Sri Lanka: ühe saare sada nägu (3. osa)

Sri Lanka: rannad ja lõõgastumine

8. päev – Hiriketiya rand

Meie majutuskoht lõunarannikul asus täpselt kahe ranna vahel, mõlemale poole maksimaalselt 5 minutit kõndimist: lääne poole jäi suur ja üpris inimtühi Dikwella, mida soovitati pigem ujumiseks, ja ida poole väike Hiriketiya, mis on populaarne surfirand. Kui Hiriketiya rand oli see, mis meid tegelikkuses siia meelitas, siis tundub, et need ajad, kui välismaised suunamudijad ülivõrdes oma blogides sellest kohast kirjutasid, on vaikselt mööda läinud. Pisikesel rannal on mitu surfiputkat ja tohutult lamamistoole ning mustmiljon turisti, seega palju sinna kedagi enam juurde ei mahu. Vesi on täis surfareid ja ujumine on seega keerukas. Läänepoolses servas saab veidi ujuda ja snorgeldada, kuigi snorgeldusmaske sellel rannal rentida ei saanud.

Esimesel rannapuhkuse päeval läksime just paljukiidetud Hiriketiyale ja veetsime seal terve päeva. Ilus on see rand muidugi, aga meie jaoks natuke liiga hõivatud. 🙂 Lamamistoolid koos varjuga maksid päevaks 1000 ruupiat (5€). Kuna olime eelmisel õhtul Dikwella rannas ujumas käinud, siis olime hämmingus, et kõik räägivad ainult Hiriketiyast ja üldse mitte Dikwellast.

Õhtul käisime einestamas Hiriketiya mereanni restoranis (Seafood Restaurant – mitte just väga originaalne nimi). Toit oli õnneks okei hinnaga ja maitsev ka. Sri Lankal olles ma muud loomset valku peale mereandide praktiliselt ei söönudki. Mereannid on parimad.

9. päev – Dikwella rand

Teisel rannapäeval suundusime tagasi Dikwella rannale. Esimene meeldiv üllatus: rannal oli umbes viis korda vähem inimesi. 🙂 Teine meeldiv üllatus: rannatoolid maksid kaks korda vähem. Lained olid nii mõnusad ja polnud vaja vees kellegagi ruumi pärast võidelda.

Lõunat sõime otse rannal ja lahkusime alles päikeseloojangul. Kahjuks õnnestus härra Jooksjal päikesekreemi kasutamine vahepeal ära unustada, seega põles ta selg omajagu ära. 😕 Mina määrisin end pidevalt SPF 30 ja 50 kreemidega, olin otsese päikese all vaid ookeanis ujudes ja sain ikkagi puhkuse lõpuks väga pruuniks, kuigi kordagi päevitamise kui sellisega ei tegelenud. Otsustasime, et järgmisel päeval teeme midagi muud, et nahale puhkust anda.

10. päev – Galle

Hommikul ärkas härra Jooksja veidi kehva enesetundega. Päikesepõletiku tüüpilised sümptomid: kerge palavik ja söögiisu kadumine. Olime peaaegu keskpäevani hotellis ja puhkasime. Et nahale puhkust anda, suundusime hoopis Galle linna avastama. Galle on tuntud on vanalinna poolest ja sinna me suuna võtsimegi.

Dikwellast Gallesse sõitsime bussiga umbes 2 tundi. See oli üks päris õudne bussisõit. 😅 Juht oli närvihaige ja kasutas isegi Sri Lanka kohta palju signaali. Kihutas loomulikult ka ja tegi rohkelt ohtlikke manöövreid.

Galles oli ilm meeletult kuum. Et kohalike vastu mitte päris lugupidamatu olla, olid mul jalas pikad õhulised püksid ja isegi see võttis korralikult higistama. Vanalinn ise oli aga ilus ja 3 tundi läks nagu lennates. 🙂 Vahepeal kosutasime end jäätise ja jääteega Dairy Kingis ja hilise lõunasöögi sõime Summer Green Cafes. Kuna vahepeal sai nendest aasia toitudest juba kopp ette, tellisin mina mereanniwrapi ja härra burgeri. Mõlemad maitsesid kui hea vaheldus.

Tagasisõit Dikwellasse ei läinud aga sama libedalt. Ootasime üle poole tunni bussi, mis peaks käima iga 15 minuti tagant. Lisaks ajas mingi kohalik meile pada, et otsebussi enam ei tule. Lõpuks meie buss siiski tuli ja saime ülerahvastatud sõiduvahendis üle kahe tunni loksuda. Lisaks müüs piletimüüja meile topelthinnaga piletid. 🙄 Neid pettureid vahel ikka Sri Lankal kohtab ja midagi pole teha ka, kui koju jõuda tahad. 100-ruupiase pileti asemel maksime 250 nägu. 1,25€. Nojah siis.

