Nourish, Train & Flourish

Spetsiaalselt Tallinna maratoniks on trenni tehtud peaaegu 9 nädalat ja nüüd tuli otsida mõni võimalus kuskil startida, et maratoniks mingi objektiivne pilt ette saada. Sõelale jäid Võru Ööjooks ja Jaansoni Kahe Silla Jooks. Keset nädalat tuli sammud seada Võrru, et teha üks kõva pingutus.

Kilomeetreid on juba palju seljataha jäänud. 50 km on puhkenädal, 60, 70 ja isegi 90 kilomeetrised nädalad on olnud tõsiasi. Selle pealt tundus trennivaba teisipäev ja vaid 6 kilomeetriga kolmapäev nagu tõeline jooksupuhkus. Neljapäeval, 20. augustil toimetasin hoovi peal peenardega ja koristasime härra Jooksjaga kodu. Õhtuks oli juba peaaegu 10 tuhat sammu koos ja body battery Garmini arvates umbes 30 peal. Ei olnud värsket tunnet. Kell 19 sadas Tartus paduvihma, trennikaaslased korjasid meid peale ja üheskoos oli suund Võru poole.

Teel sadas veel. Võru poole jõudes tundus ilm kena, piisavalt jahe, vihma ei sadanud. Veidi tuuline, aga see oli ka kõik. Soojenduse tegime Tamula ääres ja päikeseloojangu taustal lähenes linnale tõsine tume pilvemüür. Mida edasi stardi poole, seda kindlam tundus tõsiasi, et see vihm meile jooksu ajal pähe kallatakse. Mis seal ikka. Vähemalt pole palav.

Kell 21.30 anti start. Mingit tunnet polnud, et nüüd tuleb uhama asuda. Esimene kilomeeter sellel viiekilomeetrisel rajal on allamäge ja väga kiire. Erilist pidurit ei rakendanud. Läksime Kaire ja Mariaga koos minema. Tartu tänaval kuulsin järsku, et Maria oleks peaaegu kukkunud, sest keegi lihtsalt astus talle jala peale. Mitmed lapsed sõelusid risti läbi inimridade ja vahepeal otsustas mängu sekkuda veel mingi nolk rattal, kellel polnud üldse arusaamist, kuhu ta sattunud on ja et võistlejate vahel ei kimata. Õnneks saime kõik seal massi sees turvaliselt edasi liigutud. Ootasin, et rahvamass juba jaguneks.

Juba 2. kilomeetril oli esimene joogipunkt. Otsustasin, et teisel ringil võtan sealt juua, täpselt paras koht. Ühes kohas mängiti live muusikat, staadionil oli kõvem tempokas muss ja jumpingu tüdrukud hüppamas. Staadioni juures oli üks huvitav teadvustaja, kes rääkis mikrofoni mingit täiesti suvalist faktivigu täis jama. Sorri, üldse ei kõnetanud. Parem, kui poleks olnud.

Kilomeetrid läksid kinni 5 minuti kanti. Kiire, väga kiire. Pulss oli pidevalt 170-172 vahel. Kohati oli üpris pime, tuli hoolikalt jälgida, kuhu ja kuidas astuda. 4. kilomeetril ootas kurikuulus tõus kiriku poole, mis eelmistest kordadest heledalt meeles. Eks tõus on ikka raske, aga surma ei saanud. Pulss kiskus 180 ligi, aga lasin ikka tempokalt edasi, sest sealt sai ju edasi jälle veidike allamäge minna.

Mõnusale hea asfaldiga sirgele tänavale järgnes pööre kõige pimedamale rajalõigule. Silmale väga raske harjuda. Lõin mõttes risti ette ja lootsin, et seal ühtegi kaevukaant, auku ega muhku poleks. Ei olnud. Edasi tuli puiestee, otse ülesmäge. Raske. Pressisin, nagu jõudu oli. Napilt enne pööret teisele ringile sai täis 5 km, aeg napilt alla 26 minuti.

