2017. aasta oli üks eriliselt kummaline aasta. Juhtus palju head, toredat ja positiivses võtmes ootamatut, aga oli samas ka üks väga raske aasta. Jätkuvalt ei tule minu elus ükski asi võitluseta, muudkui pinguta nii, et ninast veri väljas. Pika maadlemise peale jõuab küll eesmärgini, aga see vahepealne aeg võtab ikka konkreetselt võhmale. Meenutame, mis juhtus ja toimus.

Esiteks veidi numbreid.

• Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 334 h 21 min (2016: 345 h 7 min, 2015: 426 h, 2014: 537 h)
• Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 301 h 30 min (2016: 305 h 32 min, 2015: 337 h 45 min, 2014: 390 h)
• Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 49,5 min (2016: 50 min, 2015: 56 min, 2014: 1 h 4 min)

Jooks

Kokku läbisin 2017. aastal jooksujalu 1738 km, põletasin 109 206 kcal ja selleks kulus 203 h ja 42 min. Jooksin kõige rohkem augustis (208 km) ja kõige vähem jaanuaris (84 km). Ostsin aasta jooksul 3 paari jooksutosse. Läbisin 13 jooksuvõistlust, millest kümnel parandasin oma isiklikku rekordit. Osalesin elu esimesel välisvõistlusel. Jooksin neljas erinevas riigis. Tegemist oli 100% minu kõige parema jooksuaastaga, nii tuleumuste kui ka emotsioonide poolest. 🙂

Ratas ja ujumine

Traditsiooniliselt lisasin nad siia, aga kokkuvõttes võiks nad liigitada ka “muude” spordialade hulka, sest ma ei tegelenud kummagagi praktiliselt üldse: rattaga sõitsin kaks korda, kokku 90 km, ja ujumas ei käinud ma mitte ühtegi korda. Rohkem vist polegi vaja midagi öelda.

Jõutreening

Jõutreeninguteks, st enamasti ÜKEt ja BodyPumpi tehes kulutasin 24 991 kcal ja selleks kulus aega 79 h ja 32 min. Kõige rohkem jõutrenni tegin detsembris (14 h) ja kõige vähem septembris (alla 1 h). Jõutrenniga on täpselt nagu alati: kui ma rohkem jooksen, siis ÜKE ja Pumpi jaoks jääb aega vähem. BodyPumpi tegin ajaliselt ligikaudu 2 korda rohkem kui ÜKEt.

Sellel aastal olin kõige aktiivsem märtsis, kui tegin üle 36 tunni trenni. Kõige vähem treenisin juulis (16 h), kui olin haige ja tegin remonti. 68% ajast jooksin (2016: 51%, 2015: 46%, 2014: 37%), 1% sõitsin rattaga (2016: 8%, 2015: 12%, 2014: 14%), 0% ujusin (2016: 2%, 2015: 6%, 2014: 6%) ja 26% tegin jõutrenni (2016: 27%, 2015: 33%, 2014: 32%). Muid alasid tegin 5% ajast (2016: 12%, 2015: 3%, 2014: 11%). Kokku läbisin joostes, matkates, rulluisutades ja rattaga 1905 km. Energiat kulutasin 144 866 kcal. Mõelge kui palju rohkem ma selle arvelt süüa sain paksuks minemata. 😀

---

Kui aasta kuude kaupa siin blogis kajastatavates teemad kokku võtta, näeks see välja midagi taolist.

Jaanuar

 

Aasta algus tundub kuskil täiesti mägede taga olevat. Mäletan seda, et tööd oli aasta aruande kirjutamisega kõvasti. See oli jaanuari ilmselt kõige läbivam teema. Trennis alustasime vaikselt lõigutrennidega. Kui varasemalt oleme lõigutrennidega pihta hakanud tunduvalt hiljem, siis seekordne muudatus oli vaid positiivne, nagu meie kõigi tulemused näitavad. Nädalavahetustel ladusin muudkui pikki jookse, et valmistuda oma sünnipäevajooksuks. Hakkasin MyFitnessPali kasutama ja kaalu langetama.

