Võistlused – Nourish, Train & Flourish

Selle sõidu saaks hästi lihtsalt ja lühidalt: mõnus pühapäevane veeremine. Ma üritan siiski kuidagi pikemalt asja kokku võtta, siis on hea aastate pärast lugeda.

Laupäeval käisime härra Jooksjaga stardimaterjalidel järel ja vaatasime Ladies Tour of Estonia naiste sõidu linnaringid ära. Koju jõudes oli kiire oma jooksuringile, sest kell oli juba kaks, mul oli vaja kaks tundi joosta ja kella viieks ühistu koosolekut vedama jõuda. Läks kiireks ja polnud aega mõelda ega puhata. Mul oli null motivatsiooni, jalad täitsa kanged, tohutu väsimus ja uni peal. Hea meelega oleks tuttu läinud. Tegin läbi suure surma oma jooksuringi ära ja mõtlesin, et kes järgmisel päeval need 60 kilomeetrit ratta ära sõidab? Ma olin lihtsalt nii läbi.

Pühapäeval oleks hea meelega pikemalt maganud, aga tuli kokkulepitud ajaks ERMi juurde starti jõuda. Kodus kaalusin veel pikalt, millised kihid selga panna, sest 13 kraadi ei olnud just maailma kõige soojem ilm. Samas lubas päikselist ilma, see soojendab maikuus hästi. Lõpuks panin lühikesed rattapüksid, pika alussärgi ja lühikese rattasärgi. Minnes oli müts ja kindad ka, aga enne starti võtsin need ära, sest juba oli päris soe. Paljud läksid üldse lühikeses vormis rajale.

Sain kokku Hanna Taaramäe rattapundiga, kuhu Rattarallil olid erandina ka mehed lubatud. Härra Jooksja tuli meie punti, polnud talgi kuskile kiiret. Esialgu oli meid koos vist paarikümne ratturi ligi. Startisime 2–2:30 lainest. Kogemata vajutasin kellal kaks korda stardinuppu, kuid õnneks avastasin selle kiirelt ning sain kella korrektselt käima.

Kõrvekülla jõudes oli meie paarisformatsioonis punt kenasti omad kohad leidnud ja grupp toimis kenasti. Kõik takistused ja pöörded sai kenasti häälekalt informeeritud ja liikusime ühtselt ning turvaliselt. Eelnevalt oli kokku lepitud, et hoiame kiirust 25 km/h ja täpselt nii oli ka.

Pärast Kõrveküla hakkasid tulema kohe esimesed tõusud, kuid pundiga olid need kuidagi oluliselt kergemad võtta. Vasula risti viib suur laskumine, sellest sai punt ka ette teavitatud, et kõik teaksid olla ettevaatlikud. Poolel laskumisel tuli aga uudis, et laskumise lõpus on olnud kukkumine. Valjult kostus ainult “Stopp-stopp!” Ma ei saanudki lõplikult aru, kui mitu ratturit seal asfaldil oli. Härra Jooksja märkas asfaldil verd, mina nägin üht naist, kelle jalad oli konkreetselt selliste nurkade all kõverad, et põlv vaatas ühte suunda ja varbad 180 kraadi teises suunas. Need jalad pidid olema mitmest liigesest väljast. Väga õudne vaatepilt. Nii koledat kukkumist pole ma ühelgi korral Rattarallil näinud. Ilmselt laskumise lõpus olnud ohutussaar sai saatuslikuks?

Jõudsime Lähtele ja meenutasime härra Jooksjaga mõlemad, kuidas eelmisel aastal oli see lõik meie jaoks ikka hulga raskem. Minu jaoks olid need äärmiselt tuttavad rajalõigud. Teadsin ette kõiki kurve, tõuse ja laskumisi. Väga kiirelt olime jõudnud Saadjärvele.

Pidasin meeles iga umbes 15–20 minuti tagant natuke juua, et mitte janusse jääda. Seda õppisin 2015. aastal, kui unustasin õigel ajal juua ja süüa ning pärast maksin mitu tundi selle eest lõivu, et janusse ja nälga jäin. Oma vigadest õpib ikka kõige paremini. Kiirelt olime jõudnud Vedule 1. joogipunkti. Seal tegime pundiga väikese pausi, võtsime juua, osad ka kiire snäki ja liikusime edasi. Mitmed ratturid, kes olid pärast starti meie pundile sappa võtnud, läksid sealt peatumata läbi. Punt oli jälle väiksem.

