Berliini Maraton 2019

Proloog

This. Is. It! 😍 Te ei kujuta ette, kui kaua olen ma sellest võistlusest unistanud ja nüüd saangi ma selleks terve aasta treenida, valmistuda ja asuda septembri lõpus ühe maailma suurima maratoni starti. Ma ootan seda lihtsalt nii nii väga. 🙂

Lugesin mõned päevad tagasi oma selle aasta võistluste plaani. Kui palju entusiasmi, tahet ja eesmärke. Mu motivatsioon oli levelil 9000, kui neid eesmärke seadsin. Mainisin seal poolsaladuslikult, et mul on Narvas poolmaratonil üks unistus ja loomulikult ka Berliinis. See aasta möödus aga sedaviisi, et ma ei jooksnud üle mitte ainsamatki isiklikku rekordit. Ja olin haige ligikaudu 10 korda ning sain üle mitme aasta esimese vigastuse.

Hooaeg algas Parkmetsas, kus ma kaotasin isiklikule rekordile ainult loetud sekunditega. Hästi saadud, arvestades, et ma olin õhtu enne võistlust mingi hullu kõhubakteriga vetsu aheldatud.

Tartu Maastikumaraton oli irooniliselt ainus võistlus, kus ma tegin oma aegade parima tempoga jooksu sellel võistlusel. Ja ometigi pole ma sellel aastal teinud ainsatki maastikutrenni. Ja ma polnud oma tulemusega rahul. Kui ma oleks ainult teadnud, et see on üks ainsaid võistlusi, mis mul üldse enam-vähem normaalselt läheb…

Rapla oli katastroof. Vorm oli hea, ilm oli okei, aga tulemus – null.

Narvano comment. Kuumalaine ja +32 kraadi. Häving. Unistatud 1:45 jäi poole tunni kaugusele. Kevadhooaeg sai läbi. Ma olin nii rahulolematu.

Pärast kevadhooaega jäin jälle otseloomulikult haigeks, puhkasin 10 päeva ja alustasin pärast jaanipäeva puhtalt maratonile fokuseeritud treeningplaaniga. Mul oli sellest kevadhooajast ehtne pettumus värskelt läbi kumamas ja ma olin valmis vähemalt sügishooajal õnnestuma. Nii valmis.

Aga enne kui hooaeg sai alata, olin ma nädal enne Peetri jooksu kaks päeva elu kõige hullema kõhuhaigusega rajalt maas. Selle aasta vist kuues haigus? Või seitsmes? Palavik, iiveldus, lõpmatu vetsus istumine. Esimene maratonitreeningute pikk trenn sai ajalise mahu poolest tehtud, kuigi kilometraaž jäi natuke väikseks. Peetri jooksuga jäin ma rahule, kuigi tulemus jäi napilt isiklikule rekordile alla. Vorm tundus vaatamata kõigele olema hea ja jäin huviga ootama nädal pärast toimuvat Rakvere Ööjooksu.

… ja me kõik teame, mis juhtus 6 tundi enne starti. Njah. Ideaalsetes oludes väga kiirel rajal joosti massiliselt isiklikke. Mina sörkisin raja läbi, mis tagantjärele vaadates oli muidugi suur viga. Ma poleks üldse pidanud seal olema. Sellel päeval mu sügishooaeg sisuliselt ka lõppes. Enne kui ta alatagi sai.

Jaansoni jooks jäi mul vahele, sest olin siis end alles ravimas ja 2,5-nädalast jooksupausi “nautimas”. Kaks päeva pärast antibiootikumiravi lõppu sörkisin Tallinnas poolmaratoni läbi. Nädal pärast seda sain 3-tunnise jooksu järel vigastuse. 2 viimast nädalat kuni maratonini säärevigastusega.

Võrratu. Lihtsalt võrratu.

Maratonieelsed päevad

Olin vigastatud, aga tegin ikka nädal enne maratoni teiperiga algust. Süsivesikud hoidsin minimaalsena kuni neljapäeva hommikuni. Teiper ära kannatada oli minu teiste kannatuste juures käkitegu.

Teisipäeval käisin massaažis ja jäin lootma Herje ravivatele kätele. Vähemalt sain teadmise, et sääre kakspealihas ja lestlihas on megapinges, aga Achilleusega veel ei ole asjad halvasti – ilmselt tõmbasin pidurit õigel ajal. Kolmapäeval ärkasin kriipiva kurgu ja kinnise ninaga – sest ma olingi juba ju liiga terve. 😀 Neljapäeval tuli kõik tööasjad otsaga kokku tõmmata, asjad kokku pakkida ja kõik Berliini minekuks valmis panna. Asjad olid valmis. Mina küll mitte. Berliini maratoni ajaks võtsin poolteist nädalat puhkust. Esimene päris puhkus mitme aasta jooksul.

Äratus Riia lennujaama sõiduks oli reedel juba kell 6.25. Valgas käisime veel apteegist läbi, sest härra Jooksjal oli nohu tekkinud ja kops ragises millegagi. Saime talle ACCd ja Quixx ninarohtu. Pidi hoolikalt kontrollima, et miski poleks dopinguaine.

