Nädala kokkuvõte 11.–17.10.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fanfaarid ja rõõmuhõisked, olen tagasi JJVs! 🎉 Umbes selline tunne oli mul esmaspäeval oma jooksupunti naastes. Suur osa punti on küll hetkel kuskile kaduma saanud, kuid ehk jõuavad nad talve saabudes ikka kenasti ühistrennidesse tagasi. Juhtuski nii, et jooksmas käisin üksinda ja õues. Osad olid sees, kuid mul oli ikka kindel plaan veel õues joosta, kuniks pole lund ja jubedat ilma. Esimesed jooksusammud pärast maratoni olid ootamatult kerged ja lennukad, isegi pulss tegi hästi koostööd. Pole mitte midagi halba selle jooksu kohta öelda. 5,57 km, 7:17 min/km, 150l/min

ÜKEs keskendusime seljale ja kõhule. Tundub, et keskendumine oli tugev, sest mul olid järgmisel päeval lihased nii valusad, et voodist tõusmisega oli raskusi. 😅 Tuleb need kerelihased jälle kenasti tugevaks treenida. Kes ÜKEt ei tee, see järgmist hooaega vihastustevabalt ei läbi, teadis jooksurahvas juba ammustel aegadel rääkida. 😉49 min, 114 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Taaskord sain oma jooksu üksinda õues teha. Samm polnud nii lennukas kui esmaspäeval, kuid väga mõnus oli sellegipoolest. Varsti tuleb kehvema ilmaga nagunii sisehalli üle kolida, seega kasutan hea meelega võimalust veel õues jooksmas käia. 🙂 4,13 km, 7:22 min/km, 153 l/min ÜKE osas tegime Tauriga kahekesi ringtreeningut kogu kehale. Päris tõhusad harjutused, eriti kui sul kõht ja küljed veel niigi eelmisest korrast valusad on. Aeg läks lennates. 53 min, 126 l/min

Neljapäev: ujumine. Selle nädala neljapäev ei erinenud palju eelmise nädala kolmapäevast: Auras oli jälle väga palju inimesi. Kiirema terviseujumise radadel oli nii palju inimesi, et nuputasin küll tükk aega, kuhu end sättida, aga kohta ei leidnudki. Rahulikuma ujumise alal oli aga vähem inimesi ja kaks rada täiesti vabad, seega sättisin end sinna. Sain vist 600 meetrit ära kroolida, kui järsku nägin end ees basseini otsas palju jalgu. Kaks tüüpi olid end kenasti sinna sisse seadnud, et juttu ajada. Kõrvalrada polnud samuti enam tühi. Olin optimistlik, sain end kuidagi ringi pööratud ja kroolisin edasi lootuses, et ehk nad ujuvad paar otsa ja liiguvad siis edasi veeparki.

Lootus on lollide lohutus? Nad ujusidki ainult paar otsa, kuid kahjuks nende käitumine basseini otsas pikalt puhates muutis minu normaalse rütmiga ujumise ja pööramise üpris võimatuks. Nad ei jätnud mulle eriti ruumi pööramisteks ja neist mööda ujumine oli ka komplitseeritud. Hambad ristis ujumis seal rajal oma esimese kilomeetri ära ja siis läksin ja pressisin end kiiremate rajale. Andis ikka ujuda seal kahe endast kiirema mehega koos, nii et neile jalgu ei jää, kuid pidi hakkama saama. Viimased ca 500 meetrit sain aga kulgeda uhkes üksinduses, sest järsku olid justkui kõik korraga basseinist ära läinud. 2500 m, 2:30 min/100 m

Reede kuni pühapäev: sunnitult trennivaba. Reede varahommikul ärkasin tuikava kõrvaga, mis nädalavahetuse algusega veelgi valusamaks oli muutunud. Kuulmine vasaku kõrvaga on kergelt öeldes häiritud ja valuvaigisteid on usinalt sisse söödud. Alustasin kodust ravi lootuses, et ehk ikka annab see kõrvapõletik järele, kuid tundub, et homme tuleb end siiski perearsti ukse taha vedada.

