Täna jõudis kätte see kaua oodatud ja kardetud mandlilõikus. Ütleme nii, et enam nii rõõmsalt ei naerata.😬 Aga kannatasin ära, sest kui sain oma maratonid joostud, saab ka sellega hakkama, eksole?🤗
[Graafiline kirjeldus allpool; nõrganärvilistele ei soovita❗️]
Tehtav, aga nõrgema närvikavaga inimestele lokaalset tuimestust mandliopil küll ei soovita. Eriti siis, kui sul on nii suured ja sidekoestunud mandlid nagu mul (olid😉). Sisened hämarasse opisaali, istud püstises asendis ebamugavasse tooli, hoiad ise oma suud lahti, saad jõhkralt suure süstiga tuimestust ja siis vaikselt sikutatakse, rebitakse, lõigatakse ja puhastatakse. Köhid punast “vedelikku” nelja ilmakaarde ja kui oled nii õnnelik nagu mina, siis saad seda ka nina kaudu “väljutada”. Arstile vastata ei saa, sest jalad all värisevad ja vaikselt “upud” punases vedelikus, kui küsitakse, kas pilt on veel ees. Kui oled eriti õnnelik, kõrvetatakse ka veresooni, nii et tossu tuleb. Paras õudusfilmi stseen, liialdamata. Ja siis minnakse alles teise poole juurde.😨
Pärast elu pikimaid minuteid lähed palatisse taastuma. Valuvaigistit tiksub kanüüli, aga alguses kogu su kõri ikkagi valutab. Tunned imelikke tükke, aga köhida ei tohi ja neelata ka ei tohi. Kõik on valus. Lõpuks tuuakse vett ja jäätist. Kui jäätise sain läbi valu söödud – iga amps on niiiii valus😰 –, siis vett ma juua ei saanudki, sest see oli veel valusam ja tegi haavadele liiga. Janu on samas meeletu. Kõik ümberringi tatsavad ringi, joovad kannuga vett, söövad mitu portsu ja räägivad telefoniga. Ma ei saa sõnagi suust ilma põrguvaluta. Ütleks muidu neile, kui neetult närvi nad mind ajavad.😂
Mis täna öösel magamisega saab ja edasi, kui koju lastakse ja enam valuvaigistit otse kanüüli ei tilgu – ei tea. Ootan aega, kui saab oma kodus kiisu juurde härra kaissu pugeda ja voodis lamades lihtsalt külma vett juua: sellised on minu unistused praegu. Ja loomulikult treenida ja joosta, aga sinna läheb 2+ nädalat kindlasti...
#tonsillectomy #localanesthesia #everythinghurts #roadtorecovery #fingerscrossed
