Kinnisvarast ja eluasemelaenust

Seekord tahtsin ma kirjutada hoopis millestki muust kui sportimisest. Mis meelel, see keelel? Spordist saate lugeda juba varsti, sest Eesti jooksuvõistluste hooaeg saab avatud juba järgmisel nädalal. 🙂

Hoiatus: tegu on väga pika postitusega. Uskuge mind: ma oleks võinud kogu protsessist veel vähemalt 3 korda pikemalt rääkida…

Unistus oma majast

Ma ei teinud oma selle aasta eesmärkide seadmisel mingit saladust sellest, et tulemas on põnevad ajad: süda, hing ja mõistus tahavad päris oma koju. Olgugi, et meie üürikorter on vägagi kodune ja me tõesti oleme selle pesaga igati rahul, sest lisaks mõnusale keskkonnale, (valdavalt) maitsekale mööblile ja korralikule majale on hind kesklinna kohta isegi liiga hea, karjub mu mõistus iga jumala kuu esimesel kuupäeval, kui ma üürimakse ära olen teinud. Veel rohkem karjub ta siis, kui ma meenutan, kui mitu tuhat eurot me korteriomanikule igal aastal ära kingime, ise mitte midagi püsivat selle raha eest saamata. Kõik üürikorterite pooldajad juba karjuvad ilmselt praegu ekraani vahendusel minu peale, aga paratamatus on see, et kuigi üürikorteriga kaasneb mingites aspektides vähem riske ja rohkem vabadust, mis tasub end võib-olla teatud eluetappides ära, ei ole see enam meie jaoks mõistlik.

RoomStyleris tehtud visand

Helesinine unistus

Ma ei teinud oma kodust rääkides seda täpsustust, et veel selle aasta lõpus oli meie unistus ja plaan 2018. aasta alguses alustada oma maja ehitamisega, kuid enamus lugejatest said sellest teksti põhjal isegi aru. Eriti need, kes hetkel sama asja peale mõtlevad. 🙂 Terve jaanuarikuu tegelesin ma uneajast kõikvõimalike aspektide kohta uurimise, kulude ja tulude kalkuleerimise, enda ehitusalase harimise, kruntide uurimise, põrandaplaanide joonestamise ja isegi maja maketi ehitamisega. Ärge küsige, mitme erineva maja põrandaplaanid mul sahtlisse joonestatud on. 😀 Aasta esimesed kaks kuud möödusid eeltööd tehes, et märtsis juba natuke targemana ja olemasoleva visiooni ning kalkulatsiooniga panka minna. Eelmisel aastal tegelesime vana maja renoveerimiseks vajalike summade kalkuleerimisega, mis meid üldse suunas uue maja peale mõtlema (loe: kulud on enam-vähem võrdsed). Tahtsime enda jaoks kõik, sh väga mustad stsenaariumid (EURIBORi lakke tõusmine, töökaotused, surmajuhtumid, lahkuminekud, sissetulekute vähenemised jms) läbi mängida, et aru saada, kas ja millise maja ehitamist ja ülalpidamist saame endale lubada. Mitu erinevat Exceli tabelit mul tehtud on, ärge seda ka küsige. 😀 Tundsime end päris enesekindlana, sest mis saaks takistada meie plaanide elluviimist? Finantskohustused meil mõlemal puuduvad, töökohad on olemas (ptüi-ptüi-ptüi), maksimaalne laenusumma lubab igati ühe maja valmis ehitada, omafinantseering kenasti koguneb (ptüi-ptüi-ptüi), riskid ja stsenaariumid on läbi analüüsitud… Põhimõtteliselt oleme me ju ideaalsed kandidaadid ning praegust majanduse seisu arvestades võiks loota ju isegi väga head intressimarginaali?

Kui pank toob maa peale tagasi…

7. märtsil 2017 sai see optimism väga kiire lõpu.  Külastasime sellel päeval nii Swedbanki, SEB-d kui ka Nordeat, just täpselt selles järjekorras. Saime päris mitu korralikku raputust. Parimaid tingimusi ja kõige konkreetsemaid vastuseid pakkus meile Nordea, Swedi puhul oli küll laenunõustaja äärmiselt meeldiv, aga tingimused üsna jäigad ja SEBis ei suutnud laenunõustaja meile vist pea ühtegi konkreetset vastust anda. Mida annab mulle teadmine, et intressimarginaal võib olla vahemikus 2 kuni 3 protsenti? Are you kidding me? 😀 Äkki ütlete, et see võib olla vahemikus 0 kuni 10, täpselt sama informatiivne vastus. Samuti oli SEBi laenunõustaja ainus, kes pärast laenunõustamist minu e-maili teel esitatud täpsustavatele küsimustele vaevuma ei vastanud, kuigi Swed ja Nordea seda tegid, Nordea veel eriti põhjalikult. Igal juhul: natuke asjadest, mis meile uudisena tulid.

