Rubriik: Reisimine

Nädala kokkuvõte 20.–26.03.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: hommikujooks | fartlek. Härra Jooksja tuli minuga hommikujooksule kaasa. Tegime väikese metsaringi. Tavaline lugu: esimesed kaks kilomeetrit on uni ja väsimus veel tugev, siis toimub ärkamine ja lõpuks on nii mõnus olla. (5,66 km, 7:15 min/km, 135 l/min) Hommiksöök maitseb pärast jooksu vähemalt kaks korda paremini. Päeval lebotasime ja puhkasime. Lained olid ookeanis nii mõnusad ja vaatamata jahedale veele möllasin lainetes peaaegu tund aega. Parim!

Õhtul ootas ees fartlek. Tund aega, sellest 40 minutit kiire ja väga kiire, osaliselt jooksin asfaldi, osaliselt maastikul ja tõusudel:

  • 10′ Z2
  • 10x 2′ Z4 + 2′ Z3:
    • Z4: 5:12, 5:13, 5:25, 5:22, 5:32, 5:32, 5:01, 5:25, 5:31, 5:46 min/km
    • Z3: 5:57, 5:50, 6:11, 6:10, 6:11, 6:18, 6:25, 6:23, 6:47, 5:59 min/km
  • 10′ Z2

Tavaline värk: alguses oli veel palav ja päikseline, eriti asfaldil oli kuum, kuid lõpp läks oluliselt meeldivamaks, nii ilma kui ka enesetunde poolest. Pidin isegi jooksvalt oma planeeritud ringi pikemaks tegema, sest olin natuke kiirem, kui olin arvanud. Oleks patt kurta, hea trenn, lihtsalt natuke raske. Aga muudmoodi kiiremaks ja tugevamaks ei saa. (10,04 km, 6:17 min/km, 154 l/min)

Teisipäev: hommikujooks | pikk jooks. Pika jooksu päev. Hommikut alustasin lühikese pooletunnise ringiga. Käisin ja ukerdasin natuke pehmetel liivateedel, et siis rannast hotelli tagasi joosta. Mõnus ring. (4,28 km, 7:24 min/km, 140 l/min) Mis te arvate, mis päeval tegime? Ikka basseini ja ookeani tšill.

Õhtul ootas ees pikk rahulik jooks. Planeerisin 13 km, praktiliselt sama ringi, kus käisin Monte Gordo esimesel pikal jooksul. Läbi metsa Vila Real de Santo Antoniosse, looduskaitseala servast mööda, läbi jahisadama ja Vila Reali kõige ilusama tänava uuesti metsa ja Monte Gordosse tagasi. Seekord ei olnud nii kerge pikk jooks nagu viimati, kuid täiesti korralik jooks sellegipoolest. Numbritel polnud ka viga, üldsegi mitte. Võib väga rahul olla. (13,15 km, 6:51 min/km, 140 l/min)

Kolmapäev: pikad lõigud. Viimane tõsine trenn Portugalis. Tahtsin mingid lõigud teha, aga polnud päris kindel, mida teha. Kirjutasin Treenerile ja pidasime nõu. Esimene mõte oli mäkkejookse teha, aga mu jalad polnud enam kõige värskemad. Tavalises tempos on neid mägesid joostud juba piisavalt. Selge: tulevad asfaldilõigud. Ise olin tonniste peale mõelnud, et teeks 3x 1000m, see oleks päris kõva trenn juba laagri lõpetuseks. Kui hommikusöögilt tagasi tulin, nägin Treeneri kirja. Korraks võttis hinge kinni, aga õhtul läksin seda trenni tegema. Härra Jooksja tuli ja lonkis kaasa, sest tal oli täpselt sama pikk jooks kirjas.

