#100blogipäeva 97/100 – Korduma Kippuvad Küsimused

Viimati uuendatud: 17.10.17

Mõtlesin täna teha Korduma Kippuvate Küsimuste postituse, äkki teeb mõnele (uuele) lugejale asjad natuke selgemaks. Kui sul on veel küsimusi, siis tulista kommentaaridesse või vaata Q&A postitusi (1 & 2). NB! Postitus uueneb aja vältel pidevalt. 🙂


Kaal & Toitumine

  • Kui pikk sa oled?

167–168 cm. Kogu aeg teadsin, et olen 167 cm pikk, aga spordiarstil mõõdeti viimati mu pikkuseks 168 cm. Võta siis kinni.

  • Mitu kilo sa LCHFiga maha võtsid ja kui kiiresti?

LCHFiga kaotasin kokku 20 kg, aga võtsin u 5 kilo enne LCHFi lõpetamist erinevate probleemide tõttu juurde tagasi. Esimesed 13 kg kaotasin 3 kuu jooksul, järgmised 7 kg kadusid väga vaevaliselt 8 kuu jooksul. Enne LCHFi lõpetamist võtsin u 5 kg juurde tagasi. Rohkem saad lugeda TOITUMISE lehelt.

  • Mitu kilo sa pärast uuesti süsivesikuid sööma hakates ehk pärast LCHFi lõpetamist juurde oled võtnud?

0 kg. Lõpetasin LCHFi 3. aprillil 2014.

  • Mis oli sinu maksimumkaal?

85,5 kg (2013. aasta jaanuaris). Minu kaalulugu on kättesaadav SIIN.

Kõige suuremas kaalus (vasakul, jaanuar 2013), kõige väiksemas kaalus (detsember 2013) ja bakalaureuse lõpupäeval (juuni 2014)

  • Mitu kalorit sa päevas sööd? Millega sa oma kaloritarbimist jälgid?

Ma ei loe enam kaloreid, makrotoitaineid või muud taolist. Üritan süüa võimalikult intuitiivselt. Menüüsid võid näha Food Friday sarjast, kus avaldan peaaegu igal reedel oma ühe päeva toidupäeviku. Varem kasutasin kalorite jms jälgimiseks ShapeUp Clubi (nüüd on selle nimi Lifesum).

Trenn & Jooksmine

  • Kui palju sa trenni teed?

Treeningtundide arv nädalas on väga erinev, ulatudes 5 tunnist kuni 10 tunnini, koos lihashoolduse ja kõndimisega võib see number ka suurem olla. Trennide kestus, maht ja intensiivsus oleneb parajasti sellest, mis on trennide eesmärk: valmistuda jooksuvõistluseks, puhata enne võistlust või taastuda pärast võistlust. Jooksuhooaja välisel ajal teen trenni selle järgi, kuidas tuju ja enesetunne ütlevad. Minu trenninädalate kokkuvõtted ilmuvad Workout Week sarjas igal pühapäeval.

  • Missugust trenni sa teed?

Minu põhiala on jooksmine, tegelen ka ujumise ja rattasõiduga ning rühmfitnessiga, eelkõige BodyPumpiga. Minu harrastatavaid või kunagi harrastatud alasid saad vaadata TRENNI lehelt.

  • Mis pulsikella sa kasutad? Milliseid spordirakendusi sa kasutad?

Kasutan Garmin 310XT 735XT kella, mis on veekindel ja sobib nii triatloni, jooksu, ujumise, rattasõidu kui ka muude alade (sh rühmfitnessi) harrastamiseks. Varem kasutasin kogu aeg RunKeeperi rakendust, natuke ka Endomondot. Eelistan pulsikella, aga kui peab valima mobiilirakenduse, siis RunKeeper meeldis mulle rohkem kui Endomondo. Sammulugejana olen kasutanud rakendust Moves.

  • Mis on sinu jooksu x-km distantsi isiklik rekord?

Võistluste tulemusi ja kokkuvõtteid saad vaadata TULEMUSTE lehelt.

Foto: K. Jahilo, sportfoto.ee

  • Kui kaua sa jooksmisega tegelenud oled?

Aktiivselt alates 2013. aasta mai lõpust.

  • Kuhu peab jalg joostes maanduma? Missugune on õige jooksutehnika?

