Kodublogi: trendikas vs klassikaline

Artikkel on varasemalt ilmunud PM Kodustiil portaalis 8. mail 2019.

Meie kodu siseviimistluse valikud on vähemalt minu arvates üpris klassikalised. Paljud kasutaksid ilmselt siinkohal ka sõna igavad. Kui minu jaoks on maalähedastes toonides (hall, beež, valge, must, pruun ja kõikvõimalik nende segud) seinad, valged laed, heledad põrandad ja puidust mööbel klassikaliselt hubased, siis on piisavalt inimesi, kes ikka ja jälle ütlevad, et värvideta kodu on igav ja mõttetu. Teadagi: maitse üle ei vaielda, selle üle kakeldakse. 😉

Täna mõtlesin veidi rääkida trendidest, mis mulle küll (hetkel?) meeldivad, aga mida meie oma kodus siiski kasutusele võtnud ei ole. Täiesti võimalik, et osa neist kujuneb aja jooksul sisekujunduse klassikaks, kuid pigem kipun arvama, et vähemalt 5 aasta pärast võivad need lahendused tunduda vananenud ja väljavahetamist vajavad. Seetõttu pole me julgenud neid ka oma koju integreerida.

Moekad värvilahendused

Värvide kaasamisel jään ma selle põhimõtte juurde, mida alates täiskasvanuea algusest endaga kaasas kandnud olen: värvid tulgu koju tekstiilide, aksessuaaride ja muude lihtsalt ja odavalt asendavate esemete kaudu. Peab tunnistama, et vahel olen isegi julgelt värvitud või tapeeditud aktsentseinu imetlusega vaatama jäänud, kuid oma koju me neid siiski ei lisa. Uskuge mind: pärast seda pikka remondiperioodi meil lihtsalt pole tahtmist iga paari aasta tagant remonti teha. 

Foto: Shutterstock

Olen lapse- ja teismelisena elanud nii pastelses, tumepunases kui ka helerohelises toas: kõik variandid valisin küll ise välja, aga need tüütasid mind alati paari aastaga ära. Nüüd eelistan pigem neutraalsetes toonides rahulikke seinu. Kui soovin värve lisada, siis saab seda kergesti teha kardinate, vaipade, padjakatete ja hooajaliste kaunistustega, millest tüdinemisel ei pea suuremat remontimist ette võtma. 

Kuusnurksed plaadid

Viimasel paaril aastal on kuusnurksed plaadid tohutult populaarsust kogunud, eriti kui tegu on konstraste ja/või mustriliste lahendustega. Neid leiab nii köökidest, vannitubadest kui ka esikutest; nii seintelt kui ka põrandatelt. Pean tunnistama, et kaalusin pikalt kuusnurksete plaatide kasutamist, sest need annavad ruumile silmapilkselt nii palju juurde ja haaravad kohe vaataja pilgu. 

Foto: Shutterstock

Viimaks aga otsustasin nendest loobuda, kuna pelgan, et mõne aastaga mõjuvad need mõnevõrra aegunult ja tüütavad kiirelt ära. Plaatimist aga paari aasta jooksul küll uuesti ette võtta ei sooviks… Kuusnurkseid plaate leiab ka vanematest hoonetest, näiteks minu pika ajalooga töökohahoonest, mis on püsti seisnud vähemalt sada aastat, aga ma pole siiski päris kindel, et kuusnurkset plaati peagi bordüüriga tapeeditud seinte saatus ei taba. 

Eksponeeritud betoon

Betoonist elemendid (põrandad, tööpinnad, seinad), eriti kui neid oskuslikult kombineeritud tumeda metalli ja naturaalse puiduga, meeldivad teiste kodudes, kontorites ja asutustes mulle väga, aga oma koju ei soovi ma neid juba ainuüksi keeruka hoolduse tõttu. Sobilike pinnaviimistlusega on neid kindlasti võimalik tunduvalt määrdumiskindlamaks muuta, pole kahtlustki. Samas olen ma siiski arvamusel, et mõne aasta pärast on betoon sisekujunduse elemendina ilmselt out. Meie koju kavatsen betooni kaasata väiksemate elementide abil, näiteks lahedate betoonist lillepottide näol.