Vastutuul muutus aina tugevamaks, aga grupis istudes ei olnud see häiriv. Pulss oli puhta madal ja enesetunne väga hea. Saime juttu ajada, kuid tähelepanu ei saanud hajuda. Hakkasime mööduma aina rohkematest ratturitest, kes üksinda tuult murdsid. Mitmed neist olid eelnevalt meie pundist möödunud. Mõned võtsid pundile sappa.

Aovere tee peal nägime järgmist kukkumise kohta, kui vastu tuli meesrattur, kellel oli silm kinni teibitud. Kiirabi oli seal juba kohal ja toimetas. Vähemalt üks kukkunutest liikus omal jalal, teist ei näinud. Päris õudne vaatepilt taaskord. Kuna õnnetuse koht oli sirgel teel, siis ei oska ennustada, mis seal võis valesti minna.

Jäid veel viimased 15 km. Aeg oli kiirelt lennanud. Vaikselt hakkasin sadulas nihelema, sest nii palju kilomeetreid, kui sel nädalal, istusin sadulas viimati eelmisel aastal. Meeleolu oli aga jätkuvalt mõnus ja punt toimis hästi. Juba olime jõudnud Luunjasse, seal otsustasime mitte joogipunktis peatuda. Teed olid jälle väga tuttavad, seal olen sõitnud ja jooksnud palju. Kabina, Ihaste ning jõudsimegi Tartusse tagasi.

Turu tänaval hoidsime pundiga paremasse serva, et tagant tulevad kiirendajad-sõelujad saaksid turvaliselt vasakult mööda. Neid ikka oli, kes seal finišisirgel kihutama hakkavad. Mina sellest aru ei saa, kui me sõidame seal 700+. koha peal. Milleks tekitada neid ohtlikke olukordi ootamatute kiirenduste ja sõelumistega? Igal juhul tegime meie oma asja edasi ja veeresime üheskoos kenasti finišisse.

Tehtud!

Milline kena pühapäev heas seltskonnas! Aitäh, Hanna ja naised!

Kokkuvõttes:

Aeg: 2:21:06
Distants: 60 km (minu kell: 60,38 km)
Keskmine kiirus: 25,3 km/h
Max kiirus: 54 km/h
Keskmine pulss: 126 l/min
Max pulss: 162 l/min
Koht: 763/1035
Koht naiste seas: 126/230
Koht N vanusegrupis: 116/215
Kulunud kaloreid: 673 kcal

Minu neljas Viljandi järve jooks. Nagu juba eelmises postituses kirjutasin, oli kogu nädalavahetuse minu mõte mujal. Alles võistluspäeva hommikul lugesin läbi oma eelmised Viljandi kokkuvõtted. Tuletasin meelde 2018. aasta plastiliinipõllud ja õudse emotsiooni, 2021. aasta koroonaaja augustikuise erakordselt kuiva ja kiire rajaga jooksu, mille jooksin koos härra Jooksjaga, ja eelmise aasta, kui oli lihtsalt üks päris hea jooks tõusva vormi pealt. Jätsin meelde, et eelmistel aastatel jooksin oma kella järgi keskmise tempoga 6:26 ja 6:21. Need tundusid nii ulmekiired, et ei hellitanud lootust sel korral sama kiirelt rada läbida. Olen ju oma pulsside ja enesetundega kimpus juba nädalaid. On, nagu on. Tuleb, mis tuleb.

Korjasime auto jooksjaid täis ja jutustamise saatel jõudsime kiirelt juba enne kella 11 Viljandisse. Auto sai mõnusalt staadioni lähedale parkida, nii polnud pakihoidu tarvis. Tõime numbrid, tunnetasime jubedalt tugevat külma tuult ja sättisime võistlussärgid valmis. T-särk ja pikad retuusid läksid seekord valikusse. Tegelikult oli nii päikseline, et lühikesed püksid oleks olnud targem valik. Aga erilise palavuse üle siiski kurta ei saa.

