Kodublogi: aknakatted

Artikkel ilmus 26. märtsil 2019 Postimees Kodustiil portaalis.

NB. Kodublogil on nüüd oma Instagram @kuueskorter.

Vähem kui aasta on jäänud selle ajahetkeni, kui peame oma korteri nii valmis saama, et oleks võimalik esitada linnavalitsusse kasutusteatis ja läbida ametniku ning Päästeameti spetsialisti kontroll. Seaduse järgi nimelt lubatakse ehitusteatise esitamise järel ehitada kuni kaks aastat, mille järel tuleb esitada kasutusteatis, et eluruum kasutusele võtta. Aeg läheb justkui linnutiivul ja ehituse vallas on siin veel nii palju ära teha. 😕 Isegi lammutustööd pole ju veel täies ulatuses lõppenud, viimane jupp põrandat ootab üles võtmist. Kohati tuleb lausa hirm peale, kas me ikka jõuame oma objekti õigeks ajaks valmis…

Täna aga räägin natuke kergematel ja lõbusamatel teemadel, täpsemalt aknakatetest.  🙂Jooksvalt oleme pidanud kahte tuppa aknakatted juba hankima, sest suure aknaga vannitoas just ilma kardinateta naljalt ju ei käi ning magamistuba oli tarvis samuti võõraste silmade ja hommikuse päikesetõusu eest ära varjata.

Vannituppa soovisime midagi valgust läbilaskvat, ent mitte liialt läbipaistvat. Esialgu sai sinna paigaldatud Ikea Skogsklöver valge ruloo, kuid katsetused täisvõimsusel valgustusega näitasid siiski, et pimedas paistab see vannitoa jaoks natuke liiga palju läbi. Kuna vannitoa aken asub meil tänavapoolsel küljel, ei saanud seda nii jätta. Külgkardinad vannituppa ei tundunud just parim idee, pimendav ruloo ei lase päeval teragi valgust sisse, ribikardinate vahede järjepidevaks tolmust puhastamiseks olen ma liiga laisk… Lõpuks kleepisime aknaklaasid iseliimuva mustrilise kilega üle ja see täiendus koos olemasoleva rulooga lahendas probleemi ideaalselt.

Vannituppa kleepisime aknaklaasile kile ja paigaldasime lengi sisse ruloo.

Magamistuppa planeerisin ma algusest peale pimendava ruloo koos kergete tüllist kardinatega. Päevasel ajal piisab ainult kardinatest ja tuppa tuleb palju loomulikku valgust, pimedal ajal on ruloo ees, et vastas asuva kortermaja inimesed meile otse tuppa ei vaataks. See lahendus toimis mõnda aega kenasti, kuid viimasel ajal on meie Ikea Tupplur ruloo rohkem tõrkunud kui normaalselt töötanud. 😐 Küll ei saa teda all asendis ära fikseerida, küll jookseb ta suvalisel hetkel üles rullikusse tagasi. Käepide laguneb pidevalt. See ruloo on vist ainus ese Ikeast, millega ma üldse rahul ei ole. Meie õnneks ei maksnud meie senine kardinapuu, kardinad ja ruloo kokku rohkem kui 40 eurot, seega olen tõsiselt hakanud kaaluma magamistuppa uute aknakatete soetamist.

Magamistoa aknakatted.

Aga millised nad olema peaks? 🤔 Valik võtab silme eest kirjuks. Kindel on see, et päeval peaks tuppa tulema palju päevavalgust, samas ei tohiks olla kellelgi võimalik otse meile tuppa vaadata. Ööseks peaks olema võimalik aken aga täielikult ära varjestada. Valikuid on küll palju, aga kui kõiki faktoreid kaaluda, on kombinatsioone neli:

  1. kerge poolläbipaistev ruloo koos pimendavate külgkardinatega,
  2. pimendav ruloo koos kergete päevakardinatega,
  3. kerged päevakardinad koos pimendavate külgkardinatega,
  4. kerge poolläbipaistev ruloo koos kergete päevakardinate ja pimendavate külgkardinatega.

Paksud külgkardinad koos kerge rulooga tundub selline “poolalasti” variant, pigem tuleks sinna lisada juurde kerged päevakardinad ja see ruloo siis juba üldse ära jätta. Variant on jätkata ka praeguse lahendusega ehk pimendava ruloo ja kergete päevakardinatega ning lihtsalt muretseda korraliku konstruktsiooniga pimendav ruloo, mis peaks vastu kauem kui aasta. Näiteks vannitoa ruloo pärineb samuti Ikeast, kuid oli tunduvalt kallim (laius on sama), sest tal on metallist konstruktsioon ja isepidurduv rullikusse tagasikerimine. Kahjuks Ikea midagi analoogset pimendavana ja valges toonis ei paku. Seega peaksin seda rulood kuskilt mujalt otsima või veel hullem: tellima hakkama. 😶 Hoopis mõistlikum tundub magamistoas kasutada pimedavaid külgkardinaid lisaks olemasolevatele tüllkardinatele. Eks näis, millise variandi siis lõpuks valime.

