Meenutusi 2021. aastast

2021. aasta kõige olulisem…

… Muutus

2021. aasta kokkuvõtmine ei käinud mul üldsegi mitte kergesti, sest minu jaoks võib selle aasta kokku võtta lihtsasti vaid paari sõnaga: oli uuesti jooksma hakkamise aasta. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, jään ma 2021. aastat alati meenutama selle mõttega, et sel aastal paranesin ma südamehaigusest, hakkasin uuesti jooksma ja läbisin taaskord maratoni. Kõik muu elu oli selle kõrvale üles ehitatud ja mul läheb tükk aega, et üldse mäletada, mida ma möödunud aastal üldse veel ette võtsin. Tavalise inimese jaoks võib-olla veider kokkuvõte, kuid minu jaoks polnud selles aastas mitte midagi olulisemat kui tervenemine ja taaskord iseendaks saamine.

Argipäevatempos ringi virr-varritades pole aega niimoodi mõelda, mõtiskleda ja filosofeerida, kuid vahel spordirajal olles mõtlen ikka ja jälle sellele, kuidas ma viimased kaks aastat iseenda eest võitlesin ja jõudsin viimaks kohale sinna, kuhu ma nii väga soovisin jõuda. Jooksuradadele. Tervena. Kui raske oli see teekond, kui vajalik oli see teekond, kui tugevaks see teekond mind inimese ja jooksjana vormis. Milline tänulikkus mind tänaseni täidab, et saan taaskord teha seda, mida ma armastan nii väga, olemata haige ja mures. Raske on kirjeldada seda tunnet, mida ma tunnen, kui ma sellele kõigele mõtlen. Pole vist möödunud ühtki jooksu, kus ma kas või korraks ei mõtleks sellele, kui tänulik, õnnelik ja rõõmus ma just selles hetkes olen. Elu on imeline!

… Inimene

Möödunud aasta kõige olulisem inimene minu elus olin kahtlemata mina ise. Ma ei tea, kas on varem olnud aastat, kus ma oleks rohkem isekas olnud. Minu jaoks tähendab sõna “isekas” siinkohal midagi positiivset, mitte negatiivset. 2021 oli aasta, kus ma kõige rohkem iseendale elasin, mõtlemata esmajoones kõigile teistele. Lootsin iseendale, sest minu elu on esimeses järjekorras ainult minu vastutus, alustades tervisest ja lõpetades rahaga. Võtsin endale rohkem aega, lähtusin oma otsuste tegemisel esimesena iseenda soovidest ja kulutasin enda peale rohkem raha. Olin julgelt isekas. And it feels great!

… Koht

Kõik jooksu- ja loodusrajad. Seal liikudes sain olla veel ühes olulises kohas: oma sisemaailma kaemas. Enough said.

… saavutus

Maraton. Kes veel pole, siis lugege. Minu palavaimalt armastatud maratoni lugu, mida ühtlasi pean oma elu parimaks kirjutiseks.

… kaotus

Mõmmi. 💙 Igatsen teda tänaseni. Iga päev.

… Eelarve statistika

2020. aasta lõpus tegin ma sarkastiliselt nalja selle üle, et plaanin säästa eri eesmärkide tarbeks 2021. aastal 45% palgatulust, kui just kuskilt palgatõusu sülle ei saja. Nali naljaks: märtsiks oli palgatõus tõsiasi. Olen sel aastal tööl väga palju juurde õppinud ja uusi, vastutusrikkaid ülesandeid täitnud, seega tunnen, et olen väärt igat senti, mis mulle makstakse. Planeeritud kulud läksid sel aastal seoses järgmiseks aastaks planeeritud reisidega korralikult lõhki – kulutasin kolmandiku võrra rohkem, kui plaanisin – kuid tänu tulude tõusule sain kõik oma säästmiseesmärgid täidetud ja ületatud. Kulutasin poole, kõrvale panin teise poole sissetulekutest.

