2026. aasta võistlushooaeg sai avatud aprilli teisel pühapäeval oma kodulinnas. Esimest korda osalesin Sinilillejooksul. Võistlusel polegi ma kunagi 3.2 km distantsi jooksnud, aastaid tagasi oleme trennis nö NATO testi raames seda katsetanud. Peamiselt tuli plaan osaleda sellest, et enne Tartu Ülikooli Kevadjooksu saada väike soojendusvõistlus kirja. Enne 5 km võistlust teha kolm päeva enne 3.2 km: kõlas nagu plaan.
Ilm kostitas tõeliselt mõnusa kevadilmaga. Lausa nii sooja ja päikselisega, et igaks juhuks kaasa võetud lühikesed jooksupüksid sai pärast soojendusjooksu riietumistelgis jalga tõmmatud, T-särk oli plaan nagunii. Kui läksin oma kotti pakihoidu ära viima, kuulsin kõlaritest tuttavat numbrit, kes võitis loosiauhinna. Pidin korraks oma särgile vaatama ja aju ühendas ära, et see on ju minu number. Võit juba enne rajale astumist! Saan nüüd 30 päeva MyFitnessis ka trenni teha.
Kell 12 anti start. Rada oli väga lihtne: 1.6 km Emajõe rannani ja sama tee tagasi. Vahepeal paar tõusunukki sildade alt läbi joostes. Ise mõtlesin, et oleks super, kui saaksin aja alla 16 minuti, keskmine tempo 5:00 min/km. Veidike võib suurte puude all GPS valetada, aga esimene kilomeeter oli juba üle 5 minuti, 5:06, ja kuskilt väga midagi juurde panna polnud. Lodjakoja poole suundudes hakkasid kiiremad juba vastu jooksma, sai mitut sõpra ja tuttavat tervitatud, endal hing suhteliselt paelaga kaelas. Lõpuks tuli järsk tagasipööre. Iga sammuga finišile lähemal.
Nagu ikka hooaja esimestel võistlustel, oli pea kuidagi laiali otsas. Oleks suutnud paremini keskenduda, kes teab, ehk oleks need üksikud sekundidki kinni püüdnud. 2. km: 4:59. Pulss oli tugevalt punases ja otsisin kedagi, kes aitaks tempot hoida. Ei leidnud. Ei olnud sellist head selga, mida orientiiriks võtta, et end tagant utsitada. Õnneks nii lühikesel võistlusel pole aega leinama hakata. Juba varsti olime Delta juures tagasi ja sealt ju finiš kiviga visata. Proovisin tempot veel lisada, aga kell tiksus armutult. 3. km: 5:13. Jäid vaid 200 meetrit lõpuni, aga kell oli juba üle 15 minuti. Teadsin, et siit alla 16 minuti enam ei tule, aga pingutasin Treeneri ja härra Jooksja ergutuse saatel lõpuni.
Finiš: 16:17
Kokkuvõttes:
Aeg: 00:16:17
Distants: 3.2 km
Keskmine tempo: 5:05 min/km
Max tempo: 3:49 min/km
Keskmine pulss: 173 l/min
Max pulss: 180 l/min
Koht: 82/283
Koht naiste seas: 23/165
Koht N vanusegrupis: 11/58
Jooksu dünaamika:
Keskmine sammu tihedus: 181 s/min
Keskmine sammu pikkus: 1,05 m
Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
Keskmine puuteaeg maaga: 246 ms
Vasakul jalal olin 49,3% ajast ja paremal 50,7%
Tartu Ülikooli Kevadjooks 2026
Läks kolm õhtut mööda ja juba oligi aeg jalg uuesti stardijoonele panna. Start meie koduklubist, TÜASKi parklast, meie oma treener Ragnar korraldustiimis, kõik väga kodune ja oma. Kolmapäevane lõigutrenn mittevõistlejatele oli hullem kui meie võistlus, 3×2 km üle 1 minuti puhkuse pluss 400 m lõppu. Tuleb osata teha elus valikuid.
