#100blogipäeva 65/100 – kuidas ma paksuks läksin? (eestikeelne versioon)

Kuna eile postitas Heidi väga inspireeriva ja ausa loo oma kaalulangetus-, tervise- ja sporditeekonnast, siis meenus mulle, et mina avaldasin oma loo siinsamas blogis umbes aasta tagasi inglise keeles, kuna blogi oli siis selles keeles. Sellest ajast alates on aga juhtunud omajagu arenguid ja lisaks tahaksid võib-olla ka eestikeelsed lugejad mu looga tutvuda. Esimene osa on otsetõlge sellest postitusest, lisatud on pilte lapsepõlvest, lõpp viimase aasta kohta on kokkuvõte mu toitumise lehest.


Igal (kunagisel) kaalulangetajal on oma lugu. Lugu sellest, kuidas nad paksuks läksid, mida nad valesti tegid ja mida nad õigesti ei teinud. Nüüd jagan mina oma lugu teiega.

Varajane lapsepõlv (1992–1999)

Minu mälestustes alates teadliku elu algusest seisab selgelt, kuidas olin alati “suurem” kui teised omavanused lapsed. Tegelikult vaadates ja uurides vanu fotosid, kus olen 3–5 aastat vana, saan ma aru, et see ei olnud üldse tõsi. Praegu ütleks ma küll, et 5-aastase tüdruku kohta täiesti normaalses kaalus ja suuruses. Mis pani mind mõtlema, et ma olen (liiga) “suur”? Ilmselt see, et lapsed, kellega ma koos mängisin ja aega veetsid, kutsusid mind aeg-ajalt paksuks, koledaks, suureks jne. Sõpradeks ma neid naabrilapsi küll ei nimeta. Nemad arvasid, et ma olen paks, kuna nad ise olid kõik väga pikad ja saledad ja mina olin lihtsalt normaalne. Aga jumal küll – ma polnud ülekaalus! Aeg-ajalt lasin ma end sellel kõigel häirida, olin kurb ja nutsin. Enamasti aga lihtsalt ei mänginud nendega ja olin omaette või koos vennaga. Kiusajad rikkusid mu enesekindlust juba noorest east alates.

Pole kindel, aga äkki ca 1995–1996? 

Ca 1997. Seda väikest tüdrukut hüüti paksuks…

Kooliaja algus (1999–2005)

Olin 7-aastane, kui kooli läksin. Sellega muutus palju, tulid uued norijad ja kiusajad. Ma ise küll ei ütleks, et ma siis juba paks või ülekaalus olin, kahjuks olin aga suurem ja pikem kui teised klassikaaslased. Minu klassivennad olid eriti julmad ja mind kutsuti tihti paksuks ja koledaks (teiste koledate sõimusõnade seas…). Mäletan selgelt neid kaalumis- ja mõõtmispäevi koolis. Medõde mõõtis pikkust ja kaalus kõiki õpilasi. Ta ütles mulle mitu korda otse, et ma olen PAKS. Ma ei olnud sellel ajal paks, aga ka mitte pulkpeenike. Ma lihtsalt arenesin teistest kiiremini, juba 10-aastaselt hakkas mu keha võtma naiselikku vormi. Enne teismeiga võtsin ma ilmselt kaalu juurde, sest 12/13-aastasena olin ma selges ülekaalus.

4. klassi lõpus aastal 2003. 11-aastane

Koduaias 2004. 12-aastane ja vist peaaegu 70 kg

Teismeiga (2005–2011)

Teismelise aastad oli aeg dieetideks, kaalulangetuseks ja kaalutõusudeks. 13-aastasena olin ma 162 cm pikk ja kaalusin 72 kg. Piinlik: KMI=27,4 ja ilmselge ülekaal. Peab aga arvestama asjaolu, et ma oli väga noor ja arenemas. Seega on vägagi vaieldav, kas oleksin pidanud hakkama nii noorelt oma kehaga eksperimenteerima. Aga nii ma otsustasin. Mu ema liitus Kaalulangetajatega (mäletate veel neid?) ja mina hakkasin ka punkte lugema. Kaalulangetajate-ajal hakkasin emaga koos 2 korda nädalas ujumas käima ja osalesin kõigis kehalise kasvatuse tundides. Umbes 6 kuu jooksul kaotasin 8 kg ja nägin täitsa OK välja (kaal: 64 kg). Aga: ma siiski arvasin, et olen paks.

