Tallinna Maraton 2021 (21,1 km)

Proloog

Viimati kirjutasin treeningutest umbes-täpselt kuu aega tagasi. Olin augusti alguses alanud peaaegu kahenädalasest viirushaigusest taastumas ja end juba tunduvalt paremini tundmas. Sain end lõpuks 14. augustil rajale tagasi ja jõudsin paar korralikult pikka jooksu ära teha. Isegi Tartu Rulluisumaratoni 10 km sai rahulikult 49 minutiga ühel suvalisel laupäeval läbi veeretud. Kahjuks tagantjärele ilmneb, et sellest mingit kasu ei olnud, sest enam kuuest neljal osavõistlusel osalemisega Kuubikut täis ei saa, st medalit ei anta. Kahju, aga mis seal ikka. Maastikurattaga sõitma ja suusatama hakata selle medali nimel ma ei soovi. 🙃 Vähemalt praegu mitte.

Lisaks pikkadele jooksudele jõudsin nende mõne nädalaga ka veidike kiiremaid liigutusi teha. Ei midagi uut: kui oled ikka vahepeal (lühiajaliselt) haige olnud, siis need esimesed kaks-kolm nädalat naasmist jooksurajale on rasked. Siin pole midagi ilustada. Olid rasked need pikad jooksud, olid rasked need kiiremad liigutused. Mõtestatud, aga siiski rasked. See on okei: kõik ei saagi alati olla kerge ja lihtne. Eriti uued algused. Ka raskete aegadega tuleb osata hakkama saada, võttes neist parima, mis võtta annab. Mina võtsin virtuaalse Kuressaare Linnajooksu 10 kilomeetri distantsi, mis ma 26. augusti õhtul Mõmmile mõeldes suure emotsiooni pealt alla tunniga ära jooksin.

58:54.

Esimene kümnekas, mis pärast südamehaigust alla tunni ära jooksin. Järjekordne suur verstapost. This one was for you, Mõmmi.

Seejärel jõudsin järgneval nädalal veel ühe pikemate lõikudega fartleki joosta (4 korda 8 minutit kiiret jooksu), mis läks nii hea enesetundega ja andis kõvasti eneseusku juurde. Mis järgneb sellele, et Margit end lõike joostes hästi tunneb? 😅 Tavaliselt järgneb üks taastav ujumistrenn ülerahvastatud ujulas, mille järel Margit haigeks jääb. Oli sedaviisi augustis, oli ka septembris. Laupäeva, 4. septembri alguses ärkasin tuumanohuga, millega õnneks palavikku ja üldist haiget olemist ei kaasnenud. Esmaspäeval algas Tallinna maratoni nädal, seega ei olnud parim aeg lasta nohul jälle põskkoopasse ja häälepaeltesse liikuda. Proovisin lisaks spreidele ja/või pseudoefedriinile uut nohuravi. Nimelt ostsin Capsteri, millega saab nina soolalahusega loputada. Tundub, et aitab, sest kaks päeva täielikult blokeeritud nina oli juba pärast esimest (!) loputust mitu tundi täiesti vaba. Paari päevaga tundsin end juba täiesti terve inimesena. Paar olulist trenni enne Tallinna poolmaratoni tuli siiski vahele jätta.

Tallinna Maraton

Saabusin Tallinnasse juba neljapäeval, sest töö vajas tegemist. Neljapäeva õhtuks oli aju ära röstitud, sõrmed valusaks trükitud ja hääl kähedaks räägitud. Reedel sai tehtud võistluseelne soojendus ja omajagu mööda linna tallutud, sh stardinumber Lauluväljakult ära toodud. Sai küll ühistranspordiga sõidetud, et veidigi jalgu säästa, aga reede õhtul meie AirBNB majutusse jõudes tundsin ikka, et tallad on täiesti ümmargused ja jalad väsinud. Kahjuks ei olnud laupäeva varahommikul kella kuue paiku ärgates need jalad sugugi värskemad. Pressisin selle pudru kuidagi alla ja juba tuligi sammud Lauluväljakule poole seada.

