Tartu Rattaralli (58 km)

Sel aastal võtsime Tartu Rattaralli virtuaalsõidu koos härra Jooksjaga ette ühel reede õhtul pärast tööpäeva lõppu. Kuna nädalavahetustel on ühel vaja korralikult pikki jookse teha ja teisel on aeg-ajalt keset päeva paar pildistamist või korteriühistu asjadega tegemist, polnudki seda Rallisõitu kuskile väga paigutada. Lisaks jäi maikuusse meie mõlema koroonavaktsiini 2. doos, seega tuli ka sellega arvestada. Valituks osutus 21. mai õhtu. Enne seda me kumbki mingisugust rattatrenni kordagi ei teinud. What else is new?

Kõige pingelisem oli kindlasti õhtuse liiklusega linnast välja saamine. Valisime kõrvalised tänavad ja võimalikult vähe valgusfoore. 25 minutit kulus läbi linna stardipunkti vangerdamiseks. Stardis nullisime kellad ja asusime teele. Nädal aega jutti oli vihma sadanud ja ümberringi oli küll vihmapilvi, kuid stardis paistis siiski päike, mis etteruttavalt saatis meid finišisse välja.

Esimesed kilomeetrid möödusid “mõnusalt” vastutuult rühkides. Minu õnneks murdis härra Jooksja tuult, seega ei pidanud ma kohe esimestega kilomeetritega pulssi lakke tõstma hakkama. 🙂 Kiiruse hoidsime tagasihoidliku, mõte oli lihtsalt kahekesi mõnusalt aega veeta ja see 58 km läbi tiksuda. Stardis sai räägitud, et kui suudaks keskmist kiirust umbkaudu 20 km/h juures hoida, siis on juba väga hästi. Tahtsin, et see rattasõit oleks mulle ka pika rahuliku trenni eest.

Pöördel Nõo poole jäin ma pikalt maantee äärde seisma, sest kui härra Jooksja suutis täpselt õigel hetkel maantee ületada, siis minust läks see hetk kuidagi mööda. 😅 Passisin üle minuti seal kohe kindlasti. Katkematu autode voog ühelt ja teiselt poolt. Lõpuks sain ka mina turvaliselt maanteest üle ja siis sai edasi juba väiksematel teedel sõita, kus pole mingit katkematut autoderida, kes sinust pahatihti ka väga lähedalt mööduda tahavad.

Nõos tahtis üks kiisu peaaegu ratta alla jääda, sest ta ei osanud unisena ratturite kiirust õigesti hinnata ja jäi meid hämmingus teele vaatama, kuid kerge pidurdus andis kiisule piisava aja oma teeületus edukalt lõpetada. Täpselt nagu ka eelmisel aastal, nägime ka sel aastal rattaralli jooksul rohkelt igasuguseid karvaseid ja sulelisi, alates kiisudest ja kutsudest, lõpetades värviliste lindude ja hobustega.

Alates Nõost polnud enam suuremat vastutuult rügamist. Mida õhtu poole edasi, seda vaiksemaks läks tuul üleüldiselt. Etteruttavalt: Tartusse jõudes valitses üldse täielik tuulevaikus. Seega kui eelmisel aastal oli lõik Nõost Kambjasse üks suur vastutuules rügamine, siis seekord oli täitsa vastupidi. Iga väiksemgi tõusuke muidugi võttis mul kohe keele vestile, aga ei midagi ülatamatut. Õnneks pulss langes samuti väga kiirelt.

Kambjast edasi oli rada veidi muudetud. Eeldan, et mingite teetööde tõttu? 🧐 Igal juhul tuli veidike taaskord suurema maantee ääres sõita, aga õnneks oli see lõik lühike. Kambjas oli vahetult enne meie saabumist vihma sadanud, teed olid väga märjad ja õhk tuntavalt jahedam. Vaatamata sellele, et mul olid jalas paksud ja soojad CEPi meriinoga talvesokid, hakkasid mu niigi jahedad varbakesed seal lõigul tõeliselt ära jäätuma. Tol hetkel kahetsesin küll, et mul normaalset rattavarust pole ühes kingakatetega. Mul pole hetkel enam isegi rattapükse, mida siis veel katetest rääkida, eksole. 😅

Õnneks kulges aga teekond allamäge, seega sai suurema vaevata normaalselt kiirust nautida. Kuniks tuli üks pööre vasakule, mis viis mind kruusateele. Ma olin väga pettunud ja üllatunud, et selline lõik ametlikult rajale sisse tehti. Samal ajal oli ärevus laes, sest mis te arvate, kellel oma rumaluse ja laiskuse tõttu polnud rattakoti varusisekummi kaasas?

