Eesti Ööjooks 2017: äikesetormis poolmaratoni rekord

img_2545.jpg
Tiim! Foto: Maria erakogu

Kust otsast selle Rakvere Ööjooksu kokkuvõttega küll pihta hakata, kui NII palju juhtus kogu selle päeva jooksul? No alustame näiteks siit:

Terve päev tuli söömisega jubedalt ettevaatlik olla. Laadisin juba reedest alates süsivesikuid, elektrolüüte ja vedelikke (puder, tatrapasta – väga mõnus uus avastus, mis kõhupuhitust ei tekita, banaanid, spordijook, elektrolüüditabletid ja liitrite kaupa vett). Ma ei suuda piisavalt rõhutada, kui oluline on juba paar päeva enne võistlust vedelikku laadida, eriti kui on oodata nii lämbet ilma, nagu Rakveres oli.

Kogu hommikupooliku ja lõuna sain rahus muude asjadega tegeleda, mitmele kliendile veel fotod kätte toimetada ja niisama asjalik olla. Asjade pakkimiseks läks ropult aega ning lõpuks võtsin kaasa kaks seljakotti, sest vahetusriideid, pesemisasjad spaasse minekuks, tossud (sõiduks ja enne starti tšillimiseks panin jalga plätud, et jalad ei peaks enne jooksu hauduma, sest õues oli ligi 30 kraadi sooja) ja peaaegu 3 liitrit vett, lisaks veel nipet-näpet, võtsid kokku päris palju ruumi.

Kui kell 15 Tartust sõitma hakkasime, oli väljas konkreetselt Lõuna-Euroopa, 30 kraadi sooja ja väga lämbe, hapnikuvaene ilm. Nii hea oli konditsioneeriga autosse istuda. Siinkohal suur aitäh Taurile ja Kaisale, kes mind auto peale võtsid ja head seltskonda pakkusid. 🙂 Kella 16.40 paiku jõudsime Rakverre, parkisime auto Vallikraavi tänavale ja jalutasime stardimaterjale välja võtma, sest rahvamasside hirmus ei tahtnud seda viimsele hetkele jätta.

Kui üldiselt tegi Eesti Ööjooks võrreldes eelnevate aastatega läbi suure arenguhüppe õiges suunas, siis stardieelne teenindus võiks olla parem. Esiteks võiks materjale kätte saada veel vähemalt tund aega enne starti. Ma saan väga hästi aru, et kui niisama, st mitte aega jooksma tulla, siis võib varem materjalid välja võtta ja siis linnaga tutvuda ja söömas käia jne, aga kui tahad ikkagi konkreetselt aega joosta, siis ei hakka sa palavaga jalgsi mööda linna tammuma ning seda tühja passimist jäi natuke paljuks. Ideaalis oleks ma 1,5 tundi enne starti numbri võtnud, särgi selga tõmmanud, WC käinud, kell 19 sooja tegema hakanud, 19.25 asjad ära pannud ja 19.40 stardikoridori astunud. Teine suur asi on see, et pakihoid asub stardipaigast omajagu eemal. Kogu expo ala võiks olla koondunud stardipaiga kõrval ühele suuremale platsile või riburada pidi mingile tänavale telkidesse. See teeks kogu liikumise palju loogilisemaks ja mugavamaks.

Igal juhul pärast materjalide väljavõttu jäi meil ca 3 tundi stardini. Leidsime mingi varjulise trepi ja lihtsalt istusime seal. Sõime banaani, panime numbrid särkide külge, lihtsalt venitasime aega. Kuna ma ei teadnud, kus blogijad kokku pidid saama, siis nendega kohtusin alles hiljem ja juttu ajada ei jõudnudki. Lõpuks jõudsid ka teised trennikaaslased Rakverre, jutustasime natuke nendega, tegime mitu WC külastust ja kella 19 paiku suundusime lõpuks soojendusele. Asjad saime õnneks Maria autosse panna, mis seisis Aqva spaa parklas. Soojendus oli küll palav, aga jalad olid u-l-m-e-l-i-s-e-l-t head. Lahtijooksud tulid ülikergelt. Ma olin hämmingus.

