Kodublogi: jõuluks koju?

Artikkel ilmus 8. aprillil 2019 PM Kodustiil portaalis.

Eelmises kirjatükis mainisin ma lühidalt, et 2020. aasta märtsiks peavad meie ehitustööd seoses ehitusteatise “kehtivuse” lõppemisega läbi saama ja korter täielikult valmima. See ajab praeguses seisus olemise üpris ärevaks. Et seda ärevust natukenegi vähemaks saada, otsustasin natuke tööde nimekirjale koos kalendriga otsa vaadata.

Aprill

Käesolev kuu algas ühe olulise tööga, mida me iseseisvalt teha ei saa: gaasiga. Gaasifirma leidmine oli paras peavalu, sest osad ettevõtted ilmselgelt nii väikeste tööde tegemisest huvitatud ei ole, sest enamus neist ei vaevunud isegi päringule vastama. Facebooki grupi soovitusel leidsime lõpuks ettevõtte, kes kiirelt meid graafikusse vahele võttis ja tunnikesega vajaliku töö ära tegi. Kui keegi otsib Tartus gaasifirmat, siis meil oli hea kogemus Labidakäsi OÜ-ga.

Gaasiarvesti sai ümber (st madalamale) paigutatud ja lisatud uus voolik, millega tulevikus oma uue gaasipliidi ühendame. Gaasiarvesti jääb nurgakapi sisse, mitte seina taha, seega on kõik kenasti seaduspärane. Gaasiga on kuni köögi valmimiseni seega kõik nüüd korras.

Aprilli keskel võtame koos minu pere abikätega ette viimased lammutustööd meie korteris. Kõigepealt kolime köögi poolikusse elutuppa ja sauna, siis võtame lahti vana põranda, veame välja viimase mulla- ja liiva põranda alt, paneme paika uued laagid, villa ja OSB. Enne põranda kinnipanekut peavad olema kõikvõimalikud veetorud, elektrijuhtmed ja kanalisatsioonitorud paigas (sh köögis ja tehnoruumis), sest pärast selle põranda paikasaamist ei ole võimalik neid kuskilt mujalt enam visuaalselt kenasti, st peidetud kujul vedada. Minu ülesanne on veelkord kõik enda tehtud tehnosüsteemide detailplaanid üle kontrollida, et midagi meelest poleks läinud.

Aprillis tahaks ajutise köögi tagasi köögi või söögitoa alale tõsta, kuid arvestama peab sellega, et see edasistel töödel jalgu ei jääks. Üles peaks ehitama ajutise seina tellisseina ja köögi vahele, et saaksin ilma kogu elamist tolmutamata hakata vaikselt tellisseina krohvist puhastama ja restaureerima.

Kõigeks selleks on meil vaid napp nädal ja suures osas ei saa mina oma igapäevatöö tõttu elukaaslasel abiks olla, seega on ajakava väga pingeline.

Mai

Mais on meil remonditöödeks vaid üks nädal. Ideaalis jõuaksime saunas kõik vajalikud vidinad paika panna ning juhtmed-kaablid ära vedada – saaks ka mõne kastitäie asju jälle üles riputada, et mitte neid pidevalt ühest kohast teise tõsta – ning saun PIR plaadini valmis ehitada.

Saun ise ei ole esimene prioriteet, aga ilus oleks selle mustemate töödega enne ühele poole saada, kui elutuba valmis saab, sest vastasel juhul peame läbi kogu elamise villade jm materjaliga tolmutama. Saun on hetkel peaaegu tervenisti villa all ja üpris palju ettevalmistustöid on tehtud, sh juba ammu on paigas kanalisatsioon ja valatud põrand, märtsis sai paigaldatud hüdroisolatsioon, keraamilised plaadid ja kõik ilusti ära silikoonitud. Laudise paigalduse ja saunalava ehituse jätame hilisemaks, see pole enam õnneks ka nii must töö.

Lisaks saunale võiks maikuus valmida viimane puuduolev vahesein köögi ja esiku vahel, kõik viimased seinajupid saada villa, OSB ja kipsi alla, et mina saaksin elukaaslase äraoleku ajal tegeleda pahteldamise ja lihvimisega. Ma veidi kahtlen, kas me selleni jõuame, eriti arvestades, kui palju igasuguseid pistikupesade ja torude asukohti jms tuleb paigaldusel seintesse sisse lõigata, aga unistada ju võib… Samuti jääb minu ülesandeks tellisseinalt krohvi eemaldamine ja seina restaureerimine.