Dikwellas käisime taaskord poest ka läbi: seal asub hea valikuga Cargills Food City. Kuna ananassi hooaeg käib Sri Lankal aastaringselt, sõime seda praktiliselt igapäevaselt. Alla 50 eurosendi kilo.

11. päev – Dikwella: snorgeldamine on fun!

Rannapäev Dikwellas. Rentisime snorgeldusmaski ja ujusime idapoolses vaiksemas servas koos sadade värviliste kaladega. 😍 Lugesime raamatuid. Lõunaks tellitud mereanni chopsy (mereannid rohkete köögiviljadega magusamat sorti kastmes) oli megahea. Õhtusöök – rahvustoit ehk karri riisi ja saja muu lisandiga – tehti hotelli poolt välja, kuna esialgu pidime veetma viimased kaks ööd merevaatega majakeses, aga neil polnud võimalik seda meile pakkuda. Natuke pettumust valmistas, aga mis sa ikka teed. Ei lase sellisel asjal oma tuju ju rikkuda. 🙂

12. päev – Blue Beach

Plaanisime natuke ümbruses ringi vaadata, aga kuna Galle sõidul olime aknast piisavalt teisi tuntud linnu näinud – Mirissa, Unawatuna, Weligama – siis ei olnud tahtmist sinna uuesti sõita. Rand on neis linnades praktiliselt otse sõiduteega paraleelselt jooksmas ja ei saa kuidagi öelda, et sealsed linnad või rannad oleksid olnud erilisemad kui meie kodune ja vaikne Dikwella. 🙂 Jäime seega oma kanti ja jalutasime natuke ümbruskonnas ringi.

Hommikul käisime Blue Beachil, mis asub Hiriketiyast pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Ilm oli kahjuks megakuum, seega oleks tahtnud pildi peaaegu tasku panna. Blue Beach oli aga huvitav väike ribake randa, kus peale meie oli ainult kaks turisti ja paar kohalikku. Vaatasime kalu ja krabisid ning kohalikku sadamat ja jalutasime tagasi. Kuna vees olid kivid ja suured lained, ei hakanud merisiilikute kartuses sisse minema, kuigi seal renditi isegi snorgeldusvarustust. 😍

Plaanisime snorgeldada Hiriketiya rannal, aga maske ei renditud kuskil. Ujusin siis natuke oma kaasavõetud prillidega, kuid lained olid päris suured ja kalu näha ei õnnestunud. Lõuna paiku otsustasime randa vahetada. Käisime söömas ja võtsime suuna hotelli poole. Kuna majutuskoht jäi ranna tee peale, siis käisime sealt läbi. Selgus, et me siiski saame oma merevaatega toa viimaseks kaheks ööks 😍, ja pidime ruttu ringi kolima.

Pärastlõuna veetsime Dikwella rannas ookeanis leotudes ja lainetes möllates. Supermõnus! Õhtusöögiks pugisime mereande ja läksime kella 22ks juba tuttu. Nagu iga päev. 10 tundi und on parim asi üldse.

13. päev – viimane päev lõunarannikul

Viimane päev lõunarannikul. Hommikusöögiks kohalikud pannkoogid ja jogurt (curd), mis maitseb Sri Lankal eriti hea. Päeva veetsime – üllatus-üllatus – ikka Dikwella rannal. Käisime veelkord snorgeldamas ja mul õnnestus lisaks värvilistele kaladele seekord ka raid näha. 😍 Päev korras.

Kella 15 paiku tõusis tuul veelgi ja lained kasvasid ohtlikult kõrgeks. Välja pandi punane lipp. Poole tunniga olid lained juba päikesevarje ja lamamistoole minema viimas. 😳 Meie lõpetasime kiirelt oma lõuna ja vabastasime toolid, mis siis kohe ka kokku pakiti. Korraks saime veel lääne pool madalas vees ujuda, aga lained läksid ka seal liiga suureks ja tulime kiirelt veest välja. Vahtisime ammulisui veel natuke lained ja lugesime viimase rannapäeva lõppenuks.

Õhtust sõime taaskord Hiriketiya Seafood Restaurantis. Härra sõi grillitud riffahvenat ja mina mereandidega nuudleid. Ülimaitsev. Südames oli väike kurbus, sest hea meelega oleks ma veel paariks nädalaks Dikwellasse jäänud.

Meie majutuskohas oli selline armas kiisuke

14. päev – Suund kodu poole: Dikwella –> Hikkaduwa

Aeg Dikwellast lahkuda. Hommikul kell 8.15 istusime tuk-tuki peale, mis meid 400 ruupia (2€) eest viis Sri Lanka ühte kõige uuemasse rongijaama: Wewurukannalasse. Kui vanasti, st paar aastat tagasi sai rongiga Colombost sõita vaid Matarani, siis nüüd on liini pikendatud Beliattani. 🙂 Meie rongijaam avati vaid napp aasta tagasi. Rongijaamast paistab kätte ka hiiglaslik Buddha kuju.

