Narva Energiajooks 2016 (21,1 km)

Vahel tuleb luuavarrest pauk 6 päeva jooksul lausa 2 korda. Ehk lugu sellest, kuidas ma Narvas poolmaratoni isikliku rekordi jooksin.

Foto: Narva Energiajooksu FB leht
Foto: Narva Energiajooksu FB leht

Läksime juba eelmisel päeval härra Jooksjaga Ida-Virumaale minu vanemate juurde. Söögivalikud olid… kahtlased at best, sõime süsivesikute asemel hoopis salatit ja grill-liha. Ja torti ning mett. 😀 Aga vähemalt minul see midagi ära ei rikkunud. Sai laupäeva hommikul paar tundi kauem magada. Win.

Hommikul läks korralik hunnik rosinate ja meega kaerahelbeputru kõhtu, et ikka energiast pungil olla. Narvas olime juba enne kella 10t. Ilm oli täiesti jube: vihma kallas, temperatuur vaevu 10 kraadi, kohati üpris tuuline. Jube pealtvaatajale. Jooksmiseks – ideaalilähedane!

Rada oli jälle uus. Võistluskeskuse paigutuses oli arvestamata jäänud fakt, et kui vihma sajab, ollakse väga suures osas põlvini mudas. Aga kui see oli lõputõusu väljajätmise hind, siis mina olen nõus seda maksma.

Vaikselt tegin soojenduse ära, poole peal leidis TYSKi rahvas mu ka üles. Seejärel oli aeg soojendusdress maha koorida ja telgist õue ronida. Õnneks oli olemine üpris soe.

Aga 10 minutit stardikoridoris passimist jahutas mu maha. Kergelt jahe hakkas, eriti käsivartel. Õnneks tuttavaga jutustades läks aeg kiiremini. Juba oligi 15 sekundit stardini, lindid lõigati vahelt ära ja mass liikus ettepoole.

Start!

Esimene kilomeeter möödus kaasaelajate ja muusika saatel. Kätel oli jahe, aga esimene ja ainus suur tõus 800 meetri peal leevendas selle mure. Hakkas meeldivalt ja parajalt soe ning seda jätkus kuni finišini. Mis sest, et umbes 10 km sadas vihma. Mul jõudis korraks isegi palav hakata. Tüüpiline. 😀

Jooksuks oli mul üks strateegia: mitte lasta pulssi üle anaeroobse läve. Tahtsin piimhappest kauge kaarega eemale hoida. Kui vaja, siis tõusukestel jooksin aeglasemalt, langustel taastusin. Enesetunne oli ootamatult mõnus sellise 175 pulsi juures ning tempogi minu kohta korralik (alla 6 min/km). Jooks oli väga minu kõige esimese poolmaratoni sarnane (Narva 2014). Nii ilma, enesetunde kui ka tempo poolest.

Esimesed kilomeetrid möödusid isegi väga kergelt ja hea enesetundega. No tõesti oli hea olla. Esimesed 7 km ehk esimene kolmandik ütles, et on lootust isegi rekord joosta. Vau. Seda ma ei oodanud. Jätkasin oma pulsi järgi jooksu, liialt optimist proovisin mitte olla. Vaid mõõdukalt. 😉

img_6725

10 km möödus ajaga 59:26. Vahetult enne kolmandat teeninduspunkti võtsin ära ka oma esimese High5 geeli.

Kuskil 11 km peal, vahetult pärast 3+3 km edasi-tagasi lõigu algust tundsin, et jalad on ikka täitsa läbi. Kogu tagumine liin valutas. Tundus, et vaid 5 päeva varem toimunud Rapla jooks oli jalgades ikka korralikult sees. Õnneks mootor jooksis selle mõnusalt külma ilmaga imehästi.

Edasi-tagasi lõik on mulle alati väga meeldinud. Näeb kõik kiiremad ja ka aeglasemad tuttavad ära ja aeg möödub palju kiiremini. Pärast tagasipööret oli teada, et nüüd veel vähem kui 5 km otse ja allamäge. Motiveeris küll.

Alates 10 km-st ei sadanud enam vihma ka. Kartsin, et kogu teine pool ehk 10-11 km jõe ääres saab olema väga tuuline, aga see hirm oli asjatu. Puud varjasid tuule ära. Suurepärane.

16 km järel võtsin ära oma teise, 100 mg kofeiiniga geeli. Kofeiinisõber ma ei ole, aga laksas korralikult ära küll. Isegi jalgade valu tundus nagu vähenevat. Positiivne.

Kui 17 km täis sai, tegin peas kiire arvutuse, mis näitas, et kui järgnevad 4 km lõpuni ilusti tempot 6:00 min/km juures hoida, siis on isiklik rekord ilusti kindlustatud. Natuke väsinud olin, aga ei midagi katastroofilist. Tundus, et rekord on käega katsutav. 🙂

Kui 17 km täis sai, hakkasin rohkem pingutama ja panin kõik endast välja ( = pulsi tõus on silmaga näha).

