Nourish, Train & Flourish

Teel Tallinna maratonini on pea alati olnud üks Pärnu. Nii ka sel korral. Ei mahtunud mõistlikult plaani ükski normaalne poolmaraton, siis vähemalt sai kaks 10 km pingutust kirja. Võruga jäin rahule, nüüd tuli Pärnus joosta, et Tallinnaks plaanid paika saada.

Minu jaoks täiesti uus rada. Päris kurioosne, kuidas jooksu nimi on kahe silla jooks, medalil on kaks silda, ent ometi läbisime kolme silda kokku neli korda. Omajagu nikerdamist ja pöördeid. Ei osanud kohe seisukohta võtta, kuidas see rada olema saab. Eks tuli omal jalal ära proovida. Õnneks sajandi suurim vihmauputus Pärnus jooksurajal endast märke ei näidanud. Vaid suured voolikud olid kahel kohal rajast üle toodud, kuid need olid kaetud minisildadega.

Juba soojenduse ajal mingit tunnet polnud. Tuuline. Päikseline. Õnneks temperatuur püsis jooksmiseks sobiv. Jalad tühjad, Võrus oli hoopis teine tunne sees. Selline mõnus minek ongi viimase 11 nädala jooksul olnud vaid sellel Võru nädalal, kui sai joostud korralik 10 km ja siis 2 päeva hiljem korraliku tempo ja hea pulsiga 30 km. Kuidagi tuim ja väsinud on olla. Mitte jooksmisest, elutempost üldiselt.

Aga mis teha, tuli minna. Ei ole siiani aru saanud, kuidas sain nii väikse numbri, 177, mis paigutas mind 2. stardikoridori. Isegi härra Jooksjast väiksem number. Hoidsin oma stardikoridori lõppu, et teistel vähem jalus olla, aga üldiselt oli väga mõnus nii eest startida, sai kohe oma tempos jooksma hakata.

1. km: 4:48

Kohe üle esimese silla ja 1. km aeg hirmutas ennast ka ära. Ikka väga kiire, sellises tempos saab vahepeal üksikuid kilomeetriseid lõike joostud, mitte 10 km jutti. Eks siit oli kohe teada, et igavesti see ei kesta. Kestab, kaua kestab. 10 km on alati punane ja raske. Uus sild oli täitsa meeldiv, lihtsalt sillale ronides on iga kord vaja teha pöördeid ja võtta tõusu. Rahvamass oli korralik, aga hullu trügimist enam polnud.

2. km: 4:54

Veel üks kilomeeter alla viie. Kiire. Kerge ei olnud kuskilt otsast. Taganttuules, massis, päikese käes: soe. Kohe päris soe. Keel juba kuivas ja söödud kummikommide magusus ikka kummitas. Ei leidnud kedagi mõnusalt oma tempos jooksmas, kes oli liiga kiire, kes aeglane. Olime nüüd sellel kergelt keerutaval jõeäärsel kergliiklusteel, kus proovisin raja võimalikult otseks joosta. Kui 1. km täitus kellal isegi enne silti, siis kõik ülejäänud kilomeetrimärgised tulid veidi maad pärast kella, täpselt sama vahega.

3. km: 5:01

Edasi hakkasin aina kella vaatama. Umbes iga 500 meetri järel, sest juba oli raske. Kolmas sild tundus nii kaugel. Kas tõesti on 10 km nii pikk maa? Ju siis. Õnneks oli päris palju inimesi raja ääres kaasa elamas, lisaks päris mitu punkti muusikaga. Mina ootasin muudkui kolmandat silda, oleks juba kuidagi poolel maal… Esimeses joogipunktis võtsin topsi vett, paar lonksu jahutuseks ja ülejäänu juustesse.