AirBNB vaade

Kell 8.20 olin kohal ja alustasin soojendusega. Kilomeetrike sörki ootamatult normaalse pulsiga, väike võimlemine ja mõned jooksuharjutused ning paari kiirendusega liikusin juba tagasi kohtumispaika, et võistlusmaika selga tõmmata, stardieelne geel ära süüa ja TÜASKi tüdrukutega üks foto teha. Aeg läks kiirelt ja juba tuligi stardikoridori suunduda. Tunne oli ülev, aga ärev isegi ootamatult mitte väga. Ma olen varem piisavalt palju poolmaratone jooksnud (20-midagi?), et teada, mis tulemas on. Kuid mul polnud õrna aimugi, mis seekord saama hakkab, sest see oli minu esimene poolmaraton pärast südamehaigusest taastumist. Minu elu teine esimene poolmaraton.

Paljud ei saa võimalust uuesti alustada. Mina olen selle saanud välja võidelnud. Võimalus alustada uuesti.

Stardipauk kõlas ja üpris kiirelt sain üle stardijoone. Laias laastus olin ma enda jaoks välja mõelnud sellise plaani:

  • esimesed 7 km võiks pulss olla 160 ringis,
  • järgmised 7 km 165 ringis,
  • viimased 7 km 170 ringis.

Lõigutrennide enesetunde ja ka Garmini arvamuse kohaselt peaks mu anaeroobne lävi olema hetkel 170 l/min kandis. Seega ma eeldasin, et kui pulssi vähemalt enamik maast allpool seda piiri hoida, võiksin ma poolmaratoni kenasti jooksusammul ära läbida ju küll. Pikki otsi on tehtud tegelikult väga korralikult – alates kevadest olen üle 1,5-tunniseid jookse teinud 15 korral –, seega võiks poolmaratoni ära kesta ka natuke suurema pingutusega kui treeningul. Et mitte millegagi riskida, siis ei hakka kohe stardijoonest selle anaeroobse lävega flirtima, vaid hoian esialgu pulssi kuskil meeldiva pingutuse juures. Kui enamik maad selle strateegiaga hea enesetundega tehtud saab, siis võib natuke rohkem pingutada. Kiiremad suudavad peaaegu kogu pooliku praktiliselt punases ära joosta, mina võib-olla siis 2-3-4 kilomeetrit pooliku lõpust võiksin ju ka suuta. Eesmärk oli endale tõestada, et ma suudan poolmaratoni joostes ära kesta.

Take that, heart disease!

Ajalist eesmärki mul ei olnud, sest ma tõesti ei osanud aimatagi, milline see tempo nende pulsside juures nii pikal maal olla võiks. Sel ajal ei olnud mingit tähtsust: mu isiklik rekord on 1:47:53 ja sellest kiiremini ei jookse ma suure tõenäosusega enam mitte kunagi, seega laias laastus on ju ükskõik, kas jooksen ajaga 1:58, 2:08, 2:18 või 2:28. Minule oli oluline läbida pärast südamehaigust poolmaratoni võistlus edukalt, st joostes ja hea emotsiooniga. Need esimesed kümnekad-poolikud-maratonid ei tohi okast hinge jätta.

Hakkame jooksma!

Etteruttavalt võib öelda, et laias laastus suutsin endale antud vahemikes püsida terve distantsi vältel. Rada koosnes kahest ringist: 7 km ja 14 km. Ilm oli udune ja Tallinna kohta ootamatult tuuletu. Esimese ringi järel tundsin ma end igati normaalselt, olin mitmeid tuttavaid raja ääres ergutamas näinud-kuulnud ja suutsin kenasti veel härra Jooksjale naeratada, kui ta minust pilti tegi. Jalad ei olnud värsked juba esimesest sammust alates, aga mis seal ikka. Ega seepärast jooksmata jää. Sõin oma geeli ära ja seejärel algas pikk teekond Pirita suunas. Pool maad ehk 10,5 km möödus minu kella järgi ajaga 1:08. See eeldas lõpuaega 2:16–2:20 vahel, kui midagi hullu ei juhtu.

Kuidagi venis ja venis see tee sinna 13 km punkti, kus viimaks tagasipööre tuli. Kui alguses sai vaadata teisel pool mööduvaid kiiremaid poolmaratoonareid, siis mingi hetk enam seda lõbu ei olnud. Ainult mina, rada ja mõned teised jooksjad. See-eest meenusid esimesed kaks maratoni aastatel 2015 ja 2016, sest tasapisi tundusid tuttavad kõik kohad, kus tegelikult mitu aastat tagasi ju päris palju joostud sai. Mõlema korra haamri kohad kilomeetritel 28 ja 30 meenusid väga selgelt, kui seekord sealt läbi jooksin… Kui palju tähtsaid hetki on siin Tallinna Maratonil läbi aastate olnud.