Paaritunnine rongisõit viis meid Colombole lähemale ehk Hikkaduwasse. Samal ajal jälgisime meie ikka koroonauudiseid, mida tegime nagunii iga päev, kuid väljakuulutatud ülemaailmne pandeemia tegi olukorra veel ärevamaks. Jäime pöidlaid hoidma, et meie lennud ülejärgmisel päeval ikka toimuksid ja saaksime koju karantiini istuma minna. 🙏🏻

Hikkaduwas möllas merel aga samasugune torm nagu mujalgi lõunarannikul. 😕 Plaanisime pärastlõuna veeta Turtle Beachil snorgeldades, kuid tasasest veest polnud juttugi ja seega jäi see ära. Nägime ranna ligidal vees paari hiiglaslikku kilpkonna, mitmeid kalu ja haipoegasid (ärge muretsege: tegu pole inimesi ründavate haidega), jalutasime mitu kilomeetrit rannal ja kastsime end natuke veepiiril.

Hotelli tagasi jõudnud, avastasime, et seljakoti külge seotud härra Jooksja sandaalidest üks on kadunud kui vits vette. 🙄 Ta käis jooksuga seda veel paari kilomeetri ulatusest otsimas, aga mida polnud, oli sandaal. Kahju. ☹️

Käisime kiirelt pesus, vaatasime oma hotelli rannakesel päikeseloojangut ja sõime oma mõnusas hotellis õhtusööki. Taaskord imehead nuudlid suurte krevettidega, võib-olla parimad, mida Sri Lankal sõin. Hiljem lugesime poole ööni uudiseid koroonast ja eriolukorrast ja läksime magama. Uni, tuleb tõdeda, oli kõike muud kui rahulik.

15. päev – Viimane päev Sri Lankal: Colombo

Hommikul saatsin härra Jooksja rannale hommikujooksu tegema, sest mul kohe oli tunne, et ookean võib olla öösel ta sandaali kuskile välja uhunud. Ise lugesin samal ajal – üllatus-üllatus! – koroonauudiseid: Eesti oli eelmisel õhtul eriolukorra välja kuulutanud ja WHO ülemaailmse pandeemia uudised olid juba vanad uudised.

Muideks: härra Jooksja leidiski oma sandaali rannalt üles! 😍

Hommikusöök, meie viimane Sri Lankas, maitses hea. Seejärel sättisime end rongijaama poole. Maksime hotelli ja söögiarve ära ja lahkusime, kuid siis kõndisime hotelli tagasi, kuna avastasime, et saabumispäeval söödud brunchi arvel ei olnud. Maksime selle ikka ausate inimeste kombel ära. Pole meile vaja seda halba karmat.

Kiire peatus toidupoes joogivett varumas ja tuk-tukiga rongijaama, kus imekombel jõudsime varasemale rongile, mis oli päris palju Hikkaduwasse hilinenud. Colombosse jõudsime tund aega hiljem ehk alles kella 14ks. Kiire sõit Uberiga hotelli ja siis avastasime mõned tunnid linna.

Colombo oli nagu iga Aasia suurem linn ikka: ropult palju rahvast igal pool ja mustmiljon mootorsõidukit, segamini kuskil rahvamassi vahel. 😅 Vaatasime natuke ringi Pettah ja Fort linnaosas, sõime lõunat autentses ja muldodavas New Palm Leaf Hotel söögikohas. Fun fact: Sri Lanka inglise keeles tähistab hotel 8 juhul 10st söögikohta, mitte majutusasutust.

Päikeseloojanguks läksime mere äärde Galle Fort Greenile. Sõime viimased kottud ja magusad ananassid ja sõitsime kohaliku bussiga hotelli tagasi. Bussis kartsid valget turisti nii mõnedki: onu mu kõrvalistmel tõmbas kohe maski ette. Sri Lankal oli tol päeval avastatud veel kolm koroonajuhtumit. Kahelt viiele. It had begun. Maskidega inimesi märkas aina rohkem. Eelnevad kaks nädalat me neid ei näinud. Nüüd hakati ka igas tuk-tukis ja hotellis pärima, kust me – valged inimesed – pärit oleme.

Enne tuttuminekut uurisime kõikvõimalikke infoallikaid. Tundus, et meie laupäevane lend siiski läheb, kuid aina enam Euroopa maid hakkas “lukku minema”. Hirm puges vaikselt naha vahele. Tahan koju!

16. päev – Kas me üldse jõuame koju?

Äratus oli kell 4. Mina ärkasin isegi natuke varem ja avastasin uudiseid lugedes, et Poola läheb täiesti lukku alates 15. märtsi südaööst. 😨 Eestis on piirikontrollid. Kes teab, mis Läti tegema hakkab. Oli viimane aeg koduteele asuda.