Soojenduseks jooksime rahulikult ca 2 km. Olin juba valmis järjekordseteks ulmenumbriteks pulsinäidul, aga ilmselt oli jooks piisavalt lühike. Seejärel kerge võimlemine ja mõned jooksuharjutused ning kaks kiirendust. Kell oligi juba saanud 11.40 ja läksime tagasi auto juurde, et soojendusdress maha koorida. Kiire tiimifoto ning stardikoridoride poole minema. Tee peal nägime, et tagumistes WCdes praktiliselt järjekorda pole (stardijoonele lähemal olevates WCdes oli see umbes kilomeeter), seega sai 6 minutit enne starti veel kiirelt WCs käidud. Paar minutit enne starti jõudsime Kairega oma III stardikoridori. Ma polegi vist nii eest kunagi startida saanud. Rahvast oli jõhkralt palju.

Kell 12 kõlas stardipauk, filmimuusika läks käima ja mass hakkas vaikselt liikuma. Kella panin käima alles stardijoonest, aga staadionilt välja saamiseks läks veel peaaegu minut, seal lihtsalt tekib alati väike pudelikael. Meie ees olid täpselt mingid lapsed, kes vahepeal püüdsid spurtida ja siis jäid täiesti suvalisel hetkel lihtsalt seisma. Õnneks peagi saime nende tagant minema.

Kaire hakkas mul vaikselt eest libisema. Vaatasin hoolega pulssi (kellal oli mul ees ainult jooksva kilomeetri aeg ja pulss), mis lubas talle järele võtta. Esimene kilomeeter oli ikka väga ülerahvastatud, kuid sain Kaire uuesti kätte ja edasi liikusime koos. Teisel kilomeetril hakkas mass mõnevõrra hajuma ning esimene suur tõus jagas pundi ilusti kiiruse järgi ära. Suure tõusuga sain pulsi 183 peale ja siis oli tükk tegemist, et pulss jälle allapoole anaeroobset saada. Õnneks eesootav pikk laskuv asfaldisirge aitas sellele kõvasti kaasa. Kui eelmisel kahel aastal oli seal megahea ja kerge joosta, siis seekord lennukat tunnet ei olnud kohe üldse. Mis seal siis ikka, vähemalt sain oma pulsi kenasti päris palju allapoole 170 ning taastusin suurest tõusust ära.

Orika sillale jõudes sain aru, et Kaire on mul selja tagant kadunud. Tuli üksi edasi liikuda. Suu oli natuke kuiv, aga joogipunktis oli selline suur punt koos laudade juures, et ei hakanud seal järjekorras küll seisma. Mäletasin täpselt, kus asub järgmine joogipunkt, ja otsustasin siit punktist mitte juua võtta. Juba olimegi jõudnud lõiguni, kust osa rahvast soosse pöörab. Seekord tundus see pööre kohe eriti vesine. Nägin kaht naist, kes sinna siiski läksid. Ca 250 meetrit võitu, aga minusugusele aeglasele ja raskele jooksjale suurt võitu ei anna. Tundub, et ei andnud ka neile, sest mõlemast jooksin järgmise kahe kilomeetriga mööda. Tundsin nad ära patside ja põlveni mudaste jalgade järgi.

Minu maastikutossud (Saucony Peregrine) on piisavalt kerged ja neutraalsed, et sain nendega raja alguses ja lõpus kenasti asfaldil joosta, ilma et nad segaks, kuid nende peamine kasutegur realiseerus just pärast 1. joogipunkti, kui algasid tõelised maastikurajad. Imede ime, aga maastikutossuga tõepoolest on maastikul oluliselt mugavam joosta kui asfalditossuga. Kes oleks võinud arvata, eksole. Pidamine oli hea ja ei tundnud kordagi, et pean põllul, metsavaheteel või muru peal end ebakindlalt tundma.

