Ummik

Tänane postitus on üks kogum igasuguseid mõtteid, mida ma vahel mõtlen. Üritasin sellest mingit tervikut luua, aga väga hästi just ei õnnestunud. Kui mõni mõte kõnetab, siis palun räägi kaasa. Kaasamõtlemine on miski, mida mul praegu väga vaja läheb, et oma ummikseisust liikuma saada.

Iga päev kulutab tavaline täiskasvanud inimene kolmandiku, tegelikult isegi rohkem selleks, et teha tööd ja luua väärtust. Aeg on meie kõige kallim ressurss, seda enam, et meist keegi ei tea, palju seda meil veel ees ootamas on. Iga päev läheb suur tükk meie kõige väärtuslikumat ressursi töötegemise alla. Aga kas me loome sellega ka päriselt väärtust? Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

Mina näiteks panustan oma tegevuse ja sisendiga millegi suure juhtimisse, mis peaks ühiskonnale ja tulevastele põlvedele igati palju kasu looma. Minu töö viljad peaks aitama hoida õiget suunda eesmärgini jõudmiseks. Kui juht on kapten, on minu töö koos kaaslastega hoolitseda, et rooliratas oleks terve ega logiseks kuskilt otsast. Minu jaoks on tegu vastutusrikka tööga. Vastutustundetult tegutsedes sõidaks laev ju karile!

Ma ei oska elada ega tegutseda pooles vinnas. Mulle tuletatakse viimasel ajal pidevalt meelde, et “ära võta südamesse” või “ära võta isiklikult“. Aga ma ei oska nii! Kui ma teen, siis ma tahan teha hästi. Ma ei taha teha midagi linnukese pärast paberil või Excelis. Et saaks kuidagi kaelast ära. Ma tahan, et oleks sisukalt tehtud. Ma tahan, et minu tegemistest oleks kasu. Sest mis mõtet on oma aega raisata kasutule?

Kui lihtne on iseenesest mõistetavaks pidada neid asju, mis sujuvalt toimivad. Kui kerge on stabiilsusega ära harjuda või veel hullem: seda igavaks või mõttetuks pidada. Võib jääda mulje, et stabiilsus justkui ei vajagi pingutust. Aga jalgratas kukub lõpuks ikka külili, kui sa enam ei vänta. Ootamatult asfaldile maandudes ei tundugi see igav stabiilsus enam nii kehv variant.

Ma proovin kriitikale mitte põikpäiselt vastu vaielda, vaid seda analüüsida, sest minu loomuses on oma elus kõike analüüsida. Vahel tulebki välja, et saab teisiti või et saab paremini või et saab kuidagi muudmoodi. Aga kriitikat ja tagasisidet on mitut sorti. Kui sa oled selline inimene nagu mina, kipud sa esimesena ikka iseend süüdistama, kui midagi kuskil vähegi halvasti on. Ja on piisavalt neid, kellele see stsenaarium jube hästi sobib.

Kellele meist ei meeldiks olla kasulik, tubli või edukas? Kord saadud eduelamused tuhmuvad lõpuks. Kui uusi aga peale ei tule, kuidas siis edasi liikuda? Mina tahan edasi pürgida, mitte ühel kohal tammuda. Nii ma satungi ummikusse. Tahaks edasi liikuda, aga ei oska. Igas meepotis on oma tõrvatilgad, mida kõrvaltvaataja tihti ei näe. Aga kuidas aru saada, et oma meepotti enam ei päästa? Millal on aeg otsida uus meepott?

Ma võtan alati isiklikult. Sest kõik, mida ma teen oma suure pühendumusega, saab osakeseks minust. Kuidas elada nii, et sa teed midagi päevast päeva ja aastast aastasse, aga see ei saa osakeseks sinust? Ma ei oska. Ma olen üpris kindel, et ma ei taha nii elada. Vähemalt mina ei oska selektiivselt tundetu olla.

Kui me muutume tuimaks ja tundetuks negatiivsete emotsioonide osas, kandub see tuimus ja tundetus edasi ka kõigesse ilusasse. Ma tõesti usun sellesse, sest ma olen seda ise kogenud. Mõtlen tagantjärele mingitele saavutustele, hetkedele ja sündmustele ning avastan, et ma pole osanud neist rõõmu tunda, sest ma olen samal ajal püüdnud olla tundetu mure, kurbuse, valu, pettumuse või viha osas. Väga kurb on nende avastusteni jõuda. Elu justkui tõttab mööda, ilma et ma temast päriselt osa saaks. Pikaajaliselt kestev stress teeb elurõõmuga 1-0.

Kui minu käest hiljuti küsiti, kuidas ma näen oma tööelu viie või kümne aasta perspektiivis, ei osanud ma eriti täpselt vastata. Ei osanudki midagi vastata. Kui ma oma elu ette kujutada proovin, näen ma seal selgelt kõiki muid teemasid. Seal on teatud inimesed, seal on kodu ja kodukoht, seal on maailmas ringivaatamist, loomulikult on seal sporti… Aga tööalaselt – üks suur must auk.

Hunnik tühjust, mis ärevaks teeb. Oskamatus mingit suunda võtta. Ka kõige paksemas udus olen ma suutnud tavaliselt mingi suuna valida, tavaliselt selle, mis südamele õige tundub. Aga selles udus ei oska üheski suunas astuma hakata…

Paigalseis.

Ummik.

