Trennid on sel nädalal väga lihtne kokku võtta, sest trenni ma sel nädalal kordagi teinud ei ole. Kuidas nii?
Täpselt nädal aega tagasi sai maraton joostud. Võtsin järgmiseks nädalaks endale põhitöölt puhkuse. Esmaspäeval ja teisipäeval oli mul lihasvalu nii suur, et liikusin ringi ülimalt aeglaselt nagu tõeline naljanumber. Kõige hullemad olid ikka need eesmised reielihased, mis mul maratoni ajal peaaegu krampi tõmbusid. Keha oli väsinud ja lihasvalus ning eriliselt ma teda ei kiusanud. Käisin esmaspäeval mandlioperatsiooniks vajalikke vereproove andmas – mind vaadati seal Synlabi järjekorras ikka väga imelikult, kui toolilt püsti saada üritasin 😅 – ja teisipäeval lonkasime härra Jooksjaga natuke Lõunakeskuses ringi. Üritasin palju puhata, et operatsiooniks taastuda.
Juba nädala alguses tundsin, et olemine kisub tatiseks. 🙄 Nina hakkas kord vesiseks, kord kinniseks muutuma ja kurk oli kare. Tegelikkuses oli mul juba enne maratoni olukord mandlites kahtlane, aga taruvaiguspreiga pritsimine, pidev kuristamine ja medikeerimine tundus olukorda päästvat, sest mandlipõletikust ma pääsesin. Palavikku õnneks mul olnud ei ole. Terve nädala olen aga nohu ja nüüd ka köhaga kimpus olnud ning üritanud end ravida, et operatsiooniks terveks saada. Kardetavasti haiget inimest nad lõikama ei hakka (seda ütleb ka kaasa antud infoleht, et nohus, köhas ja palavikus olla ei tohi) ja mul lihtsalt ei ole võimalik opiaega edasi lükata, kuna olen kõik oma kohustused töökohtades juba vastavalt planeerinud. Rohkem kui 2 nädalat eemalolekut ei ole praktiliselt võimalik endale lubada, oktoobriks pean tööpostil tagasi olema. Rahaliselt kaotan selle haiguslehega samuti korraliku portsu sissetulekut, lisaks juurde kulud ravimitele. 😕
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel oli mul vaja ära pidada kolm neljatunnist praktikumi bakatudengitele. Avastasin jälle, et mulle meeldib ikka väga praktilisi asju õpetada, nautisin neid intensiivseid tunde ja andsin endast 100%. 🙂 Pärast praktikumi oli alati energia laes, aga õhtuti olin omadega täiesti läbi. Kui nüüd päris aus olla, siis neljapäevane ja reedene praks tulid juba üpris külmetushaige olemise pealt… Aga seda tööd polnud mul tõesti kuskile lükata ega kedagi asendama paluda.
Muul ajal tegin kõik endast oleneva, et terveks saada. Ma pole viimased… paar aastat? vist nii palju voodis lamanud, teki sees pikutanud ja laisklenud. See on õudne! 😕 Härra Jooksja teeb muudkui kõrvaltoas remonti ja mina pean lihtsalt siin puhkama. Tunnen end seetõttu suhteliselt halvasti: teine rabab tööd teha ja mina lihtsalt laisklen. Ma saan aru, et mul lihtsalt ei ole muud varianti, sest haigena opile ei lasta ja siis lendavad kõik mu plaanid pea peale, aga nõme tunne on ikkagi. Eile tegin natuke süüa ja koristasin ning see oli ka kõik. Tahaks midagigi teha ja ennast liigutada. Jooksuisu on ka meeletu, aga trennist võin järgmised 2 nädalat vaid und näha… Seega vähemalt 3 trennivaba nädalat on kindlustatud. Nõme. Sellist asja pole mu elus üle 5 aasta juhtunud.
