Nourish, Train & Flourish

Ilus elu Portugalis jätkub. Viisin end rütmi, kus päevas tegin kaks jooksu: hommikul ja õhtul. Üks neist lühike rahulik jooks, teine kas intensiivsem kiiruslik trenn või pikem rahulik trenn. Vähemalt üks metsaradadel. Päeval võimalus rahulikult puhata ja päikselist sooja ilma nautida. See rütm toimib ikka väga hästi.

Esmaspäev: fartlek | õhtujooks. Kolmas trennipäev, viimane enne puhkepäeva. Otsustasin esimese asjana hommikul fartleki ära teha. Ilmselt oleks mõistlikum olnud see õhtusse jätta, nagu siin aja jooksul õppinud olen, aga hommik oli ka okei. Vähemalt polnud päike veel nii intensiivne ja temperatuur mõnusalt jahe, 13-14 kraadi ringis. Tegin sama trenni, mis JJV punt koduses Eestis samal päeval:

15′ soojendus Z2
5x 2’ Z4 + 2’ Z3:
- Z4: 5:26, 5:19, 5:22, 5:21, 5:34 min/km
- Z3: 5:56, 6:13, 6:33, 6:15, 6:12 min/km
15′ lõdvestus Z2

Jooksu ajal oli tunne, et jalad üldse ei liigu ja tempos mingit erinevust ei ole. Pärast analüüsides selgus, et jalad jooksid täitsa kenasti ja eri tsoonides olid tempod kenasti erinevad, nii nagu peab. Pulssi oli üpris raske üles, st 4. tsooni saada, sest keha oli väsinud. Pigem tuli Z4 asemel Z3 lõpp ja Z3 lõikudes Z3 algus. Aga pole vigu. Täitsa kena fartlek. (7,55 km, 6:51 min/km, 147 l/min)

Õhtul tegin kerge rahuliku jooksu. Kartsin väga valusaid ja kangeid jalgu pärast hommikust fartlekki, tegelikkuses olid jalad päris head ja mõnusalt lennukas tunne oli sees. Jooksin (tõusudega) metsaradu ja viskasin Kaidi Kiviojale käppa. (4,52 km, 6:55 min/km, 143 l/min)

Teisipäev: trennivaba. Puhkepäev ehk doing nothing. Tšillisin, ujusin basseinis ja ookeanis, käisin pesu pesemas, jalutasin, lugesin raamatut.

Kolmapäev: hommikujooks | rahulik jooks. Alustasin “laagri” teise treeningplokiga. Käisime härra Jooksjaga teisel pool Monte Gordot uutel metsaradadel, kus kohati oli kaktuseid rohkem kui mände. Vaatasime ilusaid eramaju ja nautisime järjekordset päikselist hommikut. Pika varrukaga hakkas täitsa palav. Ulme kevad siin Portugalis. (6,6 km, 7:14 min/km, 136 l/min)

Õhtul käisin mõnusal rahulikul metsajooksul. Algus oli tohutult palav, Garmini andmetel 26 kraadi. Võis täitsa nii olla, eriti metsa vahel tuulevaikuses. Õnneks vajus päike kiirelt madalamale ja siis tuli see imeline jooksja tunne, nagu võiks jooksma jäädagi: kerge, lennukas, pingutusevaba. Täielik rõõm. (10,07 km, 7:11 min/km, 142 l/min)

Neljapäev: hommikujooks | Cooperi test. Mul oli hommikust peale väike ärevus sees, sest teadsin, et õhtul tuleb Cooperi test. Hommikul tegin 40-minutilise kerge jooksu. Nagu igal hommikul oli ka seekord pulss madal ja pigem oleks võinud jalgu natuke kiiremini liigutada, kui nad vaid oleks tahtnud hommikul kiiremini liikuda. (5,64 km, 7:13 min/km, 139 l/min)

Õhtul ootas Cooper. Tegin härra Jooksjaga kokkuleppe, et ta teeb oma rahuliku trenni ära ja siis tuleb aitab mul Cooperis tempot hoida. Minu kiireim tempo on ju tema rahuliku jooksu tempo, seega pole probleemi. Tiksusin soojenduseks 2 km, tegin mingid jooksuharjutused ja lahtijooksud. Ärev oli olla. Vähemalt ilm oli pilves ja suts alla 20 kraadi, ideaalne.

