Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2026

Kui Tartu Linnamaratoni kõrvale lemmikuid jooksuüritusi reastama hakata, siis järgmisena tulebki minu paremusjärjestuses Saaremaa. Midagi nii mõnusat on selles pikas nädalavahetuses, mis igal aastal jooksuhooajale punkti paneb.

Tartus jooksin tugeva poolmaratoni ja jäin huviga Saaremaad ootama. Nende kahe nädala jooksul hakkas aga tundma andma parem puus, milles Tallinnas täispikal maratonil kergelt häirivat valu tundsin. Aga see oli ju maraton, lõpukilomeetritel on jalgadel alati neid kohti rohkem, mis tahavad jooksu lõpetada, kui neid kohti, millega kõik veel korras on. Puhkusega oli puusavalu unustatud, kuid nädal enne Saaremaad hiilis see tagasi. Joostes tundsin kerget pinget, kuid öösel magades lausa ärkasin valu ja ebamugavuse peale. Täielik jama. Kolm trenni- ja jooksuvaba päeva, et päästa veel, mis päästa annab.

1. päev

Seekord algas meie Saaremaa jooksupuhkus neljapäeval. Tegime Pärnus mõnusa lõuna, pool kaks olime praamil ja kell 15 juba Kuressaares. Hea rahulik olemine. Kella 17st sai numbrid kätte, käisime ettevaatliku sörgiga seal ära. Puus ei olnud valuvaba. Tuleb, mis tuleb. Jooksmata ei jäta. Küll pärast lakun haavu ja annan kehale aega, et paraneda. Õhtused spaaprotseduurid ja saunad andsid veidi leevendust.

Reedel valdavalt lebotasime. Magasime peaaegu kella 9ni, sõime rahulikult hommikust, käisime bastionimüüridel jalutamas, sõime lõunat ja tegin isegi korraliku lõunatudu. Siis läks juba päris kiireks, et võistluseks end valmis panna ja soojendusjooksuga stardipaika minna. Selline tavaline programm. 15.45 läksime hotellist välja, 2 km sörki, WC peatus, võimlemine ja dünaamilised venitused. Proovisin puusa nii lahti võimelda, kui oskasin.

Enne starti nägin Mariat ja Mailit, stardikoridoris leidsid Liisi ja Kaire mind üles. Neil oli samuti plaan teha üks korralik pingutus ja teha tugev 10 km. Sobis minu mõtetega hästi.

Kell 16.30 start koos veel 900 jooksjaga. Väga palju rahvast. Liisiga sattusime koos minema ja samas tempos liikuma. 1. km: 4:53. Väga kiire. Pulss oli kohe algusest peale tugevalt anaeroobses. Teadsin, mis tempos joosta tuleb, et eelmisest aastast jagu saada: 5:08. Algusest peale liitsin ja lahutasin sekundeid, et aru saada, kui palju varu on.

Veel linnas joostes sain aru, et ka Kaire on meiega. Mõtlesin, kaua ma nii jaksan. Mu puus oli alguses ebamugav, kuid mõne kilomeetriga tekkis jälle see kiskuv ja valus punkt. Päris lonkama õnneks ei võtnud. Olin väga ettevaatlik, eriti kui asfaldilt pinnase- ja kruusalõikudele jõudsime.

2. km: 5:00.

3. km: 5:05.

Jätkuvalt ilusti tempos, aga algusest peale oli raske. Teadsin, et asfaldilt maas on kitsam, keerulisem ja aeglasem. Ootasin, millal teistest maha jään, sest nende olemisest ja hingamisest sellist surma välja ei lugenud.

4. km: 5:10.

5. km: 5:05.

Pärast joogipunkti vajusid Kaire ja Liisi mul eest ära. Ei suutnud enam kuidagi nende tempost kinni hoida. Liiga raske. Proovisin joosta oma jooksu ja mitte liiga kaugele maha jääda. Nad olid head ühtlases tempos liikuvad ankrud. Nende toel oli palju kergem seda suurt pingutust endast välja pigistada.

6. km: 5:17.

See kilomeeter on alati kõige aeglasem ja iga kord tuleb ikka nagu maksahaak, kuidagi ootamatult, kui palju aeglasem seal olla saab. Olime Roomassaare edasi-tagasi lõigul ja proovisin joosta nii raja siseservas, kui sai. Rada nii lühikeseks, kui vähegi võimalik. Aitas, sest sain Liisi ja Kaire uuesti kätte. Küll aga mitte väga kauaks.

7. km: 5:05.

