1 aasta südamehaigust

Eile möödus aasta südamehaiguse esimesest episoodist ja täna oli mul järjekordne koormustest. Jooksva 12 kuu jooksul kolmas. Kuupäev oli kusjuures täielik kokkusattumus: see oli ainus vaba aeg, mida neil mulle oktoobris pakkuda oli, kui perearst omal initsiatiivil mulle sinna saatekirja andis. Mul on ikka nii hea ja tore perearst.

Koormustestist endast ma pikalt ei jahu. Taaskord pandi mind rattale väntama, mitte liikurrajale jooksma. Rattal on neil südame tööd palju parem jälgida, sest puudub pidev rappumine, mis joostes on intensiivne. Väntasin jälle 12 minutit ehk 175-vatise bloki lõpuni, oleks isegi veidike rohkem jõudnud, aga nad ilmselt ei tahtnud mu pulssi nii kõrgel enam rohkem hoida. Maksimaalse pulsina sain kätte 184.

Seekord viis testi läbi doktor Ojamaa ja mul oli temaga tõesti väga meeldiv kogemus. Hästi sõbralik ja rahulik arst, kuulas mind kenasti ja küsis kõiki õigeid küsimusi. Oli ka minu haiguslooga end väga ilusti kurssi viinud. Selle kogemuse põhjalt soovitaksin teda südamega seotud murede osas ka noortele inimestele. Kogemus näitab, et kõik ei saa sugugi noore inimesega hakkama ega oska tema muredega suhestuda või adekvaatselt nõu anda, sest päevast päeva näevad nad ju vanu, hoopis teiste probleemidega patsiente. Dr Ojamaa oskas.

Lühidalt kokkuvõttes

Asjad liiguvad õiges suunas. 🙂 Kõige tähtsam üldse: EKG oli korras enne koormust, koormuse ajal ja taastudes. Funktsionaalsed näitajad olid valdavalt juba veidi paremad kui eelmisel korral. Arst oli positiivselt meelestatud. Ma lihtsalt oleks tahtnud juba seal kabinetis paar õnnepisarat valada. Ma olen oma haigusejärgse taastumisega umbkaudu poolel teel. Aga lootust on, et ühel päeval… on elu jälle ilus.

Pikemalt kokkuvõttes

Rütm. Kui eelmisel korral (jaanuar 2020) oli mul ektoopiline südamerütm, siis nüüd olen normaalse siinusrütmi tagasi saanud.

Taastumine pärast koormust. Minu TPS3 (kolme esimese taastumisminuti südamelöökide summa) oli 441 pealt tulnud 430 peale ja ka viienda taastumisminuti pulss on 127 pealt 120 peale tulnud. (Arvestades, et enne 5. minuti lõppu kupatati mind juba istumast lamama ehk siis ma pidin liikuma, oleks istudes mu viienda minuti pulss veel madalam olnud, sest 4. minutil oli ta 118.) Need on aeglase taastumise näitaja (minu isiklik parim tulemus on 2,5 aasta tagune TPS3=395), aga vähemalt liiguvad õiges suunas, eks ole.

Läved ja VO2max.

  • Aeroobne lävi: 137 l/min. Eelmine kord: 128 l/min.
  • Soovituslik keskmine pulss treeningul: 135–141.
  • Anaeroobne lävi: 157 l/min. Eelmine kord: 160.
  • VO2max: 32,3. Eelmine kord: 29. Tõus suhtarve võrreldes: 11%
  • Oma tipuga võrreldes hingan minutis aga ikka veel sisse pea 900 ml = 28% hapnikku vähem. Jaanuari seisuga oli see näitaja 35%. Kui samas tempos jätkan, olen kolme ja poole aasta pärast tippvormis. 😅 (Nali.)

Anaeroobse läve langus on ootuspärane, kuna ma pole ju selle treenimiseks midagi teinud, kui kõik mu trennid on madalapulsilised. 🙂 Aeroobne lävi on seevastu pea 10 lööki tõusnud ja kui saaks ta kunagi jälle 150 ligi, oleks võimalik juba päriselt (st kõndimata) jooksma ka hakata.

Kui ma andmetabelitest iseseisvalt lisaks RER näitajaid võrdlen, siis ma järeldaks hoopis, et ma olen võrreldes jaanuariga natuke viletsamaks jäänud, aga ma usaldan siinkohal arsti analüüsi ja tema hinnangut, et mul läheb taastumisega kenasti. Hapniku tarbimise võimekus vaikselt tõuseb ja see on olulisim, kuna see kukkus ju katastroofiliselt. Ta lubas mul isegi hakata intervalltreeningut proovima, kui pulssi üle 157 ei lase, eeldusel, et keskmine on paigas alla 141. Ehk siis: kui keskmine on maksimaalselt 141 ja maksimumpulss ei ületa 157, on kõik hea.

Ehk siis uskumatu, aga tõsi: siiani olen ma intuitiivselt ja tunde järgi enda jaoks täiesti õiged piirid paika pannud, ajades taga keskmist kuni 140 ja tundes, et kuskil Võrumaa tõusul 160 pulsiga kiirkõndimine on juba liig minu jaoks. Take that, haters.😅

Mis saab edasi?

VO2max ülespoole saada on väga lihtne: lisaks mõistlikule trennile tuleb kehakaal allapoole tuua. Kui saaksin end tagasi haiguse-eelsesse kaalunumbrisse, oleks sama VO2 absoluuttarbimise korral suhtarv juba 35,5 ehk 3 ühikut kõrgem (sest see arv vajab tarbimise läbijagamist kaaluga: mida suurem kaal, seda väiksem VO2max!). 2017. aasta tippvormi kaalu tasemel oleks VO2max juba 37,6 ehk üle 5 ühiku kõrgem. Ehk siis võta ainult kaal alla ja hakkad jooksma: seda olen ka enda peal ju üliedukalt testinud.

