
Esmaspäev: hommikujooks | fartlek. Härra Jooksja tuli minuga hommikujooksule kaasa. Tegime väikese metsaringi. Tavaline lugu: esimesed kaks kilomeetrit on uni ja väsimus veel tugev, siis toimub ärkamine ja lõpuks on nii mõnus olla. (5,66 km, 7:15 min/km, 135 l/min) Hommiksöök maitseb pärast jooksu vähemalt kaks korda paremini. Päeval lebotasime ja puhkasime. Lained olid ookeanis nii mõnusad ja vaatamata jahedale veele möllasin lainetes peaaegu tund aega. Parim!



Õhtul ootas ees fartlek. Tund aega, sellest 40 minutit kiire ja väga kiire, osaliselt jooksin asfaldi, osaliselt maastikul ja tõusudel:
- 10′ Z2
- 10x 2′ Z4 + 2′ Z3:
- Z4: 5:12, 5:13, 5:25, 5:22, 5:32, 5:32, 5:01, 5:25, 5:31, 5:46 min/km
- Z3: 5:57, 5:50, 6:11, 6:10, 6:11, 6:18, 6:25, 6:23, 6:47, 5:59 min/km
- 10′ Z2


Tavaline värk: alguses oli veel palav ja päikseline, eriti asfaldil oli kuum, kuid lõpp läks oluliselt meeldivamaks, nii ilma kui ka enesetunde poolest. Pidin isegi jooksvalt oma planeeritud ringi pikemaks tegema, sest olin natuke kiirem, kui olin arvanud. Oleks patt kurta, hea trenn, lihtsalt natuke raske. Aga muudmoodi kiiremaks ja tugevamaks ei saa. (10,04 km, 6:17 min/km, 154 l/min)
Teisipäev: hommikujooks | pikk jooks. Pika jooksu päev. Hommikut alustasin lühikese pooletunnise ringiga. Käisin ja ukerdasin natuke pehmetel liivateedel, et siis rannast hotelli tagasi joosta. Mõnus ring. (4,28 km, 7:24 min/km, 140 l/min) Mis te arvate, mis päeval tegime? Ikka basseini ja ookeani tšill.




Õhtul ootas ees pikk rahulik jooks. Planeerisin 13 km, praktiliselt sama ringi, kus käisin Monte Gordo esimesel pikal jooksul. Läbi metsa Vila Real de Santo Antoniosse, looduskaitseala servast mööda, läbi jahisadama ja Vila Reali kõige ilusama tänava uuesti metsa ja Monte Gordosse tagasi. Seekord ei olnud nii kerge pikk jooks nagu viimati, kuid täiesti korralik jooks sellegipoolest. Numbritel polnud ka viga, üldsegi mitte. Võib väga rahul olla. (13,15 km, 6:51 min/km, 140 l/min)




Kolmapäev: pikad lõigud. Viimane tõsine trenn Portugalis. Tahtsin mingid lõigud teha, aga polnud päris kindel, mida teha. Kirjutasin Treenerile ja pidasime nõu. Esimene mõte oli mäkkejookse teha, aga mu jalad polnud enam kõige värskemad. Tavalises tempos on neid mägesid joostud juba piisavalt. Selge: tulevad asfaldilõigud. Ise olin tonniste peale mõelnud, et teeks 3x 1000m, see oleks päris kõva trenn juba laagri lõpetuseks. Kui hommikusöögilt tagasi tulin, nägin Treeneri kirja. Korraks võttis hinge kinni, aga õhtul läksin seda trenni tegema. Härra Jooksja tuli ja lonkis kaasa, sest tal oli täpselt sama pikk jooks kirjas.
Pikad lõigud olid sellised, kõik kokku 14 km, sellest 10 km kiire ja väga kiire:
- 2 km soojendus Z2
- 1 km Z4: 5:11 min/km
- 1 km Z3: 6:29 min/km
- 1 km Z4: 5:08 min/km
- 1 km Z3: 6:29 min/km
- 2 km Z4: 5:31, 5:29 min/km
- 1 km Z3: 6:32 min/km
- 1 km Z4: 5:35 min/km
- 1 km Z3: 6:19 min/km
- 1 km Z4: 5:24 min/km
- 2 km lõdvestus Z2