Juuni, juuli ja august

Juunis on meil remontimiseks kaks nädalat, üks kuu alguses ja teine lõpus; juulis kaks nädalat; augustis üks. Kokku vaid viis nädalat, millest kolm ei ole minul puhkusenädalad, vaid tihe tööaeg, ja lõputu nimekiri remonditöid. Paljud neist veel sellised, mida kõige mugavam ja mõistlikum ongi just soojadel suvekuudel teha. Mul läheb praegu juba sellele kõigele mõeldes süda pahaks…

Ilmselt tuleb juunikuus tegeleda veel viimaste seinte pahteldamise ja lihvimisega. Esikust on vaja elektrikilp koos kõikvõimalike kaablitega tõsta ringi trepikotta ning seejärel kinni panna hetkel esiku seinas olev tühimik. Kontor ja elutuba on meil juba õnneks pahteldatud, lihvitud ja krunditud (tuleb teha paar üksikut pahtliparandust), aga köök, söögituba ja esik vajavad veel kruntimist. Kui tolmused tööd on lõppenud, saan õlivahaga ära viimistleda nähtavaks jäävad talad ning postid. Seejärel saab köögis ja elutoas paarile seinajupile paigaldada laudise. Vahepeal tuleb ära paigaldada tehnoruumi uks, tehnoruumi elektripistikud ja valgustus.

Viimaseid iluprotseduure ja tihendeid vajavad veel peaaegu kõik aknad. Ajalugu näitab, et seda ajakulu ei saa alahinnata. Samuti on vaja korda teha kaks aknapõske, mis hetkel on veel viimistlemata.

Tehnosüsteemide osas oleks õudselt hea, kui saaks suvel ventilatsiooniseadme ostetud ja ühendatud. Torud on juba tükk aega laes paigas, aga neist pole midagi tolku, kui seadet ju ei ole. Mul on kuri kahtlus, et tegelikult peaksime soojaks ja ilusaks saama ka selle trepikoja seina, kuhu ventilatsiooniseade paigaldatakse, aga ma ei kujuta ette, kellel selleks veel aega on. Lisaks sellele tuleb meil köögikubu jaoks toru läbi vahelae viia. Suvekuudel tahaks viimaks jõuda ka korterisse kolmefaasilise voolu toomiseni, mis on meil juba piinlikult kauaks venima jäänud (loe: enam-vähem aasta aega).

Minu suur töö saab olema ca 50 ruutmeetri laelaudise ja põrandalaua katmine mitme kihi Osmo õlivahaga. Seda tööd oleks eriti hea teha kuiva ilmaga õues, kuna toimingud õlivahaga nõuavad head ventilatsiooni. Kui head ilma sugugi ei anta, peame sellega kuskil elutoas hakkama saama. Neljameetrised laelauad, “ei suuda” nende käsitlemist ära oodata…

Tore oleks suvekuudel laelaudise paigaldusega isegi lõpuni jõuda. Paigaldus ei ole tegelikult väga õudne tegevus, kui kõik materjal saab ette valmistatud, sest vill, aurutõke ja roov on meil juba paigaldatud. Idee järgi peaks see üpris kiiresti minna, kui seda kahe inimesega teha. Suvel võiks meie elektrik jõuda ka kogu valgustuse paigaldamiseni: oleks jube tore, kui järgmisi töid saaks juba normaalse valgusega teha.

Viie nädala sisse võiks pärast laelaua paigaldust mahtuda ka kõigi seinte krundi ja ühe kihi toonitud värvi alla saamine. See on taaskord töö, mis on puhtalt minu rida, mida saan kenasti üksinda õhtuti pärast tööd ja trenni teha.

September

Samuti üks ainus nädal on meie septembris saadaolev ajaressurss. Reaalsuses ma kardan, et oleme minu ajaplaanist selleks ajaks juba selgelt maha jäänud, aga kui peaks juhtuma ime, siis tegeleks mu elukaaslane septembris sauna puidutöödega, kerise ja lisavidinate paigaldusega ja leiliruumi lava ehitamisega. Oleks tore, kui see saaks tehtud enne kogu korterisse põrandalaua paigaldust, et uut põrandat maksimaalselt säästa. Kui see juhtub hiljem, siis saame hakkama, aga teeme oma elu lihtsalt ise tülikamaks.

Oktoober ja november

Oktoobris võiks asjad tõepoolest olla jõudnud sinnamaani, et saaksime olemasoleva ajaga, mida on tavapärane üks nädal, paigaldatud kogu korteri põrandalauad. See tähendab kõvasti liimimist, puurimist ja kruvimist. Ma kipun arvama, et läheb veidi kauem ja töö venib järgmisesse kuusse, aga suurem osa võiks valmis saada.

Samal ajal kui elukaaslane Eestist ära on, saan mina tegeleda uute põrandate katmisega, et seintele viimane kiht värvi peale kanda. Tahan viimase värvimise jätta nimelt pärast põrandalaua paigaldust, sest laudade paigaldusel võib ikka juhtuda, et mõne seina pihta tuleb mõni kriim või täke, mida parandada on tarvis. Kui seinad on värvitud, saab elektrik tulla kõiki elektripistikuid paigaldama. Ja neid on siin majas ikka palju. See on ilmselt mitme päeva töö, kui isegi mitte terve nädala töö.

