Rubriik: Vead

#100blogipäeva 100/100 – iga lõpp on millegi uue algus

Published on by Margit Partei21 kommentaari

Mina olen vist esimene blogija, kelle #100blogipäeva läbi saab. Avaldasin 100 järjestikuse päeva jooksul 102 postitust. Postitused leiad kategooriate kaupa linkidena tänase kirjutise lõpust. Blogisin tõesti absoluutselt iga päev. Okei-okei, mõni postitus ilmus tõesti pärast keskööd, aga minu jaoks on päev ärkamisest magamaminekuni ja 100 sellise päeva jooksul ilmus minu sulest (loe: klaviatuurilt) 102 postitust. Done, done and done! Olen kohe päris uhke, et ilma igasuguste pausideta sellega hakkama sain. 🙂

100blogipäevalogo-518x191

Heidi, kogu projekti idee autor, mastermind ja algataja, palus igal blogijal vastata 100. postituses viiele küsimusele. Muideks, väga head küsimused on ja võtavad kogu projekti hästi kokku. Siit tulevad minu vastused.

1. Kas blogisid väljakutse ajal rohkem kui muidu?

Absoluutselt! Tavaliselt kirjutasin 3–4 postitust nädalas, nüüd ilmus neid tervelt 7. 

2. Mis sulle väljakutse puhul meeldis ja mis mitte?

Ausalt öeldes: ei oskagi välja tuua midagi, mis ei meeldinud. Väga meeldis see, et sain juurde hulgaliselt uusi lugejaid, kes on aktiivsed, panevad vahel Facebookis püstise pöidla või kirjutavad mulle e-maile ja kommentaare. 🙂 Hindan teid kõiki nii-nii väga, nii passiivseid kui ka aktiivseid lugejaid. Eriti südantsoojendav on muidugi see, kui lugeja ka midagi kommenteerib või kuidagi endast märku annab. Mulle meeldib see väikse kogukonna tunne, mis minu blogis tekkimas on. Kindlasti meeldib ka see, et blogijad on justkui omavahel rohkem kokku kasvanud. On tekkinud tunne, et tean teisi terviseblogijaid nüüd palju rohkem. Viimane suur pluss on see, et suudan end nüüd rohkem avada ja olla spontaansem. 

3. Mida #100blogipäeva väljakutse sulle õpetas?

Eelkõige seda, et ma suudan ja tahan kirjutada. Ka 100 päeva järjest. Võin kirjutada niisama mulajuttu, midagi natuke “targemat”, jagada nii head kui ka halba emotsiooni. Õppisin oma lugejaid paremini tundma ning saan nüüd aru, kui head te kõik olete. Mu mõttekaaslastelt ja nõuandjatelt on tulnud palju kasulikku abi ja südamesoojust. Aitäh teile selle eest! Jätkake ikka samas vaimus.

4. Milline #100blogipäeva postitus jäi sulle endale kõige eredamalt meelde? (lisa link ka!)

Eriliselt jäi meelde postitus nr. 44: maratoni jooksmisest. Oluline oli ka minu kaalulugu, millele eestikeelset tõlget tehes ja uut infot lisades elasin kõik on mineviku kaaluprobleemid jälle veel üks kord läbi. Unustamatud on Saksamaa reisipostitused (1, 2, 3, 4, 5, 6, 7 & 8). Minu jaoks tähtsad olid enesekindluse postitused: kaalu langus vs enesekindluse tõus ja mina ise. Kindlasti ka suuremate võistluste kokkuvõtted (Ööjooks, SEB Tallinna Maraton, A. le Coq Igamehetriatlon).

5. Kuidas hakkad blogima nüüd, pärast väljakutse lõppu?

Ilmselt liigun tagasi oma tavapärase plaani juurde: pühapäeval Workout Week ehk nädala trennikokkuvõte, reedel Food Friday ehk toidupäevik, nädala sees veel vähemalt üks, vahel 2–3 postitust, mis iganes asjalikul või mitte nii asjalikul teemal. Kindlasti hakkab varasemast enam tulema “lihtsalt-tahan-kirjutada” postitusi, kus jagan oma igapäevamõtteid või -emotsioone.