Algus oli veel päris palav, kuid iga minutiga vajus päike madalamale ja õhk muutus jahedamaks. Härra Jooksja aitas eriti rasketel lõikudel tempot hoida, sest teadsin, et keegi jookseb mul taga. Ega just lihtne ei olnud, kuid tempot jälgimata jooksin tegelikult päris hea tempoga lõigud ja pulss oli täpselt seal, kus vaja. Eks lõpus tempo muidugi langes, kuid see on okei. Tehtud sai väga korralik pingutus ja julgelt mugavustsoonist väljas käidud.
Neljapäev: hommikujooks. Enne Monte Gordost lahkumist tegime koos härra Jooksjaga viimase väikese hommikujooksu läbi metsa ja ranna. (4,25 km, 7:43 min/km, 137 l/min) Üldse ei olnud tunnet, et peaks ära minema hakkama, kuigi olime Monte Gordos veetnud juba 13 päeva ja ära jooksnud 161 kilomeetrit. Aeg seal läheb alati liialt kiiresti… Nautisime viimast head hommikusööki oma toredas hotellis ja seadsime sammud 4,5-tunnisele bussireisile Lissaboni. Et meie lend läks järgmisel hommikul vara, oli ainus võimalus viimane öö veeta Lissabonis. Pärastlõunaks olime kohal, tegime pisikese ringi ühele Lissaboni miraduorale, jalutasime ja sõime ning sättisime end järgmiseks pikaks reisipäevaks valmis.



Reede: trennivaba. Transiidipäev. Kell 5 hommikul äratus. Kõik asjad hilinesid: varahommikune buss Lissaboni lennujaama oli tuugalt täis ja hilines, lend Frankfurti hilines väljumisega 1 tund ja meil oli Tallinna lennuni tund ja 5 minutit. Imekombel tegi lend 40 minutit õhus tasa ja Tallinna lend hilines samuti, seega jõudsime Tallinna ega jäänud Saksamaale kinni. Olime peaaegu kindlad, et meie kotid küll Eestisse ei jõua, aga mis tulid pagasilindilt esimesena? Meie kotid, seega jõudsime ka oma etteostetud bussile, et koju sõita. Kõik hilines, aga kodus olime täpselt plaanitud ajaks, kell 20.40. Vahel lihtsalt on õnne!

Laupäev: BodyPump. Kodus tagasi ja kohe trenni. Jõutrenn oli viimased kolm nädalat väga tagaplaanil, koju naastes hakkasin kohe seda viga parandama. BodyPumpi uus kava, mida enne ärasõitu korra tegin, aga sellest suurt midagi ei mäletanud. Kohati päris tempokas kava, omajagu raske ka, kuigi võtsin enamikus lugudes vähem raskust, et kehale mitte kohe täielikku šokki anda. (60 min, 117 l/min)
Jama oli see, et trenni ja koju kõndides tundsin järsku vasakus sääres ebameeldivat pinget. Täiesti lambist, sest laagris olles ei olnud mu vasakul jalal miskit viga, pigem oli lihasvalu rohkem paremas sääres ja see möödus alati jooksuvabade päevadega. Hmm. Mis toimub?
Pühapäev: rahulik jooks. Kaalusin üht- ja teistpidi, kas minna üldse jooksma. Jalg andis tunda, ühel hetkel rohkem, teisel vähem või üldse mitte – hästi bipolaarne seis. Lõpuks ikka läksin, et aru saada, mis seal jalas toimub. Küllap aeg annab arutust: kas saab korda või läheb hullemaks. Tegin tund aega rahulikku jooksu. Jalg ei olnud valuvaba, aga otseselt valus ka mitte, pinges küll. Üldse ei meeldi selline asi. Ei saa mitte aru, mis seal toimub. (8,57 km, 7:02 min/km, 141 l/min) Pärast jooksu võtsin aega venitamiseks ja rullimiseks: tundus, et süüdlane on pinges lestlihas. Õnneks on mul reedeks füsioteraapia aeg juba kirjas. Küllap Herje ära diagnoosib, mis seal jalas toimub.

Kokkuvõttes:

Uue nädala osas ma erilisi plaane teha ei julge: enne tuleb aru saada, mis värk selle vasaku jalaga on. Päris jooksmata olla ei tahaks, et laagri kasud kohe luhta ei läheks, aga kui olukord nõuab, siis tuleb ka selleks valmis olla. Eks vajadusel tuleb rattaga toas või õues sõita ja jõutrenni teha. Vähemalt on mul alternatiive… Hoidke pöidlaid, et nädala pärast samal ajal saaksin juba rõõmsamat juttu rääkida.