Trennid on sel nädalal väga lihtne kokku võtta, sest trenni ma sel nädalal kordagi teinud ei ole. Kuidas nii?
Täpselt nädal aega tagasi sai maraton joostud. Võtsin järgmiseks nädalaks endale põhitöölt puhkuse. Esmaspäeval ja teisipäeval oli mul lihasvalu nii suur, et liikusin ringi ülimalt aeglaselt nagu tõeline naljanumber. Kõige hullemad olid ikka need eesmised reielihased, mis mul maratoni ajal peaaegu krampi tõmbusid. Keha oli väsinud ja lihasvalus ning eriliselt ma teda ei kiusanud. Käisin esmaspäeval mandlioperatsiooniks vajalikke vereproove andmas – mind vaadati seal Synlabi järjekorras ikka väga imelikult, kui toolilt püsti saada üritasin 😅 – ja teisipäeval lonkasime härra Jooksjaga natuke Lõunakeskuses ringi. Üritasin palju puhata, et operatsiooniks taastuda.
Juba nädala alguses tundsin, et olemine kisub tatiseks. 🙄 Nina hakkas kord vesiseks, kord kinniseks muutuma ja kurk oli kare. Tegelikkuses oli mul juba enne maratoni olukord mandlites kahtlane, aga taruvaiguspreiga pritsimine, pidev kuristamine ja medikeerimine tundus olukorda päästvat, sest mandlipõletikust ma pääsesin. Palavikku õnneks mul olnud ei ole. Terve nädala olen aga nohu ja nüüd ka köhaga kimpus olnud ning üritanud end ravida, et operatsiooniks terveks saada. Kardetavasti haiget inimest nad lõikama ei hakka (seda ütleb ka kaasa antud infoleht, et nohus, köhas ja palavikus olla ei tohi) ja mul lihtsalt ei ole võimalik opiaega edasi lükata, kuna olen kõik oma kohustused töökohtades juba vastavalt planeerinud. Rohkem kui 2 nädalat eemalolekut ei ole praktiliselt võimalik endale lubada, oktoobriks pean tööpostil tagasi olema. Rahaliselt kaotan selle haiguslehega samuti korraliku portsu sissetulekut, lisaks juurde kulud ravimitele. 😕
Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel oli mul vaja ära pidada kolm neljatunnist praktikumi bakatudengitele. Avastasin jälle, et mulle meeldib ikka väga praktilisi asju õpetada, nautisin neid intensiivseid tunde ja andsin endast 100%. 🙂 Pärast praktikumi oli alati energia laes, aga õhtuti olin omadega täiesti läbi. Kui nüüd päris aus olla, siis neljapäevane ja reedene praks tulid juba üpris külmetushaige olemise pealt… Aga seda tööd polnud mul tõesti kuskile lükata ega kedagi asendama paluda.
Muul ajal tegin kõik endast oleneva, et terveks saada. Ma pole viimased… paar aastat? vist nii palju voodis lamanud, teki sees pikutanud ja laisklenud. See on õudne! 😕 Härra Jooksja teeb muudkui kõrvaltoas remonti ja mina pean lihtsalt siin puhkama. Tunnen end seetõttu suhteliselt halvasti: teine rabab tööd teha ja mina lihtsalt laisklen. Ma saan aru, et mul lihtsalt ei ole muud varianti, sest haigena opile ei lasta ja siis lendavad kõik mu plaanid pea peale, aga nõme tunne on ikkagi. Eile tegin natuke süüa ja koristasin ning see oli ka kõik. Tahaks midagigi teha ja ennast liigutada. Jooksuisu on ka meeletu, aga trennist võin järgmised 2 nädalat vaid und näha… Seega vähemalt 3 trennivaba nädalat on kindlustatud. Nõme. Sellist asja pole mu elus üle 5 aasta juhtunud.
Ahjaa, kolmapäeva pärastlõunast kuni neljapäeva keskpäevani tähistasime härra Jooksjaga oma 3. aastapäeva ja veetsime aega imelises VSpas. Kasutasime ära minu kallite sõprade poolt sünnipäevaks saadud kinkekaardi. Aitäh selle suurepärase kingituse eest. 🙂 Kuumutasin end saunades, hingasin sisse rohkelt kuuma auru ja hingamisteed tundusid isegi juba paranevat. Käisin ka Bora Bora kehahoolitsuses, mis oli lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Kõigepealt kooriti mu nahka mõnusa koorijaga, siis masseeriti sisse niisutav kreem ja õli. Mmmm. See massaaž oli lihtsalt supermõnus. Ma tulin sealt hooldusest välja praktiliselt pilves olekus. 😁 Õhtul sõime hiina toitu, vedelesime niisama voodis, vaatasime telekat ja ajasime juttu ehk tegime kõike seda, mida kodus kunagi teha ei jõua. Hommikusöök buffees oli supermaitsev, käisime veel viimast korda spaas ja kell 12 oli kohe kahju jälle kodu poole astuma hakata.