Kell 5.30 olime juba lennujaamas, 2,5 tundi enne lendu. Mustmiljon kontrolli juba enne lennujaama sisenemist. Lennujaama sisenedes tõmbasime ka endale kodust kaasavõetud maskid ette. Ema soovitas kaasa võtta. Kuula alati oma ema!

Lennujaamas venis kõik. Nad olid justkui omas mullis seal. Maskidega inimesi oli palju. Pagasit kontrolliti vist kokku neljas eri kohas. Check-inis läks arvuti täpselt enne meid katki ja pidime uuesti pool tundi järjekorras seisma. Õnneks emigration oli kiire ja väravas olime aegsasti. Lend väljus peaaegu õigeaegselt. Vähemalt saame Euroopasse, oli lohutav mõte.

Aga edasi? Varssavisse saabumise ja Riia lennu vahele jäi tund ja 25 minutit. Ehk siis toimetusteks ja väravasse jõudmiseks umbes tund. Passikontroll, mingi ankeedi täitmine, kes teab mis kontrollid veel. Kui me Riia lennule ei jõua, siis järgmist ei välju vähemalt KAKS NÄDALAT. Seis oli ärev ja pinev.

Natuke üle 10 tunni lendamist ja lend maandus õigeaegselt. Kõik hakkasid juba asjadega sahmima, kui tuli teade, et kõik reisijad peavad istuma tagasi oma kohale. Lennukisse sisenes siis mitu Poola sõjaväelast, kes ühekaupa iga reisijat kraadisid ja täidetud ankeedid üle vaatasid. 300 reisijat lennukis – selleks läks üle poole tunni.

Siis tuli meid bussidega terminali transportida. Kõik võttis nii palju aega. Aega, mida meil polnud. Kui me lõpuks terminali saabusime, oli meil lennuki väljumiseni vist umbes 45 minutit aega. Läbisime kiirelt automaatse passikontrolli ja suundusime jooksuga edasi värava suunas edasi. Vahele tuli aga loomulikult veel turvakontroll, kus ootas ees pikk järjekord. Küsisime järjest inimestelt, kas võime neist mööda minna, kuna meil oli lennuni nii vähe aega. Imelik oli, aga mis sa hädaga teed. Keegi ei pahandanud.

Õnneks meie Riia lennu boarding natuke hilines, seega jooksime läbi lennujaama ja jõudsime täpselt õigeks ajaks. Lennule oodati veel isegi viimased neli inimest eraldi bussiga ära. 🙂 Lennuk oli täielikult täis. Oh kui hea tunne oli õhku tõusta, Nordica stjuuardessiga eesti keeles rääkida ja lumisesse Riiga jõuda. Lõpuks sai süda rahulikult olla. Riias ja Eesti piiril mingit kontrolli polnud. Kui Iklas olevat täidetud ankeete ja läbitud korralik kontroll, lasi Valgas Eesti politsei meil peatumata kodu poole sõita. Kell 22.30 olime kodus. Parim tunne!

Kokkuvõttes…

Mida võiks Sri Lankale reisides veel arvestada? Meid aitas väga korralikult tehtud kodutöö ja ette uurimine.

Transport. Näiteks ei tohi jätta arvesse võtmata, et infrastruktuur pole Sri Lankal just väga kaasaegne, seega 100 km läbimiseks kulutada olenemata transpordivahendist 3–4 tundi on täiesti normaalne. Pigem planeerida kahenädalasele reisile üksteisele lähemal asuvad sihtkohad ja mitte neid liiga palju plaani võtta, et mitte iga paari päeva tagant 8–12 tundi transpordile kulutada. Lisaks tuleb silmas pidada, et kui tahta ise rollerit rentida, on vaja kohalikku juhiluba, mille saamiseks tuleb esimene reisipäev veeta Colombos kohalikus ametkonnas veidi aega ja raha kulutada. Rongides on parim variant II klass. Bussid on autentne elamus, aga mitte ilmselt üle 3-tunniseks teekonnaks: oht püsti seisma sattuda on suur.

Toit. Toit on Sri Lankal mitmekesine ja maitsev: nuudlid, karrid, riisid, köögiviljad, mereannid, kohalikud pannkoogid, puuviljad, värsked mahlad ja nii edasi. Kehtib see sama reegel, mis paljudes Aasia riikides: söö seal, kus on söögikoha välimus keskpärane ja kus istub hunnik kohalikke, siis saad maitsva, autentse ja soodsa toidu. Kõhuhädasid ei pidanud me kumbki imekombel mitte ainsamatki korda läbi elama, kuigi paaril korral sai mahla seest jääkuubikud avastatud ja nii edasi. Ilmselt oli siin põhjus õigesti valitud söögikohtades ja enne sööma asumist alati käte desinfitseerimisel. Meie hüpotees on, et tihemini saad Aasias kõhuhädad oma käte küljes olevatelt bakteritelt kui toidus olevalt haigustekitajalt.

