Täpselt selline see tunne oli. Ükskõik mis nime see jooks kannab või millisel kuupäeval toimub: Suvejooksul on alati palav. Mina osalesin neljandat korda ja nii kuum vist polegi varem olnud. Garmin näitab, et stardis oli 25 kraadi sooja, kuigi kuulu järgi olevat temperatuur näidanud 28 kraadi. Päike paistis ja eelmisel päeval / öösel? sadanud vihm aurustus täie hooga. Aurusaun.

Kohale jõudsin kriitiliselt hilja, vist pool tundi enne starti. Kuna mu vanemad tulid jälle appi remontima, siis enne pidime kiirelt veel ehituspoest läbi käima. Aga ükski ehituspoes käik pole kiire, eriti laupäeva hommikul, kui kõik teised suvised remontijad ka kohal on. Lõpuks jõudsin kohale, kiirelt stardimaterjalid ja särk, number külge ja jooksma. Tegin kiirelt kilomeetri sooja, paar sääre- ja põlvetõstet ja ühe kiirenduse. Kõik. 😀 Edasi ruttasin enda nokatsit ja veepudelit võtma. Kastsin end märjaks ja paar minutit enne starti valasin veel viimase vee pähe. Minek.

Ei ühtegi stardieelset pilti. Täiesti mitteaktsepteeritav blogija puhul, eksole.

Rõve. Ropp. Vastik. Megakuum ja jalad olid nii rasked. Ilmselt alles poolmaratonist taastumine, mis muud. Juba 2. km vaatasin kella ja mõtlesin, et ikka niiii raske on. Mingit aega eesmärgiks ei võtnud, lihtsalt kulgesin. Stardinumber oli mul niigi kurjakuulutav, 112, proovisin end lihtsalt mitte kiirabisse joosta. 😀 Ootasin muudkui joogipunkti, mis lõpuks 3,5 km peal tuli ka. Sai küll vett pähe valatud ja kohati isegi tuul jahutas, aga keha justkui põles seestpoolt.

Tiirutasime muudkui Ihaste vahel, mitte midagi hingata ei olnud, lugesin meetreid ja midagi toredat küll seal ei olnud. Ma ei mäleta isegi, millest mõtlesin. Maratonimõtted käisid mitu korda peast läbi… Ühest neiust, kes vaheldumisi kõndis ja jooksis, möödusin vist oma 4–5 korda. Ei teagi, kuhu ta lõpuks jäi.

5 km täitus kella järgi ajaga 26:12. Polnudki kõige kehvem. Pulss oli isegi veidralt madal enesetunde kohta, liikus seal 170 kandis. Lihtsalt ei olnud midagi hingata ja ei suutnud kiiremini liikuda. Edasi läks enesetunne jalgade mõttes paremaks, aga siis tuli 7 km eriti pehme lõik, mis jalast viimse välja võttis. Otsa veel Ihaste silla tõus, enne mida meile küll juua anti, kuid mis enam eriti ei päästnud.

Jäi veel 2 km Ihaste teel joosta, päike täiskuumusel selga põletamas. Täpselt nagu kõik eelnevad korradki. Lohutasin end sellega, et varsti saab see läbi ja meenutasin Lauri kommentaari kunagise Tallinna maratoni kohta, kui õues oli 34 kraadi, asfaldil 60–70 ja tossud sulasid. Loodan südamest, et see oli selle hooaja viimane palav jooks ja edaspidi saame inimlikes tingimustes võistelda. Jumal hoidku, et 10. septembril samasugust sauna ei saaks. Ükski kord võiks ju ka ideaaltingimusi nautida või mis?

Finišisirgel proovisin veel eespool jooksnud naisi kätte saada, aga see mul ei õnnestunud. Proovisin siis enam-vähem ilusa sammuga lõpetada. Meenutasin veel seda, kuidas 2 aastat tagasi härra Jooksjaga sellel võistlusel oma esimesed sõnad vahetasime. Meie loo algus või nii, seega seda jooksu juba naljalt vahele ei jäta. 🙂

Tehtud. 

Vähemalt medal ja mälestused on ilusad.

Süüa anti ka hästi. Jätkuvalt: ei ühtegi halba sõna Treenituse spordisündmuste kohta. Kõik on tehtud ja hästi tehtud. Kiitus! Nüüd jääb üle vaid Novembrijooksul #GORUNTARTU sarjale 5 km jooksuga väärikas punkt panna.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 53:40
• Distants: 10 km (minu kell: 9,87 km)
• Koht: 194/487
• Koht naiste arvestuses: 49/259
• Koht N vanuseklassis: 24/84
• Keskmine tempo: 5:23 min/km
• Max tempo: 4:18 min/km
• Keskmine pulss: 169 bpm
• Max pulss: 177 bpm
• Keskmine sammu sagedus: 177 spm
• Keskmine sammu pikkus: 1,03 m