Veebruar

 

 

Minu sünnipäevakuu. Ladusin ikka pikki jookse ja kuu lõpus jooksin koos oma JJV pundiga 25 kilomeetrit: traditsiooniliselt iga eluaasta eest ühe. Veebruari lõpuks sain tööl valmis ka oma aasta aruande, mis oli esimene suur tööalane eduelamus. Oli üks väga töine kuu. Jooksmist hakkas natuke segama “vigastus”, mida esialgu pidasin plantaarfastsiidiks. Tegime hoolega kodu ehitamise plaane ning vaatasime krunte, mina muudkui joonestasin ja meisterdasin mudeleid ning harisin end madalenergiamajade teemal.

Märts

 

 

 

 

 

 

Märtsi esimeses pooles võtsin välja esimese osa oma väljateenitud puhkusest. Sõitsin koos härra Jooksjaga Portugali Monte Gordosse Prorunneri kevadlaagrisse, kus õppisin rohkelt jooksmist tõsiselt armastama. Kümne päevaga üle 110 km jooksmist, kaks korda päevas treenimist. Treenimist segas vaid “vigastus”, mis märtsi lõpuks sai diagnoosi: soolatüügas. 😀 Lõpuks kasvas see soolatüügas mu kannast välja ning suhteliselt lihtsa vaevaga sain sellest ka lahti. Jooksuhooaeg polnudki enam ohus. Portugalis jooksin oma esimese välisvõistluse: uuendasin oma seni kehtinud poolmaratoni isiklikku rekordit  4 minuti jagu ning sain kirja 2:01:54. Portugali laager oli heas mõttes murdepunkt: alates laagrist hakkasin ma päriselt jooksma, st pulss hakkas langema ja tempo kasvama. Enam-vähem esimest korda elus suutsin joosta alla 150 pulsiga. Kaal alanes ja jooksmine oli leidnud uue hingamise.

Võtsin oma ülemuse soovitusel ja innustusel ette rohkem oma ettevõttega tegelemise. Käisime härra Jooksjaga pangas eluasemelaenu kohta uurimas ja vaatamata kõigile oma pingutustele saime igalt poolt suhteliselt masendava prognoosi: majaehitamiseks laenu saamiseks meil piisavalt raha ja/või vara ei ole. Korteri ostuks: laske aga käia. Panime koduostu mõtted korraks pausile.

Aprill

 

 

 

 

 

Hakkasime vaikselt Tartu korterite turul silma peal hoidma ja käisime üht-teist isegi vaatamas, kuigi unistus majast kummitas ikka veel pea kohal. Tartu Parkmetsa jooksuga sai alguse Eesti võistluste hooaeg. Parkmetsas sai lõpuks 38 minutist välja murtud ja finišeerutud ajaga alla 36 minuti. Aitäh jänesele nimega Tauri. 😀 Tööl hakkas jälle tegus periood. Fotograafia hakkas vaikselt hoogu koguma: kalendrisse tekkis nii suuremate kui ka väiksemate tööde broneeringuid. Võitsin ajakirja jooksja #MinaJooksja konkursi.

Mai

Elu läks korraga väga kiireks. Lisaks Tartu Jooksumaratonile, kus jooksin esimest korda elus poolmaratoni alla 2 tunni ja täitsin eesmärgi, millest olin unistanud 4 aastat, viisin Rapla Selveri Suurjooksul oma 10 km rekordi alla 50 minuti. Kuu lõpus sõitsin koos Treeneriga läbi Tartu Rattaralli: oma senise elu lihtsaima ja sündmusterikkaima Rattaralli.

 

 

 

 

 

 

 

Mai keskel leidsime KV.ee-st ühe korteri, mis alguses jäi rohkem silma härrale, kuid kohal käies võitis selle müstilise miskiga ka minu südame. Pangast saime esialgu mitte väga lootust andva vastuse: kuna tegu on kehvas seisus kinnisvaraga, siis peame suutma tõestada, et suudame selle korteri ca aasta jooksul saada heasse seisukorda. Selleks kirjutasin valmis ühe korraliku diplomitöö moodi projekti, kus koostasin detailse eelarve, kirjeldasin lahti kõik meie plaanid ning näitasin, kuidas meie rahavood liiguvad ning korter valmis saab. See oli panga jaoks piisav tõendusmaterjal.