Paiguti ilmselt läks pulss neil kilomeetritel ka üle anaeroobse läve (178 bpm). Aga enam ei pidanud midagi tagasi hoidma. Liiga vähe oli veel minna. All in or nothing. 

Vaimselt ei murdunud sellel jooksul ainsatki korda. Ei olnud kordagi ka põrgulikult raske. Pulss oli küll kõrge, aga jooks oli mitte vastikult, vaid mõnusalt raske. Mind muscle oli väga tugev. See mulle meeldib.

Ootasin väga 19 km posti, sest sealt alati lausa sulavad need viimased 2 km kätte ära. Seekord kippus aga 20. km kuidagi väga venima. Polnud viga. Ümbrus oli ilus, motivatsioon oli põhjas, igasuguseid bände ja meelelahutust jagus. Narva Energiajooks on üks ägedamaid Eestis. Ühe jooksusõbra kalendris minu arvates must have.

 Igal juhul viimase kilomeetri jooksin juba teadmisega, et rekord tuleb. Meeleolu oli laes. Äge oli. Nautisin täiega.

Järsku oligi käes lõpusirge. Nägin, et tuleb vähemalt minutiline rekordiparandus. Ah, milline mõnus tunne! Käed taeva poole ja üle finišijoone.

Netoaeg: 2:05:54

img_6693-2

Vana, 2014. aasta Tallinna maratonilt pärit rekord on nüüdseks lõpuks ometi ajalugu. Kurat, vahel lähevad asjad lihtsalt nii hästi. Hard work pays off!

Nüüd aga algab ettevalmistus triatloniteks. Esimene juba 25. juunil Valgas.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:05:54
  • Distants: 21,1 km (Garmini järgi jooksin 21,2 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:57)
  • Keskmine pulss: 175 bpm
  • Maksimumpulss: 186 bpm
  • Koht: 786 (934-st)
  • Koht naiste seas: 214 (310-st)
  • Koht vanusegrupis: 145 (201-st)
Advertisements

10 thoughts on “Narva Energiajooks 2016 (21,1 km)

  1. Supertubli oled! Endiselt mulle väääga meeldib su blogi.
    Tegelikult mul on üks küsimus ka, või noh, pigem küsin nõu. Kui pikalt sa olid jooksmisega juba aktiivsemalt tegelenud, enne kui oma esimese poolmaratoni jooksid? Kas siis juba olid tükk aega TYSKis JJV trennides ka käinud?
    Ma siin ise avastasin enda jaoks jooksmise alles u 3,5 kuud tagasi, jooksen keskmiselt 2-3 x nädalas umbes 7-10 km korraga, 2 korda olen 10 km jooksuvõistlustel ka osalenud. Mõlgutan siin mõtteid, et kas tasuks äkki mõelda poolmaratoni peale sügisel, et noh paneks end proovile. Olen pigem selline omaette vaikselt sörkija ja jooksen puhtalt selle pärast et meeldib, päris jooksutrennides ilmselt pole eriti aega käima hakata ja siis kardan, et see fun kaob ka ära, ja mingeid rekordeid ma ka tegelikult taga ei aja 🙂 Ehk et kas enne esimest poolmaratoni peaks ikka natukene tõsisemalt trenni tegema või võiks ka niisama nö sörkima ja puusalt tulistama minna? Ma pole muidugi kunagi pikemat maad kui 11 km jooksnud, pulsist ei tea ma midagi ja tehnikasse pole ka väga süvenenud, jooksen puhtalt lõbu ja hea enesetunde pärast 🙂

    1. Räägin siis oma kogemusest. Kohe kindlasti ole ma kõike oma jooksuteekonnal õigesti teinud, aga mingi insighti ilmselt sellest saad.

      Mina olin jooksmisega tegelenud laias laastus aasta, kui jooksin oma esimene poolmaratoni. Ütleme nii, et esimesed 6 kuud jooksin vähem, umbes 1–2 korda nädalas kuskil 7 km. Rahulik jooks. Seejärel liitusin TYSKi Jooks Jõud Venitus jooksugrupiga, seal hakkasin tegema ka kiiruslikke treeninguid (igasuguseid lõigutrennid, lisaks juurde jooksuharjutused). Tulid ka esimesed vigastused liialt innukast harjutamisest, aga kõige kiuste ma selle poolmaratoni ära jooksin. JJV-s olin poolmaratoni ajaks käinud vist 3,5 kuud, sellel ajal jooksin 3, maksimaalselt 4 korda nädalas. Nädala kilometraaž võis jääda nii umbes 25 km kanti.