Tervis. Enne Sri Lankale reisimist on soovitatav teha eelkõige kõhutüüfuse ja A-hepatiidi vaktsiin. Lisaks soovitan kaasa võtta korraliku sääsetõrje (putukahammustusi saime ka rannaäärses restoranis süües, kui unustasime jalad õhtul sisse määrida) ja SPF 50 päikesekreem. Ei, vähem ei ole mõistlik. 30 jäi natuke väheks, isegi minu puhul, sest pidin seda natuke liiga tihti uuendama. Australian Gold geel oli muidu superhea ja kerge. Kaks nädalat ja kaks inimest tähendas meil päikesekreemi kulu ca pool liitrit. Ja me ei olnud terve see aeg rannal.

Lõppude lõpuks…

… jääb lisaks koroonast põhjustatud ärevusele see reis mulle kindlasti ka palju ilusamatel põhjustel pikaks ajaks meelde. 🙂 Üle pika-pika aja sain ma lõpuks ometi päriselt puhata, olla rõõmus ja muretu. Sri Lanka on tõepoolest imeline maa. Kui koroonakriis läbi saab, tahaksin ma kunagi kindlasti Sri Lankale tagasi minna, et veel mägismaal matkata ja avastada idarannikut, kuhu me seekord ei jõudnud. Kindlasti oleme me juba selle maa külastamisega hiljaks jäänud, kuid seal on veel alles nii palju, mis on päris ja turisti poolt muutmata ja rikkumata. Kolme või viie aasta pärast – kes teab, mis sellest alles on jäänud. Tuleb nautida, kuniks saab!

Järgmiseks sooviks avastada mõnda mandrit, kus ma veel käinud pole. Eriti mõlguvad meeles Aafrika või Lõuna-Ameerika, kuid enne preab natuke raha koguma ja lasta maailmal maha rahuneda. Mis on olnud Sinu lemmik reisisihtkohad, eriti väljaspool Euroopat ja Aasiat? 🙂

Sri Lanka: ühe saare sada nägu (2. osa)

Sri Lanka: templid ja mäed

Et käesolevat postitust mitte liiga massiivseks ajada – pikk tuleb ta nagunii – jagan ta kahte ossa. Täpselt nagu oli meie puhkus: aktiivne ringiliikumine alustuseks ja rahulik rannapuhkus lõpetuseks.

1. päev – Lendamine

Et lendamine lühidalt kokku võtta: kell 7.30 start Tartust, kell 11.30 Riia lennujaamas, kell 13.55 Riia-Varssavi 1,5 h lendu, 1,5 h vahemaandumine ja automaatne passikontroll, kell 15.35 Varssavi-Colombo 9 h lend. Lennutas meid LOT. Lendudel sai süüa ja juua, aga mugavad need lennukid just polnud. Magada mul näiteks üldse ei õnnestunud. Kui oled ikka kunagi Emiratesiga juba kaugele lennanud, siis on raske sellele vastu saada. 🙂

Kuna koroona oli maailmas võimust võtmas, oli ka lennujaamades näha maske ja Colombos oli automaatne temperatuurikontroll ning tuli täita veel eraldi deklaratsioon, et oled terve. Lisaks seisime natuke aega viisakontrolli järjekorras. Colombo lennujaamas tegime telefonidele kohalikud SIM kaardid, et saaks internetti kasutada (16 GB netti oli vist 12€), ja vahetasime hunniku sularaha kohalikuks valuutaks. Kokku kulus maandumisest kuni lennujaamast väljasaamiseni 2 tundi. Lennuk maandus kell 5 (ajavahe Eestiga 3,5 tundi) ja kell 7 astusime lennujaamast välja.

2. päev – Rongisõit Kandy’sse ja “aklimatiseerumine”

Et kiirelt liikuda, võtsime Uberi. Ca 45 minutiga olime lennujaamast jõudnud Colombo Fort rongijaama. Rong Kandysse lahkus kell 8.30, seega oli meil aega natuke juua otsida ja rongipiletid ära osta. Et saada tõeliselt autentne elamis, ostsime 3. klassi piletid. Oijah. 😅

Oli see vast sõit. Originaalis 3 tundi kestma pidanud sõit venis ligi neljatunniseks ja olime kohalike vahele pressitud kui kilud karbis. Istuma me otseloomulikult ei saanud. 24 tundi magamata olekus seal rongis palavises seista ja loksuda oli… huvitav kogemus. Vähemalt vaated olid mägedesse jõudes vägevad. 😍 Viimaks jõudsime ikka Kandysse.

Rongilt maha astudes selgus, et see linn on mägisem, kui arvasime. Kus oli meie hotell? Eks ikka mäenõlval. 😬 Ronisime oma seljakottidega (reisisime ühe suure seljakoti ja ühe 20-liitrise seljakotiga ja see oli väga ideaalne kogus pagasit ja asju) sealt poole tunniga üles, käisime pesus ja vajusime neljaks tunniks tuttu. Väsimus oli lihtsalt nii suur. Ajavahe õnneks ei avaldanud mingit mõju.

