Treeningpäevik 12.–18.08.2o19

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks. Tiksusin üpris rahulikult oma 8 km õhtusel Ihaste teel ära. Pulss oli paar lööki kõrgem, kui võiks, ja enesetunne veel Peetri jooksust natuke väss, aga jalad olid isegi suhteliselt okeid. Andis lootust edukaks nädalavahetuseks juba küll. 🙂 6:08 min/km, 152 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõpuks sai koos TYSKi rahvaga koos joosta. 😍 Teised jooksid rahulikku 7–8 km, aga kuna minul oli see juba eelmine päev tehtud, siis jooksin paar kilomeetrit koos teistega ja siis võtsin ette väga kerge enesetunde järgi minutifartleki, 8×1 min.

Minutiliste kiiremate osade pulsid ja tempod:

  • 4:42 min/km (167 bpm)
  • 4:55 min/km (165 bpm)
  • 4:33 min/km (163 bpm)
  • 4:52 min/km (162 bpm)
  • 4:25 min/km (167 bpm)
  • 4:48 min/km (167 bpm)
  • 4:41 min/km (166 bpm)
  • 4:52 min/km (162 bpm)

Mõnus on ilma mingit tempo või pulsi eesmärgita lihtsalt joosta. Jalad said nii hästi käima. Pärast sain jälle paar kilomeetrit koos teistega TYSKi tagasi joosta (VO2max kukkus trenni lõpus jälle kolinal, nüüd juba 48 peale 🙄) ja sisehallis pikemalt rullida. Rullimine kulus ikka väga marjaks ära.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: võistluseelne soojendus. Päeval oli nõrkus peal, pea uimane otsas ja natuke kehv enesetunne. Õhtuks tuli elu sisse tagasi ja läksin võistluseelsele soojendusele. 3 kiltsa kergelt, siis 5×100 meetrit rütmijooksud üle 100 m sörgi ning 2 km koju tagasi. Jalg oli lennukas ja nii kui oma peas mõttesse jäin, kukkus pulss puhta madalaks ära. No ikka väga hea jooks oli. 6:03 min/km, 149 bpm. Aga see pole kunagi hea märk enne võistlust. Polnud ka seekord… 😕

Laupäev: Eesti Ööjooks 2019. Kirjutasin Instagramis päris pikalt, mis juhtus (LINK). Kui joostes polnudki nagu suurt miskit viga ja hoidsin end edukalt tagasi, siis tunne, mis mind peaaegu 2,5 tundi pärast finišit saatis, ei olnud küll seda kõike väärt. Aga vähemasti on pikk jooks sel nädala kirjas, good enough…?

Põiepõletikuga võistlusele minna – not recommend.

Pühapäev: trennivaba. Oleks tahtnud taastava jooksu peale teha, aga ilmselgelt veedan tänase päeva voodis teki all ja üritan kuidagi terveks saada.

Kokkuvõttes:

Olin kõhuviiruses 2 nädalat tagasi. Nüüd olen põiepõletikuga rajalt maas. Elu lihtsalt materdab ja tervis ei pea vastu. Vorm hakkab vaikselt tulema, kui see jälle kõik kokku variseb. Jube raske on positiivseks jääda. ☹️ Kahtlen kõigis oma otsustes. Keha ei pea niigi vastu, nüüd andis ka vaim alla. Kuidagi peab sellest august välja ronima hakkama. Kuidagi.

Ega need haigused jäljetult ei lahku, kahjuks. Kui juulikuus kasvas vorm mühinal ja selle hea indikaator oli iga nädal ühiku võrra tõusev VO2max, siis nüüd on see näitaja 1,5 nädalaga 3 ühikut kukkunud. Mis sa sellelt haigelt kehalt ikka tahad…

Järgmisel nädalal peaks tulema kõige suurema mahuga nädal, sh pikk 3-tunnine jooks pühapäeval. Seda pole rohkem enam mitte kuskile nihutada ka, sest Jaanson ja Tallinn tulevad vägisi peale. Loodan, et saan nii palju terveks, et vähemalt 3-tunnine jooks vahele ei jää. Põhiline, et see tsüstiit nüüd millekski hullemaks edasi ei kasva. *ptüi-ptüi-ptüi*

Berliini maratonini jääb vähem kui 42 päeva ehk vähem kui 6 nädalat. Jube ärev on olla.

Advertisements

Peetri jooks 2019

Peetri jooksul käisin mina esmakordselt. Mul ei olnud sel aastal mingit plaani sinna minna. Isegi Tartusse Skechersi Suvejooksule minek ei olnud otseselt plaanis. Kuna aga maikuine Rapla jooks läks nii, nagu ta läks (loe: leinasin veel kaua), siis tekkis mõte kuskile mujale 10 km rekordit püüdma. Kuna see meie kodune Suvejooks just kiire raja poolest ei hiilga ja ilm on alati kuum, siis vaatasin natuke võistluskalendris ringi.