Tempot hakati tõstma ja ma ei suutnud sellega kaasa minna. Andsin endast kõik, et mitte täitsa haamrit saada. Tundsin, et pulss on piirajas ja ikka veel on 3 km minna. Liiga palju, et juba lõpuspurti alustada. Kaire ja Liisi jäid õnneks ikka nägemisulatusse.

8. km: 5:12.

Varu oli napp 16 sekundit. Kilomeetripostid tulid veidike hiljem kui minu kellal. Täielik sekundite mäng. Kas tõesti nende viimaste kilomeetritega annan nüüd nii palju ära, et jään eelmisele aastale alla. Proovisin kiirust lisada, aga kell oli armutu.

9. km: 5:12.

9 km tiksus kinni täpselt 46 minuti peal. 5:07 tempo. Pea oli nagu arvutusmasin. Palju kalkuleerida polnud vaja: kui maas oli 1 km lõpuni märk, siis oli selge, et kas nüüd jooksen viimase kilomeetri nagu lõigutrennis või jään eelmisele aastale alla. Pidin suutma tempot lisada. Kust see viimane käik võeti, ma tõesti ei tea. Nii megaraske oli.

Lõpusirgel märkasin, et üks mees jookseb kaasa ja filmib. Siis meenus, et Saaremaal on ju olnud need videod iga päeva kokkuvõtteks.

“Kuidas on?”

“Raske,” suutsin vaid sosinal vastata. “Sekundite mäng.”

“Kas tuleb isiklik?” päris kaameraga mees.

“Selle raja isiklik.”

Rohkemaks jõudu polnud. Sekundid tiksusid armutult. Kaire oli kaugemal ees, Liisi väga lähedal. Kõik uhasime, nagu homset ega ülehomset poleks.

Kell värises 10 km peal (10. km: 4:58), veel 60 meetrit jooneni ja kell kinni.

Lõpuaeg: 51:11.

Ära tegin! 8 sekundit kiirem kui eelmisel korral. Minu Saaremaa 10 kiireim aeg. Ilmselt ka suurim pingutus, keskmine pulss suisa 176, maksimum 185. Selliseid numbreid pole näinud pikki aastaid. Kõik oli endast antud.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 00:51:11
  • Distants: 10 km (minu kell: 10.06 km)
  • Keskmine tempo: 5:07 min/km (minu kell: 5:05 min/km)
  • Max tempo: 4:22 min/km
  • Keskmine pulss: 176 l/min
  • Max pulss: 185 l/min
  • Koht: 554/910
  • Koht naiste seas: 169/401
  • Koht N19 vanusegrupis: 41/89
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 180 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,09 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 253 ms
    • Vasakul jalal olin 50,0% ajast ja paremal 50,0%

2. päev

Sõrve päev. Hommikul olid lihased ootamatult head, üldse mitte puunuku tunne nagu tavaliselt. Ilmselt õhtune spaas leotamine ja soojendamine midagi ikka aitas. Puus oli tuntav, aga lonkama ei võtnud. Pigem oli uni kehv, sest kippusin end pidevalt pöörama, sest puus ei andnud asu. Body battery ja uneskoorid just ei hiilanud.

Korralik hommikusöök poole üheksa paiku kõhtu ja kell 10 suund Sõrve sääre poole. Läksime väikese varuga, et Salmes Saiast lõunaks saiakesed varuda. Hommikul oli valik lai ja järjekorras ootama ei pidanud. Kell 10.45 olime kohal. Saime stardile üpris lähedale end ära pargitud. Veidi aega passisime autos, siis nägin oma punti liikvel. Üheskoos sörkisime kilomeetrikese, siis mina jälle võimlema, teised jooksuharjutustele. Plaan oli lihtne: Kaire tahtis minna 5:30 tempos, minul oli plaan temaga kaasas rippuda nii kaua, kui võimalik. 3 km võiks ju jõuda. Teine päev on mul ajalooliselt olnud alati kõige raskem ja olin valmis haamriks. Nagu ikka.

Stardist läksimegi kolmekesi koos, mina, Liisi ja Kaire. 1. km: 5:25. See ikka tundus kiire. Kerget uduvihma sadas, mis muutus aina tugevamaks, piisad voolasid mööda nägu alla. Teisel kilomeetril tundsin, kuidas mööda närvi käis nagu sähvatus tervest jalast ülevalt alla läbi, kerge jõnksuga vajus puus korraks läbi, aga õnneks olime asfaldil ja ei komistanud. Vedas. Tegi ettevaatlikuks, mis küll edasi saab.

2. km: 5:29.

3. km: 5:25.

Liisi ütles, et näed, pidasid 3 km vastu. Miinimumprogramm sai täidetud. Nii tugevate naistega koos joostes pead ise ka tugev olema. Vaid üks samm ja oledki maha jäänud. Aga see polnud veel see hetk.

