3 tundi Tartu teedel ujutud!😂
Tegelikult oli täna absoluutselt kõige viimasem päev, et kõige pikem trenn, mis pidi toimuma 3 nädalat tagasi, viimaks kirja saada.
Oi kui raske oli.🙄 Juba 1,5 tunni peal mõtlesin hirmuga, kuidas ma küll vastu pean. Jalad olid nii valusad ja tempo kukkus kivina. Mõtlesin rattamaratoni tublidele sõitjatele ja ütlesin endale: suck it up.
Vihmasajust sai lõpuks torm, Achilleused on veel praegugi valusad ja lühikesed, aga see trenn sai tehtud. Mul on selle üle nii hea meel.😊 Natuke ikka turvalisem tunne Berliinis rajale astuda. Vähem kui 2 nädala pärast.
... ja nüüd paistab juba akna taga päike🌤. Ilus metafoor, mida mõistab igaüks, kes maratoniks treenimise teekonna läbi teinud.
#longrun #3hours #marathon #training #14daystogo #roadtoBerlin #Berlin42
Tough times don’t last. Tough people do.
* tsitaat maratoniraja äärest *
Veel kolmapäeva õhtul nutsin kodus kibedaid pisaraid, et seda imeilusat medalit mina ei saagi.😢 Olin saanud üle 2,5 nädala ehk alates Ööjooksust esimest korda jooksma ja seis oli nutune. 2,5 nädalat jooksust sundpuhkust, sh 1,5 nädalat voodirežiimi ja 2 erinevat ringi antibiootikume, et sellest taltsutamatust põie- ja/või neerupõletikust jagu saada, olid kehale korraliku põntsu pannud, vaimust üldse rääkimata.🙄 Reedel võtsin viimase tableti, andsin ei tea enam mitmendad analüüsid ja sain arstilt loa poolmaratonile sörkima minna koos märkusega, et kui hakkab raske, tuleb kõndida või pooleli jätta. Seda ma siis täna tegingi.
Aega läks 2:16 ja pulss oli selle tempo jaoks liiga kõrge, aga mina olin õnnelik juba stardijoone taga, et sain üldse võimaluse joosta.😊 Rajal olin mingis õnnemullis, ajasin inimestega juttu ja mängisin korrapidajat, karjudes kitsastel lõikudel pidevalt “Raja vasak pool vabaks!”. Miks ei õpitud eelmise aasta vigadest ja pandi kiiremad maratoonarid jälle tuhandetest inimestest läbi trügima?🤔
Minul jääb nüüd vaid 3 nädala jooksul oodata oma saatust ja püüda veel päästa, mis päästa annab, samas endale liiga tegemata. Berliini maratonini jääb veidi vähem kui 3 nädalat.
#mariseinglid #TallinnaMaraton2019 #roadtoBerlin #Berlin42 #training
Rakvere Ööjooks.
Päev algas pärast magusat 11-tunnist und. Enesetunne oli hea ja üpris esimese asjana sai voodis vedeledes natuke poolmaratoni temposid vaadata. Mis seal ikka: proovib seda isikliku rekordi tempot ehk 5:06 min/km. Saab, mis saab.
Lõuna paiku läksime poodi, et natuke veel mineraalvett ja söögipoolist varuda. Poes käidud, tundsin tohutut põiekat. Annelinna Maximas on uus WC - võib seal käia küll. Sellest käigust läks kõik allamäge. Vetsupotis nägin tumepunast verd.
Paanika. Pisarad.
Mis toimub? Mis saab?😢
Apteeki. Apteeker ütles, et tema meile midagi müüma ei hakka, sellise asjaga tuleb ruttu EMOsse minna. Asi võib olla tõsine.