Kokkuvõttes:

Kui hakata meenutama nädala algust, siis võib juba leida märke ligihiilivast haigusest. Mäletan, et kahel päeval võtsin aspiriini, sest pea kergelt tuikas, kuid ajasin selle suure töökoormuse (sh arvutitöö) ja selle kaela, millele olen mina andnud koondnime hormonal bullsh*t. Mingil päeval oli mul kõrvalest punane ja ärritatud, kuid minu tundliku nahaga ei ole see midagi tavatut ja erilist.

Kõige kahtlasem on aga siiski see, et ma taaskord suutsin haigeks jääda pärast seda, kui ma ujumistrennid oma kavasse võtsin. Enne maratoni ei julgenud ma isegi mitte Aura keskuse lähedale minna, sest viimased kaks tatitõvede (sh esimesel korral ka põskkoobaste ja häälepaelte põletikku) läbipõdemist said alguse samamoodi pärast ujumistrenne. Midagi kummalist siin siiski on.

Niinimetatud basseininohu on minu jaoks tavaline asi: pärast basseinis ujumist kasutan alati nohuspreid, et nina jälle lahti saada. Nina ja kõrvad teatavasti on omavahel otseselt seotud, seega kui mingid kanalid basseinivee ärritusest paiste lähevad, polegi vist imestada, et kõrvapõletik on lihtne tekkima. Eks saab näha, mida perearst asjast arvab.

Seniks tuleb end terveks saamiseni trennist eemale hoida, mis mind muidugi lõputult kurvastab. Just sain jooksupundi juurde naasta, kui tuleb jälle eemale jääda. Ja jumal teab, mis seis pärast valimisi koroonapiirangute osas olema saab. Võib-olla on varsti jälle spordiklubid kinni või piiratud mahus avatud. *sülitab kolm korda üle õla*

12 nädalat uut (jooksu)elu

2021. aasta 23. märtsil algas selle suure ja valusa peatüki nimega südamehaigus loodetavasti viimane vaatus. Ma küll jälle jooksen – oleks keegi mulle öelnud märtsi alguses, et juba juunikuus neid sõnu öelda saan, poleks ma seda eales uskunud –, kuid minu jaoks ei ole see peatükk veel läbi. Tunne hinges ei ütle, et ma oleks sellest kõigest üle saanud. Midagi on veel puudu, et öelda: nüüd on see läbi, nüüd olen ma terve. Ma olen enda jaoks üpris selgeks mõelnud, mida sellele peatükile punkti panemiseks veel vaja on. Minus on suur lootus, et millalgi lähitulevikus saan ma enda jaoks selle peatüki lõppenuks lugeda. Selle nimel ma ju töötangi. 🙂

Nagu allpool Garmin Connecti kuvatõmmistest näha on, oli see treeningkava, mille ma endale kondikavaks ette võtsin, algajatele mõeldud poolmaratoni treeningplaan. Disclaimer: et pikk treening ei satuks esmaspäevale, pidin alguspäevaks valima esmaspäeva (22.03), mitte teisipäeva (23.03). Lillaga on märgitud treeningplaan; teiste värvidega trennid, mida ma reaalsus tegin. Garmini loogika on see, et treeningplaani jooksud on suure kastikesega kalendrisse välja kirjutatud, muud trennid ja puhkepäevad on peidetud väikse kommentaarimulli sisse. Seega ei saa pelgalt peale vaadates kogu treeningplaani näha, kuid annab siiski aimduse ette, milline ülesehitus jooksude osas seal oli.

Tegelikkuses oli see Garmini treeningplaan 16-nädalane. Kuna viimased 4 nädalat oli mõeldud väga spetsiifiliseks võistluseelseks perioodiks, kus timmitakse kiirust, joostakse veel üks 10 km võistlus ja seejärel tuuakse maht alla, siis lõpetasin ma plaani 12. nädalaga sel pühapäeval. See tundus olema kõige loogilisem koht. Mul ei ole plaanis praegu isegi proovida poolmaratoni joosta, seega on lihtsam praegu alustada mõne järgmise plaaniga, mida kohati vastavalt endale mudida, kui et käesoleva plaani iga ettenähtud treeningut järgmised 4 nädalat ringi teha.

