Tallink Maijooks (7 km)

Kirja pandud 20. mail 2021.

Maijooksul osalemise võimalus tekkis mul aprilli keskpaigas, kui selgus, et Maijooksu turunduse eest vastutav agentuur soovib taaskord kasutada 2018. aasta reklaamikampaania videosid ja fotosid, kus mind modelli/reklaamnäona kasutati. Üks osa minu töötasust olid taaskord tasuta osalused Linnajooksude sarja osavõistlustel ja lisaks loomulikult ka Maijooksul, kõik see nii mulle kui ka ühele kaaslasele. Niisiis tekkis mul võimalus jälle natuke mugavustsoonist välja tulla ja end 7-kilomeetrisel virtuaaljooksu distantsil veidike proovile panna.

Maikuu on mul tavapäraselt olnud töörindel rahulikum kuu, kus on võimalik isegi nädal-paar puhkust välja võtta. Kahjuks aga mitte sel aastal, sest toimumas on korraga nii palju asju, kus ka minu panus ja kompetents marjaks ära kulub. Veidike hullumeelne on kogu see kompott ja ootan juba nii väga suvist puhkuseperioodi juulis. 🙄 Lisaks ootas 15. mail mind ees COVID-19 vaktsineerimine 2. doosi Astra-Zeneca vaktsiiniga. Kuna 1. doosi järel märtsis oli mul paar päeva kõrvalmõjudest päris kehv olla ja võtsin pärast seda asju vaikses tempos, siis olin valmis, et pärast 2. doosi tuleb ka nädal-paar rahulikult võtta (õnneks oli 2. doos praktiliselt kõrvalmõjudevaba). Seega läksin oma Maijooksu virtuaaldistantsi läbima neljapäeva, 13. mai õhtul kell 21.30.

Taaskord polnud mul mitte mingeid eesmärke. 🤷🏻‍♀️ Plaan oli sarnane Maastikumaratoni virtuaaljooksuga: pulsikella väga palju ei vahi ja lähen liigutan end enesetunde järgi. Luban endale kiiremaid liigutusi kui tavaliselt, aga “hing paelaga kaelas” tunnet ei taha. Ilm oli imeliselt suvine, täiesti ideaalne üheks hiliseks jooksuringiks. Läksin oma lemmikule ringile läbi Supilinna, Supilinna spordipargi ja jõeäärsete kõnniteede. Teele sattus küll kaks valgusfoori, aga kuna mul mingit eesmärki polnud, siis neist oli mul üpris ükskõik.

Vaatamata hilisele kellaajale oli mul päris palju energiat ja muusika kõrvaklappides oli mõnus kaaslane. Esimesed kaks kilomeetrit tulid aegadega 6:50 ja 6:30, enesetunne oli igati hea. 🙂 Linnatänavad olid rahulikud, jõe paremkallas kesklinnast väljas samuti. 3. ja 4. kilomeeter kulgesid kergelt allamäge (Tähtvere tänav ja papliallee spordipargi juures) ja seal kasvas kiirus märkamatult, kilomeetriajad 6:10 ja 6:09.

Viies kilomeeter hakkas linna poole liikudes jälle kergelt ülesmäge kerima ja lisaks tuli ületada Kroonuaia sild. See sild on küll lühike, aga mul piisab praegu igast pisemast tõusust, et pulss tõuseks. Lasin tempo mõnusalt natuke allapoole (6:30) ja kulgesin aga edasi. 5 kilomeetrit pingutust on praegu minu jaoks juba päris suur asi.

Alates Delta majast oli jõeäärne tee paksult rahvast täis. Nagu laulupeo rongkäik. Igal juhul sai päris jooksuvõistluse emotsiooni kätte, omast arust suure hooga teistest inimestest muudkui mööda joostes. 😅 Tõele au andes tundubki 6 min/km tempo praegu nagu suuremat sorti kihutamine, kui oled pidanud varasemalt pikalt ainult kõndima ja alustasid sörkimist 8:30 tempost. Erinevus on märgatav, kuigi kunagi olid sellised tempod minu jaoks rahuliku jooksu tempod. Olid ajad!

See rahvast mööda laveerimine tõi aga kiireima kilomeetri ajaga 6:06. Veel viimane kilomeeter oli lõpuni minna ja ausalt öeldes siis juba tundsin, et olen täna tõesti pingutanud, eriti selle laveerimiskilomeetri järel. Veremaitset ei olnud, aga selline mõnus väss oli sees juba küll. Viimane kilomeeter viis mind veel üle Turu silla ja täpselt Turu tänava valgusfoori punase tule taga sai kellal 7,00 km täis.

Finiš! 🎉

Selleaastane Maijooks oli minu 100. spordisündmus. Päris kena kokkusattumus, et sajandaks sattus see võistlus, mida minu enda näoga reklaamitakse. 🙂 Sajanda jooksuvõistluseni on veel veidike minna, ilmselt jääb see juba järgmisesse aastasse. Loodetavasti on 100. jooksuvõistlus samuti midagi erilist.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 44:50
  • Distants: 7 km
  • Keskmine tempo: 6:24 min/km
  • Max tempo: 5:11 min/km
  • Keskmine pulss: 166 bpm
  • Max pulss: 179 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 169 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,92 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 279 ms
    • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%

Tartu Maastikumaraton (10 km)

Kirja pandud 10. mail.

