Nädala kokkuvõte 15.–21.08.2022

Esmaspäev: trennivaba. Käisin hoopis Herje juures ja lasin tal end 1,5 tundi korralikult mudida. Valus, aga kasulik.

Teisipäev: rahulik jooks | BodyPump. Hommikut alustasin pooletunnise kerge jooksuga. Enne kella 8 oli juba päris palav ja päike intensiivne. See-eest oli Nike Running Clubi trenn äärmiselt kaasahaarav ja põnev. Guided Run: Running with Lopez Lomong #1 on ühe Sudaani jooksja loo 1. osa. Soovitan! Ootan huviga juba järgmist osa uuel nädalal. 4,59 km, 7:07 min/km, 148 l/min

Õhtul käisin BodyPumpis. Taaskord kombineeritud kava vanadest lugudest. Väga hea ja tempokas valik Treeneri poolt. Jalalood üritasin kergemalt teha, arvestades nädala jooksul eesootavaid treeninguid. Ülakeha osas tagasi ei hoidnud. 62 min, 129 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigutrenn). Oeh, lihtsalt oeh. Ilm oli kuum, kuid õnneks oli taevas pilvekiht, mis natuke olukorda leevendas. Juba soojenduse ajal tundsin, et olemine ei ole üldse kerge. 3,05 km, 6:58 min/km, 146 l/min Kõhu tõmbas täies ulatuses krampi ja ei olnud kõige meeldivam olla. Lootsin, et ehk jooksuharjutustega annab keha järele ja hakkab parem. Tegime korralikult kaks plokki jooksuharjutusi ja dünaamilisi venitusi ning viis lahtijooksu peale. Korraks vist hakkaski parem, kuid siis algas lõigutrenn.

Kavas oli 3×1500 meetrit, lõigu vahele 400 m kõndi-sörki ning 2–3 minutit puhkust. Tänu pilvedele ei olnudki staadionil kuuma katla efekti, kuid jahe loomulikult ka polnud. Väike tuuleke liigutas õhku veidike ringi. Tingimuste mõttes kaugeltki mitte nii hull, kui oleks võinud olla, arvestades päevaseid olusid.

Sellest kõigest aga mulle ei piisanud. Tundsin end lõikudel täiesti jõuetuna ja kõht oli jälle krampis. Tegin need lõigud ära nagu ellujäämiskursuse. Mingit tempot isegi ei proovinud hoida, oli piisavalt tegemist lihtsalt kuidagi läbimisega. Karm, karm, karm. Kui eelmisel nädalal läksid need 400-meetrised lõigud nii kenasti, siis see nädal oli täiesti vastupidi. Lõikude tempod: 5:19, 5:36, 5:42 min/km. Pulss oli 165–170 ringis, kuigi enesetunne vastas vähemalt 185-löögisele pulsile.

Õhtul kodus pidin valuvaigistid sisse võtma, sest viimaks valu lokaliseerus alakõhtu ja sain aru, milles asi. Ovulatsioon. Neetud naiste elu: mitte kord kuus, vaid kaks korda kuus tuleb alakõhuvaludega rinda pista.

Neljapäev: Võru Ööjooks. See oli üks valus jooks: esimene ring oli kõik hästi, teine ring pistsin rinda kohutavate kõhuvaludega. Ka pärast jooksu oli tunde halb olla. Mitte just parim kogemus.

