Tartu Linnamaraton 2022

Tartu Linnamaratonil, mille 10 km distantsi enam vist Tartu Sügisjooksuks ei nimetata, oli mul üks kindel plaan. Eesmärk oli katsetada maratonipulsiga jooksu. See tähendab pulssi 165 lööki minutis, et aru saada, millist tempot ligikaudu eeldada võiks. Aimasin juba ette, et selles ülevas võistluse meeleolus võib-olla raske sellest piirist täielikult kinni hoida, kuid nii saabki harjutada end aeglasemaks sundida. Seda oskust läheb ka maratoni alguses vaja, et mitte suure lauluga stardist minema panna ja 25 km kandis avastada, et nüüd on toss väljas.

Start oli alles kell kaks päeval, aga enne tuli muud kohustuslikud osad samuti kaasa teha. Kell 9.30 läksime Turu tänavale maratoniraja äärde, et sõbrad ja tuttavad heade sõnadega maratoni jooksma saata. Sealt liikusime Sõpruse sillale, kus jooksjaid veel ühe korra nägime. Pärast seda saime korraks koju tagasi minna, võtsime asjad kaasa, elasime kaasa poolmaratonil startijatele ja liikusime Lossi mäele. Graafik oli tihe. Riburada pidi hakkasid jooksjad tõusule jõudma ja andsime endast parima, et see hull koht nende jaoks kergemaks teha. Päris kõiki ära ei jõudnud oodata, sest kell üks tuli juba enda soojendusele liikuda.

Tegin kiirelt 2 km jooksu, jõudsin teha mõne jooksuharjutuse ja paar lahtijooksu laadset sirget ning juba oligi aeg tiimifotoks Raekoja platsil. Aeg läks ruttu. Õues oli ideaalne jooksuilm: poolpilvine, tuulevaikus, 11-12 kraadi sooja. Maikailm. Stardikoridor oli küll täis pikki varrukaid, pikki pükse, mütse ja kilekaid, aga mul polnud lühikeste pükste ja maikaga kordagi külm. Ei stardikoridoris ega rajal.

Kell kaks panime stardist minema, jooneni kulus mul ca 24 sekundit. Netoaega Tartus ei võeta ja seekord oli eriline pettumus, et ka maratonilaulu ei tulnud. Kuhu see jäi? Või lihtsalt mina ei kuulnud? Ei tea.

Esimese kilomeetri tegelesin aktiivselt jalgade pidurdamisega, et soovitud pulssi hoida. Sain-enam vähem sellega hakkama. Seejärel ootasid juba Jõe ja Õnne tänava tõus, mis jälle pulssi kergitasid. Kohtusin Kertu, Urmase ja Kretaga, kuid nemad läksid kiiremalt ees minema. Oleks jõudnud kaasa minna küll, aga täna pole see päev, täna on mul oma eesmärgistatud jooks joosta.

Õnneks Sõbra tänava laskumine langetas pulsi kiirelt soovitud vahemikku ja isegi madalamale. Minu ees hakkas üks mees kõvasti ja valesti oma klappidest kostvale muusikale kaasa laulma. Sealt tuli kiiresti jalga lasta. Siblimist ja pusimist oli palju, jooksjaid oli stardis rohkelt. Aina rohkem oli näha ka higist läbiimbunud veste ja kilekaid. Mul oli isegi maikaga väga soe.

Sõpruse sillal tuli võtta järgmine tõus ja selle järel ootas joogipunkt. Iseenesest poleks olnud vaja juua, kuid tahtsin simuleerida maratoni esimesi kilomeetreid. Liikusin joogipunktis jälle väga efektiivselt ja kiirelt, aga need hiiglaslikud kõvad korduvkasutatavad topsid ei ole jooksu pealt joomiseks ikka üldse head. Pool vett lendab rinnale. Elame üle, aga papptops on rajal ikkagi parim.

Kilomeetrid lendasid sel laupäeval kuidagi eriti kiirelt ja kergelt. Isegi liiga kergelt ja tegelesin pidevalt kella vahtimisega, et mitte üle oma pulsipiiri minna. Natuke ikka varastasin, pulss kippus pigem ikka 166-167 peale. Lendavat tunnet ei olnud, aga kerge oli küll.

