Jooksmine lisab elule aastaid ja aastatesse elu.
Story as old as time. 12 nädalat maratonitrenni. 660 kilomeetrit. Plaanipärane kulgemine. Hea vorm. Kiired ettevalmistavad võistlused. Sellele kõigele järgneb viirushaigus maratoninädalal, mis tõmbab ajalistele eesmärkidele kriipsu peale. Olen seda nii mitu korda läbi teinud, et enam ei jõudnud isegi vihastada. Tõmbasin tööl enne puhkust sellise intensiivsusega päevi, et maratonile jõudsin mõelda alles reede õhtul, kui tuli asjad kokku pakkida. Maratonilt sõitsime otse Kreetale puhkama, seega pakkimist oli omajagu.
Siis oli veel see jalg. Parem jalg, mis sai Pärnus peaaegu täiskiiruselt Ringo topsi otsa ära väänatud. Asitõendid olid tossul selgelt näha:
Kui võistluse järel polnudki suurt miskit viga, ainult kerge ebamugavus, siis järgmise kahe päevaga läks ainult hullemaks. Tekkis korralik valu kahte punkti. Piirdusin ainult kõndimisega ja järgmise jooksu tegin alles päev enne maratoni. Suures plaanis midagi olulist ei kaotanud, maratoninädala trennid oleks nii ehk naa vaid lühikesed ja kerged. Tervem jalg on olulisem. Lisaks hakkasin tundma kipitust kurgus ja vastu reedet jäi öösel nina kinni. Täismäng.
Täis äng.
Pühapäevaks oli plaan selge: tuleb võtta, mis keha sellel päeval annab. See tähendab pulsi järgi ja tempole olulist tähelepanu pööramata. Esimesed 15 km alla 165, järgmised 15 alla 170, viimased 12 nagu kannatab. Kõigele tipuks on lõpuboss parem jalg, mis otsustab, kaugele üldse jõuan või kaugele joostes minna saab.
Stardikoridoris sain kokku Mariaga. Oleme temaga trennides läbinud julgelt neljakohalise arvu kilomeetreid ja Tallinnas jooksnud koos terve maratoni, aasta oli siis 2017. Võrus ja Pärnus olin mina sel aastal ainult natuke kiirem, aga Maria see-eest oli nüüd terve. Eraldi kokkuleppeid sõlmimata hakkasime koos minema.
Minu pulss oli kohe algusest saati piirajas, täpselt 165 juures. Hoidsin tagasi. Jalg oli tossudega parem kui muidu, aga tundsin ma oma kompromiteeritud kahte kohta algusest saati. Meiega liitus spontaanselt Maria Nepaali reisikaaslane Margus. Nemad muudkui jutustasid, minul oli enda keha jälgimisega palju tegemist.
Esimesed kilomeetrid läksid täitsa kiiresti, nii aja kui ka taju poolest. Rada oli igati tuttav: täpselt samad ringid sai tehtud 2023. aastal, kui ma lubasin, et sellel rajal ma enam kunagi Tallinna maratoni ei jookse. Tõele au andes ei meeldi see rada mulle ikka veel. Eks tolle korra kogemust varjutas salajane koroonaviirus, mille olemasolust oma kehas sain teada 1,5 päeva pärast maratoni. Ma ju räägin, maratoninädalal juhtub.
5 km: 0:29:41, split: 5:57 min/km, 1773. koht
Esimene lisaring sai tehtud ja asusime päriselt teele, iga sammuga stardist kaugemale. Keha oli okei, ei olnud mingit tugevat tunnet, aga polnud ka nii hull, nagu oleks võinud karta. Rada oli lihtne, pigem kergelt allamäge. Teadsime, et nendele lõikudele tuleb lõpus veel tagasi tulla. Hetkel liikusime umbes-täpselt 4:10 lõpuaja tempos, ca 5:55 min/km.
10 km: 0:58:45, split: 5:49 min/km, 1761. koht
Numbritel olid nimed peal ja päris palju elati nimeliselt kaasa. Kohati jooksime päris tugevas vihmasajus, aga tallinlased olid vaatamata varajasele pühapäevatunnile ja kehvale ilmale tulnud kodudest välja ja elasid tublisti kaasa. Palju rohkem inimesi kui 3 aastat tagasi, 11 aasta taguse ajaga ei saa isegi võrrelda. Jooksmiseks ilm aga sobis nagu kulda. Temperatuur 13–15 kraadi, pilves, mitte väga tuuline ja kerge vihm. Vähemalt ilm oli minu poolt.