Pärast tagasipööret, kus meid ergutas Reet Linna, tuli suunduda männimetsa vahele, kus lookleval kergliiklusteel oli vaja omajagu kalkuleerida, et optimaalset rada hoida. Üldiselt oli seal jooksjaterivi tagaotsas päris huvitav, sest keegi eriti optimaalse raja jooksmisele ei mõtle, pigem joostakse pidevalt kuskil väliskurvis, joogipunktides kõnnitakse ja peatutakse ootamatult, inimesed kannavad palju kõrvaklappe ja nii edasi. Ma olen seal tagapool oma algusaastatel piisavalt palju jooksnud, aga aastatega omandatud teadmiste ja kogemustega oli huvitav taaskord seal olla. Sain näiteks joogipunktis ühele paarile, kellega mõned kilomeetrid koos kulgesime, kasuliku nõuande anda, kuidas normaalselt jooksu pealt topsist juua (märksõna: voldi tops kokku), kui nad kommenteerisid, et nii raske juua on jooksu pealt sellest topsist, mitte pudelist. Igal juhul oli see männimets kuidagi ootamatult nüristav ja tempo kukkus märkamatult lausa kolinal.

16. kilomeetri alguses tõmbasin joogipunktis endale ühe kofeiiniga geeli sisse ja olemine läks kohe värskemaks. Hommikune paks udu oli pärast tagasipööret asendunud lõõskava päikesega. Isegi maikaga oli palav ja higi voolas, ees- ja tagapool oli piisavalt jooksjaid pusades ja kilekates. Jäänud oli veidi alla 6 km ilma igasuguse varjuta. Pulss ronis tempot tõstmata ise vaikselt ülespoole. Rahvast oli hõredalt, seega tuli üksinda hakkama saada, kuid õnneks vastutuult oli tunda vaid üksikutel hetkedel.

Umbes 4 kilomeetrit enne finišit võtsin kätte ja hakkasin arvutama. Ootamatult selgus, et kui nüüd sellist ca 6:15 min/km tempot hoida, on võimalik lausa alla 2:15 finišisse jõuda. Millegipärast selles hetkes see teadmine motiveeris ja lülitasin sisse viimase käigu. Kui 19 kilomeetri täitumisel finišikaarest, härra Jooksjast ja Lindast möödusin, oli juba beast mode sisse lülitatud ja keskendunud pilgul rühkisin kilomeetri pärast ootava tagasipöördepunktini.

Nende viimase kahe kilomeetriga jõudsin veel palju mõtteid mõelda sellele raskele südamehaiguse teekonnale, kust ma läbi tulnud olen. Nüüd olen ma aga siin, olles terve tee läbinud vajaduseta kõndida või puhata. Ma jooksen siin poolmaratoni 21. kilomeetril ja see tunne on lihtsalt nii võimas. Mu pulss on punases, tulipunases, ja ma ei karda, vaid ma tüürin aina võimsamalt edasi. Ma võitlen iga sammuga tagasi oma elu, millest oluline osa nii pikaks ajaks kadunud oli. Ma unistasin paljudel kurbadel füüsilist ja hingelist valu täis päevil sellest, et kord uuesti kilomeetrike joosta. Nüüd olen ma jooksnud järjest 20 ja poolmaratoni finiš on juba peaaegu käega katsuda.

I can and I will. No. I can and I am.

Kui see ei ole unistuse täitumine, siis mis on?

Ma ületasin ma elu teise esimese poolmaratoni finišijoone ajaga 2:14:45. Ma jooksin terve tee ühtlases tempos, kõndimata, puhkamata, heas tujus. Ma täitsin oma eesmärgid ja tõestasin endale, et ma suudan jälle poolmaratoni joosta. Suutsin kevadel 10 km, suutsin augustis 10 km alla tunni ja suutsin nüüd poolmaratoni alla 2:15.

Mida ma küll veel suuta võiksin, kui ma tõepoolest ikka olen südamehaigusest terve? …

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:14:45 (neto)
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,17 km)
  • Keskmine tempo: 6:23 min/km
  • Keskmine pulss: 166 l/min
  • Max tempo: 4:59 min/km
  • Max pulss: 184 l/min (finišisirge)
  • Koht: 971/1165
  • Koht naiste seas: 303/431
  • Koht N vanuseklassis: 166/234
  • Kulutatud kalorid: 1470 kcal
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu sagedus: 171 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,91 m
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Keskmine maaga kokkupuute aeg: 273 ms
    • Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49%

Kui haigus murrab maha

Tervisest

… kuid etteruttavalt võib öelda, et võistlusjärgsel nädalal olin ka mina sama haigusega veidikeseks siruli maas.