Tegime ühiselt väikese soojenduse, kiired tiimipildid ja stardikoridori endale õiget kohta otsima. Liiga taha polnud mõtet minna, liiga ette pole ka vaja trügida. Laias laastus oli plaan sama nagu pühapäeval: tuleb täiega ajama panna ja siis lihtsalt lõpuni kannatada. Seekord olin vaikselt rohkem valmis, päeval kohvi joonud ja enne starti Coca-Cola sisse kallanud. Korralik kofeiini- ja suhkrulaks, valmis pingutamiseks. 25 minutit oleks ju ilus, aga kui 3.2 km ei suutnud selles tempos joosta, siis tuli siiski realistiks jääda.
Osalejaid oli sellel võistlusel koos kõndijatega üle 1000, korralik mass üpris kitsal rajal Emajõe ääres. Stardist saime minema ja üpris kiirelt leidsin oma õige koha selles massis, Kaarsillal olin juba ilusti omas rütmis ja tempos. Suurt trügimist ei olnudki. 1. km: 5:10, siin sees ca 16 sekundit stardipaugust stardijooneni. Liisi läks kiirelt ettepoole ja tema selga nägin enda ees kuni lõpuni.
Jalg lippas all täitsa korralikult, pulss oli punases, aga jõudsin pingutada. Juba olime läbi Vabaduse silla alt, siis Kroonuaiast ja algas pikk uhamine otse dendropargi suunas. See väikeste ‘kurvidega’ jalakäijate tee täpselt jõe ääres oli natuke tüütu, segas rütmi, tavaliselt oleme harjunud seal ju mööda sirget rada jooksma. 2. km: 5:07.
3. kilomeeter, 5:06, kulges puhtalt mööda Emajõe kallasrada kuni tagasipöördeni, kus pidi jupikese väga pehmet ja vetruvat rada võtma. Mälestused sellest jupist eelmistest aastatest on hullemad kui seekord. Oli ta kergm või mina tugevam: ei teagi nüüd. Juba paistis uuesti kõva pinnasekate ja sinna suunas tuli uhada. Sai vaikselt mõne selja võtta.
Jooksin ühe naisega juba mõnisada meetrit koos ja tundusime täpselt õiges, piisavalt väljakutsuvas rütmis liikuvat. Nüüd tuli natuke eneseotsingutega tegeleda, sest pühapäevane maa oli juba täis joostud ja minna oli veel peaaegu 2 kilomeetrit. 4. km läbi Supilinna: 5:05. Kui minna jäi vähem kui kilomeeter, proovisin vaikset tempot lisada, sama plaan oli minu kaaslasel. Hingasin korralikult, häälekalt. Oli raske, aga jaksasin pingutada. Enne Kroonuaia silda piilusin lõpuks üldaega: numbrid olid sellised, et kui gaasi lisada, võiks alla 25 minuti kohale jõuda.
Selge oli ka see, et minu kellal 5 kilomeetrit täis ei saa, veidi jääb puudu. Võimalik, et rada oligi lühem, võimalik, et kell kõrgete puude all viskas villast. Viimase kilomeetri tempo: 4:54. Finišis aeg alla 25 minuti, neto 24:37, kellal distants 4.91 km. Tuleb väga rahul olla, see on minu elu paremuselt kolmas 5 km aeg. Viimati jooksin seda distantsi 3 aastat tagasi ja olin peaaegu 2 minutit aeglasem. Ei saa viriseda. Vaatame, mida hooaeg edaspidi toob. Viljandi, Maastikumaraton ja Narva ootavad.
Kokkuvõttes:
Aeg: 00:24:37
Distants: 5 km (minu kell: 4.91 km)
Keskmine tempo: 4:55 min/km (minu kell: 5:04 min/km)
Viimastel aastatel on Saaremaa saanud traditsiooniks, milleta hooaja lõppu ette ei kujuta. Nii ka sel korral. Maikuus ostsime kõik piletid ja panime majutuse kinni, et oktoobris tulla jooksma. Kõik samamoodi nagu alati, alates praamiajast kuni majutuseni.