Jep.

Mul.

Maanteerattaga kruusale. Oh jeesus. 🙄

Liikusin seal ettevaatlikult ja aeglaselt, ise pidevalt hinge kinni hoides, et kodust kõige kaugemas punktis nüüd halvimat ei juhtuks. Samal teel loomulikult pidi veel kitsal teel mööda sõitma veel ka suur veoauto, kelle eest ma ühes rattaga praktiliselt kraavi hüppama pidin. Kui viimaks selle kruusatee lõpp paistma hakkas, sain korraks rahulikumalt hingata. Ukerdasin seal lõigul vist peaaegu 10 minutit. Sinna lõigule jäi lõpuks maha eesmärks saada keskmine kiirus 20 km/h. Mis seal siis ikka.

Edasi läks jälle palju paremas tempos ja meeleolus kauni päikeseloojangu saatel. Kuniks olime vist veidi vähem kui 20 km kaugusel Tartust, kus mõlema varbad ja labajalad olid lõplikult ära jäätunud ja energiatase hakkas langema, sest kõht oli ootamatult tühjaks läinud. Meil loomulikult polnud ehtsatele amatööridele kohaselt kaasas ka spordijooki ega mingit snäkki, ainult tavaline vesi. Tegime väikse pausi, võimlesime natuke, et varbaid soojendada ja tagumik sadulavalust veidike vabamaks saada. 😂

Tartusse sisenemisel pööras aga rada jälle mõnusalt langevaks ja ei pidanud enam nii palju pingutama selle tühja energiapaagiga. Jalad olid uuesti jäätunud, kuid kodu praktiliselt juba paistis. Et aga Zeppelini juures meil veel 58 kilomeetri täitumisest veidike puudu oli, tegime Tigutorni juures väikse ringikese peale ning Aura juures sai raja ametlik pikkus täidetud.

Tehtud! 🎉

Suurt medalit, millega pilti teha, 21. mail veel kahjuks üles seatud polnud, see tuli paar päeva hiljem. Meie saime pilti teha Rattaralli lippude ja müstiliselt ilusa päikeseloojangu saatel. Igal juhul oli taaskord üks väärt Ralli. 🙂

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:56:35
  • Distants: 58 km
  • Keskmine kiirus: 19,7 km/h
  • Max kiirus: 43,5 km/h
  • Keskmine pulss: 133 bpm
  • Max pulss: 164 bpm

Tallink Maijooks (7 km)

Kirja pandud 20. mail 2021.

Maijooksul osalemise võimalus tekkis mul aprilli keskpaigas, kui selgus, et Maijooksu turunduse eest vastutav agentuur soovib taaskord kasutada 2018. aasta reklaamikampaania videosid ja fotosid, kus mind modelli/reklaamnäona kasutati. Üks osa minu töötasust olid taaskord tasuta osalused Linnajooksude sarja osavõistlustel ja lisaks loomulikult ka Maijooksul, kõik see nii mulle kui ka ühele kaaslasele. Niisiis tekkis mul võimalus jälle natuke mugavustsoonist välja tulla ja end 7-kilomeetrisel virtuaaljooksu distantsil veidike proovile panna.