Foto: Shutterstock

Küüni stiilis uksed

Pinterestis ja Instagramis pilkupüüdvad küüni või talli stiilis (barn style) liuguksed on küll efektsed, aga ma isiklikult usun, et ka seda sisekujundusdetaili tabab üsna peagi eelpool mainitud bordüüriga tapeeditud seina nukker saatus…  

Foto: Shutterstock

Avatud köök

Kui võtta ette ükskõik milline uusarendus või kodublogi, siis üheksal juhul kümnest on seal kasutusel avatud köögi lahendus. Meie jäime köögiga sellise poolavatud variandi juurde, kus köök asub justkui ühes eraldi toas, millel lihtsalt üks sein on maha võetud. See annab meie niigi pisikeses korteris visuaalselt ruumi juurde ja hoiab köögis toimetaja elutoas toimuvaga kursis, kuid tõkestab siiski mõnevõrra võimalike toidulõhnade levimist. Päris avatud kööki pole ma üheski oma elukohas taga igatsenud, kuid täiesti eraldi toas toimetamine on vahel ahistavaks muutunud küll. Loodan, et oleme leidnud mõistliku vahevariandi.

Foto: Shutterstock

Kui 10 aastat tagasi ehitati kortereid enamasti nii, et köök asus elutoas ühes seinas praktiliselt otse diivani taga, siis nüüd on minu arvates moes pigem igasugused saarega lahendused, kus saar jagab suure köögiga elutoa mõtteliselt kaheks osaks. Samas nõuab selline saarega lahendus tunduvalt enam ruumi ja sobib minu arvates pigem eramajadesse ja ridaelutesse kui (tavapärase suurusega) korteritesse. Köögi puhul jätaks aga mina kõik trendid täiesti kõrvale ja mõtleks planeerimisel ainult sellele, mis köögis toimetajatele mugav ja mõistlik tundub.  

Eks kokkuvõttes kujundab igaüks oma kodu täpselt nii, nagu ise heaks, ilusaks ja praktiliseks arvab. Nii ongi kõige õigem! 🙂 Kui aga jälgid sisekujunduse maailmas toimuvat, siis mis sa arvad: millised trendid Sinu arvates peagi vaibuvad, millised saavad klassikaks?

Advertisements

Kodublogi: hele vs tume põrand

Artikkel ilmus 25. aprillil 2019 Postimees Kodustiil portaalis.

Aprilliga saime tehtud viimased suured lammutustööd. See tõdemus iseenesest paneb juba südame sees laulma, sest kõige jubedam, mustem ja füüsiliselt raskem töö on tehtud. 😍

Nimelt sai lahti lammutatud viimased ca 23 ruutmeetrit põrandat ja kõik vanad kihid, sh korralik kogus mulda, sealt minema viidud. Samuti tuli seinakrohvi kihi alt välja kaunis 140-aastane tellissein. Minu pere käis meil taaskord abiks ja kahe päevaga sai nii palju üheskoos ära tehtud. Suurem mustus on korterist lõplikult väljas, aga päris tolmutamata me veel ei pääse. 

Põrand enne.

Esiteks ootab renoveerimist meie imeline tellissein: see tuleb traatharjaga krohvijääkidest puhtaks nühkida, leida kuskilt sama ajastu telliskive, et mõned katkised telliskivid välja vahetada, ja seejärel taastada kogu seina vuugid lubimördi või millegi analoogsega ning sein üle võõbata kinnistava ainega, et see edasi ei tolmaks. 

Teiseks ootavad paar vaheseina ootavad veel ülesehitamist ja/või kipsi – järelikult ka pahteldamist ja lihvimist. Aga pahtlitolm on juba palju toredam tolm kui lammutustolm, sest see tähendab, et midagi hakkab valmis saama. 🙂

Kui põrand oli ära lammutatud, siis muidugi tuli ta jälle üles ehitada. Kuna selles korteri osas asus see neetud ahi, mis meil naabrile kaela kukkuda ähvardas ja kõik korteri korralikult viltu oli kiskunud, siis olid ka põrand kõige kehvemas seisus. See ruum on meil umbes 4 meetrit lai, aga põrand oli viltu julgelt ca 30 cm. Seda on nähtavalt ja tuntavalt väga palju. Vahel heidetakse meile ette, et teeme põrandate loodi saamisega mõttetut tööd, sest vanas majas ei peagi põrandad täiesti sirged olema, aga uskuge mind: nii kaldus ja vajunud põrandad teevad muud remonditööd ja kas või köögimööbli paigutamise ülikeeruliseks. 🙄 #sorrynotsorry

Pärast lammutamist.