Riia lennujaam oli üks stressirikas kogemus. Parkimise leidmine oli peavalu. Lisaks pole vist kunagi nii pikas turvakontrolli sabas seisnud. Õnneks saime sealt siiski õigel ajal minema ja jõudsime kenasti oma Berliini lennule, mis natuke siiski hilines.

Berliini saabusime kella 14 ajal. Ühistranspordiga jõudsime kenasti oma airBNB majutusse. Vaikne korter, esimesel korrusel, piisavalt ruumikas, kõik vajalikud asjad maratonijooksjatele olid olemas, alates korralikust kööginurgast kuni pesumasinani. Soovitaks seda kohta teistelegi.

Liikusime sealt edasi kiirelt expole. Massiivne expo, suurim, kus ma kunagi käinud olen. Rahvast oli m-e-e-l-e-t-u-l-t palju. Ootasime stardinumbri järjekordades tunni kohe kindlasti. Stardinumber trükiti valmis kohapeal. Meid teenindanud mees oli kolm nädalat varem Tallinnas maratoni jooksnud. Väike maailm.

Lootsin expolt uued jooksuretuusid osta, aga see oli võimatu ülesanne. Adidase ala oli suur, aga kauba valik oli pigem kesine. Igasuguseid muid esindusi oli muidugi ka meeletult, lisaks massaažiteenused jmt. Küll aga ostsin expolt BodyGlide’i, mida kasutasin vaseliini asemel. Täitsa hea asi oli. 😊 Üldiselt peab ütlema, et Valencia maratoni expo liikus libedamalt edasi ja oli tunduvalt mõnusam. Aga Berliin oli suursugune nagu ka maraton. Pärast expot olime ikka päris läbi ja uni oli öösel väga magus. Esimest korda nädala jooksul sain normaalselt magada.

Laupäeval käisime võistluseelsel soojendusel, puhkasime ja sõime korralikult. Pärastlõunal läksime veel Jooksjale maikat otsima, kuna see oli tal kahjuks Soome maha jäänud ja expol meeste maikasid praktiliselt ei olnud. Mul olid jalad ikka täitsa väsinud pärast seda. Aga vähemalt oli isu hea ja tudu mõnus.

Maratonipäev

Võistluspäeva hommikul kõlas äratus kell 5.30. Uni oli isegi enam-vähem hea: eelmise kahe maratoni eelse praktiliselt olematu unega ei anna isegi võrrelda. Hommikut alustasime rahulikult. Asjad olid koos, hõõrdumist leevendava vaseliini asemel kasutasin seekord expolt hangitud BodyGlide’i, riided tuli selga tõmmata ja puder valmis keeta ning ära süüa. Söök läks isegi enam-vähem hästi alla. Enne kella 7 asusime ühistranspordiga teele Brandenburgi väravate ehk võistlusala poole.

Kell 7.30 olime juba ilusti kohal. Jalutasime natuke alas ringi, vaatasime enda jaoks olulisemad kohad üle, käisime ilma igasuguse järjekorrata ära WCs. Härra Jooksja oli valinud finišijärgse pontšo, mina aga pakihoiu. Seega toppisime oma üleliigsed soojemad riided minu spetsiaalsesse pakihoiu kotti, jõime viimased lonksud vett ja võtsime Loperamidi tabletid sisse, et mingeid kõhuhädasid karta poleks, tõmbasime sooja hoidmiseks vihmakeebid peale ja hakkasime vaikselt stardikoridoride suunas liikuma. Teel sinna käisime veel WCs, kus seekord tuli juba ca 15 minutit järjekorras seista.

Esialgu liikusin mina härra Jooksja stardikoridori poole. Plaanisime kuskil seal sooja teha, kuid head kohta selleks esialgu ei leidnudki. Liitusime siis hulga teiste jooksjatega, kes lihtsalt ühe teejupi peal nagu oravad rattas ringe jooksid. Tegime seal kilomeetrikese sooja, võimlesime ja tegime mõned jooksuharjutused peale. Mul õnnestus seal veel kuidagi kergelt paremat jalga väänata. Oligi aeg Jooksjale head soovid kaasa anda ja liikuda oma stardikoridori suunas.

Start toimus 4 laines. Esimeses laines alustas ka Jooksja-härra, tema oli grupis C, kuhu mahtusid jooksjad ajaga 2:50–3:00. Esimeses laines olid grupid A kuni D ja nende start oli kell 9.15. Seejärel läksid teises laines grupid E ja F kell 9.25. Kolmandasse lainesse kuulus ainult grupp G (3:50–4:15), kuhu kuulusin ka mina. Meie start oli kell 9.50. Viimane grupp H ehk esmakordsed maratoonarid ja üle 4:15 jooksjad said rajale alles kell 10.10.