Reede: ratas. Väike taastav rattaring. Pulss oli väga ilus, ilm oli palav ja tuuline, seega vahepeal tuli ikka vastutuult rühkida ka. Üldiselt mõnusa enesetundega veeremine. 25,37 km, 25,2 km/h, 143 l/min

Laupäev: rahulik jooks. Varajane äratus, et enne suurt kuuma saaks väike jooks tehtud. Enne jooksu ei saanud midagi aru, et valesti oleks, aga see tunne, mis oli juba esimesest jooksusammust… Ai-ai-ai. Sääred olid valu täis, pinges, lühikesed. Lootsin, et esimeste kilomeetritega saavad lihased soojaks ja läheb paremaks, aga ei. Poole jooksu peal tegin Delta juures peatuse, võimlesin ja venitasin, aga seis oli ikka nutune. Tulin lühimat teed pidi koju tagasi. Plaanitud 35 minutit sai tehtud, lihtsalt distants oli kukkunud tempoga lühem. NRC: Recovery Run with Headspace. 4,6 km, 7:37 min/km, 134 l/min Olin jooksu lõppedes väga mures eesootava pika jooksu osas. Tegin lihashooldust ja protseduure ning andsin kõik, et jalad välja puhata.

Pühapäev: pikk jooks. See oli üks tõeline roller coaster jooks. Enne jooksu oli mul motivatsiooniga probleeme. Nädal on olnud ränk. Kõhuvalud, valud säärtes, kannatusterada Võrus, kolm mootorsõidukeid puudutavat episoodi kolmel järjestikusel päeval, minu nurgast puru pillatud telefon… Asju muudkui juhtus ja stress muudkui kuhjus. Otsustasime saatust mitte narrida ja jätta ära oma plaan teha pikk jooks Otepääl. Ei olnud erilist tahtmist autoga rohkem sõita, kes teab, mis jälle juhtuma hakkab.

Hommikune ärkamine oli ränk. Nii väga tahaks üht normaalset nädalavahetust, kui saab kaua magada, rahulikult pannkooki süüa, puhata ja siis jooksma minna. Aga ei. Kuumalaine rokib edasi ja nõuab korrektuure. 6.30 äratuskell, hommikused protseduurid, riided selga, vaseliin peale, puder kõhtu. Säärtele tõmbasin säärised peale, sest mis see tõenäosus on, et 24 tunniga sääred korda said? Väike. Tegin toas väikese soojendusvõimlemise ja oli aeg jooksma minna.

Esimene kilomeeter oli lubav, aga kauaks seda lõbu ei jätkunud. Kolmandal kilomeetril Tähtvere pargis jäin seisma ja pidin juba oma pakitsevaid sääri venitama hakkama. Not good. Võttis ikka meele mõruks küll. Vaim hakkas murduma. Pulss oli madal, aga jalad lihtsalt ei lasknud joosta. Kuna sel nädalavahetusel oli plaanis pikk jooks teha erinevaid lühikesi Tartu ringe kombineerides, et regulaarselt juua saada, siis vähemalt oli iga 6 km järel võimalik jooks ära lõpetada, kui asi hulluks kätte läheb.

Vinnasin end oma 6-kilomeetriselt Tähtvere ringilt koduni. Panin kella ja NRC rakenduse pausile ja hakkasin tegutsema. WC, jook, venitused, säärised paksult külmageeliga kokku ja valuvaigisti sisse. Mul oli valida, kas lõpetada jooks ja kodus nutta või võtta see valuvaigisti ja riskides edasi joosta. Valisin viimase variandi.

Igal juhul valuvaigisti ja külmageel toimisid, sest minek oli teisel 6-kilomeetrisel ringil hoopis midagi muud. Jooksin sadamaraudtee kergliiklusteel ja jalad lausa lendasid all. Tegelikult olin jooksu algusest üritanud keskenduda sellele, et mitte joosta suur varvas püsti. Mõtlesin muudkui “Rulli, rulli, rulli”, et pöiad, sh varbad oleksid liikuvad ja pingevabad. See varba hoidmine on minu suur viga, mis ajab üleliigselt pingesse nii tallad kui ka sääred. Proovige kaks-kolm tundi järjest suuri varbaid püsti hoida ja vaadake, mis tunne jalgades on.

