Nädala kokkuvõte 29.06–5.07.2020

Esmaspäev: trennivaba. Pärast pühapäevast Pühajärve kõnd-jooksu tundsin kerget imelikku tunnet rindkeres nii pühapäeva õhtul kui ka esmaspäeval. Ei olnud valus, ei olnud painav, aga oli ebameeldiv. Nagu rõhk kuskil rindkere sees oleks paigast ära. Imelik tunne.

Tundub, et kolm kõnd-jooksu eelmisel nädalal selliste palavate ilmadega oli siiski liig. Praegu kahjuks ei saa ma muud teha, kui vargsi neid asju katsetada ja siis omi järeldusi teha. Sel nädalal kärpisin kõnd-jooksude hulka võrra ja tegin muid madalapulsilisi treeninguid, kus pulss ühtlasem püsib. Kõnd-jooks on mu südamele justkui lõigutrenn hetkel, tuleb välja.

Teisipäev: BodyPump. Esimest korda üle 7 kuu Pumpis, viimati 22. novembril 2019. See oli ikka väga ammu. Plaanis oli üks väga vana kava ehk BodyPump 88. See oli teine kava, mida mina Pumpis üldse kunagi tegin. Aasta oli siis 2013. Imekombel olid kõik lood väga tuttavad, seega oli mul kergem uuesti alustajana kaasa teha. Tempodega pidin muidugi vahepeal mängima ja tegema kõike palju aeglasemalt, sest pulss tahtis väga taevasse (= minutiga 160+) ronida iga suurema liigutuse peale. 🙄 Väljaasteid näiteks ma praktiliselt teha ei saanudki, tegin siis hoopis aeglaseid kükke. Ilma lisaraskuseta, otseloomulikult. Hea, et kõige viimasesse ritta ronisin, siis vähemalt ei olnud teiste jaoks nii suur segaja.

Hea oli tagasi olla, aga pulsi pidev jälgimine teeb asja minu jaoks praegu väga pingeliseks ja võtab pool trennirõõmu ära. Ja kuna ma olen nõrgaks jäänud, siis oli trenn isegi aeglases tempos ja miniraskusega või üldse lisaraskuseta väga raske. Aga ma proovin tasapisi alustada, harjuda, tugevamaks saada. Ehk saan ma kunagi jälle Pumpi päriselt nautida, ilma et süda rinnust välja hüpata tahaks… 62 min, 128 l/min

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna staadion oli vihmast ligumärg, toimus trenn sisehallis. Kuna esmaspäevane ebamugavustunne oli veel selgelt meeles, siis jooksmist ei hakanud isegi proovima ja tegin ainult kõndi (6 km, 11:11 min/km, 95 l/min). Lisaks pisuke ÜKEt kerelihastele. Kui alguses tundus, et BPst polnudki lihased väga valusad, siis trenni lõpus sain selgelt aru, et tagareis ja rinnalihased on ikka päris valusaks jäämas.

Neljapäev: Vaskna järve kõnd. Lihasvalu oli täiega kohal. Jalad olid lausa nii valusad, et autosse istumine oli üpris problemaatiline. 😅 Kuna härra Jooksja on võtnud plaani Võrumaa jooksusarja, siis on ka minul võimalus temaga kaasas käia. JJVs pandi mulle pähe mõte, et võiksin ju samad rajad läbi kõndida, osalustasu on vaid paar eurot. Saaksin ka medali ja elamuse. Mõeldud, tehtud.

Vasknas käisime ka eelmisel aastal, tookord sörkisin mina raja enne ametlikku starti trennina läbi ja tegin ainult härra Jooksjast pilti. Seekord ootasin ametlikku starti ja läksin koos teiste kõndijatega rajale. Ausalt öeldes oli kogu see “võistlus” minu jaoks nii segaseid emotsioone täis. Selline kibemagus. Ühelt poolt tore osa võtta, teisalt aga täiesti piinav näha teisi jooksmas, kui ma ise seda teha ei tohi. Peab tunnistama, et nii mustas meeleolus võistlust mul polegi veel olnud. Võitlesin oma mõtetega. See-eest läks see 7,5 km väga kiirelt mööda.

Kuna tegu on siiski Võrumaaga, siis päris siledat maad seal ei leia ja see mõjus kohe ka minu pulsile. Kui mul oli alguses lootus rada kõnd-jooksuna läbida, siis juba esimeste minutitega oli selge, et mingit jooksu teha pole lihtsalt võimalik. Pulss oli kõndideski juba nii kõrge, et mul oli tegu seda allpool hoidmisega. Plaksi tõus lõi pulsi lakke, aga õnneks viimane kilomeeter kulges kenasti mäest alla ja siis sai pulsi enne finišit mõnusaks tagasi.

Kokkuvõttes: väga segaste emotsioonidega võistlus. Ma pole kindel, kas ma teistel võistlustel kaasa kõndida tahangi. Ma kardan, et ma ei saa oma peast välja, et neid sündmusi kõndides nautida. 7,4 km, 8:55 min/km, 147 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: kõnd-jooks. Võtsin julguse kokku ja proovisin laupäeva õhtul uuesti kõnd-jooksu. Tunne oli täiesti normaalne ja lemmikring oli ikka lemmik. Küll aga ei saa öelda, et ma järgmisel päeval mitte midagi imelikku poleks tundnud. Natuke imelik tunne oli ikka rindkeres sees, kuigi vähem imelik kui esmaspäeval. Jube keeruline on aru saada, mis on normaalne kogus imelikkust, mis läheb ise mööda ja millega tuleb leppida, või milline kogus on juba liig ja nõuab tähelepanu ja tegelemist. Ma loodan, et see imelikkus lõpuks ikkagi läheb üle, täpselt nagu oli aasta alguses kõndimas käimise ja taastusravidega. Aeg parandab kõik haavad? 🤷🏻‍♀️ 6,5 km, 8:30 min/km, 138 l/min

Pühapäev: trennivaba. Enesetunne oli üldiselt kehv ja pea oli terve päev uimane, seega tegin täieliku puhkepäeva.

