
Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Plaanis olid mõnevõrra kiiremad liigutused vähem struktureeritud kujul ehk fartlek: 4 korda 7 minutit kiiremat jooksu, mitte punases, aga kiiremat, vahele 3 minutit rahulikku. Läksime Lähte poole, teades, et tagasiteel saab vastutuult ja tõusukesi jagub sel teel. Aga kes see ütles, et trenn peab lihtne olema? Võtsin täielikult tunde järgi. Jalad ei olnud kindlasti veel pühapäevasest pikemast jooksust taastunud, seega oli selline 50-50. Tempod ja pulsid vaatasin alles hiljem järele, tulid väga ühtlased kiiremad lõigud:
- 5:59 min/km, 160 l/min
- 5:59 min/km, 157 l/min
- 6:12 min/km, 157 l/min
- 6:02 min/km, 160 l/min
Hiljem proovisime treppidel natuke puusaharjutusi teha, kuid kihulased ja sääsed hakkasid nii hullult purema, et umbes viie minutiga tulime sealt tulema ja jooksin koju ära. Kokku tuli päevane jooksukilometraaž ca 13 km.
Teisipäev: trennivaba.
Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Cooperi testi päev. Võtsin oma isikliku jänese ehk härra Jooksja trenni kaasa. Ega me midagi revolutsioonilist enne Cooperit ei teinud, väike soojendus, jooksuharjutused ja lahtijooksud (4x100m) alla. Päris palav ja päikseline ilm, putukaid jagus, aga seekord olin targem ja sääsetõrje oli peal ning ükski putukas eriti ligi ei tikkunud.
Cooperi testiks võtsime ette Portugalis joostud tulemuse 2480 meetrit ehk 4:50 min/km ehk 58 sekundit 200 meetri kohta ehk 1:56 ring. Eesmärk joosta kuus ringi ja siis veel midagi. Umbes 4. ringist oli tegelikult tunda, et täna päris seda tempot hoida ei suuda. Ringiaeg kukkus 2:01 peale, sama tuli ka 5. ring. Pulsi suutsin seekord päris kõrgeks pingutada. Lõpuks jäi märtsikuisest tulemusest puudu umbes 40 meetrit (2437 m, 4:55 min/km, 176 l/min, max 182 l/min). Ei ole katastroof, arvestades, mis seisus olin terve aprilli. Võib täitsa rahule jääda. Selle vormi pealt teeb kevadhooaja lõpu ilusti ära ja siis on aega sügiseks valmistuda.
Treener andis meile veidike aega taastumiseks ja siis tegi üllatuse: kuna ees ootavad pikemad distantsid, jooksime veel 12 minutit tempojooksu, nüüd aga oli eesmärk pulss hoida alla 165. See oli juba hulga meeldivam pingutus. Läbisin selle ajaga täpselt 2 km ehk viis ringi, keskmine pulss tuli 162. Ülesanne edukalt täidetud. Äkki see võiks enam-vähem poolmaratoni tempo olla?
Neljapäev: ratas. moomoo x hanna 5. rattasõit. Seekord võtsime suuna Kastre poole ja eesmärk oli õppida esimest korda vahetustega sõitu. Ilusa ilmaga oli sõitma kogunenud 35 naist – see vist on meie grupi rekord. Rivi oli pikk. Seekord sõitsin koos Liisiga. Kartsime, et vahetuse järjekord meieni üldse ei jõuagi. Tagasipöördel hoidsime aga rivis ettepoole ja saime ühe korra ees sõita ja kenasti vahetuse läbida. Ei olnudki üldse nii hirmus see asi. Oli küll väga tuuline ilm, kuid grupis sõites taaskord oli pulss ilus ja kordagi polnud hambad ristis sõitmist. Nii on ikka väga mõnus sõita ja iga korraga läheb aina mõnusamaks. (50,93 km, 23,2 km/h, 119 l/min)



Reede: trennivaba.
Laupäev: pikk jooks. Ma eeldasin, et Cooperi testi lihasvalu on pärast reedest trennivaba päeva lihastest lahkunud, aga nii polnud see mitte. Ilmselt eelmise õhtu pildistamine ja kahe ratta küürimine, mõlemad kuskil poolkükkis asendis olid piisavad. Mu jalad olid nii kanged. Lisaks oli terve päev jube uni peal ja selline väsimus, et roniks hea meelega voodisse tagasi ja magaks järgmise päevani. Kuna aga see oli viimane võimalus enne Narva poolmaratoni viimane pikk jooks kirja saada, siis tuli end kokku võtta ja need kaks tundi ära joosta. Pulsi ja tempo poolest ei olnud hullu, üpris tavapärane jooks, aga motivatsiooni oli null ja lihtsalt tegin distsipliini pealt selle trenni ära. Tundsin sel kevadhooajal esimest korda, et ootan hooaja lõppu ja jooksuvaba nädalat. (16,45 km, 7:18 min/km, 144 l/min)

Pühapäev: Tartu Rattaralli. Kirjutan kunagi veidi pikemalt, aga kokkuvõttes: elu lihtsaim ja meeldivaim Rattaralli!


Kokkuvõttes:

Järgmised kolm nädalat saavad olema intensiivsed: ees ootab Ööjooksu 10 km, Narva 21 km ja Tipust Topini. Need on kõik nii ägedad sündmused, aga kõigi muude kohustuste taustal tean ma juba praegu, kui väsinud ma jaanipäevaks olen. Jään lootma vaid mõõdukat ilma, et võistlustel kuumarabandust saama ei peaks. Pöidlad pihku!