Need aastad, kus jõulud ja aastavahetus kukuvad nädalavahetuse peale, on ilgelt tüütud. Teate, miks? Need pühad on hullult toimetusi täis päevad, kus pole aega eriti omi mõtteid mõelda. Kaovad ära need ainsad aastalõpu vabad päevad, kui tahaks natuke mõelda möödunud aasta peale ja midagi enda jaoks kirja panna. Minu jaoks on see oluline: aasta kokkuvõtmine aitab aru saada, mida head ja halvemat juhtus ning millises suunas uuel aasta edasi liikuda. Teeme seda siis reede õhtul, aasta eelviimasel päeval.
2022. aasta kõige olulisem(ad)…
… fookus
Mõtlesin juba mitu päeva, mis jääb seda aastat kõige paremini iseloomustama. Mingi läbiv joon, mingi oluline fookus. 2020. aasta oli südamehaigusest tervenemise suunas liikumise aasta, 2021. aasta oli uuesti jooksma hakkamise aasta. 2022. aasta oli mulle endalegi üllatuslikult reisimise aasta. Veebruaris käisin ma Tansaanias ja Sansibaril, juulis külastasin esmakordselt tööreisi raames Mallorca saart, oktoobris sai ette võetud USA (Chicago ja NYC) ja novembris sai kahe tööreisi raames läbi hüpatud Sevillast ja Prahast, mõlemas olin ennegi käinud. Viis välisreisi – minu kohta on seda ikka päris palju. Ka Eestis sai veidike ringi käidud, väike ring Ida-Virumaad, Kääriku laager, Rally Estonia, tore tripp Kihnu saarele, tööga seotult Lääne-Eestis, Ida-Virus ja otseloomulikult mitmeid kordi Tallinnas.
Reisimine on kirg, milleks mul elus pole kunagi nii palju vaba aega ja raha, kui ma sooviksin. Kirjutasin kaheksa ja pool aastat tagasi ühes postituses, kus ma tahaksin viie aasta pärast olla. Olen kõigis punktides tänaseks praktiliselt kohal. Üks neist oli reisida selleks hetkeks peaaegu kõigile mandritele ja kindlasti külastada New York City’d. Juba pikalt on üks minu elu eesmärk olnud ära käia kõigil mandritel ja maailmajagudes. Sellel aastal sain oma tagasihoidlikku nimistusse – Euroopa, Aasia – lisada juurde Aafrika ja Põhja-Ameerika. Lõuna-Ameerika, Austraalia/Okeaania ja ehk kunagi ka Antarktika ootavad oma korda.
Mida rohkem ma rändama saan, seda rohkem tahan ma muudkui uuesti minna. Siin aasta lõpus tööasjadesse uppudes lõin ma ühel õhtul suures üleväsimuses Skyscanneri lahti ja lihtsa vaevaga uurisin läbi vähemalt 10 potentsiaalse reisiidee lennupiletid. Ma tahaksin lihtsalt igale poole minna. List on pikk: Patagoonia (Tšiili ja Argentiina), Nepaal, Vietnam, Peruu ja Boliivia, Island, Austraalia, USA linnad ja looduspargid, Kanada, Norra, India, Filipiinid. Välismaratonidest ma ei hakka isegi mitte rääkima. Lööge need tuhanded ja nädalad-kuud nüüd kokku ja mõistate minu ängistust.
Ideaalis tahaksin ma 2023. aastal mõne uue mandri kirja saada, kuid reaalsus on selline, et ilmselt ei tule isegi ühtegi uut riiki nimistusse. Praegu hullu talveväsimust tundes oleks tore, kui saaks kevadel kuskil Euroopas juhtme korraks seinast välja tõmmata. Kõik muud ideed jäävad hetkel ikka päris kallite lennupiletite ja absurdsete lennuaegade taha. Võib-olla parem ongi: ega ma ei oska ju uues kohas jalgu seinale visata ja tulen reisilt tagasi füüsiliselt väsinumana, kui sinna läksin. Sügisel viiks ideaalne elu mind novembris NYCsse unistuste maratoni jooksma, kuid see nõuab nii kõvasti õnne, et kardan, et mulle seda nii palju antud pole. Kui Jooksja-härra oma Chicago 2:43 sinna peale saab, siis jään mina ikkagi veel loteriiõnnele lootma. Inimesed proovivad tavaliselt aastaid, enne kui koha saavad. Ma olen skeptiline.