Aitäh, kallis Heidi, et sellise projekti algatasid ja ka minu sellega kaasa haarasid. Kindlasti arenes minu kirjutamisoskus, blogisse lisandus palju spontaansust, tuli rohkem välja see õige mina, keda lugejatel oli võimalik lähemalt tundma õppida. Minu blogile tegid need 100 päeva vaid head.

Kallis blogilugeja, kas sina lugesid tõesti IGA postitust, mis 100 päeva jooksul ilmus? Kas jäid #100blogipäevaga rahule? Mis oli eriti hea? Mis oleks võinud olla teisiti?

Uut postitust pole vaja kaua oodata. Food Friday juba homme õhtul. 🙂

Iga lõpp on millegi uue algus. Vaatame, mida tulevik toob. 🙂

Kõik #100blogipäeva postitused kategooriate kaupa. Kliki lingil, et avada. Tegin seda nimistut mitu tundi, seega  klikkige ikka, eks. 😀

Trenn & Jooksmine

Toitumine & Kaaluteemad

Retseptid

Food Friday

Workout Week

Muud jutud

#100blogipäeva 92/100 – mis on muutunud?

Published on by Margit Partei5 kommentaari

Jäin täna trennist koju kõndides mõtlema sellele, kui erinevalt ma oma praegusesse vasaku jalalaba vigastusse suhtun võrreldes maikuu vasaku jala sisekülje vigastusega. Praegu olen suutnud säilitada rahu ja kaine mõtlemise. Kevadel vajusin täiesti musta auku ja olin väga õnnetu oma jooksupausi üle. Muidugi tahaksin ma südames praegu joosta, aga ma saan aru, et paranemise suhtes see midagi head ei too. Niisiis käingi nüüd rattal väntamas, lähen ujuma, teen lihastrenni. Hoian oma baasi. Kevadel oli see jooksupaus minu jaoks nii dramaatiline ja suur pauk, aga nüüd võtan asja rahulikumalt. Ega see praegune vigastus pole vähem tõsine: samuti segab mu igapäevaelu ja liikumist.

Kevadel olid asjaolud veidi teistsugused: elu esimene poolmaraton ootas läbimist, koolipinge oli meeletu ja seega mõjus minu lemmiku hobi ära kadumine laastavalt. Praegu suudan asju võtta vabamalt, sest:

  • mul on juba kogemusi vigastuste ja paranemisega;
  • mu aasta suured trennieesmärgid (poolmaraton ja triatlon) on tegelikult juba täidetud;
  • tänu sellele, et pean poolmaratonist taastuma, suudan trennikoormust väiksemana hoida ja ei kipu praegu mahtusid tegema;
  • koolipinge ei ole veel nii laastav, kuigi on väga suur;
  • olen õppinud rattasõitu rohkem armastama (just tänu vigastustele);
  • ma sisendan endale, et kõik saab korda;
  • mul on jätkuvalt kõrval head nõuandjad ja suurepärane treener;
  • ma ise olen lihtsalt positiivsem.

Vot sellised on lood. Ma ei tohi lasta endal jälle mingisse musta auku langeda, sest ma ei tohi ajutiselt joosta, kuigi ma väga tahaks. Eks muremõtted natuke ikka tekivad, kuna järgmise poolmaratonini on jäänud 2,5 nädalat ja seda ära jätta ma küll ei taha. Aga hoiame positiivset meelt. 🙂 Olengi nädalakese rajalt maas, loodetavasti mitte kauem, teen teistsugust trenni, puhkan, taastun, keskendun teistele asjadele.

See vigastus ei ole veel elu lõpp.

Ma saan joosta veel terve oma elu. Vigastus ei näita seda, et ma olen nõrk. Mingid osad mu kehast on nõrgad. Mu vaim on tugev, sest ma ei murdu ja ei loobu jooksmisest. Ma olen võitleja. Ma armastan jooksmist. See on suur osa minust. Ma paranen ja liigun edasi uute eesmärkide poole, nagu olen ma seda alati teinud. Vead on selleks, et neist õppida ja edasi liikuda. 

 Vot nii! 🙂 (allikas)

(PS. SEB Tallinna Maratoni kokkuvõte tuleb niipea, kui a) kõik fotod inimeste nimedega ära seotakse või b) mul tekib aega 50000 pilti läbi lapata ja leida endast need paar-kolm pilti, mis Sportfotost välja osta ja siis postitusse lisada. Tekst ootab ainult piltide järele.)