15 km: 1:28:00, split: 5:51 min/km, 1748. koht
Loomaaia tõus oli täitsa märgatav. Muudkui hingasime, et sealt läbi tulla ja valmistuda viadukti tõusuks. Seekord olin selleks õuduseks vaimselt valmis, enam ei tulnud see šokina. Vahetult pärast viadukti sattusime lõpuks 4:15 tempopundile järele. Meie olime jätkuvalt 4:10 lõpuajas kinni. Jooksime nendega veidi maad koos, kuid joogipunktis on tempogrupis alati kitsas olelusvõitlus, seega järgmises joogipunktis tegime sealt sääred. Jätkasime jälle oma kolmese pundiga. Vahepeal nägime juba tagasiteel härra Jooksjat, kes lonkis tavapärasest hulka aeglasemas tempo ja jõudis hõigata, et jalg ei tööta. Soovitasin lihtsalt lõpuni joosta. Tegelikult muretsesin väga, arvestades, et eelmise aasta Tallinna poolik lõppes tal joostes murdunud metatarsali ja pika vigastuspausiga.
20 km: 1:58:19, split: 6:04 min/km, 1733. koht
Margus, kes oli Harku kandis jõudnud oma koduradadele, hoiatas meid ette, milline lõik meid ees ootab. Me olime Mariaga mõlemad maratoni sees seda hullu tõusu, keset ei midagit, juba enne jooksnud. Kummalgi polnud sellest ilusaid mälestusi. Paar kilomeetrit jubedust. Hüperfookus ja millelegi mõtlemata lihtsalt üles jooksmine. Poolmaratoni märgis oli Linda meile perega kaasa elamas, esimene tuttav nägu raja ääres, andis kohe jõudu juurde. Sealt oli veel lauget tõusu minna. Ootasin, et see raske koht läbi saaks.
21,1 km: 2:04:48, split: 5:54 min/km, 1721. koht
Kuskil 23 km kandis sai hakata lõpuks mäest alla jooksma. Maria jäi maha, edasi liikusin mina koos Margusega. Isegi jutustasime natuke, ta jagas oma eredaid reisimuljeid ja maratonide kogemusi. Selgus, et käisime Kilimanjarol sama giidiga, samal aastal ja isegi vist samas kuus. Nemad käisid täpselt meie grupi järel. Maailm on väike, Eesti seda enam.
25 km: 2:27:43, split: 5:53 min/km, 1701. koht
Pöörates tagasi Õismäele, oli peatselt 28 km täis ja tundsin, kuidas maraton hakkab mind kätte saama. Umbes samas kohas sain ma kolm aastat tagasi oma elu raskeima haamri. Võtsin ära oma neljanda geeli, mis korraks turgutas. Margus vajus kergema sammuga eest ära. Jäin üksinda jooksma. Algasid kilomeetrid, kus nägin pidevalt ühte Läti tüdrukut. Kui ta kõndima hakkas, läksin jupp maad ette, kui ta jälle jooksis, siis ta möödus minust. Nii me kulgesime kilomeetreid.
30 km: 2:57:26, split: 5:57 min/km, 1640. koht
Maraton oli alanud. See polnud päris haamer, aga see oli maraton. Teadsin, et järgmised 12 km kella ei vaata, see on vaimne võitlus. Tuleb hoida fookust, lihtsalt joosta, mitte üle mõelda ega dramatiseerida. See on lihtsalt üks pikk jooks. Järgmise joogipunkti, järgmise geeli, järgmise pöörde, järgmise kaasaelajani. Vaimne mäng, et mõte keha võitluselt eemale juhtida.
