Jalgrattasõit – Nourish, Train & Flourish

Midagi läks tõlkes kaduma, kui ma kirjutasin, et ma olen väsinud ja võistlused on alles ees ootamas – ma ei mõelnud ma seda, et peaksin nüüd vigastuse saama, et sundpuhkusele minna. Täpselt nii aga läks.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Mul oli seljataga laupäevane pikk jooks ja pühapäevane Rattaralli, kuid lõigutrenn ootas ees. Ma ei olnud selleks valmis, seda näitas minu pikk särk ja valed, st vanemad tossud. Arvasin, et äkki teeme rahuliku jooksu või kerge lõigutrenni, aga 7x 400-meetristeks lõikudeks ei olnud valmis. Seekord ei läinud vähemalt joostes trenni.

Soojenduseks sörkisime 2 km (7:00 min/km, 137 l/min), seejärel tegime korralikult jooksuharjutused ja lahtijooksud. Jalad ei olnud värsked, aga midagi hullu ka mitte, pigem olin üldiselt väsinud. Lõigud jooksin üsna ühtlases tempos, esimene oli 4:43 min/km, teised stabiilselt 4:50–4:55 min/km, keskmine pulss 160–165 l/min, lõigu lõpus anaeroobsel lävel. Trenn sooritatud, nagu olema pidi. Enesetunne polnud värske, aga Garmini VO2max indeks pani korraga 2 ühikut ülespoole, jõudes 46 peale, kus ta pole olnud viimased 4 aastat. Vorm hakkab tulema, see on selge.

Teisipäev: trennivaba. Lõpuks trennivaba päev, keha oli tänulik.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. The day it all went to sh*t. Plaan oli teha kerge soojendus, jooksuharjutused ja 2x 1000 meetrit võistlustempos, et jalg oleks laupäevaks mõnusalt terav. Läksin kodust jooksuga, seega sain korraliku soojenduse alla (4,96 km, 6:58 min/km, 140 l/min). Võimlesime, tegime dünaamilised venitused. Jooksuharjutuste ajal tundsin teatavat pinget vasakus sääres, aga see oli nii olematu, et kui poleks juhtunud, mis juhtus, ma isegi ei mäletaks seda pisikest pinges kohta.

Jooksuharjutused olid peaaegu lõpule jõudmas, hakkasime tegema sirgete jalgadega jooksu. Sain vist umbes kolm sammu teha, kui hull sähvatus käis vasaku säärelihase sisemisest peast (gastrocnemius medialis) läbi. Sain ainult ühel jala hüpates lähima istmeni liikuda. Mul ei olnud telefoni kaasas, aga õnneks Treener sai härra Jooksja mulle järele kutsuda. Isegi need sada meetrit staadionilt autosse olid väga keerulised läbida. Kodus alustasin kohe RICE raviga (rest, ice, compression, elevation) ja lootsin parimat.

Neljapäev: trennivaba. Ärgates oli jalg oluliselt parem kui eelmisel õhtul, aga vaatamata sellele olin ma kogu päeva väga ettevaatlik. Pidin korra kodust 400 meetri kaugusel käima, see võttis umbes terve igaviku sirge jalaga lonkamist. Kompressioonisäärised ja kinesioteip on parimad sõbrad, jääkott samuti.

Reede: trennivaba. Sõna otseses mõttes puhkasin jalga. Paranemine oli toimumas: kui kolmapäeva õhtul ma vasakule jalale toetada ei saanud, siis reedel sain juba jalgsi liikuda, valuvabalt. Lihtsalt väga lühikeste sammudega ja pooleldi sirge jalaga.

Laupäev: Rakvere Ööjooks. Minu jaoks Öökõnd. Ehk jõuan millalgi pikemalt kirjutada. Sain valuvabalt normaalselt kõndida, aga jooksmisest ja pikkadest sammudest on asi veel kaugel.

Pühapäev: ratas. Läksime koos härra Jooksjaga rattaringile. Kaks vigast jooksjat, üks taastunud ja teine värskelt vigane. Olin väga ettevaatlik, sest ei osanud aimata, mida säär tunneb pedaalides. Minu õnneks ei tundnud mitte kui midagi. Vähemalt rattaga saab sõita, väike võit seegi. Hullematel tuulistel lõikudel istusin häbitundeta härra Jooksja tuules. (47,54 km, 23,5 km/h, 133 l/min)

Kokkuvõttes:

What a sh*t-show. Terve aprill kulus augus istumisele, maikuus sain jälle hoo sisse, täpselt õigeks ajaks ehk enne võistlusi. Nüüd olen täiesti randomi vigastusega rajalt maas. Ma ei oska seekord isegi aru saada, kas ja mis ma valesti tegin, et lampi oma säärelihas üle venitada/ära rebestada. Ebareaalne.

Mis saab Narva poolmaratonist? Mis saab Tipust Topini? Varsti peab hakkama otsuseid tegema. Otsuseid, mida ma ilmselt üldse teha ei taha…

Selle sõidu saaks hästi lihtsalt ja lühidalt: mõnus pühapäevane veeremine. Ma üritan siiski kuidagi pikemalt asja kokku võtta, siis on hea aastate pärast lugeda.

Laupäeval käisime härra Jooksjaga stardimaterjalidel järel ja vaatasime Ladies Tour of Estonia naiste sõidu linnaringid ära. Koju jõudes oli kiire oma jooksuringile, sest kell oli juba kaks, mul oli vaja kaks tundi joosta ja kella viieks ühistu koosolekut vedama jõuda. Läks kiireks ja polnud aega mõelda ega puhata. Mul oli null motivatsiooni, jalad täitsa kanged, tohutu väsimus ja uni peal. Hea meelega oleks tuttu läinud. Tegin läbi suure surma oma jooksuringi ära ja mõtlesin, et kes järgmisel päeval need 60 kilomeetrit ratta ära sõidab? Ma olin lihtsalt nii läbi.