Lühike vastus: ära maandu kannale. Pikemalt saad jooksutehnikast lugeda SIIN ja SIIN, üks kasulik videolink on SIIN.

  • Milliseid vigastusi oled joostes saanud?

Läbi aegade alates lapsepõlvest on mul probleeme olnud istmikunärvi ja pirnlihase valuga, luuümbrisepõletikuga, reie tagalihase ülevenitusega, sääre ja põlve sisekülje valudega, hüppeliigestega, vasaku labatallaga.

  • Kes on Maris? 🙂

Maris Tamm on minu jooksu- ja BodyPumpi treener ja sõber, kes mulle igati nõu ja jõuga abiks on.

Muu

  • Millega sa tegeled?

Õpin täiskoormusega Tartu Ülikoolis magistrantuuris matemaatilist majandusteadust. Töötan Tartu Ülikoolis peaspetsialist-analüütikuna, vean oma fotograafiaga tegelevat ettevõtet ja vahel annan ülikoolis õppejõuna praktikume.

  • Kust sa pärit oled?

Olen pärit Ida-Virumaalt Kohtla-Järve lähedalt, praegu elan Tartus.

  • Millised on sinu lemmikblogid?

Blogid, mida ma loen, on nähtavad SIIN.

  • Millise kaameraga valmivad siin blogis esinevad pildid?

Foto: E. Kõivik. Töötlus: M. Partei

Kui tegu pole võõrastest allikatest viidatud piltidega, siis minu pildid sünnivad kas minu iPhone’i või Nikon D750-ga (objektiividena Nikkor 80–200 mm või Tamron 24–70 mm), varem Nikon D60-ga (18-55 mm kit objektiivi või 35 mm objektiiviga). Kollaaže teen telefonis PhotoFrame rakendusega ja arvutis interneti kaudu fotor.com leheküljel.


AEGUNUD. PS. Kuna hiljuti oli mu EQUA 6 kuu sünnipäev (täpselt pool aastat tagasi tellisin neilt 2 plastpudelit), saatis EQUA mulle 15% sooduskoodi, et saaksin mõne pudeli soodushinnaga osta oma perele või sõpradele. Kes soovib, võib seda kasutada. Kood kehtib ainult myequa.com lehel. Mina selle koodi kasutamisest mitte mingisugust kasu ei saa, ei esemelist ega rahalist. 🙂 Lihtsalt mõtlesin jagada, kui keegi soovib neilt tellida. Kood on järgmine: Margit_cepkdxqe

#100blogipäeva 65/100 – kuidas ma paksuks läksin? (eestikeelne versioon)

Kuna eile postitas Heidi väga inspireeriva ja ausa loo oma kaalulangetus-, tervise- ja sporditeekonnast, siis meenus mulle, et mina avaldasin oma loo siinsamas blogis umbes aasta tagasi inglise keeles, kuna blogi oli siis selles keeles. Sellest ajast alates on aga juhtunud omajagu arenguid ja lisaks tahaksid võib-olla ka eestikeelsed lugejad mu looga tutvuda. Esimene osa on otsetõlge sellest postitusest, lisatud on pilte lapsepõlvest, lõpp viimase aasta kohta on kokkuvõte mu toitumise lehest.


Igal (kunagisel) kaalulangetajal on oma lugu. Lugu sellest, kuidas nad paksuks läksid, mida nad valesti tegid ja mida nad õigesti ei teinud. Nüüd jagan mina oma lugu teiega.

Varajane lapsepõlv (1992–1999)

Minu mälestustes alates teadliku elu algusest seisab selgelt, kuidas olin alati “suurem” kui teised omavanused lapsed. Tegelikult vaadates ja uurides vanu fotosid, kus olen 3–5 aastat vana, saan ma aru, et see ei olnud üldse tõsi. Praegu ütleks ma küll, et 5-aastase tüdruku kohta täiesti normaalses kaalus ja suuruses. Mis pani mind mõtlema, et ma olen (liiga) “suur”? Ilmselt see, et lapsed, kellega ma koos mängisin ja aega veetsid, kutsusid mind aeg-ajalt paksuks, koledaks, suureks jne. Sõpradeks ma neid naabrilapsi küll ei nimeta. Nemad arvasid, et ma olen paks, kuna nad ise olid kõik väga pikad ja saledad ja mina olin lihtsalt normaalne. Aga jumal küll – ma polnud ülekaalus! Aeg-ajalt lasin ma end sellel kõigel häirida, olin kurb ja nutsin. Enamasti aga lihtsalt ei mänginud nendega ja olin omaette või koos vennaga. Kiusajad rikkusid mu enesekindlust juba noorest east alates.