Viljandi järve jooksu postitus, 3.08.2021

Oh boy, that foreshadowing. Milline ärasõnumine! 😅 See “veidike” kestab praeguseks juba 10. päeva.

Esmaspäeval pärast Viljandi jooksu käisin ma pärastlõunal kenasti Auras ja tegin ühe mõnusa lihaseid lõõgastava ujumistrenni. Ujusin kenasti oma kaks ja pool kilomeetrit ära – ei pidanud seekord isegi väga palju kellegagi võitlema, sest minuga samale rajale sattus üks mees, kes ujus minust ainult veidike aeglasemalt, seega ei seganud me üksteist üldse –, istusin veidi saunas ja keha tundis end hästi. Õhtul tundsin aga järsku, et kurk on kare ja paistes. Selge: härra Jooksja põetud hingamisteedehaigus on siiski ka minuni jõudnud ja lõpuks minu kehast võitu saanud. 😕

Järgmisel hommikul oli niivõrd kehv olla, et tühistasin planeeritud teetanuse, difteeria ja läkaköha vastu vaktsineerimise (seda vaktsiini tuleb uuendada iga 10 aasta tagant). Pereõde oli nõus, et kui olen haigestumas, siis igaks juhuks tasub vaktsiiniga oodata. Vaktsiin ise võib kõrvaltoimena palavikku tekitada, seega pigem lükkame selle nädal edasi. Teisipäeval tekkis mul nohu, kurk kriipis jätkuvalt ja viskas isegi mingi minipalaviku üles. Sudafedi kuur peale, kurgule taruvaigusprei ja sain terve päeva rahulikult voodis puhates veeta.

Kolmapäeval tundsin end peaaegu tervena. Kurk hakkas järele andma ja ninaga oli seis palju parem. Palavikku ei tõusnud. Olin juba rõõmus, et nii kergelt sellest haigusest pääsesingi. Tegin vaikselt trenniplaane ringi, lootuses nädalavahetusel juba rajale naasta, eeldusel et iga päevaga olemine aina paremaks läheb.

Not so fast.

Neljapäeva hommik “tervitas” palaviku, põskkoopapõletiku ja kaduva häälega. Üldsegi mitte hea. 😕 Kogu mu pea valutas, isegi lõualuud. Muudkui nuuskasin terve päeva mingit ollust kuskilt peakoopast välja ja olin täiega audis. Vaikselt hakkas mingi väike köha tekkima, mis niigi hellad häälepaelad täitsa peeti keeras. Reedeks mul enam häält ei olnud: see on minu jaoks elus esmakordne kogemus, kui mandliopijärgne aeg välja arvata. Köha vastu hakkasin ACC Longi võtma, et hingamisteed täitsa kinni ei läheks. Kaks-kolm väga õudset päeva oli.

Nädalavahetusega hakkas palavik ja põskkoopapõletik vaikselt järele andma, aga häälepaelad olid ilmselges põletikus ja köha muudkui progresseerus hullemaks. Köha muutus öösiti ja õhtuti nii hulluks, et köhahood ei lasknud isegi mitu ööd magada. Koroonatest õnneks oli siiski negatiivne. Taaskord tuleb tõdeda, et kui juba muud ringiliikuvad (viirus)haigused nii vastikud on, siis ei taha isegi mõelda, mis tunne COVID-19 oleks.

Uue nädala alguses sain (asendus)perearsti vastuvõtule, kes mu vereproovile saatis ja üle vaatas/kuulas. Kopsudes ja hingamisteedes ta midagi ei kuulnud (jess!), küll aga sain teada, et kurk ja häälepaelad on kehvas seisus. Häälepaelte normaalse seisukorra taastumine võtab kõvasti aega, sest limaskestad ja kõik muu seal ümber vajab aega ja rahu taastumiseks, aga limaskestade ärritusest põhjustatud kuiv köha takistab taastumist. Nokk kinni, saba lahti olukord. 🤷🏻‍♀️ Seega kirjutas ta mulle välja ühe allergiarohu, köhapärssija ja imemistabletid, mis peaksid kurku ja häälepaelu rahustama.