Ootamine läks kiirelt, kuna massiivses stardikoridoris oli üleval mitmeid ekraane, kust pidevalt midagi näidati. Samuti sai kaasa elada eelnevatele lainetele. Oli võimalik võtta juua ja käia WCs. Juba enne meie starti hakkas taevast midagi alla piserdama. Meie stardi ajaks tuli juba seenevihma. Päris huvitav oli näha ka igasuguste vihmakeepide ja vanade riiete kuhjasid, mis stardikoridoride servasse tekkisid. Eestis sellist pilti küll kuskil ei näe.

Paiknesin oma grupis üsna eespool, seega kulus mul stardijooneni jõudmiseks alates oma laine stardist vaid minut ja 7 sekundit. Stardis tahtis lausa pisar silma tulla: minu unistuste maraton Berliinis oli saanud alguse.

Foto Berliini maratoni Facebookist.

Eelmisel päeval mõtlesin tükk aega, millise plaaniga rajale minna. Olgugi, et ma rekordit ilmselgelt jooksma ei läinud, on realistliku plaani omamine maratonirajale minnes minu arvates enam kui oluline. Lihtsalt mütsiga lööma minek ei lõpe hästi. Maratoni tuleb joosta südame ja hingega, aga ka mõistusega.

Kuna ma polnud 6 nädalat korralikult treenida saanud ja 2 nädalat praktiliselt üldse jooksnud, polnud mul aimugi, mida mu süda mingisuguste tempode juures teeb. Seega tempot ega lõpuaega ma eesmärgiks võtta ei saanud. Läksin jooksma pulsi järgi. Plaan oli hoida pulssi 170 juures ja pärast 30 km lubada tal tõusta kuni 175ni. Selle juures peaks ma enam-vähem ellu jääma küll. Numbri peale kirjutasin lisaks tempod, mis vastasid lõpuaegadele 4:00, 4:15, 4:30, 4:45. Lihtsalt igaks juhuks. Eeldasin, et kuskil 4:00 ja 5:00 vahel minu aeg olla võiks, KUI ma terveks jään.

Et mitte stardist eufooriaga minema tuisata, jäin otsima mingit gruppi, kelle järel joosta. Leidsin ühe vanema paari, kes tundus liikuvat tempoga, mis minu pulsi normis hoidis. Jooksingi esimesed kaks-kolm kilomeetrit nende taga. Hea rahulik algus. Õppisin tundma, mida minu pulss pikemalt joostes üldse teeb.

Iga 5 km tagant olid rajal ajavõtumatid. Teadsin, et ilmselt päris mitmed inimesed jälgivad minu jooksu. Osad ilmselt hinge kinni hoides, kas ma üldse tulen lõpuni või tekib ühel hetkel nime taha DNF. Mõtestasin enda jaoks selle lahti nii, et Treener ootab mind iga 5 km peal. 😁 Ehk siis jälgib, kuidas mul läheb. Ta tahaks näha, et ma jooksen mõistlikult.

5 km: 30:49, 6:10 min/km

Esimesed 5 km seega möödusid oma tempot ja kohta otsides. Vihma vaikselt tibutas ja see oli mõnus. Temperatuur oli heal juhul 15 kandis. Tuult, mis tegelikult oli üsna vali, seal massis ei tundnud. Pigem hakkas tänu kõrgele õhuniiskusele hoopis veidi palav. Rahvamass oli katkematu ja pidev. 47 000 jooksjaga maratonilt muud oodata ei saakski. Samas ei saa ka öelda, et oleks tulnud kellestki mööda trügida, et oleks olnud liialt kitsas või et poleks joogipunktides juua kätte saanud. Berliini maraton on võrratult hästi korraldatud.

Kuna tegu on niivõrd suure ja maineka maratoniga, on loomulikult rajal tähistatud ka ideaaltrajektoor. Tervel rajal on asfaldile joonistatud kolm sinist joont. Mina püsisin pidevalt kas otse nende joonte peal või siis maksimaalselt 1 meetri raadiuses. Ei mingit ise mõtlemist, kus see optimaalne rada nüüd võiks olla. Mugav.

Foto Berliini maratoni Facebookist.

Joogipunkte oli rajal umbes-täpselt mustmiljon. Vist 13, kui õigesti lugesin. Alguses 4–5 km tagant, lõpuks ca 2 km tagant. Alates 25. kilomeetrist oli igas teeninduspunktis võimalus saada massaaži. Samuti pakuti teed, spordijooki, puuvilju, lõpus ka Red Bulli. Neid võimalusi ma ei kasutanud. Jõin vett ja sõin ära 5 geeli: 9., 17., 23., 30. ja 35. kilomeetril. Valikusse kuulus klassika ehk High5 õuna-, apelsini-, banaani- ja tsitruse-kofeiinigeel. Samuti läks kaks IsoGeli kõhtu 5 minutit enne starti. Sest stardi ajaks oli mu hommikusöögist möödas juba 4 tundi.