Pikad lõigud olid sellised, kõik kokku 14 km, sellest 10 km kiire ja väga kiire:

  • 2 km soojendus Z2
  • 1 km Z4: 5:11 min/km
  • 1 km Z3: 6:29 min/km
  • 1 km Z4: 5:08 min/km
  • 1 km Z3: 6:29 min/km
  • 2 km Z4: 5:31, 5:29 min/km
  • 1 km Z3: 6:32 min/km
  • 1 km Z4: 5:35 min/km
  • 1 km Z3: 6:19 min/km
  • 1 km Z4: 5:24 min/km
  • 2 km lõdvestus Z2

Algus oli veel päris palav, kuid iga minutiga vajus päike madalamale ja õhk muutus jahedamaks. Härra Jooksja aitas eriti rasketel lõikudel tempot hoida, sest teadsin, et keegi jookseb mul taga. Ega just lihtne ei olnud, kuid tempot jälgimata jooksin tegelikult päris hea tempoga lõigud ja pulss oli täpselt seal, kus vaja. Eks lõpus tempo muidugi langes, kuid see on okei. Tehtud sai väga korralik pingutus ja julgelt mugavustsoonist väljas käidud.

Neljapäev: hommikujooks. Enne Monte Gordost lahkumist tegime koos härra Jooksjaga viimase väikese hommikujooksu läbi metsa ja ranna. (4,25 km, 7:43 min/km, 137 l/min) Üldse ei olnud tunnet, et peaks ära minema hakkama, kuigi olime Monte Gordos veetnud juba 13 päeva ja ära jooksnud 161 kilomeetrit. Aeg seal läheb alati liialt kiiresti… Nautisime viimast head hommikusööki oma toredas hotellis ja seadsime sammud 4,5-tunnisele bussireisile Lissaboni. Et meie lend läks järgmisel hommikul vara, oli ainus võimalus viimane öö veeta Lissabonis. Pärastlõunaks olime kohal, tegime pisikese ringi ühele Lissaboni miraduorale, jalutasime ja sõime ning sättisime end järgmiseks pikaks reisipäevaks valmis.

Reede: trennivaba. Transiidipäev. Kell 5 hommikul äratus. Kõik asjad hilinesid: varahommikune buss Lissaboni lennujaama oli tuugalt täis ja hilines, lend Frankfurti hilines väljumisega 1 tund ja meil oli Tallinna lennuni tund ja 5 minutit. Imekombel tegi lend 40 minutit õhus tasa ja Tallinna lend hilines samuti, seega jõudsime Tallinna ega jäänud Saksamaale kinni. Olime peaaegu kindlad, et meie kotid küll Eestisse ei jõua, aga mis tulid pagasilindilt esimesena? Meie kotid, seega jõudsime ka oma etteostetud bussile, et koju sõita. Kõik hilines, aga kodus olime täpselt plaanitud ajaks, kell 20.40. Vahel lihtsalt on õnne!

Laupäev: BodyPump. Kodus tagasi ja kohe trenni. Jõutrenn oli viimased kolm nädalat väga tagaplaanil, koju naastes hakkasin kohe seda viga parandama. BodyPumpi uus kava, mida enne ärasõitu korra tegin, aga sellest suurt midagi ei mäletanud. Kohati päris tempokas kava, omajagu raske ka, kuigi võtsin enamikus lugudes vähem raskust, et kehale mitte kohe täielikku šokki anda. (60 min, 117 l/min)

Jama oli see, et trenni ja koju kõndides tundsin järsku vasakus sääres ebameeldivat pinget. Täiesti lambist, sest laagris olles ei olnud mu vasakul jalal miskit viga, pigem oli lihasvalu rohkem paremas sääres ja see möödus alati jooksuvabade päevadega. Hmm. Mis toimub?

Pühapäev: rahulik jooks. Kaalusin üht- ja teistpidi, kas minna üldse jooksma. Jalg andis tunda, ühel hetkel rohkem, teisel vähem või üldse mitte – hästi bipolaarne seis. Lõpuks ikka läksin, et aru saada, mis seal jalas toimub. Küllap aeg annab arutust: kas saab korda või läheb hullemaks. Tegin tund aega rahulikku jooksu. Jalg ei olnud valuvaba, aga otseselt valus ka mitte, pinges küll. Üldse ei meeldi selline asi. Ei saa mitte aru, mis seal toimub. (8,57 km, 7:02 min/km, 141 l/min) Pärast jooksu võtsin aega venitamiseks ja rullimiseks: tundus, et süüdlane on pinges lestlihas. Õnneks on mul reedeks füsioteraapia aeg juba kirjas. Küllap Herje ära diagnoosib, mis seal jalas toimub.