Stardikoridori võtsime veepudelid kaasa, et veel viimse hetkeni väikeste sõõmudega juua ja end enne starti üleni märjaks kasta. Eks meie üle tehti veidi nalja, et mida te end ikka kastate, kui kohe äikesepilved meid padukaga üle kallavad, aga tagantjärele mõeldes: pea ja särgi märjaks kastmine oli väga hea otsus. See lasi mul peaaegu 5 kilomeetrit enam-vähem normaalse enesetundega joosta.

img_2539
Siis, kui stardikoridoris igav on. 😀 Foto: Liili erakogu

10 min enne starti võtsin sisse oma stardieelse geeli (High5 apelsini IsoGel). Meeleolukas soojendus tõmbas isegi minusuguse täitsa käima ja oma inimestega oli muidugi lõbus ka. Tegime pilte ja olime niisama toredad. Kellelgi mingit aja jooksmise plaani ei olnud, sest õues oli konkreetselt 27 kraadi sooja. Treener, kes läks rajale Liiliga minust veidi rahulikumas tempos kaasa, ütles vaid, et minu ja Maria selga ta rajal näha ei taha. Olgu, käsk käes. 3, 2, 1 – START!

img_2540
Foto: Eesti Ööjooks

Rakvere stardid on alati erilised. Rahvast on palju, kõik ühesugustes särkides (mis seekord – tõsi küll – asja üpris palavaks ajasid, miks mitte järgmine kord panna valikusse dri-fit maika?), ergutamine, muusika, ilutulestik… Alguses sattusime kohe Mariaga koos jooksma ja juba esimese pöörde järel küsisin, et mis teeme, kas hoiame 5:10 tempot. Maria ei öelnud eriti midagi. 5:20? Pigem 5:30, kõlas vastuseks. Yeah, right, tean ma küll seda meie Mariat, meie iron-womanit, lõpuks liugleb kergelt minust mööda. 😀 Jooksin siis oma jooksu ja mõneks kilomeetriks jäi Maria seljataha.

Algus oli isegi ootamatult hea. Märjaks kastetud pea jahutas nii hästi ja minek oli korralik, pulssi üritasin pidevalt alla 175 hoida, et ikka rajal ellu jääda. Joogipunktides võtsin juua ja 3. punktis, kui 10 km liidrid möödusid, anti mulle ootamatult (vist liidritele/kiiretele mõeldud?) Eviani pudel näppu. Issand kuidas ma ikka armastan seda pudelist jootmist! See on lihtsalt nii mugav ja hea. Mingi hetk jõudsin isegi 1:45 tempomeistritele peaaegu järele. Ups.

Üldiselt oli raja korraldus (vähemalt minu kogemuse järgi) sellel aastal kõvasti parem kui eelmisel aastal. 4 km jooksjad olid üldse kuskil mujal ja ette ei jäänud. 10 km kiiremad läksid mööda ja aeglasemad järele ei jõudnud. Kriitilisemad kohad olid 10 ja 21 km jooksjatel ilusti lintidega eraldatud. Vabatahtlikke oli rohkem, kuigi kohati oleks võinud nad häälekamad olla. Üldiselt: väga positiivne areng.

Esimese geeli (High5 õuna EnergyGel, lemmik!) võtsin ära 7 km peal. Kuna joogipunktide asetus on selline, et esimese ringi lõpus saab 7 km juua ja edasi alles 12 km, siis oma tavalises kohas ehk 10 km peal ma geeli võtta ei saanud. Tegin siis nii, et esimene geel esimese kolmandiku järel ja teine teise kolmandiku järel ehk 14 km täitumisel. See süsteem töötas uskumatult hästi! Olen nii rahul. Hakka või edaspidi samamoodi tegema.

Aga kui tulla tagasi 5. km lõppu, siis seal sai mu jooks põhimõtteliselt otsa. Vahepeal möödus minust tuvi maskiga ujumispükstes mees (tagantjärele ilmale mõeldes: kas polnud mitte sobiv riietus?), aga isegi see ei suutnud muigama ajada. Jalad olid ikka head, aga sama pulsi juures kukkusid kilomeetritempod umbes nii: 5:20, 5:30, 5:40. Kogu aeg tundusid mingid tõusud olema, päkad lõid tuld, rängalt palav oli ja ma sõna otseses mõttes mõtlesin, et ma tulen pärast esimest ringi rajalt maha. Nii raske oli. Inimesed muudkui möödusid minust nagu postist. 8,5 km peal on see kõige hullem tõus, mis Rakvere rajal on. Vaevaliselt jooksin sealt üles ja  – hopsti! – Maria minu kõrval. Nonii. Varsti näen ta selga ja naine, kes eelmisel nädalal tegi läbi poolpika Ironman triatloni, teeb mulle taastudes ka ära. 😀

Aga päris nii ei läinud. Selles mõttes, et ära tegi ta mulle nagunii, aga kohe ma ta selga vaatama ei pidanud. Maria jäi minu kõrvale ja suhteliselt kategooriliselt keelas mul katkestamise ära. Õnneks hakkas tuul aina tugevamalt puhuma ja kuskilt hakkas nagu värsket õhku juurde tulema. Tempo ärkas uuesti ellu ja tõuse ka enam ei olnud… Hakkas nagu looma?