 

 

Ahjaa, maikuus sai samuti palju tööd tehtud, sest valmis järjekordne aruanne. Nagu aru saate, on minu töös pingelised ja natuke vähem pingelised ajad, aga igav ei ole seal kunagi. Lisaks veetsin mitmed õhtupoolikud ja nädalavahetused kaamera taga pildistades.

Juuni

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2. juunil saime pangalt positiivse laenuotsuse, broneerisime korteri ja panime paika notariaja. 10. juunil jooksin Narvas poolmaratoni põrgukuumuses ajaga 1:54:07 – aastaga olin oma aega parandanud 11 ja pool minutit. Olin tol hetkel ka oma elu kergeimas kaalus. Samal päeval pärjati minu blogi teist aastat järjest Eesti parima spordiblogi auhinnaga. Kahjuks muutis uudise veidi mõruks asjaolu, et hääletusel toimus nii mõndagi minu jaoks ebaeetilist (häälte “ostmine”), mistõttu olen otsustanud edaspidi antud mõõduvõtus mitte osaleda, kui mängureeglid ausaks muudetud ei saa. 25. juunil sattusin elus esimest korda jooksuvõistlusel poodiumile, kui sain Kohtla valla Maido Keskküla nimelisel jooksul naistest 3. koha. Järgmisel päeval said meist härra Jooksjaga koduomanikud. Algas meie ühise elu kõige raskem periood: korteri ümberehitus. Lisaks kõigele õnnestus mul haigeks jääda ja mingi gripilaadne haigus kinni püüda. Juuni viimasel päeval pildistasin esimest korda elus peafotograafina pulma.

Juuli

Juulikuus algas mul puhkus haigena. See ei takistanud mul kodus tundide kaupa remontimist, näiteks krohvi seinast maha lõhkumist ja välja tassimist. Tegime 12-tunniseid tööpäevi umbes kaks nädalat järjest. 5. juulil kolisime oma armsast üürikorterist krohvitolmusele ehitusobjektile. Masendus kippus peale. Vahepeal pildistasin veel üht pulma. Oma suurt plaani üks tuba valmis saada me muidugi täita ei suutnud. Elasin jätkuvalt kõigi oma asjade ja tolmu otsas. Hakkasin üle mitme nädala uuesti trenni tegema ja jooksma: see oli masendav. Madalast pulsist, kiirusest ja kergest enesetundest ei olnud mitte midagi alles. “Puhkus” sai läbi ja lisaks kõigele pidin hakkama uuesti tööd tegema. Kuna olime vanast kontorist ära kolinud ja uude kolimine ei olnud veel toimunud, pidin seda tegema “kodukontorist” ehk vanalt tugitoolilt diivanilaua tagant. Pildistasin veel üht pulma. Kõige tipuks olin veel paar kilogrammi lisakaalu turjale saanud, vaatamata suurele füüsilisele koormusele. Juuli oli üks väga raske kuu.

 

 

August

 

 

 

 

 

 

Augustis sain vaikselt trennidega jälle reele. Toimus sportlike blogijate kokkutulek Viljandis. Tegin vaikselt omas tempos remonditöid, mis olid minu võimuses. Isa ja ema käisid meil palju abis. Pildistasin omajagu, sh veel üht pulma. Ööjooks jääb meelde kõige hullumeelsema võistlusena sel aastal ja ilmselt kogu elus: algas see ca 30-kraadise kuuma ja niiske ilmaga, lõppes aga raju äikesevihma ja aasta kõige hullema tormiga. Vaatamata kõigele tervitas finišijoonel uus poolmaratoni isiklik rekord: 1:50:41. Nädal hiljem osalesin Skechers Suvejooksul ja Tartu Rulluisumaratonil. Mõtlesin muudkui maratonil osalemisele ja tegin viimaseid korralikke trenne. 30 km jooksu järel, mis ilmselt saab aasta parima trenni tiitli, otsustasin ilma igasuguse kõhkluseta 10 päeva pärast Tallinna Maratonil osaleda. Sain tänu ajakirjale Jooksja tasuta pääsme. Tööl sai valmis järjekordne aruanne koos kõigi lisadega.