1. Kuna üks meist töötab välismaal (et sedasama omafinantseeringut kiiremini kokku saada…), muudab see tingimusi väga väga VÄGA palju. Seda ei osanud me alguses üldse näha ning Swedbankis ehk oma kodupangas saime seega korraliku šoki, mida võimendasid muud asjaolud (nt intressimarginaal 2,5 % !!! ja ei tilkagi vähem, isegi Eestis töötamise puhul!). Ma põhimõtteliselt läksin sealt koju, vajusin voodisse ja hakkasin nutma. Lootusetuse tunne tekkis. Jumal tänatud, et ma selles protsessis üksi ei ole ja mu teine pool mind alati toetab ja mustast august välja tuua oskab. 🙂

Esiteks kukkus meie maksimaalne võimalik laenusumma ligi 50%. Ka selle languse juures oleks meil võimalik maja ehitada, aga siin tuleb veel 2 takistust.

Teiseks: ükski pank ei taha anda laenu rohkem kui 20 aastaks, mis viiks laenumakse, eriti veel koos mõlema laenu- ja laenumaksekindlustusega, ebamõistlikult suureks.

Ja kolmandaks: intressimarginaal suureneb vähemalt 0,5%. See on palju, eriti arvestades selle finantskohustuse ajalist kestust. Parima pakkumise tegi meile Nordea: kui palgad laekuksid Eesti panka, siis oleks marginaal vahemikus 1,9 kuni 2,3 protsenti (kohapeal öeldi 1,9%, mina olin enne pankadesse minekut lootnud 2,0-2,1% peale); kui ühe palk ei laeku Eesti panka, siis 2,4 kuni 2,8 protsenti (kohapeal öeldi 2,4%). Seda siis praeguste majandustingimuste juures. Paari kuu pärast võib see kõik juba muutunud olla. #turumajandus

2. Põhimõtteliselt ei ole meil võimalik maja ehitada panga silmis väärtusliku lisatagatiseta, mis peab olema ehitis ja vastama mitmetele nõuetele (väljastatud kasutusluba, ei ühtegi dokumenteerimata renoveerimist-juurdeehitust jms) ja olema kas meie või meie lähisugulaste (ema-isa, õed-vennad) oma. Ilmselt oleks võimalik lisatagatiseta hakkama saada, kui:

a) Meil oleks natuke suurem hunnik raha, st omafinantseeringut (nt kui meil oleks olemas vara, nt korter, mida müüa ja millest saada suurem “rahasüst” maja jaoks);

b) Meil oleks juba krunt olemas ja selle juurde see hunnik raha, mis me järgmiseks aastaks kokku saaks.

Lisatagatiseks meil midagi (sobilikku) anda ei oleks, see sai igatpidi läbi räägitud. See üldine ilus jutt, et “olemas peab olema 20% omafinantse ja elu võib alata” (proovige sarkasmist aru saada), ei kehti nullist ehitatava (!) maja puhul ikka üldse. Las ma kirjeldan natuke mehhanismi, miks see nii on. Eks selle oleks saanud ka ise enne välja mõelda, aga helesinine unistus kippus mõtlemist blokeerima. 🙂

Kust tekib lisatagatise vajadus? Võlusõnaks on siin ehituse esimene etapp ja turuväärtus. Võtame ümarate numbritega näite ja oletame, et on olemas krunt, mille turuväärtus on hinnatud 20 000 euro peale. Lisaks on olemas mingi hunnik raha, nt samuti 20 000 eurot. Sellisel juhul saab (olenevalt pangast) pank anda laenu esimese osamaksena välja 50 kuni 70 protsenti krundi väärtusest ehk siis 10 000 kuni 14 000 eurot. Sellisel juhul on ehituse alustamiseks olemas 30 000 kuni 34 000 eurot. See ei ole panga jaoks piisav, et olla kindel, et kui see hunnik raha ehituseks kulutada, siis kasvab selle pooliku objekti väärtus suuremaks kui investeeritud raha, sest poolik majakarp paraku ei maksa lihtsalt nii palju. See on panga jaoks risk ja seega nad laenu anda ei saa. Nii lihtne see ongi. Kui oleks anda juurde sobilik lisatagatis, millest (olenevalt pangast) 70 kuni 80 protsendi ulatuses saaks pank laenu anda, kasvaks esimene laenu väljamakse nii suureks, et selle eest saaks ehitada rohkem = objekti väärtus kasvaks rohkem, sest tegu oleks juba rohkem valmis majaga = oleks võimalik väljastada ka järgmine laenumakse jne. Saate loogikast aru ju küll.