Categories Muu

2019. aasta eesmärgid

Nagu ma juba 2018. aasta eesmärkide kokkuvõtte postituses kirjutasin, oli möödunud aasta minu jaoks keeruline, kurnav ja väsitav. Seetõttu olen ma 2019. aastaks seadnud endale eelkõige eesmärgiks proovida veidikenegi aega maha võtta, stressi vähendada ja rohkem magada. Lisaks juurde veel üht-teist, mis mulle oluline on. 🙂

1. Säästa 50% sissetulekutest

Selle eesmärgi sean endale juba kolmandat aastat järjest, sest säästmine on mulle väga oluline. 2019. aastal on eesmärk iga kuu keskmiselt 50% sissetulekutest kõrvale panna: sellest 80% remondikontole, 15% investeeringutesse ja 5% meelerahufondi. On väga tõenäoline, et 2019. aasta tulud jäävad eelmisele aastale alla, sest kavatsen veidi vähem rabeleda, kuid sooviksin siiski säästmiseesmärgi täita, olgugi et väiksemate tuludega on seda protsenti kõrgel hoida veidi keerulisem.

2. Vähem kohustusi = vähem stressi

Tühi kott ei seisa püsti. Minu keha, vaim ja hing on ära kurnatud ja tegelikkuses vajaksid nad paariks kuuks täielikku puhkust ja pingevabadust kõigest. Kuniks see aga võimalik pole, üritan 2019. aastal õppida veidikene rohkem “ei” ütlema, et natuke kohustusi ja lisatöid vähendada. Teades iseennast, saab see raske olema, sest lisasissetulekute teenimise võimalustest loobumine ei ole mulle üldsegi kerge, toogu see kaasa kui palju stressi tahes. Raha ju ei haise. Minu vaimne ja füüsiline tervis ei pea aga sellele stressitasemele enam lihtsalt vastu, seega selle ei-ütlemise pean ma selgeks saama.

3. Iga öö vähemalt 8 tundi und

Kuna igasuguste lisatööde ja kohustustega käib lisaks stressile kaasas ilmselgelt liiga väike hulk kehva kvaliteediga unetunde, siis olen eesmärgiks võtnud jälle normaalselt magama hakata. Ma lihtsalt ei jaksa enam pidevalt surmväsinud olla. Kui ma suudan vähemalt osadest lisakohustustest loobuda, mida siiani olen teinud suuresti uneaja arvelt, peaks mul teoreetiliselt olema rohkem aega magamiseks. Hiljemalt kell 22.30 tuttu, et vähemalt 8 tundi magada. See saab olema väljakutse.

4. Rahulolu pakkuvad jooksuvõistlused

Sporti teen ma sellepärast, et see pakub mulle rõõmu. 2019. aastal kavatsen taaskord võistelda vähem, et nautida võistlusi rohkem. Kvantiteet ei ole olulisem kui kvaliteet. Tunnen, et selles osas läks nii 2017. kui ka 2018. aasta üpris hästi ja kavatsen sama joont hoida. Iga võistluse eesmärk ei ole rekordeid püstitada, kuid vahel on ka need olulised. Põhiline on säilitada realistlikud ootused: enese ülehindamine on kiirtee pettumiseni.

5. Eetilised rõivad ja jalanõud

See on üks põnev ja võib-olla lugejate jaoks isegi üllatav eesmärk. Riided ja jalanõud pole just miski, millesse ma erilise kirega suhtuks. Vastupidi. Šoppamine on minu jaoks eelkõige tüütu ja tülikas, mitte meeldiv ajaviide. Ostan asju ainult siis, kui enam kuidagi ilma ei saa. Tahaks öelda, et eelistan kvaliteetset odavale, kuid kahjuks hakkab mul enamasti rahast kahju ning ostan riideid ja jalanõusid hinna järgi ja kahetsen seda iga jumala kord.

Nagu valdav enamik meist, polnud ka mina kuni 2018. aasta lõpuni eriti palju mõelnud selle üle, kust pärinevad minu rõivad ja jalanõud. Vahtisin ainult sobivust ja hinda. Kuniks sattusin vaatama üht suurepärast Youtube’i kanalit (@justineleconte), kus räägiti capsule wardrobe kontspetsioonist ja eetilisest moest. Justine pani mind veidi kaugemale mõtlema: mida ja miks me ostame ning milline on meie ostuotsuste mõju.

Paratamatult tunnen ma tööl end pidevalt under-dressed olevat ja alati on mul see probleem, et kapis on mul vähe riideid, aga nende kokku sobitamine on peavalu. Capsule wardrobe metoodika tundub olevat just see, mis mulle niivõrd hästi sobiks. Lisaks tahan ma 2019. aastal alustada liikumist selle poole, et minimeerida või sootuks lõpetada kiirmoe tarbimine ja osta tootjatelt, kes maksavad õiglasi palkasid ja kohtlevad töötajaid paremini. Eriti hea meelega tarbiksin ma suures osas kodumaiste eetiliste tootjate toodangut.

Märkus: Esialgu jätan ma spordiriided ja jalanõud sellest eesmärgist välja, et asja mitte kohe esimesel aastal liialt keeruliseks ajada, ja keskendun selle eesmärgiga igapäevastele rõivastele, aksessuaaridele ja jalanõudele.

Seega: alates sellest aastast proovin alustada oma capsule wardrobe’i loomist (kogu garderoobi ma sel aastal kindlasti soetada ei saa, sest see ei mahuks enam kuidagi mu eelarvesse) ja osta uute jalatsite või rõivaste vajaduse tekkimisel vaid eetiliselt toodetud, eelistatavalt kodumaiste disainerite ja ettevõtete toodangut, et teha algust aastateks kestva garderoobi loomisega.

Mis Sina 2019. aasta eesmärkideks ette võtnud oled? 🙂