Pole kindel, aga äkki ca 1995–1996? 

Ca 1997. Seda väikest tüdrukut hüüti paksuks…

Kooliaja algus (1999–2005)

Olin 7-aastane, kui kooli läksin. Sellega muutus palju, tulid uued norijad ja kiusajad. Ma ise küll ei ütleks, et ma siis juba paks või ülekaalus olin, kahjuks olin aga suurem ja pikem kui teised klassikaaslased. Minu klassivennad olid eriti julmad ja mind kutsuti tihti paksuks ja koledaks (teiste koledate sõimusõnade seas…). Mäletan selgelt neid kaalumis- ja mõõtmispäevi koolis. Medõde mõõtis pikkust ja kaalus kõiki õpilasi. Ta ütles mulle mitu korda otse, et ma olen PAKS. Ma ei olnud sellel ajal paks, aga ka mitte pulkpeenike. Ma lihtsalt arenesin teistest kiiremini, juba 10-aastaselt hakkas mu keha võtma naiselikku vormi. Enne teismeiga võtsin ma ilmselt kaalu juurde, sest 12/13-aastasena olin ma selges ülekaalus.

4. klassi lõpus aastal 2003. 11-aastane

Koduaias 2004. 12-aastane ja vist peaaegu 70 kg

Teismeiga (2005–2011)

Teismelise aastad oli aeg dieetideks, kaalulangetuseks ja kaalutõusudeks. 13-aastasena olin ma 162 cm pikk ja kaalusin 72 kg. Piinlik: KMI=27,4 ja ilmselge ülekaal. Peab aga arvestama asjaolu, et ma oli väga noor ja arenemas. Seega on vägagi vaieldav, kas oleksin pidanud hakkama nii noorelt oma kehaga eksperimenteerima. Aga nii ma otsustasin. Mu ema liitus Kaalulangetajatega (mäletate veel neid?) ja mina hakkasin ka punkte lugema. Kaalulangetajate-ajal hakkasin emaga koos 2 korda nädalas ujumas käima ja osalesin kõigis kehalise kasvatuse tundides. Umbes 6 kuu jooksul kaotasin 8 kg ja nägin täitsa OK välja (kaal: 64 kg). Aga: ma siiski arvasin, et olen paks.

Hiiumaal 2005. Pärast esimest kaalulangetamist 13-aastasena. (64 kg)

Kuidagi tulid vanad harjumused siiski tagasi ja kaal lisandus ajapikku. Sellest ajast alates hakkas pidev võitlus iseendaga. Kaalu kaotamine, juurde võtmine… Treenimine ja püüd olla “tervislik”. Ma proovisin natuke Atkinsit, elimineerisin suhkru ja nisu, vahepeal lugesin jälle Kaalukate punkte… Ma proovisin peaaegu kõike.

2007. aastal, 8. klassi lõpuks 15-aastasena, langetasin ma jälle kaalu, tegin trenni (jõusaalis) ja kaalusin lõpuks 68 kg ja olin 167 cm pikk. Sarnases kaalus ja pikkuses nagu praegu. Ma ise ka uskusin, et olen kena ja sain isegi vahel komplimente.

Suvi 2007 (68 kg)

9. klassi lõpuks 2008. aastal (olin 16) kaalusin jälle 72 kg. Pärast seda tuli 10. klassis millegipärast (ma siiani ei kujuta ette, miks) suur kaalutõus ja võtsin juurde 7 kg. Gümnaasiumi lõpus 2011. aastal 19-aastasena kaalusin 79 kg. 12. klassi ja ülikooli alustamise vahelisel ajal otsustasin end jälle kätte võtta, hakkasin natuke jooksmas käima ja jälgisin (loe: piirasin) oma toitumist. Kahjuks sain vigastuse ja jooksmise pidin pärast 2 nädalat pooleli jätma, aga toitumisega tegelesin jätkuvalt. Kaotasin umbes 3–4 kg. Algas ülikool.