4. km: 5:16.

Joogipunktis oli jälle väga tihe rebimine, aga saime oma lonksud vett kätte. Vihm jäi järele. Jõudsime mereäärsele teele, mis iga kord “kostitab” korraliku vastutuulega. Polnud seegi kord erand. Enamasti õnnestub mul seal veel üksi ka jääda, ei kellestki tuulevarju leida. Seekord saime joosta kord ühes pundis, kord teises. Kolmekesi ikka kergem. Meenutasin oma peas, kuidas eelmisel aastal sain juba kuuendal kilomeetril haamri. Üle-eelmisel aastal kaheksandal.

5. km: 5:21.

6. km: 5:24.

5:30st polnud siiamaani haisugi, kõik kilomeetrid tulid omajagu kiiremad. Millal see pidu otsa saab? Kust see jõud ja kiirus võetakse? 7 km peal võtsin ära esimese geeli.

7. km: 5:19.

See oli jälle väga nobe kilomeeter. Kaks noormeest sattusid meid vedama ja tegid seda nii kiirelt, et Liisi libises nendega meil eest ära. Minu jäneseks jäi edasi Kaire. Korraks oli vist temalgi raskem moment, aga siis võttis ta geeli ära ja hakkas jälle uhama nagu rakett. Mul oli tükk tegemist, et kuidagi sabas püsida.

8. km: 5:23.

9. km: 5:26.

10. kilomeetril hakkas Kaire mul vaikselt eest ära minema ja ma ei suutnud selle tempoga kaasa minna. Seal on ka kerge roniv tõus, kuniks lõpuks jõuame kruusatee pöördeni ja hakkame jälle finiši suunas pöörama. Iga kord on see olnud lõputu Kolgata tee, kuid seekord läks isegi päris kiiresti.

10. km: 5:30.

11. km: 5:44.

Kruusateele pöörates vaatasin kellalt, et Kaire ja Liisi vahe oli 10 sekundit, minu ja Kaire vahe veel 10 sekundit. Seal aga hakkasin mina otsa saama ja nemad alles alustasid tugevat lõppu. Järgmise paari kilomeetriga venis vahe järsku selliseks, et nägin neid vaevu kauguses ees jooksmas. 12. kilomeetri täitumisel võtsin ära teise geeli.

12. km: 5:29.

13. km: 5:31.

Nüüd jooksin üksinda enam-vähem seda 5:30 tempot. Arvestades, et eelmisel aastal jooksin sellel rajal keskmiselt tempoga 5:46 ja üle-eelmisel, oma parima ajaga aastal 5:39, olin praegu ikka elu jooksu tegemas.

Kolm kilomeetrit lõpuni. Nii vähe, aga nii palju. Viimane lonks juua ja pööre kitsamale ja kivisemale metsavaheteele. Mu puus, mu vaene puus. Ei olnud hea, aga lasi elada. Kõik need kivid ja augud ja puujuured ei teinud muidugi midagi head. Reaalselt lugesin meetreid lõpuni. Metsa vahel enam Kairet ja Liisit ei näinud. Inimesed muudkui möödusid minust. Mina ei möödunud kellestki, kuid suutsin üldiselt päris head tempot siiski hoida.

14. km: 5:25.

15. km: 5:36.

Viimane kilomeeter jäänud. Vaatasin kella ja sain aru, et alla 1:30 on igati püütav aeg. Pole vaja palju mõelda, keskendu ainult jooksmisele ja lihtsalt mine. Lõpus elas härra Jooksja veel kaasa, viimane pööre ja taas alanud vihmasajus finiš.

16. km: 5:22.

Finiš: 1:28:05

Keskmine tempo 5:26 võttis karbi lahti. Seejuures teise poole, enamiku sellest ju üksinda, jooksin minuti aeglasemalt, mis Saaremaa 2. päeva kohta on väga hästi saadud. Selle jooksu sees jooksin 10 km alla 54 minuti. Eelmisest parimast ajast üle 3 minuti kiirem. Minu kohta päris ulmelised numbrid. Hullu haamrit ei saanud. Vist esimest korda 2. päeval niiviisi.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:28:05
  • Distants: 16,195 km (minu kell: 16,21 km)
  • Keskmine tempo: 5:26 min/km
  • Max tempo: 4:44 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max pulss: 175 l/min
  • Koht: 542/903
  • Koht naiste seas: 163/400
  • Koht N19 vanusegrupis: 42/89
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 265 ms
    • Vasakul jalal olin 50,4% ajast ja paremal 49,6%

Lõunaks sõime oma imemaitsvad Salme saiakesed, ligunesime spaas ja oligi aeg end õhtusöögiks valmis panna. Käisime sõprade pundiga Söstras söömas, juba kolmandat aastat järjest sama programm. Isegi toidu valisin sama, sest mäletasin veel siiani, kui maitsev see nuudel ja part neil oli. Täpselt sama hea iga kord. Tore õhtu. Normaalsel ajal sai tuttu mindud, et olla uueks päevaks valmis.