Olen kaaluga tegelenud terve selle aasta, aga lõpmata hulga kordi alla andnud, sest nii kuradi raske on olnud. Mu keha on justkui iga rakuga mulle vastu võidelnud: “ma olen niigi haige, mida sa mind veel piinad”. Need valemid, mis kunagi mulle nii hästi sobisid, et ilma stressi ja näljata tervislikult kaalu langetada, lihtsalt enam ei toimi. Eks proovin jälle uuesti, sest ma tunnen, kuidas mul on selles kehas natuke liiga raske olla. 😕 Mu süda on väärt seda, et ta saaks natuke lihtsamalt tööd teha kui praegu. Ta on niigi vilets.

Ükskõik kui palju ma ei tahaks, ei saa ma veel nii pea mingisuguse sportliku eesmärgi nimel treenimist alustada. Ma ju teadsin seda sisemas enne tänast koormustesti täpselt samuti, seega ei ole ma kuidagi pettunud. 🙂 Ma ju üldjoontes tunnen selle hetke ära, millal mul on raske. Jooksmine enamasti on ikka veel raske, jooks-kõnd on aga tehtav. Ärgem unustagem, et 5 kuud tagasi ei teinud ma veel ainsatki jooksusammu. Ja valutasin 3 korda tihedamalt.

Nagu me üks päev trennis rääkisime: kui teised tugevdavad praegusel talveperioodil oma vundamenti ja hakkavad seejärel oma “majale” korruseid ehitama ja sisustama, siis minu majal on tornaado üle elatud, krunt vaikselt korda tehtud ja nüüd saan hakata tasapisi projekteerima ja ehitama.

Mida tahan lõppsõnaks öelda? Kui te ei soovi mitte kunagi selliseid jamasid läbi elada nagu mina, siis soovitan vältida järgmist sündmuste ahelat:

liiga palju kohustusi -> stress & unepuudus -> üleväsimus & ärevus -> nõrgenenud immuunsus -> pidevad (viirus)haigused -> poolhaigena edasi tegutsemine -> suvaline viirus nõrgestab südame -> südamehaigus -> pikk ja vaevarikas taastumine (if you’re lucky)

Võtke elu rahulikumalt. Puhake oma kohustustest vähemalt üks terve päev nädalas. Ärge võtke endale lisakohustusi. Magage iga. jumala. öö vähemalt 8 tundi. Peske regulaarselt käsi. Kontrollige regulaarselt oma tervist. Olge haigena, sh ka ainult väikse nohuga kodus, sest iga viirus nõrgestab niigi su organismi, rääkimata kui sa teda haiguse ajal töö või trenniga koormama hakkad. Kas sa tahad, et mingi suvaline nohu tooks sulle sellised tagajärjed nagu mulle? Nii lihtne on märkamatult oma tervis peeti keerata ja siis aastaid või elu lõpuni (mis võib jube ruttu kätte tulla…) selle eest lõivu maksta.

Tõmmake pidurit, enne kui on liiga hilja.

Nädala kokkuvõte 23.–29.11.2020

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kõnd-jooksu osas proovisin 7+3 süsteemi. Huvitaval kombel ei tundnud pikast otsast väsimust ei jalgades ega südames. Sain natuke vahepeal isegi Kairega koos joosta, mis oli tore. 🙂 6 km, 7:54 min/km, 143 l/min ÜKEs tegime ringtreeningut peamiselt süvalihastele. Minu lemmik. Head, enam-jaolt rahulikud, aga megatõhusad harjutused. Sain mõnusalt kõhulihase valusaks. 53 min, 123 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Aeroobses osas tegin jooks-kõndi süsteemis 6+4. Pulss oli ilus ja ei pidanud isegi palju jälgima ega pingutama, et sörkides ta madalana hoida. Püsis ise 145 kandis või allpool: mida veel tahta. 🙂 4,6 km, 8:15 min/km, 140 l/min ÜKEs tegime traditsioonilisi kõhu, selja ja tuharaharjutusi. Tund aega tööd oma lihastega. 62 min, 113 l/min

Neljapäev: trennivaba.

Reede: BodyPump. Tegime viimast korda 114. kava, sest järgmisel nädalal tuleb juba täitsa uus kava. 😍 Üle tüki aja ei tundunud see 114 enam isegi nii rapsiv ja intensiive kui varem. Tundub, et olen nende paari kuuga siiski veidike tugevamaks saanud. 🙂 72 min, 132 l/min

Laupäev: pikk kõnd-jooks. Et pühapäev trennivabaks rahulikuks päevaks saada, tuli jooksumatk juba laupäev tehtud saada. Jõudsin rajale enam-vähem päikeseloojangu ajaks, seega tuli pimeduses kulgeda. Õnneks tuli härra Jooksja minuga kaasa, seega läksid need 2 tundi hästi ruttu. 🙂 Pulsiga jäin väga rahule, suutsin jooksuosades seda ilusti all hoida. Lõpus kerge tõusev profiil ja kehale harjumuspärasest pikem kestus andsid natuke pulsis tunda, aga võtsin siis veel rahulikumalt. Olen rahul. 14 km, 8:32 min/km, 140 l/min

Pühapäev: trennivaba. Täna täitus 1 aasta sellest, kui mu süda haigeks jäi. 💔

Kokkuvõte:

Selle nädalaga jään rahule. Järgmine nädal algab kohe sellega, et lähen koormustestile 😬 ja eks siis edasi ole näha, mis mulle seal räägitakse ja mis edaspidi saama hakkab.