Kodublogi: toataimedega dekoreerimine

Artikkel ilmus PM Kodustiil portaalis 18. juunil 2019.

Valik minu toataimedest

Maikuus käis minu peas mingisugune klõps. Ma leidsin endale täiesti uue hobi. Ilmselt olen ma hakanud vanaks jääma, sest üleöö sai minust toataime fanaatik. 

Minu täiskasvanu elu esimene toataim oli sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia, tuntud ka kui ZZ plant), mille ostsin eelmise aasta suvel, et vannituppa natuke rohelust ja värvi tuua. Uurisin enne põhjalikult, milline taim osta, et see ka taimetapja käe all ellu jääks. Sulgvõhk on üks kõige lollikindlam taim, kuna ta pole nõudlik ei valguse, kastmise ega niiskuse osas. Kastsin teda heal juhul 2 korda kuus, hoidsin teda vahel ka lõõskava päikese käes ja see taim muudkui kasvas. Sel kevadel istutasin ta suuremasse potti, kuna juured ei mahtunud enam vanasse potti ära. Sulgvõhk tekitas minus enesekindlust: ma ei tapagi iga taime ära! 😅

Ühel ilusal laupäeval veensin ma elukaaslase mind autoga Gardesti aianduskeskusesse sõitma, et saaksime osta ühe-kaks rippuvat taime, et oma tühi vannitoa sein millegi ilusa ja rohelisega ära täita. Tagasi tulime sealt aga tunduvalt rohkem kui kahe taimega, sest üks meist läks aianduskeskuse toataimede alal täiesti peast lolliks. 🙄 Hetkel hoian ma praktiliselt kõiki taimi, mida tänaseks on kogunenud ligi 20, meie valges, soojas ja niiskes vannitoas. Suurem osa neist leiab korteri valmimise järel kodu teistes tubades.

Sulgvõhk (vasakul) ja luuderohi ning helmes-ristirohi ja Woodii laternlill (paremal).

Ma tegin iseenesest kõike ikka päris vales järjekorras, sest ma ei uurinud enne ostu eriti põhjalikult ühegi uue taime kohta, milliseid tingimusi nad vajavad. Ostsin taimed, ostsin potid, ostsin mulda ja kergkruusa. Mis seal ikka rohkem vaja, eks ole? Päris nii siiski ei ole.

Toataimede eluspüsimine nimelt oleneb minu arvates 100% sellest, kas taime omanik teab, mida see taim vajab ja millisesse kasvukohta ta sobib. Kui sa ei ela just kasvuhoones, kus on pidevalt soe, niiske ja valge, tuleb teha korralikku uurimistööd, uued teadmised pähe õppida ja leida igale taimele sobilik elukoht. Võib ka selguda, et iga taim igasse koju üldse ei sobigi.

Mida toataimedega oma kodu dekoreerimisel silmas pidada? Mina rõhutaksin kolme põhilist faktorit.

Esiteks: valgus. Mina jaotan valguse osas toataimed nelja kategooriasse:

1. taimed, kes vajavad eredat (ja vähemalt paar tundi päevas) otsest päikesevalgust, nt mitmed kaktused, piimalilled (Euphorbia), sukulendid, krootonid (Codiaeum) jt;

2. taimed, kes vajavad eredat, kuid kaudset valgust, st ei talu otsest lõõskavat päikest, nt mitmed tiigerlehikud (Calathea), alokaasiad (Alocasia), flamingolilled (Anthurium), kummipuud (Ficus), monsterad jt;

3. taimed, kes saavad hakkama osalise varjuga, nt havisabad (Sansevieria), nõelköied (Pothos), tõlvlehikud (Spathiphyllum), peperoomiad (Peperomia) jt;

4. taimed, kes elavad edukalt madalates valgustingimustes (mitte segamini ajada pimeduse või akende puudumisega!), nt sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia), vahalilled (Hoya), luuderohud (Hedera helix) jt.