Viinis. Juuli 2008 (72 kg)

Türgis 2009 (79 kg) 

Ülikooli algus (2011–2013)

Gümnaasiumi lõpp. Juuni 2011. (79 kg)

Ülikooli alguses kaalusin ma umbes 75 kg. Tartus ei teinud ma üldse trenni, ainult kõndisin päris palju. Mu toitumisharjumused muutusid, ma hakkasin jälle šokolaadi, riisi ja pastat sööma. Mu põhieesmärk oli elada võimalikult väikse eelarvega (vaene tudeng!) ja seetõttu hakkasin sööma riisi, makarone, kartuleid, natuke odavat hakkliha, pudruhelbeid jne. Hommikuti sõin putru koduse moosiga. Toit oli kõrge süsivesikusisaldusega, madala valgusisaldusega ja üpriski keskmiselt rasvane. Aga kuidagimoodi, ma tõesti ei tea, KUIDAS, kadus kaal mu kehalt esimese semestri vältel. Enne 2011. aasta jõule kaalusin jälle 72 kg (justkui maagiline number).

Siis hakkas kaal jälle kogunema. 😦 2012. aasta suvel kaalusin 79 kg. Jõuludeks olin juba 80–81 kg piirimail. Oma viimased 5 kg võtsin juurde talvevaheajal 2013. aasta jaanuaris. Muudkui sõin ja õgisin tuhandeid kaloreid. Veebruari keskpaigaks kaalusin 85,5 kg. 

Horvaatias. August 2012 (79 kg)

LCHF (2013–2014)

Minu “klikk” juhtus siis, kui hakkasin TYSKis trennis käima 2013. aasta veebruari teisel nädalal umbes üks nädal enne LCHF-iga alustamist. Ma tahtsin spordiklubisse minna, kuna mu sõbranna ja Zumba-treener Triin oli mind vedanud 3 oma Zumba-tundi ja see meeldis mulle. TYSKis nägin ma end üle pika aja täispikast peeglist. (Kodus ja ühikas mul selline asi kahjuks puudub). Ma olin enda peale nii vihane, ma olin lihtsalt suur ja paks. RASVUNUD. Kõik mu riided olid väga kitsaks jäänud ja mul oli ebamugav istuda, sest rasvarullid mu kõhul surusid ja pressisid. Siis kuulis mu ema oma tuttavalt LCHF-ist ja algas mu uus low-carb (väheste süsivesikutega) elustiil.

Paar nädalat enne LCHF-iga alustamist. Peitsin oma rasva targalt. (85 kg)

Nagu paljud lugejad juba minu ajaloost teavad, olid esimesed 3 kuud LCHFi minu jaoks väga lihtsad, kerged ja loomulikud. 13 kg kadus nagu naksti ja elu oli lill. Tundsin end oma kehas hästi, tegin rühmatrenne ja hakkasin suve alguses jooksmisega tegelema. Minu kahjuks ei jäänud kõik nii. 2013. aasta suvel olin vahel ikka päris õnnetu, kui marju ja koduaia õunu süüa ei saanud. Vahel sõin, kuid tundsin end süüdi, et siiski süsivesikuid tarbin. Üldiselt ma aga ei “patustanud” ja suutsin oma kaalulangust natuke suurendada ja siis hoida.

Juuni 2013. (69 kg)

Kuna kaal jäi seisma ja ihaldatud 63 kg oli veel natuke maad eemal, siis võtsin asja “tõsiselt käsile”. Vähendasin kaloraaži jälle kuskile 1500, 1300 ja mingi hetk isegi 1200 kcal peale, ise samal ajal aktiivselt treenides. Tegin sõna otseses mõttes suuri lollusi, aga ise uskusin, et liigun oma eesmärkide poole. Muidugi mu kaal langes. 2013. aasta jõulude eel olin eesmärgist vaid 2,5 kg kaugusel ja olin kokkuvõttes kaotanud 20 kg. Aga millise hinnaga?

Jõulud 2013. (65 kg)

Jõulude ajal otsustasin “natuke” jõulutoite “proovida” ja kõik lõppes toiduorgias. Sõin kõike ja nii palju, et kõht tahtis lõhkeda. Tõesti sõna otseses mõttes kannatasin suuri valusid, sest magu oli niiiii täis topitud. 😦 Oh, sellest pole üldse lihtne rääkida. Kuni Tai reisini 2014. aasta alguses üritasin mõne nädala jooksul end kätte võtta, et kaotatud õgimiskilosid kaotada. Eks see õnnestus ka veidi, aga siiski oli mul VÄGA raske. Tais võtsin juurde ainult 1 kg ja sain aru, et mõistlikus koguses süsivesikuid süües need… ei teegi mind paksuks?!