Vereproov näitas (taanduvat) põletikku: valgete vereliblede eri näitajad olid natuke normist väljas ja C-reaktiivne valk ehk CRP oli 5. CRP-d on mul viimasel paaril aastal seoses põie- ja neerupõletiku ning müokardiidiga korduvalt mõõdetud ja ma tean, et minu tavaline, terveoleku näit on olnud alati 0,15 ümber, +/– 0,03 ühikut. Põiepõletiku taanduvas faasis oli CRP näiteks 3. Kahjuks pole mul kunagi haiguste tipphetkel seda analüüsi tehtud, vaid alati siis, kui haigus oodatust pikemalt vinduma on jäänud. Tagantjärele on see natuke tagantjäreletarkus, kuid asi seegi, eksole.

Seega praegune CRP=5 oli minu jaoks selge märk, et kuigi see mahub referentsi (<10) piiresse, näitab dünaamika siiski, et keha praegu millegagi võitleb. Arst nõustus, et eriti minu südamepõletiku minevikuga ei ole see 5 päris murevaba näitaja. Päris selget teadmist muidugi pole, on nende hingamisteede põletike taga viirus või bakter. Statistiliselt on väga valdava enamiku selliste haigestumiste taga siiski erinevad viirused. Ka CRP võiks eeldatavasti bakteriaalse infektsiooni järel kõrgem olla. Arst samas ei välistanud ka bakteriaalset infektsiooni ja võimalust, et tuleb veel siiski ka üks antibiootikumi kuur läbida. Minu müokardiidi minevik tegi ta silmnähtavalt ettevaatlikuks.

Igal juhul tuleb mul jätkata puhkamist ja sümptomeid leevendavat ravi. Saaks kas või juba õue kõndima, oleks päris tore. 🙂 See CRP näit teeb mind ettevaatlikuks. Ainus positiivne asi, mis seekordse haigestumisest endaga kaasa võtta, on see, et mu süda pole haigusele reageerinud *sülitab kolm korda üle õla*. Olen südamehaiguse ajal olnud kahel korral sarnase “külmetus”haigusega siruli ja mõlemal korral on kohe südamehaiguse sümptomid eelkõige valudena välja löönud. Sama ka mõlema koroonaviiruse vaktsiinidoosiga, esimesel korral raskemalt, teine kord palju kergemalt. Loodan, et ma nüüd midagi ära ei sõnunud.

Treenimisest

Viimati kirjutasin pikemalt sellest, kuidas mu jooksuradadele naasmine läinud on, juba kaks kuud tagasi. Vahepeal tunnen ise oma nädala kokkuvõtetest puudust, sest tagantjärele Garminist trennide kokkuvõtete vaatamine ei anna täit pilti ette. Blogi vormis treeningpäevik, kus kõik emotsioonid ja mõtted trenni kohta pikemalt kirjas, annab ikka nii palju juurde, kui vaja tagantjärele meenutada, mis ja kuidas mingil hetkel oli. Ma pole aga samas ikka veel kindel, et ma iga sammu ja numbrit veel teistega jagada tahan. Võib-olla järgmisel aastal, kui end oma tegemistes (loodetavasti) enesekindlamalt tunnen.

Juuni keskel lõppes minu esimene 12-nädalane treeningute periood, mis oli nii palju muutusi kaasa toonud, millest tookord postituses ka rääkisin. Selge oli see, et nii suuri muutusi järgmiste nädalatega enam toimuma ei saa. Muutused ja areng tulevad ikka, aga tempo on lihtsalt rahulikum. 🙂 Jätkamiseks võtsin Garminist järgmise treeningkava üldiseks kondikavaks ette ja tegin vaikselt trenne edasi. Laias plaanis tahtsin kord nädalas ikka edasi ujumas käia, kord nädalas (kere)lihastele tööd anda ja 3, heal juhul 4 korda nädalas jooksmas käia. Seda see kondikava ka teha lubas, sest enamikele nädalatele oli sisse kirjutatud nii cross-training kui ka strength exercises.

Juuni 2021

Juuni oli kokkuvõttes täitsa tegus kuu. Ilmad olid alates kuu teisest poolest kuumad ja väga kuumad, seega tuli päris palju trenne teha hilisõhtul või sisehallis. Jooksin kokku 114 km ehk veetsin jooksuradadel 14 tundi. Korra käisin jooksu asemel ka rattaga sõitmas, lootes vähem traumeerivat kogemust, aga kahjuks tõmbas ka see mu vedelikest tühjaks nagu pigistatud sidruni. 😅 Lõpuks tuli kuumaga lihtsalt harjuda, sest ka kell 22 jooksma minnes oli ikka 24 kraadi sooja. Küll aga avastasin enda jaoks, et 27 kraadi ja loojuv madal päike on igal juhul etem kui 24 kraadi ja tõusev madal päike. Sest esimene ei prae enam nagu pannil, teine aga lausa grillib. Üldplaanis jäin juuniga rahule.