Teiselt ringilt tagasi jõudes olin praktiliselt poole peal. Tegin seekord väga kiire joogipunkti oma hoovis, võtsin ühe geeli ja panin edasi. Kui enne jooksu oli mul plaanis teine pool jooksu teha ühel 13-kilomeetrisel ringil ERMi ja Kvissentali suunal, siis mõtlesin ringi ja kordasin eelmisi ringe. Läksin jälle Tähtvere poole. Teist korda oli seal ikka 10 korda mõnusam joosta, kui iga samm ei olnud pinget täis. Kuus järgmist kilomeetrit läksid kiirelt. Juba olingi kodus tagasi, et võtta viimased sõõmud vett ning minna oma viimasele ringile. 19 km oli täis tiksunud.

Ronisin vaikselt Pargi tänava tõusust üles. Päike oli juba päris intensiivne, kuid enamik minu rajast oli majade ja puude varjus, mis päästis omajagu. Kulgesin vaikselt jälle sadamaraudtee kergliiklusel, jõudsin Turu tänavale, et jälle Karlova poole pöörata. 23 kilomeetrit jooksu sai täis, kilomeetri spliti ekraan tuli kellale ette ja siis lõpetas Garmin minuga koostöö. Kiilus kinni ja oligi kõik. Vajutasin nuppe, aga ei midagi. Õnneks jooksis mul taustal NRC guided run, mis ka distantsi mõõdab.

Mõtlesin elu üle järele ja kulgesin läbi Karlova. Vaatamata kõigele, mis sel nädalal segas ja valesti läks, tegin ma selle 26-kilomeetrise aasta pikima otsa ära. Mu vaim oli murdumas, aga ma liikusin edasi. Kuigi tunne polnud kuigivõrd tugev, sai vaim selle jooksuga kindlasti raudsemaks. Viimaks sai kodutänaval 26 km täis. Tehtud. Oluline alustala maratonitreeningus, kolmetunnine jooks, on tehtud. NRC: 26,2K Dress Rehearsal Run. 26,2 km, 7:08 min/km, 146 l/min

Kokkuvõttes:

See nädal oli lihtsalt ränk ja mul on hea meel, et ta viimaks läbi sai. Homme on trennivaba päev, et natuke keha ja vaimu puhata. See kulub väga marjaks ära. Maratoniks treenimine on aeg-ajalt raske ja mul on nüüd vaja veidike aega enesereflektsiooniks.

Kui see nädal midagi näitas, siis seda, et järgmisel nädalal tuleb juba vaikselt mahtu allapoole tuua. Kolm tõusva mahuga nädalat on läbi ja neljandat ei saa mitte kuidagi siia otsa keevitada. Mu keha ja vaim ei pea sellele vastu. Planeeritud “jooksen Kihnus pooliku ja siis veel mitu kilomeetrit peale” ilmselt jääb ära. Poolik iseenesest on juba piisavalt pikk distants, et kenasti pika jooksuna kirja minna. Ühe tõeliselt pika pika jooksu saan teha veel septembri keskel, kolm nädalat enne maratoni. Järgmise nädala muude trennide osas mõtlen homme, mis edasi saab, kui tänased rasked pika jooksu emotsioonid settida on saanud.

Chicago maratonini jääb 7 nädalat.

Nädala kokkuvõte 8.–14.08.2022

Esmaspäev: rahulik jooks. Nädalat alustasin kerge rahuliku jooksuga. Vaatamata sellele, et pühapäev oli rahulik puhkepäev, tundsin jooksu alguses pinget vasaku talla all. Pikivõlv ja kand kippusid täitsa krampi tõmbama. Soojendusega andis see pinge järele, kuid ühtegi sellist aistingut ei tohi tähelepanuta jätta. Hakkasin vaikselt mõtlema uutele, veidi teistsugustele tossudele, millega pikki otsi teha. Kui see vasak tald välja arvata, oli väga mõnusa enesetundega kerge kulgemine. NRC: It’s OK 5K. 5,19 km, 6:41 min/km, 150 l/min