Fotod rajalt tegi Marika Roopärg

Umbes-täpselt poolel maal möödus minust Maria, kes startis viimasest koridorist. Veidi pärast teda jooksis minust mängleva kergusega mööda Treeneri vend. Ma ikka pingutasin korralikult punase tsooni lävel ja alguses, et seal põllutõusul endaga hakkama saada, nemad kepslesid mööda nagu kitsekesed karjamaal. Õnneks oli jooksjate poolel see tugev tuul, mis teisel pool järve põldusid läbides oli mõnusalt selja tagant. Kohati oli põld ikka päris vetruv, kuid 2018. aastaga võrreldes jooksime siledal kiirteel. Ainult liiklusummikud kippusid tekkima: rada oli paksult jooksjaid täis ja aeglasematest või kõndijatest möödumine põllul nõudis ekstra pingutust. Korra oleksin ühe kivi peal peaaegu jalga väänanud, aga seekord läks ikka õnneks.

Teisest joogipunktist sain ilusti jooksu pealt kätte topsi vett ja need kaks lonksu vett olid väga kosutavad. Päikese käes oli üpris soe, kuid kauguses hirmutasid tumesinised vihmapilved. Lõpuks said need lõputud põlluteed läbi ja pidev roniv tõus ühes nendega. Jäi joosta viimased 2,5 kilomeetrit. Üks suurem laskumine ja sealt edasi olime tagasi asfaldil.

Nagu oodatud, tervitas pööre tagasi linna poole tugeva vastutuulega. Otsisin kellegi selga, kuhu taha varjuda, ja õnneks leidsin ühe. Kui jõudsime majade vahele ja jäi veel viimane kilomeeter joosta, tulin tuulevarjust välja ja hakkasin vaikselt tegema oma lõpukiirendust. Otsisin raja äärest härra Jooksjat, aga mida pole, seda pole. Hakkasin mõtlema, et huvitav, mida kell näitab? Ma polnud terve jooksu ajal kordagi aega vaadanud. Ainult 6 km peal piilusin keskmist tempot, mis näitas tol hetkel 6:01. See oli oluliselt kiirem, kui olin oodanud. Olin kindel, et raskete põllulõikudega see keskmine teises pooles kukub, on ju alati kukkunud.

Jäid viimased mõnisada meetrit ja nägin härra Jooksjat. Tema vist ei olnud mind nii vara lõpusirgele oodanud. Hakkas paistma hosteli hoone, mis tähendab, et staadionipööre on juba väga lähedal. Jooksin veel viimasest suuremast pundist mööda, pöörasin vasakule staadioni suunas ja siis juba paremale tartaanile. Tõmbasin jalad tagumiku alt välja ja jooksin finišikaare suunas. Kellal tiksusid numbrid 1:10.

Finišisse jõudsin netoajaga 1:10:02.

Ma olin ausalt öeldes äärmiselt positiivselt üllatunud. Hommikul tundusid varem joostud 1:13:46 ja 1:14:48 raskesti kättesaadav defitsiitkaup, ja nüüd jooksin eelmisest aastast peaaegu neli minutit kiiremini. Ja ei olnud rõveraske, vaid tavapärane anaeroobse läve lähedane võistluspingutus (Garmin ütleb, et 50% Z4 ja 45% Z5). Minu parimast Viljandi ajast jäi lahutama vähem kui poolteist minutit – let that sink in. Nii stabiilseid kilomeetriaegasid eriti jooksu raskemas, teises pooles pole ma Viljandis mitte iial varem jooksnud. Võin endale hindeks panna tugeva viie.

Kodus vajusin pärast pesemas käimist peaaegu kaheks tunniks diivanile magama, seega tundub, et keha jaoks lihtne päev polnud. Eks saab näha, mida see kõik tähendab minu üldise enesetunde ja Tartu Maastikumaratoni uute radade kontekstis.

KOKKUVÕTTES:

Aeg: 1:10:02 (neto)
Distants: 11,5 km (minu kell: 11,69 km)
Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:00 min/km)
Keskmine pulss: 169 l/min
Max. pulss: 183 l/min
Koht: 1150/2287
Koht naiste seas: 241/914
Koht N21 vanuseklassis: 84/253
Jooksu dünaamika:
- Sammu tihedus: 173 s/min
- Sammu pikkus: 0,96 m
- Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
- Paremal jalal 49,8% ja vasakul jalal 50,2%