Suurema valgusvajadusega 1. ja 2. kategooria taimed: krootonid, marmor-flamingolill, alokaasia, piimalill.

Esimese ja teise kategooria taimed eelistavad ruume, kus on lõuna- või läänesuunalised aknad ja rohkelt valgust suurem osa päevast. Kolmanda ja neljanda kategooria taimed saavad hakkama ka põhja- ja idapoolsete akendega tubades, kuid tihti sobivad ka valgematesse ruumidesse eeldusel, et nad ei pea taluma otsest päikesevalgust (nt ei sobi nad aknalauale, kus kardin neid varjutamas ei ole). 

Meie kodus on nii kirde- kui ka edelasuunalised aknad, ainsad aknata ruumid on meil esik ja köök. Aknad on meil suured ja valgust enamasti jagub. Ka kodudes, kus näiteks lõuna- või läänesuunalisi aknaid ei ole, saab kasvatada esimese ja teise kategooria taimi, kuid sellisel juhul vajavad nad ilmselt kunstlikku lisavalgust. Eesti talvedes on lisavalgus vajalik mitmetele toataimedele, hoolimata akende suurusest ja ilmakaartest.  

Teiseks: niiskus. Ilmselt põhjus, miks lapsepõlves ja teismelisena mitmed minu taimed hukka läksid. Niiskuse osas võib taimed jaotada kolmeks:

1. taimed, kes vajavad ainult kõrget õhuniiskust, nt tiigerlehikud (Calathea), alokaasiad (Alocasia), flamingolilled (Anthurium), krootonid (Codiaeum) jt;

2. taimed, kellele sobib ka keskmine õhuniiskus nt mitmed palmid, ahvileivapuud (Crassula), nõelköied (Pothos), Woodii laternlill (Ceropegia woodii), peperoomiad (Peperomia), tõlvlehikud (Spathiphyllum), kummipuud (Ficus), monsterad jt;

3. taimed, mis saavad hakkama või lausa eelistavad madalapoolset õhuniiskust, nt mitmesugused kaktused, piimalilled ja sukulendid, sulgvõhk (Zamioculcas zamiifolia), vahalilled (Hoya), havisabad (Sansevieria) jt.

Kõrget õhuniiskust vajavad taimed: krooton, marmor-flamingolill, tiigerlehik, krooton, alokaasia.

Millise protsendi juures milline kategooria algab, on taimehullude seas veidi vaieldav teema. Mina olen enda jaoks paika pannud, et esimese kategooria taimed vajavad vähemalt 60% õhuniiskust ja kolmanda kategooria omad saavad hakkama ca 35–40% niiskuse juures. Kõrget niiskust vajavad taimed on tänulikud ka regulaarse piserdamise eest. Enamik taimi talub ka oma kategooriast (veidi) kõrgemat niiskust, kuid madalama niiskusega hakkavad taimed enamasti põdema. Enamasti paistab see välja pruunides krõbedates leheotstes ja laikudes. 

Kuna talvel muutub vaatata õhuniisutajale õhk meie korteris ahikütte tõttu ikka väga kuivaks  – olen oma taimede pärast juba praegu mures ja kavatsen sel aastal osta juurde veel kaks suuremat õhuniisutajat, et selle murega võidelda –, jäävad minu tiigerlehik, flamingolill, alokaasia ja krootonid pesitsema vannituppa, kus on tingimused nende jaoks niiskuse osas ideaalsed.

Kolmandaks: temperatuur. Meie kliimas võib mure olla pigem liiga madal kui liiga kõrge temperatuur. Samuti ei meeldi mitmetele taimedele väga kõikuv õhusoojus, mis on levinud näiteks ahiküttega majades ja korterites. Ca 18–20 kraadi juures peaks enamik toataimi õnnelikult elada suutma, pikalt kestva üle 25-kraadise soojuse puhul peab taimi kindlasti hoolikalt jälgima ning alla 15-kraadise toatemperatuuri puhul võivad osad taimed juba vaikselt talvepuhkusele minna või osad ka hinge heitma asuda. 

