Nädala kokkuvõte 18.–24.10.2021

Seda nädalat pole mõtet päevade kaupa kokku võtta, sest trenni ma sel nädalal ei teinud. Esmaspäeval jõudsin oma haige kõrvaga perearsti juurde. Vaadati kõrvad üle, testiti kuulmekile liikuvust ja sain antibiootikumide kuuri peale. Arvati, et eks ikka bakteriaalne keskkõrvapõletik on. Teisipäeval toppisin paksu mütsi ja kapuutsi pähe ja jalutasin natuke.

Neljapäeval ärkasin aga uuesti kõrvavaluga pärast mitut päeva valuvaba aega. Kirjutasin pereõele ja sain reedeks uue aja. Sõin jälle Dolmeni, et olla kannataks. Neljapäeva õhtuks oli mu vasak kõrv täiesti kurt ja jube survetunne oli kõrva sees. Mul endal tekkis kange kahtlus, et möllab lisaks ravile taanduvale bakterile seal ka seen, sest pilt väliskõrva taskulambiga sisse vaadates oli kõike muud kui ilus.

Reedel sain oma perearsti juures tegutseva arst-residendi vastuvõtule. Uus ülevaatus ja arutelu käigus jõudsime sinna, et see võib seeninfektsioon olla küll. Ta soovitas mul minna TÜ kõrvakliiniku erakorralisse vastuvõttu, kuna sealne valvearst oskab kindlasti paremini ja kiiremini ravi määrata.

Erakorralisse saabudes võttis mind vastu umbusklik registratuuri inimene, kes arvas, et “sellise asjaga küll siia polnud mõtet tulla”. Natuke selgitamist ja siis teatas ta, aga kas teil erakorralisse saatekiri on? Väike error tekkis korraks. Erakorralisse saatekirjaga? Aga okei. Kõne pereõele ja nad tegid kiirelt saatekirja nina-kurgu-kõrvaarstile ära. Registratuuri tädi tegi pärast saatekirja saabumist kõne valvearstile ja vähem kui pool tundi hiljem olin arsti kabinetis.

Uuriti ja puuriti mõlemat kõrva. Selgus, et ka “terve” ehk parem kõrv oli tegelikult seenega nakatunud. Vasakut puhastati põhjalikult ja kaua, sest seis oli päris õudne. Arst ja õde olid mõlemad väga hoolitsevad ja sõbralikud. Arst arvas, et ilmselt bakter ja seen seal koos toimetasid. Antibiootikumi kuur olid bakterist juba lahti saamas, aga seen konkreetselt vohas. Ma igaks juhuks detailsemalt ei kirjelda, aga peale vaadates oli selge, et proovi pole vaja võtta, see on 100% kindlusega Aspergilluse seen. Keskkõrva nad põletikus olema ei arvanud, tegu oli tõsise otomükoosi ehk seenest tingitud väliskõrvapõletikuga.

Arst määras raviks käsimüügist Exoderili tilgad 10 päevaks kaks korda päevas ja ülejärgmisel päeval uue visiidi valvearsti juurde. Kõrv ei tohi olla ummuksis (nt kõrvatroppe vältida, samuti mõnda aega kõrvasiseseid kõrvaklappe), ei tohi saada märjaks (ujumine mõneks ajaks keelatud, pead pestes ühekordne tropp kõrva ja seejärel kuivatada). Kõik kõrvaklapid desinfitseerisin kodus piinliku tähelepanelikkusega ära. Kui kunagi ujuma tohib, siis ninaklambri ja ujumistroppidega. Ravim on päris valus selle ärritatud naha ja kuulmekile peal, aga juba toimib ja kuulen peaaegu normaalselt.

Täna, pühapäeval käisin veelkord valvearsti juures kontrollis, nagu reedel kätte antud instruktsioon ette nägi. Puhastas uuesti mõlemat kõrva, aga oli lootusrikas. Seen allub ravile. Veel viis päeva kibedaid tilku kõrva ja seejärel algab jälgimine, et see nuhtlus tagasi ei tuleks.

Loodan järgmisel nädalal trenni juurde naaseda. See kodus diivanil passimine muutub jätkuvalt pärast paari päeva kiirelt tüütuks. Aga kui keha paraneb põletikust ja tegeleb aktiivselt enda kordategemisega, siis pole mõtet teda trenniga kurnata. See teeb rohkem kahju kui kasu. Been there, done that. Haige keha peab puhkama.

