Trenn – Lehekülg 343 – Nourish, Train & Flourish

Mina olen vist esimene blogija, kelle #100blogipäeva läbi saab. Avaldasin 100 järjestikuse päeva jooksul 102 postitust. Postitused leiad kategooriate kaupa linkidena tänase kirjutise lõpust. Blogisin tõesti absoluutselt iga päev. Okei-okei, mõni postitus ilmus tõesti pärast keskööd, aga minu jaoks on päev ärkamisest magamaminekuni ja 100 sellise päeva jooksul ilmus minu sulest (loe: klaviatuurilt) 102 postitust. Done, done and done! Olen kohe päris uhke, et ilma igasuguste pausideta sellega hakkama sain. 🙂

Heidi, kogu projekti idee autor, mastermind ja algataja, palus igal blogijal vastata 100. postituses viiele küsimusele. Muideks, väga head küsimused on ja võtavad kogu projekti hästi kokku. Siit tulevad minu vastused.

1. Kas blogisid väljakutse ajal rohkem kui muidu?

Absoluutselt! Tavaliselt kirjutasin 3–4 postitust nädalas, nüüd ilmus neid tervelt 7.

2. Mis sulle väljakutse puhul meeldis ja mis mitte?

Ausalt öeldes: ei oskagi välja tuua midagi, mis ei meeldinud. Väga meeldis see, et sain juurde hulgaliselt uusi lugejaid, kes on aktiivsed, panevad vahel Facebookis püstise pöidla või kirjutavad mulle e-maile ja kommentaare. 🙂 Hindan teid kõiki nii-nii väga, nii passiivseid kui ka aktiivseid lugejaid. Eriti südantsoojendav on muidugi see, kui lugeja ka midagi kommenteerib või kuidagi endast märku annab. Mulle meeldib see väikse kogukonna tunne, mis minu blogis tekkimas on. Kindlasti meeldib ka see, et blogijad on justkui omavahel rohkem kokku kasvanud. On tekkinud tunne, et tean teisi terviseblogijaid nüüd palju rohkem. Viimane suur pluss on see, et suudan end nüüd rohkem avada ja olla spontaansem.

3. Mida #100blogipäeva väljakutse sulle õpetas?

Eelkõige seda, et ma suudan ja tahan kirjutada. Ka 100 päeva järjest. Võin kirjutada niisama mulajuttu, midagi natuke “targemat”, jagada nii head kui ka halba emotsiooni. Õppisin oma lugejaid paremini tundma ning saan nüüd aru, kui head te kõik olete. Mu mõttekaaslastelt ja nõuandjatelt on tulnud palju kasulikku abi ja südamesoojust. Aitäh teile selle eest! Jätkake ikka samas vaimus.

4. Milline #100blogipäeva postitus jäi sulle endale kõige eredamalt meelde? (lisa link ka!)

Eriliselt jäi meelde postitus nr. 44: maratoni jooksmisest. Oluline oli ka minu kaalulugu, millele eestikeelset tõlget tehes ja uut infot lisades elasin kõik on mineviku kaaluprobleemid jälle veel üks kord läbi. Unustamatud on Saksamaa reisipostitused (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 & 8). Minu jaoks tähtsad olid enesekindluse postitused: kaalu langus vs enesekindluse tõus ja mina ise. Kindlasti ka suuremate võistluste kokkuvõtted (Ööjooks, SEB Tallinna Maraton, A. le Coq Igamehetriatlon).

5. Kuidas hakkad blogima nüüd, pärast väljakutse lõppu?

Ilmselt liigun tagasi oma tavapärase plaani juurde: pühapäeval Workout Week ehk nädala trennikokkuvõte, reedel Food Friday ehk toidupäevik, nädala sees veel vähemalt üks, vahel 2–3 postitust, mis iganes asjalikul või mitte nii asjalikul teemal. Kindlasti hakkab varasemast enam tulema “lihtsalt-tahan-kirjutada” postitusi, kus jagan oma igapäevamõtteid või -emotsioone.

Aitäh, kallis Heidi, et sellise projekti algatasid ja ka minu sellega kaasa haarasid. Kindlasti arenes minu kirjutamisoskus, blogisse lisandus palju spontaansust, tuli rohkem välja see õige mina, keda lugejatel oli võimalik lähemalt tundma õppida. Minu blogile tegid need 100 päeva vaid head.