Seejärel saan üksinda põrandale viimaste õlivaha kihtide pealekandmisega tegeleda: see on alati minu töö olnud. Pole midagi keerulist, aga lihtsalt ajakulukas kuivamise ootamise tõttu.

Kui põrandad on paigas, saab ära tellida korteri ukse, esikukapi liuguksed ja tuua IKEAst kapile sisu. Samuti saab tasapisi mööblit ja tehnikat ostma hakata: kontorisse, elutuppa, söögituppa ja kööki. Mööbli kokkupanek võib samuti olla minu (hilis)õhtune nokitsemine. Ehk saab mõnel nädalavahetusel ka mõne LEGO-sõbra appi kutsuda. Õnneks on inimesi, kes lausa armastavad IKEA mööbli kokkupanekut.

Detsember

Kui kõik tõepoolest on kulgenud plaanipäraselt, on finišisirge juba käega katsuda ja aasta lõpuni jäänud kaks remondinädalat. Kui põrandad on paigas, saab asuda selle viimase siseukse juurde, mis hetkel nurgas oma aega ootab: vanade restaureeritud uste puhul ei ole see paari tunni, vaid pigem paari päeva töö. Korteri ning trepikoja vahelise uue ukse peame paika saama. Viimase ehituse ja viimistluse valdkonda kuuluva tööna on vaja paigaldada kõik ukse-, akna-, lae- ja põrandaliistud.

Kui aasta lõpus jõuaksime tõepoolest juba köögimööbli ja -tehnika soetamise ning paigalduseni, oleks kõik minu unistused täitunud üle ootuste. Kuna köök tuleb meil IKEAst, pole karta ka kuudepikkust tellimuse täitmise aega. Sellisel juhul oleks meil jõuluks või uueks aastaks kodu valmis. Tegelikult ei juhtu mitte midagi, kui valmimine venib jaanuarisse-veebruarisse: põhiline, et enne märtsi omadega nii kaugele saame, et dokumentatiooni asju ajama hakata. Mõte jõuluks kojujõudmisest on aga miski, mis mind praegu rohkem kui elevile ajab.

Ma olen jätkuvalt selle plaani osas äärmiselt skeptiline, aga olgu me neetud, kui me vähemalt ei ürita. Jaguks vaid nobedaid näppe, rohkelt õnne, vähe jamasid ja palju töötahet.

Advertisements

Treeningpäevik 15.–21.04.2019

Päris kehv nädal oli. Kõik halvad asjad langesid ühele nädalale kokku ja mul on jube hea meel, et see kõik nüüd seljataga on. Loodame, et nüüd läheb ikka paremaks. 🤞

Kõige hullem oli see, et meie kiisu jäi haigeks. ☹️ Neljapäeva õhtul saime aru, et tal on ikka midagi pahasti, kuna ta polnud paar päeva liivakasti kasutanud ja tükk aega midagi söönud ega joonud. Nii vana loom ei kannata seda remondimöllu lihtsalt välja. Õnneks saime samaks õhtuks kiirelt numbri arstile, stressist tingitud põiepõletiku diagnoosi (seda on tal ennegi olnud) ja valuvaigisteid.

Reede oli aga suur püha, kõik oli suletud ja kiisul hakkas halvem. Muutus täiesti apaatseks, keeldus söögist ja joogist, jalad ei kandnud korralikult, kõht läks paiste ja kartsime, et nüüd heidab meie kõige kallim kiisuke hinge. 😢 Sai ka korralik peatäis nutta, sest see kiisu on minu suur sõber, ustav kaaslane ja parim stressimaandaja. Pole mina varem näinud nii toredat kiisut.

Õnneks oli EMÜ kliinik lahti ja kiisu jäi rohkem kui ööpäevaks sinna ravile. Hinnakalkulatsioon võttis hinge korraks kinni, aga ei saa ju lasta loomal piinelda. Laupäeva õhtul saime ta koju tuua, kuid taastumine on olnud aeglane ja vaevaline. Muuhulgas oleme pidanud teda süstlast jootma ja grammikaupa lusika pealt toitma. Täna hakkas kiisu uuesti ise sööma ja jooma, küll mikroskoopilistes kogustes, kuid siiski ise. Ma nutsin õnnest. 🙂 Aga paranemine kestab ilmselt veel pikalt.