3. päev

Puunuku tunne oli saabunud. Puusast pole mõtet pikemalt rääkida. Reied, eriti eest olid korralikus lihasvalus. Sääred olid võrdlemisi korras. Ilmselt oli kasu, et öösiti magasin taastumise kiirendamiseks kompressioonisääristega. Vana hea jooksuhäkk.

Kell 7.30 olime juba esimeste seas söömas. Mida varem söödud, seda parem, jääb veel üle 3 tunni aega seedimiseks. Siis asjad kokku, väike lebotamine ja tuligi hakata juba võistlusvormi selga ajama. Hommikul oli vaid paar kraadi sooja, oli ilus ja karge hommik. Esialgu tuuletu, kuid pole muretseda, et Saaremaal joostes tuult ei saaks. Saab ikka. Nüüd oli ta pööranud põhjakaarde.

Check out hotellist tehtud, läksime soojendusele. Päikese käes oli võrdlemisi okei, aga varjus ja tuule käes külmu või kringliks. Õhk oli karge ja tagantjärele tarkusena oleks võinud soojenduseks soojemalt riidesse panna. Ca 10 minutit enne starti viskasime soojendusdressi autosse ja läksime rahva sekka starti ootama. Massi peitu, et tuul ligi ei saaks.

Otsisin oma tempomeistreid, ei leidnud. Paar minutit enne üldstarti nägin tuttavat, vahetasime paar sõna ja jutu käigus tuli välja, et tema just nägi minu sõpru. Juhatas mind õigesse suunda ja saime koos startida. Minul oli plaan hoida 5:40 tempot, et eelmisele selle raja parimale ajale ära teha. Aga noh, nagu juba sada korda korratud: mina võin tahta mida iganes, puus otsustab, mis, kuidas ja kui kaugele.

Stardist läksime jälle koos Kaire ja Liisiga, juba kolmandat päeva järjest. Esimestel kilomeetritel oli kõigil sama mõte: kuradi külm on. Sõrmed olid jääs, muudkui võimlesin neid lahti. Jooksime linnas ja majade varjus, päikest ei kuskil soojendamas. Kuradi külm. Esimesel kilomeetril keegi kukkus, õnneks mitte keegi meie pundist.

1. km: 5:39.

2. km: 5:25.

3. km: 5:30.

Kui saime linnast välja, siis hakkasin päike küll peale paistma, aga kohal oli see keerutav, jäine, tugev põhjatuul. Alles 4.–5. kilomeetri kandis tundsin, et nüüd on käed üles sulamas. Kuskil seal vajus Liisi minul ja Kairel eest ära. Kaire jäi minuga. Kurioosum: tal polnud pühapäeval enam pulsikella, mille järgi joosta, sest see lõpetas laupäeval koostöö. Täpselt sama mudel, mis minul sai suvel ühe vihmaga joostes nii palju vett, et otsad andis. Nüüd siis sama Kairel ja spaas. Aga see oli hea kell, peaaegu 9 aastat eluiga. Oma raha ära teeninud.

4. km: 5:26.

5. km: 5:29.

Liikusime tegelikult jälle väga ilusas tempos, jupp maad kiiremas, kui olin endale sihiks ette võtnud. Nagu ikka, oli 6. kilomeeter jooksu aeglaseim: 5:54. Seal on see kitsas kitserada metsa vahel, kaetud lehtedega. Ainult palvetad, et mingit kivi või auku all poleks, et hüpekad ellu jääks. Või et keegi sinu ees ega taga pikali ei lendaks, see võib lõppeda paraja doominoefektiga. Seal liigume lihtsalt üksteise järel nagu pikk rong. Ei saa keegi teistest mööda.

Kohe pärast kitserada on joogipunkt, mida traditsiooniliselt on aidanud mehitada Kuressaare swedikad. Nägin ka seekord paari tuttavat pusa. Aitäh! Sealt edasi minek kruusateele, kus enne golfirada võtsin ära oma esimese geeli.

7. km: 5:29.

8. km: 5:41.