10 km sai minu kella järgi täis ajaga 52:57. 

splits
Negative split!

11 km täitumisel tuli kuskilt ikka ära, et “10 kilomeetrit veel!”. 😀 Ei olnud eriti lohutav, sest tol hetkel ei olnud vihmasadu veel alanud. Vaikselt midagi piserdas, 12. km saime sellist taganttuult, mis lausa lükkas edasi. Välgud sähvisid, tuul oli hirmuäratav, pilved kurjakuulutvaalt mustad, kuskil mängis Alice Cooperi – Poison. Kaisa ütles hiljem autos õigesti, et selline maailmalõpu filmi tunne tekkis: mingi katastroof läheneb ja kõik jooksevad selle eest ära. 13. km hakkas pihta midagi sellist, mida ma mitte kunagi omal nahal läbi elanud ei ole.  

Järsku lisandus tormituulele, äikesele ja mürinale selline vihm, mida mina varem näinud ei ole. Sekunditega olime liialdamata läbimärjad, asfalt kattus veejõgedega, kõnniteed olid veel ainus koht, kus pahkluuni vees ei pidanud sumpama. Kärgatas selline äike, mis terve Rakvere valgeks lõi ja korralikult võpatama võttis. Inimesed jooksid peatumata ja kõik see oli lihtsalt nii eriline ja äge. Proovisin mitte Mariat ära kaotada, et ikka koos edasi rühkida. Võib-olla kõlab totralt, aga meile see ilm sobis. Ma olen alati vihmas võistlemist nautinud, sest see jahutab keha ja võimaldab päriselt võimete kohaselt joosta. Keha jahtus maha, lõpuks sai hingata, pulss läks alla, tempo tõusis ja hakkasime järjest kümnete kaupa selgasid võtma.

Kilomeetrid lausa sulasid. Tempo oli ca 5:10–5:20 min/km. Tunne oli kerge, kõik klappis. Kuskil 6 kilomeetrit enne lõppu hakkas mul vasak hüppeliiges tundma andma, aga ilmselt oli see sellest, et tossud olid vee tõttu mitusada grammi raskemad ja jalad ei saanud aru, mis värk on. Õnneks see nii väga ei seganud, et oleks pidanud tempot maha võtma. Kõik esimese ringi tõusud olid justkui kadunud. Mitmes kohas öeldi, et ilus samm. Tegime elu jooksu. Kirjeldamatu. Päriselt kah.

Vihm ja tuul vaibus mõnevõrra ja lihtsalt kruiisisime Rakvere tänavatel. Oli murdunud puuoksi, ühes kohas oli üks metallist kastmiskaar pikali lennanud, kilomeetripostid vaevu seisid. Ühtegi ergutuspunkti enam ei eksisteerinud: teise ringi ergutus oli see ekstreemne ilm. Paratamatult kippusin maratonile mõtlema. Kui poolmaraton nii hästi läheb, kas on asja ka maratonile? Samas koputas reaalsus uksele: ma olen seni teinud ainult poolmaratoni trenni ja pikki otsi liiga vähe. Palju ma sel aastal üle 20 km jooksnud olen? Justnimelt. Trenni tuleb veel teha. Enam puusalt tulistama ei lähe… Eelmise aasta haavad on liiga värsked. Lubasin ju endale, et kui ma 95% kindel ei ole, et ma lõpuni jooksen, siis ma maratonile ei lähe.

Juba oligi käes 19. kilomeeter ja oli aeg maratonimõtted peast pühkida. Võtsime selle viimase tõusu, ise kõvasti õhku puhkides. Olin kella piilunud ja lõpuaeg 1:50 oli peaaegu reaalne, kuid tunda oli, et natuke jääb puudu. 19 km silt tuli siis, kui minu kellale tiksus täpselt 1:40:00. Pidime jooksma 2100 meetrit ajaga alla 10 minuti. No kurat, ei jõua!

6989653t1hb14e
Umbes nii see jooks kulges, siin sajab juba tunduvalt vähem. Ennast (kahjuks?) senini üheltki pildilt leidnud ei ole. Foto: Ain Liiva

Pingutasime siiski elu eest. Veremaitse oli lõpus ikka suus. Olime viimastel kilomeetritel Maria põlisest konkurendist möödunud ega tahtnud tal mööduda lasta (kuigi lõpuks selgus, et kuskil oli ta meile märkamatult meist siiski uuesti möödunud…). 1 km enne lõppu pani Maria viimase käigu sisse ja kuigi proovisin hammastega temast kinni hoida, siis seda ma enam ei suutnud. Tempo oli tugevalt alla 5 min/km, aga seda ma välja ei kannatanud. Proovisin siis nii vähe maha jääda kui võimalik. Juba jõudiski kätte pööre finišisirgele.