Teine ring algas korralikus üksinduses. 5 km jooksjad olid finišisse pööranud ja eesolijad olid kaugel, tagant ka kedagi väga lähedal ei kuulnud. Mina üksi oma tempot valimas. Vihma polnud ikka veel, kuigi taevas oli pime ja tume. Ootasin juba joogipunkti, sest nüüd kurk kuivas. Õnneks kaua polnud vaja oodata.

Tempo oli esimese ringiga võrreldes veidi langenud, aga ei midagi katastroofilist. Selline 5-10 sekundit kilomeetri peale. Nüüd lugesin kilomeetreid finišini. Staadionil sai täis 7 kilomeetrit, 3 minna. See on nagu üks pikk lõik. Kergelt anaeroobset tsooni talusin üsnagi hästi. Ei olnud haamri tunnet. Viimased 2 km on niigi kõige raskemad, nüüd liidame siia kiriku tõusu ja puiestee. Kiriku tõusul sörkis vastu härra Jooksja, kes õnneks seal pimedas mind ära tundis. Jooksis raja kõrval ja elas kaasa. Korraks jäi maha, ilmselt Kairet ja Mariat ergutama. Seejärel oli mul järel jooksnud, aga ei saanud kätte. Mina arvasin, et ta jooksis otse puiestee lõppu, aga võta näpust.

Seal hakkasin tema ergutuste saatel täiega uhama. Tõusu peal oli selline lennuk sees, et endal oli ka raske uskuda. Hingasin nagu aurumasin ja lihtsalt läksin. Seal hakkasid mõned kõndijad ette jääma, sest tee oli kitsam ja suurematest puntidest möödumine keerukam. Ühe trepi peal tekkis peaaegu olukord, aga üldiselt saime hakkama. Kellal juba 10 km värises, aga veidi oli veel minna. Peaaegu sain ees jooksva naise kätte. Hiljem selgus, et see oli Maigi, keda polnud ammu näinud ja ei tundnud lihtsalt joostes ära.

Finiš: 52:22

Jäin oma jooksuga väga rahule. Minekut oli, jalga oli, jõudsin tugevalt pingutada. Mida veel tahta. Võrumaa sarjalt tavapäraselt hästi korraldatud üritus, kus kõik sujub ja 7-eurose osalustasu eest on jooksu küll ja veel. Ainult kellaaeg võiks natuke varasem või toimumispäev reede peal olla, et ei pidanuks reedel 6-tunnise une pealt tööle minema.

Nüüd jääb vaid viimased kolm nädalat targasti trenni teha, veel korra Pärnus 10 km distantsil võistelda ja 13. septembril, päeva pealt 11 aastat pärast minu esimest maratoni Tallinnas, ootab seal minu 12. täispikk maraton. Pöidlad peos.

1. km	5:01	7. km	5:08
2. km	5:05	8. km	5:18
3. km	5:07	9. km	5:22
4. km	5:17	10. km	5:09
5. km	5:14	+100 m	4:26
6. km	5:12	Finiš	52:22

Kokkuvõttes:

• Aeg: 52:22
• Distants: 10 km (minu kell: 10,10 km)
• Keskmine tempo: 5:14 min/km (minu kell: 5:11 min/km)
• Max tempo: 4:20 min/km
• Keskmine pulss: 171 l/min
• Max pulss: 182 l/min
• Koht: 154/240
• Koht naiste seas: 44/97
• Koht N30 vanusegrupis: 21/41
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 1.08 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 249 ms
  • Vasakul jalal olin 49,3% ajast ja paremal 50,7%

Neljas kord Elvast algavat Maastikumaratoni, mis peaks olema standardne poolmaraton, kuid tegelikult tuleb arvestada pool kilomeetrit lühema maaga. Trenni on sellel aastal tehtud, mõttega ja süstemaatiliselt, Viljandis on käidud ja kevadlaager Otepääl üle elatud. Kõik õiged kaardid olid käes. Natuke unistatud alla 2 tundi isegi standardist lühemal poolmaratonil jäigi vaid helesiniseks unistuseks. Imelik, kuidas üks minut ja kaheksa sekundit tuju ära võivad võtta.