Nagu te aru saate, oleneb siin väga palju krundist. Kui tegu oleks krundiga Tallinna linnas (või ka Tartu linna sees), oleks võimalik, et esimene laenu väljamakse on piisavalt suur, et sellega esimeseks vahehindamiseks objekti väärtus piisavalt suureks kasvatada, et saada järgmine osamakse, et sellega jälle piisavalt väärtust kasvatada jnejnejne. Muidugi tuleb alati arvestada ka sellega, et kui ehitamise ajal peaks tulema järgmine suur majanduskrahh (mis arvestades seda, et viimane krahh jääb peaaegu 10 aasta taha, on vägagi võimalik), siis kinnisvara turuhinnad (rõhk sõnal turg) langevad, samuti langeb ehitatava objekti väärtus ning ehitus võib pooleli jääda, sest pank ei saa enam väljastada järgmist laenumakset. Kinnisvara turuväärtuse langemine kriisi ajal on ka põhjus, miks pankade portfellis on veel siiani viimase suure majanduskriisi aegseid poolikuid majakarpe.

Lõppkokkuvõttes jõudsimegi välja sinna punkti, et meie sissetulekud on igati piisavad laenu teenindamiseks, kuid igasuguste totrate ja mitte nii totrate tingimuste tõttu ei ole järgmisel aastal maja ehitama asumine meie jaoks võimalik.

Kuidas edasi?

Väga kauaks nukrutsema jääda ei saanud. Vahepeal käisime ära Portugali laagris ja lasime sellel koduasjal omaette laagerduda (pun intended). Tagasi tulles olime mõlemad oma peas jõudnud sama mõtteni: kui uut maja ei saa ja vana renoveeriksime palgast ilmselt järgmised 10 aastat (sest kahte eraldi laenu, st üht kodu soetamiseks ja teist, päris palju kõrgema intressiga laenu renoveerimiseks, me ei tahaks), sest me oleme liiga valivad ja ei suuda teatud asjades (nt küttesüsteem jm kulukad lahendused) odavamaga leppida, pluss see 10 aastat renoveerimist tähendaks selleks ajaks kõigist muudest hüvedest nagu reisimine, sport jms loobumist ning lisaks veel pidevas ehitustsoonis elamist, siis tuleb linna jääda. (Oli see nüüd alles pikkkkkkkk lause…) Seega: nüüd on meie valikus kas a) korter b) majaosa.

Unistust päris oma majast ei ole me kindlasti lõplikult maha matnud. Kui maja ehitamise puhul oleks me näinud seda kohana, mis võiks/saaks/peaks jääma meie koduks elu lõpuni, siis korteri või majaosa puhul näeme me seda pigem vahepeatusena 10 kuni 15 aastaks. Ka laenu ei tahaks me vanema korteri puhul võtta rohkem kui 10 aastaks ja uusarenduse puhul rohkem kui 15 aastaks. Laenumakse jääks täpselt samasse vahemikku, kuhu oleks ta jäänud 30 aasta pikkuse majalaenu puhul, lihtsalt laenusumma on palju väiksem ja selle saab kiiremini ära maksta. On lootust, et kunagi, kui korter/majaosa meile väikseks jääb ja turuseis on sobiv, saab selle korteri/majaosa kasumlikult maha müüa ning võib-olla on siis võimalus oma maja ehitama hakata. Eks seda kõike näitab juba aeg.

