja FOMO poolt juhituna tippkiirusel põlevasse majja kihutada ja elusalt põleda?

Ei olnud.

28-aastaselt sain ma teada, mida tähendab tõsiselt karta oma tervise ja elu pärast. 28-aastaselt sain ma teada, mis on täielik ja põhjalik läbipõlemine. 28-aastaselt sain ma teada, et kõik olnud mured on toonud mulle pähe esimese halli juuksekarva. Minu enda teod ja veidike ebaõnne viisid mu sellesse seisu, kus ma olin. Olen veidike tänagi. Isegi kui ma polnud ise selles süüdi, sest talitasin ainult oma parima äranägemise järgi, on minu vastutus selle seisuga midagi ette võtta, vigadest õppida ja elada edasi paremini. Sest see on minu elu, minu otsused ja minu vastutus.

Kui oled nii harjunud vanast kinni hoidma, on lahtilaskmine keeruline ülesanne. Kui lihtne ja pealtnäha turvaline on käia mööda vanu ja tuttavaid radu, isegi kui oled seal õnnetu ja sul on valus. Kõige hullem: kui ühel hetkel enam arugi ei saa, kui valus ja kui õnnetu see tee on. Elu lükkas mu vanadelt rööbastelt kraavi. Kukkumine oli valus, oi kui valus. Rong sõitis ära. Ma olen viimaks püsti tõusnud ja tolmu maha pühkinud. Alanud on uue normaalsuse otsingud.