September

 

 

 

 

Pildistasin pulma ja käisin Pärnu Kahe Silla jooksul, mis andis maratoniks veelgi rohkem eneseusku juurde. 10. septembril jooksin oma elu säravaima võistluse: Tallinna Maratonil õnnestus koos Mariaga viia oma maratoni rekord alla 4 tunni ning parandada isiklikku rekordit 69 ja pool minutit. 3:58:51 on aeg, millest ma kunagi isegi und näha ei osanud. Tähistasime härraga oma teist aastapäeva. Olin nädal pärast maratoni puhkusel ja saime valmis oma uue magamistoa. 🙂 Loomulikult suutsin puhkuse ajal jälle haigeks jääda. Alustasin tööd abiõppejõuna. Üldiselt oli september täitsa tore kuu.

Oktoober

 

 

Oktoobri ilmselt ilusaim mälestus on minu poolmaratoni rekord, mis vaatamata kõigele oma kodulinnas Tartus ära vormistatud sai. Alla 1:48 on tõsiasi. 🙂 Enne Tartu Linnamaratoni sai joostud üks mõnus Paide-Türi Rahvajooks. Palju tööd sai tehtud, lisaks ka õpetamistööd. Saaremaa Kolme Päeva Jooks jäi sel korral käimata ja see tegi tuju täitsa nukraks. Mõned fotosessioonid sai tehtud, aga üldiselt hakkas fototööga asi vaiksemaks jääma. Tegin poolteistpäevase lühireisi Norrasse.

November

 

 

 

 

Pidin tükk aega mõtlema, mis üldse novembris toimus. Sain valmis järjekordse aruande ja alustasin ettevalmistust järgmiseks. Tartu Novembrijooksul sai oma 5 km rekord alla 24 minuti viidud. 🙂 Kodufrondil sai hoolega pahteldatud ja kontoritoaga tegeletud. Käisin töölähetuses Hispaanias, Sevillas. Päike tegi tujuga head, aga Eestisse naastes ootasid kohustused, mis jälle… njah. Suu hakkas stressi tõttu aina hoogsamalt käima, mistõttu hakkasin vaikselt oma toitumisharjumustele jälle kriitiliselt otsa vaatama.

Detsember

 

 

 

 

Aasta viimane kuu võiks kokku võtta lihtsalt: raske. Vaimselt vajusin kuskile oma musta auku, sain sealt korraks välja, vajusin uuesti tagasi ja niimoodi mitu korda. Emotsioonid olid all over the place. Samal ajal tegin jõhkralt tööd, et kõige vajalikuga enne uut aastat ja suure aruandluse algust järjele saada. Peaaegu jõudsin sinna, kuhu tahtsin, kuigi alati saaks rohkem ja paremini. Tegin vaikselt trenni ning alustasime JJV pundiga juba traditsiooniks saanud iga-aastaseid advendimatkasid, mis olid kahtluseta nädala parimad osad. Võtsin end BodyPumpis käsile ja sain isegi raskusi suurendada. Kahjuks sattusin paar päeva enne pühi erakorralisse hambaravisse, mis diagnoosiks andis suured kulutused 2018. aastasse. Tulid lõpuks kaua oodatud pühad, härra Jooksja ja jälle remont. Pühadeaegsed eritrennid parima Treeneriga. Meie oma pekipõletamise matk: Vigastatusteta Vatsast Vabaks 2017. Ootasin pikisilmi uut aastat lootuses, et ehk tuleb uue aastaga kaasa midagi ilusamat, kergemat, pingevabamat.

Selline ta siis oligi. Ilusat uut meile kõigile!