Golfirada oli omajagu libe ja natuke lägaseks joostud. Kaire oli minust paar sammu ees. Olin juba valmis, et nüüd ta läheb. Hea, et pool maad tema heas tempos vastu pidasin. Mina hingasin juba ammu jupp maad raskemalt. Kogu see nikerdamine kruusateel, golfimurul ja kitserajal panid mu puusale paraja põntsu ja valu muutus juba väga häirivaks. Teravate pöörete peal hoidsin käega puusast kinni, need olid kõige vastikumad. Joogipunktist saime jälle joogid kätte ja tuli päästev asfalt.

9. km: 5:40.

Vaatasin kella ja ütlesin Kairele, et kui tal jõudu jagub, siis mingu, mitu head ühtlases tempos jooksjat oli kohe meie ees ja oli hea punt, kuhu vastutuule eest peitu minna. Minu puusaga kiiremasse temposse enam ei lähe, nüüd tuleb ainult kuidagi lõpuni joosta. Kaire ütles, et veel on liiga vara, veel ei lähe. Nii ta tegi mulle tuult, käskis mul ühtlasema ja sirgema teeosa peal joosta ja vedas mind muudkui edasi. Aitäh sulle, Kaire! Aitasid mind kõige raskemast kohast edasi. Sellised need jooksusõbrad kord juba on. Parimad.

10. km: 5:38.

Algas kurikuulus edasi-tagasi lõik Nasva suunas. Ergutus Lindalt. Proovisin mitte vaadata selle lõigu lõpu poole, see oli lihtsalt nii kaugel. Natuke vaatasin vastutulijaid, proovisin tuttavaid märgata ja vähem oma valule keskenduda. Üks jalg teise ette. Kui tagasi pööratud, siis edasi on iga sammuga füüsiliselt finišile lähemale. Tagasipöörde punktis olime ajaga 1:00:50. Mõtlesin, kas härra Jooksja on juba finišis või veel jookseb? (Jooksis.)

11. km: 5:41.

Viis viimast kilomeetrit. Jälle see tuul. Kuidas saab igas suunas tuul vastu olla? Kui endal on raske, siis segab iga asi. Täpselt nagu ka eelmisel päeval, siis 12 km peal, täpselt enne joogipunkti võtsin oma teise geeli. Äkki kofeiin turgutab veidike. Siit pole enam ju üldse palju jäänud.

12. km: 5:36.

Hotelli eest läbi, finišist mööda ja juba soojendusel joostud radadele. Iga meeter tuli vaevaliselt ja läbi valu.

13. km: 5:37.

Pööre lossihoovi. Munakivitee. Ei taha teada, mis näoga ma seal olin. Täielik surm. Ümarad kivid, ebaühtlane tee, veel valusam kui enne. Rippusin kuidagi Kaire sabas, proovisin kaasas püsida. Nägin ju, kui palju kiiremini ta suudaks ilma minuta. Samm oli tal ilus, kontrollitud. Seal oli veel piisavalt jõudu ja särtsu sees.

14. km: 5:42.

Viimased kaks kilomeetrit hooaja lõpuni. Enne staadionit veensin Kairet, et saan siit edukalt ise lõpuni tuldud, enam pole palju. Mingu tema nüüd ja tehku oma jooks, oma tugev lõpp. Nüüd ta õnneks läks oma ilusa lennuka sammuga, muudkui konkurentidest mööda. Kohe kaunis oli vaadata. Milline ilus lõpp tema vapustavale hooajale.

Minagi suutsin viisakat tempot hoida, mis sest, et läbi valugrimasside. 15. km: 5:31. Viimane kilomeeter. Härra Jooksja raja ääres ergutamas. Mul polnud enam midagi lisada, olin end täiesti rihmaks tõmmanud ja proovisin lihtsalt kuidagi finišisse jõuda. Pea oli täiesti tühi. Ainult jooks.

16. km: 5.34.

Finiš: 1:29:35

Täitsin oma eesmärgi. Esimest korda kolmandal päeval alla 1:30. Üle minuti kiiremini kui eelmisel aastal. Kõigile takistustele vaatamata. 10 km alla 56 minuti. Kolmandal päeval. What kind of sorcery is that?

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:29:35
  • Distants: 16 km (minu kell: 16,01 km)
  • Keskmine tempo: 5:36 min/km
  • Max tempo: 4:31 min/km
  • Keskmine pulss: 163 l/min
  • Max pulss: 172 l/min
  • Koht: 592/899
  • Koht naiste seas: 195/399
  • Koht N19 vanusegrupis: 45/87
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 180 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,99 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 265 ms
    • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%

Kolme päeva kokkuvõtteks

Taaskord üks ilus Saaremaa Kolme Päeva Jooks seljataga, minu viies. Ilm seekord nii ei hellitanud nagu viimastel kordadel, kuid sain joosta parimas seltskonnas ja suurepäraste tempomeistritega. Eelmisest parimast ajast sai maha lihvitud üle kuue minuti. Terve kalender. Piirid on taaskord nihutatud.