Nädala kokkuvõte 11.–17.10.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fanfaarid ja rõõmuhõisked, olen tagasi JJVs! 🎉 Umbes selline tunne oli mul esmaspäeval oma jooksupunti naastes. Suur osa punti on küll hetkel kuskile kaduma saanud, kuid ehk jõuavad nad talve saabudes ikka kenasti ühistrennidesse tagasi. Juhtuski nii, et jooksmas käisin üksinda ja õues. Osad olid sees, kuid mul oli ikka kindel plaan veel õues joosta, kuniks pole lund ja jubedat ilma. Esimesed jooksusammud pärast maratoni olid ootamatult kerged ja lennukad, isegi pulss tegi hästi koostööd. Pole mitte midagi halba selle jooksu kohta öelda. 5,57 km, 7:17 min/km, 150l/min

ÜKEs keskendusime seljale ja kõhule. Tundub, et keskendumine oli tugev, sest mul olid järgmisel päeval lihased nii valusad, et voodist tõusmisega oli raskusi. 😅 Tuleb need kerelihased jälle kenasti tugevaks treenida. Kes ÜKEt ei tee, see järgmist hooaega vihastustevabalt ei läbi, teadis jooksurahvas juba ammustel aegadel rääkida. 😉49 min, 114 l/min

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Taaskord sain oma jooksu üksinda õues teha. Samm polnud nii lennukas kui esmaspäeval, kuid väga mõnus oli sellegipoolest. Varsti tuleb kehvema ilmaga nagunii sisehalli üle kolida, seega kasutan hea meelega võimalust veel õues jooksmas käia. 🙂 4,13 km, 7:22 min/km, 153 l/min ÜKE osas tegime Tauriga kahekesi ringtreeningut kogu kehale. Päris tõhusad harjutused, eriti kui sul kõht ja küljed veel niigi eelmisest korrast valusad on. Aeg läks lennates. 53 min, 126 l/min

Neljapäev: ujumine. Selle nädala neljapäev ei erinenud palju eelmise nädala kolmapäevast: Auras oli jälle väga palju inimesi. Kiirema terviseujumise radadel oli nii palju inimesi, et nuputasin küll tükk aega, kuhu end sättida, aga kohta ei leidnudki. Rahulikuma ujumise alal oli aga vähem inimesi ja kaks rada täiesti vabad, seega sättisin end sinna. Sain vist 600 meetrit ära kroolida, kui järsku nägin end ees basseini otsas palju jalgu. Kaks tüüpi olid end kenasti sinna sisse seadnud, et juttu ajada. Kõrvalrada polnud samuti enam tühi. Olin optimistlik, sain end kuidagi ringi pööratud ja kroolisin edasi lootuses, et ehk nad ujuvad paar otsa ja liiguvad siis edasi veeparki.

Lootus on lollide lohutus? Nad ujusidki ainult paar otsa, kuid kahjuks nende käitumine basseini otsas pikalt puhates muutis minu normaalse rütmiga ujumise ja pööramise üpris võimatuks. Nad ei jätnud mulle eriti ruumi pööramisteks ja neist mööda ujumine oli ka komplitseeritud. Hambad ristis ujumis seal rajal oma esimese kilomeetri ära ja siis läksin ja pressisin end kiiremate rajale. Andis ikka ujuda seal kahe endast kiirema mehega koos, nii et neile jalgu ei jää, kuid pidi hakkama saama. Viimased ca 500 meetrit sain aga kulgeda uhkes üksinduses, sest järsku olid justkui kõik korraga basseinist ära läinud. 2500 m, 2:30 min/100 m

Reede kuni pühapäev: sunnitult trennivaba. Reede varahommikul ärkasin tuikava kõrvaga, mis nädalavahetuse algusega veelgi valusamaks oli muutunud. Kuulmine vasaku kõrvaga on kergelt öeldes häiritud ja valuvaigisteid on usinalt sisse söödud. Alustasin kodust ravi lootuses, et ehk ikka annab see kõrvapõletik järele, kuid tundub, et homme tuleb end siiski perearsti ukse taha vedada.

Kokkuvõttes:

Kui hakata meenutama nädala algust, siis võib juba leida märke ligihiilivast haigusest. Mäletan, et kahel päeval võtsin aspiriini, sest pea kergelt tuikas, kuid ajasin selle suure töökoormuse (sh arvutitöö) ja selle kaela, millele olen mina andnud koondnime hormonal bullsh*t. Mingil päeval oli mul kõrvalest punane ja ärritatud, kuid minu tundliku nahaga ei ole see midagi tavatut ja erilist.

Kõige kahtlasem on aga siiski see, et ma taaskord suutsin haigeks jääda pärast seda, kui ma ujumistrennid oma kavasse võtsin. Enne maratoni ei julgenud ma isegi mitte Aura keskuse lähedale minna, sest viimased kaks tatitõvede (sh esimesel korral ka põskkoobaste ja häälepaelte põletikku) läbipõdemist said alguse samamoodi pärast ujumistrenne. Midagi kummalist siin siiski on.

Niinimetatud basseininohu on minu jaoks tavaline asi: pärast basseinis ujumist kasutan alati nohuspreid, et nina jälle lahti saada. Nina ja kõrvad teatavasti on omavahel otseselt seotud, seega kui mingid kanalid basseinivee ärritusest paiste lähevad, polegi vist imestada, et kõrvapõletik on lihtne tekkima. Eks saab näha, mida perearst asjast arvab.

Seniks tuleb end terveks saamiseni trennist eemale hoida, mis mind muidugi lõputult kurvastab. Just sain jooksupundi juurde naasta, kui tuleb jälle eemale jääda. Ja jumal teab, mis seis pärast valimisi koroonapiirangute osas olema saab. Võib-olla on varsti jälle spordiklubid kinni või piiratud mahus avatud. *sülitab kolm korda üle õla*