Kasvukonto vaikselt kasvas; III samba ladusin maksimaalselt täis, sest nagu ütleb Kristi Saare: indeksid on seksikad; palgatõusu saabudes hakkasin regulaarselt Balti börsil oma “indeksfondi” kokku panema ehk ostan regulaarselt pisikeste summadega päris mitme ettevõtte aktsiaid. Kõik ikka ostuhinna keskmistamise põhimõttel. Kokku läks investeeringuteks 56% säästudest. Passiivset rahavoogu tuli investeeringutelt peaaegu 700€ – pole üldse paha, eriti kui eelmiste aastatega võrrelda.

Tervise, eelkõige hambaravi tarbeks säästsin 9% säästudest ja igakuiselt kasvatasin väikeste summadega (5% säästudest) meelerahufondi. Jube tore oli hammast kroonimas ja tarkusehambaid eemaldamas käia, kui tead, et see käik kuueelarvesse auku ei löö. Tervisekontot tuleb ka käesoleval aastal kasvamas hoida.

Kui kõigiks eelmisteks eesmärkideks kogun ma “maksa endale esimesena” põhimõttel ehk kannan rahad vastavatele kontodele kaardiga seotud kontolt ära kohe pärast palgapäeva, siis reisimise kontole jõuab raha kuu lõpus. Proovisin 2021. aastal esmakordselt sellist meetodit, et reisikontole läheb kuu lõpus üleolev summa, et motiveerida end paremini kulusid kokku hoidma. Kuigi ma kulutasin igakuiselt päris toredasti raha, siis suutsin ma koguda oma reisikontole siiski omajagu rohkem, kui plaanisin: 29% säästudest. Kahe aasta kogumise järel sain kokku piisava summa, et jaanuari lõpus suunduda ühele tõelisele unistuste reisile: kolmeks nädalaks Tansaaniasse safarile, Kilimanjaro mäe tippu (5895 meetrit) vallutama ja Sansibarile puhkama. Kunagi oli mul unistus käia ära igal kontinendil ja 2022. aasta peaks plaanide järgi viima mind lausa kahele uuele kontinendile: Põhja-Ameerikasse ja Aafrikasse.

Foto: Kupakanusi Mkisi

2022. aastal plaanin rahamaailmas jätkata samamoodi, kuna tunnen, et olen oma rahaasjade loogika päris hästi paika saanud.

… SPORDI STATISTIKA

20212020201920182017201620152014
Logitud trennitunde (h:min)327:27290:48271:55332:37334:21345:07426:00537:00
Ilma rullimiseta: netoaeg (h:min)327:27288:15247:44303:06301:30305:32337:45390:00
Keskmine netoaeg päevas (h:min)0:540:470:410:500:500:500:561:04

Ausalt öeldes olin ma neid numbreid vaadates täiesti hämmingus. Märkamatult jõudsin ma sel aastal tagasi 2016–2018 aastate keskmise mahu juurde. Vinge!

Jooks

Aasta lõpus avastasin ma, et 1000 jooksukilomeetri kokkusaamine on käe ulatuses, seega võtsin ma end kokku ja tegin need kilomeetrid ära. Jooksin sel aastal distantsi poolest täpselt kolm korda rohkem kui eelmisel aastal. Tippaastatel jooksin kestuse poolest 180–210 tundi: sinna on veel kõvasti minna. Kuid arvestades, et alustasin jooksmisega tasapisi alles märtsi lõpus ja olin kaks korda aasta jooksul haige, sai siiski päris palju jooksutunde ja -kilomeetreid kogutud. Olen väga rahul!

Kõndimine ja matkamine

Kõndides ja matkates veetsin 90 tundi ja 443 kilomeetrit. Vot see oli number, mis mul suu lahti jättis. Seda on ikka väga palju! Enamik kogunes muidugi enne seda, kui ma uuesti jooksma hakkasin, kuid sellele vaatamata siiski korralik number. Huvitav on asjaolu, et 200 tunni ringis jooksu ja kõndi on viimased 5+ aastat olnud alati kindel. Nende tundide jagunemise osakaalud jooksu ja kõnni vahel on olnud erinevad, aga nö jalgadel veedetud trennitunnid: alati 200 ringis. Huvitav järjepidevus.

Ratas

Rattaga sai sel aastal päris vähe sõidetud. Veebruaris natuke wattbike’i ja kevadel enne sai mõned kilomeetrid enne virtuaalset Rattarallit. Sealt edasi on ratas nukralt hoidikus rippunud. Eks näis, mida toob 2022.