Viimast aastat jooksin Saaremaal N19 klassis. Järgmisel korral ja järgmisel hooajal juba uues kategoorias. N35 ootab. Nägemist!

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 3:48:50
  • Distants: 42,195 km
  • Keskmine tempo: 5:25 min/km
  • Koht: 551/879
  • Koht naiste seas: 174/390
  • Koht N19 vanusegrupis: 43/85 (oma klassi mediaan)
  • Paaride arvestus: 28/64

Tartu Linnamaraton 2026 (21.1 km)

Tartu Linnamaraton on võistlus, mida naljalt vahele ei jäta. Kodulinn. Oktoober. Imelised vaated ja kirjud lehed. Toomemägi. Ilm, milles ei pea pettuma. Start, mis asub kodust vähem kui kilomeetri kaugusel. Miljon tuttavat raja ääres. Iga sentimeeter ette teada.

Best of the best.

Crème de la crème.

Parimast parim.

Registreerides valisin päris pikalt, kas poolmaraton või 10 km. Teadsin, et Tallinna ja Tartu vahel on kolm nädalat, millest peaaegu kaks olin ma ära reisil. Pärast maratoni tuleb nagunii natuke vaiksemalt võtta ja taastuda. Midagi mõistlikku järelejääva jaga enam ära ei tee, ainult vana rasva pealt minek. 10 km tundus nii rõve kangutamine, et poolmaraton võitis. Seda saab vajadusel kas või läbi sörkida, niisama hetke nautides. Milline privileeg, et juhuslikul päeval 21 km läbi sörkida on miski, mida saan pidada tavapäraseks, mida mu keha mulle läbirääkimisteta lubab ja mille üle ei pea pikemalt pead vaevama. Privileeg, mille olen ise endale viimase 13 aastaga välja teeninud. Välja treeninud. Järjepidevuse preemia.

Hommikul käisime maratoonaritele 1. km kaasa elamas, sest rada läheb meie kodu lähedalt mööda ja see on meil juba eraldi traditsiooniks kujunenud. Soojenduse tegime koos härra Jooksjaga kodust startides, siis vahetasime kiirelt riided võistlusvormi vastu ja alles kell 10.35, 25 minutit enne starti, seadsime sammud Vabaduse puiestee suunas. Ilm oli super, päike paistis, aga see oktoobri päike ei kõrveta enam. Täpselt maika ja lühikeste pükste ilm. Soe, aga mitte häirivalt palav.

Kott pakihoidu ja viis minutit enne starti läksin koridori. Poolmaratonil osales peaaegu 2000 jooksjat, korraldaja postitas eelmisel päeval info, et kõigile medaleid ei jätku, viimased registreerijad said erimärgistuse ja medali hiljem postiga koju. Osalejate rohkust oli stardikoridoris tunda, inimesi muudkui pressis peale, aga ei tahtnud enam hästi ära mahtuda. Korralik jooksubuum on uuesti Eesti vallutanud.

Kell 11 sai stardi minu 39. poolmaraton. 160+ läbitud spordiüritust, aga stardis suutsin ikka feilida: ma magasin ajavõtumati maha. Kaared kirjaga start olid oluliselt kaugemal kui matt, seega lõpuks sain kella umbes 20 sekundit liiga hilja käima. Pole viga, arvestasin algusest peale, et pean ajale 30-60 sekundit juurde mõtlema.

Mingit suurt eesmärki mul polnud. Plaan oli hästi lihtne: lähen jooksma täpselt anaeroobse läve all, teen tugeva pingutuse; kui ei kannata, siis võtan käigu välja ja jooksen lihtsalt lõpuni. Vorm oli enne Tallinna maratoni ja haigust ju täitsa hea. Poolmaratonieelne nädal näitas, et kuigi maratoni järel olin ülitugevas lihasvalus, puus tegi natuke häda ja hingamisteed olid veel viirusest haiged, reisil tegime kaks raskemat matka ja ühe hommikujooksu ning muul ajal vaid ujusime ja lebotasime, siis üllatavalt olid pulsid rahulikul jooksudel väga viisakad. Jalad võtsid ennast kokku ja reedel tundsin võistluseelsel jooksul, et minekut justkui on. Eks siis võistlus näitab, mis see numbrites tähendab. Kahtlustasin, et kui kõik on 10/10 ja jagub natuke õnne, siis alla kahe tunni ei ole võimatu.

