Vigastused – Lehekülg 21 – Nourish, Train & Flourish

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid.

Esmaspäeval käisin kodukohas BodyPumpis. Täitsa normaalne trenn oli. 🙂

Teisipäeval tegin enda jaoks midagi täiesti uut: võtsin YouTube’i lahti, otsisin natuke ja tegin joogahõngulise kergema lihastrenni selle video järgi. Higi võttis lahti küll, aga ega ma sajaga ei pingutanud. Kodus vaiba peal libisedes oli iseenesest päris imelik mõningaid harjutusi teha.

Kolmapäeval käisin emaga ujumas, bassein polnudki õnneks väga ülerahvastatud ning saime täitsa ilusti ühe raja peal kahekesi hakkama. Ujusin 250 m rinnuli, siis 1000 m järjest krooli ja veel 300 m rinnuli. Täitsa kenasti kulgesin edasi ja varem probleeme tekitanud vasak küünarnukk eriti tunda ei andnud. Jaanuaris olen päris korralikult ujumistrenne teha saanud ning seda lõbu jätkub veel kaheks nädalaks.

Neljapäeva hommik üllatas juba päris hea puhkeolekupulsiga: 49 bpm. Õhtul käisin BodyPumpis ja sörkisin vaikselt soojenduseks alla ka, seejuures pulss suutis juba esimest korda üle pika aja enam-vähem 150 juures olla. BodyPumpis kasutasin OK raskusi ja tundsin end hästi. Hakkan taastuma? 🙂

Reedel puhkasin.

Laupäeval tegin ühe pika jooksu. Ilm oli super: päike paistis, 0 kraadi, ainult paiguti kerge tuul. Sain ikka päris kergelt ennast riidesse panna. 🙂 Teed hakkasid vaikselt selle soojaga sulama ning kiilasjääst polnud enam märkigi. Panin üle poole aasta ka klapid kõrva ja kuulasin muusikat. Poolteist tundi nautisin selget päikesepaistet, mida mitu nädalat näha olnud pole. Kulgesin oma tempos, pulss oli peaaegu normaalne (keskmine: 153 bpm) ning päris hea oli olla.

Natuke tegi meelt mustaks see, et pidin oma plaani põlvevalu tõttu ringi tegema. Kolmanda km alguses pärast üht suurt tõusu ja langust hakkas mul põlv nii valutama, et mõtlesin ots ringi pöörata ja koju tagasi minna. Esimest korda tundsin seda eelmisel laupäeval Haanjas ja see viga pole veel üle läinud. Tegin siis plaani nii ringi, et valisin teed, mis olid lauged. Igaks juhuks pöörasin enne ettenähtud kohta juba kodu poole. Otsustasin, et kui valu üle ei lähe, siis saan teha lühikese ringi. Õnneks valu möödus (või nii ma arvasin…) ning siis jooksin veel suvalisi teid mööda, kuniks 90 minutit täis sai. Lõpp läks kuidagi eriti heaks ja kiireks puhta asfaldi peal. Tore oli joosta. 🙂

Kahjuks pean siiski tõdema, et mu põlvega ei ole kõik korras. 😦 Õhtul andis põlv ka niisama pikutades tunda, kõndimisest rääkimata. Ma kohe ei teagi, mida ma nüüd ette võtma pean. Kahtlustan, et mitte liigeses pole probleem, vaid mingites kõõlustes-sidemetes. Mul pole siin vahurulli ka, millega lihashooldust teha – ei tule just kasuks! Eriti vaimselt annab see korraliku löögi, kui juba hakkasin ühest veast lahti saama ning nüüd on platsis järgmine. “Tore” algus aastale, mil tahan maratoni joosta…

Pühapäeval ehk täna käisin ujumas, aga see oli üks suur feil, sest mu põlv andis igas stiilis tunda. Lõpuks leiutasin mingi oma ujumisstiili ja hulpisin kokku 1300 meetrit. Pärast ujumist polnud aga põlvel enam midagi viga ning jalutades ei tundnud ma enam valu. Mis toimub?!

Kokkuvõttes: 9 h 21 min (neto: 6 h 20 min)

Täiesti irooniline nädal: võtan puhkust, teen tunduvalt vähem trenni, jooksurajale peaaegu ei satugi ning siis tabab mind ka juba esimestel kilomeetritel valu. Tugev valu, mis tuletab ennast veel pärast trenni ning järgmisel päevalgi meelde. Loomulikult ei ole ma selle nädala üldsegi rahul. 😦

Musta ringiga see koht, mis mulle valu teeb. — Musta ringiga umbes see koht, mis mulle valu teeb. algallikas

Praegu ütleb kõhutunne, et igasugused jooksuringid tuleb ära jätta. Ma ei julge sellise põlvega joosta. Siin pole mul spordiklubi ning ainsad võimalused peale jooksmise ongi 2 korda nädalas BodyPump ning piiramatus koguses ujumist (mis samuti ei olnud valuvaba). Istungi kodus ja ei tee mitte midagi? Mis elu see on… Praegu pean lihtsalt võtma asju päev päeva kaupa. Aga mis sellel põlvel siis ikkagi viga on – seda tahaks küll teada.