6 tundi enne starti olime EMOs. Kuna ma olin üpris hädine ja ärev ning veri uriinis pole nali, eriti sellised koguses, võeti mind ruttu sisse. Triaažiõde arvas kohe ägedat põiepõletikku ja rahustas, et sellele saab kiirelt ravi peale ja keegi ei keela mul isegi poolmaratonile minna, kui enesetunne kannatab. See polnudki minu jaoks primaarne. Tahaks teada, et ma suremas ei ole, eksole.🤷🏻♀️
Lõpuks tulid analüüsi vastused. Diagnoosiks äge põiepõletik ehk tsüstiit. Jumal tänatud, et mitte midagi veel hullemat. Antibiootikumid, NoSpa ja valuvaigisti läksid kohe menüüsse. Pärast EMOs manustatud rohtusid oli juba päris normaalne olla. EMOst sain lahkuda juba 45 minutit pärast sisenemist, retsept näpus ja hing natuke rahulikum.
Kodus hakkas kaalumine, mis selle neetud võistlusega nüüd saab.🤔 Olla kodus, minna lihtsalt kaasa või joosta see rada tempotrennina läbi? Rekordit sellina püüdma ei lähe. Kaalusin kuni viimse hetkeni ja otsustasin ikkagi kohale minna. Enesetunne oli ju päris normaalne, kui pidev pinge ja surve välja arvata, nagu peaks muudkui vetsus käima. Verd enam polnud, valu polnud. Ilm ei olnud ka külm, õnneks. Teistele muidugi sellist otsust kunagi ei soovita. Ma lihtsalt olen natuke loll.🙄
Jooksu ajal polnudki nagu midagi hullu. Kerge häda tunne oli kogu aeg ja natuke haige tunne ka, aga üldiselt oli... okei. Võtsin eesmärgiks pulssi mitte lakke lasta ja joosta puhtalt enesetunde järgi. Lihtsalt üks pikk jooks. Kuna jooks oli kahel ringil, oli ka iga hetk võimalik katkestada.
(jätkub kommentaarides)
Peetri jooks 2019. Esimest korda sellel jooksuvõistlusel. Annaks nii võistlusele kui ka endale sooritusele hindeks 9 punkti 10st. Miinusteks väike kruusalõik ja ametlikku aega ikka veel ei tea, aga:
väga kiire rada,
super melu ja kaasaelamine,
neli joogipunkti
ja pudelist jootmine, mis automaatselt annab ühe Eesti parima jooksuvõistluse tiitli.
Tempo järgi ju täpselt isikliku rekordi kordamine (4:49 min/km), kuigi aja järgi (ametlik 48:45) jäi 20–30 sekundit isiklikust puudu, sest minul oli rada sutsuke pikem kui 10 km. Igal juhul selle aasta parim 10 km ja ilmselt ka selle aasta parima emotsiooniga võistlus.😊 Sai endast kõik välja pandud ja viimased 3 kilomeetrit kõvasti selgasid võetud. Tunne oli tugev! Viimased 100 meetrit 3:50 tempos, aga need 33 üleliigset sekundit jäid seekord alistamatuks. Seekord.😉
Kokkuvõttes: tunnen end võitjana küll!
#PeetriJooks #TunneEndVõitjana #10km #race #seasonbest #mariseinglid
Arvestades, millist pasarahet (sõna otseses mõttes...🙄) ja palavikku pidin ma eelmised kaks päeva voodirežiimil taluma, siis aitäh, keha, et täna lubasid mind jooksma.🤗 Tempo on mu tavalise pika jooksu pulsi juures küll 30+ sekundit aeglasem, aga who the f*** cares? On ime, et ma üldse selle pika jooksu ära teha sain. Tiirlesin väikestel ringidel Ihaste teel ja Anne kanali ümber, et vajadusel saaksin jooksu katkestada, kui tervis alla annab, aga enesetunne oli üpris tavapärane ja mu keha pidas vastu. On põhjust end täna tšempionina tunda küll.😊💪🏻🏃🏻♀️
#marathon #training #longrun #postillness #roadtoBerlin #Berlin42