Teisipäev: rahulik jooks. Jälle üks vaikne rahulik tiksumine. Nii kerge ja lennukas minek ei olnud kui päev varem, aga see-eest olid jalad pingevabad. Väga tore tunniajane jooks. Nautisin viimaseid normaalseid jooksuilmasid ilma kuumakraadideta. NRC: Mindful Meters. 8,62 km, 6:58 min/km, 148 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Hakkas soojaks minema. Viimaks sain mina oma jooksupundi juurde tagasi pärast koroonanädalaid. Tegime terve trenni staadionil. Soojenduseks mõned ringid, suutsin normaalse pulsiga koos teistega tempos püsida küll. 2,57 km, 6:35 min/km, 147 l/min Seejärel korralik plokk võimlemist, jooksuharjutusi ja neli lahtijooksu otsa. Olime korralikult soojad ja trenniks valmis.

Eelmise nädala puudujad said eelmise kolmapäeva trenni järele. Plaan oli 7–10 maksimaalse pingutusega 400-meetrist lõiku. Pärast lõiku rahulik puhkus istudes (ca paar minutit, enesetunde järgi) ja üks ring sörki vahele. Nipp seisnes selles, et kiireima ja aeglaseima lõigu vahe ei tohtinud olla rohkem kui viis sekundit. Enne kui spordiklubi kinni pamndi, jõudsime tehtud kaheksa lõiku. Vaadake seda täppisteadurit:

Tempod (min/km):
4:33
4:33
4:35
4:33
4:33
4:38
4:40
4:08

Viimase lõigu pidime jooksma kõige kiiremini ja panema endast kõik välja. Tundub, et sain sellega väga hästi hakkama. Raske trenn, aga üllatavalt hea enesetundega. Mulle meeldib kvaliteetne pingutamine. 🙂

Neljapäev: trennivaba.

Reede: rahulik jooks + BodyPump. Hommikul tegin rahuliku väikse jooksu. NRC: 30 Minute Finish Lines (4,28 km, 7:22 min/km, 144 l/min). Õhtul läksin BodyPumpi. Üle kolme nädala esimene Pump, seega hoidsin teadlikult natuke tagasi, sest nädalavahetusel oli neid jalgu veel jooksmiseks vaja. Kerge lödi nuudli tunne oli, aga mitte veel katastroof. Pigem tundsin kõige rohkem oma tagareisi, mis olid kolmapäevasest lõigutrennist ikka väga lühikesed. Jõu- ja seljatõmbed olid kõige kriitilisemad, allaminekul pidi olema ettevaatlik. Hea vanade lugudega kava, nautisin. 60 min, 132 l/min

Laupäev: ratas. Põhimõtteliselt oleks piisanud tunniajasest väikesest veeremisest, aga ma tahtsin natuke pikema ringi teha ja käisin Saadjärve juures. Ilm oli isegi natuke liiga ilus, aga jõin kõik oma kaasavõetud ligi poolteist liitrit jooki ära ja ei saanud kuumarabandust. Pulss oleks võinud olla madalam, aga ei saa nuriseda. Kiirus oli minu kohta väga hea. 41,83 km, 24,9 km/h, 140 l/min

Pühapäev: pikk jooks. See jooks ei saanud ilusat algust. Kell 6.30 oli äratus ja ei mina ega härra Jooksja ei olnud väga värsked. Normaalselt magada saime alles kella 2 öösel, sest hoovis oli naabritel pidu, mis isegi kõrvatroppidega meie kõrvu kuuldus. Ei olnud meeldiv, kui sul on vaja varakult ärgata ja ligi kolm tundi joosta. Olime väsinud, aga tegime pudru valmis, sättisime end valmis ja asusime teele. Väljas oli küll mõnusalt udune, aga teadsime ette, et kogu jooksu jaoks seda udu ei jätku. Varsti on päike kõrgel ja kraadid palavad. Seetõttu viis härra Jooksja meile autoga poolele teele joogipudelid ette. Teise joogipunkti tegime Kärknas Terminali tanklas, kust ostsime mõlemad spordijooki. Nii saime juua iga 4–6 km tagant.