Kahjuks seekord ei õnnestunud oma hotellituba enne starti minekut kätte saada. Kiirelt tuli kohver lahti kiskuda, kõik vajalikud riided välja otsida ja hotelli WCs kiire vahetus, et 15.30 hotellist stardipaiga poole sörkima asuda. Nooruse kooli juures võimlesin üpris pikalt, tegin hästi kergelt ja lühidalt jooksu sees mõned jooksuharjutused, kuid peamiselt panin rõhku dünaamilistele venitustele. Ei olnud jalgades seda tuhhi sees.
16.30 start koos Liisi, Kaire, Maria ja veel peaaegu 900 jooksjaga. Saaremaale tuleb vist praktiliselt kogu aktiivselt võistlev pikamaajooksu harrastajate punt kokku hooaega lõpetama. Vähemasti reedel on vahed väiksed ja üksijäämist pole karta.
Algusest peale oli jalg tuim ja hingamisteed kinni. Vähem kui nädal tagasi sain ju uuesti sporti tegema, seniks ravisin oma viirusest ja maratonist retsitud keha. Kopsud on veel hellad, limaskestad alles vaevu said end normaalselt tundma, kui juba pandi võistluse pinge peale. Üks asi on vaikselt sörkida ja rahulikult hingata, teine asi on intensiivselt külma õhku sisse ahmida ja süsihappegaasi välja puhuda.
Eelmise aasta 51:34, keskmise tempoga 5:07, oli nii kõva aeg ees, et seda ei olnud isegi mitte plaani püüdma hakata. Ometigi läks nii, et 1. km tuli ajaga 5:02. Ei hakka ju maha võtma. Proovin uhada, kuniks jaksab. On, nagu on. Tuleb, nagu tuleb. Tuli esialgu päris hästi, 2. km lausa alla 5 min/km. Härra Jooksja koos Viljariga elas raja ääres kaasa, mõnda aega sai veel asfalti võtta ja siis algasid pinnaserajad.
Kuna inimesi oli tihedalt, siis palju enda ette ei näinud. Mõni tund varem sadanud suur vihm oli rajad teinud pehmemaks ja libedamaks, kuigi enamus kohad olid hästi joostavad. Oma valus ja pingutuses oli raske neid ilusaid mereäärseid radu nautida, kuid kena päikeseloojangut, kuldset tundi, ilusat valgust ja kauguses allasadavaid vihmapilvi oli võimatu mitte märgata. Imeline jooksuilm, umbes 7 kraadi, päikesepaiste ja ei mingit tuult. Nagu tellitud.
4. ja 5. km tulid tavapäraselt veidi aeglasemad, sest seal pinnaseradadel on raske ja jalg kohe töntsim. 6 km täitumisega olime jõudnud Roomassaare sadamasse. Teel nägin Liisit, kes oli püüdmatus kauguses, kenasti alla 50 minuti lõpuajas. Sadamast tagasi pöörates olin omadega juba nii hunnikus, et Mariat tähele ei pannud, küll aga tabasin viimasel hetkel Kaire ära. Nüüd tuli nühkida kergelt ülesmäge ja oi, kus seal tuli eneseotsingutega tegeleda.
Vahepeal kippus mõte käima ei-tea-kus, jõudsin korraks isegi tööasjadele mõelda. Kui 10 km jooksul täiesti punases jõuab veel rootslaste peale mõelda, siis on kiiresti pikemat puhkust tarvis. Pidin kõvasti vaeva nägema, et keskenduda üksnes pingutusele ja hoida pea selge.