… ja käes ongi selle aasta viimane päev. On aeg veelkord oma 2014. aasta tegemised üle vaadata ja läbi analüüsida. Eesmärkide saavutamisest või mitte saavutamisest olen juba rääkinud, aga spordiaasta statistika jäin veel võlgu. Kohe saab see viga parandatud. 🙂

Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 537 h 33 min
Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 390 h ja 14 min
Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 1 h ja 4 min
Kõndisin 69 tundi
Rullisin 78 tundi ja 22 minutit (hull!)

Võtan siis lühidalt olulisema “päristrennidest” kokku.

Jooks

Kõige rohkem tegelesin aasta vältel jooksmisega: aastaga jooksin treeningutel ja võistlustel läbi 1175,57 kilomeetrit (eelmisel aastal: 447 km), kokku kulus selleks peaaegu 145 tundi (eelmisel aastal: 58 h 20 min). Kõige rohkem jooksin aprillis (144 km ja 17 tundi), kõige vähem jaanuaris (28 km ja 3,5 tundi). Jaanuaris olin 3 nädalat Tai reisil ja seal trenni ei teinud. Mais ja septembris kilometraažid kahanesid, sest olin vigastatud. Keskmiselt jooksin kuus 98 kilomeetrit. Osalesin 14 jooksuvõistlusel ning murdusid kõik eelmise aasta rekordid. Pikim korraga läbitud distants olid poolmaratonid (kui kõnd-jooks arvesse läheb, siis Pekist Priiks 48 km). Oli edukas jooksuaasta! 🙂

Ratas

Rattasõiduga ei tegelnud ma üldsegi pidevalt: sõitsin valdavalt kevad-suvisel perioodil aprillist kuni septembrini, ülejäänud kuudel on seis üpris nutune. Mais väntasin vigastusega kimpus olles omajagu aega ka siserattal, aga enamik distantsi olen siiski sõitnud oma Ida-Virumaa teedel. Osalesin ka Tartu Rattarallil ja ühel triatlonil. Kokku sõitsin maha 1278 km (2013: 334 km) ja 55 tundi (2013: 21 h). Kõige aktiivsem olin mais (362 km). Üldiselt võib öelda, et sellel aastal uue maanteeratta tulekuga olen avastanud, et rattasõit on mulle täitsa meelepärane tegevus ja ma isegi igatsen juba oma pankrannikuringi.

Ujumine

Ujumisega puudus mul igasugune järjepidevus ja see paistis ka välja tulemustest: palju kiiremaks pole ma saanud, aga natuke siiski. Triatlonil ära ei uppunud, seega mission accomplished. 😀 Suvel on mu kohalik ujula kinni ja sellepärast on pilt seal päris armetu. Tartus olles ma Auras ujumas käia ei raatsi (hind on mulle krõbe) ja seega on ujumistrennide arv otseses põhjuslikus seoses päriskodu külastamiste arvuga (kus ujulapilet maksab 1,5€ kord –> odav!). Kokku ujusin 49,4 km (2013: 18 km) ja 24 h 11 min (2013: 9 h). Parim kuu oli märts: 4 tundi ja 8,2 km. Kuigi mul on triatlon plaanis ka 2015. aastal, siis loodan oma praeguste oskustega hakkama saada, mingil määral võimaluse järgi ikka basseini külastada ja suvel rohkem avavees trenni teha.

Lihastrenn (sh BodyPump)

Lihased said sellel aastal tööd küll: tervelt 124 tundi, BodyPump moodustas sellest natuke üle 92 tunni (umbes 75%). BodyPumpi harrastasin ma rohkem kui rattasõitu ja ujumist kokku. Lisaks mahtus lihastrenni alla veel Jooks Jõud Venituse jõuosad ning mõned CrossFitti tunnid. Kõige rohkem lihastrenni sai üllatuslikult tehtud detsembris: 16 tundi. Kas ma olen aastaga tugevamaks saanud? Jah, kindlasti! Suvel küll kaotasin natuke tugevust, aga aasta lõpuks jaksan kätekõverdusi juba teha küll ning üldiselt näen kõige enam arengut just ülakehas. Saaks veel järgmisel aastal triitsepsi kätekõverdused ka tehtud – vot see oleks küll tore.

