#100blogipäeva 100/100 – iga lõpp on millegi uue algus

Mina olen vist esimene blogija, kelle #100blogipäeva läbi saab. Avaldasin 100 järjestikuse päeva jooksul 102 postitust. Postitused leiad kategooriate kaupa linkidena tänase kirjutise lõpust. Blogisin tõesti absoluutselt iga päev. Okei-okei, mõni postitus ilmus tõesti pärast keskööd, aga minu jaoks on päev ärkamisest magamaminekuni ja 100 sellise päeva jooksul ilmus minu sulest (loe: klaviatuurilt) 102 postitust. Done, done and done! Olen kohe päris uhke, et ilma igasuguste pausideta sellega hakkama sain. 🙂

100blogipäevalogo-518x191

Heidi, kogu projekti idee autor, mastermind ja algataja, palus igal blogijal vastata 100. postituses viiele küsimusele. Muideks, väga head küsimused on ja võtavad kogu projekti hästi kokku. Siit tulevad minu vastused.

1. Kas blogisid väljakutse ajal rohkem kui muidu?

Absoluutselt! Tavaliselt kirjutasin 3–4 postitust nädalas, nüüd ilmus neid tervelt 7. 

2. Mis sulle väljakutse puhul meeldis ja mis mitte?

Ausalt öeldes: ei oskagi välja tuua midagi, mis ei meeldinud. Väga meeldis see, et sain juurde hulgaliselt uusi lugejaid, kes on aktiivsed, panevad vahel Facebookis püstise pöidla või kirjutavad mulle e-maile ja kommentaare. 🙂 Hindan teid kõiki nii-nii väga, nii passiivseid kui ka aktiivseid lugejaid. Eriti südantsoojendav on muidugi see, kui lugeja ka midagi kommenteerib või kuidagi endast märku annab. Mulle meeldib see väikse kogukonna tunne, mis minu blogis tekkimas on. Kindlasti meeldib ka see, et blogijad on justkui omavahel rohkem kokku kasvanud. On tekkinud tunne, et tean teisi terviseblogijaid nüüd palju rohkem. Viimane suur pluss on see, et suudan end nüüd rohkem avada ja olla spontaansem. 

3. Mida #100blogipäeva väljakutse sulle õpetas?

Eelkõige seda, et ma suudan ja tahan kirjutada. Ka 100 päeva järjest. Võin kirjutada niisama mulajuttu, midagi natuke “targemat”, jagada nii head kui ka halba emotsiooni. Õppisin oma lugejaid paremini tundma ning saan nüüd aru, kui head te kõik olete. Mu mõttekaaslastelt ja nõuandjatelt on tulnud palju kasulikku abi ja südamesoojust. Aitäh teile selle eest! Jätkake ikka samas vaimus.

4. Milline #100blogipäeva postitus jäi sulle endale kõige eredamalt meelde? (lisa link ka!)

Eriliselt jäi meelde postitus nr. 44: maratoni jooksmisest. Oluline oli ka minu kaalulugu, millele eestikeelset tõlget tehes ja uut infot lisades elasin kõik on mineviku kaaluprobleemid jälle veel üks kord läbi. Unustamatud on Saksamaa reisipostitused (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 & 8). Minu jaoks tähtsad olid enesekindluse postitused: kaalu langus vs enesekindluse tõus ja mina ise. Kindlasti ka suuremate võistluste kokkuvõtted (Ööjooks, SEB Tallinna Maraton, A. le Coq Igamehetriatlon).

5. Kuidas hakkad blogima nüüd, pärast väljakutse lõppu?

Ilmselt liigun tagasi oma tavapärase plaani juurde: pühapäeval Workout Week ehk nädala trennikokkuvõte, reedel Food Friday ehk toidupäevik, nädala sees veel vähemalt üks, vahel 2–3 postitust, mis iganes asjalikul või mitte nii asjalikul teemal. Kindlasti hakkab varasemast enam tulema “lihtsalt-tahan-kirjutada” postitusi, kus jagan oma igapäevamõtteid või -emotsioone.

Aitäh, kallis Heidi, et sellise projekti algatasid ja ka minu sellega kaasa haarasid. Kindlasti arenes minu kirjutamisoskus, blogisse lisandus palju spontaansust, tuli rohkem välja see õige mina, keda lugejatel oli võimalik lähemalt tundma õppida. Minu blogile tegid need 100 päeva vaid head.

Kallis blogilugeja, kas sina lugesid tõesti IGA postitust, mis 100 päeva jooksul ilmus? Kas jäid #100blogipäevaga rahule? Mis oli eriti hea? Mis oleks võinud olla teisiti?