Kokkuvõttes:

Uue nädala osas ma erilisi plaane teha ei julge: enne tuleb aru saada, mis värk selle vasaku jalaga on. Päris jooksmata olla ei tahaks, et laagri kasud kohe luhta ei läheks, aga kui olukord nõuab, siis tuleb ka selleks valmis olla. Eks vajadusel tuleb rattaga toas või õues sõita ja jõutrenni teha. Vähemalt on mul alternatiive… Hoidke pöidlaid, et nädala pärast samal ajal saaksin juba rõõmsamat juttu rääkida.

Nädala kokkuvõte 13.–19.03.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Ilus elu Portugalis jätkub. Viisin end rütmi, kus päevas tegin kaks jooksu: hommikul ja õhtul. Üks neist lühike rahulik jooks, teine kas intensiivsem kiiruslik trenn või pikem rahulik trenn. Vähemalt üks metsaradadel. Päeval võimalus rahulikult puhata ja päikselist sooja ilma nautida. See rütm toimib ikka väga hästi.

Esmaspäev: fartlek | õhtujooks. Kolmas trennipäev, viimane enne puhkepäeva. Otsustasin esimese asjana hommikul fartleki ära teha. Ilmselt oleks mõistlikum olnud see õhtusse jätta, nagu siin aja jooksul õppinud olen, aga hommik oli ka okei. Vähemalt polnud päike veel nii intensiivne ja temperatuur mõnusalt jahe, 13-14 kraadi ringis. Tegin sama trenni, mis JJV punt koduses Eestis samal päeval:

  • 15′ soojendus Z2
  • 5x 2’ Z4 + 2’ Z3:
    • Z4: 5:26, 5:19, 5:22, 5:21, 5:34 min/km
    • Z3: 5:56, 6:13, 6:33, 6:15, 6:12 min/km
  • 15′ lõdvestus Z2

Jooksu ajal oli tunne, et jalad üldse ei liigu ja tempos mingit erinevust ei ole. Pärast analüüsides selgus, et jalad jooksid täitsa kenasti ja eri tsoonides olid tempod kenasti erinevad, nii nagu peab. Pulssi oli üpris raske üles, st 4. tsooni saada, sest keha oli väsinud. Pigem tuli Z4 asemel Z3 lõpp ja Z3 lõikudes Z3 algus. Aga pole vigu. Täitsa kena fartlek. (7,55 km, 6:51 min/km, 147 l/min)

Õhtul tegin kerge rahuliku jooksu. Kartsin väga valusaid ja kangeid jalgu pärast hommikust fartlekki, tegelikkuses olid jalad päris head ja mõnusalt lennukas tunne oli sees. Jooksin (tõusudega) metsaradu ja viskasin Kaidi Kiviojale käppa. (4,52 km, 6:55 min/km, 143 l/min)

Teisipäev: trennivaba. Puhkepäev ehk doing nothing. Tšillisin, ujusin basseinis ja ookeanis, käisin pesu pesemas, jalutasin, lugesin raamatut.

Kolmapäev: hommikujooks | rahulik jooks. Alustasin “laagri” teise treeningplokiga. Käisime härra Jooksjaga teisel pool Monte Gordot uutel metsaradadel, kus kohati oli kaktuseid rohkem kui mände. Vaatasime ilusaid eramaju ja nautisime järjekordset päikselist hommikut. Pika varrukaga hakkas täitsa palav. Ulme kevad siin Portugalis. (6,6 km, 7:14 min/km, 136 l/min)