… reis
Reisidele tagasi vaadates oli minu selle aasta kõige erilisem reis kindlasti USAs käik ja eriti New York City. See linn oli täpselt selline, nagu ma ootasin ja unistasin. Olen valmis sinna alati iga kell veel ja veel tagasi minema. Ma armusin täiesti ära. On inimesi, kes armastavad palavalt Berliini, Londonit, Pariisi… Minu suurlinn on New York. Kui minu iseloom oleks linn, siis oleks ta NYC. Ma olen sinna loodud. Sinna pean mina tagasi saama.
… inimene
Vastus pole eelmise aastaga võrreldes muutunud: oma elu tähtsaim inimene olen mina ise. Veelgi kindlamalt olen ma arvamusel, et just täpselt nii see peabki olema. Olen ise oma elu superstaar. See teeb päriselt õnnelikuks. Mitte keegi teine. Ikka mina ise olen oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Head kaaslased teevad elu toredamaks ja nendeta ei saaks kuidagi, kuid kõik algab alati iseendast.
… spordisündmus
Eeldate siin näha Chicago maratoni? Chicago oli väga eriline, kuid minu 2022. aasta TOP1 spordisündmuse tiitli saab välismaratoni kogemusele vaatamata Tallinnas joostud poolmaraton. See oli lihtsalt selline eneseületus, ideaalne sooritus ja tõeline eneseusk, mis tõi mu lõpuks taaskord alla kahe tunni poolmaratoni finišisse. Unistus, mida unistada ei julgenud. Siiani käib külmavärin üle selja, kui sellele kõigele mõtlen!
… koht
Jooksurajad jäävad alati eriliseks, matkarajad, metsad ja mäed on ikka südames, kodu on minu kindlus, aga sellel aastal avastasin ma enda jaoks ühe uue koha, kus ma tunnen end kuidagi täielikult rahuliku ja fokusseerituna. Koht, õigemini kohad koondnimetusega pilvelõhkujate tipud. Ma võiks iga päev kuskil suurlinna kõrghoones vaateid nautida, tundide kaupa.
… pettumus
Koroona. Kaks korda. Vaatamata vaktsineerimisele. Neist üks kord Kilimanjarol. Ma olen siiani pettunud, kuidas mu suur Aafrika reis ja Kili tipuvallut(amatu)us koroonast musta pitseri peale said. Kurb on mõelda, mis raha sinna reisi alla põlema sai pandud ja kui palju koroonasse haigestumine selle reisi ära rikkus. Pidi olema ülim seiklus, välja tuli tipupettumus ja füüsiline must auk nädalateks pärast reisi. Siiani kibe mõelda.
… rahaasjad
Inflatsioon rallib täies hoos, energiahinnad on üüratud, kodulaenu intress hiljuti duubeldas ennast, investeerimisportfellis on rohkelt punaseid ridu, aga isegi seda kõike arvestades ei tohiks ma üldse nuriseda. Minu palk tõusis sel aastal kahel korral. Ma sain igapäevase elu elatud, rohkelt reisida, saavutada oma säästmiseesmärgid, täita maksimaalselt kolmandat sammast ja toita teisi investeeringuid. Passiivsed sissetulekud ületasid sel aastal 1000 euro piiri. Patt oleks nuriseda. Kui üldse, siis ainult selle üle, kui tohutult raha ma sel aastal spordile ja -varustusele kulutasin. See summa lõi mul hinge kinni. Keskmiselt peaaegu 200 eurot kuus – hullumaja! Selles osas tahan ma järgmisel aastal end kokku võtta.
Olen tänulik, et olen viimase kuue aastaga oma töökohal meeletult arenenud, julgenud rohkem vastutust võtta ja seoses sellega palgaredelil omajagu ülespoole roninud. Kahjuks saab 2023. aasta lõpuga see karjäär koos projekti lõpuga läbi. Juba uuritakse, mida ma edasi teha plaanin – vastus on see, et mul pole halli aimugi. Mul pole uut väljakutset ukse taga ootamas. Loomulikult tekitab see minus teatud ärevust, kuid üritan selle üle praegu mitte liialt stressata. Kogun igaks juhuks oma meelerahufondi suuremaks ja loodan, et kuskil on 2024. aastal uus tore töökoht, mis mind vajab.
