7 nädalat maratonini (18.–24.07.2016)

See nädal algas väga kenasti, aga lõpp ei kannata mitte mingit kriitikat. Oma rumalused maksavad kätte!

18.–24.07.2016

Esmaspäev: puhkus.

Puhkus ehk korjaks 20 liitrit vaarikaid.

Teisipäev: tempokam jooks. Tahtsin joosta 30 minutit madalama pulsiga, 15 minutit tempokamalt ja 15 minutit madala pulsiga. Omamoodi kerge fartlek. Sellest ei tulnud mitte midagi välja, sest jooksin ühel sirgel, kus esimesed 4 km puhus nii tugev vastutuul, et teotempo juures oli pulss täiesti laes. Otsustasin siis lihtsalt teha ühe natuke intensiivsema jooksu, alguses tegi intensiivsust mulle tuul ning tagasiteel allatuult joostes proovisin tempot tõsta. Üldiselt oli ikkagi kergelt ebameeldiv ja kindlasti treenis hästi, aga mingit super emotsiooni ei jäänud sellest tuules rühkimisest.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus (lõigutrenn). Alustasime ikka 20-minutilise soojendusjooksu ja jooksuharjutustega. Edasi said vapramad läbi teha challenge’i: 1000 m väljaasteid. Mina ei olnud vapper, mul oli vaja Ööjooksuks ja maratoniks valmistuda. Soovijad said teha lõigutrenni:

  • 1 x 500 m
  • 2 x 400 m
  • 3 x 3oo m
  • 4 x 200 m
  • 5 x 100 m.

Iga lõigu järele sama palju aeglast sörki, kui oli kiiret maad. Kokku üle 7 km jooksu. Tempot ma otseselt ei jälginud ja jooksin enesetunde järgi. Pigem olin üpris aeglane, seda just teistega võrreldes, aga see mind väga ei heidutanud. Pikemad ja lühemad lõigud tulid 4:50-5:10 min/km tempos, 300 m olid kõige aeglasemad umbes 5:15–5:30 tempos. Pulssi anaeroobsesse üldse ei lasknudki. Küllap siis oli tookord selline päev.

Neljapäev: BodyPump. Ma ei tahaks ühe oma lemmiktrenni kohta öelda viga, aga seda ta sellel päeval siiski kahjuks oli. Trenn ise oli super, eriti meeldisid triitsepsi- ja kõhulugu, polnud ju 2,5 kuud ühtegi BodyPumpi teinud ja kava oli minu jaoks uus. Raskused võtsin tagasihoidlikumad, aga kuna tehniliselt püüdsin väga tubli olla, siis olid tagajärjed mind järgmistel päevadel ootamas. Meeeeeeletu lihasvalu näol, mis liikumise väga valusaks tegid. Mul pole kunagi nii hullu valu olnud!!!

Reede: rabamatk. Tegin fotograafitööd ja pildistasin 15 tundi jutti. See hõlmas endas rabas matkamist, mis oli täiesti hard-core. Läbi vee ja mülgaste sumpamine. Peaaegu 10 km kokku. Ma ei saanud vinguda, sest pidin olema professionaalne, ja sõna otseses mõttes neelasin pisaraid, kui oli vaja näiteks trepist üles minna või pildistada kükk-asendis. Unetunde kogunes alla kahe. Jah, 2! Hommikul venitasin rabajärve ääres vähemasti pirnlihase lahti, sest pidin valu tõttu juba lonkama. Ma olin ikka nii valudes ja katki kui olla sai, kui laupäeva lõuna ajal alles koju sain.

Laupäev: puhkus. Magasin (üleväsimuse tõttu mitte väga kaua) ja lonkasin kodus ringi. Mingist jooksmisest ei saanud juttugi olla, sõin valuvaigisteid ja määrisin end salvidega sisse, et natuke end inimesena tunda. Lootsin pühapäeva peale, et pikk jooks siiski ära teha.

Pühapäev: puhkus. Vaatamata suurtele lootustele pidin ikkagi pika jooksu täna ära jätma. 😦 Olen jätkuvalt valudes, tõsi küll, õnneks natuke väiksemates, aga esireisi puudutades tahaks ikka valust karjuda. Võtsin kätte ja rullisin kõik üle, aga te ei kujuta ette, millist vaprust see kõik nõudis.


Kokkuvõttes:

18.–24.07.16

Plaan on nüüd järgmine, et üritan homme hommikul enne suurt kuuma tänase ära jäänud pika jooksu ära teha, aga ilmselt mitte plaanitud 2,5 tundi, sest selleks mu jalad kindlasti veel valmis ei ole, vaid võib-olla ainult poolteist. Teisipäeval puhkan (või harjutan natuke rulluisutamist) ja kolmapäeval külastan kindlasti lõigutrenni. Neljapäeval ilmselt jälle puhkan, reedel tuleb ära teha kõige tähtsam trenn enne maratoni ehk 3-tunnine aeglane jooks. Nädalavahetusel pildistan üht pulma, seega laupäeval trenni ei tee ja pühapäeval üritan ikkagi natuke joosta, kui ensetunne lubab.