Siis ootas Cooper, 12 minutit rasket pingutust. Jalad ei olnud halvad, aga väsimus oli neis ikka sees. Kuna jaanuaris jooksin Cooperi tempoga 5:10 (2325 meetrit), siis seekord hindasin, et 2400 meetrit ja 5:00 tempo võiks olla reaalne. See sai plaaniks ette võetud. Panime stardist minema, ees 2,5 kilomeetrit sirget asfalti. See on tegelikult rattatee, aga kõik kõvemad jooksjad jooksevad seal igapäevaselt ja see on kõigi poolt aktsepteeritud. Võin siis ehk minagi seal need 12 minutit joosta.

Alguse tempo tundus kohe jube kiire. Jõudsin mõelda, et kui see on 5:00, siis sellega ma küll 12 minutit joosta ei jõua. Mul endal oli kellal vaid lap time ja pulss ees, autolapi pikkuseks seadistasin 400 meetrit, vaja joosta 6 tk ja igaüks ajaga alla 2:00. Tegelikkuses oli alguse tempo 4:45. Siis võttis härra Jooksja tempot hästi natuke maha ja sellega hakkasime minema. Pulss purjetas 178-180 ringis, aga jõudsin pingutada. 400m lapid tulid 1:56 kanti. Peatselt oligi jäänud viimane 400 meetrit. Järsku oli tee peale ennast üks auto ette parkinud. Pidime hüppama üle äärekivi maastikuteele, kus tavaliselt jooksen, ja siis tagasi rattateele. Eks see natuke ikka segas rütmi, aga pole hullu. Viimase minutiga lisasin veel tempot ja test sai lukku 2480 meetri peal.

See on minu kohta väga hea tulemus. 8 nädalaga sai lisatud 155 meetrit, mis on märgatav arengu näitaja. Olen Cooperit jooksnud alates 2015. aastast 11 korda ja see oli paremuselt 6. tulemus. Jaanuarikuine oli 10. Viimati jooksin sama tulemuse 2019. aasta jaanuaris. Näiteks 2018. aasta märtsi alguses jooksin 2430 meetrit. Sama aasta sügisel jooksin maratonis oma siiani kehtiva isikliku rekordi 3:51:02. Ma ei ütle, et ma nüüd sügisel alla 4 tunni maratoni jookseks, jääme siiski realistideks, aga ma olen väga õnnelik seekordse Cooperi testi tulemuse üle. See näitab, et liigun õiges suunas.

Reede: rahulik jooks | õhtujooks | ÜKE. Reede oli üks kummaline päev. Hommikul tegin ära põhitreeningu ehk tund aega rahulikku jooksu. Võtsin jälle maastikul tõuse, piilusin korraks Vila Real de Santo Antoniosse ja tulin mööda metsateed hotelli tagasi. (8,38 km, 7:12 min/km, 138 l/min)

Siis rentisime rattad, sõitsime Vila Reali ja edas laevaga 15 minutit Ayamontesse, Hispaaniasse. Jalutasime, nautisime väikelinna melu ja mõnusaid kohvikuid ning sättisime end laevaga kodu poole tagasi. Ratastega sõitsime korra veel muulile, Portugali kagutippu, ja siis juba hotelli tagasi.

Ma olin tolleks õhtuks nii läbi omadega, aga ei tahtnud plaanitud õhtujooksu ja ÜKEt kuidagi ära ka jätta. Suure surmaga jooksin oma 30 minutit ära, null energiat ja jalad täitsa tühjad. (4,11 km, 7:18 min/km, 131 l/min) Tegin kiirelt härra Jooksja treeningplaanis olnud kerelihaste ÜKE peale ja saigi see päev lukku. (21 min, 90 l/min) Hirmuga mõtlesin järgmise õhtu pika jooksu peale.

Laupäev: hommikujooks | pikk jooks. Hommikujooksu tegin suuremalt jaolt lahtisel liival ja rannal, tahtsin natuke vaheldust tavalistele teedele. Natuke oli ukerdamist ja hullematel lõikudel kõndisin, aga vähemalt oli ilus. (4,3 km, 7:42 min/km, 137 l/min)

Päeval nautisin basseini ääres pikutamist ja ujumist, pärastlõunal tegin väikese lõunatudu ja töötlesin valusaid jalgu külmageeli ja kompressiooniga. Tundub, et sellest kõigest oli kasu.