Kahe tunni tempogrupp jäi juba stardis minust kaugeks. Nägin õhupalli ca 200 meetri kaugusel enda ees. Jälgisin alguses nii tempot kui ka pulssi, et aru saada, milline päev tõotab tulla. Siilis oli selge, et liigungi täpselt kahe tunni tempos.

Algas Sadamaraudtee lõik koos pika lauge tõusuga. Trennis jooksen ma seal omajagu tihti, aga peaaegu alati allamäge. Seekord ei tundnud üldse, et jookseks ülesmäge. Jalg kuidagi lippas ja pulss püsis alla 170, nagu plaan oli. Jooksjaid olid paksult, eriti oma rada valida ei saanud. Jooksin seal, kuhu mahtus. Karlova poole pöörates ja esimesse joogipunkti jõudes oli seal korralik inimtropp. Otsustasin, et ootama ei hakka ja jooksen sealt läbi. Ilm pole nii hull, et sellest midagi halba juhtuks.

Ma olen ilmselt kallutatud, elades Karlova piiril, aga Karlova lõik meeldib mulle iga kord. Kesk tänav on nunnu ja seekord oli eriti palju inimesi kaasa elamas, muusika ja plakatitega. Kilomeetrid muudkui vuhisesid mööda, paar tuttavat jooksid mööda ja saime tervitada. Tundus, et peaaegu kõik Tartu jooksjad olid sel päeval rajal või kaasa elamas. Endised tartlased olid ka kohal, Lindat nägin lausa kaks korda. Juba olime Sõpruse sillal, kus elasid kaasa Grete ja Vallo. Kolmandik joostud, aeg võtta esimese geel.

Nüüd tuli kindlasti joogipunktist geeli peale vett saada. Mäsu oli ikka korralik, aga viimaste laudade pealt sain kaks lonksu juua. Anne kanali ääres nägin Kristelit koos abikaasaga kaasa elamas. Nemad olid ühed paljudest, kellele ise tervituse hõikasin, sest massi sees nad mind ei märganud. Turu silla all oli megapalju inimesi kaasa elamas. Rohkem kui kunagi varem. Nii lahe.

Emajõe-äärsel rajal tundsin korraks kahtlast kibedust ja pitsitust hingamisteedes. Ilmselt veel haiguse järelmõjud, keha pole harjunud enam nii pikalt nii aktiivselt hingama. Korraks lasin tempot natuke alla ja tunne normaliseerus. Ei teagi, mis seal täpselt oli. Delta juures oli kõik normis ja sain segamata edasi joosta.

10 km: 55:37, 5:34 min/km, 1022. koht

Peas hakkasin juba TYSKi juures valmistuma kalmistu tõusuks. Vaikselt ootasin ka joogipunkti. Vahepeal elas Maiken perega kaasa. Joogi sain kuidagi kätte, kuigi napilt. Hirm oli jälle Ringo topsi peale astuda nagu Pärnus. Õnneks neli nädalat hiljem ma lõpuks enam jalas mingit valu ei tunne. Veel eelmisel nädalal tundsin paljajalu kõndides paari tundlikku kohta. Loodame, et see viga on nüüd minevik.

Kalmistu tõus. Kõige rõvedam tõus rajal, oluliselt hullem kui Lossikas. Väga palju inimesi kõndis, aga ma pressisin ikka jooksusammul end üles. Teadsin, et nüüd saab päris pikalt allamäge joosta, terve Salvesti tõus pluss osa laugemat osa rannani. Tõus võttis täiesti punasesse, aga surusin ikka tempoga edasi ja teadsin, et rada annab leevendust. Koduraja väiksed võidud. Rannas olid Kristina ja Grete kaasa elamas. Grete pakkus Cocat, aga ei tahtnud seisma jääda. Mõni kilomeeter hiljem oleks võinud juba Coca nimel päris palju teha.

Tagasi koduklubi juurde jõudes oli kaks kolmandikku rajast juba joostud. Jälle Vallo ja Grete kohal. Aeg võtta teine geel. Mega palju rahvast Kroonuaia silla kandis kaasa elamas. Püüdsin mitte väga lödistada oma geeliga, teistel kole vaadata. Nüüd oli joogipunktis juba jooksjaid hõredamalt ja vabatahtlikult olid eriti püüdlikud. Sain ilusti joogi kätte ja hakkasin ootama, et suhkur ja kofeiin tööle hakkaks. Tundsin, et hakkab raskemaks minema ja lisaenergia kulub ära. Vähem kui 7 km minna.