Kui kõik veel ülevaatlikult kokku võtta:

Kui rullimised ja kõndimised välja arvata, siis nö netoajas oli kõige aktiivsem märtsis, kui tegin 38 tundi trenni. Augusti “auk” on seletatav sellega, et võitlesin siis ületreenitusega. Üldiselt on aga pilt üpris ühtlane ja olen kogu aeg spordirajal püsinud.

Kui see netoaeg (ilma rulli ja kõndimiseta) tükkideks jagada, siis 37% ajast jooksin, 32% tõstsin kangi või oma keharaskust, 14% väntasin ratast, 6% ujusin ja 11% tegelesin millegi muuga: sügisest regulaarselt treeningpäevikusse ilmunud joogaga (aitäh, Kertu ja Indrek, et mu trenni meelitasite!), Zumba ja tantsuga, üksikutel kordadel jõudsin ka BodyAttacki, Pilatesesse, BodyCombatisse, GRITTI ning ronisin Tais mäkke ja käisin sukeldumas.

Ma ise olen küll nende numbrite üle uhke. 🙂 Eks järgmisel aastal pean siis veel tublim olema ja ennast ületama, sest just see paneb mu südame kiiremini põksuma. Do what you love and time will fly. Ja nagu näha, siis sporti ma tõesti armastan.

Jääda ainult numbreid lugema on aga päris igav. 😉 Seega mõtlesin sellel aastal need 365 päeva kokku võtta kuude kaupa: räägin natuke olulistest asjadest, mis igal kuul juhtus. Päris tore on niimoodi meenutada – aasta on olnud nii lühike, ent samas ka väga pikk ja sisutihe.

Jaanuar: Tai reis.

Veebruar: algab viimane semester bakalaureusetudengina, liitumine TYSKi jooksugrupiga, minu 22. sünnipäev.

Märts: virtuaaljooksude hooaja algus, blogi kolib uuele lehele ja saab uue nime.

Aprill: LCHFist loobumine ning uus elu süsivesikutega, Parkmetsa jooksu 7 km isiklik rekord, ühistreening Elvas ja suure säärevigastuse algus.

Mai: vigastusest paranemine, 10 km rekord Tartu Jooksumaratonil, põrgulik Olümpiajooks, minu ellu saabub maanteeratas, viimased pingutused bakakraadi nimel, magistrisse kindlalt sisse saamine, Elari BodyPumpi litsentsi filmimised 😀

Juuni: blogi muutub eestikeelseks, Tartu Rattaralli kerged 70 km, põrgulik lõputöö kaitsmine, minu esimene poolmaraton Narvas, lõputöö hinde apelleerimine ja emotsioonide karussell, #100blogipäeva algus, ülikooli lõpetamine.

Logo: Heidi Tarkpea

Juuli: AEGEE suveülikool, pulsikell, minu esimene triatlon (ja veel koos Heidiga 🙂 ), Saksamaa võidab jalgpalli MMi (ootasin 10 aastat!), terviseblogijate kokkutulek, kuumalaine, remont ja ületreenitus.

August: nädalane reis Elariga Heidi juurde Saksamaale, ülilahe Ööjooksu poolmaraton, raske Tartu Suvejooks.

September: koolitee algus magistrandina, mõnus päev Pühajärve Maratonil, SEB Tallinna Maratoni poolmaratonil uus isiklik rekord, vigastus labajalas, #100blogipäeva lõpp.

Oktoober: esimesed eksamid uuel õppekaval, Tartu Linnamaratoni ränkraske poolmaraton ja väike emotsionaalne jooksukriis.

November: TriSmile ühistreening, Novembrijooksul 5 km isiklik rekord, superäge pühapäevane jooksumatk talvisel Otepääl.

Detsember: kibekiire ja edukas kooliaeg, jõulupeod, pühade eritrennid, 22 minutit seina ääres istumist, jõulud kodus, Pekist Priiks 48 km jooksumatk, aastavahetus.

Kokkuvõttes võib uhkusega öelda, et oli mu elu tegusaim aasta, mis igaveseks meelde jääb. Õppisin enda kohta sellel aastal väga palju. Nüüd võin kindel olla, et kui midagi endale tõeliselt eesmärgiks sean, leian ma piisavalt (tahte)jõudu, et mis iganes asi ära teha. Takistused teel on ületamiseks. Tee eduni ei kulge kunagi otse: tuleb läbida igasuguseid kurve, mägesid ja jõgesid ning vahel lülitada sisse tagurpidi käik. Põhiline on sirge seljaga edasi astuda, võtta endaga teekonnale kaasa õiged inimesed ja nautida. Sama motoga astun edasi juba 2015. aastasse.

If you can dream it, you can do it!

Head aastavahetust, head uut ning näeme juba järgmises aastanumbris! Kes teab, mis seal meid kõiki veel ees ootab. 😉

Rubriik: Vigastused

Workout Week 19.–25.01.2015