Leidsin Peetri jooksu. Õhtune toimumisaeg, kuulu järgi üks kõige kiiremaid 10 km radasid Eestis ja väga hea korraldus. Ootasin regamisega juuli lõpuni, sest mingisuguse 30-kraadise ilmaga poleks mina võistlema läinud. Kuna lubas enam-vähem okei ilma, siis panin end viimasel päeval kirja. Tulgu, mis tuleb.

Võistluspäeval sõitsin samal ajal bussiga Tallinna, kui teised oma inimesed Tartus võistlesid. Imelik tunne oli sees. Olen sel suvel nii palju üksi treeninud, et tunnen oma TYSKi grupist puudust. 😕 Kahjuks keegi teine Peetrisse tulekust vaimustuses ei olnud. Sain Soomest saabunud Jooksja-härraga kokku, sõime Vapianos pastat ja võtsime suuna Peetri poole. 2,5 tundi varem olime juba kohal.

Ootamise aeg läks tegelikult ruttu. Parkisime Selveri juurde, seega sai natuke ikka jalutada, et materjalid kätte saada. Autos vahetasime riided ära, et ei peaks pakihoiu järjekorras seisma. Stardieelne geel näppu, veepudel põõsasse ja ca 45 minutit enne starti läksime soojendusele. 2 km sörki – pulss ja tempo olid kergelt kohutavad 🙄 –, jooksuharjutused ja 2 lahtijooksu ning oligi aeg stardikoridori astuda.

Stardiga oli selline veider lugu, et stardipauku lihtsalt ei olnud. 😅 Teadvustaja jutustas rahus edasi ja ühel hetkel hakkasid kõik lihtsalt järsku jooksma. Mina jäin oma kellal stardi vajutamisega ca 4–5 sekundit hiljaks. Esimene kilomeeter möödus oma kohta ja tempot otsides. Oli ikka soe ja lämbe ilm küll. Õnneks teadsin, et juba varsti saab end kasta ja juua.

1 km: 4:45

Selle tempoga olin rahul. 🙂 Võtsin endale eesmärgiks ette 4:49-4:50, mis tähistab minu eelmisel aastal Raplas joostud rekordit. Esimese kilomeetriga 5 sekundit varusse on täitsa okei. Mitte liiga kiire algus.

Teisest ja kolmandast kilomeetrist suurt midagi muud ei mäleta kui seda, et palav ja ootasin pikisilmi joogipunkti. Kui lõpuks nägin joogipunktis pudeleid, siis olin ikka väga õnnelik. Kallasin peaaegu terve pudeli endale pähe ja selga. No nii mõnus! 😍 Tunne läks kohe palju paremaks. Enam rohkem palavust jooksul ei tundnud.

Foto: Silver Tõnisson

2 km: 4:48

3 km: 4:51

Neljas kilomeeter “tervitas” selle aukliku ja vihmavett täis kruusalõiguga, mille eest Margo hoiatanud oli. Kui ette poleks teadnud, siis oleks vist päris närvi ajanud. 😂 Selle kohta, milline see lõik oli, sai isegi hea kilomeetri aeg joostud. Neljandal kilomeetril hakkas mul mõlemal pool alakõhus korraga pistma.

4 km: 4:49

Viiendal ja kuuendal kilomeetril pöörasime otsa tagasi Peetri poole. Sinna jäi ka üks ainus raja suurem tõus. Teises joogipunktis olid pudelid isegi juba lahti keeratud. Pistmine kõhus hakkas viimaks natuke järele andma. See Vapiano pasta sai siiski natuke liiga hilja ära söödud. Vähemasti hea eelteadmine Ööjooksuks: 3 tundi enne starti söömine hästi ei lõpe.

Siis kui ainus pilt, mis endast leiad, on ka sureva näoga. Oh well…  😅 Foto: Silver Tõnisson

5 km: 5:00

6 km: 4:54

Kõik need sekundid, mis esimese nelja kilomeeriga varusse joostud sai, haihtusid käest. 😕Kahjuks ei näinud ma kõiki kilomeetriaegasid oma kellal ja magasin neist mitmed maha. Ehk oleks suutnud end veidi varem kokku võtta?

7 km: 4:54

7 kilomeetri lõpuks näitas mu kell keskmiseks tempoks 4:51. Sellest oli rekordi jaoks napilt liiga vähe. Kuulsin üht naist kaasa elades ütlemas, et siit on vaid allamäge minna ja pange nüüd juurde. Täpselt seda ma teha proovisingi.

Joogipunktides pähe kallatud vesi jahutas nii hästi ja hakkasin järsku muudkui inimestest mööda jooksma. Viimased 3 kilomeetrit tundsin end nagu mingi tugev masin, mis autopiloodil edasi rühkis. Tahaks huviga teada, mitu selga seal võetud sai. Tohutult. 😏

8 km: 4:46

9 km: 4:49

Viimasele kilomeetrile minnes oli rekordi jooksmine juba natuke ebarealistlik. Aga ega ma alla ka ei andnud, vaid kütsin kohati hambad ristis ja silmad kinni. Kui nägin oma kellal numbreid 9,6 km, siis sain juba aru, et ilmselt on rada siiski pikem, sest tuttavaid rajalõike veel kuskil ei paistnud.

