Workout Week 12.–18.02.2018

Mäletate, kuidas ma eelmine kord võtsin nädala kokku nii, et olen küll natuke haige, aga ei midagi katastroofilist ning loodetavasti saab järgmisel nädalal vaikselt koormust tõstma hakata, et sünnipäevajooksuks valmis olla?

Ei ole mõtet universumile väljakutseid esitada. Mingist koormuse tõstmisest ei olnud juttugi ning selle sõnakõlksuna õhku visatud katastroofi sain sellel nädalal korralikult endale kaela. Kuidas ikka seda nimetada, kui pidin nädalavahetuse pika jooksu ehk kogu nädala kõige tähtsama treeningu ära jätma, sest tundsin reedeses trennis rindkeres vasakul pool kahtlast valu ja pinget.

(Ema, ma tean, et sa läksid nüüd närvi, aga proovi nüüd taastuda. On olnud ka hullemaid aegu.)

Räägime kõigest natuke lähemalt.

Terve selle totaka haiguse vältel, mis algas eelmise reede õhtul, ei ole õnnestunud mul kordagi tabada, et mul oleks palavik. Kraadisin end pidevalt ja korduvalt, aga mida pole, seda pole. Vahepeal oli küll päris kehv olla ja tunne oli selline, et mul peab palavik olema, aga mida pole, seda pole. Sellepärast olen julgenud minna ka trenni, sest tatise ninaga olen ma varemgi trenni teinud ja pigem on see alati mõjunud hästi. Okei: kui on palavik ja/või haigus on kuskile kõrist allapoole jõudnud, siis tuleb kodus istuda, aga nohu pärast trennid ära jätta, are you for real?

12.–18.02.2018

Esmaspäevane trenn oli esimene katastroof. Pulss oli väga rahuliku jooksu ajal ligi 10 (!!!) lööki tavalisest kõrgem (142 bpm, 7:19 min/km) ja kuigi ÜKE ajal proovisin rahulikult võtta, oli seegi raske väljakutse. Olgu. Viga number 1. Oleks pidanud ikka kodus istuma. Seda ma teisipäeval ka tegin, sest lihashooldus jäi taaskord ära. Rullisin end kodus.

Ahjaa, Garmini jooksmise VO2max, mis maratoni ajal oli 50 ning alates septembrist pidevalt langenud on, saavutas detsembris taseme 46. Seal passis ta järgmised 2 kuud ning ei tõusnud grammigi, vaatamata jaanuaris alanud pikkadele jooksudele ja lõigutrennidele. Umbes poolteist nädalat tagasi tõusis ta lõpuks 47ni. Ma vist ei pea ütlema, kui rõõmus ma selle üle olin. Kui kaua ma olin seda oodanud, sest vorm oli eelmiseks nädalaks juba päris hea taseme saavutanud. Long story short: esmaspäeval kukkus VO2max tagasi 46 peale, pulss oli vastikult kõrge, enesetunne s*tt ja kiirusest polnud juttugi.

Kolmapäeval tundsin, et olen juba täitsa inimene, ja lootsin, et saan neljapäeval lõpuks kontorisse tööd tegema minna, ohustamata teiste inimeste tervist sama jamaga nakatamast. Kaua ma ikka kodus köögilaua taga tööd teen, eks ole. Sudafedi söömine mõjus ja nina ei olnud enam igatpidi paistes ning kord kinni, kord jooksmas nagu mahlakask. Läksin õhtul trenni mõttega, et kui soojenduse ajal pulss ebanormaalne on, siis jätan trenni pooleli. Soojenduse ajal oli aga pulss ilus (134 bpm, 6:53 min/km) ja enesetunne väga mõnus. Otsustasin, et tervet trenni ma kaasa ei tee, parem karta, kui kahetseda. Kui teised jooksid 3 blokki lõike, tegin mina 2 blokki (2x(400+200+400 m)), võtsin lõigud rahulikumalt ja kõndisin palju, et lõikude vahel hästi taastuda. Tunne oli umbes miljon korda parem kui esmaspäeval, Garmin näitas pärast lõigutrenni umbes 10 tundi (!) lühemat taastumisaega kui pärast esmaspäevast rahulikku jooksu ja oleks tahtnud ka kolmanda bloki lõike joosta, kuid panin endale pidurid peale ja seda siiski ei teinud. Olin väga lootusrikas ülejäänud nädala suhtes. Nüüd läheb kõik jälle ülesmäge!

Ja-jah…

Neljapäeval olin eeskujulikult kodus ja ei läinud õhtul jooksma, kuigi hakkasin sellest pidevast trennipuhkusest juba vaikselt hulluks minema.