Olin alates 3. kilomeetrist lugenud sekundeid, kui palju üle 5 min/km tempost üle olen. 8 km täitumisel oli tempo kukkunud, viimane km 5:19, ja olin 68 sekundit üle 50 minuti piiri. Minut ja 8 sekundit. Teadsin, et rada on mul alati nõks pikem tulnud ja kilomeetripostide järgi tuleb ka seekord. Nibin-nabin üle eelmise aasta aja, kui nüüd samas tempos edasi minna. Mitte midagi pole teha: tuleb kuskilt leida viimaseks kaheks kilomeetriks kiirendus.
Algas tõeline eneseotsing. Pikk sirge ja ainult jookse. Uhasin nagu torust tuli. 9. km 5:04. Parem, lootust on. Peatselt nägin veelkord härra Jooksjat ja Viljarit, kes väga häälekalt kaasa elasid. Panid jalad kiiremini liikuma küll. Vasakpööre finišisirge suunas ja see on peaaegu pool kilomeetrit pikk. Kell armutult tiksumas, pulss ammugi tumepunases, veremaitse suus. Näed seda finišit, aga ikka veel ei jõua sinna. See lõpp oli täiesti maksimumpingutus. 10. km ajaga 4:54, jooksu kiireim.
Finiš: 51:18.9
Minu kiireim Saaremaa 10. Olen elus ligi 50 korda 10 km distantsil võistelnud, 5 korda olen jooksnud alla 50 minuti, korra veel üksikud sekundid kiiremini kui seekord Saaremaal. Ei saa mitte millegi üle kurta.
km | min/km
6 | 5:10
1 | 5:02
7 | 5:09
2 | 4:56
8 | 5:19
3 | 5:02
9 | 5:04
4 | 5:16
10 | 4:54
5 | 5:14
Lõppaeg: 00:51:19
Kokkuvõttes:
Aeg: 00:51:19
Distants: 10 km (minu kell: 10.05 km)
Keskmine tempo: 5:08 min/km (minu kell: 5:06 min/km)
Max tempo: 4:36 min/km
Keskmine pulss: 174 l/min
Max pulss: 184 l/min
Koht: 565/902
Koht naiste seas: 171/403
Koht N19 vanusegrupis: 40/75
Jooksu dünaamika:
Keskmine sammu tihedus: 178 s/min
Keskmine sammu pikkus: 1,09 m
Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
Keskmine puuteaeg maaga: 236 ms
Vasakul jalal olin 48,9% ajast ja paremal 51,1%
2. päev
Reedel õhtul haarasime pärast jooksu pitsad kaasa ja maandusime spaasse taastuma. Inimesi oli nagu murdu, korralik täismaja. Sauna ja jahedamasse basseini ikka sai. Kuum õhk pani muudkui köhima, kopsud olid niivõrd hellad. Kaua ei jaksanud spaas ollagi, varajane tudu ootas.
Laupäevane äratus veidi enne kella 8, siis juba hommikusööki nautima ja tagasi hotellituppa lebotama. Plaan oli kella 10 paiku liikuma asuda. Härra Jooksjal oli mõte teha korralik pikk rattatrenn, sest seda ta vigastatud metatarsal enam-vähem lubab teha. Mina sain õnneks Sõrve sõita koos #mariseinglitega, seega kõik klappis.
Varjulised kohad olid sõites veel tugevalt härmas, ilm oli jahe, kuid taaskord superilus päikesesära ja sinine taevas värviliste puude taustaks. Ilus on see minu lemmikkuu oktoober. Tugevat lihasvalu isegi ei tundnud, pigem lihtsalt suurt väsimust ja kergelt villis varbaid, mis veidi ebamugavust tekitasid. Sõrves soojendusele minnes sai aga kiirelt selgeks, et jalad on puised. Ei tahtnud eriti liikuda. Veidike sörkisime soojenduseks, siis väike WC järjekord, võimlemine ja jooksuharjutused, tavaline taks. Üheskoos ikka lõbusam.
Peatselt saabus ka härra Jooksja ja meil oli aeg riided vahetada ning siis juba stardi poole suunduda. Kell 12: start.