Seega sai paika pandud korralikud tugevad uued põrandalaagid ja kogu põrand soojustatud 25 cm paksuselt kivivillaga (teisel korrusel on see soojustuseks ja heliisolatsiooniks piisav). Kuna tegu on viimase põrandaga, siis tuli ära vedada põhimõtteliselt kõik elektrikaablid, mis jõuavad trepikojas olevasse kilpi põranda alt (üksikud tulevad lae pealt). 

Kõige suurem tegu oli aga köögi kanalisatsiooniga, kuna praegune äravool asub täiesti ebaloogilise koha peal: korteri uksest vähem kui meetri kaugusel tellisseina vastas, seega pole seda toru eriti kuskile peita. Kanalisatsioonile uue tuulutuse mõtlemisega panime aga korralikult puusse. 😶 Kui oma ajutise köögivalamu tagasi ühendasime, saime aru, et suurema joaga vett lastes on äravool väga kehv, sest tuulutus päris igas asendis ikka ei tööta küll. 😅 Õnneks tabasime selle õigel hetkel, mõtlesime esiku osas plaani natuke ringi, et tuulutuse toru ära peita, ja saame selle järgmises etapis korda teha.

Kuna viimaks ei õnnestunud vaatamata suurele otsimisele meil üles leida ka juba üle aasta tagasi tellitud vajalikku üleminekut, et naabri köögi ventilatsiooni toru meie köögi keskelt natuke loogilisemalt õue viia, siis tuleb tellida uus üleminek ja sellega järgmisel korral edasi tegeleda. “Tänu” sellele jäi meil põranda OSB plaat viimasel paaril ruutmeetril paigaldamata, kuid üldiselt on põrand 90% ulatuses valmis ja põrandalauda ootamas. 

Köök ja esik praegu.

Lauad tulevad aga üpris viimases järjekorras, et neid lagesid ehitades, seinu pahteldades ja värvides mitte ära mõlkida või kuidagi ära rikkuda. Olen pidanud magamistoas valmis põrandat ülima püüdlikkusega mitmes kihis katma ja kaitsma, sest seal tegime asju veidi äraspidises järjekorras, ja hea meelega jätaks selle etapi seekord vahele. Ka seinte viimase kihi värvimise ajaks põrandate ühe kihi ehituspaberiga katmine on päris tüütu töö, rääkimata mitmest kihist.

Põranda materjalide ja viimistluse valik

Magamistoa põrand valmis meil 2017. aasta septembris ehk peaaegu 2 aastat tagasi. Maas on 140 mm laiune ja 15 mm paksune saarepuidust rustik ehk oksakohtadega laud. Esialgne plaan oli see toonida valge peitsiga ja üle lakkida, kuna see oli üks soodsamaid lahendusi. Peitsimisega jõudsin umbes kolmandiku põrandani, kui sain aru, et see tulemus on laiguline ja väga jube. Seejärel polnud muud teha, kui lasta põrandal ära kuivada, et see peits siis sama targalt masinaga maha lihvida. 

Seejärel tegin põhjalikku uurimistööd ja paljude soovitusel võtsin kasutusele õlivaha. Alates sellest hetkest olen ma nendesse toodetesse totaalselt armunud, kuna tulemus jääb loomulik ja kaunis ning puidu viimistlemisega sain isegi mina edukalt hakkama. Põrandal kasutasin Osmo katvat õlivaha toonis 3186, mille kandsin peale pintsliga, lasin ca 15 minutit imenduda ja seejärel eemaldasin õlivaha jäägid mikrokiudlapiga. Pärast kuivamist sai viimaseks kihiks Osmo poolmatt värvitu õlivaha. Tulemuseks jäi kena läbikumav valkjas saarepuidust põrand.

Tagantjärele tark olles oleks pidanud valge õlivaha katma kas Osmo Natural Effect või Osmo 3040 valge alatooniga õlivahaga, sest värvitud õlivahad on siiski hästi kerge beežika alatooniga, mis kohati võib jätta mulje, nagu oleks põrand määrdunud. Sama soovitab ka ametlik Osmo kasutusjuhend. 