Õhtul käisin mõnusal rahulikul metsajooksul. Algus oli tohutult palav, Garmini andmetel 26 kraadi. Võis täitsa nii olla, eriti metsa vahel tuulevaikuses. Õnneks vajus päike kiirelt madalamale ja siis tuli see imeline jooksja tunne, nagu võiks jooksma jäädagi: kerge, lennukas, pingutusevaba. Täielik rõõm. (10,07 km, 7:11 min/km, 142 l/min)

Neljapäev: hommikujooks | Cooperi test. Mul oli hommikust peale väike ärevus sees, sest teadsin, et õhtul tuleb Cooperi test. Hommikul tegin 40-minutilise kerge jooksu. Nagu igal hommikul oli ka seekord pulss madal ja pigem oleks võinud jalgu natuke kiiremini liigutada, kui nad vaid oleks tahtnud hommikul kiiremini liikuda. (5,64 km, 7:13 min/km, 139 l/min)

Õhtul ootas Cooper. Tegin härra Jooksjaga kokkuleppe, et ta teeb oma rahuliku trenni ära ja siis tuleb aitab mul Cooperis tempot hoida. Minu kiireim tempo on ju tema rahuliku jooksu tempo, seega pole probleemi. Tiksusin soojenduseks 2 km, tegin mingid jooksuharjutused ja lahtijooksud. Ärev oli olla. Vähemalt ilm oli pilves ja suts alla 20 kraadi, ideaalne.

Siis ootas Cooper, 12 minutit rasket pingutust. Jalad ei olnud halvad, aga väsimus oli neis ikka sees. Kuna jaanuaris jooksin Cooperi tempoga 5:10 (2325 meetrit), siis seekord hindasin, et 2400 meetrit ja 5:00 tempo võiks olla reaalne. See sai plaaniks ette võetud. Panime stardist minema, ees 2,5 kilomeetrit sirget asfalti. See on tegelikult rattatee, aga kõik kõvemad jooksjad jooksevad seal igapäevaselt ja see on kõigi poolt aktsepteeritud. Võin siis ehk minagi seal need 12 minutit joosta.

Alguse tempo tundus kohe jube kiire. Jõudsin mõelda, et kui see on 5:00, siis sellega ma küll 12 minutit joosta ei jõua. Mul endal oli kellal vaid lap time ja pulss ees, autolapi pikkuseks seadistasin 400 meetrit, vaja joosta 6 tk ja igaüks ajaga alla 2:00. Tegelikkuses oli alguse tempo 4:45. Siis võttis härra Jooksja tempot hästi natuke maha ja sellega hakkasime minema. Pulss purjetas 178-180 ringis, aga jõudsin pingutada. 400m lapid tulid 1:56 kanti. Peatselt oligi jäänud viimane 400 meetrit. Järsku oli tee peale ennast üks auto ette parkinud. Pidime hüppama üle äärekivi maastikuteele, kus tavaliselt jooksen, ja siis tagasi rattateele. Eks see natuke ikka segas rütmi, aga pole hullu. Viimase minutiga lisasin veel tempot ja test sai lukku 2480 meetri peal.

See on minu kohta väga hea tulemus. 8 nädalaga sai lisatud 155 meetrit, mis on märgatav arengu näitaja. Olen Cooperit jooksnud alates 2015. aastast 11 korda ja see oli paremuselt 6. tulemus. Jaanuarikuine oli 10. Viimati jooksin sama tulemuse 2019. aasta jaanuaris. Näiteks 2018. aasta märtsi alguses jooksin 2430 meetrit. Sama aasta sügisel jooksin maratonis oma siiani kehtiva isikliku rekordi 3:51:02. Ma ei ütle, et ma nüüd sügisel alla 4 tunni maratoni jookseks, jääme siiski realistideks, aga ma olen väga õnnelik seekordse Cooperi testi tulemuse üle. See näitab, et liigun õiges suunas.