Teine päev on alati kõige raskem suremise päev, aga sellist pulli, nagu seekord, ma veel ei mäleta. See oli korralik Kolgata tee. Esimesed kilomeetrid olid enam-vähem. Siis jõudsime ilusale mereäärsele teele, vaated taaskord imelised, aga 6 km peal sain ma haamri ja sealt oli veel 10 km minna. See oli täiesti masendav! Õnneks oli kaks geeli kaasas, võtsin ühe enne 8 km ja teise ca 12 km peal. Vähemalt mingi energia tuli peale, aga keha punnis korralikult vastu.
Umbes poole maa kandis möödusin Teast, vahetasime mõned laused, aga siis jooksin edasi üksinda. Ootasin pidevalt, millal Maria või Kaire nüüd tulevad. Ega ma ei teadnud, kus nad täpselt on, aga tundsin seda mõtteliselt hingamist oma kuklas. Kui viimaks nägin härra Jooksjat rattal kaasa elamas, siis peatselt kuulsin veidi tagapool, et ta elab veel kellelegi kaasa. Selge: tulevad.
Mina lihtsalt surin iga sammuga ja ootasin seda pööret kruusateele. 16 km on ikka väga pikk maa, kui eelmisel õhtul jooksid täiesti punases tohutu pingutusega kümneka.
Jalad: oi-oi. Kopsud: ai-ai. Süda: ei-ei.
Veidi maad peale kruusateele pööramist jooksis minu kõrvale Kaire. Ta oli ikka oluliselt värskem kui mina. Minu ainus eesmärk oli temast hammastega kinni hoida, mitte lasta kaugele ette ära minna. Kes mind siis nendest rasketest kohtadest läbi tassib? Üksi on alati palju raskem. Kaire uhas korralikult ja ma lihtsalt püsis sabas, vaevu.
Viimaks pööre metsa vahele ja viimane joogipunkt. Teadsin, et nüüd tulevad väga rasked viimased 3 km. Metsatee, puujuurikad, kivid, väiksed tõusud ja laskumised. Mu vaesed villis varbad lõid tuld ja iga kivike jala all oli tõeline piin. Lihased karjusid juba ammu appi. Iga samm venis. Ainult Kaire najal. 2500 meetrit. 2000 meetrit. 1700 meetrit. Aina väiksema maa järel kippusin kella vahtima, millal see küll läbi saab.
Viimaks jäi see viimane kilomeeter minna. Kaasaelajaid oli rohkem, finiši melu oli juba läbi metsa kuulda. Finišisirgele pöörates pakkusin Kairele, et lähme koos, käest kinni üle joone. Vähemalt saime ilusa finiši. Pea kaks minutit aeglasem kui eelmisel aastal.
Kokkuvõttes:
Aeg: 1:33:17
Distants: 16,195 km (minu kell: 16,19 km)
Keskmine tempo: 5:46 min/km
Max tempo: 5:11 min/km
Keskmine pulss: 162 l/min
Max pulss: 177 l/min
Koht: 648/890
Koht naiste seas: 233/391
Koht N19 vanusegrupis: 48/75
Jooksu dünaamika:
Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
Keskmine puuteaeg maaga: 257 ms
Vasakul jalal olin 49,6% ajast ja paremal 50,4%
km | min/km
6 | 5:50
12 | 5:49
1 | 5:36
7 | 5:50
13 | 5:52
2 | 5:32
8 | 5:55
14 | 5:44
3 | 5:32
9 | 5:56
15 | 5:52
4 | 5:33
10 | 5:56
16 | 5:36
5 | 5:45
11 | 6:03
Lõppaeg: 1:33:17
Teistel tundus see tee oluliselt vähem valus olnud, nad olid üpris heatujulised. Mul oli keel vestil. Sõime supid ära ja võtsime kiirelt suuna Kuressaare poole, et jõuaks enne õhtuseid plaane veel korraliku spaaringi teha. Õhtul käisime ühiselt Söstras õhtusöögil. Hea seltskond ja väga maitsvad söögid. Tore olemine. Teised tegid ikka täisprogrammi ja läksid ka peole, kuid meie tegime jälle varase tudu ja võtsime kõik unetunnid, mis anti.