Kaks aastat hiljem tuleb tõdeda, et olen enda jaoks avastanud heleda põranda puhul mitmeid plusse ja miinuseid. Alustame miinustest. 

Kulumine

Laudpõrandat peetakse üldiselt peaaegu igaveseks, kuid iga mõne aasta tagant (olenevalt ruumist, kasutusaktiivsusest jmt) tuleks seda hooldusõliga üle käia või täielikult lihvida ja uuesti õlivahatada. Soovi korral saab sel moel ka täielikult muuta põranda tooni. 

Mitmed need kohad, mida tuli ebaõnnestunud peitsimise tõttu lihvida, on hakanud juba vaikselt kuluma. Olen põrandat ruutsentimeetri haaval korralikult švammiga hõõrunud ja pesnud, kuid siis sain aru, et see pole mitte remondiga sisse tassitud mustus, vaid looduslik saare toon, mis osades kohtades paistab. Heleda või tumeda põranda puhul on juba kerge kulumine kindlasti palju lihtsamalt märgatav kui keskmist tooni põranda puhul. 

Plaanin sel suvel magamistoa mööblist tühjaks tõsta, põranda korralikult pesta ja valge tooniga hooldusõliga üle käia. Seejärel saan teada anda, kuidas see õnnestus ja kas see mõjus kulunud kohtadele värskendavalt. 

Praod

Naturaalne laudpõrand reageerib õhuniiskuse kõikumisele. Kütteperioodil lähevad laudade vahed veidi laiemaks, kuid kahanevad taaskord vähemalt mõnevõrra suurema õhuniiskusega aastaaegadel. Kuna meil on põrandal üpris õhukesed lauad, millel on oksakohad, siis ühe suurema oksa kohalt on üks laud sisse löönud ka pika mõra. Siin võis olla meie viga ka see, et magamistoas ei kasutanud me lisaks kruvidega kinnitusele OSB ja laua vahel liimi. #piinlik Hoolduse käigus üritan selle pika prao heleda puidupahtliga täita, kuid selge on see, et igasugused mõrad ja lauavahed paistavad tumeda põranda pealt tunduvalt vähem välja. 

Määrdumine

Selge on ka see, et heleda või valge tooniga põrand näitab väga hästi välja igasuguse määrdumise. Ilmselt saab heleda põranda ilusana hoidmine esikus ja köögis olema omaette ülesanne. Samas pole ma väga kindel, et tume põrand, mis on sama määrdunud, aga lihtsalt ei näita seda välja, oleks just palju parem variant…

Heledal põrandal on tumeda põranda ees aga paar suuremat plussi.

Tolm

Peaaegu kõik tumedate põrandatega kodude omanikud, keda ma tean, ütlevad ikka ja jälle, et tume põrand on tolmu seisukohast tunduvalt ebamugavam valik kui hele. Kõlab üpris loogiliselt: helehall tolm tumeda puidu peal võrdub tolmuimeja, mida seinakontaktist välja võtta pole mõtet. Kui lisandub heleda karvaga lemmikloom (või mitu), siis seda hullem. Tumeda karvaga lemmikloomade puhul tasub aga tumedam põrand kindlasti kaalumist.

Avarus 

Heledad toonid teevad paratamatult väiksed ruumid avaramaks ja visuaalselt suuremaks. Kuna meie korteris pole üheski toas üleliigset ruumi, peame olema toonide valikul äärmiselt tähelepanelikud.

Kõiki neid tegureid arvesse võttes võiks kuldne kesktee olla keskmist tooni põrand: naturaalne tamm, saar, kuusk, mänd või mõni muu puuliik, mis on viimistletud värvitu kihiga, olgu selleks siis lakk, õli, vaha või õlivaha. Keskmiste toonide pealt ei paista tolm samuti liigselt välja, need ei muuda ruumi visuaalselt väiksemaks, kuid ei tee seda ka suuremaks, ning kulumine ja määrdumine paistavad välja pigem mõõdukalt. 🙂

Igal juhul soovitaksin enne viimistluse valikut teha/osta erinevaid näidiseid ja asi oma silmaga oma kodus üle katsetada.