Pärast tudu oli inimese tunne juba peaaegu tagasi, ainult kõht oli jube tühi. Leidsime ühe mõnusa söögikoha Kandy kesklinnas, puukisime kõhu kohalikku kottu rottit täis ja ronisime jälle majutusse magama.

3. päev – Kandy

Ehk siis teine päev Sri Lankal kohapeal. Terve päev oli pühendatud Kandy’le. Alustuseks käisime kohaliku rahva jaoks äärmiselt olulises Buddha hamba reliikvia templis. Nagu arvata oli, liikus seal tohutult rahvast ja saali, kus päriselt Buddha hamba reliikviat hoiatakse, me minna ei saanud. Järjekord oli lihtsalt kilomeeter pikk ja polnud mõtet seal seista. Vaatasime üle kõik templi hooned ja kompleksis asuva muuseumi.

Kuna olime praktiliselt esimest päeva Sri Lankal, oli ikka veel keeruline kõigile kohalikele kommetele pihta saada. Kus tohib ja tohi pildistada, mida tohib ja ei tohi teha. Olime väga ettevaatlikud. Vähemalt teadsime nii palju, et panime selga pikad püksid ja varrukaga pluusid, ja eemaldasime pidevalt templis liikudes jalanõud. Oi need põrandad ja kivid olid igal pool lõõskava päikese all kuumad, aga jäime ellu. Riietuse osas oli isegi hea, et nii tagasihoidlikult riiedes olime: turiste oli Kandys näha väga vähe ja lühikesi kleite, pükse ega maikasid praktiliselt ei kohanudki.

Pärast templikülastust vaatasime üle veel paar kirikut ja pühakoda ning liikusime siis edasi lõunat sööma. Valituks osutus Lonely Planeti raamatu soovitusel Kandy Muslim House, mis oli tõesti hea toidukoht. Mõnusalt autentne ja vürtsikas ning ülimaitsev. 🙂 Käisime seal ka õhtul söömas. Kui köögis vürtse kuumutati, köhisid ka kohalikud söögisaalis, sest õhk oli sama vürtsikas kui toit. Pärast lõunat külastasime lähedal asuvat turgu ja läksime siis edasi ahvikesi otsima.

Nimelt pidavat ahvikesi näha olema Kandy kesklinnas asuvas Uda Wattakele metsas (forest sanctuary). Sinna saamiseks tuli jälle natuke ronida. Juba teel kohtasime tervet trobikonda ahvikesi. Siis eksisime natuke ära, aga jõudsime lõpuks ikkagi õigesse kohta välja. Kohe parki sisenedes nägime veel ahve, aga nali naljaks: edasi ei näinud me paar tundi ühtegi looma peale turistide. 😅 Seal kohtasime esimest ja ainsat korda teisi Eesti turiste.

Olime juba valmis lahkuma, kui tegime veel ühe tiiru pargi servas. Esiteks kohtusime üpris suure maoga, kes tee servas metsa poole liikus. Suhteliselt hirmus. 😳 Tripi lõpus leidsime aga mitukümmend ahvi, kes rõõmsalt oma toimetusi ajasid. Üks sai pildistamise peale lausa kurjaks, aga õnneks paar valjemat häälitsust ja kiire lahkumine peletasid ta eemale. Kokkuvõttes: oli väärt külastamist. 🙂

Sealt lahkudes hakkas lähenema päikeseloojang ja tahtsime veel üht mäe otsas asuvat templit ja hiiglaslikku Buddha kuju näha. Oli hilja ja olime väsinud, seega valituks osutus ainult Buddha. Taaskord oli omajagu mäkke ronida, aga see oli seda väärt. Buddha oli tõesti suursugune ja vaade linnale samuti vägev.

Pärast õhtusööki ronisime jälle oma mäe otsas asuvasse majutusse, et magada viimane öö Kandys.

4. päev – Maailma kõige maalilisem rongisõit

Neljas päev oli epic ja seda teadsime me juba ette: terve päev (8 tundi) möödus Kandy-Ella rongis, kust avanevad superilusad vaated Sri Lanka mägistele aladele (hill country) ja teekasvatustele. Kes veel ei teadnud, on Sri Lanka endine nimi Tseilon. Tseiloni teest on vist kõik midagi kuulnud. Sri Lanka on maailma suuruselt neljas teetootja ja suurim eksportija.

Teepõllud

Et rongis istekoht saada, tuli kasutada natuke kavalust. Minust oli reisi planeerides kuidagi mööda läinud fakt, et kindla istekoha reserveerimiseks tuleks broneering teha läbi mõne kohaliku reisifirma ja umbes kuu aega ette. Kaheksa tundi püsti seista ei tundunud ka meeldiv väljavaade. Mida teha?