4. km: 5:05

5. km: 5:12

Lõpuks jõudsime sillal ja kellal sai 5 km täis. Enda kella järgi olin poolel maal täpselt 25 minutiga. Sekundi pealt. Samas teadsin, et 50 minutiga finišisse ei jõua mingil juhul. See tõus sillale võttis jala päris tühjaks. Nüüd pöörasime pärituulest vastutuulde, kuid meie õnneks ei seganud see esialgu eriti. Pigem jahutas kergelt. Otsisin selga, kelle järel joosta, aga jälle ei tekkinud kedagi, kes oleks püsinud enam kui 100 meetrit.

6. km: 5:11

Kohe pärast 6 km punkti tekkis minu taha jooksma paar mehi, kellest üks muudkui jutustas ja teisel tundus raske olevat. Kui ta 6.4 km peal teisele ütles, et kohe on 7 km täis ja aeg 32 minutit, siis pidin kohe kellale vaatama, et mida ta ajab. Kaua polnud aega neid kuulata, sest algas kergete tõusudega osa ja mul oli pingutamisega tegemist. Kuna stardis öeldi, et Räämas on voolikuid oodata üle tee jooksmas, siis keskendusin sellele, et mitte neid maha magada ja kuskil koperdada.

7. km: 5:14

Ootasin jälle viimast silda, mida polnud, oli sild. Rada oli tuttav, aga jooksime vastupidi. Päris huvitav. Esimesed voolikud ületatud, hakkas paistma 8 km märk ja teine joogipunkt.

8. km: 5:09

Saabus minu jooksu kõige seiklusrikkam osa. Joogipunktis otsisin kätt, kellelt tops haarata, aga inimesi oli palju ja kui kõik topsi kätte saades kohe laua juurde seisma jäävad, pole teistel just eriti kiire ega kerge sealt midagi kätte saada. Otsisin topsi ulataja käest, üks jäi minust kaugeks, viimaselt sain topsi. Samal ajal pillas keegi minu ees topsi, nii et ma seda õigel ajal ei näinud. Astusin sellele otse peale. Need neetud taaskasutatavad, paksust plastist topsid. Parem jalg käis hüppeliigesest krõksti paremale välja, minu suust kõlas kõva häälega väga vali ja väga kole ropp sõna ja tops käes lonkasin minema. Ikka korralik valu oli sees, aga adreka pealt sain kuskil 100 meetri pärast jälle normaalselt jalale astuda. Hirm oli nahas, mõte järgmise nädala maratonil. Kurat küll! Kellel seda vaja oli?

9. km: 5:16

Hoidsin jalga ja proovisin kiiresti edasi liikuda. Kui laseb astuda, ehk pole asi kõige hullem. Hirm oli ikka. Viimane sild oli seljataga ja hakkasin uhama. Nägin härra Jooksjat kaasa elamas, vastutuul segas, aga üks hea selg uhas kiiremini eest minema ja piin üksi, hambad ristis punnitama. Pulss oli niigi punases algusest peale, aga nüüd oli ikka kohe päris raske. Viimase täiskilomeetri jooksin täpselt sama kiiresti kui esimese.

10. km: 4:48

Minu kellal sai 10 km täis ajaga 50:37. Tundsin kuidas kell lõpusirgel värises ja sprintisin lõpu suunas. Viimased meetrid alla 4:00 tempos.

90 m: 3:48

Finiš: 50:57 (neto)

Vaatamata kõigele suutsin 10 km läbida alla 51 minuti. Ennustusvalemid näitavad selle pealt Tallinnaks ulmelisi numbreid, mida ma päris tõepähe võtta ei suuda. Järgmisel nädalal tuleb plaanid paika panna, käepaelad valmis meisterdada ja vaim valmis panna. 12. maraton ootab.