… spordi statistika
| 2022 | 2021 | 2020 | 2019 | 2018 | 2017 | 2016 | 2015 | 2014 | |
| Logitud trennitunde | 387:16 | 327:27 | 290:48 | 271:55 | 332:37 | 334:21 | 345:07 | 426:00 | 537:00 |
| Ilma rullimiseta: netoaeg | 379:20 | 327:27 | 288:15 | 247:44 | 303:06 | 301:30 | 305:32 | 337:45 | 390:00 |
| Keskmine netoaeg päevas | 1:02 | 0:54 | 0:47 | 0:41 | 0:50 | 0:50 | 0:50 | 0:56 | 1:04 |
Ma vaatasin neid numbreid ikka jupp aega. Kust see maht nüüd tuli? Peaaegu elu mahukaim spordiaasta netoaja poolest. Vaatame täpsemalt.
Jooks
Lõpetasin eelmise aasta kokkuvõtte selle mõttega, et tahaksin 2022. aastal rohkem joosta, sest see on see, mida ma tõeliselt armastan. Võin endale õlale patsutada: sellel aastal tõepoolest sain ma rohkem joosta (lausa 300 km võrra) ja jõudsin mahu poolest juba tippaegade lähedale, kui jooksin ajaliselt 180–210 tundi aastas. Seejuures tuleb silmas pidada, et veebruaris koroonat põdedes ei teinud ma ühtegi jooksusammu ning mai ja juuni läksid mul enam-vähem täielikult puusavigastuse nahka. Ma tegin korraliku mahuga aasta. Ootan väga üht ilusat 2023. aastat, et teha jälle samm jooksuarengus edasi.
Kõndimine ja matkamine
Eelmise aasta 90 tunnile ja 443 kilomeetrile on sel aastal vastu panna 74 tundi ja 227 kilomeetrit. Kilimanjaro tõusumeetrid kompenseerivad vahe.
Ratas
Jalavigastus, mis joosta ei lase, on mu alati viinud ratta selga. Eelmise aasta 181 kilomeetrile on sel aastal vastu panna võimsad 1111 kilomeetrit. Mais ja juunis kogusin kilomeetreid ja tunde rattal rohkem kui eales varem ning jätkasin väikseid rattatiire jooksutrennide vahele kuni sügiseni. Võib öelda, et uue rattavarustuse alla pandud raha vähemalt tasus end ära. Nüüd on mul ka pukk, millega vajadusel talvel toas rattaga sõita saab. Härra Jooksja oma vigase jalaga sai selle võimaluse rõõmusid nautida terve sügise.
Sel aastal hakkas mulle rattasõit täitsa meeldima. Loodan, et saan uuel aastal üksinda sõitmise asemel rohkem koos kaaslastega maalilistel teedel veereda.
Ujumine
Ma ei teinud sellel aastal ühtegi ujumistrenni. Ma pole selle üle eriti kurb. Ülerahvastatud bassein lihtsalt ei kutsu.
Jõutreeningud
Jõutrenni tegin taaskord rohkem kui eelmisel aastal, lausa 20 tunni võrra enam. See on juba päris kena saavutus. Jääb vaid loota, et sellest on kasu vigastuste ennetamisel uuel hooajal.
Kokkuvõttes:
| 2022 | 2021 | 2020 | 2019 | 2018 | 2017 | 2016 | 2015 | 2014 | |
| Jooks | 44% | 39% | 17% | 72% | 69% | 68% | 51% | 46% | 37% |
| Kõndimine ja matkamine | 19% | 28% | 51% | 3% | 2% | 3% | 1% | 11% | 13% |
| Ratas | 14% | 3% | 9% | 1,5% | 0% | 1% | 8% | 12% | 14% |
| Jõud | 21% | 20% | 18% | 25% | 26% | 26% | 27% | 33% | 32% |
| Ujumine | 0% | 8% | 0% | 0% | 0% | 0% | 2% | 6% | 6% |
| Muu | 2% | 2% | 4% | 1,5% | 1,5% | 5% | 12% | 3% | 11% |
… õppetund
Olen ise oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.
Nourish, Train & Flourish 