Märts. Eesmärk oli 3 korda nädalas veidike joosta, 1 kord nädalas ÜKEt teha ja kõik muu tuli tunde järgi.
Aprill. Laias laastus olid põhimõtted samad nagu alustades, kuid nüüd hakkasid treeningud vähehaaval pikenema. Esimene proovikivi oli Tartu Maastikumaraton.
Mai. Sain uuesti basseinis ujumas käima hakata. See oli minu iganädalane eesmärk. ÜKE tegemise motivatsioon kadus ära. Üks nädalavahetus jäi vaktsineerimise tõttu trennivabaks, aga sellest pole midagi.
Juuni. Pikad otsad venisid päris pikaks. ÜKE vahetasin BodyPumpi vastu. Viimasel nädalal jätsin ühe teisipäevase jooksu ära, kuna vasaku jala välisvõlv andis paariks päevaks tunda. See õnneks möödus kiirelt, kuid ei hakanud vigastusega riskima.

Kokku jooksin 12 nädala jooksul 36,5 tunni jooksul 280 kilomeetrit, s.o nädalas keskmiselt 3 tundi ja 23 km. Lisaks kõndisin 50 km, sõitsin rattaga 105 km, ujusin 13 km ja tegin 9 tundi jõutrenni.

Minu eesmärk oli selle plaani toel vaikselt jooksma hakata. Füüsilise seisu parandamine oli oluline, kuid kindlasti mitte primaarne. Olulisim eesmärk oli oma hirmude ületamine, et mu vaimne pool füüsist toetaks, sest seni oli mu haigusest räsitud vaimne maailm füüsilisele kehale vastu töötanud. Seetõttu ma küll jälgisin, kuid ei hoidnud hammastega kinni pulsikella näitudest (kes teab, mis mu pulsitsoonid praegu on, kui viimane koormustest jääb enam kui poole aasta tagusesse aega?), vaid keskendusin joostes sellele, kuidas ma end tunnen. See tähendas oma mõtete ja füüsilise enesetunde pidevat jälgimist. Ma ei alusta jooksmisega ju esimest, vaid teist korda. 😉 Ma olen esimesest korrast midagi õppinud.

Kui ma mõtlen sellele, kuidas tundsin ma end 12 nädalat tagasi versus nüüd, siis võin ma ausalt öelda, et teile kirjutab siin täiesti uus inimene. 😍 Muutunud on kõik: keha, hing, mõttemaailm.

Need esimesed jooksud, mis ma tegin, olid ausalt väga-väga rasked. Taastuvast südamest ei hakka ma üldse enam rääkimagi, sellest on siin piisavalt räägitud. Jooksmise vahele kõndimine oli õnneks plaanis must-valges kirjas ette nähtud ja kulus igati marjaks ära, sest esialgu võttis ka 20 minutit järjest sörkimist võhmale. Mu keha ei olnud enam harjunud jooksma! Lisaks südamele olid mingisugused “jooksulihased” täiesti treenimata ja lihtsalt ei jõua keha jooksusammul edasi kanda. Oled seal maa küljes superliimiga kinni ja ülespoole lennata on nii kuradi raske. Kõik saab alguse pöidadest (kuigi ka haiguseelne = natuke kergem kehakaal oleks abiks). Mul olid ju alates varasest lapsepõlvest kuni jooksmisega alustamiseni lampjalad. Esimestel aastatel olid enam-vähem kõik mu vigastused seotud nõrkade pöidadega, mis selle koormusega hakkama ei saanud. Jooksmine on lihtsalt niivõrd high impact spordiala, füüsika vastu ei saa. Aastatega kehakaal normaliseerus ja pöialihased said tugevamaks. Mu jalavõlvid tõusid ja tugevnesid silmaga nähtavalt.