Natuke guugeldada ja olla kaval. Early bird catches the worm. 😉 Nimelt see hommikune rong, mida meie sihtisime, alustab oma teekonda Colombost, sõidab Kandysse ja sealt edasi Badullasse, vahepeatusega Ellas. Nipp seisneb aga selles, et Kandysse tulles ja Kandyst minnes läbib rong kaht peatust kaks korda. Seega sõitsime me hommikul kell 8 Kandyst Peradeniya peatusesse; ostsime 300 ruupia (1,5€) eest 2. klassi piletid; läksime sealt samale Colombo-Kandy-Badulla rongile, kuhu oleksime muidu pidanud minema Kandyst; ootasime, kuniks järgmises peatuses osa inimesi maha läks ja saime istekohad rongi liikumise suunas vasakule poole (oluline!).

Kui rong Kandysse jõudis, istusime meie rongis õigel pool ja mugavalt paigas. 🙂 Meie vagunisse tuli liialdamata peale umbes sada inimest, kes kõik istekohta otsisid. Loomulikult enamik neist pidi seisma ja vähemalt kolm tundi. Seega meie sahker-mahker oli vägagi asjakohane.

Sama rong liigub teistpidi (vedur on mõlemas otsas!) edasi Ella suunas, seega olime nüüd rongi paremal pool, kust kuni Nuwara Eliyani paistavad parimad vaated. Alates Nuwara Eliyast kuni Ellani soovitatakse vasakut poolt, kuid siis on juba parimad vaated ka ära olnud.

Rongisõit läks lennates ja kella poole nelja paiku jõudsime Ellasse. Ella oli juba tunduvalt turistikam linnake. Põhirahvas, kes seal liikus, olid turistid, vastupidiselt Kandyle, kus põhimass koosnes siiski kohalikest. Ella meeldis meile oma atmosfääri poolest kohe. 🙂 Taaskord tuli meil natuke tõuse võtta ja 2 km jalutada, et jõuda oma majutusse.

Majutuskoht oli taaskord väga armas ja hubane. Asukoht keskmest eemal kindlustas ka vaikuse ja rahu. Õhtul käisime populaarses restoranis Chill söömas. Hinnad olid Sri Lanka kohta kallid ja toit läänelikum, atmosfäär muidugi kahtluseta mõnus. Siiski tagasi me sinna ei läinud. Oli ka paremaid kohti, mida avastada.

5. päev – Ella Rock & Nine Arch Bridge

Viies päev oli pühendatud Ella avastamisele. Ellas oli lõputult võimalusi matkamiseks ja jalutamiseks. Tegelikult on neid võimalusi kogu Sri Lankal palju. Minu tervise tõttu jäid meil kohe ajakavast välja Sigiriya, Nuwara Eliya, Adam’s Peak ja Horton Plains. Ja üks täispäev Ellas oli ka liiga vähe. Sinna tuleb kunagi tervena tagasi minna. 🙂

Pärast ülihead kohalikku hommikusööki hotellis liikusime Ella Rock matkale. Tõele au andes tundus teiste kirjelduste põhjal see matk kergem, kui ta tegelikult oli. Ilmselt poleks minu tervisega inimene tohtinud sinna minna. 🙄 Ausalt öeldes oli mul juba eelmisel õhtul ja samal hommikul kergelt paha olla, st rindkeres Eestis juba harjumuspäraseks saanud ebameeldivus ja pingetunne. Ilmselt Kandys veedetud intensiivne päev tegi oma. Aga läksime siiski matkale, mis venis lõpuks 5 tunni pikkuseks. Ups. Viga.

Mul polnud küll füüsiliselt eriti hea olla, aga vaimselt tundsin end nii hästi. Sain end liigutada, vaated olid imelised ja tuju hea. Natuke kadusime vahepeal ära, aga kuna turiste liikus piisavalt, saime jälle õigele rajale tagasi. Kahjuks unustasime väsimuse ja palavuse foonil matka lõpus oma päikesekreemi uuendada ja loomulikult õnnestus mul õlad korralikult ära põletada. Ai-ai.

Linnas tegime kiire lõuna söögikohas La Mensa – vaatamata headele arvustustele polnud suurem asi kottu rotti – ja liikusime sealt tuk-tukiga edasi Nine Arch Bridge’i vaatamata. Tegu on tõeliselt suursuguse ja ägeda sillaga. 🙂 Meil õnnestus seal käia samal ajal, kui rong oli saabumas. Hiljem viis meid tuk-tuk tagasi hotelli. Kokkulepitud 1200 ruupia asemel läks 1800, aga meil polnud tahtmist temaga ka võidelda. Las ta siis olla. Küllap tal läheb seda lisa 3 eurot rohkem vaja kui meil…

Härra Jooksja videograafi ametis

Plaanisime samal päeval käia veel ka Ravane juga vaatamas ja matkata Little Adam’s Peakil, aga minu tervise tõttu jätsime need asjd tegemata. Tuleb kunagi tagasi minna, mis muud. Õhtul viskas hotelli omanik oma tuk-tukiga meid tasuta linna ja sõime Cafe Mochas, kus sõin eriti mõnusat Nasi Gorengi. Lõpuks sain Ellas head ja kohalikku sööki. 🙂

6. päev – teetehas & saabumine Udawalawesse

Viiendal Sri Lankas viibimise päeval käisime natuke Ellas ringi ja liikusime Ellast Udawalawesse.