10 km: 4:44

… ja nii oligi. Finišisirgel pani endast 120% välja ja jooksin silmad kinni finišikaare suunas. Nägin juba kaugelt kellal numbreid 48:…, seega oli minu rong läinud. Kell värises 10. kilomeetri täitumise märgiks 100 meetrit enne finišit. Viimaks sain sealt matilt üle ja seisma jääda.

48:40 näitas minu Garmin. Rekordist jäi puudu umbes pool minutit, aga tundsin end siiski väga hästi ja olin enda üle uhke. 🙂

Selleaastase Raplaga ei saa seda jooksu isegi võrrelda mitte. Aeg oli üle poole minuti parem ja jooks tegelikult väga ühtlaselt ja ilusti tehtud. Tegelikult sai mõne sekundiga joostud lausa negative split. Sügishooaja esimese stardi kohta olid asjad tegelikult päris hästi. Ja tempo – 4:49 – oli tegelikult võrdne mu 10 km rekordi tempoga. Siit võib edasi minna küll!

Kui veel Peetri jooksust rääkida, siis tahaks eraldi välja tuua head ja vead.

Peetri jooksu eelised:

1. Pudelist jootmine. Kui sa teed Eestis pudelist jootmisega võistluse ära, on see juba omaette kõva sõna ja vajab kiitust. Pole paremat asja, kui pudelist jootmine. Pudel kätte, kus on piisavalt vett, et juua ja end korralikult läbi kasta. Parim.

2. 10 km peal 4 joogipunkti. Kuna ilm just üleliia jahe ei olnud, siis kulus 3 joogipunkti mulle ära. Eriti just enda veega kastmise ja jahutamise mõttes. Kuna vett saab pudeliga, ei kulu põhimõtteliselt ka erilisi lisasekundeid joogi kättesaamiseks.

3. Kiire rada. Kui kruusa lõik välja arvata, on see rada ikka kiire küll. Alguses kaks väiksemat tõusu, aga lõpp laskuva profiiliga ja tõesti kiire.

4. Hea korraldus. Rada on hästi märgistatud ja rajal on mitu meeleolupunkti. Mind need aitavad küll: ei jõua oma peas kuskile negatiivsesse kohta ära minna.

5. Osavõtumaksu suurus õigustab ennast: jooks pole 10 km võistluste seas just odav, kuid selle eest saab hea korralduse, 4 joogipunkti, pudelist jootmise, toidupoolisega finišeerijakoti ja toitlustuse finišis.

Peetri jooksu miinused, millega võiks midagi ette võtta:

1. Netoaja puudumine. Kui tahta ennast kiireks jooksuks nimetada, siis võiks ikkagi netoaeg olemas olla. Ma ei alustanud jooksu just väga kaugelt, aga 10 sekundit läks vähemalt jooneni jõudmiseks.

2. Asfalt. See suurte aukudega ja ebaühtlane kruusatee lõik ei ole just väga tore. Rae vald võiks end kokku võtta ja asja korda teha.

3. Õige pikkusega rada. Olgu: võimalik, et mina jooksin alguses natuke mitteoptimaalselt, aga mitmetel teistelgi tuli raja pikkuseks ca 100 meetrit rohkem. Härra Jooksja lõpetas esi25 hulgas, nende grupp jooksis kõik raja täiesti sirgeks ja ikka oli raja pikkus 10,09 km. Minu tempoga on 100 meetrit võrdne 25–30 sekundiga. Ei tule just kasuks, kui oled rekordit püüdmas. Koos netoaja puudumisega juba ca 40 lisasekundit, milleta oleks minu rekord käes olnud. Kui raske on maha joonistada õige pikkusega rada?

4. WCd. Neid peaks olema võistluskeskuses vähemalt 2 korda rohkem.

Kas järgmisel aastal lähen? Ei oska öelda. Üldiselt mul pole erilist tahtmist Tartust selleks Tallinna sõita, et ainult 10 km joosta. Kui need kitsaskohad korda tehtaks, võiks Peetri jooks endale julgelt parima 10 km võistluse tiitli kaela riputada. Mina aga jään nüüd Jüri Jaansoni 2 Silla 10 kilomeetrit ootama. 🙂

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 48:45,6
  • Distants: 10 km (minu kell: 10,1 km)
  • Keskmine tempo: 4:52 min/km (minu kell: 4:49 min/km)
  • Keskmine pulss: 176 bpm
  • Max pulss: 186 bpm
  • Koht: 236/572
  • Koht naiste seas: 42/231
  • Koht N vanusegrupis: 27/134
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 181 spm
    • Sammu pikkus: 1,14 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
    • Keskmine kokkupuute aeg maaga: 241 ms
    • Vasakul jalal 46,9% ja paremal jalal 53,1% ajast (vist hüppasin paremal jalal ringi vahepeal…)