Iga kilomeeter oli tuttav ja pealuu sisse kirjutatud. Sama rada, mida ka poolmaratonidel olen kõik need korrad juba jooksnud. Kahjuks tähendas see ka teadmist, et kõik see maa on hiilivalt ülesmäge. Kilomeetrid 30–36 olid kõige raskemad, sest Pikk Hermann, finiš oli näha, aga nii kaugel. Pea tahtis ikka vahepeal arvutada, kui palju täpselt minna on, mis see ajaliselt tähendab. Tunne oli selline, nagu seisaksin ühel kohal paigal, kuigi tegelikult tempos katastroofilist langust ei olnud, täitsa selline vastuvõetav stsenaarium maratoni kohta, ca 5–20 sekundit kilomeetrile. Kui enne olid kilomeetrid napilt alla kuue, siis nüüd veidi üle kuue minuti kilomeetri kohta. Tegelikult oli kõik kontrolli all, eriti arvestades, millisest haprast seisust sellele maratonile mindi.
35 km: 3:28:05, split: 6:08 min/km, 1565. koht
Aitas seal geel või midagi muud, aga pärast Stroomi randa suutsin end koguda ja otsisin selga, kelle järel need viimased rasked kilomeetrid võtta. Kolde puiestee tõusul nägin neid kaht naist, keda olime täitsa maratoni alguses märganud, kellel olid särkidel kirjas “Viljari naine” ja “Ei ole Viljari naine”. Nemad tundusid liikuvat heas ühtlases tempos, millega kuidagi on võimalik kaasa minna. Seal samas möödus meist Cris, kellele soovisin edu, tema läks täitsa omas tempos.
Ma ei tea, kas need naised väga hindasid, et neil need kilomeetrid hammastega kaasas rippusin, aga nad aitasid mind tohutult. Ristiku tänaval möödusin Margusest. Koplis oli Kopli sörk hoogsalt kaasa elamas, veelgi marulisemalt kui varem. Kui keegi tahab unustada argielu mured ja olla täielikult hetkes, siis soovitan neil joosta üks maraton ja läbida kilomeetrid 36-40. Miski ei tee pead vabamaks.
40 km: 3:59:32, split: 6:18 min/km, 1505. koht
Viimased kaks kilomeetrit. Kahjuks kell näitas juba üpris algusest peale, et see rada ei jää pelgalt 42,2 km pikkuseks, vaid tuleb lisa. Numbrite mäng. Rühkisin ikka oma kuldse duo sabas. Nemad tõstsid tempot. Püsisin nendega kuni viimase kilomeetrini. Siis jäi kõik minu teha.
Iga jooks saab ükskord otsa. Ka see maraton. Viimased meetrid. Ootasin, millal Park Inn hotell paistma hakkab, siis pole enam viimase vasakpöördeni palju minna. Kell värises 42 kilomeetri täitumisel. Muudkui ülesmäge, pööre ja lõpuks paistab finiš. Need lõpumeetrid Tallinnas on hullemad kui Lossi tõus Tartus, aga iga jooks ja iga tõus saab ükskord otsa.
42,195 km: 4:12:21
Arvestades asjaolusid, oleks olnud patt viriseda. Paremini poleks saanudki. Jalg oli elus ja tõi mind joostes finišisse. Keha kandis lõpuni. Mina surusin taaskord ego alla ja jooksin oma parima võimaliku maratoni, minnes püüdma seda, mis on reaalne, mitte seda, mis on irratsionaalne unistus.
Küll tuleb veel see kord, kus kõik klapib, trennid on tehtud, keha on terve, ilm on ideaalne ja kõik eesmärgid saavad täidetud. Küll ta tuleb. Selleks tuleb peenhäälestada oma maratonieelsed nädalad, end mitte lolliks töötada ja leida veidike õnne. Samas ei tohi unustada, et jooksmine on meie hobi, mitte töö.
Selline oli minu 12. täispika maratoni lugu, täpselt 11 aastat pärast minu esimest, täpselt samas linnas, samal kuu- ja nädalapäeval.
Kokkuvõttes:
- Aeg: 4:12:21
- Distants: 42,192 km (minu kell: 42,49 km)
- Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:56 min/km)
- Max tempo: 5:05 min/km
- Keskmine pulss: 166 l/min
- Max pulss: 179 l/min
- Koht: 1510/2505
- Koht naiste seas: 275/640
- Koht N vanusegrupis: 157/351
- Jooksu dünaamika:
- Keskmine sammu tihedus: 174 spm
- Keskmine sammu pikkus: 0,96 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
- Keskmine puuteaeg maaga: 266 ms
- Vasakul jalal olin 50,8% ajast ja paremal 49,2%
- Kulutatud kalorid: 3112 kcal