Need kolm tegurit on minu jaoks taime valikul kõige olulisemad: valgus, niiskus, temperatuur. Loomulikult ei tohi eksida ka kastmise osas: eriti tihti surevad taimed ülekastmise tõttu või hakkavad pirtsutama liialt kareda, mineraalirikka kraanivee peale; samuti peab hoolikas olema väetamisel ja mulla valikul, kuid neid faktoreid saab mõjutada üsna lihtsalt ja odavalt. 🙂

Kui taim nõuab valget, niisket ja pidevalt sooja ruumi, nagu näiteks mitmed populaarsemad ja põnevamad krootonid, flamingolilled ja alokaasiad, aga sul ei ole võimalik seda talle pakkuda, siis pole mõtet seda taime endale koju tuua. Taime ilu on sellisel juhul kerge kaduma ja pikaks ajaks seda taime ilmselt olema ei saa. Kui saad pakkuda üpris keskpäraseid valgustingimusi, keskmist õhuniiskust ega viitsi tegeleda õhuniisutajate ja lisavalgusega, siis oleks head valikud näiteks nõelköied, monsterad, vahalilled, sulgvõhud, havisabad, peperoomiad ja tõlvlehikud. Täiesti pimedad nurgad ja ruumid võiks aga kaunistada ilma igasuguse valehäbita hoopis kunsttaimedega: neid leiab tänapäeval ülimalt tõetruudes vormides.

See on ilmselgelt lihtsustatud lähenemine toataimede valikule ja kindlasti tuleb iga taime ostmisel silmas pidada ühelt poolt tema vajadusi ja teiselt poolt ruumi pakutavaid tingimusi, kuid algajatele, kes soovivad oma toataimede kollektsiooniga alles algust teha, annab see väike juhis kindlasti õige teeotsa kätte. 🙂

Millised toataimed teil kodus on?

Advertisements

Kodublogi: tellisseina renoveerimine

Artikkel ilmus 4. juunil PM Kodustiil portaalis.

PS. Olen ikka väga hiljaks jäänud oma blogis koduteemade update’imisega. 😐 Vabandust!

Maikuu hakkab vaikselt otsa lõppema ja me oleme oma remonditööde “Jõuluks koju!” ajakavaga peaaegu järje peal. Viimati kirjutasin meie tegemistest siis, kui viimane osa põrandat sai ära lammutatud ja üles ehitatud. Nädalaga sai omajagu tööd ära tehtud. Ootan juba väga oma suviseid puhkusenädalaid, et ka mina saaks rohkem aega panustada kui õhtuti pärast tööd paar tundi ja nädalavahetustel täispikad päevad. Elukaaslane tundub olevat meie tööde nimekirjast väga motiveeritud ja teeb üksinda meeletult palju tööd ära.

Maikuus panime paika uue esiku ja köögi vaheseina, sinna sisse vajalikud torud ja juhtmed. Tõsi: ühelt poolt ootab sein laudist, aga laudis tuleb kunagi suurema portsuna koos teiste seinte ja lagede laudisega. Saunas sai kõik vajalikud jubinad ja juhtmed paika, vill ja PIR plaat lõpuni pandud ja ka ilusti ära teibitud. Saun ootab ust ja puitu. Viimased seinajupid söögitoas said villa, elektrikaablid, OSB ja kipsplaadi alla ning isegi esimene kiht pahtlit peale. Õhksoojuspumba välisosa jaoks ehitasime valmis katte, sest ilma selleta meie kui miljööala elanikud kasutusteatist esitada ei saa. Nädala kohta päris hea hulk töid, millega sai tehtud suur edasiminek. 🙂

Nüüd olen mina suurema ajasurve all, sest nendel nädalatel, kui elukaaslast Eestis ei ole, peaksin mina päris palju asju tehtud saama. Esiteks pahteldama, lihvima, kruntima, värvima. Plaan on suve alguseks kõik kipsiga seinad pahtli, krundi ja esimese toonitud värvikihi alla saada. Seejärel, kui suurem mustus on läinud, peaks hakkama nähtavale jäävaid puittlasid ja -poste õlivahaga viimistlema asuma. 