Tegin selle vea, mis igal aastal. Unustasin, et esimene kaar, mida kauguses näed, ei ole veel finišikaar. Jooksen, jooksen, kella järgi näen, et 1:50 tiksub kohe täis ja siis saan aru, et kurat, veel 100 m minna. 😀 Mis seal ikka, vajutasin veel, sest nagu enne starti öeldi: panna oli vaja.

Netoaeg: 1:50:41. 

Eufooria. Rõõm. Suurim tänutunne Maria ees. Isikliku parandust ca 3,5 minutit. Väga võimas! Vot see oli alles raju Rakvere.

Ootasime peaaegu pool tundi teisi, ise vihmas külmetades, kuna autovõtmed olid ikka nende käes, kes viimastena rajalt naasesid. 😀 Siis kiirustasime spaasse sauna sooja oma külmetanud kehasid turgutama ja väsinud lihaseid taastama. Mõnus. 🙂 Spaas kohtusin ka Teaga, kes küsis, et mis mul enne lõppu juhtus, nii heas tempos ju liikusin, et sain isegi tema kätte. Mul oli nagu: möh? Siis tuli välja, et finišiprotokollis ei ole minu aega. :/ Esialgu ma ei muretsenud selle pärast, sest härra Jooksjal on varem nii juhtunud, et kiip ei fikseeri aega, aga siis fikseeritakse see video pealt. Koduteel sõime veel ühed burksid, ajasime juttu ja kell 4 sain koju tuttu. Päev missugune.

img_2537

Päev pärast võistlust lugesin korraldajate kommentaare, mis jätsid mulje, et need, kes ei aega ei saanud, jäävadki sellest ilma. o_O Saatsin korraldajatele väga mureliku kirja, et mis saab. Kas ma ei saagi oma aega kirja? Kas isiklik rekord jääbki ametlikuks saamata? Kas see jooks ei lähegi Linnajooksude sarja kirja? Saatsin kõik Garmini kuvatõmmised, et äkki ikka saab olukord lahendatud, puudu oli ju vaid lõpuaeg ja kõik vahepunktid oli kiip fikseerinud. Minu õnneks saigi. 🙂 Juhei!

Oli äge, Rakvere, ja suur aitäh Heiki Rebasele ja Ööjooksu korraldajale tasuta pääsme eest! See jooks saab kõigi jooksjate memuaarides ilmselt legendaarsemakski kui 2014. aasta Olümpiajooks ekstreemses 35-kraadises kuumuses…


Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:50:41 (brutoaeg: 1:50:55)
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 21,04 km)
  • Koht: 452/1221
  • Koht naiste seas: 77/455
  • Koht N vanusegrupis: 54/300
  • Keskmine tempo: 5:15 min/km
  • Max tempo: 4:39 min/km
  • Keskmine pulss: 173 bpm
  • Max pulss: 184 bpm
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu pikkus: 1,06 m
    • Keskmine sammu sagedus: 178 spm
    • Keskmine vertikaalne ostsillatsioon: 9,2 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 255 ms
    • Paremal jalal olin 50,2 % ajast ja vasakul 49,8%
Advertisements

12 thoughts on “Eesti Ööjooks 2017: äikesetormis poolmaratoni rekord

  1. Ülivõrdes tubli! Varsti kõik isiklikud uuendatud sel aastal. 🙂
    Mina Rakverest mingit erilist elamust ei saanud, aga ehk oli ka asi selles, et jõudsin enne sadu/tormi kenasti finišeerida.

    1. Kõigist isiklikest on puudu see kõige pikem ja kõige lühem. 🙂
      See raju torm andis küll palju juurde kogu jooksule. Õudselt äge ja ilmselt elus ainukordne elamus.

  2. Palju õnne uue rekordi puhul! 🙂 Mulle anti ka ühes joogipunktis see veepudelike pihku – tõesti oli mõnus juua sellisest. Tahtsin veel küsida, et kus Sa seda õuna High5 geeli said? Ma olen mitmest kohast otsinud ja pole silma hakanud.

  3. Sellise ilmaga superjooks sinult. Ja veel pool maad sellises palavuses, ning siis vahepeal rajust läbi. Kõik on super, õnnitleme.

  4. Niiiiii tubli 🙂 Tahaks kohe rõõmust kallistada 😀 Elasin ka lugedes nii sisse nagu ise oleks jooksnud 🙂 Supergirl oled täielik!!! Palju palju palju õnne!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s