Seniks aga elame nii säästlikult, kui saab, ja kogume muudkui raha, et võimalikult suur omafinantseering kokku saada. Loomulikult hoiame silmad-kõrvad lahti ja piilume ka KV-sse, et turuseisukorral silm peal hoida. Hoiame meele avatud ja üritame võimalikult vähe välistada. Täna võib ju kaalukausil võidutseda idee vanemast paneelika 3-toalisest korterist kuskil linna servas, kuid eile ruulis uusarendus ja homme kurat seda teab. 😀 Igal kohal on oma plussid ja miinused. Igal juhul peaks selles potentsiaalses kodus olema vähemalt 3 tuba ja vähemalt 50 ruutmeetrit pinda, loomulikult on meil mingid eelistused veel, aga need ei ole tingimata deal-breaker‘id. Hind võiks jääda viiekohaliseks arvuks ja loomulikult mida soodsam, seda parem. Ostuaeg varasemalt selle aasta suvel, hiljemalt sügisel/talvel, olenevalt hinnast ja objektist. Kui sina tead kedagi, kes teab kedagi, kes… Siis kirjuta meile! 🙂 partei.margit@gmail.com. Aitäh!

Võib-olla on iga halb asi millekski hea ja see uus plaan annab meile võimaluse jääda veel mingiks ajaks linna, mitte veeta 1,5 aastat kõiki õhtuid, nädalavahetusi ja puhkusi ehitades, rabades ja kogu muust elust loobudes. Annab meile aega olla veel noor. Ennast peab ju millegagi lohutama. 🙂


Edaspidi olen mõelnud kirjutada mõne postituse varasuhete (abielu vs vabaabielu), laenukindlustuse, testamendi ja pärandamise kohta, sest sellest kõigest tulema mõtlema hakata, kui omada rohkem kui pisku eest vara. Eks näis, kas ja millal see postitus päriselt valmis saab. Isegi käesoleva postituse valmimine ja oma peas valmis formuleerimine võttis mitu kuud aega. 🙂 Ja kui see postitus kedagi peale minu ei huvita, siis võib-olla ei kirjutagi rohkem oma kodu teemadel. 😀

Advertisements

27 thoughts on “Kinnisvarast ja eluasemelaenust

  1. Hoiame meele avatud

    Just.
    Minu pilgu läbi on vabu majaosi ja majugi kõige väärtuslikumates linnaosadeski jalaga segada-hoitakse mustadeks päevadeks, seisavad tühjadena. Omanikke ootavaid talumaju on üle eesti kümneid tuhandeid.

  2. Väga hea põhjalik postitus 🙂
    Aga minu väike soovitus oleks veel ostmisega/ehitamisega paar aastat oodata ja nii kaua omafinantseeringu summat suurendada. Hetkel on tõesti seis selline, et uut krahhi ei pea kaua enam ootama. Sellest annab märku ka põldudele uusarenduste ehitamine. Oli just ka uudistes juttu sellest, kuidas Eesti puitelementfirmadel võib varsti seis hapuks minna, kui Rootsis ja Norras üks hetk asi kokku kuivab. Siis õnnestuks just oma tootjatele hea hinnaga tööd pakkuda 🙂
    Üldiselt arvan, et niii rängalt see krahh vast ei taba, kui see 10 aastat tagasi oli, aga tulemata ta ei jää. Seetõttu tasuks selle hetke ära oodata ja võtta maksimumi olukorrast.

    1. Kuigi meile loomulikult meeldiks osta languse ajal, kui hinnad on tõeliselt maas (aga kas siis ka pangad mitte om nõudmistes ja protsentides ebasõbralikumaks lähe?) (ja müüa tõusu ajal kallima hinnaga maha), siis veel paar (mitu) aastat ootamine ei ole meie jaoks eriti variant. Esiteks tähendaks see ka paar kuni mitu aastat iga-aastaselt mitme tuhande euro nn tühja maksmist (üüri näol). Teiseks üksteisest kaugel olemist, sest kui me mõlemad Eestis töötaksime, koguneks omafinantseering kahjuks omajagu aeglasemalt. Kolmandaks kogu ülejäänud elu ja plaanide ootele panemist, sest ennast teades ei hakkaks me millelegi nn üleliigsele (nt reisimine) raha kulutama. Eks siin on paar muud põhjust ka, aga ma ise loodaks, et ka see aasta või järgmise algus ei ole väga paha hetk kinnisvara ostmiseks.

  3. Aitäh selle postituse eest! See avatus, see kahe jalaga maa peal olek, see tekitab tunde, mis kohe põue poeb ja kaasa elama paneb. Mina lugesin suure huviga ja sain targemaks ka. Aitäh. Pean pöialt!