Mõlemaid töid segab hunnik asju, mida meil hetkel kuskile panna pole, sest panipaigad ja mööbel tulevad ju alles pärast viimistlusega lõpetamist ning trepikoja panipaikade ehitus (kus hoida tööriistu jm ehituseks vajalikku, mida meil kenasti kogunenud on) ei ole ilmselt selle aastanumbri plaan. Kuidagi tuleb tööde järjekord nii kavalalt välja mõelda, et asjad tegemistele ette ei jää, samas et neid lõputult ringi tõstma ei peaks. 

Minu kõige suurem ja ajamahukam töö on aga esiku ja köögi tellisseina renoveerimine. Eelmisel nädalavahetusel tegin sellega algust. Kuna krohv oli juba maha võetud, sain alustada vuukide puhastamisest. Mina ise arvasin, et ehk polegi vaja neid vuuke välja kraapida, aga kõik teised arvasid, et nii ikka ei sobi ja tuleks vuukimine kogu seina ulatuses uuesti ette võtta. Seega tuli enne kogu vana materjal vuukidest eemaldada.

Sein pärast krohvi eemaldamist, pärast vuukide eemaldamist ja pärast uuesti vuukimist.

Meisli ja haamriga tööd alustades sain kiirelt aru, et käsitööna ma jäängi seda kõike tegema, sest vuuk tuleks puhastada vähemalt 2 cm sügavuselt. Need vuugid siin seinas on kohati ka 3–4 cm laiad. Vuugisegu polnud just eriti mure, seega pidi kasutama jõudu. Kõik vuugid on eri suurusega ja sein on laotud just mitte eriti korrapäraselt. Näha on, et kui seda maja peaaegu 140 aastat tagasi ehitati, polnud tegu rikaste elumajaga, kuna kvaliteedi osas on siin igalt poolt kokku hoitud: suured ebaühtlased vuugid tellisseinas, et vähem telliseid kuluks, osaliselt pealtpoolt põlenud palgid, et vähem uut materjali kasutama peaks, paekivist vundament maakivide asemel ja nii edasi.

Et vuugid puhtaks saada, tegi elukaaslane mulle kiirkursuse puurvasara kasutamiseks ja järgmised 3 tundi veetsin köögiseina kallal selle raskemapoolse ja väriseva masinaga töötades. Mu käed olid lõpuks ikka täiesti läbi, sest eriti lae all redeli otsas töötades oli väsimus kiire tekkima. Pühkisin end paksust tolmukihist puhtaks, võtsin kaitseprillid ja -maski eest ära ja istusin korraks tugitooli maha. Pool tundi hiljem sain aru, et olin seal konkreetselt magama jäänud… Objektil toolil istudes magama olen varemgi jäänud, kui kurnatus võimust võtab. 🙄

Pärast kosutavat uinakut tuli jätkata seina puhastamisega. Meisli ja haamriga käisin üle mitmed kohad, kuhu puurvasaraga tellisenurkade lõhkumise ohu tõttu minema ei hakanud. Siis tuli traatharjaga kõik kivid üle hõõruda, et krohvijäägid kivide pealt kätte saada. Seejärel pühkisin mitu korda kogu seina ja vuugid nii kuiva kui ka märja harjaga üle. Sellest tundus vähe kasu olevat, sest nii kui vuugivahest harjaga üle käisin, sain vana liiva ja segu jäägid küll kätte, kuid uus pudises kuskilt vuugipõhjast ikka peale. Seejärel proovisime tuhaimuriga, aga seegi polnud piisavalt võimas, et kogu liiv kätte saada. Lõpuks otsustasin, et suurem osa on käes ja lõin käega. Tegin toa puhtamaks, et vuukimisega algust teha.

