Nädala kokkuvõte 22.–28.06.2020

Seda sinist värvi pole mu Garmin Connectis olnud üle poole aasta!

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Ootamatult oli JJV liikunud kolmapäevalt esmaspäevale ja veelgi ootamatumalt oli trenniinimestel kavas staadionil Elva Südaööjooksu 10 km läbida. Kuna minu kõnnidistants oleks nagunii tulnud 7–8 km lähedale, võtsin nõuks samuti 10 km läbida, et see ilus nahkhiirega medal välja teenida.

Kuna eelmise nädala kardioloogi vastuvõtul lubati mul vaikselt taas jooksma hakata, siis alustasingi nädalat kõnni asemel kõnd-jooksuga. 🤩 Võtsin ette vana ja hea 7+3 minutit süsteemi: 7 minutit kõnnin, 3 minutit sörgin. Ja niimoodi muudkui vaheldumisi. Mul ei ole võimalik kohe pärast üle pooleaastast pausi mitmeid kilomeetreid jooksma hakata. Mu keha pole selleks isegi enam võimeline. Kõnd-jooksu abil hakkan vaikselt aeroobset võimekust kasvatama ja keha taaskord jooksuga harjutama.

Seega oli Elva Südaööjooksu virtuaaljooks minu esimene jooksutreening üle väga pika aja. Alustasin 7+3 süsteemis ja tegin seda ligikaudu 45 minutit. Kuna staadionil oli väga palav, siis läksin distantsi teises pooles üle 8+2 süsteemile, et mitte organismi kohe täielikku šokki viia. Pulss imekombel polnudki sörgiosades väga kole ja taastus kõndides kenasti. Lõpus muidugi kuumus lõi juba täiega ja siis läks ka keskmine pulss veidi kõrgemaks. 140-löögiline keskmine on ilmselt juba väga piiripealne lubatud pulss, millega hetkel tegutseda. 🙄

Väga ebaõnnestunult andis Garmin mulle teada, et pulsivöö patarei on praktiliselt tühi. Olingi juba paar nädalat kahelnud, et tühjaks ta vist saab, sest ükskord arvas kell, et istudes on mu pulss 202, ja teinekord ei saanud ta rulluisutades aru, et mu pulss ei ole enam 60. 😅 Kodus sai patarei vahetatud ja enam selliseid anomaaliaid pole olnud.

Üldiselt oli väga huvitav formaat virtuaaljooksu läbimiseks: kõndijad kõndisid staadioni välisringil vastupidises suunas jooksjatega, nii oli väga hea jälgida, kuidas neil läheb ja enda aeg läks lausa lennates. Ja mina jooksin. 😍 Üle nii nii pika aja. Lausa imelik oli. Rõõmu ei julge ikka veel tunda, sest tean, kui kergelt võib kõik jälle katki minna.

  • 1:26:45
  • 10 km
  • 8:39 min/km
  • 144 l/min
Aitäh Marisele ja Argole fotode eest 🙂

Teisipäev: trennivaba. Jaanilaupäev oli mõnus puhkepäev.

Kolmapäev: kõnd-jooks. Käisin oma lemmikul õhtusel Tähtvere ringil järgmist kõnd-jooksu tegemas. Imeline, lihtsalt imeline on olla oma lemmikrajal ja seal päriselt ka joosta. 🙂 Jalad muidugi olid täiesti tühjad esmaspäevast, nagu oleks mingit jõhkrat lõigutrenni teinud või midagi. Jalalihased pole jooksuliigutusega absoluutselt enam harjunud, seega on kõnd-jooks väga mõnus. Korraga üle 3 minuti hetkel joosta ei jaksagi. 6,5 km, 8:32 min/km, 130 l/min

Neljapäev: kõndimine. Et mitte kohe esimesel nädalal üle pingutada, tuli üks rahulikum liigutamine vahepeale võtta. Minu kurvastuseks on TYSKi tunniplaanist edaspidiseks täielikult kadunud neljapäevane Pilates. 😕 Tore oli, aga otsa sai. Selle asemel võtsin härra Jooksja kaasa ja käisime lihtsalt Emajõe ääres õhtul jalutamas. 4,6 km, 10 min/km, 103 l/min

Reede: rulluisutamine. Kuna mu seljaga pole asjad ikka veel päris korras, siis rattaga ma hetkel sõita ei julge, kuna maanteerattal istumise asend on mu selja lailihase täielik vaenlane. Otsisin taaskord rullid kapist välja ja tegin ühe õhtuse tiiru. Seekord õnnestus teed ületades ootamatult kruusast kohta tabada ja niimoodi ma esimest korda rullides kukkusin. 🙄 Õnneks oli kiirus väike ja mul olid kaitsmed peal, seega sai vaid veidi pöial viga ja muus osas jäin terveks. Ma vist olen ikka jooksjaks loodud, kui paari kuu jooksul nii rattaga kui rulluiskudel maaühenduses olema olen pidanud. 😂 13 km, 11,7 km/h, 121 l/min

26. juunil oli meie kodul kolmas sünnipäev. Tähistasime seda GMP Patisseries. Imemaitsvad koogid!

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: kõnd-jooks. Kuna linnas on jätkuvalt talumatult kuum, läksime härra Jooksjaga Pühajärve äärde lootuses teha ära oma trennid ja siis mõnusasti järves ujuda. Minul oli kavas lihtsalt üks Pühaka ring kõnd-joostes läbida. Ilm oli kuum ja päike kõrvetas, aga õnneks oli peaaegu kolmveerand teest puude varjus. Kahjuks polnud seal varjus aga liikuvat õhku, vaid oli ainult parv putukaid, kes mind jälitas. Lõpu poole sain natuke rohkem tuult ja siis oli küll väga mõnus, kui putukaid enam ümber ei tiirelnud. 🙂 11 km, 8:25 min/km, 144 l/min

Pühajärv ise kahjuks oli mingeid veetaimi ja rõvedalt haisevaid vetikaid täis. Täielik pettumus. ☹️ Seal on alati olnud nii ilus selge vesi ja superhea isegi ujumistrenni teha, aga seekord jahutasin end kiirelt maha ja ronisin ruttu veest välja. Kahju. Mis järvega juhtunud on?