Maikuu on mul tavapäraselt olnud töörindel rahulikum kuu, kus on võimalik isegi nädal-paar puhkust välja võtta. Kahjuks aga mitte sel aastal, sest toimumas on korraga nii palju asju, kus ka minu panus ja kompetents marjaks ära kulub. Veidike hullumeelne on kogu see kompott ja ootan juba nii väga suvist puhkuseperioodi juulis. 🙄 Lisaks ootas 15. mail mind ees COVID-19 vaktsineerimine 2. doosi Astra-Zeneca vaktsiiniga. Kuna 1. doosi järel märtsis oli mul paar päeva kõrvalmõjudest päris kehv olla ja võtsin pärast seda asju vaikses tempos, siis olin valmis, et pärast 2. doosi tuleb ka nädal-paar rahulikult võtta (õnneks oli 2. doos praktiliselt kõrvalmõjudevaba). Seega läksin oma Maijooksu virtuaaldistantsi läbima neljapäeva, 13. mai õhtul kell 21.30.

Taaskord polnud mul mitte mingeid eesmärke. 🤷🏻‍♀️ Plaan oli sarnane Maastikumaratoni virtuaaljooksuga: pulsikella väga palju ei vahi ja lähen liigutan end enesetunde järgi. Luban endale kiiremaid liigutusi kui tavaliselt, aga “hing paelaga kaelas” tunnet ei taha. Ilm oli imeliselt suvine, täiesti ideaalne üheks hiliseks jooksuringiks. Läksin oma lemmikule ringile läbi Supilinna, Supilinna spordipargi ja jõeäärsete kõnniteede. Teele sattus küll kaks valgusfoori, aga kuna mul mingit eesmärki polnud, siis neist oli mul üpris ükskõik.

Vaatamata hilisele kellaajale oli mul päris palju energiat ja muusika kõrvaklappides oli mõnus kaaslane. Esimesed kaks kilomeetrit tulid aegadega 6:50 ja 6:30, enesetunne oli igati hea. 🙂 Linnatänavad olid rahulikud, jõe paremkallas kesklinnast väljas samuti. 3. ja 4. kilomeeter kulgesid kergelt allamäge (Tähtvere tänav ja papliallee spordipargi juures) ja seal kasvas kiirus märkamatult, kilomeetriajad 6:10 ja 6:09.

Viies kilomeeter hakkas linna poole liikudes jälle kergelt ülesmäge kerima ja lisaks tuli ületada Kroonuaia sild. See sild on küll lühike, aga mul piisab praegu igast pisemast tõusust, et pulss tõuseks. Lasin tempo mõnusalt natuke allapoole (6:30) ja kulgesin aga edasi. 5 kilomeetrit pingutust on praegu minu jaoks juba päris suur asi.

Alates Delta majast oli jõeäärne tee paksult rahvast täis. Nagu laulupeo rongkäik. Igal juhul sai päris jooksuvõistluse emotsiooni kätte, omast arust suure hooga teistest inimestest muudkui mööda joostes. 😅 Tõele au andes tundubki 6 min/km tempo praegu nagu suuremat sorti kihutamine, kui oled pidanud varasemalt pikalt ainult kõndima ja alustasid sörkimist 8:30 tempost. Erinevus on märgatav, kuigi kunagi olid sellised tempod minu jaoks rahuliku jooksu tempod. Olid ajad!

See rahvast mööda laveerimine tõi aga kiireima kilomeetri ajaga 6:06. Veel viimane kilomeeter oli lõpuni minna ja ausalt öeldes siis juba tundsin, et olen täna tõesti pingutanud, eriti selle laveerimiskilomeetri järel. Veremaitset ei olnud, aga selline mõnus väss oli sees juba küll. Viimane kilomeeter viis mind veel üle Turu silla ja täpselt Turu tänava valgusfoori punase tule taga sai kellal 7,00 km täis.

Finiš! 🎉

Selleaastane Maijooks oli minu 100. spordisündmus. Päris kena kokkusattumus, et sajandaks sattus see võistlus, mida minu enda näoga reklaamitakse. 🙂 Sajanda jooksuvõistluseni on veel veidike minna, ilmselt jääb see juba järgmisesse aastasse. Loodetavasti on 100. jooksuvõistlus samuti midagi erilist.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 44:50
  • Distants: 7 km
  • Keskmine tempo: 6:24 min/km
  • Max tempo: 5:11 min/km
  • Keskmine pulss: 166 bpm
  • Max pulss: 179 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 169 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,92 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 279 ms
    • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%