KOKKUVÕTTES:

• Aeg: 50:57
• Distants: 10 km (minu kell: 10,09 km)
• Keskmine tempo: 5:07 min/km (minu kell: 5:03 min/km)
• Max tempo: 3:58 min/km
• Keskmine pulss: 171 l/min
• Max pulss: 181 l/min
• Koht: 456/1134
• Koht naiste seas: 83/439
• Koht N vanusegrupis: 35/178
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 179 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 1.09 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 254 ms
  • Vasakul jalal olin 50.2% ajast ja paremal 49.8%

Spetsiaalselt Tallinna maratoniks on trenni tehtud peaaegu 9 nädalat ja nüüd tuli otsida mõni võimalus kuskil startida, et maratoniks mingi objektiivne pilt ette saada. Sõelale jäid Võru Ööjooks ja Jaansoni Kahe Silla Jooks. Keset nädalat tuli sammud seada Võrru, et teha üks kõva pingutus.

Kilomeetreid on juba palju seljataha jäänud. 50 km on puhkenädal, 60, 70 ja isegi 90 kilomeetrised nädalad on olnud tõsiasi. Selle pealt tundus trennivaba teisipäev ja vaid 6 kilomeetriga kolmapäev nagu tõeline jooksupuhkus. Neljapäeval, 20. augustil toimetasin hoovi peal peenardega ja koristasime härra Jooksjaga kodu. Õhtuks oli juba peaaegu 10 tuhat sammu koos ja body battery Garmini arvates umbes 30 peal. Ei olnud värsket tunnet. Kell 19 sadas Tartus paduvihma, trennikaaslased korjasid meid peale ja üheskoos oli suund Võru poole.

Teel sadas veel. Võru poole jõudes tundus ilm kena, piisavalt jahe, vihma ei sadanud. Veidi tuuline, aga see oli ka kõik. Soojenduse tegime Tamula ääres ja päikeseloojangu taustal lähenes linnale tõsine tume pilvemüür. Mida edasi stardi poole, seda kindlam tundus tõsiasi, et see vihm meile jooksu ajal pähe kallatakse. Mis seal ikka. Vähemalt pole palav.

Kell 21.30 anti start. Mingit tunnet polnud, et nüüd tuleb uhama asuda. Esimene kilomeeter sellel viiekilomeetrisel rajal on allamäge ja väga kiire. Erilist pidurit ei rakendanud. Läksime Kaire ja Mariaga koos minema. Tartu tänaval kuulsin järsku, et Maria oleks peaaegu kukkunud, sest keegi lihtsalt astus talle jala peale. Mitmed lapsed sõelusid risti läbi inimridade ja vahepeal otsustas mängu sekkuda veel mingi nolk rattal, kellel polnud üldse arusaamist, kuhu ta sattunud on ja et võistlejate vahel ei kimata. Õnneks saime kõik seal massi sees turvaliselt edasi liigutud. Ootasin, et rahvamass juba jaguneks.

Juba 2. kilomeetril oli esimene joogipunkt. Otsustasin, et teisel ringil võtan sealt juua, täpselt paras koht. Ühes kohas mängiti live muusikat, staadionil oli kõvem tempokas muss ja jumpingu tüdrukud hüppamas. Staadioni juures oli üks huvitav teadvustaja, kes rääkis mikrofoni mingit täiesti suvalist faktivigu täis jama. Sorri, üldse ei kõnetanud. Parem, kui poleks olnud.

Kilomeetrid läksid kinni 5 minuti kanti. Kiire, väga kiire. Pulss oli pidevalt 170-172 vahel. Kohati oli üpris pime, tuli hoolikalt jälgida, kuhu ja kuidas astuda. 4. kilomeetril ootas kurikuulus tõus kiriku poole, mis eelmistest kordadest heledalt meeles. Eks tõus on ikka raske, aga surma ei saanud. Pulss kiskus 180 ligi, aga lasin ikka tempokalt edasi, sest sealt sai ju edasi jälle veidike allamäge minna.

