2×365 päeva uut elu

Täpselt 2 aastat tagasi otsustasin ma katsetada LCHFi lootuses, et äkki suudan ma paar kilo alla võtta. Ma ei osanud siis veel isegi ette kujutada, kui elumuutva otsuse ma vastu võtan. Tahtsin lihtsalt midagi katsetada, sest kaotada polnud ju midagi, peale kehakaalu otseloomulikult. Ma ei uskunud vist isegi, et kogu sellest asjast saab pikas perspektiivis elustiilimuutus. Pigem arvasin, et proovin selle uue kaalulangetusmeetodi ära ning kui see mulle jälle ei sobi, siis lähen tagasi oma vanade harjumuste juurde. Ma isegi ei korraldanud endale mingit “hüvasti hea söök” õhtut enne LCHFiga alustamist. Kaalulangetaja teab, millest ma räägin: enne uut dieeti tuleb ju vanu asju sajaga nautida. XD Lihtsalt ühel laupäeval tegin ma oma toiduvarud süsivesikutest puhtaks ning alustasin.

Mul polnud aimugi, et ma ei söö enam VÄGA kaua ühtegi teraviljatoodet, mida ma üle kõige armasta(si)n. Mul polnud aimugi, et möödub 2 vastlapäeva ühegi vahukoorekuklita. Mul polnud aimugi, et see meetod aitab mul jõuda normaalkaalu ning kaotada umbes 20 kg. Mul polnud aimugi, et normaalkaalu jõudmine on väga oluline tegur teekonnal spordiarmastuseni. Mul polnud aimugi, et mulle (või ühelegi teisele inimesele) päriselt võiks kunagi meeldida treenimine ning et ühel päeval mind ei huvita, mitu kalorit ma sellega kaotasin. Mul polnud aimugi, et vaid mõni päev enne LCHFiga alustamist ostetud TYSKi trennikaarti jäängi ma veel aastateks kasutama. Mul polnud aimugi, kui palju häid inimesi on võimalik leida spordiklubist. Mul polnud aimugi, et mu keha on suuteline jooksma poolmaratone ja läbima triatlone. Mul polnud aimugi, et kahe aasta pärast on mul selge eesmärk vabatahtlikult joosta ühekorraga 42 195 meetrit (või in fact, üldse kunagi kokku 42 kilomeetrit). Mul polnud aimugi, et ma hakkan kunagi sellest blogima, kuidas ma söön ja trenni teen.

Samas polnud mul aimugi, et esimesed kolm kuud vähendatud süsivesikutega elu on jäämäe ilus tipp. Mul polnud aimugi, et see meetod, mis siis tundus kord lihtne, kerge ja hea, võib mulle pool aastat hiljem tohutut peavalu põhjustada. Mul polnud aimugi, et ma satun isegi normaalkaalulisena oma keha ja mina-pildiga pahuksisse. Mul polnud aimugi, et kaalu langetades võin ma oma peas asjad sassi ajada. 

2 aastat tagasi polnud mul nendest ja veel väga paljudest asjadest mitte mingit aimdust. Null!

See teekond ei ole alati olnud lihtne. On olnud halba, kuid kordades enam head ja väga väga VÄGA head ning lausa suurepärast. Olgugi, et tagantjärele vaadates polnud nii radikaalne toitumismuutus võib-olla mõistlik, olen ma ikkagi tänulik, et see toimus. Ma pole kindel, kas ma oleks jõudnud siia, kus ma praegu olen, kui ma poleks neid esimesi kriitilisi 13 kg nii kiiresti (loe: 12 nädalaga) oma kehalt suhteliselt kergelt maha raputanud… Ma kardan, et seda kaalu aeglaselt langetades oleksin ma poolel teel loobunud. Tulemused motiveerisid mind edasi töötama. LCHFiga ma ei loobunud ja selle eest olen ma tänulik. Olgugi, et järgnes palju halba, olen ma siiski tänulik. 🙂

Inimesel, kes tahab samuti kaalu langetada ja/või oma elustiili tervislikumaks muuta, ei soovitaks ma ilmselt niimoodi pea ees tundmatusse vette hüpata, nagu mina seda tegin. Oleks parem enne teha palju eeltööd, konsulteerida spetsialistidega (arstid, treenerid, toitumisnõustajad, psühholoogid ja muud haritud paberitega nõuandjad) ning siis välja mõelda plaan. Plaan, mis on mõistlik ja jätkusuutlik. 

Mina nii ei teinud. Ma lihtsalt sukeldusin silmad kinni. Mul vedas. Või noh, vähemalt alguses ei löönud ma pead ära, kuid hiljem olen peadpidi vastu seina jooksnud küll ja veel. Eks olete isegi seda blogi siin lugenud ja pead vangutades mõelnud, et mida ta teeb. 🙂 Tagantjärele kas või Food Friday toidupäevikuid lugedes tuleb mul endalgi vahel hirm peale… Vigadest õpitakse.  