Kuna mul oli plaanis teha 22 km, siis kodust Kärknasse minnes oleks jooks selle nädala kohta veidike pikk tulnud. Seega kui härra Jooksja pudeleid viima läks, viskas ta mind TYSKi juurde maha. Sealt on Kärknasse täpselt 10 km. Ise viis joogid kokkulepitud kohta ära, sõitis koju tagasi ning asus oma 32 km pikkuse jooksu juurde. Teadsin, et ühel hetkel jõuab ta mulle järele, kuna jooksu esimese osa oli meil samal rajal.

Tegin enne jooksma asumist väikese soojendusvõimlemise alla. Sellest tundus kasu olevat, sest sain end jooksu ajal üpris kenasti käima. Jooksin taaskord muusikaga ja NRC rakendusega (NRC: Half-Marathon Run). Mõnus juhendamine ja jooksuteemalise jutu kuulamine. Esimene pool Kärknasse oligi mõnusalt udune ja normaalne temperatuuriga, nagu oodatud. 5 km peal sain oma elektrolüütidega vett. Täpselt enne Kärknat sai härra Jooksja mu kätte ja joogipunkti saime teha üheskoos. Sealt võtsin mina suuna kodu poole, tema aga Lähtele. Päike piilus ähvardavalt.

Kandsin ostetud spordijooki endaga umbes 4 km kaasas, seal jõib joogi ära ja sain pudeli prügikasti toimetada. Selleks hetkeks oli joosta veel 8 km ja päike grillis korralikult. Pilved olid kadunud ja udust polnud enam jälgegi. Konkreetselt minutitega oli minu ilus alla 150-löögine pulss 155 ligi. Raskemaks läks, aga tempo ei kukkunud ja enesetunne oli olude kohta ikka väga hea. Korjasin oma joogipudeli põõsast kaasa ja rühkisin edasi Tartu poole. 2 km enne lõppu laksas korralik runner’s high ja puhta emotsiooni pealt tulin tugevalt lõpuni.

Olen selle pika otsaga väga rahul. Tunne oli oluliselt tugevam kui eelmisel nädalal. Nagu sportlased ütlevad: siit on hea edasi minna. 22,01 km, 7:03 min/km, 151 l/min

Kokkuvõttes:

Möödunud nädalaga võin küll väga rahule jääda. Kõik sai tehtud, mis plaanitud, ja julgen öelda, et hea kvaliteediga tehtud. Veidike ettevaatlik olen oma taldade osas, mis kipuvad üpris kangeks ja valusaks jääma. Mulle tundub, et sellise ca 50-kilomeetrise nädalakilometraaži ja minu praeguse kehakaalu juures on mul vaja üht paari veidike suurema pehmendusega jooksutosse, eriti just pika jooksu jaoks. Leidsin ühe 4-millimeetrise dropiga paari Saucony valikust, seega tuleb nende kojusaabumine ära oodata ja siis katsetama asuda. Veel jõuab enne maratoni uue tossuga harjuda.

Homme lähen Herje juurde massaaži ja lasen tal end üle pika aja korralikult mudida. See jääb ka nädala ainsaks puhkepäevaks. Trenniplaan näeb ette kaks lühikest kerget jooksu, ühe BodyPumpi, ühe korraliku lõigutrenni, testvõistluse Võrus, veelgi pikema pika jooksu ning taastava rattasõidu. Maht on üleval, kuid intensiivsust hakkab juurde tulema. Järgmise kaheksa nädala sees on tulemas vaid üks nädal, kui pole ühtegi võistlust. Enamik neist on muidugi pigem testjooksud ja kiirust arendavad treeningvõistlused. Sinna juurde tuleb mahutada pikad otsad ning kõik muu hea ja vajalik. Läheb planeerimiseks.

Chicago maratonini jääb 8 nädalat.