Nädala kokkuvõte 22.–28.02.2021

Esmaspäev: kõndimine ja ÜKE. Teadsin, et kui ma kohe esmaspäeval ehk harjumuspärasel ajal oma ÜKE trenni ära ei tee, siis nädala lõpus ei jõua ma selleni nagunii. Tegin kenasti oma kõndimise ringi õues ära (6,3 km, 11:34 min/km, 116 l/min), vahetasin riided ja pool tunnikest ÜKEt kohe otsa. Mul on suurim vaba põranda ruum köögis, seega laotasin oma mati sinna. See aga pole parim lahendus, sest siis mõtled ainult õhtusöögile. 😅 Harjutused sain aga siiski kenasti tehtud. 30 min, 106 l/min

Teisipäev: trennivaba. Õues sadas “mõnusat” jäävihma, ma püsisin oma luude huvides toas.

Kolmapäev: kõndimine. Korralik uisutamine, mitte kõnniring. Kõik oli räigelt jääs ja väga libe pärast seda teisipäevast jäävihma ja kolmapäevast sula. Käisin oma lemmikul jõeäärsel ringil, kuulasin podcaste. The usual, ei midagi uut. 6,5 km, 11:41 min/km, 115 l/min

Neljapäev: kõndimine. Mul oli vaja üle saja aasta korraks kontorist läbi käia, seega ühendasin kaks käiku ja läksin pärast Deltast läbi käimist pika ringiga koju. Käisin oma ERMi ringil. Mõnusalt soe ja kevadine oli. Märkus endale: kummikud ei ole parim jalatsivalik 6-kilomeetrisele ringile. 😅 6,6 km, 10:55 min/km, 115 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: sünnipäevamatk. Mäletate, et alates 23. sünnipäevast olen ma igal aastal teinud traditsioonilist sünnipäevamatka, kus läbin iga eluaasta eest ühe kilomeetri. Esimese matka tegin pika jooksuna üksinda 2015. aastal. Ilm oli kevadine ja teed lumevabad. Teisel ja kolmandal aastal olime juba suurema pundiga jooksmas ja iga kord läks rada aina jäisemaks, lumisemaks ja raskemaks. Neljandal ja viiendal aastal jooksime mu sünnipäevajooksu TÜSKi sisehallis, 100+ ringi. Eelmisel aastal oli mul tervisega seis nii hull, et isegi kahe või kolme päeva peale jagatuna polnud ma võimeline kõndides midagi sellist tegema. 😔

Sel aastal oli mul pisike unistus sünnipäevamatka traditsioon taaselustada, kui tervis seda vähegi lubab. Olime härra Jooksjaga pea igal nädalavahetusel kuskil looduses kahekesi matkamas käinud. Minu tempos, minu pulsi järgi. Nii kergematel kui ka raskematel radadel muudkui kõndinud ja matkanud. Meie pikim matk oli Taevakojas. 18 km ja 5 tundi koos pausidega. Pärast seda olid jalad päris läbi ja ma isegi sain pisikese ülepinge põlveõndlasse, mis mõne päevaga leevenes. Süda oli igati eeskujulik ja lasi mul matkasid nautida.

Paar nädalat tagasi reklaamis Facebook mulle üht üritust: Kondimootor 30/50: Kalevipoja rada. See toimus laupäeval, 27. veebruaril ehk täpselt minu 29. sünnipäeval. Pakkumises rajad pikkusega 30 ja 50 km. Kui see ei ole märk ja saatus, mis mina ei tea, mis on. 🙂 Elamus+ korraldas huvitava raja siinsamas Tartu lähedal, pakkus kahes punktis sööki ja jooki, vajadusel oleks saanud rajal ka abi. Viimasel soodsama regamise päeval panime end härra Jooksjaga kirja. Kahjuks kedagi teist kaasa ei saanud ega tahtnud kutsuda, sest et katkuaeg.

Ootamatult saabunud (loodetavasti) kevade algus oli talvematkast teinud päris põneva ettevõtmine. Viimasel õhtul enne matka ostsime endale matkasaabaste alla jäätallad, mis oli ainuõige tegu. Nimelt olid raja esimesed kilomeetrid küll ilusal metsarajal Kaiu rattaringil, kuid teed kattis kiilasjää. Selle vastu ei saa ükski matkasaabas. Jäätallad aga lubasid kindlal sammul normaalses tempos edasi astuda.

10 km peal jõudsime snäkipunkti, kus oli tõeline pidulaud kaetud. Nosisin seal ära pakikese vinnutatud liha ja veidike pähkleid, jõin vett. Mõnus energia tuli jälle sisse. Seejärel algas teine 10-kilomeetrine ots. Alustuseks saime mõned kilomeetrid edasi mööda asfaltteed minna, mis oli mõnus vaheldus jäisele rajale ja andis süvalihastele veidi puhkust. Siis aga algas ca 4 km ja tund aega sulalumes sumpamist, mis viis pulsi kõrgemale ja võttis tempo jubedalt alla. Looduskaunis küll, kuid raske rajalõik.