Lisaks sellele oli meil tohutu remondimöll käimas, mul oli tööl ülipingeline ja megakiire nädal, suutsin oma lollusest oma varba ära vigastada ja kõik trennid selle kumuleerunud pinge all loomulikult kannatasid. Tegin ära enam-vähem kõige minimaalsema, et vormikõver kuskile päris ära ei kukuks. Aga see jooksuvorm ei olnud eelmisel nädalal ilmselgelt prioriteetide nimekirjas absoluutselt esiotsas, sest oli palju tähtsamat, mille ja kelle pärast muretseda.

Esmaspäev: trennivaba. Laagrijärgne puhkepäev.

Teisipäev: kerge jooks. Õues oli megasoe ja ilus ilm, kell oli 20 ja T-särgiga oli täitsa paras õue minna. Tempo ja pulss olid väga head (6,45 km, 5:58 min/km, 148 bpm), aga mingit erilist kergust küll jalgades ei olnud.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Päev algas sellega, et tööle minnes lõin parema jala suure varba nii hirmsa hooga vastu betoonist treppi ära, et lonkasin pool päeva ja kahtlesin, kas üldse trenni minna saan. 😕 Kuna valu andis piisavalt järele, sai ikka mindud. Kuna ilm on täitsa kevadiseks muutunud, siis nüüdsest pole vaja mingeid lisariideid ega jalanõusid kaasa tassida ja saab juba joostes trenni minna. Tänu sellele saan igale trenni 2×2 km rahulikku jooksu lisaks. JJV-s tegime ühe kiire lõigutrenni (iga lõigu vahele 500 m sörki):

  • 1500 m: 4:51 min/km, 171 bpm
  • 1000 m: 4:53 min/km, 171 bpm
  • 500 m: 4:51 min/km, 171 bpm

Osad jooksid ka treppe, aga kuna minul oli mingi eriline väss sees ja pulss elas rahulikul jooksul täiesti oma elu, siis jätsin trepid vahele ja jooksin härra Jooksjaga koju ära. VOma kukkus kolinal 49 peale.

Neljapäev: trennivaba. Plaanisin õhtul natuke joosta, aga kuna tuli kiisuga arstile tormata, siis jooksma ei jõudnud.

Reede: kerge jooks. Nagu enne kirjutasin, siis reede pärastlõunal viisime kiisu EMÜ loomakliinikusse, kuhu ta ööpäevaks jälgimisele, analüüsidele ja ravile jäeti. Härra Jooksjal oli plaanis minna samal õhtul Võrumaale Vaskna järve jooksule, aga olime juba loomakliinikusse minnes arvestanud, et seal võib väga kaua minna ja jooksule nagunii ei jõua. Aga enne kella 17 oli kiisu haiglasse pandud ja öeldi, et meile helistatakse alles õhtul hilja ja kiisu jääb ööseks ravile. Seega seadsime suuna ikka Võrumaale, sest kodus oleks me end kassi pärast muretsedes lolliks mõelnud.

Kui juba minek oli, siis ma otsustasin, et võiks ka Vaskna järvele ringi peale teha. Võistelda ma oma vigase varbaga ei oleks saanud ja ega mingit tahtmist eriliselt pingutada ka ei olnud. Kuskil 35 minutit enne võistluse algust läksin mina seega oma kerge jooksu ringile. Väga mõnus rada oli, praktiliselt ainult kahe raske tõusuga, ülejäänu oli puhas rõõm. Õues oli nii soe, et mina jooksin lühikeste pükstega, samal ajal kui metsa vahel oli veel omajagu lund. 😀 7,44 km, 6:08 min/km, 155 bpm.

Laupäev: trennivaba. Tegime remonti ja hoolitsesime taastuva kiisu eest. Öösel tuli ikka mitmeid kordi ärgata, et kiisu üle vaadata või talle abiks olla.

Siis kui pole aega süüa teha.

Pühapäev: pikem jooks. Mõtlesin teha 1:15–1:30 jooksu, aga kuna hommikul oli vaja jälle pikemalt kiisut põetada, siis jäi aega väheks. Tegin oma tunnikese ära ja sellest pidi seekord piisama. Pulss ja tempo olid jälle väga head (10,06 km, 5:52 min/km, 149 bpm) – isegi VOmax hüppas 50 peale tagasi –, aga jalgades oli korralikk väss sees ja ise olin oma olematu unekvaliteedi pealt nagu mingi zombi. Siis kohtusin tunnikeseks Heidiga, kes oli korraks üle tüki aja jälle Saksamaalt Eestisse käimas, ning edasi oli traditsiooniline remondimöll kuni ööni välja.

Kokkuvõttes:

Sellel nädalal tahaks mingisse loogilisse treeningkavasse tagasi sisse elada, et saaks korralikult JJV-des käia, kerged jooksud ära teha ja pikk jooks võiks ka päriselt pikk olla, sest Tartu Maastikumaratoni 24 km võistluseni on jäänud juba vähem kui 3 nädalat. 😳