Ujumine

Ujumises oli minu elu tippaasta: ma pole mitte kunagi varem nii palju ujunud. 2014. aastal tuli kilomeetreid basseinis peaaegu 50, kuid sel aastal oli neid 55. See on 2223 basseinipikkust. Jooksutreeningute algust tehes hakkasin korra nädalas Auras ujumas käima ja tegin seda kuni sügiseni. Ausalt öeldes igatsen ma jälle basseini, aga arvestades seda, kui hullult bassein mu nina kinni paneb ja mitu korda ma sealt mõne viirushaiguse üles olen korjanud, siis olen ma jälle Aurast kaugenenud. Kuidagi läheb alati nii, et ujumine on esimene, mis trenninädala tihenedes sealt välja lendab.

Jõutreeningud

Mina liidaksin siia juurde veel ka BodyAttacki – minu parima uue trenniavastuse 2021. aastal –, siis sai jõutrenni tehtud peaaegu 67 tundi. See on juba täiesti tavaline korralikult mahuka trenniaasta jõutrennide arv. Eelmisest aastast oma 15 tundi enam. Pole paha.

Kokkuvõttes:
20212020201920182017201620152014
Jooks39%17%72%69%68%51%46%37%
Kõndimine ja matkamine28%51%3%2%3%1%11%13%
Ratas3%9%1,5%0%1%8%12%14%
Jõud20%18%25%26%26%27%33%32%
Ujumine8%0%0%0%0%2%6%6%
Muu2%4%1,5%1,5%5%12%3%11%

Tõepoolest oli trennilainel üks huvitav aasta: omamoodi ja omajagu erinev eelmistest. Need osakaalud näitavad, et sain kõnniradadelt tagasi jooksuradadele, kuid võrreldes kunagiste aegadega veetsin jooksurajal siiski suhteliselt vähe aega. Ootan huviga, kuidas kulgeb järgmine aasta. Minu südamesoov on otseloomulikult rohkem joosta: koguda rohkem kilomeetreid, koguda rohkem tunde ja veeta suurim osakaal oma trennitundidest just jooksurajal. Teha seda, mida armastan enim. Kuna sügisel ootab mind ees Chicago maraton, siis on mul palju, millest joostes kilomeetreid kogudes unistada ja mõelda.

… õppetund

Nädala kokkuvõte 11.–17.10.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fanfaarid ja rõõmuhõisked, olen tagasi JJVs! 🎉 Umbes selline tunne oli mul esmaspäeval oma jooksupunti naastes. Suur osa punti on küll hetkel kuskile kaduma saanud, kuid ehk jõuavad nad talve saabudes ikka kenasti ühistrennidesse tagasi. Juhtuski nii, et jooksmas käisin üksinda ja õues. Osad olid sees, kuid mul oli ikka kindel plaan veel õues joosta, kuniks pole lund ja jubedat ilma. Esimesed jooksusammud pärast maratoni olid ootamatult kerged ja lennukad, isegi pulss tegi hästi koostööd. Pole mitte midagi halba selle jooksu kohta öelda. 5,57 km, 7:17 min/km, 150l/min

ÜKEs keskendusime seljale ja kõhule. Tundub, et keskendumine oli tugev, sest mul olid järgmisel päeval lihased nii valusad, et voodist tõusmisega oli raskusi. 😅 Tuleb need kerelihased jälle kenasti tugevaks treenida. Kes ÜKEt ei tee, see järgmist hooaega vihastustevabalt ei läbi, teadis jooksurahvas juba ammustel aegadel rääkida. 😉49 min, 114 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Taaskord sain oma jooksu üksinda õues teha. Samm polnud nii lennukas kui esmaspäeval, kuid väga mõnus oli sellegipoolest. Varsti tuleb kehvema ilmaga nagunii sisehalli üle kolida, seega kasutan hea meelega võimalust veel õues jooksmas käia. 🙂 4,13 km, 7:22 min/km, 153 l/min ÜKE osas tegime Tauriga kahekesi ringtreeningut kogu kehale. Päris tõhusad harjutused, eriti kui sul kõht ja küljed veel niigi eelmisest korrast valusad on. Aeg läks lennates. 53 min, 126 l/min