Ahjaa, kolmapäeva pärastlõunast kuni neljapäeva keskpäevani tähistasime härra Jooksjaga oma 3. aastapäeva ja veetsime aega imelises VSpas. Kasutasime ära minu kallite sõprade poolt sünnipäevaks saadud kinkekaardi. Aitäh selle suurepärase kingituse eest. 🙂 Kuumutasin end saunades, hingasin sisse rohkelt kuuma auru ja hingamisteed tundusid isegi juba paranevat. Käisin ka Bora Bora kehahoolitsuses, mis oli lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Kõigepealt kooriti mu nahka mõnusa koorijaga, siis masseeriti sisse niisutav kreem ja õli. Mmmm. See massaaž oli lihtsalt supermõnus. Ma tulin sealt hooldusest välja praktiliselt pilves olekus. 😁 Õhtul sõime hiina toitu, vedelesime niisama voodis, vaatasime telekat ja ajasime juttu ehk tegime kõike seda, mida kodus kunagi teha ei jõua. Hommikusöök buffees oli supermaitsev, käisime veel viimast korda spaas ja kell 12 oli kohe kahju jälle kodu poole astuma hakata.
Homme ootab mind aga ees see poolteist aastat oodatud ja kardetud mandliopp. Eeldusel, et saan nii terveks, et nad on ikka nõus mind lõikama. Arsti soovitusel olin toona nõus kohaliku tuimestusega, st üldnarkoosi mulle ei tehta ja opi ajal olen täiesti ärkvel. Nüüd olen selle kohta nii palju uurinud, et natuke kahetsen, et siiski üldnarkoosi ei valinud. 😕 Enamasti kõik hirmutavad selle narkoosita variandiga ja vaatavad mind nagu hullu, kui ütlen, et narkoosist loobusin ja nõustusin lokaalse tuimestusega. Samas olen lugenud oma arsti teadustöid, kus ta on leidnud rohkelt tõendusmaterjali, et kohaliku tuimestusega protseduurist taastumine peaks olema kiirem ja kergem. Samuti ei ole minu väljatulemine narkoosist varasemalt olnud kõige kergem, seega ilmselt oli kohalik tuimestus õige valik, kuigi kindlasti vastikum.
Vereproovid pärast maratoni olid korras. Hemoglobiin on kukkunud 127 peale (talvel oli 146), aga üldiselt oli kõik okei. Pereõde hirmutas ainult sellega, et trombotsüütide näit on mul 201, ametlik norm 150, aga enne oppi tahavad nad näha tulemust üle 200, seega olen täpselt piiri peal. Kokkuvõttes tuleb täna kõik asjad kokku panna, veel viimast korda normaalset toitu süüa, üritada normaalset magada ja siis hommikul sammud kliinikusse seada.
Millal ma järgmine kord kirjutan: seda ei oska ma öelda. Seniks aga palun jagage oma kogemusi mandlioperatsiooniga ja kui teil on, siis ka häid nippe ja nõuandeid. 🙂
“Puhkus” sai läbi ja lisaks kõigele pidin hakkama uuesti tööd tegema. Kuna olime vanast kontorist ära kolinud ja uude kolimine ei olnud veel toimunud, pidin seda tegema “kodukontorist” ehk vanalt tugitoolilt diivanilaua tagant. Pildistasin veel üht pulma. Kõige tipuks olin veel paar kilogrammi lisakaalu turjale saanud, vaatamata suurele füüsilisele koormusele. Juuli oli üks väga raske kuu.
Aasta viimane kuu võiks kokku võtta lihtsalt: raske. Vaimselt vajusin kuskile oma musta auku, sain sealt korraks välja, vajusin uuesti tagasi ja niimoodi mitu korda. Emotsioonid olid all over the place. Samal ajal tegin jõhkralt tööd, et kõige vajalikuga enne uut aastat ja suure aruandluse algust järjele saada. Peaaegu jõudsin sinna, kuhu tahtsin, kuigi alati saaks rohkem ja paremini. Tegin vaikselt trenni ning alustasime JJV pundiga juba traditsiooniks saanud iga-aastaseid advendimatkasid, mis olid kahtluseta nädala parimad osad. Võtsin end BodyPumpis käsile ja sain isegi raskusi suurendada. Kahjuks sattusin paar päeva enne pühi erakorralisse hambaravisse, mis diagnoosiks andis suured kulutused 2018. aastasse. Tulid lõpuks kaua oodatud pühad, härra Jooksja ja jälle remont. Pühadeaegsed eritrennid parima Treeneriga. Meie oma pekipõletamise matk: Vigastatusteta Vatsast Vabaks 2017. Ootasin pikisilmi uut aastat lootuses, et ehk tuleb uue aastaga kaasa midagi ilusamat, kergemat, pingevabamat.
Nourish, Train & Flourish 