Poolteist aastat südamejamasid tegi pöidadele jälle 1–0. Uuesti alustades tundsin ma esimesest trennist, et pöid on nõrk. Lisaks oli kogu keha kuidagi “vale”: teatud lihased, mis ammu pole suurt midagi tegema pidanud, said järsu äratuse pikast talveunest. 12 nädalat hiljem tunnen, et seis pöidades on juba palju parem, kuigi vajab veel loomulikult tööd. Keha on üldplaanis 100 korda tugevam kui enne. Lihased on ärganud. Isegi peale vaadates on aru saada, et muutus on toimunud. Polster on alles 😀, aga seal all on tugevam sisu kui enne. Siit saab edasi liikuda küll.

Tugevam sisu ei tähenda aga ainult lihaseid, vaid midagi veelgi sügavamat. Muutus minu mõttemaailmas on toimunud. See on aidanud ärevust maandada ja hirme eemale peletada. See on justkui positiivne nõiaring: mida rohkem suudan oma mõttemaailmaga tööd teha, seda vähem tunnen ärevust ja hirmu; mida vähem ärev ja hirmul olen, seda paremaks läheb seis mõttemaailmas. Alguses kordasin igal jooksul ja õhtul magama minnes endale sadu kordi mantrat: “I’m happy. I’m healthy. I’m strong. I’m beautiful.”, et ärevust ja “aga-mis-siis-kui“-sid eemale peletada. Nüüd pean seda aina vähem ja vähem tegema, sest usk iseendasse hakkab naasema. Igaüks mediteerib omamoodi, I guess?

Reaalsus on see, et valu rindkeres pole ma need 12 nädalat tundnud. 🤯 (Edit: vaktsiinipäev välja arvatud) Trennid, ka kõige raskemad ja mahukamad, ei ole mind haigeks teinud. See muster on vaja ajusse uuesti tugevalt sisse kirjutada: ma ei pea enam pingutust kartma; trenn teeb mind tervemaks, mitte haigemaks. Ei ole võimalik võrrelda, milline on minu mental state praegu vs varem. Mõttemaailm vajab loomulikult veel tööd – kellel ei vajaks? – kuid olen astunud suure sammu õiges suunas edasi. Selle vankumatu tugevusega Margitini, kes igast seinast läbi jooksis, kes 100% usuga oma eesmärkideni liikus, kes neid maailma ägedamaid maratone jooksis, on veel veidike minna, aga ma olen õigel rajal. Ma tunnen seda iga oma keharakuga.

Mäletate, mida lubasin endale 2020. aasta alguses, kui ma südame taastusravis käima hakkasin? Et ühel päeval jooksen ma jälle. Võib-olla enam mitte kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. Kas nüüd tõesti on nii, et see aeg ongi kätte jõudnud? Oh, kuidas ma seda loodan! 😍🤞

“You’re still there. Life goes on. And life is beautiful.” ❤️

Joonealune märkus, mida oma vaimse terve nimel ütlema pean:

Ma tean, et osad interneti-inimesed on vankumatul arvamusel, et mina ise ei tea iseenda, oma tervise ja oma keha kohta suurt mitte midagi. Seetõttu tuleb neil mind pidevalt õpetada, sest nemad teavad seevastu minu kohta kõike. Ma olen siin kirjutanud juba 8 aastat ja vastu võtnud kogu tagasiside. Küll mitte alati heal meelel, kuid siiski lugenud ja avaldanud kõik arvamused, mida kommentaaridesse jäetud on. Kui ma aga oma nõrgimatel hetkedel palun end korraks mitte kritiseerida ja õpetada, sest ma tõesti ei vaja seda, siis ma palun, et seda respekteeritaks. Nii palju võiks ma väärt olla.

Seega palun: kui sa tunned ka selle postituse puhul vastupandamatut tungi mulle kommenteerides õpetussõnu jagada ja treeningkava koostada, siis kirjuta see kommentaar ära, lihvi see täiuseni, tunne end hästi, et oled saanud nii tark olla, ning seejärel kustuta see kommentaar ja ära saada seda mulle. Ma ei taha neid praegu lugeda.