Reedest trenni ootasin nii väga, et lõpuks end jälle liigutada saaks, aga imelikul kombel oli mul soojendusjooksul jälle pulss laes (7:03 min/km, 149 bpm). See ei tõotanud head. :/ BodyPumpis võtsin teadlikult vähem raskusi, rahulikuma tempo ja tegin rohkem puhkepause, aga pulss elas oma elu. Ma ei ole kunagi Pumpis pärast õlalugu trenni keskmist pulssi vaadates näinud numbrit üle 150, aga reedel see juhtus. Minu tavaline Pumpi keskmine pulss ka kõige intensiivsemate kavadega ei ole enamasti üle 135 bpm. Tundsin end nõrgana ja ei jaksanud eriti midagi teha. Kuskil kava keskel tundsin, et mu rindkeres on vasakul pool mingi imelik pinge ja… valu. 😦 Ffffffffffffff… Vandusin oma peas end maapõhja. Tundub, et nohu on ka haigus ja haigena ei tohi trenni teha.

Rääkisin Treeneriga ja konkreetselt kinnitati seda, mida ma isegi juba ette teadsin: nädalavahetusel tuleb kaks puhkepäeva, ei mingit trenni ega tõmblemist. Sellise asjaga nalja ei ole.

Ma olin just saanud oma positiivse meelestatuse elu suhtes tagasi, aga teate küll: kui see meelestatus on veel habras, siis iga väiksemgi asi tundub nagu maailma lõpp. Lööb rööpast välja tagasi ja mitte ainult trenni suhtes, vaid kogu elu tervikuna. Paar ärajäänud trenni ei tohiks ju nii hullult mõjuda. Objektiivselt olukorda vaadates saan ma aru, et pole hullu, tuleb üle saada ja edasi minna, ehk veidi plaane korrigeerida, aga paratamatult tulevad emotsioonid mängu ja kõik kasvab üle pea. Valasin paar pisarat ja olin/olen terve nädalavahetuse masenduses ja enda peale ikka väga kuri ja vihane. Ma olen 5 aastat järjest treeninud ja oma keha tundma õppinud ja suudan ikka selliste lollustega hakkama saada. Nüüd olen mingi lollaka viirushaigusega hävitanud kogu oma pooleteise kuu töö ja tervise ning ohtu seadnud oma sünnipäevajooksu toimumise, mis pidi aset leidma järgmisel pühapäeval. Ega vist ei ole mõistlik mõte olla üle nädala haige ja siis järgmisel nädalal rõõmsalt 3 tundi järjest joosta (loe: lumes ja külmas sumbata)…

Mõtlesin küll jooksmise asemel eile või täna jalutama minna, aga what’s the point. Kui ma joosta ei tohi, siis ei taha ma mitte midagi teha ega mitte kedagi näha. Tegelesin hoopis kodu küürimisega ja üritasin end seeläbi välja elada. Jooksmine on minu happy place ja pingete maandaja. Kui see minult ära võtta, siis sellest head nahka ei tule. Tundsin, kuidas ärevus jälle ligi hiilib ja olin tema ees täiesti võimetu, sest minu tavalist relva ehk trenni minekut ma kasutada ei saanud. Öeldakse, et running is a mental sport (jooksmine on vaimne spordiala), ja minu puhul peab see väga paika.

Ma tean: osad tulevad nüüd ütlema, et see ei ole kõik elu lõpp ja saa üle, aga ma ei saa, sest ma teen kõike oma elus kire ja pühendumisega ja kui keegi üritab seda segada, siis see läheb mulle korda, ajab mind vihaseks ja paneb üpris konkreetselt mässama ja märatsema. Selline ma kord juba olen ja ma ei saa midagi parata, kuigi ma üritan, juba iseenda meeleolu nimel. Lihtsalt ei tule välja…

Igal juhul tuleb nüüd esimese prioriteedina terveks saada, et ma selle pideva trennist puhkamisega varsti peast puhta hulluks ei läheks. Kuhu need elu ja tööga kaasas käivad pinged maandada, kui normaalselt trenni teha ei saa? Teise prioriteedina tuleb jälle nullist oma vormi ehitama hakata, sest mul on ausalt öeldes kopp ees sellest vaikselt teosammul liikumisest: andke mulle mu kiirus ja normaalne enesetunne tagasi! Kui oled kord juba saanud maitsta, mis tunne on madala pulsi ja enda jaoks kiire tempoga joosta, siis käib see lonkimine pikapeale lihtsalt närvidele. Olen eelmisel suvel samasugusest august välja roninud. Jääb loota, et see õnnestub ka seekord. Kolmandaks on mul sellest talvest umbes 200% kopp ees: jah, oli ilus lumi, oli tore suusatada ja kelgutada (mind see ei köida, aga mõtleme kaaskodanike peale ka), aga aitab nüüd. Ma isegi ei palu sooja ega päikest, andke ainult lumeta asfalt, kus inimese moodi joosta ja kõndida saab.

Ma arvan, et aitab tänaseks vingumisest, proovime vihast maailma vastu üle saada ning kordame kõik iseendale: keep calm & carry on; never stop believing; you are good enough.