Uut postitust pole vaja kaua oodata. Food Friday juba homme õhtul. 🙂

Iga lõpp on millegi uue algus. Vaatame, mida tulevik toob. 🙂


Kõik #100blogipäeva postitused kategooriate kaupa. Kliki lingil, et avada. Tegin seda nimistut mitu tundi, seega  klikkige ikka, eks. 😀

Trenn & Jooksmine

Toitumine & Kaaluteemad

Retseptid

Food Friday

Workout Week

Muud jutud

#100blogipäeva 77/100 – minu lollikindel soe söök

Kes mind päriselus natukenegi tunnevad, need juba teavad, et tegelikult olen ma üks lihtne neiu. Igasugused detailid ja peensused pole minu jaoks eriti olulised, pigem suisa vastupidi. Mida lihtsam, seda parem. Näiteks trenni tehes käivad just igasugused põnevad kombinatsioonid mulle pigem närvidele, sellepärast ei armasta ma väga traditsioonilist aeroobikat jms. Sama käib toidu kohta. Mulle ei meeldi kuhjata oma hommikupudrule kümmet erinevat lisandit. Vahel võin ju seda teha, aga üldiselt meeldib mulle kõige enam just puhas kaerahelbepudru maitse. Sama käib pärast-trenni kohupiima või kodujuustu kohta. Või üldse igasuguste vahepalade kohta: ära närida lihtsalt üks õun, porgand või paar pähklit ja rohkem polegi vaja. 😀

Sama printsiip käib mu soojade söökide ehk lõuna- ja/või õhtusöögi kohta. Tavaliselt ei viitsi ma leiutada, osta poest kokku miljon erinevat koostisosa ja siis tunde köögis toimetada ning hiljem veel pool aastat nõusid pesta ja kuivatada. Eks see komme tuleb kindlasti ka kodust kaasa: meie majas pole kunagi tehtud mingeid keerulisi sööke, pigem midagi lihtsat, kodust ja maitsvat. Ühikas elamine on toidutegemisviise veelgi lihtsustanud, kuna siin on mul kasutada ainult pann ja pott, ahju siin pole, seega kaob kohe ka võimalus midagi küpsetada, ahjus röstida, teha oma lemmikut ahjukana või -kartuleid. Kui sul on ainult pott ja pann, siis mida teha?

Vahel harva leiab minu menüüst mõne supi, salati või omleti, üldiselt toitun ma siin aga ühe lollikindla loogika järgi. Minu lõuna- ja/või õhtusöögilauale maandub mingisugune kombinatsioon järgnevatest koostisosadest:

  • valgud: kana, kalkun, kala, siga, veis, hakkliha või muna;
  • süsivesik: tatar, riis, täisterapasta või kartul;
  • mingisugune köögiviljasegu, tavaliselt külmutatud või ühest koostisosast salat, nt porgand, kapsas või peet;
  • rasv: oliivi- või kookosõli; kui kasutan hakkliha, siis rasva tuleb sealt piisavalt ja juurde lisada pole vajadust;
  • maitseained ja lisandid: ketšup, sool, pipar, karri, tšilli, küüslauk.

Üldiselt sünnib neist 5 osast mingisugune panniroog: keedan oma süsivesiku, pannil praen valgu mingisuguse rasvainega, lisan juurde köögivilja ja maitseained ja segan kõik osad omavahel kokku. Valmistamine, söömine ja nõude pesemine võtab aega maksimaalselt 30 minutit. Kuna valmistan tavaliselt 3–4 portsu, on järgmistel päevadel söömine veelgi kiirem. 

m
Tai-pärane panniroog: pasta, köögiviljasegu, kanaliha, muna, ketšup, sojakaste, maitseained.

 

m
Panniroog: tatar, köögiviljasegu, hakkliha, sool+pipar.

 

m
Niimoodi valmib 4 portsu Tai-pärast pannirooga.

 

Veel mingisugune pastaroog…

 

m
Ahjukana, riis köögiviljadega

 

m
Riis hakkliha ja köögiviljadega + hapukurk

 

m
Kui ma oma pannirooga kokku ei sega: tatar, maksakaste, peedisalat.

 

m
Kui lisada puljongit, saab panniroast supp: kartul, köögiviljasegu, hakkliha.

 

m
Ja vahel harva näeb ka midagi sellist: hiina kapsas, kurk, tomat, kaste, keedumuna, juust + rukkileib.

Vahel harva maanduvad nad taldrikule eraldi, näiteks keedetud tatar, porgandisalat ja praetud kotlet. Enamasti koosneb minu Tartu ühikamenüü aga panniroast. Toit saab maitsev, valmib kiiresti, on tervislik ja ka odav. Jah, megahüpersuper tervisefriigid juba karjuvad, et köögiviljasegu ei ole tervislik, tuleks osta eraldi värsked köögiviljad, et ketšup on väga ebatervislik, hakkliha on jama jne. Minu jaoks on need valikud aga ikka tervislikumad kui teiste tudengite tavamenüü ehk pelmeenid, hamburgerid, kaasaostetud pitsa, šokolaad, hot-dog või poest ostetud valmistoidud. Minu lollikindel soe söök pole võib-olla tervislikkuse etalon, aga arvestades ajakulu, hinda, tervislikkust ja maitset, on need 4 asja omavahel väga hästi tasakaalus: mõõduka hinna ja ajakulu kohta saan üpris palju tervislikkust ja maitset. Majandusteadlane üritab ikka ju nii, et piirkulu piirtulu ei ületaks. 😉 Võib-olla tundub selline lihtsakoelisus argitoitudes mõnele inimesele igav, aga mulle nii sobib. 🙂


Millised on Sinu igapäevatoidud: kas minu tüüpi lihtsad ja kiired või armastad just katsetada uusi retsepte ja veeta omajagu aega köögis?