Õhtune pikk jooks toimus taaskord ideaaltingimustes, napilt alla 20 kraadi sooja, väike tuuleke, poolpilvine ja loojuv päike. Joonistasin 2-tunnise ringi Garminis valmis ja hakkasin minema. Enesetunne oli täitsa okei ja jalad tegid oluliselt paremini koostööd kui hommikul. Tempo hakkas iga kilomeetriga paranema ja pulss püsis ilusti alla 143. Kuskil kuuendal kilomeetril hakkasid kilomeetrid alla 7 minuti kinni tiksuma ja nii jäi lõpuni. Ma ei suutnud seda uskuda: sellise kilometraaži pealt selline jooks ja enesetunne. Lihtsalt oli üks väga hea jooks, Portugalis oleku pikim. Päikeseloojangu saatel jõudsin mööda metsateid tagasi Monte Gordosse, tegin veel viimased 15 minutit ära ja läksin otse jalgupidi jahedasse ookeanisse. Super lõpp nädalale ja laagri 2. treeningplokile. (17,38 km, 6:55 min/km, 140 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Puhkan oma väsinud jalgu ja keha, et järgmiseks plokiks valmis saada. Portugali elu on jätkuvalt ilus.

Kokkuvõttes:

Sel nädalal sai joostud 77 kilomeetrit. See on minu tavapärasest nädalast umbes-täpselt 2 korda rohkem. Puhkusel olemine võimaldab neid kilomeetreid koguda, sest kogu trennist väljapoole jääv aeg läheb puhkamiseks ja taastumiseks, tööd tegema ei pea, rääkimata söögitegemisest ja muudest olmetegevustest. Puhka ja jookse. Jooksurajad on vahelduvad ja jalgadele leebed. Ei saa üldse kurta.

Jäänud on kolm viimast päeva siin Monte Gordos. Plaanis on veel päris palju trenni ära teha, jätkuvalt iga päev ookeanis ujuda ja nautida häid sööke. Neljapäeval sõidame pika bussireisiga Lissaboni ja reede varahommikul asume kodu poole teele. Nädalavahetusel saab juba Eestis trennidega jätkata. Loodetavasti on kevad selleks ajaks Tartusse kohale jõudnud: oli ju diil, et kui kolm nädalat ära olen olnud, naasen talve asemel helgesse Eesti kevadesse.

Esmaspäev: rahulik jooks. Konverents INTED2023 sai alguse. Tegime kolleegidega kaks ühist ettekannet ja kuulasime mitmeid ettekandeid ning osalesime töötubades. Taaskord väga huvitavad teemad ja hea korraldusega konverents. Õhtul läks bossiga väikesele jooksuringile. Jalad olid jumala tühjad ja väsimus suur, aga vähemalt sai end pika päeva järel värskes õhus liigutada. (5,4 km, 7:39 min/km, 131 l/min)

Teisipäev: trennivaba. Täispikk konverentsipäev. Hommikul pakuti meile väikest jooga töötuba, kus oli väga mõnus kangeid ja ära istutud lihaseid veidike venitada.

Kolmapäev: trennivaba. Ikka veel konverentsil. Õhtul veebikoosolek, mille järel oleks tahtnud otse puhkusele ära sõita. I was so done.

Neljapäev: fartlek. Neljapäeva hommikut Valencias alustasin kiire fartlekiga. 4 korda: 4 minutit 3. tsoonis ja 4 minutit 4. tsoonis, rahulik jooks alla ja peale. Ma olin mitu ööd järjest vähe ja halvasti maganud, eelmisel päeval päris mitukümmend sammu ringi tallunud, vähe söönud ja täiesti energiast tühi. Kuskil poole jooksu pealt tundsin, kuidas kett käis maha ja energia sai otsa. Jooksin oma jooksu ära, aga erilist kvaliteeti sealt otsida pole mõtet. Vähemalt sai pea tühjemaks ja mõtted selgemaks. (7,42 km, 6:35 min/km, 155 l/min)

Päeva esimeses pooles külastasime Valencia Polütehnilist Ülikooli ja sealsed toredad kolleegid viisid väga lahkelt meid pärastlõunal, kui tööjutud said räägitud, kohalikku tulefestivali vaatama. Nautisime veel kohalikku toitu ja arhitektuuri ning oligi aeg kott kokku pakkida, et järgmisel hommikul edasi liikuda.