Kumbki meist pole varem kiviseina renoveerinud, seega oli täiesti ebaühtlase ja mitte ühes tasapinnas telliskivide vuukimine meie mõlema jaoks uus asi. Vuukimiseks kasutasime Uninaksi lubikrohvi, millest tegime piisava paksusega segu. Esialgu oli segu liiga vedel ja sellega oli võimatu midagi vuuki püsima saada. Seejärel saime konsistentsi paika. Meetri laiuselt niisutasime paar vuugivahet rohkelt veega ja seejärel sai vuukima asuda. 

Mõned tööriistad ja lubikrohv, millest tegin mördi vuugitäiteks.

Algus oli vaevaline. Proovisime paksemast kilekotist “tordipritsiga” segu vuuki saada, aga see ei tahtnud eriti hästi välja tulla. Seejärel saatsin suures masenduses elukaaslase muid töid tegema ja mässasin üksi edasi. Lõpuks leidsin, et parim variant oli kahe kelluga toimetada, et vuuk ilusti põhjani segu täis saaks. Vuukisin umbes 30 cm kaupa: surusin segu paaris kihis vuugi sisse, seejärel hakkas segu kiirelt kuivama ja pidi juba vuugirauaga vuuki ilusamaks ja tihedamaks siluma asuma ning tellistelt jääke eemaldama. Kui rea valmis sain, siis piserdasin kogu vuugi veel veega üle, kuna liiga kiirelt kuivades kippus segu pragunema.

Töö kulges mee-le-tult aeglaselt. Ühe ruutmeetri vuukimine võttis paar tundi aega. Lubimörti kulus palju, esimene kott lubikrohvi sai tühjaks juba esimesel päeval. Kokku kulus meil 7 m2 peale veidi peaaegu 125 kg lubikrohvi. 😳 Iga kord pärast vuukimise lõpetamist pesin uuesti vuugitud telliskivid vee ja švammiga korralikult üle, et tellistele mördijäägid külge ei kuivaks. Elukaaslase abiga sai korstnajalas korralikult kinni pandud ka kunagise suitsulõõri auk. Õnneks oli meil lammutusest mõned vanad telliskivid alles.

Kui kogu sein pärast lõputuid töötunde vuugitud sai, tuli sellel korralikult ära kuivada lasta ja alles seejärel sai asuda viimase viimistluskihi juurde. Plaanisin kasutada Tikkurila Paneeli-Ässä akrülaatlakki, aga kuna poes oli seda vaid väikses ja seega liitrihinna järgi päris kallis pakendis, soovitas ehituspoe müüja hoopis Tikkurila Paneeli Ässä Hirsisuoja immutusainet, mis pidi jätma samuti väga sarnase ja ilusa tulemuse ning sobib lisaks palkidele ka töötlemata puit-, paneel-, betoon- ja tellispindadele kuivades sisetingimustes. Seda sai peale kantud kaks kihti. Aine tegi tellised tumedamaks, kuid andis poolmati tulemuse – seda just soovisimegi. [EDIT: Hiljem käisin siiski mati lakiga veel korra seina üle, kuna eredama valguse käes oli see minu jaoks liiga läikiv.] Immutusainega viimistlemine aitab vältida seina pudisemist ja tolmamist ning muudab selle kergemalt puhastatavaks ja rasvaplekkidele vastupidavamaks.

Valmis sein ja korstnajalg.

Valmis sein lähivaates.

Aega kulus küll palju, kuid lõpptulemus on minu arvates seda vaeva väärt. 🙂 Tohutu ajalooga sein on kaunilt eksponeeritud ja köögis aukohale tõstetud. Paari nädala pärast on plaan sama töö ka esikus ette võtta, aga seal on õnneks seda seina tunduvalt vähem. Kui kunagi peakski nendest tellistest kopp ette saama, on alati võimalik sein uuesti üle krohvida ja värvida, kuigi kahtlen, et pärast kogu seda puhastamist, vuukimist ja viimistlemist kunagi selleks isu tekkima peaks.