Alates Sõpruse sillast sattusin pidevalt kokku ühe mustas särgis naisega, kes iga 200-300 meetri jooksmise järel mingi maa kõndis. Mina jooksin ühtlases tempos, seega saime üksteisest muudkui mööduda vähemalt 10+ korda. Viimaks vajusin tal TYSKi kandis eest ära ja rohkem ma teda ei näinud.

Kroonuaia silla joogipunktis tõmbasin vihatud topsist endale veel vett kurku, köhisin natuke aega nagu koroonahaige ja kirusin mõttes neid topse veel. Kui eelmised kilomeetripostid käisid meetri pealt minu kellaga ühte, siis 8 km märk oli küll konkreetselt kuskil Elvas. 300 meetrit vahet. 9. km oli jälle täpselt kellaga koos. Ei tea, mis seal vahepeal toimus.

Supilinnas sai 9 km täis. Imekombel oli aeg läinud nii ruttu ja mul polnud mingit väsimust. Täpselt see tunne, mis peab olema maratoni 9. km. Tundus, et olin oma missiooniga kenasti hakkama saanud. Viimase kilomeetri lubasin endal joosta nii, nagu torust tuleb. Panin neljanda käigu sisse ja kulgesin mööda Ülikooli tänavat.

Vahetult enne Vallikraavi tänava pööret jooksid minust tempokalt mööda Vanad, kes kutsusid endaga kaasa, kuid neil oli selline hoog sees, et sinna sappa ma end haakida ei saanud. Panin oma viimase käigu sisse, pulss keris 180 peale ja jooksin sajaga punase vaiba ja finiši suunas. Tehtud!

Finiši järel nägin kohe Kairet ja härra Jooksjat. Ütlesin neile, et tean nüüd, mida pean maratonil tegema. Loodan, et see tunne, mida siis tundsin, oli õige ja toob mulle edu.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 58:37
  • Distants: 10 km
  • Keskmine tempo: 5:51 min/km
  • Max tempo: 4:25 min/km
  • Keskmine pulss: 169 l/min
  • Max pulss: 184 l/min
  • Koht: 572/1226
  • Koht naiste seas: 167/603
  • Koht N21 vanusegrupis: 72/188
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,98 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 260 ms
    • Vasakul jalal olin 50,5% ajast ja paremal 49,5%

Paide-Türi Rahvajooks 2022

Selle võistlusega oli mul üks konkreetne plaan: lähen maratonitempot otsima. Nädal kostitas lühikese haigestumisega, kuid reedene jooks ei tõotanud halba. Ehk pääsesin suuremate tagajärgedeta?

Esimene jooksusamm pühapäevasel soojendusel ütles, et nii pole see mitte. Kohe oli pulss 150 peal, ilma et suurt midagi isegi teinud oleks. Jalg polnud kerge. Tunne oli lihtsalt… vale. Miski ei klappinud. Tegin oma kaks kilomeetrit soojendusjooksu ära, mõned vibutused ja jooksuharjutused otsa. Ei olnud mingit tunnet, et kohe varsti peaks end kiirelt liigutama hakkama. Leidsin härra Jooksja, kes enne võistlust casually Türilt Paidesse jooksis, et pika jooksu kilometraaž kokku saada, teavitasin teda Berliini ja Varssavi maratoni tulemustest ja uuest maratoni maailmarekordist ning juba oligi aeg soojendusdress maha koorida. Kott sõitis bussiga Türi poole minema, meie pidime omal jalal sinna jõudma.

Selle hooaja üks ilusamaid medaleid. Foto: Türi Spordiklubide Liit

Kell 13.30 kõlas stardipauk. Olen ette mõelnud, et maratoni esimeses pooles kuni kahes kolmandikus ei tohiks mu pulss üle 165 minna. Seda tahtsin ka Paide-Türi jooksul hoida ja vaadata, milline tempo võiks selle pulsiga sobida. Arvutused olid Tallinna poolmaratoni põhjal tehtud ja mingi indikatsioon oli ees. Lühidalt kokkuvõttes: feilisin selle plaaniga haledalt. Teiseks kilomeetriks oli pulss juba üle 165. Muudkui proovisin ja proovisin tempot maha võtta, et pulss allapoole läheks, aga ei midagi. Kuidagi nii raske oli joosta. Nagu kogu treenitus oleks ühekorraga kuskile kadunud. Samas tempot tugevalt allapoole tuua ka ei õnnestunud. Hästi veider seisund. Ei jõua, aga ei saa tempot alla ka võetud. Mis nõiaring see on?