Homme ootab mind aga ees see poolteist aastat oodatud ja kardetud mandliopp. Eeldusel, et saan nii terveks, et nad on ikka nõus mind lõikama. Arsti soovitusel olin toona nõus kohaliku tuimestusega, st üldnarkoosi mulle ei tehta ja opi ajal olen täiesti ärkvel. Nüüd olen selle kohta nii palju uurinud, et natuke kahetsen, et siiski üldnarkoosi ei valinud. 😕 Enamasti kõik hirmutavad selle narkoosita variandiga ja vaatavad mind nagu hullu, kui ütlen, et narkoosist loobusin ja nõustusin lokaalse tuimestusega. Samas olen lugenud oma arsti teadustöid, kus ta on leidnud rohkelt tõendusmaterjali, et kohaliku tuimestusega protseduurist taastumine peaks olema kiirem ja kergem. Samuti ei ole minu väljatulemine narkoosist varasemalt olnud kõige kergem, seega ilmselt oli kohalik tuimestus õige valik, kuigi kindlasti vastikum.
Vereproovid pärast maratoni olid korras. Hemoglobiin on kukkunud 127 peale (talvel oli 146), aga üldiselt oli kõik okei. Pereõde hirmutas ainult sellega, et trombotsüütide näit on mul 201, ametlik norm 150, aga enne oppi tahavad nad näha tulemust üle 200, seega olen täpselt piiri peal. Kokkuvõttes tuleb täna kõik asjad kokku panna, veel viimast korda normaalset toitu süüa, üritada normaalset magada ja siis hommikul sammud kliinikusse seada.
Millal ma järgmine kord kirjutan: seda ei oska ma öelda. Seniks aga palun jagage oma kogemusi mandlioperatsiooniga ja kui teil on, siis ka häid nippe ja nõuandeid. 🙂
Nourish, Train & Flourish 
Hei, mònusat kosumist sulle veel. Ma ka opi làbi teinud ja samuti lokaalselt, oli tàitsa ok. Ainus soovitus, et see lokaalne oleks 200% mòjuma hakanud, sest mul arstionks ùritas katsetada ja oli liiga vara veel ☹. Òhtul olin mina juba okidoki, kui palatikaaslased alles àrkasid. Pàrast haiglat olin kodus ka kusagil 10 pàeva. Alguse oli àge, et jààtist ja kohupiimakreeme sai sùùa nii palju kui soovisid, sest muud ju ei saanud. Hiljem ùritasid tahkemate asjadega katsetada, kuid kui teed seda liiga vara, siis saad vitsad kohe kàtte. Kaal kaotasin kusagil 3kg. Àra karda, sa saad hakkama😉
MeeldibMeeldib
Mul ka Tartus 10.a tagasi mandlid kohaliku tuimestusega eemaldatud ja ei kahetse, et valisin kohaliku. Kui võrrelda mandlioppi tarkusehammaste väljatõmbamisega, siis opp oli ikka väga kiire ja lihtne – 15 mintsa ja korras. Tarkusehammast ragistati mul tund aega ja taastumine võttis kauem kui nädal. Pärast mandlioppi on ainult see jama, et nädal aega midagi soolast väga süüa ei saa, haavad hakkavad valutama. Põhiline toit oli magus (jogurt ja jäätis), aga kahjuks ei ole ma suur magusasõber ja see oli mulle kõige raskem, et pidin soolast loobuma. Mäletan, et mul oli kohutav tomatimahla isu, proovisin, aga see tekitas kurgus põrguvalu. Aga muidu läks mul kõik hästi. Kurk on nüüd väga harva valus ja kui jääbki, siis läheb põletik paari-kolme päevaga mööda. Jõudu ja edu sulle homseks!
MeeldibMeeldib
Mina tegin ka sportlaseks olemise ajal kohaliku tuimestusega mandliopi läbi. Ei kahetse üldse et narkoosi ei võtnud. Valus oli taastumine küll (esimesed 4-5 päeva), eriti rääkidagi ei saanud ja jogurt jm piimatooted muutusid veidra maitsega mu jaoks sel ajal. Tervis muutus pärast palju paremaks, jäid ära pidevad külmetumised.