Advertisements

Workout Week 5.–11.02.2018

5.–11.02.2018

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Sel korral saime ülesandeks joosta kergelt tõusvas tempos / tõusva pulsiga. Kokku neli 10-minutilist blokki. Alustasin kuni 140 bpm, siis kuni 150 bpm, kuni 160 bpm ja lõpuks kuni 170 bpm. Hästi huvitav teistmoodi ülesanne, mis oli väga korralik trenni. Põnev oli näha, mis pulsi juures milliseid temposid hoida sai. Näiteks 152 bpm pulsi juures oli kilomeetri tempo 6:06, 161 bpm juures 5:27 ja 167 bpm juures 5:05. Veebruarikuu kohta on see ikka väga hea pilt minu arvates. Graafikud sammu pikkuse, tiheduse ja ostsillatsiooni kohta on ka põnevad: mida kiirem tempo, seda paremad näitajad. Kogu jooksu keskmine tempo tuli 6:02 min/km ja pulss 153 bpm. Trenni teine pool kuulus ikka kerelihaste treenimisele. Kätekõverdusi harjutasime loomulikult ka: seekord tegime 2 minutit järjest. Minu saldoks jäi sirgetel jalgadel 45 tükki. Pole paha. Aasta tagasi jaksasin 2 minuti jooksul teha 35 tk.

Teisipäev: lihashooldus. Lõpuks sai jälle lihashooldusesse, juhei! 🙂 Minu vaesed pirnlihased vajasid seda kohe eriti. Oli väga valus, aga järgmisel päeval oli juba tunduvalt parem. Kui sa just väga usin venitaja ei ole, aga joosta meeldib, siis rullima peab. Muidu hakkab kõik otsast lagunema.

img_4425-1

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Soojaks, paar võimlemisliigutust, harjutused-kiirendused otsa ja lõigutama. 3 blokki, blokis 200+400+200 m lõigud, iga lõigu peale 230 m sörki ja blokkide vahel ca 5 min sörki. Ausalt öeldes väga raske ei olnudki, kuigi üritasin maksimaalselt pingutada. Ilmselt on lühikeste lõikude trennid kõik ilusti õigesse kohta läinud. Ootan juba põnevusega, mis edasi tulema hakkab. Tempod olid sellised:

  • 200 m: 4:13 min/km, 4:04 min/km, 4:13 min/km
  • 400 m: 4:22 min/km, 4:23 min/km, 4:19 min/km
  • 200 m:  4:18 min/km, 4:14 min/km, 4:00 min/km

Neljapäev: trennivaba. See-eest sain sokkides 1,5-tunnise fotoshuudi jooksul vähemalt 45 minutit ühe koha peal sörkida, seega sääred olid veel 3 päeva väga valusad. Mis teha, kui ei ole mõistust peas. 😀

Reede: jooks + BodyPump. Jõudsin kliendiga kohtumiselt natuke varem TYSKi ja sain seeg praktiliselt 40 min enne Pumpi joosta. Tundsin juba siis, et miski hakkab kurgus karedaks ja vastikuks minema. Pump oli tõsiselt võimas ja võttis ikka võhmale. Huh.

img_4503-1

Laupäev: trennivaba. Öösel olin vist palavikus, kurk oli valus ja nina ei lasknud hingata. Kuna oli plaanis maale sõita, siis seda ka tegin. Vaikselt läks päeva jooksul paremaks ning nina hakkas jooksma ja tekkis väike köha. Vähemalt see “keriv” haiguse tunne oli üle läinud ja palavik samuti. Sain puhata ja end saunas kuumutada.

img_4508-1

Pühapäev: pikk jooks. Natuke lühem pikk jooks, kui tahtnud oleks, aga mida sa seda haiget / haigusest taastuvat keha ikka piinad. Lisaks kõigele oli tee vastikult lumine ja samm jäi kuskilt plögasse kinni. Kuigi haigena ma end enam ei tunne, siis nina jooksis nagu mahlakask ja pulss andis oma +10 löögiga kohe märku, et kui olid haige, siis istu kodus. Tempo oli 6:54 min/km ja pulss – wait for it! – 154 bpm. Hea, et midagi värske sõhus tehtud sai, sest ninale mõjus see positiivselt, aga kvaliteedi poolest alla arvestust trenn. Hakkas veel rohkem kahju, et sel aastal soojamaa jooksulaagris käimata jääb. :/


Kokkuvõttes:

5.–11.02.18

Jooksmist oli natuke vähem, kui soovinud oleks, aga ei midagi katastroofilist. Korraks sel nädalal tuli koormus natuke allapoole, et järgmisel seda vaikselt tõsta ja ülejärgmine nädal 26-kilomeetrise sünnipäevajooksuga lõpetada. Peetagu see suusamaraton ilusti lumega ära ja siis võiks kevad küll juba tulla. Minu jaoks on seda talve juba piisavalt olnud…