10 km: 1:01:36, split 30:47, 6:10 min/km

Esimene tund möödus üpris kiirelt. Jooksin ikka aeg-ajalt kellegi taga, kui tundsin, et samm tahab liialt tempokaks minna ja pulss seega üle 170. Hakkasin iga 5 km peal jälgima, mida näitab mu üldine keskmine tempo. Alguses oli see 6:07 peal. Vahepeal 6:06 ja 6:08 peal, aga üldiselt ei olnud suuri tõuse ega langusi. Olin lausa üllatunud, kui kenasti mu pulss püsib ja laseb tempo ühtlasena hoida.

Vahepeal tervitas mind eesti keeles üks sakslane, kes mu võistlussärgi seljalt oli lugenud välja sõnad Tartu Ülikool. Tema oli Tartus teinud oma Erasmust. Teise tervituse sain soomlaselt, kes ütles mulle viimastel kilomeetritel “Hyvä-hyvä!”. Esimesel kilomeetril nägin kauguses ka sinimustvalget lippu. Rohkem eestlasi rajal ega raja ääres ei tuvastanud. Küll aga kohtusin rajal mitmete kostümeeritud tegelastega ning Tallinna maratonil furoori tekitanud ananassimehega.

Esimesed tund aega tundsin ka põiekat, mis stardikoridoris pihta hakkas ja mille närvide arvele kirjutasin. Tundub, et see oli ikkagi päris põiekas. 😁 Õnneks see tunne kadus kuskil 15 km peal ikkagi ära. Imestasin, et mu jalg ikka veel vastu peab. Siis jäin ootama juba 20 km märki ja poolmaratoni, et aru saada, mis on reaalne lõpuaeg, KUI mu keha vastu peab. Tänasin teda oma mõttes pidavalt ja lubasin talle, et varsti saab ta pikemalt puhata.

15 km: 1:32:44, split 31:08, 6:14 min/km

20 km: 2:03:34, split 30:51, 6:11 min/km

20 km peal hakkas aga korralikult sadama. Tibutamisest sai korralik padukas. Mind see vihm eriti ei häirinud: vihm võistlusel on nii minu ilm, kui olla saab. Ilmataat oli minu poolt. Etteruttavalt võib öelda, et seda padukat jagus 10 kilomeetriks.

Poolmaraton tiksus ametlikult kinni ajaga 2:10:08 (6:10 min/km).

Minu kellaga oli vahet tekkinud ca 150 meetrit. Seega kuskil olin rada ikka pikemaks jooksnud. Ilmselt joogipunktides.

Ühel korral poseerisin fotograafile. Tasus ära!

Alates poolmaratonist hakkasid kilomeetrid kuidagi sulama. Hea oli olla ja pulss püsis kenasti, kuid samm oli kiirem. 25–30 oli ilmselt kõige mõnusam lõik minu jaoks. Pidin end pidevalt pidurdama, et mitte üle panna. Maratonil ei tohi “minema panna” enne 35–37 kilomeetrit. Mina manitsesin end aga jooksma ühtlaselt ja pigem üldse mitte mingit tempot tõstma enne viimast kaht kilomeetrit. Sest mu jalg oleks võinud alt kaduda igal hetkel.

25 km: 2:34:03, split (20–25 km) 30:30, 6:06 min/km

30 km: 3:04:19, split 30:17, 6:04 min/km

Jäänud oli 12 km. Piisavalt pikk maa, et jõuaks veel väga raskeks ja vastikuks minna. Vihm muutus jälle tibutamiseks ja üha enam tekkis minu ümber inimesi, kes vahepeal kõndisid, kuskil posti najal venitasid või kellest ma oma ühtlase tempoga lihtsalt pika peale mööda läksin. Paha öelda, aga see andis motivatsiooni, et teen oma jooksu ikkagi õigesti.

Mõeldes kogu hooajale, tahtis mul mul mitmel korral pisar silma tulla. Surusin need mõtted alla, et saaksin keskenduda siiski mõistusega jooksmisele, et mitte hakata liiga vara emotsiooni pealt lollusi tegema. Keskendusin mõttele, mis Aveliisile Tallinna maratoni rajale kaasa andsin:

Kes mõistlikult jookseb, seda saadab edu.

Sest täpselt nii ongi.

Melu oli muidugi meeletu ja aitas kõvasti jooksule kaasa. Rahvast oli pidevalt ja paksult raja ääres kaasa elamas. Möll käis ja tuju oli kõigil nii hea. Isegi paduvihmas kadus vaid murdosa sellest massist raja äärest ära, mis oli hämmastav. Mis te seisate ja vettite siin? Uskumatud pealtvaatajad. Oli lahedaid esinejaid, oli ägedaid plakateid, oli nimelist kaasaelamist. Kõike oli.

Ja see rada on ikka meeletult kiire. Ei ainsamatki profiililt või rajakattelt raskemat kohta. Maailmarekordi rada ja põhjusega.