Edasi oli natuke nikerdamist. Dendropark on sellest aastast jälle rajast välja jäetud ja selle arvelt oli rohkem edasi-tagasi jooksmist spordipargis, üks väike tõus lisaks. Täpselt enne laululava limonaadipunkti nägin ühte kaasjooksjat raja ääres seismas ja oma mao sisu väljutamas. Küsisin, kas ta vajab abi, aga ta keeldus. Hiljem vaatasin protokollist, et ta lõpetas ainult minut pärast mind. Järelikult tuli sellest välja ja sai jätkata. Sain oma limonaadilonksu ja suhkrulaksu kätte, abiks ikka. Jõudsin veel korraks mõelda, et senimaani on mul õnnestunud võistlusel oksendamisest pääseda. Kahjuks WC peatustest mitte.

Herne tänaval nägin, et olen kahe tunni tempogrupile päris lähedale jõudnud. Grupp, mis enne oli üpris suur, oli nüüd kahanenud vast 10-15 jooksjani. Herne tänava lõpus sain nad kätte. Kolm kilomeetrit minna. Kloostri tõusu ja Ülikooli tänava võtsime juba koos. Vältisin munakive ja laveerisin mööda kõnniteed. Ülikooli peahoone ees oli vinge kaasaelamise punkt ühes Roobaga. Lossi tõusul läksin oma teed. Mingi jõud minus kutsus veel paari naist endaga koos minema. “Jõuame alla kahe tunni,” pani nii mõnegi veidi kiiremalt liikuma.

Sest kaks tundi oli juba praktiliselt matemaatiliselt kindel. Lossi tõus ei tapnud. Joogipunktist enam midagi võtma ei hakanud. 19 km sai täis ja kellal oli 1:47. Üheksa aastat tagasi olin ma selle ajaga mäest all ja finišis. 1:47:53 – minu poolmaratoni rekord, 2017. aastal Tartus joostud. Nüüd jäi veel umbes-täpselt kaks kilomeetrit minna. Uhasin korralikult punases, sest Lossi tõusule jäi umbes 30 sekundit maha.

Lossi ja Vallikraavi nurgal jäi minna viimane kilomeeter. Pole mõtet munakividele minna. Korralik hoog sisse ja allamäge. Vahepeal hõikasin ja palusin vasakult mööduda, kus vähegi mahtus. Viimase täiskilomeetri tulin alla 5 min/km. Tunne oli peaaegu sama võimas nagu need üheksa aastat tagasi. Jõudsin ja jaksasin, jalad kandsid ja süda tahtis.

Ülikooli tänava ristumisel nägin härra Jooksjat kaasa elamas. Lossi tõusul magas ta mu maha, sest jõudsin sinna liiga vara. Nüüd elas ta maruliselt kaasa. Mina uhasin täiesti tumepunases finiši suunas. Viimane parempööre, legendaarne Tartu punane vaip ja kohal ma olingi.

1:57:29 (neto)

Ma olin oma jooksuga nii rahul. Päris paljud virisevad Tartu raja üle ja tõele au andes ongi see raske ja tõuse täis, aga ma ei saa parata: mulle lihtsalt meeldib see Tartu poolik, sest ta on nii tihti mind nii positiivselt üllatanud. Miski mulle siin lihtsalt sobib. Hinges sain Tallinna maratonile natuke revanši, sest eks see haigus, mis mul esialgseid eesmärke püüda ei lubanud, on mul ikka veel natuke hinge peal. Väike fakt numbritest: kaks aastat tagasi jooksin Tartus pooliku vaid 11 sekundit aeglasemalt, aga siis oli oluliselt raskem. Seekord tuli see pingutus kuidagi väiksema valuga.

km | min6 | 5:2612 | 5:5818 | 5:20
1 | 5:357 | 5:2113 | 5:2019 | 6:09
2 | 5:268 | 5:2814 | 5:3620 | 5:41
3 | 5:409 | 5:1915 | 5:3521 | 4:53
4 | 5:4110 | 5:4716 | 5:48100m | 4:09
5 | 5:3711 | 5:3117 | 5:351:57:29

Nüüd olen Saaremaa kolme päeva jooksu osas positiivselt meelestatud ja ootan juba väga seda mõnusat nädalavahetust, millega 2026. aasta hooaja kokku pakkida.

KOKKUVÕTTES:

  • Aeg: 1:57:29
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,09 km)
  • Keskmine tempo: 5:34 min/km
  • Max tempo: 4:04 min/km
  • Keskmine pulss: 168 l/min
  • Max pulss: 183 l/min
  • Koht: 901/1830
  • Koht naiste seas: 216/753
  • Koht N21 vanusegrupis: 85/321
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,01 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 263 ms
    • Vasakul jalal olin 49,8% ajast ja paremal 50,2%