  4. Pole siia kunagi kirjutanud, kuid postitusi lugenud ca 2 aastat 🙂 väga motiveeriv blogi 😉

    Küll aga seda postitust lugedes tundsin vajadust oma mõtteid ca 7 kuu tagusest ajast kirjutada. Ca 7 kuud tagasi olime samas seisus kui Teie. Plaan ehitada ona kodu oma käe ja visiooni järgi. Ainuke vahe on see, et meie piirkonnaks oli harjumaa. PS vähemalt Tallinnas ja selle lähiümbruse korterite/majaosade hinnad on samas klassis majade omadega. Peale põhjalikku kalkuleerimist jõudsime järeldusele, et ehitamine on kõige kulukam variant (kui laen käes peab hakkama seda kohe ju tagasi maksma ja samal aja tuleks ka üürikorteri eest tasuda. Lisaks võtab ehitamine aega vähemalt 8 kuud.) seega hakkasime läbi kammima kinnisvara portaale ning lõpuks leidsime selle õige- just selles piirkonnas, mida enam soovisime, väga hea hinnaga, uus ehitis ja mis peamine valmis 🙂

    Sai päris pikk jutt kuid kokkuvõtvalt tahaks öelda, et asjadel on vahest kombeks ise laheneda ning algne mõte ei pruugi alati kõige parem olla 🙂

    Loodan, et leiate peagi enda jaoks just selle õige koha 🙂 usu parim tunne on minna peale tööpäeva päris oma koju 🙂

    1. See on muidugi õige, et ehitamise ajal peab tasuma nii laenu kui ka elama üürikorteris: kokku on tegu pääääris kuluka kompotiga. Seda olime ka oma tabelites arvestanud. Ega terve ehituse aja ainult makaronidest ju elada ei taha. 🙂

      Palju õnne teile oma kodu puhul! Saite tõelise jackpoti. Meie puhul valmis asja ostmine jääks selle taha kinni, et 20-aastane laenuperiood jääks lühikeseks, eriti kui arvestada, et lisaks laenumaksele tuleb ju mõlemal tasuda ka päris kulukaid laenu- ja laenumaksekindlustusi. Pikemat makseperioodi meile aga ei võimaldata, kui üks pool töötab välismaal. Kui teine pool töötaks Eestis, ei saaks me aga piisavalt suurt omaosalust kokku. Nokk kinni, saba lahti. 😀

      Mina loodan ka, et leiame selle õige koha, mis lõpuks täitsa meie oma on. Ega lõppkokkuvõttes ei loo seda kodu asukoht, seinad, põrand või mööbel, vaid siiski inimesed, kes seal koos elavad.

      Aitäh!

    1. Soovitan minna panka (pigem isegi mitmesse) jutule selle sooviga. Iga laenutaotleja(d) on erinev ja üks ühele meie loo pealt masendusse sattuda pole küll vaja. 🙂

  5. Olete noored ka ja ongi hea korteriga alustada. Kes teab mis suhtestki 5 a pärast alles on. 🙂
    Lisaks maitse ka areneb ja muutub.
    Ja linnaelu on vabam ka ja transpordikulud vaiksemad.

      1. Oi kuidas ma leili lähen, kui tuleb jutt, et “noored” ja “kes teab, mis suhtest saab”. Ma saan aru küll, et peab läbi mõtlema ka variandi “mis siis kui”, aga lugesin, et teie täitsa mõtlesite, et kui võtategi laenu ja lähebki miskit omavahel nihu. Aga et jääda ootama oma unistuste täitmist, sest kes teab, mis 5 aasta pärast on… Keegi ei tea. Kogu aeg tuleb unistuste poole minna, selge peaga. Kindlasti mitte lasta lähedale mõtet, et miski nihu läheb. Ja aeg, see on väga suhteline mõiste. Miks arvatakse, et aega on nii palju? Ei ole..

        Uh, kergem hakkas 😀

        1. Eks selle ajaga on keeruline lugu tõesti. Ohtlik on kiirustada ja teha asju enne seda hetke, kui on õige aeg. Aga sama ohtlik on õige aeg maha magada. Ka siis võib kõik lörri minna.
          Kes see ütleb, millal on õige aeg? Võta siis kinni… 🙂

          (Jube filosoofiliseks läheb 😀 )

  6. Ma ei kujuta hästi ette veel paremat klienti, ühele pangale, kui sina – nii põhjalik, täpne, kohusetundlik ja järjekindel.
    Aga lugeda mulle selliseid postitusi meeldib. Kuigi asjadel on hea omadus ise positiivselt laheneda, on ikka teel kulmukergitamapanevaid olukordi. Meie teel oli näiteks selline hetk, kui eelmise kriisi ajal tahtsime pangale kogu laenu korraga tagasi maksta ja nad esimese hooga ei olnud sellega nõus :)… ootan järgmisi postitusi

    1. Need pangalood seoses eluasemelaenudega on ikka päris põnevad. 😀 Nendest võiks vist lõputult arutada…

      Mina olen tähele pannud, et vahel hakkavad asjad ise lahenema ja õiges suunas liikuma just siis, kui need kõva häälega välja öelda. Justkui universum tuleks appi või midagi. 🙂 Seega: loodame, et kõik laheneb.