35 km: 3:35:10, split 30:51, 6:11 min/km

Kui jõudsin 35. kilomeetrile, jäi lõpuni vaid 7 km. Enam ei olnud ka mingit tahtmist kuskile tormata, vaid proovisin oma tempos püsida. Ei saa öelda, et see oleks olnud sein või haamer, aga esireis hakkas vaikselt ära väsima ja tallad olid ka valmis jooksu ära lõpetama. Vaim oli aga raudtugev. Lõpukilomeetritel hakkasin hoidma mõtet ainult keskendumisel oma jooksule, ei pannud tähele enam kaasaelajaid ega melu ja olin oma jooksumullis.

Ei mõtle ja ainult jookse.

Lõpp hakkas vaikselt venima, kuna enne viimasele pikale sirgele ehk Unter den Lindeni puiesteele pööret tuli teha mitu pööret. 40 km märgise peal sain aru, et mul on võimalik isegi joosta alla 4:20, kui ma natuke tempot tõstan. Mitte, et see 4:20 oleks kuidagi erilisem kui mõni muu aeg, siiski pea pool tundi aeglasem kui mu isiklik rekord. Aga tol hetkel tundus see mõte piisavalt motiveeriv, et selle nimel pingutada.

40 km: 4:06:45, split 31:35, 6:19 min/km

Lõpuks jõudis see kauaoodatud pööre kätte ja ees kauguses paistsid Brandenburgi väravad. Raja ääres oli paksult inimesi, kes tegid korralikku lärmi. Täpselt pärast väravatest läbi joostes sai minu kellal täis 4:18 ja 42,2 km. Minna jäi veel ca 250 meetrit kuni finišijooneni. Oli tükk tegu, et oma finišikiirendusega teistest jooksjatest mööda pääseda, kuid lõpuks olin ma kohal.

4:19:36.

Kiire pilk kellale paljastas, et olin veidi vähem kui minutiga, 40 sekundiga jooksnud negative spliti ehk teise poole kiiremini kui esimese. Haamrit ma ei saanudki. Mu keha ja jalad pidasid vastu. See kohutav hooaeg oli siiski saanud ilusates värvides lõpu.

Ma pole kunagi maratoni finišis olnud enda üle nii uhke. Kui mulle lõpuks medal kaela riputati, vaatasin ma seda tükk aega ja nutsin õnnest paar pisarat. Minu unistus oli täitunud. Veidi teisiti, kui olin esialgu lootnud, aga siiski täitunud nii ilusti.

Nagu Kadri mulle pärast jooksu ütles:

Not all personal bests are measured with a stopwatch.

Nii kiirelt kui mu selleks hetkeks puiseks muutunud jalad lubasid, võtsin ära oma finišikoti, suundusin pakihoidu ja läksin kokkulepitud kohast otsima mitu tundi tagasi finišeerinud härra Jooksjat.

Tema uuendas oma isiklikku rekordit pea 4 minutit. 2:46 on uhke värk! Oma kella järgi tuli tal isegi natuke alla 2:45, aga kahjuks õnnestus rada niivõrd palju pikemaks joosta. Aga nüüd me teame, milleks see supermees võimeline on. 🙂 Selle koormuse ja stressi foonilt teha selliseid tulemusi on enam kui imetlusväärne.

Veidi aega seiklesime WCd otsides ja seejärel transporti otsides, sest Brandenburgi väravate ühistransport oli täiesti umbes. Õnneks saime lõpuks siiski U-bahni ja trammiga kenasti oma majutusse tagasi.

Järgmistel päevadel kannatasin meeletut lihasvalu. Kõik lihased olid valusad. Kõik. Järgmisel päeval Berliinis liikumine oli põrgupiin. Lisaks sain kannale lahti tulnud kinesioteibist kaks väikest villi. Vihmast märjad jalatsid olid ühele väiksele varbale natuke liiga teinud. Härra Jooksja piinad olid õnneks palju väiksemad. Kokkuvõttes olime ikkagi kaks õnnelikku jooksjat. Berliini maraton jättis meile mõlemale enam kui meeldiva mulje.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 4:19:36
  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,5 km)
  • Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:07 min/km)
  • Max tempo: 4:38 min/km
  • Keskmine pulss: 172 bpm
  • Max pulss: 185 bpm
  • Koht: 26848
  • Koht naiste seas: 5799
  • Koht vanusegrupis: 919
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 173 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 269 ms
    • Vasakul jalal olin 49,7% ajast ja paremal 50,3%
  • Kulutatud kalorid: 2837 kcal

Epiloog

Hooaeg on läbi. Ühelt poolt on mul selle üle nii hea meel, teiselt poolt valdab mind üks suur tühjus. Mäletan nii hästi, kuidas eelmisel aastal lõppes mu hooaeg septembri alguses Tallinna maratoniga ja juba detsembris ootasin ma nii väga uusi lõigutrenne, uusi väljakutseid ja uut hooaega. Lootsin, et 2019 peab nüüd lõpuks olema minu aasta, sest kaht kehva aastat ei saa ju järjest olla?

Boy was I wrong.