Mõnusale hea asfaldiga sirgele tänavale järgnes pööre kõige pimedamale rajalõigule. Silmale väga raske harjuda. Lõin mõttes risti ette ja lootsin, et seal ühtegi kaevukaant, auku ega muhku poleks. Ei olnud. Edasi tuli puiestee, otse ülesmäge. Raske. Pressisin, nagu jõudu oli. Napilt enne pööret teisele ringile sai täis 5 km, aeg napilt alla 26 minuti.

Teine ring algas korralikus üksinduses. 5 km jooksjad olid finišisse pööranud ja eesolijad olid kaugel, tagant ka kedagi väga lähedal ei kuulnud. Mina üksi oma tempot valimas. Vihma polnud ikka veel, kuigi taevas oli pime ja tume. Ootasin juba joogipunkti, sest nüüd kurk kuivas. Õnneks kaua polnud vaja oodata.

Tempo oli esimese ringiga võrreldes veidi langenud, aga ei midagi katastroofilist. Selline 5-10 sekundit kilomeetri peale. Nüüd lugesin kilomeetreid finišini. Staadionil sai täis 7 kilomeetrit, 3 minna. See on nagu üks pikk lõik. Kergelt anaeroobset tsooni talusin üsnagi hästi. Ei olnud haamri tunnet. Viimased 2 km on niigi kõige raskemad, nüüd liidame siia kiriku tõusu ja puiestee. Kiriku tõusul sörkis vastu härra Jooksja, kes õnneks seal pimedas mind ära tundis. Jooksis raja kõrval ja elas kaasa. Korraks jäi maha, ilmselt Kairet ja Mariat ergutama. Seejärel oli mul järel jooksnud, aga ei saanud kätte. Mina arvasin, et ta jooksis otse puiestee lõppu, aga võta näpust.

Seal hakkasin tema ergutuste saatel täiega uhama. Tõusu peal oli selline lennuk sees, et endal oli ka raske uskuda. Hingasin nagu aurumasin ja lihtsalt läksin. Seal hakkasid mõned kõndijad ette jääma, sest tee oli kitsam ja suurematest puntidest möödumine keerukam. Ühe trepi peal tekkis peaaegu olukord, aga üldiselt saime hakkama. Kellal juba 10 km värises, aga veidi oli veel minna. Peaaegu sain ees jooksva naise kätte. Hiljem selgus, et see oli Maigi, keda polnud ammu näinud ja ei tundnud lihtsalt joostes ära.

Finiš: 52:22

Jäin oma jooksuga väga rahule. Minekut oli, jalga oli, jõudsin tugevalt pingutada. Mida veel tahta. Võrumaa sarjalt tavapäraselt hästi korraldatud üritus, kus kõik sujub ja 7-eurose osalustasu eest on jooksu küll ja veel. Ainult kellaaeg võiks natuke varasem või toimumispäev reede peal olla, et ei pidanuks reedel 6-tunnise une pealt tööle minema.

Nüüd jääb vaid viimased kolm nädalat targasti trenni teha, veel korra Pärnus 10 km distantsil võistelda ja 13. septembril, päeva pealt 11 aastat pärast minu esimest maratoni Tallinnas, ootab seal minu 12. täispikk maraton. Pöidlad peos.

1. km	5:01	7. km	5:08
2. km	5:05	8. km	5:18
3. km	5:07	9. km	5:22
4. km	5:17	10. km	5:09
5. km	5:14	+100 m	4:26
6. km	5:12	Finiš	52:22

Kokkuvõttes:

• Aeg: 52:22
• Distants: 10 km (minu kell: 10,10 km)
• Keskmine tempo: 5:14 min/km (minu kell: 5:11 min/km)
• Max tempo: 4:20 min/km
• Keskmine pulss: 171 l/min
• Max pulss: 182 l/min
• Koht: 154/240
• Koht naiste seas: 44/97
• Koht N30 vanusegrupis: 21/41
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
  • Keskmine sammu pikkus: 1.08 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 249 ms
  • Vasakul jalal olin 49,3% ajast ja paremal 50,7%