Hiiumaal 2005. Pärast esimest kaalulangetamist 13-aastasena. (64 kg)

Kuidagi tulid vanad harjumused siiski tagasi ja kaal lisandus ajapikku. Sellest ajast alates hakkas pidev võitlus iseendaga. Kaalu kaotamine, juurde võtmine… Treenimine ja püüd olla “tervislik”. Ma proovisin natuke Atkinsit, elimineerisin suhkru ja nisu, vahepeal lugesin jälle Kaalukate punkte… Ma proovisin peaaegu kõike.

2007. aastal, 8. klassi lõpuks 15-aastasena, langetasin ma jälle kaalu, tegin trenni (jõusaalis) ja kaalusin lõpuks 68 kg ja olin 167 cm pikk. Sarnases kaalus ja pikkuses nagu praegu. Ma ise ka uskusin, et olen kena ja sain isegi vahel komplimente.

Suvi 2007 (68 kg)

9. klassi lõpuks 2008. aastal (olin 16) kaalusin jälle 72 kg. Pärast seda tuli 10. klassis millegipärast (ma siiani ei kujuta ette, miks) suur kaalutõus ja võtsin juurde 7 kg. Gümnaasiumi lõpus 2011. aastal 19-aastasena kaalusin 79 kg. 12. klassi ja ülikooli alustamise vahelisel ajal otsustasin end jälle kätte võtta, hakkasin natuke jooksmas käima ja jälgisin (loe: piirasin) oma toitumist. Kahjuks sain vigastuse ja jooksmise pidin pärast 2 nädalat pooleli jätma, aga toitumisega tegelesin jätkuvalt. Kaotasin umbes 3–4 kg. Algas ülikool.

Viinis. Juuli 2008 (72 kg)

Türgis 2009 (79 kg) 

Ülikooli algus (2011–2013)

Gümnaasiumi lõpp. Juuni 2011. (79 kg)

Ülikooli alguses kaalusin ma umbes 75 kg. Tartus ei teinud ma üldse trenni, ainult kõndisin päris palju. Mu toitumisharjumused muutusid, ma hakkasin jälle šokolaadi, riisi ja pastat sööma. Mu põhieesmärk oli elada võimalikult väikse eelarvega (vaene tudeng!) ja seetõttu hakkasin sööma riisi, makarone, kartuleid, natuke odavat hakkliha, pudruhelbeid jne. Hommikuti sõin putru koduse moosiga. Toit oli kõrge süsivesikusisaldusega, madala valgusisaldusega ja üpriski keskmiselt rasvane. Aga kuidagimoodi, ma tõesti ei tea, KUIDAS, kadus kaal mu kehalt esimese semestri vältel. Enne 2011. aasta jõule kaalusin jälle 72 kg (justkui maagiline number).

Siis hakkas kaal jälle kogunema. 😦 2012. aasta suvel kaalusin 79 kg. Jõuludeks olin juba 80–81 kg piirimail. Oma viimased 5 kg võtsin juurde talvevaheajal 2013. aasta jaanuaris. Muudkui sõin ja õgisin tuhandeid kaloreid. Veebruari keskpaigaks kaalusin 85,5 kg. 

Horvaatias. August 2012 (79 kg)

LCHF (2013–2014)

Minu “klikk” juhtus siis, kui hakkasin TYSKis trennis käima 2013. aasta veebruari teisel nädalal umbes üks nädal enne LCHF-iga alustamist. Ma tahtsin spordiklubisse minna, kuna mu sõbranna ja Zumba-treener Triin oli mind vedanud 3 oma Zumba-tundi ja see meeldis mulle. TYSKis nägin ma end üle pika aja täispikast peeglist. (Kodus ja ühikas mul selline asi kahjuks puudub). Ma olin enda peale nii vihane, ma olin lihtsalt suur ja paks. RASVUNUD. Kõik mu riided olid väga kitsaks jäänud ja mul oli ebamugav istuda, sest rasvarullid mu kõhul surusid ja pressisid. Siis kuulis mu ema oma tuttavalt LCHF-ist ja algas mu uus low-carb (väheste süsivesikutega) elustiil.

Paar nädalat enne LCHF-iga alustamist. Peitsin oma rasva targalt. (85 kg)

Nagu paljud lugejad juba minu ajaloost teavad, olid esimesed 3 kuud LCHFi minu jaoks väga lihtsad, kerged ja loomulikud. 13 kg kadus nagu naksti ja elu oli lill. Tundsin end oma kehas hästi, tegin rühmatrenne ja hakkasin suve alguses jooksmisega tegelema. Minu kahjuks ei jäänud kõik nii. 2013. aasta suvel olin vahel ikka päris õnnetu, kui marju ja koduaia õunu süüa ei saanud. Vahel sõin, kuid tundsin end süüdi, et siiski süsivesikuid tarbin. Üldiselt ma aga ei “patustanud” ja suutsin oma kaalulangust natuke suurendada ja siis hoida.