2018 on selle aasta kõrval nagu mingisugune helesinine unistus. Kõik on nii raske olnud. Peaaegu 2,5 aastat on elu olnud igal rindel üks suur võitlus ja ma ei jaksa enam võidelda. Ma tahan, et kogu see jama lihtsalt läbi oleks. Ma tahan oma elurõõmu tagasi. Ma ei ole enam ammu see inimene, kes ma tahan olla.

Mul on järgmiseks aastaks plaan paigas. Plaan seisneb selles, et tuleb üle väga pika aja üks eesmärgitu aasta. Aitab väljakutsetest. Aitab ambitsioonidest. Aga ma tean, mida ma tahaks teha. Ma hakkan päriselt puhkama. Mul hakkavad olema päris nädalavahetused, mida ei pea minutipealt ära planeerima. Ma hakkan käima kohtades ja tegema asju, mida ma päriselt naudin, aga milleks mul pole olnud juba aastaid ei aega ega eelarvesse planeeritud raha. Eelkõige puudutab see reisimist, nii Eestis kui ka mujal.

See aja mahavõtmine eeldab igasuguste kõrvaltööde ja -projektide tunduvat vähendamist. Fototöö tuleb hoida minimaalne nagu ka sel aastal; kodu saab valmis ja uut raha-, aja- ja stressirohket ettevõtmist EI TULE; õpetamisega ma ei jätka, kuigi ma seda väga naudin ja sain paar nädalat tagasi ühe suurepärase pakkumise; kaasautori töö Postimehes on niigi juba mitu kuud suuremat sorti pausil. Palgatööl üritan asju enam mitte südamesse võtta, toimivad süsteemid on loodud ja projekt ühes minu töölepinguga saab 2020. aastaga nagunii otsa. Ma olen teinud suurepärast tööd ja proovigu keegi mind vastupidises veenda.

Kogu selle minimeerimisega olen ma juba sel aastal algust teinud, aga ilmselgelt mitte piisavalt edukalt – olen ikka veel kindel, et kaks ja pool aastat stressi levelil, mida paljud isegi ette ei suuda kujutada, on minust teinud selle füüsiliselt haige ja üldiselt üpris ebameeldiva inimese, kes ma viimasel ajal olnud olen. Kui saaks lõpuks ka Jooksja-härra kuidagi püsivalt Eestisse, oleks elu päris lill. Ega see kerge elu ei ole, kui sa kolmveerand kogu oma ajast pead veetma igatsedes.

Blogi vahendusel võib paljudele jääda mulje, et minu hädades on süüdi treeningutest tingitud ülekoormus. Aga ma kinnitan teile: see, mida ma teen (maksimaalselt) 2 tundi päevas, ei saa mängida olulisemat rolli, kui see, mida ma teen ülejäänud 22 tundi päevas. Jooksmine on viimane asi, mis minu hädades süüdi on. Ma ei ole tippsportlane, kes ideaalis ainult treenib, sööb ja puhkab. Ühe inimese elustiili kujundab palju teisi faktoreid veel, millest ma siin ei kirjuta, kuid millele olen täna vihjanud. Olen lugenud, et keha peab lollustele vastu lühiajaliselt ja maksimaalselt 18 kuud. Kui te tahate näha, mis saab inimesega siis, kui ta on 2+ aastat täielikult ületöötanud, ebamaiselt kõrget stressi talunud ja liigselt tubli olla püüdnud, siis näide on teie ees. Võimalik, et mittejooksjana oleks ma veel 6 kuud vastu pidanud; võimalik, et oleks murdunud juba 6 kuud tagasi.

Aga see läbipõlemine oleks tulnud nii ehk naa.

Minult võeti ära jooksmine ja jooksurõõm, et ma hakkaks tegutsema, et see tagasi saada. Ilma selle kaotuseta ma oma elu ringi disainima poleks hakanud. Oleks olnud see sama orav selles samas rattas. Aga nüüd on mul motivatsioon midagi muuta ja mu fookus ei ole enam nii hägune. Et ma saaks jälle joosta nii, nagu ma soovin, ja püüda kõiki neid eesmärke, mis mul on. Et ma saaks elada seda elu, mida ma tahan elada. Et ma saaks olla see inimene, kes ma tahan olla.

Ma armastan jooksmist. See on minu elust nii suur osa. See on miski, milleta poleks ma mina ise. Ma ei kujuta end ette mittejooksjana. See lihtsalt ei oleks enam õige ega õnnelik elu. Ka kõige raskematel hetkedel, siis kui ma olin vihane enda, teiste, oma tervise, oma otsuste ja tegude ning kõige muu peale, ka siis kui ma ei saanud joosta ja nutsin kodus kibedaid pisaraid, mida on sel aastal olnud ühe suure mere jagu, ei ole ma kunagi olnud vihane jooksmise peale ega tahtnud jooksmisega lõpparvet teha. Jooksmisele olen ma toetunud kõigil oma rasketel hetkedel ja see teeb alati kõik koormad kergemaks kanda. Ma jooksen ikka edasi.