Aga ikkagi: risk tasus seda ära. Ma olen 100% õnnelikum kui 2 aastat tagasi ja see on see, mis loeb. 

the journey of a 1000 miles begins with a single step

Vahel öeldakse: just go for it! Või Nike ütleb: just do it! Nende jutus on iva sees, sest vahel võib see üks julge samm muuta kogu su elu. 

365 päeva: minu põnev 2014. aasta

… ja käes ongi selle aasta viimane päev. On aeg veelkord oma 2014. aasta tegemised üle vaadata ja läbi analüüsida. Eesmärkide saavutamisest või mitte saavutamisest olen juba rääkinud, aga spordiaasta statistika jäin veel võlgu. Kohe saab see viga parandatud. 🙂

  • Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 537 h 33 min
  • Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 390 h ja 14 min
  • Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 1 h ja 4 min
  • Kõndisin 69 tundi
  • Rullisin 78 tundi ja 22 minutit (hull!)

Võtan siis lühidalt olulisema “päristrennidest” kokku.

Jooks

jooks2014
Kõik graafikud sportlyzer.com treeningpäeviku kaudu.

Kõige rohkem tegelesin aasta vältel jooksmisega: aastaga jooksin treeningutel ja võistlustel läbi 1175,57 kilomeetrit (eelmisel aastal: 447 km), kokku kulus selleks peaaegu 145 tundi (eelmisel aastal: 58 h 20 min). Kõige rohkem jooksin aprillis (144 km ja 17 tundi), kõige vähem jaanuaris (28 km ja 3,5 tundi). Jaanuaris olin 3 nädalat Tai reisil ja seal trenni ei teinud. Mais ja septembris kilometraažid kahanesid, sest olin vigastatud. Keskmiselt jooksin kuus 98 kilomeetrit. Osalesin 14 jooksuvõistlusel ning murdusid kõik eelmise aasta rekordid. Pikim korraga läbitud distants olid poolmaratonid (kui kõnd-jooks arvesse läheb, siis Pekist Priiks 48 km). Oli edukas jooksuaasta! 🙂

Ratas

ratas2014

Rattasõiduga ei tegelnud ma üldsegi pidevalt: sõitsin valdavalt kevad-suvisel perioodil aprillist kuni septembrini, ülejäänud kuudel on seis üpris nutune. Mais väntasin vigastusega kimpus olles omajagu aega ka siserattal, aga enamik distantsi olen siiski sõitnud oma Ida-Virumaa teedel. Osalesin ka Tartu Rattarallil ja ühel triatlonil. Kokku sõitsin maha 1278 km (2013: 334 km) ja 55 tundi (2013: 21 h). Kõige aktiivsem olin mais (362 km). Üldiselt võib öelda, et sellel aastal uue maanteeratta tulekuga olen avastanud, et rattasõit on mulle täitsa meelepärane tegevus ja ma isegi igatsen juba oma pankrannikuringi.

Ujumine

ujumine2014

Ujumisega puudus mul igasugune järjepidevus ja see paistis ka välja tulemustest: palju kiiremaks pole ma saanud, aga natuke siiski. Triatlonil ära ei uppunud, seega mission accomplished. 😀  Suvel on mu kohalik ujula kinni ja sellepärast on pilt seal päris armetu. Tartus olles ma Auras ujumas käia ei raatsi (hind on mulle krõbe) ja seega on ujumistrennide arv otseses põhjuslikus seoses päriskodu külastamiste arvuga (kus ujulapilet maksab 1,5€ kord –> odav!). Kokku ujusin 49,4 km (2013: 18 km) ja 24 h 11 min (2013: 9 h). Parim kuu oli märts: 4 tundi ja 8,2 km. Kuigi mul on triatlon plaanis ka 2015. aastal, siis loodan oma praeguste oskustega hakkama saada, mingil määral võimaluse järgi ikka basseini külastada ja suvel rohkem avavees trenni teha. 

Lihastrenn (sh BodyPump)

lihas2014

Lihased said sellel aastal tööd küll: tervelt 124 tundi, BodyPump moodustas sellest natuke üle 92 tunni (umbes 75%). BodyPumpi harrastasin ma rohkem kui rattasõitu ja ujumist kokku. Lisaks mahtus lihastrenni alla veel Jooks Jõud Venituse jõuosad ning mõned CrossFitti tunnid. Kõige rohkem lihastrenni sai üllatuslikult tehtud detsembris: 16 tundi. Kas ma olen aastaga tugevamaks saanud? Jah, kindlasti! Suvel küll kaotasin natuke tugevust, aga aasta lõpuks jaksan kätekõverdusi juba teha küll ning üldiselt näen kõige enam arengut just ülakehas. Saaks veel järgmisel aastal triitsepsi kätekõverdused ka tehtud – vot see oleks küll tore. 

Kui kõik veel ülevaatlikult kokku võtta:

stat14

Kui rullimised ja kõndimised välja arvata, siis nö netoajas oli kõige aktiivsem märtsis, kui tegin 38 tundi trenni. Augusti “auk” on seletatav sellega, et võitlesin siis ületreenitusega. Üldiselt on aga pilt üpris ühtlane ja olen kogu aeg spordirajal püsinud. 

