Parkmetsa jooksul osalesin juba kolmandat korda. Ütleme nii, et kolme aastaga olen nii mõndagi õppinud. Nii raja, riietuse kui ka iseenda kohta.

Hommikul ei olnud mingit tunnet, et nüüd peaks jooksma minema. Null. Mul oli vaja sada asja enne võistlust tehtud saada, eelkõige kohver korralikult kokku pakkida, sest teadsin, et pean kohe pärast jooksu itta sõitma, et venna ja isa sünnipäeval kohal olla. Aga: täiesti ootamatult tekkis võimalus, et võib-olla pean teisipäeval hoopis 2 nädalaks Eestist ära sõitma. Ma ei tea siiani, mis minust siis ikkagi saab. Seega kokku pidin pakkima ka kõik vajalikud asjad 2 nädalaks ettenägematus kliimas ja need endaga itta kaasa võtma. Hullumaja!

Napilt sain oma asjad tehtud ja jooksin (sõna otseses mõttes) bussi peale, et Raja parki sõita. Kohtusin veel Karmeniga ja samal bussil oli ka Kaire. Saime numbrid, tegime kerge soojendusjooksu ja oligi juba kell pool üks. 30 minutit stardini. Mina läksin targu WC-järjekorda, mis venis ja venis ja venis. Võimelda, jooksuharjutusi ja lahtijookse ma teha ei jõudnudki. Kiirelt otsustasin pikkade pükste asemel jalga panna lühikesed püksid ja säärised, kiire riietevahetus ning juba oligi aeg astuda stardikoridori.

Kell 13 kõlas stardipauk. Nagu igal aastal kihutasid kõik suure hooga Raja tänavale minema. Mina proovisin end Maria ja Liisiga samasse tempogruppi hoida. Esimene km 4:56. Oi-oi-oi kui kiire. Teine 5:06. Seal ma neist maha jäingi.

Raske oli. Algusest peale. Eks hooaja esimene võistlus ongi kõige hullem. Kui jäin üksi, siis ega see mulle hästi ei mõjunud. Motivatsioon langes, jalg oli tönts ja viimasel ajal on mind kõrge pulsiga joostes hakanud piinama valu kaela paremal pool. Midagi meeldivat küll ei olnud. Juurde veel lageda peal puhunud tugev tuul.

Kui tuul sai otsa, siis tuli veel pehmet pinnast. Ei meeldi, ei meeldi, ei meeldi! Kogu tõuge, mis niigi nõrk oli, kadus täiesti sinna laastu ära. Õnneks muda oli ühes kohas vähem, sest nüüd on seal tore kõnnitee. Kilomeetriajad olid kehvemad kui eelmisel aastal samades kohtades (5:45, 5:38, 5:54). Hmm. Kasutasin sama süsteemi, et teadsin, et eelmisel aastal jooksin 5:25 tempos ja lugesin sekundeid, mis varus on. Kahe kilomeetriga sai vist 48 sekundit varu. Edasi see varu kadus ja kadus…

Kuskil 6 km (5:39) lõpus olin vist 38 sekundit üle eelmise aasta aja. Olin vaikselt leppinud, et see aasta ei tule mingit rekordit. Sellegipoolest ei tahtnud palju eelmisele tulemusele alla jääda ja pingutasin elu eest, endal veremaitse suus. Teadsin, et viimane km on sellel rajal raudselt kõige kergem. On alati olnud.

…aga olin unustanud selle, et ‘500 m lõpuni’ silt on Parkmetsas valel kohal. Tegelikult umbes 300 m peal. Oleks pidanud natuke varem viimase käigu sisse lükkama. Juba oligi pööre finišisirgele käes ja vaatasin kähku ka kella, mis ütles, et kurat, Margit, veel on võimalus!

No siis ma sõna otseses mõttes korjasin kõik enda sees kokku. Motivatsiooni, jõu, tahte. Kõik riismed kogusin endas kokku ja oksemaitse suus spurtisin. Kartsin tõesti enne finišijoont sisikonna sisu asfaltile maandada, aga õnneks seda ei juhtunud. Viimane km: 5:16.

Pilk kellale ja… 38:30. 4 sekundit aeglasem kui eelmisel aastal. Aga eelmise aasta 38:26 oli netoaeg, oma kella olin aga seekord käima pannud stardipaugust. Joonest ülesaamisega läks aega. Oli sekundite mäng, kas finišeerisin pisikese isikliku rekordiga või olin paar sekundit aeglasem. Raja olin suutnud muidugi seekord väga täpselt joosta. 7,01 km. Eelmistel aastatel olen alati 100 m (= vähemalt 20 sek) rohkem jooksnud. Seekord üritasin kõik kurvid nii ökonoomselt joosta, kui vähegi sai. Ilmselt toimis.

Tegime kiirelt klubikaaslastega paar pilti, panime soojemad riided selga, haarasime saiakese. Lõpuks saime ka tulemusi vaatama.

38:24!

2 sekundit parandust. 😀 Aga mis siis. Parandus on parandus!

Lõpuks toodi mind veel autoga koju ka. Küll mul on head trennikaaslased. 🙂 Jõudsin isegi varasemale bussile, joostes kohver käe otsas bussijaama.

Kokkuvõttes

• Aeg: 38:24
• Distants: 7,01 km
• Keskmine tempo: 5:29 min/km
• Max tempo: 3:42 min/km
• Keskmine pulss: 178 bpm
• Max pulss: 189 bpm
• Koht: 271 (484st)
• Koht naiste seas: 83 (244st)
• Koht N vanusegrupis: 41 (147st)

Hooaja algus on tehtud. Aeg oli praktiliselt sama, aga kohti õnnestus kõvasti parandada. Järelikult konkurents polnud nii tugev kui eelmisel aastal. Nüüd rõõmsalt edasi. 🙂