Juuni 2013. (69 kg)

Kuna kaal jäi seisma ja ihaldatud 63 kg oli veel natuke maad eemal, siis võtsin asja “tõsiselt käsile”. Vähendasin kaloraaži jälle kuskile 1500, 1300 ja mingi hetk isegi 1200 kcal peale, ise samal ajal aktiivselt treenides. Tegin sõna otseses mõttes suuri lollusi, aga ise uskusin, et liigun oma eesmärkide poole. Muidugi mu kaal langes. 2013. aasta jõulude eel olin eesmärgist vaid 2,5 kg kaugusel ja olin kokkuvõttes kaotanud 20 kg. Aga millise hinnaga?

Jõulud 2013. (65 kg)

Jõulude ajal otsustasin “natuke” jõulutoite “proovida” ja kõik lõppes toiduorgias. Sõin kõike ja nii palju, et kõht tahtis lõhkeda. Tõesti sõna otseses mõttes kannatasin suuri valusid, sest magu oli niiiii täis topitud. 😦 Oh, sellest pole üldse lihtne rääkida. Kuni Tai reisini 2014. aasta alguses üritasin mõne nädala jooksul end kätte võtta, et kaotatud õgimiskilosid kaotada. Eks see õnnestus ka veidi, aga siiski oli mul VÄGA raske. Tais võtsin juurde ainult 1 kg ja sain aru, et mõistlikus koguses süsivesikuid süües need… ei teegi mind paksuks?!

Tais. Jaanuar 2014. (67 kg)

Reisile järgnes jube nädal, kui võtsin nädalaga juurde 3 (!!!) kg. Jälle emotsionaalne söömine, õgimine, söömisorgia. Olin enda peale nii vihane, et ma ei tööta oma eesmärkide kallal. Kaalusin 71 kg. 6 kg rohkem, kui enne jõule. Olin endas väga pettunud. Olin kurb, isegi masenduses ja segaduses. Tulid postitused “When easy becomes difficult” ja “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits”

Jõudsin murdepunktini.

Intuitiivne söömine (3.04.2014–…)

Olin omadega väga tuksis ja hakkasin otsima toitumisnõustajaid ja psühhiaatreid. Aga ma ei julgenud vastuvõtuaega broneerida ja minna. 😦 Pärast seda masendavat postitust “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits” kirjutas mulle Heidi. Võin käsi südamel öelda, et esiteks muutis mu elu esimest korda Triin, tänu kellele ma TYSKiga liitusin, ja teiseks muutis mu elu Heidi, tänu kellele ma leidsin e-raamatu “How To Have Your Cake and Skinny Jeans Too”. See oli revolutsioon. Intuitiivne söömine. Kahe päevaga sai raamat läbi loetud ja 3. aprillil (Triinu sünnipäeval) algas minu uus elu. Mäletan nii täpselt seda tunnet, kui pärast trenni lisasin kohupiimale 2 teelusikatäit suhkrut. Üle aasta polnud ma midagi sellist teinud. Samal nädalavahetusel sõin palju putru ja lisasin kodujuustule moosi ja tundsin end inimesena. Kas mul polnud mitte vähe vaja? 😀

Nüüdseks olen LCHF-ist eemal olnud ja söönud intuitiivselt umbes 4,5 kuud. Ma ei saa öelda, et alati on kõik super ja mul ei tule kunagi ette emotsionaalset söömist, ülesöömist, oma keha signaalide valesti tõlgendamist, aga asjad on niiiiiii palju paremad. Ma olen isegi natuke kergem kui aprilli alguses, kuid see polegi kõige olulisem. Oluline on see, et ma olen jälle õnnelik. Ma tunnen end jälle inimesena. Ma tean, et mu elustiil on jätkusuutlik. Mu suhe toiduga on normaliseerumas, ma teen aktiivselt trenni, töötan uute eesmärkide nimel ja läbin järjepanu spordivõistlusi.