3. päev
Äratus 7.15, kiirelt hommikusöögile, et oleks aega leiba luusse lasta. Kõik täpselt nagu eelmine aasta, lihased valusad, kergelt arusaamatu, kuidas see keha veel joosta peaks suutma. Ajalugu näitab: suudab. Kell 10.15 soojendusele, seekord läksin rada pidi tagasisuunas 1 km ja tagasi tulles mõned toredad jooksuharjutused. Kuna rada läheb täpselt meie hotelli eest läbi ja start on praktiliselt selle kõrval, on pühapäev eriti mugav. Väike võimlemine ja tuppa riideid vahetama. Kuna jäime esmaspäevani saarele, siis ei pidanud asju pakkima ja saime hommiku rahulikult võtta. Muuhulgas plaasterdasin Compeediga ära oma villis varbad, mis etteruttavalt päästis päeva/jooksu.
Veidi enne kella 11 vinnasin end õue ja asusin trennikaaslasi otsima. Inimesi oli küll palju, kuid missioon oli edukas. Saime ilusti koos starti minna. Esimesed 10 minutit täideti Gunderseni meetodil, siis saime ka meie startida.
Jalad tegid all tönta-tönta, aga ikka liikusid. Jalad olid kehvemad, aga enesetunne parem kui eelmisel päeval. Kõik nii, nagu alati. Laupäevase ja pühapäevase stardi vahel on oluliselt pikem aeg kui reedeõhtuse ja laupäevase stardi vahel, mis annab kehale pikema taastumisakna. Jäime koos jooksma Maria ja Kairega. Läbi vanalinna, kortermajadest mööda ja linnast välja. Vahepeal möödus meist Annika. Siis jäime ühel hetkel Kairega kahekesi kilomeetreid mõõtma. Täpselt nagu ka eelmisel päeval, tegi Kaire tempot ja mina püüdsin kuidagi tempomeistri valikuga hakkama saada.
Olemine oli märksa rõõmsam kui Sõrves. Juba varsti olime sellel kitsal kitserajal, kust saab kätte alati jooksu aeglaseima kilomeetri. Võtsin geeli. Siis rühkisime juba mööda kergelt porist kruusateed golfiväljaku suunas. Ootasin huviga, mis seisus rajad seal seekord on. Mäletan seda aastat, kus uppusime mudas. Jooksime uuesti mööda Annikast ja olimegi jõudnud golfiväljakule.
Oli pehme ja märg, aga lahtist pori väga ei täheldanud. Kitsas, aga joostav. Pidi pingsalt oma jalgealust jälgima, et mitte kuskil külge maha panna. Golfiradadelt väljudes tegime joogipunktis väikse feili, kus jäime natuke üksteisele ette. Saime mõlemad joogid, aga Kaire jäi korraks paar sammu kaugemale. Teadsin, et ta tuleb nagunii järele.
Samal ajal hakkasin tundma korralikku vastutuult. Peatselt oli Kaire jälle minu kõrval ja rühkisime tempokalt maantee suunas. Pakkusin välja, et leiame siit mõne hästi liikuva suurema mehe, kelle taga tuulevarju otsida, aga see vist ei sobinud tempomeistri plaaniga. Uhasime täpselt samuti edasi, vastutuulest hoolimata. Kilomeetrid tiksusid üllatavalt ilusate aegadega kinni. Kaua see meil nii kestab?
Jõudsime maanteele, linna serva välja. Täis oli 10 km, minna veel 6. Algas kurikuulus edasi-tagasi lõik. Kilomeeter finišist vales suunas, kilomeeter sama teed tagasi. Tegelesin sellega, et püüdsin tabada Liisit ja Mariat, et millegagi selle lõigu raskust enda jaoks vähemaks mõelda. Toimis. Kaire tegi ikka tempot ja minna rippusin kuidagi küljes, nii nagu ikka.
