Olete viimased 2 kuud saanud aeg-ajalt nädala kokkuvõttes lugeda mu kannavalu kohta. Ma pole hakanud sellest pikka analüütilist postitust kirjutama, mitte sellepärast, et ma sellest rääkida ei julgeks/tahaks, aga sellepärast, et ma polnud päris kindel, millega üldse tegu on. Internetist sümptomite põhjal guugeldada oskame kõik, aga kindel olla ei saanud milleski.

Märtsi alguses, kui ma ei eksi, siis täitsa 1. märtsil, panin ma endale kinni aja spordiarst Madis Rahu juurde. Dr Rahu soovitas mulle minu treener Maris, kes on vigastuste puhul temalt korduvalt head nõu ja abi saanud. Mõne teise ortopeedi juurde oleks saanud ka nädalakese varem, aga tahtsin kindla peale välja minna. Minu uus perearst, kes on muideks ka minu trennikaaslane, on nii super, et andis mulle kohe spordiortopeedile saatekirja (ja kuulas ära kõik mu mured, tegi igaks juhuks üldised vereanalüüsid, mis õnneks on korras ja andis mandlitega seoses ka saatekirja LORile). Olen oma tervise sellel aastal täiega käsile võtnud, arste külastanud ja end kontrollida lasknud. Aga nüüd tagasi teemasse.

Väike tagasivaade minu “vigastuse” ajaloole. 16. veebruaril (täpselt 10 nädalat tagasi ) avastasin ma joogatunnis täiesti juhuslikult oma vasaku kanna alt muna. See paistis isegi väga kergelt silma, kui seda vaadata, aga selleks pidi põhimõtteliselt kanda luubiga uurima. Pealtpoolt oli nahk täiesti terve ja sile. Valu ei olnud.

Mina, piisavalt palju nn jooksja kannast ehk plantaarfastsiidist ehk kukekannusest kuulnuna hakkasin muidugi seda kartma. Teatud ohufaktorid nagu suurenenud jooksukoormus ja muutused tallavõlvis olid mul olemas, samuti olid jooksutossud läbivajunud. Füsioterapeut on mul diagnoosinud ka katkised tallaalused rasvapadjandid, mis jalad ja eriti kannad tegelikult suuremasse vigastusohtu seavad.

Mina siis muudkui masseerisin ja määrisin kanda Diclaciga ja jahutasin ja jändasin. Mulle tundus, et mingit kasu see ei toonud ja pigem tegi asja hoopis hullemaks, eriti kohe pärast “muna” avastamist. Enne see ju valu ei teinud ja hommikul pärast eelmise õhtu masseerimist tegi see põrguvalu. Mis värk on?!

Eriti kummaline oli see, et kanna valulikkus tuli ja läks nagu ise tahtis. Jooksu- ja trennikoormusest ei sõltunud see valulikkus üldse. Mahtu olen ju korralikult teinud ja kohati oli jalg päev pärast rasket trenni jumala korras ning päev pärast puhkust ei saanud ma korralikult töölegi minna. Valu tekkimisel ei olnud mingit reeglipärasust. Kuna tegu on munaga kannas, täpselt selle all, pigem veidi väliskülje poolel, on see kõndides valus (kõnnime ju üle kanna) ja joostes ma enamasti seda üldse ei tunnegi. Vahel on kand juba hommikul pärast tööle kõndimist kergelt paistes ja kuum. Teinekord tegin raske trenni ära ja ei midagi. Jooksin ju isegi terve laagri  (ja poolmaratoni rekordi) Portugalis selle valusa munaga ja ainsad hetked, kus see mind segas, olid trennivabal ajal. Käisin seda muudkui ookeanivees jahutamas ja soolas leotamas…

Pidasin nõu ka Maritiga, meie lihashoolduse treeneriga, kes on kutseline füsioterapeut. Ilma kanda nägemata minu kirjelduse põhjal arvas ta samuti, et tegu on kukekannusega. Ainus asi oli muidugi selles, et kukekannus peaks kannal olema veidi teise koha peal, pigem hoopis kanna keskel/sisekülje lähedal. Ootasin oma ortopeedi aega edasi, et saada kindel diagnoos ja ravijuhised.