Pühapäeval oleks hea meelega pikemalt maganud, aga tuli kokkulepitud ajaks ERMi juurde starti jõuda. Kodus kaalusin veel pikalt, millised kihid selga panna, sest 13 kraadi ei olnud just maailma kõige soojem ilm. Samas lubas päikselist ilma, see soojendab maikuus hästi. Lõpuks panin lühikesed rattapüksid, pika alussärgi ja lühikese rattasärgi. Minnes oli müts ja kindad ka, aga enne starti võtsin need ära, sest juba oli päris soe. Paljud läksid üldse lühikeses vormis rajale.

Sain kokku Hanna Taaramäe rattapundiga, kuhu Rattarallil olid erandina ka mehed lubatud. Härra Jooksja tuli meie punti, polnud talgi kuskile kiiret. Esialgu oli meid koos vist paarikümne ratturi ligi. Startisime 2–2:30 lainest. Kogemata vajutasin kellal kaks korda stardinuppu, kuid õnneks avastasin selle kiirelt ning sain kella korrektselt käima.

Kõrvekülla jõudes oli meie paarisformatsioonis punt kenasti omad kohad leidnud ja grupp toimis kenasti. Kõik takistused ja pöörded sai kenasti häälekalt informeeritud ja liikusime ühtselt ning turvaliselt. Eelnevalt oli kokku lepitud, et hoiame kiirust 25 km/h ja täpselt nii oli ka.

Pärast Kõrveküla hakkasid tulema kohe esimesed tõusud, kuid pundiga olid need kuidagi oluliselt kergemad võtta. Vasula risti viib suur laskumine, sellest sai punt ka ette teavitatud, et kõik teaksid olla ettevaatlikud. Poolel laskumisel tuli aga uudis, et laskumise lõpus on olnud kukkumine. Valjult kostus ainult “Stopp-stopp!” Ma ei saanudki lõplikult aru, kui mitu ratturit seal asfaldil oli. Härra Jooksja märkas asfaldil verd, mina nägin üht naist, kelle jalad oli konkreetselt selliste nurkade all kõverad, et põlv vaatas ühte suunda ja varbad 180 kraadi teises suunas. Need jalad pidid olema mitmest liigesest väljast. Väga õudne vaatepilt. Nii koledat kukkumist pole ma ühelgi korral Rattarallil näinud. Ilmselt laskumise lõpus olnud ohutussaar sai saatuslikuks?

Jõudsime Lähtele ja meenutasime härra Jooksjaga mõlemad, kuidas eelmisel aastal oli see lõik meie jaoks ikka hulga raskem. Minu jaoks olid need äärmiselt tuttavad rajalõigud. Teadsin ette kõiki kurve, tõuse ja laskumisi. Väga kiirelt olime jõudnud Saadjärvele.

Pidasin meeles iga umbes 15–20 minuti tagant natuke juua, et mitte janusse jääda. Seda õppisin 2015. aastal, kui unustasin õigel ajal juua ja süüa ning pärast maksin mitu tundi selle eest lõivu, et janusse ja nälga jäin. Oma vigadest õpib ikka kõige paremini. Kiirelt olime jõudnud Vedule 1. joogipunkti. Seal tegime pundiga väikese pausi, võtsime juua, osad ka kiire snäki ja liikusime edasi. Mitmed ratturid, kes olid pärast starti meie pundile sappa võtnud, läksid sealt peatumata läbi. Punt oli jälle väiksem.

Vastutuul muutus aina tugevamaks, aga grupis istudes ei olnud see häiriv. Pulss oli puhta madal ja enesetunne väga hea. Saime juttu ajada, kuid tähelepanu ei saanud hajuda. Hakkasime mööduma aina rohkematest ratturitest, kes üksinda tuult murdsid. Mitmed neist olid eelnevalt meie pundist möödunud. Mõned võtsid pundile sappa.

Aovere tee peal nägime järgmist kukkumise kohta, kui vastu tuli meesrattur, kellel oli silm kinni teibitud. Kiirabi oli seal juba kohal ja toimetas. Vähemalt üks kukkunutest liikus omal jalal, teist ei näinud. Päris õudne vaatepilt taaskord. Kuna õnnetuse koht oli sirgel teel, siis ei oska ennustada, mis seal võis valesti minna.

Jäid veel viimased 15 km. Aeg oli kiirelt lennanud. Vaikselt hakkasin sadulas nihelema, sest nii palju kilomeetreid, kui sel nädalal, istusin sadulas viimati eelmisel aastal. Meeleolu oli aga jätkuvalt mõnus ja punt toimis hästi. Juba olime jõudnud Luunjasse, seal otsustasime mitte joogipunktis peatuda. Teed olid jälle väga tuttavad, seal olen sõitnud ja jooksnud palju. Kabina, Ihaste ning jõudsimegi Tartusse tagasi.

Turu tänaval hoidsime pundiga paremasse serva, et tagant tulevad kiirendajad-sõelujad saaksid turvaliselt vasakult mööda. Neid ikka oli, kes seal finišisirgel kihutama hakkavad. Mina sellest aru ei saa, kui me sõidame seal 700+. koha peal. Milleks tekitada neid ohtlikke olukordi ootamatute kiirenduste ja sõelumistega? Igal juhul tegime meie oma asja edasi ja veeresime üheskoos kenasti finišisse.

Tehtud!