Loll on see, kes vabandust ei leia. Tööd on palju, puhkust liiga vähe: see on siililegi selge. Vasak jalg on viimasel ajal pidevalt 50-50 ja lennukat tunnet trennis pole. Kaal ning peegel on mul kodus olemas. Lõpuks on kõik enda teha, oma prioriteetide ja valikute küsimus. Oleks hea, kui millekski jaguks õhinat. Vana hea: kus lõpeb motivatsioon, sealt algab distsipliin. Selle najal see elu kulgeb, suurema osa ajast.

Tagasi võistluspäeva. Tavapärane hommikune kahetsusminut, kui tuli laupäeval äratuskellaga ärgata ja end korraks kiruda, et kas oli siis ikka vaja end kirja panna, oleks võinud rahulikult kodus magada. Õnneks ilm oli jooksjatele sobilik, piisavalt jahe ja pilvine. Viimased paar aastat pole pidanud seal rajal kuuma kannatama. Puder ja traditsioonilised hommikutoimetused, aega just üleliia polnud. Kõikvõimalikud valikud jooksuriideid kaasa, soojendusdress selga ja 9.15 Elva poole minek.

Juba parklas saime sõpradega kokku ja riburadapidi hakkas sõpru ja tuttavaid teele jääma. Lõpuks juhtus nii, et kui sain riided vahetatud ja oli aeg soojendusele minna, polnud enam ühtegi tuttavat nägu ümber. Läksin siis üksinda. Erilist särtsakust sees polnud, pigem olid jalad väsinud ja alaselg tundlik. Tegin veidi pikema sörgi ja jooksuharjutuste asemel võimlesin pikemalt. Aeg läks kiirelt, nagu ikka. Et mitte pikalt järjekorras passida, jooksin kaugemate WCde juurde, kus oli järjekorras umbes viis jooksjat, mitte viiskümmend. Seejärel juba pikk särk kotti, viimane kontroll, et kõik vajalik kaasas ja küljes oleks, ning stardikoridori. Läksin 2:00+ gruppi, hiljem märkasin eespool Kairet ja Liisit, aga ei hakanud läbi massi sinna trügima. Jäigi vaid paar minutit oodata ning kell 11 anti start poolmaratonile.

Kuna erilist tunnet polnud, et täna lähen ja lammutan, siis hoidsin pingsalt oma pulsipiiridest kinni, et jõuaks enam-vähem tempos lõpuni välja. Selleks esimene pool alla 165, mööndusega, et järsemal tõusul võib lasta kõrgemale, ning teine pool alla 170. Esimesed kilomeetrid panid paika, et täna pole selle pulsi tempo 5:40, vaid pigem 5:50–6:00. Üle iseenda varju ei hüppa. Väga sügavalt kahtlen, et Sassi ajavõtt oli 6,3 km peal, nagu Championchip arvab: minu esimesed kuus kilomeetrit jäid 5:40 ja 5:56 vahele.

Sassi 6,3 km: 34:48, 5:31 min/km, 524. koht

Eelmistest kordadest oli hästi meeles, et raskema tõusud on seal 7–8 km vahel ära. Täpselt enne rasket osa võtsin 1. geeli sisse. Jahe ilm soosis sooritust, ehk midagi on ka Viljandi ja Otepää joostud tõusudest kasu, sest sel aastal ei tundunud need tõusud üldse nii hullud. 8. km oli jooksu aeglaseim, 6:16, aga ei midagi dramaatilist. Tulin sealt täitsa kenasti läbi ja taastusin laskumistel. Hakkasime jõudma kitsastele rajaosadele, kus vahepeal tuleb läbida tõeline kitserada. Seal naljalt kellestki ei möödu. Pigem püüad vaadata, et ise väga kellelgi jalus poleks. Seal 10 km kandis oli juba täitsa selge, et lõpuaeg peaks tulema 2:02–2:03 kanti. 10 km minu kellalt 58:57.