Kui linnast välja saime ja tee veidike pööras, oli vähemalt mõnda aega tuul tagant. Olin juba muretsema hakanud, et see tuul jääbki küljepealt vastu puhuma, kuid vähemalt see probleem sai lõpuks lahenduse. Pulssi ma alla viidud ei saanud, kuid proovisin siis vähemalt teda alla 170 hoida, et asi kohe päris punaseks ei läheks. Ootamatult lähenes tagant veoauto, mille peal esines laivis Jaan Pehk. Vot selline meelelahutus Paide ja Türi vahel. Rahulik laul kitarrimängu saatel läks vaikselt mööda ja jäi eestpoolt kaugust kostma, kuniks neile ootamatult jälle järele jõudsin. Kuulasin seda muusikat ja veoauto mootori plärinat kokku 10 kilomeetrit. Niivõrd rahulik muusika, et on veidi küsitav, kas see päris täpselt jooksuvõistlusele sobib, kuid las jääda.

Suu hakkas juba päris kuivaks muutuma, kuid õnneks umbes poolel maal Kirnas sai lonksu juua. Kohe hea vaadata joogipunktis vabatahtlikke, kes saavad hästi hakkama ja oskavad meisterlikult joogitopsi jooksu pealt kätte ulatada. Aitäh! Üldiselt oli täiesti lühikeste pükste ja maika ilm (tuuline, 12 kraadi, poolpilvine), minul oli T-särk seljas. Polnud saun, aga natuke soe ikka. Vähemalt oli mugav ja midagi ei hakanud hõõruma.

Pärast joogipunkti ootas ees raja ainus suur tõus: Kirna tõus. Hambad ristis läksin sealt üles ja lootsin, et nüüd läheb kergemaks. Eelmisel aastal täpselt nii ju oli. Sel aastal kahjuks aga mitte. Kilomeetripostid olid algusest peale 100 meetrit kellast mööda, tõusust alates juba 200 meetrit. Hakkasin juba mõtlema, kas rada on ringi tehtud, omast arust olin jooksnud kõik nii sirgeks, kui vähegi saab. Lõpuks tuli rada siiski õige pikkusega, lihtsalt postid ei klappinud lõpuni välja. Distants on nagunii rändom (13,5 / 13,6), seega mis seal ikka vahet?

10 km jooksin oma kella järgi ajaga 59:13. Alla tunni. Enesetunne oli aga selline, et hea meelega oleks jooksu seal ja kohe lõpetanud. Täna lihtsalt ei olnud mingit jõudu, tunne oli nagu tühjal kartulikotil: ei seisa püsti. 11. ja 12. km tempod ja pulsid lõid motivatsiooni veel sügavamale mudasse. Ma ei mõelnud enam ühegi plaani, pulsi, tempo ega maratoni peale. Lihtsalt kulgesin ja jooksin seda jooksu. Ei mõtle, lihtsalt jookse. Lõpuks saab seegi jooks läbi. Isegi kui tundub, et see kestab igavesti.

Viimane pikk tänav otse staadioni suunas. Justkui lõputu tee. Mingid jooksjad hakkasid minust mööduma, aga mul polnud aega neile tähelepanu pöörata. Viimaks nägin härra Jooksjat, kes ergutas. Jõudsin talle öelda: “Vaid valu ja kannatus”. Täpselt nii see oligi. Staadionile jõudes võtsin viimase jõu kokku, läbisin need 250 meetrit ja viimaks sai finišis kella kinni vajutada.

1:20:51.

Mis emotsioon mind valdas? Peamiselt mure. Mis saab maratonil? Targemaks, õigemini optimistlikumaks mind see jooks ei teinud. Mis minuga juhtunud on? Kas äkki jälle koroona? Õnneks kodune test oli negatiive. Kuidas edasi? Sellele tuleb veel mõelda. Küll Tartu Sügisjooks annab arutust.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:20:51
  • Distants: 13,5 km (minu kell: 13,56 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km (minu kell: 5:58 min/km)
  • Max tempo: 4:07 min/km
  • Keskmine pulss: 169 l/min
  • Max pulss: 178 l/min
  • Koht: 334/459
  • Koht naiste seas: 81/155
  • Koht N vanusegrupis: 46/81
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,97 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 253 ms
    • Vasakul jalal olin 51,3% ajast ja paremal 48,7%