Narva Energiajooksul esimest poolmaratoni läbimas. (68–69 kg)

Ning see teeb mind tõesti rõõmsaks. 🙂

Mida pean veel oluliseks mainida…

  • Ma ei läinud paksuks kiirtoidu tõttu. Minu kodukohas isegi polnud siis mingeid kiirtoidukohti.
  • Rämpstoit ja maiustused ei kuulunud minu põhimenüüsse. Pitsad, burgerid, krõpsud jms: sõin neid VÄGA harva, vahest 2 korda aastas. Šokolaadi tihemini, aga mitte iga nädal või iga päev.
  •  Ma lihtsalt sõin liiga palju! Liiga palju kodust toitu ja liiga vähe köögivilju. 
  • Mu pere armastab küpsetisi. Ema küpsetas (tegelikult siiani…) umbes 2 korda nädalas mingeid pirukaid, saiakesi jm nisujahust asju. Minu jaoks polnud probleem ära süüa 5 suurt kaneelirulli (või rohkem) põhitoidu juurde magustoiduks. Või 6 lihapirukat hommikusöögiks. Ma ei suutnud nisujahutoodetele vastu panna.
  • Mu ema, vanaemad ja ma ise oleme päris head kokad. Toit on alati väga väga maitsev. See korreleerub ülesöömisega.
  • Ma ei olnud kunagi spordisõber ja vältisin seda. Ma arvan, et ka sellel faktil oli oluline roll mu kaalutõusus.
  • Tihti sõin ja isegi õgisin sellepärast, et mul olid mured, pingeid või lihtsalt igav. Olin (olen?) emotsionaalne sööja.

Selline oli minu lugu.

Advertisements

28 thoughts on “#100blogipäeva 65/100 – kuidas ma paksuks läksin? (eestikeelne versioon)

  1. Mind kurvastab vahel, kui õelad väikesed lapsed ikka olla võivad ja kuna töötan lasteaias, siis olen aru saanud, et see õelus tuleb tihtipeale kodust… Aga põhiline on see, et oled praeguses hetkes õnnelik ja et see jääkski nii! 🙂

  2. Veel enne meie põgusat tutvust oli mul alati ihukarvad püsti, kui suhtlesin mõne muu blogijaga, sest see oli lahe! Nüüd aga tundub sinu edus sees olemine täiesti loomulik, sest olen sinuga tiba rohkem ka kokku puutunud. Sellest hoolimata minu suur kummardus ja pai, et nii tubli oled! 😉 Jätkusuutlikkust ja kindlat meelt edaspidiseks.

  3. Kurb, kui paljudel on sama saatus kaalu ja toitumisega. Ka minu jamad said kõik alguse koolis kaalumisel-mõõtmisel, kus sisse mind alati kambakesi ja ega see vene naisterahavas, kes protseduure läbi viis (ta polnud ise ka just modellimõõtu) polnud kade oma väljaütlemistega. Teised muidugi võtsid sõnasabast kinni ja ei väsinud seda hiljem korrutamast. Ma polnud ka tol ajal (7.klass) enda meelest paks, kuid just see üks ütlemine, võib maailma nii peapeale pöörata. Nüüd maadlen siiamaani selle ütlemise tagajärgedega. Pole ma endaga kunagi rahul, vahet pole, kaalun ma 50 või 100 kg. Ikka olen ju paks ja süüa ei oska.

    1. Viskasin Sinu blogile pilgu peale ja paks sa kohe kindlasti EI OLE! Ja tütar on ka imekena nagu ema. 🙂 Kõik on peas kinni ja siin tuli mulle appi sport. Kui see keha jookseb poolmaratone ja teeb triatlone, siis on ta päris awesome ja teda tuleb armastada. Eks on ka tagasilööke, aga siis ikka pea püsti ja edasi.

      1. Aitäh heade sõnade eest! 🙂 Üritan nüüd ka vaikselt spordi oma ellu tagasi tuua, nüüd kus laps juba suurem. Loodetavasti pole ma lootusetu juhtum ja ka minust võib veel asja saada 😉

  4. Tänan Sind selle postituse eest. Mul on hea meel, et oled suutnud leida tasakaalu oma toitumises 🙂 Samas on nii kurb näha, kui paljud noored ja ilusad naisterahvad on toiduga pahuksis, neil on negatiivne minapilt ja madal enesehinnang. Midagi peab ühiskonnas ikka väga mäda olema, et see nii kaugele on jõudnud.