Lihtsalt ilma eesmärkideta. Võimalik, et panen end isegi mõnele võistlusele kirja, kui tuju on vastav ja tervis seda lubab. Aga tegin enda peas juba mitu nädalat enne Berliini ära otsuse, et järgmisel aastal ma maratoniks ei treeni. Järgmisel aastal ma maratoni ei jookse. Kasutades sama sõnastust, mida olen siin blogis aastal 2016 juba korra kasutanud, saab kokkuvõttes öelda seda:

Ma olen otsustanud, et ma olen piisavalt tugev, et öelda välja, et ma olen liiga nõrk, et joosta järgmisel aastal oma kuues maraton.

Ma pole vist oma elu jooksul kokku olnud nii õnnetu ega nii füüsiliselt ja vaimselt katki kui sel aastal. Ma pean oma keha nii palju austama, et annan talle nüüd hingamisaega, et jõudu koguda ja terveks saada. Ma pean oma vaimu vastu olema hea, et ta saaks uuesti elujõuliseks. See aasta kõrvetas mind lisaks kõigele muule ka jooksuradadel kõvasti. Nüüd teen ma valusa otsuse: astun selle rongi pealt maha, lasen teistel veel kaugemale eest ära minna ja jätkan oma teekonda siis, kui on õige aeg.

Kuid need on lihtsalt mõtted mul,
see aasta on mul elu õppetund.
Aga kõik, mis ma kuulen, on see:
ühel päeval kõik see saab läbi, saab läbi.
[…] Ja kui on tuul puhund tolmu mu teelt,
tean, et pean tulema veel.

“Köievedu”, Reket.

Advertisements

Tallinna Maraton 2019 (21,1 km)

Ma ei hakka pikemalt heietama oma nutulaulu, kuidas mu sügishooaeg on luhta läinud üheskoos kõigi plaanidega, sest mu tervis on iseenda hale vari. Alustame hoopis sealt, et veel 3 päeva enne võistlust ei olnud mul aimugi, kas ma poolmaratoni läbima minna tohin. Reedel ma õnneks selle loa siiski sain. Pühapäeval oli äratus kell 5.05, teele asusime kell 6 ja 8.30 paiku olime juba Tallinnas.

Õnneks leidsin kiirelt üles ka oma TYSKi inimesed, keda ma tervelt 3 nädalat näinud polnud. Enamik neist läks maratoni jooksma, seega sain nad kenasti teele saata. Osad tublid neiud olid koos minuga poolmaratoni stardis. Ja kõigil läks nii hästi, et mul on tõesti südamest hea meel. 🙂 Hea meel on näha, kuidas heade inimeste suured unistused täide lähevad. Kellel veel ei läinud, siis püüdke ikka neid unistusi edasi, sest see on seda väärt.

Enne oma starti tegin isegi natuke sooja, kuna õues oli päris külm ja sutsuke tuuline pealekauba. Sörkisin kilomeetrikese mööda rada Vabaduse väljakult allapoole, tegin Vene kultuurikeskuse kõrval pargis paar jalavibutust ja sörkisin kilomeetrikese mäest üles. Juba soojendusel sain aru, et pulss elab mingit täiesti oma elu ja koostöö tegemisest on täna asi kaugel. Kuna stardi ajaks oli hommikusöögist juba peaaegu 5 tundi möödas, siis sõin ühe geeli ära, et kõht päris korisema ei hakkaks. Rajale võtsin kaks geeli kaasa. Sest tühi kott ei seisa püsti.

Pärast soojendust oli kehas korralikult soe sees. Kuna läksin rahulikult rada läbima, siis jätsin jalga pikad retuusid, aga #teamspirit’i mõttes panin ikka TYSKi maika selga. Vähemalt tiimitunne aitab edasi.

Stardikoridoris paiknesin tänu oma heale numbrile uhkelt B grupi eesotsas koos Linda, Briti ja Kadriga. Vähemalt sai enne starti omadega veel juttu ajada. Mul oli tuju väga hea, sest olin juba stardijoone taha jõudnud ja ilusa osalejamedali saamise võimalused seega juba 100% suuremad kui mõni päev tagasi. Finišeerumise tõenäosus muidugi veel kaugeltki 100% ei olnud.

Üritasin pärast stardipauku oma sörgitempos seal teistele mitte jalgu jääda, kuna stardist minemasaamine oli ikka totralt kitsas. Kogu raja proovisin mitte optimaalsele teele sattuda, et mitte kiirematel jalus olla. Esimest korda elus võtsin eesmärgiks rada maksimaalselt pikaks joosta. 😂

Täitsa müstiline ikka, kui hea tuju mul kogu aeg oli. Nagu noor kitseke pärast pikka talve kevadisel põllul. Enesetunne oli väga hea ja kerge, kuigi pulss istus oma 160 peal ja head enesetunnet miskitpidi ei peegeldanud. Otsustasin, et 160 on veel kuidagi aktsepteeritav, aga ainult seniks, kuni see hea enesetunne püsib. Joogipunktides kõndisin rahumeeli ja ei kiirustanud terakestki. Ainus eesmärk oli jälle mitte teistel jalus olla, kuigi kitsamates kohtades oli see päris suur väljakutse.