Ühesõnaga nii mu ilus treeningplaan prügikasti lendaski ning ärajäänud trenne ikka koguneb. Aga mis seal ikka, vahel on pikas perspektiivis targem puhata ja end ravida.

Kui peegelpilt paneb mõtlema…

Ilmselt olete reedeste toidupäeviku postituste ehk Food Friday’de puudumisest isegi aru saanud, et midagi ilusat mul teile seal näidata ei ole. Juba viimased… umbkaudu pool aastat (jubeeeee) on mu toitumine olnud tugevalt kaootiline ega kannata mitte mingisugust kriitikat. Veel aasta tagasi poleks ma uskunud, et suudan oma toiduga seotud põhimõtted nii lahti lasta, et hoopis vastupidisesse suunda ära kaldun. Ühest küljest on tore, et olen igasugustest (ebatervetest) kinnisideedest vabanenud, teisalt on see liigne vabadus / ükskõiksus hakanud peegelduma mujal. Oma kehale pole ma sellise ükskõikse käitumisega liiga palju head just teinud. Ma ei viitsi sellesse teemasse siin avalikult isegi pikemalt süüvida. Lõppkokkuvõttes jõuame ikka tagasi samasse punkti: eelkõige kannatab mu enesetunne ja nagu viimasel ajal olen märkama hakanud – kannatab ka peegelpilt.

ap550x55012x161transparentt-u4
Mitte, et mul oleks kõhulihased. 😀 allikas

Kaal on ainult number blablabla. Tõsi. Aga midagi see numbrike seal kaalu peal siiski ütleb. Annab natuke tagasisidet selle kohta, mis su kehas toimub. Mass kas suureneb, väheneb või püsib stabiilselt ühe koha peal. Mass võib olla nii vesi, rasv, lihas, luud, päeva jooksul tarbitud toit ja jook ja nii edasi. Et täpsemat tagasisidet saada, tulevad appi teistsugused abivahendid: mõõdulint, kehakoostise analüüs, fat caliper (pole halli aimugi, mis asi see eest keeles on), riided, minu jaoks aga eelkõige… peegel.

Peeglike-peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal? kas ma olen paksemaks läinud?

Selline oleks vist tänapäeva muinasjutt. Minu peeglikesed on viimasel ajal sellele küsimusele hakanud vastama jaatavalt. Kaal muidugi räägib juba tükk aega sama juttu, sest võrreldes aastataguse ajaga olen ma vist umbkaudu 3 kg, kahe aasta taguse ajaga 4–5 kg raskem. Vot see ongi reaalsus. Ma ise näen neid kilokesi enda kehal ja mäletan veel selgelt, kui palju paremini ma end tundsin, kui mu keha sai korralikult vitamiine ja mineraale. Eriti karmi hüppe kaalunumbris tõi mulle igati raske sügissemester. Küll polnud mul aega süüa ja kui aeg tekkis, siis sõin lihtsalt liiga palju (ja valesid asju). Täpselt nii lihtne see valem ongi. Ma arvan, et suurema katastroofi hoidis puhtalt ära asjaolu, et ma teen trenni. Seegi hea?

Ma jätkuvalt ei arva, et selleks, et kaalust alla võtta, peab absoluutselt kõigest loobuma, olema gluteeni-, laktoosi-, liha-, suhkru-, teravilja-, muna-, soja-, rasva-, süsivesiku- ja veel x-vaba. Tasakaal on võti kõiges. Küll aga ma arvan, et igaüks peaks korralikult ja kohusetundlikult ära sööma oma päevase köögiviljade koguse, jooma piisavalt vett ning kriitiliselt mõtlema oma portsjonite suurusele. Kui teise punktiga saan ma ilusti igapäevaselt hakkama, siis esimese ja kolmandaga… well, olen rängalt viimased pool aastat puusse pannud.

4f214be7cfbd9fae8138c8b4e11092fe
allikas

Kui probleemkohad on välja selgitatud, võib nende parandamisega vaikselt tegelema hakata. Sellega ma vaikselt, omas tempos pihta hakkangi: üritan iga toidukorraga süüa köögivilja ja kriitilisemalt mõelda oma näljatundele ja portsu suurusele. Ma ei hakka toitu kaaluma, sest: 1) mul pole siin isegi toidukaalu 2) ma tean, kuhu see mind viib: ülemõtlemiseni. Ma ei hakka ennast mõõtma, sest: 1) mul pole mõõdulinti 2) ka see viib ülemõtlemiseni. Umbkaudu korra nädalas astun kaalule, peeglist vaatan end ka ja eks ma siis näen, kas süsteem toimib või vajab ülemõtlemist. Vaikselt tervislikumale teele tagasi.

Eelkõige neid jalgu ja seda taljet tahaks tagasi. Ja seda lendavat tunnet, mis mul siis joostes oli. Kes siis ikka paremini motiveerib kui mina ise?

Tagantjärele on naljakas mõelda, et oma tervislikuma elustiiliga alustasin 3 aastat tagasi samuti veebruaris. February is the new January? 😉