Järgmine keerukas koht on kontor. Kontoris peab olema võimalik tuba täielikult ära pimendada, sest fototöötlusega tegelemiseks on see hädavajalik. Tegelikult oli mul kontori jaoks samuti üks Tupplur ruloo ära ostetud, aga ilmselgelt tuleb sinna uus ruloo osta, misigapäevasele kasutamisele paremini vastu peab. Kontorit kujutan ette pigem ruloo ja kergete kardinatega.

Elutoas on meil kaks akent kõrvuti ja täidavad ära suure osa kogu seinast. Olen näinud päris kenasid pilte sellisest lahendusest, kust terve seina ulatuses ripuvad laest alla ilusad kardinad, mida vastavalt soovile lahku ja kokku tõmmata, aga millegipärast kujutan seda varianti ette pigem uusarenduses, kus terve sein on maast laeni akent või klaasist fassaadi täis. Meil on tegu siiski vana puitmajaga.

Allikas

Esialgu oli plaan mõlemale aknale panna ette poolläbipaistev ruloo – samasugune nagu vannitoas – ja kerged päevakardinad, kuid olen nüüd siiski kahtlema hakanud, et ehk on see liiga läbipaistev ja inimesed hakkavad meile lihtsalt tänava poolt ja naabermajadest otse akendest sisse vaatama. Äkki oleks elutuppa sobilikud hoopis mingid kardinad, aga millised? 🤔 Või oleks mõistlik kasutada klassikalisi külgkardinaid?

Kuulaks siinkohal hea meelega teiste kodukujundajate mõtteid ja kogemusi aknakatete valimisel eri ruumidesse. 🤗

Advertisements

Kodublogi: ka kõige rohelisema muruga aias võib olla muresid täis maja

Postitus ilmus Postimees Kodustiil portaalis 11. märtsil 2019.

Foto: Shutterstock

Täna tahaks ma rääkida sellest, millest kodublogijate ajaveebides, Instagrami kontodel ja Pinteresti tahvlitel kaunite fotode, vingete totaalsete muutumiste ja sadade põnevate nõuannete seas just eriti tihti lugeda ei saa: remondi pahupoolest. Mitte sellest, kuidas kõikjal on tolm ning kodus valitseb ehitusmaterjalide ja tööriistade kaos, vaid sellest tõsisemast negatiivsest küljest, kuidas üks suur isetegemise projekt võib ühele inimesele, suhtele või perele mõjuda.

Enne korteri või maja suurema remondi ja/või ümberehituse planeerimist – eeldusel, et suurem osa töid tuleb oma kätega ära teha – tuleks põhjalikult ja täie tõsidusega mõelda, mida see kõik endaga muus elus kaasa toob. Meie mõtlesime paljudele asjadele, millest täna juttu teen, kuid päris-päriselt vähemalt mina küll ei adunud, milline teekond see kõik olema saab. Samuti tasub kaaluda, mis saab siis, kui plaanitud tööd muudkui ühel või teisel põhjusel oodatust pikemaks venivad. Meie plaanisime kunagi oma korteri aastaga ümberehitatud saada… Tuletan meelde: korteri ostsime 2017. aasta juunikuu viimastel päevadel. Käes on 2019. aasta märts ja meie korter pole veel kaugeltki valmis.

Suure projektiga käib kaasas kolme tähtsa ressursi kulu. Nendeks on 1) raha, 2) aeg, 3) närvid. Kui saaks nende kolme kulu kokku liita, oleks see üks (suur) arv X, mis olenemata ressurside kombinatsioonist jääb alati samaks.

Kui on palju raha, saab lubada endale lisatööjõu palkamist, seega kulub aega võrdlemisi vähe, sest töötegijaid on palju, ning samuti võib enda närve kuluda vähem: seda siiski vaid eeldusel, et abitööjõud on asjatundlik, aus ja professionaalne. Igapäevaelu saab minna edasi üpris tavapäraselt, sest ise eriti palju käsi külge panna pole tarvis. Kui raha on väga palju, ei muutu midagi ka elujärjes. Kui raha on lihtsalt palju, tuleb ilmselt püksivööd veidi pingutada.

Kui raha enam eriti palju pole – vaid nii palju, et jõuad projekti tarbeks materjale hankida –, siis peab rohkelt olema saadaval aega ja närve, mida kulutada. Kui pole raha lisatööjõu tarbeks, peab arvestama õhtute, nädalavahetuste, riigipühade ja puhkustega, mis kõik mööduvad tihtilugu isegi hiliste öötundideni projekti kallal nokitsedes. Seejuures võid kindel olla, et mida vähem aega kulutad eeltööks, planeerimiseks ja vajalike teadmiste ammutamiseks, seda rohkem kulub kolmandat ressurssi ehk närve. Ja usu mind: neid kulub niigi liiga palju.