Kui hakkasime 6 km kandis Stroomi rannale lähenema, siis oli juba kaugelt näha, kui tihe see olukord seal edasi-tagasi-edasi lõikudel on. Täpselt sama jama, mis oli eelmisel aastal, ainult seekord pidid kiiremad maratoonarid aeglasemate poolmaratoonarite merest läbi murdma. Eelmine aasta oli vastupidi. Miks nii lihtsalt ennetatavat probleemi korda ei tehta, on mulle siiani täiesti arusaamatu. 🙄 Mitu korda jooksjad selle Tallinna maratonile andestavad?

Ma karjusin seal 3-kilomeetrisel lõigul vähemalt 10 korda, et rada vasakult vabaks tehtaks, aga minu hüüded läksid kurtidele kõrvadele. Eriti kõva häält tegin siis, kui keegi tuttav või sõber möödus. Sest mul oli lihtsalt nii kahju nendest maratoonaritest, kes elu eest püüdsid rekordeid ja pidid aega ning jõudu kulutama trügimisele, rääkimata täiesti ebaoptimaalsest rajatrajektoorist.

Täpselt minu ees läks Stroomi rajaosale 3 tunni punt. Nende ees oli seal tihedal alal ligikaudu 2000 tunduvalt aeglasemat jooksjat. Ja see rada on nagu väga kitsas selle massi jaoks. Esimesed, kes ei pidanud kõige kitsamas kohas “möödasõite” tegema, olid vist alles 4 tunni jooksjad. Kes maratoni jooksid, võite vabalt seda kõike siin kommenteerida. Ja kas keegi 4 tunni grupis rääkis minust? Kui nii oli, siis andke teada, kas teid kuuldi õigesti. 😀

Järgmine lõik seal kalmistupargis ei olnud palju parem, sest ikka pidid vaesed maratonijooksjad trügima. Kurb, kurb, kurb. Kui viimaks sealt minema saime, sai ka minu hääl natuke puhata.

13. km joogipunkti järel otsustasin natuke rohkem pulssi maha võtta ja kõndisin umbes pool kilomeetrit. Seal oli viimaks selleks ka ruumi, sest kitsastes kohtades polnud mul südant oma jalutamisega teisi segada. Kauaks muidugi kõndima jääda ei suutnud, sest kuidas sa seal kõnnid, kui kõik jooksevad ja melu on ümberringi.

Kulgesin vaikselt oma tempos, tervitasin tuttavaid, keda näha õnnestus, ja viimaks möödus minust ka 2:15 pooliku grupp. Aeg läks üldiselt ruttu ja tüütuks see distants muutuda ei jõudnudki.

3 km enne lõppu korjasin üles ühes sakslase, kes oli kõndima jäänud. Ütlesin talle, et vaid 3 km on jäänud, sellest omajagu kergelt allamäge ja joostes jõuame rutem kohale. Tema tuligi minuga kaasa ja saime veel natuke juttu rääkida. Minu lugu luhtunud treeningutest Berliini maratonile minemisest vist tõi talle teadmise, et tal on tegelikult kõik veel päris hästi. 😅

Kilomeetrikese veetsin koos temaga ja siis kohtusin juba Kristeliga, kellega jooksime koos praktiliselt finišini. Arutasime tulevikuplaane ja olime niisama lahedad. Vahepeal nägime veel Olarit ja Jooksja-härrat, kes olid päris imestunud, kui heas tujus ma seal peaaegu viimasel tõusul neile vastu tulin. Paarsada meetrit enne finišit lubasin endale paar särtsakamat sammu ja nii ma kohal olingi.

Esimese asjana tõin endale soojad riided ja siis hakkasin oma inimesi otsima. Poolmaratoonarid olid kõik loomulikult enne mind kohal: Kadri, Linda, Brit, Careelika. Maratoonaritest leidsin esimesena Marise, kes oli teinud nii võimsa isikliku rekordi, et mul tahtis pisar silma tulla, kui seda aega kuulsin. 🙂 Riburada pidi saabusid ka kõik teised meie tublid maratoonarid – Tauri, Siiri, Aveliis, Maria, Liis, Kaire, Liili  –, kes sai kõik aplausiga vastu võetud. Vihm meid ei heidutanud ja kui kõik kohal olid, tegime veel tiimipildid ära.

Niimoodi mööduski minu Tallinna poolmaraton, kus sai esialgselt plaanitust lausa 32 minutit kauem veedetud. Jooks täie raha eest.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:16:40 (neto)
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,27 km)
  • Keskmine tempo: 6:26 min/km
  • Max tempo: 4:35 min/km
  • Keskmine pulss: 162 bpm
  • Max pulss: 183 bpm (😳 finiš)
  • Koht: 2652/3390
  • Koht naiste seas: 932/1446 
  • Koht N vanusegrupis: 556/825
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 170 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,91 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,0 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 278 ms
    • Vasakul jalal olin 49,5% ajast ja paremal 50,5%