Sellel nädalal hakkasin igapäevajalanõude sees geelipatjasid kandma, et kanna alla lisapehmust tuua. See tõi veidi leevendust mu igapäevastesse kõndimistesse. Eile avastasin ma aga hoopis midagi uut. Muna peale oli tekkinud päris palju paksu nahka. Eemaldasin seda vaikselt kiht kihi kaupa. Sealt naha alt tuli välja midagi, mida ma vist umbes 10 aastat tagasi oma jalatallal kunagi näinud olen. Mustad täpikesed, mis tegelikult on “juured”. Tõmbasin pintsettidega ühe välja (ja see on VÄGA valus!) ning hakkasin arvama, et tegu võib olla hoopis vana tuttava, aga hullult tüütu tegelasega.

Dr Rahu kinnitas mu hüpoteesi. Plantar fasciitis’e asemel oli tegu kõige lihtlabasema plantar wart’iga!

Soolatüügas. F***ing soolatüügas! Läksin parima spordiortopeedi juurde selleks, et ta mul hoopis soolatüüka avastaks ehk nahaarsti tööd teeks. Hästi, Margit, tase. 😀 Aga aega kinni pannes ei osanud ma soolatüügast kartagi mitte ning ma ei olevat ainus, kes sellise murega Rahu juurde pöördunud on. Ta olevat kunagi isegi ühe suure soolatüüka ühe jooksja jalast välja opereerinud!

Hea uudis on see, et jooksmine minu soolatüükale midagi halba ei tee. Jooksumahtu ma kuidagi vähendama ei pea. Samuti ei ole trenn ega jooksmine soolatüüka tekkes mitte kuidagi süüdi. See on ju väga tore. 🙂 Samuti on minu jahutamine ja pehmenduste kandmine olnud head sammud paranemise suunas. Masseerida seda kohta eriti mõtet ei ole. Pehmenduspatja võiks “muna” kohale augu teha, et miski muna peale ei suruks. Samuti võiks vältida paljajalu kõval põrandal kõndimist (kõnnin toas kummiplätudega) ning kannapehmenduseta jalanõu kandmist.

Halb uudis on see, et nüüd peaksin ma selle tüüka lämmastikuga külmutamiseks minema nahaarsti juurde, kuhu järgmine vaba aeg on 30. JUUNIL. Jep. Üle 2 kuu ootamist, et esimesele visiidile saada. Kes teab, millal veel esimene vaba protseduuri aeg on… Igal juhul panen homme endale aja kirja ja samal ajal püüan ühe happepõhise apteegivahendiga ise oma tüügast söövitada (veel ei ole nii valus, kui see tundub). Loodame, et saan vähemalt mingit leevendust ja operatsiooni vaja ei lähe. Selleks mul aega ei ole. Mul on trenni teha vaja. 😀

---

Ja lõpuks kutsun kõiki blogilugejaid üles minu poolt hääletama ajakirja Jooksja sotsiaalmeedias aktiivsete (harrastus)sportlaste konkursil “Mina, Jooksja!”, kus saab võita jooksuvarustust Nike’ilt ja Polarilt, treeningplaani jooksutreener Urmas Randmalt, kes treenib mitmeid Eesti väga häid jooksjaid, spordimassaaži, toitumiskoolituse ja palju muud head ja huvitavat. Iga hääl loeb, konkurendid on tublid-korralikud-tugevad (alles eile õhtul lahutas mind lähimast konkurendist 30 häält teises suunas!) ja midagi kindlat veel ei ole. Hääletamine kestab pühapäeva õhtuni.

Hääletamiseks ava allolev foto, vajuta LIKE fotol ja pane ka ajakirja Jooksja FB lehele püstine pöial. Kui oled eriti lahke, siis võid seda üleskutset oma FB sõpradega jagada. Olen iga hääle eest meeletult tänulik! 🙂 Teeme ära?

Mina lähen nüüd jooksma. Hääletage hoogsalt ja tšau-pakaa! 🙂