Kallis blogilugeja, kas sina lugesid tõesti IGA postitust, mis 100 päeva jooksul ilmus? Kas jäid #100blogipäevaga rahule? Mis oli eriti hea? Mis oleks võinud olla teisiti?

Uut postitust pole vaja kaua oodata. Food Friday juba homme õhtul. 🙂

Iga lõpp on millegi uue algus. Vaatame, mida tulevik toob. 🙂

Kõik #100blogipäeva postitused kategooriate kaupa. Kliki lingil, et avada. Tegin seda nimistut mitu tundi, seega klikkige ikka, eks. 😀

Trenn & Jooksmine

Toitumine & Kaaluteemad

Retseptid

Food Friday

Workout Week

Muud jutud

99. päev. Homme tuleb juba #100blogipäeva viimane postitus. Täitsa imelik hakkab kohe sellele mõeldes. Homme juba pikemalt ja kokkuvõtvamalt kogu projektist. 🙂

Tänane hommik algas juba väga positiivsel noodil. Minu parim sõbranna Triin andis mulle teada, et ma võitsin Sportland Eesti FaceBooki jagamismängus endale Nike Thermo soojad talvised jooksuretuusid. Mõni aeg tagasi pani Sportland üles mitmeid pilte erinevatest trenniriietest, käskis kirjutada pildi alla, et “luban, et teen trenni” ja pilti jagada oma sõpradega. Tegin vajalikud protseduurid ära ja ise kirjutasin jagamise alla veel seda, et: “Ma nagunii ei võida kunagi midagi… :D” Hahahaaa, nüüd lõpuks loosiõnn naeratas mulle. 😉 Eelmisel aastal vaatasin neid samu jooksuretuuse spordipoes vist sada korda, aga kuna hinnasildil ilutses 80€, siis ilmselgelt ma neid ära ei ostnud.

Nüüd aga tahaks nii väga oma lubadust, et teen trenni, täitma hakata. Ma tahan juba nii väga joosta. 10 päeva ilma jooksuta. Ülejõe pargis jookseb kogu aeg keegi ja mul tilgub süda verd, kui ma neid näen. Kooli akendest näen ka pidevalt jooksjaid ja vahel unustangi ennast neid vaatama. 😀 Täna käisin veel Jooksupartneri poolt korraldatud “11 päeva Tartu Linnamaratonini” seminaril maratoni kohta Margus Pirksaart, Ain-Alar Juhansoni ja Mart Einastot kuulamas ja ega see minu jooksutahtele kuidagi pärssivalt küll ei mõjunud. Kes tahab lugeda, mida huvitavat teada sain, siis panen oma varesejalgades kirja pandud märkmed ka siia üles. Kinnistus enne Tallinna Maratoni Marise käest saadud idee ära proovida süsivesikute maha- ja pealelaadimine ehk teiper enne poolmaratoni. Loodetavasti enne Tartu Linnamaratoni, kui selleks ajaks terve olen.

Pildile klikkides saad lugeda suuremalt või salvestada pildi suuremalt ja suumides lugeda. 🙂

11 päeva aega terveks saada.

Tegelikult oli täna jalg vist juba natuke parem kui eile ja üldse alates Tallinna Maratonist (sülitab 3 korda üle vasaku õla). Kõndimine polnud nii valulik, ainult kergelt annab selline pinges ja natuke valus koht talla siseküljel tunda. Saan juba kiirel sammul kooli ja koju rutata, aga pean ikka kogu aeg peaga oma jalatalla juures olema, et mitte üle pingutada. Nagu täna BodyPumpis, kus end vahepeal täiesti unustasin ja hakkasin väljaastete loos vabaraskusega kükkide ülessurumise juures varvastele tõusma… :$ Õnneks Maris tuletas ruttu meelde, et see liigutus minu tallale küll turvaline ei ole. Üldiselt oli täna aga väga hea BodyPumpi trenn, jäin väga rahule. 🙂

Praegu on mu mindset juba natuke optimistlikum. Koolis hakkavad ka mingid asjad selgemaks saama, jalg näitab paranemismärke, järsku võitsin ka mina midagi… Minu õnn on vist pöördunud? Fake it until you make it! 🙂

Rubriik: Trenn

#100blogipäeva 100/100 – iga lõpp on millegi uue algus