Kokkuvõttes:

Usun, et sel nädalal sai esimese “jooksu”nädala kohta isegi liiga palju seda kõnd-jooksu tehtud. Järgmisel nädalal üritan jälle oma lihaskonnaga rohkem tööd teha ja paremini kõnd-jooksu muude tegevustega tasakaalustada. Samal ajal töötan kõvasti selle kallal, et mitte liialt rõõmustada oma jooksuprogressi üle ja siis eufooriliselt koormustega “üle panna”.

Slow & steady.

39. Tartu Rattaralli (58 km)

Siis kui ma juba paar kuud haige olin olnud, tekkis minus lootus, et isegi kui ma sel aastal joosta ei saa, siis äkki on mul võimalik teistest Tartu Maratoni Kuubiku sündmustest osa võtta. Pole ju võimalik, et ma pool aastat täiesti liikumata olema pean? Läks aga teisiti ja sain aru, et mingit võistlemist küll mul ette pole võimalik võtta. Siis tuli katkuaeg ja kõik võistlused hakkasid järjest ära jääma – parim aeg vaheaastaks, eksole.

Kui aga virtuaalvõistlusi välja kuulutama hakati, oli mu seisund niivõrd palju stabiliseerunud, et omas tempos lühemate distantside läbimine muutus aina reaalsemaks. Maikuus kõndisin Elvas metsade vahel 10 km maha: nii megahea emotsioon, nii mõnus mälestus ja nii ilus osalusmedal. Tahtsin väga ka Rattarallil osaleda, et kätte saada oma viies osaluskord ja teenida välja kauaoodatud hõbemärk.

Minu õnneks oli sel aastal programmi lisatud ka 25 km distants. Veel paar nädalat enne Ralli algust olin ma kindel, et millekski muuks ma võimeline pole, sest kevadised rattasõidud ei tekitanud just piiritut optimismi. 🙄 Jõudis aga kätte juunikuu ja mul polnud kuu aega sümptomeid olnud. Lükkasime Rattarallit nii kaugele, kui sai, kuna otsus distantsi ja raja suhtes polnud ikka kindel. Olemine oli jätkuvalt normaalne ja niimoodi ma end hoopis 58 km distantsile kirja paningi.

Sõitma läksime koos härra Jooksjaga laupäeval, 13. juunil. Ilm oli ilus ja soe, aga päris tuuline. Õnneks härra Jooksja murdis mulle tuult, kus vähegi sai. Juba linnast väljasõitmine oma äärekivide ja liiklusega võttis mul pulsi liialt kõrgeks. Alates Lõunakast sai õnneks päris tükk maad kuni Nõoni praktiliselt allamäge ja allatuult sõita. Kiirus oli enamasti 20 km/h ja mitte rohkem, sest minu süda ei kannata hetkel rohkemat. Isegi allatuult ja allamäge.

Nõos tuli Luke poole pöörata ja siis hakkas pihta mitukümmend kilomeetrit vastutuult ja väikseid tõusukesi, mis loomulikult minu pulssi kohe lae suunas nihutasid. Vahepeal otsustas härra Jooksja sõbralt laenatud (liiga väike) ratas jupsima ja seda tuli siis remontida. Isegi siis ei tahtnud mu pulss langeda. Kas jamas mu süda või pulss – mõlemad on võimalikud variandid. Õnneks enesetunne seda pulsinäitu ei peegeldanud.

Vaikselt veeresime ikka edasi ja tõele au andes oli mul maanteerattast ikka väga palju kasu, sest kui härra Jooksja pidi pidevalt väntama ja jalgadega tõsist tööd tegema, siis kohati tegin mina ainult paar vändapööret ja lihtsalt veeresin temaga kaasa. Mida mägisemaks maastik aga läks, seda ilusamad olid vaated. Siis tuli muidugi ikka vahepeal rohkem ka tööd teha. 😅 Mina vaatasin muudkui kõiki loomi ja linde ja põlde ja lilli. Lihtsalt ilus rattamatk Lõuna-Eestis, mitte mingi võidusõit.

Kambja kandis sai vahepeal natuke mägedest ka tööd tegemata ja mõnusa kiirusega alla veereda. Mõnus. Vastutuult aga jätkus ka edaspidiseks peaaegu kuni Tartuni välja. Vähemalt olid paljud teed minu jaoks uued ja liiklust oli seal samuti vähe, seega oli mõnus lihtsalt rahulikult sõita. Imekombel püsis mu pulss isegi üpris normaalne, mida rohkem aeg edasi läks. Kuniks jälle Tartu paistma hakkas.

Kuskil 10 km enne lõppu hakkas minul aga päris raske. Lisaks kõigele oli palav ja selg oli nii kange. Pulss läks ikka väga üles, aga kuidagi oli vaja ju koju jõuda. Teosammul liikusime aga finišijoone suunas edasi. Kui viimaks Aura keskuse juures finišijhoone ületasime, oli see ikka hea tunne küll. Tehtud! 🙂

Ootame nüüd oma medalit postkasti ja mõtlen, kus järgmisena end natuke liigutada saaks.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 3:22:25
  • Distants: 58 km (minu kell: 61 km)
  • Keskmine kiirus: 17,2 km/h
  • Max kiirus: 37,7 km/h
  • Keskmine pulss: 141 bpm