Möödusime veel kord härra Jooksjast, võtsin teise geeli ja saime kuskil kõrkjate vahel tagant tuules sellise kilomeetriaja, et mul tuli hirm peale: 5:23. Panime täiega hullu. Jõudsime GOSpa juurde joogipunkti, Kaire ütles, et ta joob veidi kauem. Olgu. Ma siis lähen. Küllap on ta mul kohe jälle kannul.
Minna jäi kolm ja pool kilomeetrit. Meie hotelli eest läbi, täpselt finišist mööda ja linnuse parki ringile. kergelt piserdas üksikuid vihmapiiskasid, aga need ei teinud märjakski. Seejärel juba pööre linnuse hoovi: munakivid ja villis varbad ei sobi omavahel kokku. Valus, aga tuli ära kannatada. Õnneks polnud ring pikk. Hoovist väljudes nägin Mariat, aga Kaire polnud mind veel kätte saanud.
Sealt jääb minna täpselt 2 km. See on nagu lõigutrennis üks pikem lõik. Võiks ju jõuda nüüd uhada? Kogu keha oli väsinud, aga mõte veel kuidagi liikus. Staadion oli jalgadele nii mõnus, piisavalt pehme ja hea vaheldus.
Viimane kilomeeter ümber linnuse, finiš nii lähedal. Seal saab kogeda seda mõnusat tunnet, kus kogu keha tegeleb ainult jooksmisega. Pea on perfektselt tühi. Sa lihtsalt jooksed, pingutad, keskendud ühele asjale. Ei mingit olmelogistikat, ei mingit rööprähklemist, ei mingeid töömõtteid. Need on parimad kilomeetrid. Tõeline runner’s high.
Viimane sirge ja tehtud ta oligi. Kolmas päev parema enesetundega kui teine – see on tavapärane; kuid et ka kiirem kui teine (terve minuti) – see on esmakordne. Kolme päevaga maraton. Punkt 2025. aasta hooajale, mis algas küll väga künklikult, kuid sai siiski täitsa kena lõppakordi.
Kokkuvõttes:
Aeg: 1:30:48
Distants: 16 km (minu kell: 16,02 km)
Keskmine tempo: 5:40 min/km
Max tempo: 4:59 min/km
Keskmine pulss: 161 l/min
Max pulss: 178 l/min
Koht: 623/884
Koht naiste seas: 213/391
Koht N19 vanusegrupis: 44/76
Jooksu dünaamika:
Keskmine sammu tihedus: 177 s/min
Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
Keskmine puuteaeg maaga: 258 ms
Vasakul jalal olin 51,1% ajast ja paremal 48,9%
km | min/km
6 | 6:17
12 | 5:23
1 | 5:54
7 | 5:39
13 | 5:35
2 | 5:53
8 | 5:34
14 | 5:27
3 | 5:48
9 | 5:40
15 | 5:27
4 | 5:38
10 | 5:34
16 | 5:35
5 | 5:44
11 | 5:37
Lõppaeg: 1:30:48
Tuuri kokkuvõttes
Jälle üks väga mönus Saaremaa purgis. Taaskord saime kõige parema ilma, mis läbi aastate olnud on; korralikud kiired jooksud ja suured pingutused, millega hooaega lõpetada; loomulikult oli väga tore, et üle kahe aasta olid ka teised meie jooksupundi liikmed jälle kohal. Iga kord on pärast Saaremaad kahju, et võistlushooaeg otsa saab. Nii ka seekord. See on lihtsalt niivõrd südamega korraldatud jooksusündmus niivõrd kaunites paikades ja niivõrd ilusal ajal. Kas oleme järgmisel aastal tagasi? Pole küsimustki.
Nourish, Train & Flourish 