Olime härra Jooksjaga kokku leppinud, et pühapäeval, 2. mail lähme Elvasse Tartu Maastikumaratoni virtuaaldistantse läbima. Tema jookseb 21 km ja mina kõnnin-jooksen 10 km: niimoodi lõpetame oma distantsidega enam-vähem sarnasel kellaajal, ilma et kumbki peaks teist mitu tundi kuskil ootama. Selleks ajaks oli mu jooksmisega taasalustamisest möödunud 6 nädalat. Minu treeningkava nägi ette sel pühapäeval kokku ca poolteist tundi liikumist: 75 minutit jooksu ja 15+10 minutit kõndi soojenduseks ja lõdvestuseks. Kiire arvutus näitas, et enam-vähem sellise ajaga on mul võimalik see 10 kilomeetrit Elvas läbida.

Minu eesmärk polnud joosta seda 10 kilomeetrit oma olemasoleva vormiga maksimaalselt kiiresti. Ma poleks tol hetkel julgenud midagi sellist ette võtta (vaata ka: eelmises postituses mainitud ärevus ja hirm igasuguse füüsilise pingutuse ees) ja ilmselt poleks ka mu keha veel selleks valmis olnud. Minu jaoks oli piisavalt, aga mitte liiga väljakutsuv mõte hoopis see, et läbida 10 km originaalrada kerge pingutusega veidike mugavustsoonist väljas. Maastik muudab jooksu nagunii juba väljakutsuvamaks, kui ma praegu harjunud olen. Kirss tordil oleks olnud see, et kui suudaksin 10 km läbida ilma kõndimata: midagi sellist pole ma teinud alates 2019. aasta Berliini maratonist alates. See oli teises elus ja terve igavik tagasi. Ma polnud absoluutselt kindel, et ma füüsiliselt valmis olen, et kõndimata 10 km joosta. See eeldas tõesti head enesetunnet ja kõigi asjaolude hästi kokkulangemist.

Pühapäeva lõunal oli Elvas liiklus tihe. Parkla oli paksult autosid täis ja jooksjaid oli näha pidevalt startimas ja finišeerimas. Saatsin härra Jooksja teele ja tegin ise alustuseks 15 minutit soojenduskõndi. Seest tõmbas õõnsaks, täpselt nagu enne päris võistlust. Tunne, mida enam peaaegu ei mäletanudki. Soojenduse lõpuga jõudsin täpselt stardikaareni, panin kella käima ja asusin vaikselt sörkima.

Rada oli vana, hea ja tuttav. See sama rada, kus ma kunagi esmakordselt suutsin 10 kilomeetrit alla tunni ajaga ära joosta. Good old times, 2014. Kui viimasel ajal olen kõik kõnnid ja jooksud teinud enamasti mõne podcasti, vahel ka mõne muusika playlisti saatel, siis seekord jätsin maha nii telefoni kui ka kõrvaklapid. Olin iseenda mõtetega ja kuulasin loodushääli. Ilm oli tuulevaikne, soe ja täiuslik jooksmiseks.

Esimesed 3–4 kilomeetrit olin ma väga ettevaatlik ja jälgisin hoolega oma pulssi, et mitte kohe liiga intensiivselt peale lennata. Tempot polnud mõtet jälgida, see oli seal metsavahel nagunii veelgi aeglasem kui mu tavaline väga aeglane tempo. 🙂 Enesetunne oli aga tõesti väga hea. Eks see ilmselt oli peas kinni. Mida kaugemale jõudsin, seda paremaks läks enesetunne ja tuju.

Poole maa peal sain aru, et kui esimene pool nii mõnusalt kerge oli, on suur lootus tõepoolest täna kõndimata see 10 km ära joosta. Minu õnneks polnud ka rada liiga pehme ega jalale kurnav ja soosis mind igati. Lasin pulsil ja tempol natuke ülespoole ronida, kuid hoidsin enesetunde siiski sellise mõnusa pingutuse juures. Nagu üks mõnus tempojooks, kus mingit veremaitset suus tundma ei pea, aga annad endale vabaduse liikuda veidike kõrgema pulsiga, kui tavaliselt harjunud oled. Need olid kunagi pikkade jooksude kõrval ühed minu lemmikud trennid.

Viimased 2 kilomeetrit möödusid juba mingusuguses erilises jooksueufoorias nimega runner’s high. Ma sain aru, et suudan kindlasti lõpuni jooksusammul vastu pidada. Mu enesetunne oli hea. Ma tundsin end lõpuks pärast tervet igavikku jooksuvaba agooniat jälle natukenegi jooksja moodi. Need on need hetked, kus korraks see hirm ja ärevus minust täielikult lahti ütleb. Selle asemel pühib minust üle mingisugune suur tänulikkuse laine, mida on raske kirjeldada. Need on kõige ilusamad ja lootusrikkamad hetked viimased pooleteise aasta jooksul.

Juba paistiski vana hea lõpusirge. Kuna minu Garminil oli ametlike kilomeetripostidega juba algusest saati olnud sees mõnesajameetrine vahe, siis spurtisin finišikaare alt läbi minnes veel kuni autoni, et oma 10 kilomeetrit virtuaaljooksu tulemuse jaoks ikka täis saada. Ja tehtud ta oligi. Minu teise jooksjaelu esimene järjest joostud 10 kilomeetrit. Esimene suur verstapost selles uues elus on seljatatud.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:13:37
  • Distants: 10 km
  • Keskmine tempo: 7:22 min/km
  • Max tempo: 6:05 min/km
  • Keskmine pulss: 159 bpm
  • Max pulss: 174 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 170 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,77 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 7,9 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 282 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ajast ja paremal 49,7%