Juuli 2021

Juulis kuumus jätkus. Kodus oli soojuspump jahutuse peal sisse lülitatud sõna otseses mõttes 24/7. Laias laastus sain kõik planeeritud trennid tehtud, kuigi aeg-ajalt tuli neid natuke elu ja ilma järgi ringi tõsta. Kuu lõpus saime üllatusena TYSKi #mariseinglid pundiga Käärikul laagris käia, mille ma väga kenasti ära tegin ja selle üle suurt rõõmu tundsin. 🙂 Kui kevadel maadlesin natuke kord valutava pöiaga, kord tuikava põlve või pirnlihasega, siis suveks olid need hädad kadunud. Maht tasapisi kasvas, pikad otsad läksid pikemaks ja jooksukilomeetreid kogunes kuuga 159, peaaegu 19 ja pool tundi.

Juulis tundsin kõige intensiivsemalt, kuidas vorm aina paraneb. Kui kevade ja juuniga tuli tagasi võime korraga üle paari kilomeetri joosta, siis juulis hakkas imekombel ka kiirust ja intensiivsuse taluvust lisanduma. Konteksti mõttes: aprillis tundus 6:30 tempo üheks minutiks juba suur pingutus ja tohutu kiirus. Juulis tehtud viimaste fartlekkide ja lõigukestega jalad lausa lendasid all. Ühel soojal juulikuusel hilisõhtul jooksin Ihaste sillast üles 5:50 tempos ühte kuuest (!) kilomeetrisest (!) lõigust ja tundsin end lihtsalt lendava, tugeva ja võimsana. 😍 See, mu sõbrad, on jooksunarkomaanile kõige võimsama laenguga narkootikum. Seda lendavat tunnet ei ületa mitte miski. Kui sa seda kunagi tundnud ei ole, siis minu siiraim kaastunne.

Lootsin augustis võimete testiks joosta Võrus ühe kiire 10 kilomeetri võistluse ja Rakveres läbida esmakordselt üle kahe aasta tervena poolmaraton. Rakvere poolmaratoni mure lahendas end ise, jäädes kontaktjooksuna ära, ja Võru jääb mul jooksmata, sest kui ma nädal varem veel terve pole, siis pole siin millestki isegi rääkida. 🤷🏻‍♀️ Ma olen puhta haige ja pooltõbisena varem võistelnud rohkem kui ühel korral. See on täpselt see põhjus, miks ma enam selliseid lollusi ei tee.

Samas ei ole ma karvavõrdki üllatunud, et ma praegu haigeks jäin. Iga jooksja vast teab: kui vorm hakkab heaks minema, hakkab immuunsüsteem nõrgemaks jääma. Haigused käivad ikka inimesi mööda ja ka vaatamata ettevaatlikkusele võib vahel haigeks jääda. Selge on see, et need kaks nädalat (loodetavati mitte kauem…) haigena, tegemata trennidest rääkimata, mõjutavad tervist ja jooksuvormi veel pikalt. Isegi härra Jooksja tegi koos treeneriga oma sügise suurte võistluste plaanid juba ringi. Mis siis veel minust kui tunduvalt nõrgemast jooksjast rääkida.

Olgu selle augustiga kuidas on: mis olnud, seda enam muuta ei saa. Rekordeid ega kiireid aegasid ma ju võistlustelt nagunii ei oota. Tahaksin ainult endale midagi sellel aastal veel tõestada. 🙂 Teiste jooksjatega üheskoos rajale minnes oleks see ehk toredam, emotsionaalsem ja rohkem päris kui üksinda virtuaaljooksu läbimine. Minu ainus lootus on see, et koroonapiirangud tunduvalt karmimaks ei muutu (kuigi ma kardan, et see on naiivne lootus…) ning Tallinna Maraton ja Tartu Linnamaraton saavad siiski kontaktsena toimuda. Need kaks on ühed mu lemmikvõistlused Eestis ja oma jooksmisega taasalustamise aastal oleks tore ja sümboolne nendest osa võtta.