Tais. Jaanuar 2014. (67 kg)

Reisile järgnes jube nädal, kui võtsin nädalaga juurde 3 (!!!) kg. Jälle emotsionaalne söömine, õgimine, söömisorgia. Olin enda peale nii vihane, et ma ei tööta oma eesmärkide kallal. Kaalusin 71 kg. 6 kg rohkem, kui enne jõule. Olin endas väga pettunud. Olin kurb, isegi masenduses ja segaduses. Tulid postitused “When easy becomes difficult” ja “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits”

Jõudsin murdepunktini.

Intuitiivne söömine (3.04.2014–…)

Olin omadega väga tuksis ja hakkasin otsima toitumisnõustajaid ja psühhiaatreid. Aga ma ei julgenud vastuvõtuaega broneerida ja minna. 😦 Pärast seda masendavat postitust “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits” kirjutas mulle Heidi. Võin käsi südamel öelda, et esiteks muutis mu elu esimest korda Triin, tänu kellele ma TYSKiga liitusin, ja teiseks muutis mu elu Heidi, tänu kellele ma leidsin e-raamatu “How To Have Your Cake and Skinny Jeans Too”. See oli revolutsioon. Intuitiivne söömine. Kahe päevaga sai raamat läbi loetud ja 3. aprillil (Triinu sünnipäeval) algas minu uus elu. Mäletan nii täpselt seda tunnet, kui pärast trenni lisasin kohupiimale 2 teelusikatäit suhkrut. Üle aasta polnud ma midagi sellist teinud. Samal nädalavahetusel sõin palju putru ja lisasin kodujuustule moosi ja tundsin end inimesena. Kas mul polnud mitte vähe vaja? 😀

Nüüdseks olen LCHF-ist eemal olnud ja söönud intuitiivselt umbes 4,5 kuud. Ma ei saa öelda, et alati on kõik super ja mul ei tule kunagi ette emotsionaalset söömist, ülesöömist, oma keha signaalide valesti tõlgendamist, aga asjad on niiiiiii palju paremad. Ma olen isegi natuke kergem kui aprilli alguses, kuid see polegi kõige olulisem. Oluline on see, et ma olen jälle õnnelik. Ma tunnen end jälle inimesena. Ma tean, et mu elustiil on jätkusuutlik. Mu suhe toiduga on normaliseerumas, ma teen aktiivselt trenni, töötan uute eesmärkide nimel ja läbin järjepanu spordivõistlusi.

Narva Energiajooksul esimest poolmaratoni läbimas. (68–69 kg)

Ning see teeb mind tõesti rõõmsaks. 🙂

Mida pean veel oluliseks mainida…

  • Ma ei läinud paksuks kiirtoidu tõttu. Minu kodukohas isegi polnud siis mingeid kiirtoidukohti.
  • Rämpstoit ja maiustused ei kuulunud minu põhimenüüsse. Pitsad, burgerid, krõpsud jms: sõin neid VÄGA harva, vahest 2 korda aastas. Šokolaadi tihemini, aga mitte iga nädal või iga päev.
  •  Ma lihtsalt sõin liiga palju! Liiga palju kodust toitu ja liiga vähe köögivilju. 
  • Mu pere armastab küpsetisi. Ema küpsetas (tegelikult siiani…) umbes 2 korda nädalas mingeid pirukaid, saiakesi jm nisujahust asju. Minu jaoks polnud probleem ära süüa 5 suurt kaneelirulli (või rohkem) põhitoidu juurde magustoiduks. Või 6 lihapirukat hommikusöögiks. Ma ei suutnud nisujahutoodetele vastu panna.
  • Mu ema, vanaemad ja ma ise oleme päris head kokad. Toit on alati väga väga maitsev. See korreleerub ülesöömisega.
  • Ma ei olnud kunagi spordisõber ja vältisin seda. Ma arvan, et ka sellel faktil oli oluline roll mu kaalutõusus.
  • Tihti sõin ja isegi õgisin sellepärast, et mul olid mured, pingeid või lihtsalt igav. Olin (olen?) emotsionaalne sööja.

Selline oli minu lugu.