Kui kolmest ressursist on saadaval vaid raudsed närvid, kuid aega ja raha napib, siis saab projekt kindlasti kunagi – pikk-pikk aeg hiljem – lõpetatud, sest närvid ei ole vahepeal lõplikult läbi läinud. Kui aga selgub, et ka raudsed närvid on läbi roostetanud, siis…

Houston, meil on probleem.

Räägime nüüd meiesugustest iseehitajatest, kellele oli kättesaadav vaid renoveerimist vajava eluaseme ostmine, kellel pole nii palju raha, et ehituseks abijõudu palgata, sest kodu ümberehitus tuli ette võtta jooksvatest säästudest, ja kes mõlemad käivad rohkem kui täiskohaga tööl, et kogu seda projekti rahastada. Suures koduostu elevuses, kui valdab emotsioon: “Me saame oma kodu!”, on lihtne selle mudeli elemente drastiliselt alahinnata.

Mis need mõned nädalavahetused, puhkusenädalad ja öötunnid siis ikka ära ei ole, eks. Küllap saab elu kõigi valdkondade – ka nende, mis sulle kõige rohkem rõõmu pakuvad – arvelt säästmisega hakkama, sest oma kodu unistuse nimel pole miski liiga palju. Iseloomult järjepidevad ja töökad, ühel on kuldsed käed ja teine armastab Exceli tabeleid, nimekirjade koostamist ning on tuntud oma masterplan’ide poolest. Kui raske see siis ikka olla saab?

Las ma ütlen teile: see saab olla ikka väga raske. Ajutiselt võib tugev inimene, paar või perekond kõik ära kannatada, teha ja ohverdada, kui eesmärk on suur ja üllas. Oma kodu eesmärk ju kindlasti seda on. Mõned kuud või isegi aasta võib muu elu praktiliselt pausile panna, elada suisa koonri kombel ning inimese normaalseks funktsioneerimiseks tarviliku puhkeaja arvelt igal vabal hetkel remonti vihtuda. Võin kindel olla, et osad ei saaks ka lühiajaliselt sellise pingega hakkama. Inimesed on ju teadupoolest erinevad.

Nüüd aga kujutage ette, et see kõik kestab aastaid. Muudkui teed ja teed, aga tulemus tekib aeglaselt. Kulutad kõik oma vaba aja – sa isegi ei mäleta enam, mis tunne on (süütundeta või üleüldse) aeg maha võtta –, aga aeg justkui sulab käest, ilma et silmaga märgatavalt midagi muutuks. Sa isegi enam ei tea, mis on normaalne elu. Tähtaeg – panga või seaduste või iseenda poolt määratud – surub armutult peale.

Vinti keerab juurde asjaolu, et oma teise poolega aja veetmiseks ja koosolemiseks on sul aastas niigi piiratud arv tunde, sest selle projekti tõttu peab tema oma parima panuse andma hoopis teises riigis, et maksimaalselt palju teenida. Koosolemise kvaliteetaega on nii vähe, et ma isegi ei imesta, miks koduehitust iga suhte ja perekonna proovikiviks peetakse: kõik sellest õnnelikuna välja ei tule.

Samal ajal pead sa iga jumala päev sellele poolikule projektile otsa vaatama, sest sa elad selle projekti sees – sõna otseses mõttes. Sul pole sellest päevakski puhkust: projekt on alati sinuga, tahad sa seda või mitte. Proovi siis nii hakkama saada, et viimnegi närvirakk mustaks poleks läinud.

Kui vaatad oma Exceli tabelit, kuhu saab sisse kantud projekti jaoks kõrvale pandud säästud ning tehtud kulutused, siis tahab vahel lausa pisar silma tulla. Rahanumbrid on müstiliselt suureks paisunud, aga ikka veel pole projekt valmis. Eelarve on peaaegu paarkümmend tuhat eurot tagasi ületatud, aga projekt on pooleli. Ükskõik kui hästi sa ka ei planeerinud, projekt suutis ikka negatiivselt üllatada.

Kannad iga kuu praktiliselt poole palgast ehituskontole, ülejäänu kulub ellujäämiseks ja samal ajal tunned pidevalt kadedusenoodiga segatud kurbust, kui näed eakaaslaste fotosid või kuuled nende mõnusaid lugusid suurepärastest reisidest või aina kasvavast investeerimisportfellidest, millest sina oma kodu unistuse nimel juba aastaid pea täielikult loobunud oled.

Sinu ainus lootus on see, et ühel ilusal päeval, kui kõik on valmis, tasub see vaev end ära. Selles usus ja lootuses lähed sa igale järgnevale päevale ja väljakutsele vastu.

Ma tean, et Eestis on palju inimesi, kes heidavad mulle ette seda, et ma julgen sellel teemal üleüldse viriseda. “Sul on võimalus sellist projekti ette võtta, sul on oma kodu, sul on niigi palju rohkem kui paljudel Eesti peredel.” Ma olen tänulik kõige selle eest, et mul on kõik see ja kõik need, kes mul on… aga vahepeal on kõigil raske.

Ka kõige rohelisema muruga aias võib olla muresid täis maja.