Kui see netoaeg (ilma rulli ja kõndimiseta) tükkideks jagada, siis 37% ajast jooksin, 32% tõstsin kangi või oma keharaskust, 14% väntasin ratast, 6% ujusin ja 11% tegelesin millegi muuga: sügisest regulaarselt treeningpäevikusse ilmunud joogaga (aitäh, Kertu ja Indrek, et mu trenni meelitasite!), Zumba ja tantsuga, üksikutel kordadel jõudsin ka BodyAttacki, Pilatesesse, BodyCombatisse, GRITTI ning ronisin Tais mäkke ja käisin sukeldumas.

Ma ise olen küll nende numbrite üle uhke. 🙂 Eks järgmisel aastal pean siis veel tublim olema ja ennast ületama, sest just see paneb mu südame kiiremini põksuma. Do what you love and time will fly. Ja nagu näha, siis sporti ma tõesti armastan.


Jääda ainult numbreid lugema on aga päris igav. 😉 Seega mõtlesin sellel aastal need 365 päeva kokku võtta kuude kaupa: räägin natuke olulistest asjadest, mis igal kuul juhtus. Päris tore on niimoodi meenutada – aasta on olnud nii lühike, ent samas ka väga pikk ja sisutihe.

Jaanuar: Tai reis.

Tai

Veebruar: algab viimane semester bakalaureusetudengina, liitumine TYSKi jooksugrupiga, minu 22. sünnipäev.

Märts: virtuaaljooksude hooaja algus, blogi kolib uuele lehele ja saab uue nime.

Aprill: LCHFist loobumine ning uus elu süsivesikutega, Parkmetsa jooksu 7 km isiklik rekord, ühistreening Elvas ja suure säärevigastuse algus.

IMG_2206

Mai: vigastusest paranemine, 10 km rekord Tartu Jooksumaratonil, põrgulik Olümpiajooks, minu ellu saabub maanteeratas, viimased pingutused bakakraadi nimel, magistrisse kindlalt sisse saamine, Elari BodyPumpi litsentsi filmimised 😀

Foto: Kayvo Kroon
Foto: Kayvo Kroon

Juuni: blogi muutub eestikeelseks, Tartu Rattaralli kerged 70 km, põrgulik lõputöö kaitsmine, minu esimene poolmaraton Narvas, lõputöö hinde apelleerimine ja emotsioonide karussell, #100blogipäeva algus, ülikooli lõpetamine.

Logo: Heidi Tarkpea
Logo: Heidi Tarkpea

Juuli: AEGEE suveülikool, pulsikell, minu esimene triatlon (ja veel koos Heidiga 🙂 ), Saksamaa võidab jalgpalli MMi (ootasin 10 aastat!), terviseblogijate kokkutulek, kuumalaine, remont ja ületreenitus.

August: nädalane reis Elariga Heidi juurde Saksamaale, ülilahe Ööjooksu poolmaraton, raske Tartu Suvejooks.

Foto: I. Avaste
Foto: I. Avaste

September: koolitee algus magistrandina, mõnus päev Pühajärve Maratonil, SEB Tallinna Maratoni poolmaratonil uus isiklik rekord, vigastus labajalas, #100blogipäeva lõpp.

Foto:
Foto: K. Jahilo

Oktoober: esimesed eksamid uuel õppekaval, Tartu Linnamaratoni ränkraske poolmaraton ja väike emotsionaalne jooksukriis.

Foto: P. Pokk (Sportfoto)
Foto: P. Pokk (Sportfoto)

November: TriSmile ühistreening, Novembrijooksul 5 km isiklik rekord, superäge pühapäevane jooksumatk talvisel Otepääl.

Detsember: kibekiire ja edukas kooliaeg, jõulupeod, pühade eritrennid, 22 minutit seina ääres istumist, jõulud kodus, Pekist Priiks 48 km jooksumatk, aastavahetus.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Kokkuvõttes võib uhkusega öelda, et oli mu elu tegusaim aasta, mis igaveseks meelde jääb. Õppisin enda kohta sellel aastal väga palju. Nüüd võin kindel olla, et kui midagi endale tõeliselt eesmärgiks sean, leian ma piisavalt (tahte)jõudu, et mis iganes asi ära teha. Takistused teel on ületamiseks. Tee eduni ei kulge kunagi otse: tuleb läbida igasuguseid kurve, mägesid ja jõgesid ning vahel lülitada sisse tagurpidi käik. Põhiline on sirge seljaga edasi astuda, võtta endaga teekonnale kaasa õiged inimesed ja nautida. Sama motoga astun edasi juba 2015. aastasse.

If you can dream it, you can do it!

Head aastavahetust, head uut ning näeme juba järgmises aastanumbris! Kes teab, mis seal meid kõiki veel ees ootab. 😉