Reede: rahulik jooks | õhtujooks | ÜKE. Reede oli üks kummaline päev. Hommikul tegin ära põhitreeningu ehk tund aega rahulikku jooksu. Võtsin jälle maastikul tõuse, piilusin korraks Vila Real de Santo Antoniosse ja tulin mööda metsateed hotelli tagasi. (8,38 km, 7:12 min/km, 138 l/min)

Siis rentisime rattad, sõitsime Vila Reali ja edas laevaga 15 minutit Ayamontesse, Hispaaniasse. Jalutasime, nautisime väikelinna melu ja mõnusaid kohvikuid ning sättisime end laevaga kodu poole tagasi. Ratastega sõitsime korra veel muulile, Portugali kagutippu, ja siis juba hotelli tagasi.

Ma olin tolleks õhtuks nii läbi omadega, aga ei tahtnud plaanitud õhtujooksu ja ÜKEt kuidagi ära ka jätta. Suure surmaga jooksin oma 30 minutit ära, null energiat ja jalad täitsa tühjad. (4,11 km, 7:18 min/km, 131 l/min) Tegin kiirelt härra Jooksja treeningplaanis olnud kerelihaste ÜKE peale ja saigi see päev lukku. (21 min, 90 l/min) Hirmuga mõtlesin järgmise õhtu pika jooksu peale.

Laupäev: hommikujooks | pikk jooks. Hommikujooksu tegin suuremalt jaolt lahtisel liival ja rannal, tahtsin natuke vaheldust tavalistele teedele. Natuke oli ukerdamist ja hullematel lõikudel kõndisin, aga vähemalt oli ilus. (4,3 km, 7:42 min/km, 137 l/min)

Päeval nautisin basseini ääres pikutamist ja ujumist, pärastlõunal tegin väikese lõunatudu ja töötlesin valusaid jalgu külmageeli ja kompressiooniga. Tundub, et sellest kõigest oli kasu.

Õhtune pikk jooks toimus taaskord ideaaltingimustes, napilt alla 20 kraadi sooja, väike tuuleke, poolpilvine ja loojuv päike. Joonistasin 2-tunnise ringi Garminis valmis ja hakkasin minema. Enesetunne oli täitsa okei ja jalad tegid oluliselt paremini koostööd kui hommikul. Tempo hakkas iga kilomeetriga paranema ja pulss püsis ilusti alla 143. Kuskil kuuendal kilomeetril hakkasid kilomeetrid alla 7 minuti kinni tiksuma ja nii jäi lõpuni. Ma ei suutnud seda uskuda: sellise kilometraaži pealt selline jooks ja enesetunne. Lihtsalt oli üks väga hea jooks, Portugalis oleku pikim. Päikeseloojangu saatel jõudsin mööda metsateid tagasi Monte Gordosse, tegin veel viimased 15 minutit ära ja läksin otse jalgupidi jahedasse ookeanisse. Super lõpp nädalale ja laagri 2. treeningplokile. (17,38 km, 6:55 min/km, 140 l/min)

Pühapäev: trennivaba. Puhkan oma väsinud jalgu ja keha, et järgmiseks plokiks valmis saada. Portugali elu on jätkuvalt ilus.

Kokkuvõttes:

Sel nädalal sai joostud 77 kilomeetrit. See on minu tavapärasest nädalast umbes-täpselt 2 korda rohkem. Puhkusel olemine võimaldab neid kilomeetreid koguda, sest kogu trennist väljapoole jääv aeg läheb puhkamiseks ja taastumiseks, tööd tegema ei pea, rääkimata söögitegemisest ja muudest olmetegevustest. Puhka ja jookse. Jooksurajad on vahelduvad ja jalgadele leebed. Ei saa üldse kurta.

Jäänud on kolm viimast päeva siin Monte Gordos. Plaanis on veel päris palju trenni ära teha, jätkuvalt iga päev ookeanis ujuda ja nautida häid sööke. Neljapäeval sõidame pika bussireisiga Lissaboni ja reede varahommikul asume kodu poole teele. Nädalavahetusel saab juba Eestis trennidega jätkata. Loodetavasti on kevad selleks ajaks Tartusse kohale jõudnud: oli ju diil, et kui kolm nädalat ära olen olnud, naasen talve asemel helgesse Eesti kevadesse.