Reede: trennivaba. Minu puhkuse algus ja transiidipäev. Valenciast lennukiga Lissaboni ja sealt bussiga viis tundi Portugali kagutippu, Monte Gordosse. Napilt jõudsime bussile, sest kõik lennud hilinesid ja pagasit ootasime ka päris kaua. Kes mäletab 2017. aasta Portugali laagrit, teab seda kohta hästi. Mina olin lõpuks kohale jõudes väsinud, aga härra Jooksja oli selleks hetkeks juba peaaegu 24 tundi reisinud. Tegime minijalutuskäigu, et minu 10 000 sammu täis saada, ja nägime imelist kuutõusu. Hea oli kohal olla. Puhkus alaku!

Imeilus heleroheline Portugal!

Laupäev: rahulik jooks | õhtujooks. Alustasime päeva pika tudu ja hilise hommikuga, et veidike enne trenne välja puhata. Jooksma saime seega alles lõuna ajal. Juba nägime esimesi eestlasi, kes jooksulaagris kilomeetreid koguvad. Õues oli juba 23 kraadi ja päike tugev, UV faktor 6. Päris harjumatu, kuid ikkagi nii mõnus koht jooksmiseks. Ei mäletanud kohalikke radu täpselt, seega sain veidi lahtise liivaga teid pidi mütata, kuid pole vigu. Monte Gordo, see loodus, see ookean, need kaunid vaheldusrikkad jooksurajad… See on imeline koht! (7,9 km, 7:36 min/km, 145 l/min)

Pärast jooksu tegime kiirelt mõned plangud, nagu härra Jooksja treeningplaanis kirjas. Seejärel tõmbasime ujumisriided selga ja läksime ookeani uudistama. Internet arvab, et vesi peaks siin praegu olema 15–16 kraadi, ilmselt umbes nii ongi. Isegi mina käisin ujumas ära ja õhtul vedasin omal initsiatiivil härra Jooksja endaga vette kaasa. Minu jaoks paras taliujumine, aga väga mõnus.

Õhtul käisin lühikesel 40-minutilisel jooksutiirul, nautisin ilusat päikeseloojangut ja mõnusalt jahedamat õhku (5,29 km, 7:39 min/km, 140 l/min). Tegime otsuse, et pikka jooksu keskpäevases päikeses tegema ei hakka ja võimalusel lükkame kõik trennid hommiku või õhtu peale. Õhtul sõime hotelli buffees kahe suupoolega kalmaari ja kala ning nautisime kohalikke hõrgutisi. Kuus aastat hiljem on selle hotelli menüü ikka sama hiilgav. Majutuse hinda arvestades on siinne olemine lausa luksuslik.

Pühapäev: pikk jooks | õhtujooks. Hommikul oleks hea meelega pikalt magada tahtnud, kuid ilmaennustus ei andnud armu ja pikale jooksule tuli minna vara. Väike snäkk, pudelitäis spordijooki, päikesekreem peale ja minek. Minul oli plaanis joosta 1:45, ca 14 km. Joonistasin eelmisel õhtul endale ringi valmis ja tõmbasin raja kella, et poleks karta jälle kuskil metsa vahel valepöörde tõttu äraeksimist. Töötas kuldselt. Imekombel tuli jooks tõusvas tempos ja enesetunne läks ka iga kilomeetriga paremaks. Oli mõnusalt jahe, Vila Reali jõudes oli Guidiana jõe kohal nii paks külm udu, et lausa külm hakkas. Siis tõusis päike aga piisavalt kõrgele ja oli hea jälle päikese eest metsa varju jõuda. Väga hea jooks. (14,36 km, 7:20 min/km, 139 l/min)

Kella 10st sõime hommikusöögi ära ja suundusime basseini äärde pikutama. Lebotasime niisama, käisime mitu korda ujumas ja siis suundusime ka ookeanisuplusele. Ujusin kohe pikalt ja mitu korda. Väga kauaks päikese kätte jääda ei tahtnud, sest vaatamata päikesekreemile ja surfisärgile kippus üks meist ikka natuke ära põlema. Juba oligi aeg lõunaks ja väikeseks uinakuks.

Õhtujooksule läksime kella 17.30 paiku. Härra Jooksjal õhtujooksu kavas polnud, aga ta tuli lihtsalt minuga kaasa. Ma kasutasin kohe võimalust ja sain paar toredat jooksupilti ja -videot. Läksime spontaanselt asfaldilt hoopis sinna liivarajale, kus ma eile kogemata käisin. Õhtul oli seal veel ilusam. Maapealne paradiis! (4,33 km, 7:53 min/km, 134 min/km)