Ketneri 11,4 km: 1:06:40, 5:51 min/km, 536. koht

Pärast tagasipööret Elva suunas hakkasin ootama oma 2. geeli ja järgmist joogipunkti. Kui oli 8 km lõpuni märk, hakkas kõigil minu tempos jooksjatel kuidagi väga kiire ja mingi uus käik lülitati sisse. Minul rohkem käike polnud, sest mu tuhar, tagareis, sääred ja jalatallad olid juba sellises tundes, nagu oleks vähemalt kaks korda pikem maa joostud. Päris kinnine ja valus tunne. Pulssi ma enam ei jälginud, püüdsin joosta täpselt piiri peal, et poleks päris punases, aga pingutus oleks ikka tugev. Need lõigud enne teistkordset Sassi punkti läbimist olid mul seekord ühed raskemad. Päris tugev eneseotsing. Vahetult enne Sassi punkti möödus minust kergel sammul, naeratuse ja heade soovidega Ruth. Lõpuks üks tuttav nägu!

Sassi 15,5 km: 1:31:28, min/km, 527. koht

Kofeiiniga geel ja lonksuke spordijooki lisaks – rohkem sealt Ringo topsist ju edukalt kätte ei saa kui kaks lonksu – tuli mingi uus ärkamine. Eluvaim hakkas tagasi tulema, maa finišisse ei tundunud enam nii pikk ja tee oli nüüd juba päris tuttav. Pigem hakkasin nüüd mina teiste selgu võtma. Tunne oli nagu jookseksin 5 min/km, kuigi tegelikult suutsin lihtsalt oma varasemas tempos püsida. Ootasin veel viimased tõusukesed ära ja täpselt enne kõige viimast teeninduspunkti hakkasin kerima, tempot kiiremaks ja pulssi punaseks. Üle kahetunnine poolik oli kõigi arvutuste järgi matemaatiline tõsiasi, aga leidsin vaimujõudu, et minna ja teha oma parim.

Pulsigraafik näitab päris selgesti, et viimasel kolmel kilomeetril leidsin oma kadunud kuuenda käigu ja tegin oma parima pingutuse. Kogu jooksu kiireima kilomeetri vormistasin 20. kilomeetril, ajaga 5:34 ja keskmise pulsiga 173. Lõpusirge, mille õigem nimetus sellel jooksul oleks lõpumägi, tuli tumepunases, finišis kellal ees 181. Kui oma kaht tundi kätte ei saanud, siis vähemalt selle tugeva lõpu võtan sellelt võistluselt endaga kaasa.

Finish: 2:01:08

Tahaksin siia kirjutada, et küll ma selle kaks tundi Narvas kätte saan, aga mul on endal seda hetkel väga raske uskuda. Ma tean täpselt, milline tunne selleks trennides olema peab, et kahe tunni vormis olla. Seda tunnet ma alates eelmise aasta septembrist tundnud pole. Eks näis, vahel tuleb ka luuavarrest pauku, aga sellele lootma jääda ei tasu.

1. km	5:50	12. km	5:51
2. km	5:49	13. km	5:49
3. km	5:40	14. km	6:07
4. km	5:43	15. km	5:43
5. km	5:56	16. km	6:02
6. km	5:52	17. km	5:55
7. km	5:52	18. km	6:04
8. km	6:16	19. km	5:49
9. km	5:51	20. km	5:34
10. km	6:08	21. km (570 m)	5:29
11. km	6:10	Finiš	2:01:08

KOKKUVÕTTES:

• Aeg: 2:01:08
• Distants: 21,1 km (minu kell: 20,57 km)
• Keskmine tempo: 5:46 min/km (minu kell: 5:53 min/km)
• Max tempo: 4:33 min/km
• Keskmine pulss: 167 l/min
• Max pulss: 181 l/min
• Koht: 514/949
• Koht naiste seas: 129/384
• Koht N21 vanusegrupis: 39/102
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 0,96 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 266 ms
  • Vasakul jalal olin 50,2% ajast ja paremal 49,8%