      Mina soovitaksin sul näiteks korra või paar mõne jooksugrupi trennis käia, lase treeneril enda jooksutehnika üle vaadata, küsi kõiki küsimusi, mis sind painavad. Sellest tagasisidest lähtuvalt otsusta, millal oleks sul mõistlik poolmaratoni proovida. Soovitaksin hankida endale ka jooksukava, kuhu kuuluks ka natuke pikemad jooksud ning natuke kiiremaid tempotrenne. Võid üritada leida midagi internetist, võid raha eest tellida ka mõnelt treenerilt, mis kindlasti on parem variant. Ilma sinu kohta rohkem teadmata on keeruline midagi täpsemalt vastata. Poolmaraton ei ole kindlasti võimatu missioon, kui selleks natuke valmistuda, aga me ei taha end protsessi käigus katki teha, seega suhtun ma vastamisel natuke ettevaatusega. 🙂

      Jooksugrupid, mida tean ja oskan soovitada:
      Tartus: TYSKis Jooks Jõud Venitus (treener Maris Tamm), Jooksupartner (treener Margus Pirksaar), ProRunner (treenerid Viljar Vallimäe ja Rauno Laumets), Eratreening (treener Hasso Paap)
      Jõgeval: ProRunner (treener Viljar Vallimäe)
      Rakveres: ProRunner (treener Cris Poll)
      Tallinnas: ProRunner (treener Viljar Vallimäe), Sparta, Treeningpartner, Jooksupartner, Nike Running Club (NRC)
      Viljandi: Jooksupartner
      Paide: Jooksupartner
      Enamasti ei eelda nende klubide treeningus osalemine klubilist kuuluvust. Saad ka ühekordse pileti osta ja osaleda. Guugeldades peaksid saama kõigi klubide kohta ka rohkem uurida. ProRunneri ja TYSKi kohta saab ka minult rohkem infot, ainult küsi.

      Edu! 🙂

    2. Ma arvan küll, et võib küll sügisel poolikut joosta, selle praeguse pealt. Seda enam kui seda teha sügisel, nt septembris Tallinnas või oktoobri alguses Tartus.Oluline on mitte üle panna, st üks pikem jooks nädalas ja ma ütleks, et kaks tundi (max 2.5 tundi) ja üks tempokam trenn ja muidu rahulikumad jooksud. Ma muidugi ei tea Su kiirusi ja pulsse, aga vb võib see 7-10km isegi palju olla. Et lihtsalt mingi 40min või 50min või 1tund. Margit poolt välja toodud info on hea (ka ülevaate mõttes), et jooksugrupp või treeningkava oleks hea. Tallinna puhul jäi FB Jooksmine mainimata. Korra nädalas ühistrennis käimine käib päris hästi kokku omaette toimetamisega. Teed ikka endale, mitte kellelegi teisele. Ja seega enda tahe ja rõõm ongi peamised, keegi ei oota Sul rekordeid. Kui ootavad, siis olekd kas valesti aru saanud või valede seltskondadega kokku puutunud. Edu!

  2. to P.
    Selle treeningu pealt võid sügisel juba proovima minna küll.
    Nii üle paari nädala võiks üritada pikendada oma jooksumaarekordit 1-2 km haaval , muud kunsti siin ei olegi .
    Kui trennis jooksed 17-18 km ära küll siis tulevad poolmaratonil ka ülejäänud kilomeetrid.

  3. Pole need Rapla ja Narva jooksud mingid “paugud luuavarrest,” nagu sa ise neid nimetad. 🙂 Ma ütleksin, et sa oled hoopis õppinud oma hetkevormi täielikult realiseerima. Vaimne pool on paika loksunud ja füüsilisele järele jõudnud! Mulle varem tundus, et sa kardad liialt kõrget pulssi võistluste ajal, aga nüüd märgid ka ise, et püüdsid lihtsalt hoida pulssi allpool laktaadi läve ja ei olnudki hullu midagi. Selles suhtes on muidugi sinu Rapla jooks hämmastav, et see oligi pea tervenisti punases joostud, mina vist nii julge ei oleks olnud. (Aga võib-olla on su laktaadi lävi hoopis vahepeal tõusnud tänu jooksutrennis regulaarselt tehtavatele kiirematele liigutustele, viimasest mõõtmisest vist on juba aega mööda läinud.)

    Jätkugu sul ikka jõudu ja indu!

    1. Ma ise tunnen ka, et olen nende viimase kahe võistluse ajal olnud vaimselt väga tugev ja uskunud endasse meeletult. Samuti on mu puhkeolekupulss järsult alla tulnud ja tunne on hea. 🙂 Kõik klapib.
      Samuti ei välista, et anaeroobne lävi on tõusnud. Testisin seda umbes 11 kuud tagasi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s