Sealt välja saades oli veidi veel asfalti ja seejärel paistis juba lõunapunkt. Seal pakuti meile Tactical Foodpacki matkalõunat. Olid ka mõned snäkid soovijatele, kuid mul sai kõht oma nuudliroast mõnusalt täis ja polnudki muud vaja. Saime asuda viimasele 10 kilomeetrile.

Kui varem olime pidevalt enda ees ja taga teisi matkajaid näinud, siis nüüd saime edasi sammuda üksnes kahekesi. Justkui 30 km raja peal polekski enam kedagi olnud. Või siis olime meie oma distantsi viimased, mis on igati võimalik. 😅 Jalatallad kippusid juba tunda andma ja mudane kruusatee polnud enam nii põnev kui varasem metsarada. Vahepeal mängisime sõnamängu, et kilomeetrid kiiremalt lendas, ja 6-tunnise netoajaga ja hea enesetundega olimegi 30 km läbinud. Koos kahe pausiga läks aega 6:36.

Ma ei ole alates Berliini maratonist nii pikka maad jalgsi läbinud. Minu elu pikim matk oli Norras Trolltungal, see oli veidi lühem ehk 27 km pikk, kuid tulenevalt 2000 tõusumeetrist võttis aega 10 tundi koos pausidega. 30 km matk ilma jooksmata oli omaette elamus. See, et ma suudan 30 km pärast südamehaigust omal jalal hea enesetundega läbida, on minu jaoks midagi suurt ja uhket. 🙂 Ma küll ei jooksnud sammugi, aga ma siiski läbisin selle maa. Ma tulin tagasi traditsiooni juurde, mis on mulle oluline. Mul on lootust, et ehk võib mõni teinegi unistus veel täituda, kui ma juba nüüd midagi sellist suutsin. 30,3 km, 11:57 min/km, 130 l/min

Pühapäev: trennivaba. Jalad on ootamatult vähe väsinud ja valusad eilsest pikast matkast, kuid tegin ikka mõnusa puhkepäeva. Ajasin koduseid toimetusi.

Kokkuvõttes:

See oli üks tõeliselt mahukas ja tore sünnipäevanädal. Ma olen nii rahul, loomulikult kõige rohkem matkaga. 🙂 Nüüd jääb vaid loota, et märts toob soojust ja lõpuks ka kevade. Aitab küll sellest lumest ja talvest.

Nädala kokkuvõte 15.–21.02.2021

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Käisin jälle wattbike’i saalis ratast väntamas. Mida rohkem ma seal käin, seda rohkem tahaks endale koju rattapuki soetada. 😬 Aga noh, soodsamad variandid on ilmselt suhtelised häälekad ja kallimad variandid on liiga kallid, et minusuguse treenija jaoks end ära tasuda. Seniks aga sobib TYSKi saal ka. Ehk varsti tuleb ka kevad. 16 km, 26 km/h, 133 l/min ÜKEs tegime pika bloki seljale-kõhule ja jalgadele. Abitreener Tauri sai Treeneri asendamisega hästi hakkama. 40 min, 110 l/min

Teisipäev: trennivaba. Käisime vastlapäeva puhul uisutamas.

Kolmapäev: ujumine. Seekord tahtsin proovida lihtsalt tund aega järjest rahulikult krooli ujuda. Sain vist kaks otsa tühjal rajal ujuda, kui minuga liitus üks vanem mees, kellel olid lestad jalas. Esimene emotsioon oli see, et lestadega ujuja ei saa olla minuga piisavalt sarnases tempos, et ühele rajale ära mahtuda. Kahjuks leidis see mõte iga 200 meetri tagant ka kinnitust, sest ootamatult oli ta hoopiski minust aeglasem ja mul tuli temast pidevalt mööda ujuda. 😬 Suutsin siiski enamus ajast oma tehnikale keskenduda, mis oligi põhieesmärk. Välja arvatud siis, kui ma järjekordselt lestadega pikki sõrmi sain… Kroolides ma ei näe ju, mis mu ees toimub. 🤷🏻‍♀️

Mis värk sellega on, et iga kord satun ma ühele rajale kellelgi endast aeglasemaga, kellega me sinna kuidagi hästi ära mahtuda ei taha? Kas mina olen vales kohas või kõik teised hindavad end kiiremaks, kui nad on? Mu kõrval ujus üks ilusa tehnikaga naine üksinda rajal, aga ma ei julgenud sinna ümber kolida, sest ta oli minu tempost piisavalt palju kiirem, et ma hakkaks talle ette jääma. Esimese maailma probleemid.