Kokkuvõttes:

Ideaalis ma nüüd kirjutaks, mis mul järgmisel nädalal plaanis on, aga reaalsuses pole mul võimalik mingeid plaane teha, seega eks näis, mida keha mulle lubab.

Uue normaalsuse otsingud

Ma olen viimased 7 kuud – tegelikult peatselt juba isegi terve aasta 🤯 alates esimestest suurematest terviseriketest – oodanud tagasi oma normaalset elu. Küsinud endalt näiteks selliseid küsimusi nagu: “Millal ma oma elu tagasi saan?”, “Millal see jama need jamad lõpevad?”, “Millal kõik vanaviisi olema saab?”. Viimased jooksuliigutused Pühajärve küngaste vahel tõid viimaks lõpliku mõistmise, et vastus kõigile neile küsimustele on üks.

Mitte kunagi.

Mul ei ole võimalik kuidagi seda etappi oma elust välja lõigata ja lõikekohast sujuvalt jätkata. Naiivne on loota, et kogu see saaga ei jäta minusse igaveseks omi jälgi maha. Ma ei räägi siinkohal vaid füüsilistest tagajärgedest, millega tuleb mul ilmselt kogu ülejäänud elu rinda pista. Keegi ei saa mulle kinnitada, et ma kunagi enam päriselt valuvabaks saan. On vägagi võimalik, et isegi kui mind õnnistatakse võimalusega kunagi uuesti päriselt joosta – joosta oma rõõmuks, joosta maratone, joosta kas või natukenegi –, tunnen ma sümptomeid siin-seal aeg-ajalt ikka edasi. Aga: isegi kui juhtub ime ja mu keha paraneb, nagu poleks midagi halba vahepeal olnudki, siis mina ise ei unusta ju kunagi.

Ma jään alatiseks mäletama, mis minuga juhtus. Südamehaigus ei ole midagi sellist, mille sa läbi põed ja unustad. Lähed eluga edasi, nagu midagi poleks juhtunud. Võib-olla sina suudad, aga mina ei suuda. See peatükk ei kustu. See jääb minuga. Ma mäletan ja ma ei unusta. Mitte kunagi. Minu ainus lootus on, et see mure tervise pärast kahaneb ühel hetkel piisavalt väikseks, et teda pole enam nii raske endaga kaasas kanda. Mure – see on kõige suurem koorem, mis väsitab kõige rohkem.

Ma tunnen, et ma olen viimase aastaga saanud uueks inimeseks. Minus eneses on toimunud seesugune fundamentaalne nihe, mida on isegi raske kirjeldada. Harjumused, väärtushinnangud, mõtted ja teod. Kohati tunnen ma lausa väikest eksistentsiaalset kriisi peale kippumas. Kui ma pole enam see, kes ma olin varem, siis kes olen ma nüüd või kelleks olen ma saamas?

Kui varasemalt oli mul nii raske, peaaegu et võimatu puhata ja (minu kunagise definitsiooni kohaselt) lausa laiselda, siis enam mul sellega erilisi probleeme ei ole. Tsiteerides klassikuid: doing nothing doesn’t serve for nothing. Ma ei taha enam sama intensiivsusega ja samas mahus ringi tormata. See lihtsalt ei ole seda väärt. Mitte üheski eluvaldkonnas.

Ma saavutan vähem ja mu kõrge saavutusvajadus karjub mulle seejuures kõrva. Ma teenin vähem raha ja see tekitab minus pidevalt ärevust. Ma kaotan sõpru, sest meie ühisosa on kokku kuivanud. Ja nii edasi. Tavaline FOMOfear of missing out ehk ilmajäämise hirm. Ei ole hea tunne. Aga kas oli parem tunne oma vana mina ja FOMO poolt juhituna tippkiirusel põlevasse majja kihutada ja elusalt põleda?

Ei olnud.

28-aastaselt sain ma teada, mida tähendab tõsiselt karta oma tervise ja elu pärast. 28-aastaselt sain ma teada, mis on täielik ja põhjalik läbipõlemine. 28-aastaselt sain ma teada, et kõik olnud mured on toonud mulle pähe esimese halli juuksekarva. Minu enda teod ja veidike ebaõnne viisid mu sellesse seisu, kus ma olin. Olen veidike tänagi. Isegi kui ma polnud ise selles süüdi, sest talitasin ainult oma parima äranägemise järgi, on minu vastutus selle seisuga midagi ette võtta, vigadest õppida ja elada edasi paremini. Sest see on minu elu, minu otsused ja minu vastutus.

Kui oled nii harjunud vanast kinni hoidma, on lahtilaskmine keeruline ülesanne. Kui lihtne ja pealtnäha turvaline on käia mööda vanu ja tuttavaid radu, isegi kui oled seal õnnetu ja sul on valus. Kõige hullem: kui ühel hetkel enam arugi ei saa, kui valus ja kui õnnetu see tee on. Elu lükkas mu vanadelt rööbastelt kraavi. Kukkumine oli valus, oi kui valus. Rong sõitis ära. Ma olen viimaks püsti tõusnud ja tolmu maha pühkinud. Alanud on uue normaalsuse otsingud.