Neljapäev: ujumine. Selle nädala neljapäev ei erinenud palju eelmise nädala kolmapäevast: Auras oli jälle väga palju inimesi. Kiirema terviseujumise radadel oli nii palju inimesi, et nuputasin küll tükk aega, kuhu end sättida, aga kohta ei leidnudki. Rahulikuma ujumise alal oli aga vähem inimesi ja kaks rada täiesti vabad, seega sättisin end sinna. Sain vist 600 meetrit ära kroolida, kui järsku nägin end ees basseini otsas palju jalgu. Kaks tüüpi olid end kenasti sinna sisse seadnud, et juttu ajada. Kõrvalrada polnud samuti enam tühi. Olin optimistlik, sain end kuidagi ringi pööratud ja kroolisin edasi lootuses, et ehk nad ujuvad paar otsa ja liiguvad siis edasi veeparki.

Lootus on lollide lohutus? Nad ujusidki ainult paar otsa, kuid kahjuks nende käitumine basseini otsas pikalt puhates muutis minu normaalse rütmiga ujumise ja pööramise üpris võimatuks. Nad ei jätnud mulle eriti ruumi pööramisteks ja neist mööda ujumine oli ka komplitseeritud. Hambad ristis ujumis seal rajal oma esimese kilomeetri ära ja siis läksin ja pressisin end kiiremate rajale. Andis ikka ujuda seal kahe endast kiirema mehega koos, nii et neile jalgu ei jää, kuid pidi hakkama saama. Viimased ca 500 meetrit sain aga kulgeda uhkes üksinduses, sest järsku olid justkui kõik korraga basseinist ära läinud. 2500 m, 2:30 min/100 m

Reede kuni pühapäev: sunnitult trennivaba. Reede varahommikul ärkasin tuikava kõrvaga, mis nädalavahetuse algusega veelgi valusamaks oli muutunud. Kuulmine vasaku kõrvaga on kergelt öeldes häiritud ja valuvaigisteid on usinalt sisse söödud. Alustasin kodust ravi lootuses, et ehk ikka annab see kõrvapõletik järele, kuid tundub, et homme tuleb end siiski perearsti ukse taha vedada.

Kokkuvõttes:

Kui hakata meenutama nädala algust, siis võib juba leida märke ligihiilivast haigusest. Mäletan, et kahel päeval võtsin aspiriini, sest pea kergelt tuikas, kuid ajasin selle suure töökoormuse (sh arvutitöö) ja selle kaela, millele olen mina andnud koondnime hormonal bullsh*t. Mingil päeval oli mul kõrvalest punane ja ärritatud, kuid minu tundliku nahaga ei ole see midagi tavatut ja erilist.

Kõige kahtlasem on aga siiski see, et ma taaskord suutsin haigeks jääda pärast seda, kui ma ujumistrennid oma kavasse võtsin. Enne maratoni ei julgenud ma isegi mitte Aura keskuse lähedale minna, sest viimased kaks tatitõvede (sh esimesel korral ka põskkoobaste ja häälepaelte põletikku) läbipõdemist said alguse samamoodi pärast ujumistrenne. Midagi kummalist siin siiski on.

Niinimetatud basseininohu on minu jaoks tavaline asi: pärast basseinis ujumist kasutan alati nohuspreid, et nina jälle lahti saada. Nina ja kõrvad teatavasti on omavahel otseselt seotud, seega kui mingid kanalid basseinivee ärritusest paiste lähevad, polegi vist imestada, et kõrvapõletik on lihtne tekkima. Eks saab näha, mida perearst asjast arvab.

Seniks tuleb end terveks saamiseni trennist eemale hoida, mis mind muidugi lõputult kurvastab. Just sain jooksupundi juurde naasta, kui tuleb jälle eemale jääda. Ja jumal teab, mis seis pärast valimisi koroonapiirangute osas olema saab. Võib-olla on varsti jälle spordiklubid kinni või piiratud mahus avatud. *sülitab kolm korda üle õla*