Loodetavasti võtavad ikka su homme ette.
MeeldibMeeldib
Mul oli täisnarkoosiga opp peaaegu neli aastat tagasi ja väga kergesti läks taastumine. Tegin veel enne püreesuppe sügavkülma ja valmistusin nagu maailmalõpuks, aga pärast sain samal päeval koju (Võru haiglast), käisin järgmisel päeval juba vaikselt linna peal jalutamas ning valuvaigistitest tarbisin peamiselt vees lahustuvat Solpadeine’i. Enne oppi muutusid mul järsud kurgupõletikud, mis kohe 39-40-kraadise palavikuga päädisid, peaaegu igakuiseks, seega mandlite eemaldamine oli paras pääsemine. Minu meelest läks võhm ka kohe paremaks. Loodetavasti läheb sul sama libedalt!
MeeldibMeeldib
Huhh, mul tuli endal ka ärevus sisse seda lugedes.
Loodan, et opp läheb muretult ja paranemine võimalikult valutult ning kiiresti.
Ole vapper!
MeeldibMeeldib
Opist kirjutasin sulle juba instas.
Mina taastumise ajal tegin selle vea, et jõin vähe, kui suhu tekkis sülge, mida neelata, siis sülitasin hoopis välja, sest noh neelamine oli niii valus. See oli viga. Tasub piisavalt juua, et kurk ja haavad ei kuivaks ja läbi valu neelata..
Haiglas soovitati lahustavat paracematoli valuvaigistina, mis esialgu oli OK, aga mõne päevaga hakkas see maitse ja lõhn mulle nii vastu, oli selline magus. Kui neelamine juba enam-vähem, oli, siis läksin kohe tableti peale üle. Kõige valusam aeg oli öösel.
Ole tubli!
MeeldibMeeldib
Minul oli ka kohalikutuimestusega. Suutsin küll keset operatsiooni ära minestada, kui huumorisoonega arst mulle näitas, kuidas mandel mäda täis oli ja nagu küpsekirss plögaks läks 😀 😀 😀 ja veri suhu hangus ja hingata ei saanud.. ehh ok, ma sellest ei räägi enam, see vist ei ole see, mida sa praegu ootad. Igatahes nädal hiljem olin juba tööl ja kuu hiljem ei suutnud ära ennast kiita, et vaevast lahti olin saanud ja tervis Palju parem oli. Edu 🙂
MeeldibMeeldib
Kirjutasin oma mandliopist ja sellele järgnevast ka blogipostituse: http://liisa1000.blogspot.com/2013/07/minu-mandlid.html
Kokkuvõtlikult, midagi väga hullu tegelikult pole, tagantjärele meenutades täitsa huvitav kogemus 😀
MeeldibMeeldib
Loen siia kirja pandud kogemusi ja mõtlen, et mina vist küll sama operatsiooni ei läbinud 😀 Lühidalt öeldes 2-3 päeva täiesti hääletu, põhilise aja veetsin pikali diivanil külmakott kaelal. Alguses ei saanud suudki väga avada. Enne igat “söögikorda” vees lahustuv valuvaigisti sisse. Kõige hullemad valud olid ca 5-6 ööl, öeldaksegi, et see on nö paranemise kriis. Peale seda läks paremaks. Trenni osas mäletan, et kolm nädalat hiljem olin õdedel Saaremaa jooksul kaasas ning tigusammul sörkisin seal oma esimesed 3 km. Aga elu peale mandlite eemaldamist on oi kui palju lillelisem… Ja nüüd pole ka sul muud, kui ainult rahulikult anda aega paranemiseks 🙂 Jõudu!
MeeldibMeeldib
Kõigepealt head paranemist! Olen samuti selle hulluse läbi teinud ja hulka vähem haige kui varem. Jäätist ja jogurtit ei taha küll siiani näha. Kuigi operatsioonist juba mitu aastat möödas. Söökide osas soovitan näiteks süldi kallerdist. Eks kurb oli liha välja õngitseda aga see kallerdis tundus pärast jogurti ja jäätisedieeti uskumatult hea. “Fake” kalamari aitas ka soolase isu leevendada. Aga, mis minul korralikult kurku kõrvetas ja väga valus süüa oli banaan. Ei teagi miks.
MeeldibMeeldib