Hommik algas külastusega Uda Halpewatta teetehasesse. Kohale ja tagasi sõitsime tuk-tukiga, 1500 ruupiat. Tehases tehti meile korralik ringkäik ja seletati lahti kõik etapid, kuidas korjatud teelehest saab mitukümmend sorti musta teed. Väga äge oli praktikas näha, kuidas töötavas tehases asjad käivad. 🙂 Ostsime loomulikult eri sorti teesid koju kaasa ka.

Tagasiteel peatusime korraks ka riisipõldude juures

Seejärel tegime hotellist check-outi, sõime linnas lõunat Curd Shopis (nende kottu oli väga maitsev!) ja suundusime bussijaama, kust algas meie esimene Sri Lanka bussielamus. Esiteks sõitsime mägiseid teid mööda Ellast Wellawayasse, sealt järgmise bussiga Thanamalwilasse ja sealt omakorda bussiga Udawalawasse.

Elamus oli autentne ja päris. 😅 Igast otsast värvikirevad bussid, kus muss üürgab ja mis kihutavad teedel, nagu homset poleks. Kolmest kahes bussis spidomeeter ei töötanud. Ca 250 ruupiat ja 3 tundi hiljem olime aga õnnelikult Udawalawes kohal. Teel õnnestus juba näha varaani ja paabulindu.

Udawalawe tervitas kohe kuuma ja niiske ilmaga. Kui Ellas oli õhuniiskus mõõdukas kraadiklaas natuke alla 30 ning öösel 23–24 ligi, siis siin oli kraade 35 ja niiskus laes. Õnneks oli majutuskoht tõeliselt hubane ja sisaldas nii külmkappi kui ka konditsioneeri. 😍 Majutuskohas oli kaks majakest, kus teises ööbis kaks keskealist Saksa sõbrannat. Hotellis sõime koos nendega kohalikku Sri Lanka õhtusööki. Valik oli lai ja hind inimese kohta tuli vist umbes 3 eurot. Omanikud olid väga toredad ja sõbralikud. Tuli välja, et olime esimesed eestlased, kes tema juures ööbinud.

Tuttu tuli minna varakult, sest juba 5.30 algas meie safari, mille jaoks me Udawalawesse sõitnud olimegi.

7. päev – safari ehk issanda loomaaed on kirju

Äratus 4.45, aga tudu oli nii magus. Õues oli juba 24 kraadi sooja, kuigi päikesetõusuni oli 1,5 tundi aega. Saime hotelliomanikult piknikukorvi kaasa ja istusime koos oma Saksa sõpradega jeepi, et sõita oma hommikusele safarile. 12 km sõitu, natuke ootamist looduspargi sissepääsu juures ja sõit võis alata.

Juht oli hästi tore ja tegi ka giidi tööd. Juba esimestel minutitel nägime paari meetri kaugusel poris püherdamas väikseid metssigu. 😍 Siis hakkasid tulema paabulinnud, mida oli kokku seal umbes mustmiljon. Järgmisena nägime juba kaht noort isast elevanti kaklemas, kuna tulemas oli paaritumishooaeg.

Ja niimoodi neid loomi muudkui lisandus. Karjade viisi vesipühvleid; mõned šaakalid vees suplemas ja väljal jooksmas; kotkad puulatvades ja tee ääres; tuhat muud värvilist ja/või imelikku häält tegevat lindu; kilpkonn tee ääres tšillimas; varaan mätta otsas hängimas; elevandipere vee ääres möllamas; ahvid puu otsas mängimas; krokodillid uhkes üksinduses vees ujumas. No täiega väärt külastus. 🙂 Viis tundi puhast imetlust.

Pärast safarit sõime kella 11 ajal hotellis brunchi ja asusime seejärel teele lõunaranniku suunas. Ca 2,5€ ja 2 bussi (Udawalawe-Embilipitiya-Hiriketiya) hiljem saabusime oma rannapuhkusele. Õhtune 1,5-tunnine ujumine India ookeanis oli kõik ja veel rohkem, kui lootnud olime. 😍 Esimene korralik puhkus üle 6 aasta. Täielikus paradiisis. So worth it.

Järgmises osas räägin meie rannapuhkuse nädalast Sri Lanka lõunarannikul.