Kui mul 50 m kahe kilomeetri lõpuni ujuda jäi, ronis minuga rada jaganud mees basseinist välja. Suurest rõõmust ujusin siis hoopis 3000 meetrit krooli täis. Veetunnetus läks iga meetriga paremaks ja tundsin end basseinis lihtsalt väga hästi. 3000 m, 2:38 min/100 m

Üldiselt on mul ujumisel kaks põhimuret, mis päriselt on väärt muret tundmist.

Esimene on minu tehnika. Ma olen osanud krooli ujuda 20 aastat, sest ma olin vist enam-vähem 7–8-aastane, kui mu ema mulle vette hingamisega ujumise ja sealhulgas kroolimise selgeks tegi. Sellest ajast peale on krool mu lemmikstiil. Mul pole tänu sellele olnud kunagi hirmu vee ees, ka avavee ujumistrennidega harjusin ma tänu sellele täiskasvanuna kiirelt. Ma oskan ja suudan kindlasti ujuda paremini ja kaugemale kui keskmine Eesti inimene.

Aga kordagi pole minu tehnikat ükski väljaõppinud treener üle vaadanud. Ma olen ise Youtube’ist videosid vaadanud ja saan ainuüksi selle pealt selgelt aru, et mu ujumistehnika on kindlasti vigu täis. Juba oma kaugetel ja mitte just eriti kaua kestnud algaja harrastustriatleedi päevadel sain ma aru, et tehnika on mul võrreldes teistega… selline, et suurt kriitikat vist ei kannata. Usun, et õige tehnikaga oleks ujumine veel mõnusam, kehale, sh südamele vähem koormavam ja muidugi kiirem ka. Teine pool minust ütleb, et mida sa, südamehaige, üldse arvad, et sul on vaja tehnikat õppida. 🙄 Ole õnnelik, et supelda saad ja mingisugune süstemaatilisem treening pole sulle praegu üldse asjakohane.

Teine mure on muidugi koormus südamele ehk pulss. Mul ei ole nii vinget atribuutikat, et ujumise ajal või kas või pärast seda oma ujumise pulsinäidud üle vaadata. Mul õnneks on multispordikell (Garmin 735), millega on hea vähemalt läbitud vahemaad mõõta, kuid sinna juurde ilmselt ei teeks ujumiseks sobiv pulsivöö üldsegi halba. Ma ise muidugi arvan, et ma tunnen end vees nii hästi ja ei suuda oma pulssi hea enesetundega liiga kõrgeks ajada, kuid tõenäoliselt on see üks suur enesepete. Ma siiski arvan, et pean selle kulutuse ühel hetkel tegema, sest lubatud tsoonist kõrgemal liikumine ei tee mulle praegu kahjuks midagi head. Ilmselt ujumisvöö ostuga saabub esimese trenniga teadmine, et ujun liiga kõrge pulsiga ja sinna see ujumisrõõm läheb. Nagu on läinud jooksurõõm, Pumpi-rõõm ja võistlusrõõm…

Kui kellelgi on jagada mõtteid ujumiseks sobiliku pulsivöö kasutamise kohta või ujumistehnika parandamise kohta, siis jagage neid minuga, ärge olge kadedad. 🙂

Neljapäev: seljatreening. Neljapäeval tuli valitsuselt uudis, et spordiklubid lähevad kinni. Viimane rühmatrenn vähemalt paariks nädalaks, kuigi kardevasti isegi kauemaks. Aga pole hullu, saame hakkama. Seljatrennis võtsime võimlemispalli abiks ja tegime päris tõhusaid harjutusi. Mu selg tunneb end iga kord pärast seda trenni nii mõnusalt. 46 min, 105 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Pühajärve matk. Sel nädalal matkasin üksi, härra Jooksja tegi samal ajal oma pikka jooksu. Kaua ta kõnnib koos minuga, keegi peab peres ju jooksma ka hakkama, kevad tuleb. 😅 Panin podcastid kõrva ja kõndisin Pühajärve ringi läbi. Kergliiklusteel polnud see lihtsaim ülesanne, sest kogu laiuses oli suusarada ja mina koperdasin kuskil servas lumehanges mitu kilomeetrit. Õnneks raja ülejäänud osa pärast vasakpööret Pühajärve poole oli okei. Need kaks tundi läksid täiesti lennates ja isegi tõusud kannatas süda ära ilma punasesse minemata, mis on positiivne. 11 km, 11:13 min/km, 129 l/min

Pühapäev: trennivaba.

Kokkuvõttes:

Järgmised nädalad tuleb ilma spordiklubi ja ujulata hakkama saada. Ainult kõndimine, matkamine ja ÜKE jääb valikusse. Tuleb hakkama saada.