Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid. 

Esmaspäeval käisin kodukohas BodyPumpis. Täitsa normaalne trenn oli. 🙂

Teisipäeval tegin enda jaoks midagi täiesti uut: võtsin YouTube’i lahti, otsisin natuke ja tegin joogahõngulise kergema lihastrenni selle video järgi. Higi võttis lahti küll, aga ega ma sajaga ei pingutanud. Kodus vaiba peal libisedes oli iseenesest päris imelik mõningaid harjutusi teha.

Kolmapäeval käisin emaga ujumas, bassein polnudki õnneks väga ülerahvastatud ning saime täitsa ilusti ühe raja peal kahekesi hakkama. Ujusin 250 m rinnuli, siis 1000 m järjest krooli ja veel 300 m rinnuli. Täitsa kenasti kulgesin edasi ja varem probleeme tekitanud vasak küünarnukk eriti tunda ei andnud. Jaanuaris olen päris korralikult ujumistrenne teha saanud ning seda lõbu jätkub veel kaheks nädalaks.

Neljapäeva hommik üllatas juba päris hea puhkeolekupulsiga: 49 bpm. Õhtul käisin BodyPumpis ja sörkisin vaikselt soojenduseks alla ka, seejuures pulss suutis juba esimest korda üle pika aja enam-vähem 150 juures olla. BodyPumpis kasutasin OK raskusi ja tundsin end hästi. Hakkan taastuma? 🙂

Reedel puhkasin.

Laupäeval tegin ühe pika jooksu. Ilm oli super: päike paistis, 0 kraadi, ainult paiguti kerge tuul. Sain ikka päris kergelt ennast riidesse panna. 🙂  Teed hakkasid vaikselt selle soojaga sulama ning kiilasjääst polnud enam märkigi. Panin üle poole aasta ka klapid kõrva ja kuulasin muusikat. Poolteist tundi nautisin selget päikesepaistet, mida mitu nädalat näha olnud pole. Kulgesin oma tempos, pulss oli peaaegu normaalne (keskmine: 153 bpm) ning päris hea oli olla.

Natuke tegi meelt mustaks see, et pidin oma plaani põlvevalu tõttu ringi tegema. Kolmanda km alguses pärast üht suurt tõusu ja langust hakkas mul põlv nii valutama, et mõtlesin ots ringi pöörata ja koju tagasi minna. Esimest korda tundsin seda eelmisel laupäeval Haanjas ja see viga pole veel üle läinud. Tegin siis plaani nii ringi, et valisin teed, mis olid lauged. Igaks juhuks pöörasin enne ettenähtud kohta juba kodu poole. Otsustasin, et kui valu üle ei lähe, siis saan teha lühikese ringi. Õnneks valu möödus (või nii ma arvasin…) ning siis jooksin veel suvalisi teid mööda, kuniks 90 minutit täis sai. Lõpp läks kuidagi eriti heaks ja kiireks puhta asfaldi peal. Tore oli joosta. 🙂

Kahjuks pean siiski tõdema, et mu põlvega ei ole kõik korras. 😦 Õhtul andis põlv ka niisama pikutades tunda, kõndimisest rääkimata. Ma kohe ei teagi, mida ma nüüd ette võtma pean. Kahtlustan, et mitte liigeses pole probleem, vaid mingites kõõlustes-sidemetes. Mul pole siin vahurulli ka, millega lihashooldust teha – ei tule just kasuks! Eriti vaimselt annab see korraliku löögi, kui juba hakkasin ühest veast lahti saama ning nüüd on platsis järgmine. “Tore” algus aastale, mil tahan maratoni joosta…

Pühapäeval ehk täna käisin ujumas, aga see oli üks suur feil, sest mu põlv andis igas stiilis tunda. Lõpuks leiutasin mingi oma ujumisstiili ja hulpisin kokku 1300 meetrit. Pärast ujumist polnud aga põlvel enam midagi viga ning jalutades ei tundnud ma enam valu. Mis toimub?! 

---

Kokkuvõttes: 9 h 21 min (neto: 6 h 20 min)

Täiesti irooniline nädal: võtan puhkust, teen tunduvalt vähem trenni, jooksurajale peaaegu ei satugi ning siis tabab mind ka juba esimestel kilomeetritel valu. Tugev valu, mis tuletab ennast veel pärast trenni ning järgmisel päevalgi meelde. Loomulikult ei ole ma selle nädala üldsegi rahul. 😦

Praegu ütleb kõhutunne, et igasugused jooksuringid tuleb ära jätta. Ma ei julge sellise põlvega joosta. Siin pole mul spordiklubi ning ainsad võimalused peale jooksmise ongi 2 korda nädalas BodyPump ning piiramatus koguses ujumist (mis samuti ei olnud valuvaba). Istungi kodus ja ei tee mitte midagi? Mis elu see on… Praegu pean lihtsalt võtma asju päev päeva kaupa. Aga mis sellel põlvel siis ikkagi viga on – seda tahaks küll teada.