  7. Väga tore on selliseid poste lugeda. Mul siis sellised mõtted tekkisid. Kinnisvara omamine on kindlalt parem, kui üüri maksa. Seega tasub osta. Kui tervet maja ei jaksa, siis ostke jah korter. Seda annab alati (kasumiga loodavasti) müüa. Mõne aasta pärast ostab pool maja jne. Ja lõpuks jõuab majani 🙂
    Oluline on muidugi osta kinnisvara piirkondades, kus vara väärtus aja jooksul kasvab – Tallinn, Tartu, Pärnu.
    Kui kuskile Vändrasse poolemilline maja ehitada, siis seda raha ei saa kunagi tagasi 😀

    Ega ei pea ju sellise kinnismõttega elama, et esimene maja kohe see õige jne ja ise ehitab. Targalt tuleb investeerida, aga noh majandusinimene oskab seda isegi.
    Jõudu ja edu!

    Tervitustega,
    H

    1. Olen sinu mõtetega päri. Kes meist ei tahaks kohe oma unistuste koju kolida? 🙂 Aga kui rahakott puuga seljas ei ole, siis tuleb võtta parim sellest, mida võtta annab. Ehk siis samm sammu haaval liikuda unistuse suunas.

      Kuivõrd tark majandusinimene ma nüüd olen, seda ma täpselt ei tea. 😀 Aga loodetavasti mitte päris rumal.

      Aitäh!

  8. Väga tore postitus!
    Minu unistus on maja kuskil Tartu lähedal, aga piisavalt kaugel, et oleks loodust ja privaatsust. See soov on alles ja saab ühel päeval teoks. Vaatasin möödunud aasta jooksul palju kv-s ringi, aga sain mõistusega aru, et üksi ja autota ma veel metsa minna ei saa. Niisiis tegin plaanid ümber. Aga sellest kirjutan ise ka lähinädalatel. 😉

    Tublid olete!

  9. Nii huvitav, et teil SEB-s selline kogemus oli. Mina sain sealt just kõige parema nõustamise ja paljud sõbrad-tuttavad-kolleegid ka, samal ajal kui Swed ei vaevunud mind isegi kohale kutsuma vaid tahtis asju Internetis ja telefonitsi ajada. Aga samas oli teil muidugi hoopis teine jutt ka pankadele, mul ja tutvusringkonnas rohkem korterite jutud.

    1. Minul samad mõtted. Ostsin märtsi algul pangalaenu toel korteri. Pakkumised küsisin Nordeast, Swedist ja SEBist. Nordea ja SEBiga oli asja ajamine väga meeldiv ja kiire, viimast kiidan kohe eriti. Swed muudkui venitas ja venitas. Tundus, et neil endil polnud mingit huvi ega soovi uue kliendi vastu. Nende poolse pakkumise sain lõpuks siis kui SEBiga oli juba leping sõlmitud. Ühesõnaga pankade puhul on kõik väga individuaalne ja suuresti sõltub ka haldurist kelle otsa satud. Minu oma oli väga abivalmis, selgitas, pakkus lahendusi – oli alati olemas kui mul tekkis küsimusi.

      Kas teie puhul Kredexi käendusest ei oleks kuidagi abi?

      Õnne ja jaksu unistuste elluviimisel!

      1. Avastasin, et oled küsinud siin Kredexi kohta. See nö spetsialistide sihtgrupp oleme me küll, aga kahjuks jääks maja ehitamiseks laenu periood (max 20 aastat) ja pakutud intressimarginaal siiski kõrgeks, kuna välismaal töötades pikemaks perioodiks laenu ei pakutud. Sellise perioodiga paisuks aga igakuine makse liiga suureks (ei taha oma võimaluste piiril elada). Samas kui me mõlemad Eestis töötaks, ei saaks me piisavat omafinantsi kokku. Pealegi: kui 20% endal koos on,siis Kredex ju enam ei käenda, aga maja ehitamiseks sellest ei piisa (kirjeldatud 1. etapi raskused). Seega keeruline olukord. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s