    Soovin sulle palju edu! Väga tubli oled! 🙂

  5. Sinu lugu hakkasin lugema töölt taksis koju söites, autouksest välja astudes jöin edasi lugrma nii et köndisin lauda kodu uksest mööda. Iga luse mis ütlesid tuletas mulle ennast meelde . Minu kaal küll pole 20 kg vahedega köikunud kuid 5 kg viimaastel aastatel on märkamatu pöhimötteliselt.kuid aastatega just kui ei muutu toitumine aga kaal on olnud pideval töusuteel. Olen samamoodi emotsionaalne sööja. Söömine igavusest ja lihtsalt hea maitse pärast on niiii tavaline. Ja ülesöömine on sammuti mind lapsest peale piinanud. Paar aastat kestis mul iga jumala päev see et mulle maitsesid minu vöi ema tehtud toidud nii väga et 3 portsjonit hakklihakastet kartulitega polnud mingi probleem. Ilmselt poleks peaegugi kui ma ennast natukenegi ei kontrolliks. Nüüdseks olen alustanud treening ja toitumiskavaga ja unistus on alla saada 12 kg. Millest 2 olen kaotanud.

  6. Margit sa oled tubli! Jätka samas vaimus (Y)

    Peaks ka endale selle raamatu muretsema, tundub, et mul on ka emotsionaalne söömis viga küljes 😦

  7. Sa oled väga tubli, et sellest avameelselt räägid, ja ma loodan, et sa kas oled leidnud või leidmas rahu iseenda ja oma kehaga, sest ennast tuleb armastada, no matter what 🙂 Minu poolt suured paid sulle.

  8. Margit, see postitus tõi mu silma pisarad. Kõik on nii tuttav. Alates lapsepõlvest olen ma olnud kogukam, spordiga tegelemise isu kadus, mil ma alustasin oma kooliteed. Kergelt öeldes, oli meil range õpetaja, kes ajas mul igasuguse spordiisu ära (väiksena meeldis joosta, kiire ma polnud, aga sel pole ju tähtsust?). Nüüd peale põhikooli, olen leidnud endas taas isu armastada sporti (tänu uuele kehalise kasvatuse õpetajale). Toitumine on ka ikka päris hull olnud, eriti selgelt mäletan põhikooli 7-8. klassi, mil ma tulin koju ning õgisin tohutust stressist ja kurbusest. Eks nii need kilod tulid ja tulid.
    Ma tahaks küll nüüd pikalt ja laialt veel edasi kirjutada, aga see nagu ei sobiks enam. Igal juhul ma tahaksin ma veel sulle öelda, et Sina ja Heidi olete mulle suureks inspiratsiooniks. Sa oled mulle näidanud, et kõik on võimalik, kui endasse uskuda. Aitäh!

    1. Ma olen väga rõõmus, et oled leidnud jälle tee spordini. Küll jõuad sinagi enda jaoks sobiliku tasakaaluni. 🙂 Tore, et sain abiks olla.

  9. Kooli mõõtmine-kaalumine ja kehalise kasvatuse tundide survestamine on üks väga-väga suur murekoht, nagu välja tuleb. Mina olin ka väiksena veidi pontsakam ja lihtsalt teistest arengus sammu võrra ees, st et ma olin pikemate seas, sest kasvasin varem oma pikkuse täis (nüüd olen päris jupats :D) ja kaalusin ka teistest rohkem. Loomulikult toimus siis kaalude ja pikkuste võrdlemine ja kui palju keegi juurde või alla on võtnud ja see kõik oli ääretult ebamugavalt avalik.
    Kehalise kasvatuse tunnis tehti arvestus ka muidugi klassi paremiku järgi – kui klassis oli palju sportlasi, kes 3-4 korda nädalas 2-tunniseid raskeid treeninguid teevad, siis on nende sooritus tavalisest koolitüdrukust mõistagi parem ja siis ei jäänudki muud üle kui sellega leppida, et minu sportlik saavutus on alla poole arvestust. Kahjuks ei ole see siiamaani muutunud – hinnatakse paremusjärjestuse järgi, mitte seda, et lapsed end liigutavad ja spordist rõõmu tundma õpivad.
    Olen su lugu ka inglise keeles korra läbi lugenud ja väga hea, et tegid ka praeguse update’i siia juurde 🙂
    Jõudu ja jaksu meile kõigile – tundub, et ühine “blogikommuuni” tekkimine teeb meid kõiki tugevamaks ja ei lase enam nii kergelt alla anda 🙂

    1. Olen kõigega nõus, nii kooli medõdede probleemi kui ka kehalise kasvatuse tundide kriitikaga.
      Blogikommuun on tõesti toetav ja mõnus. 🙂

  10. Ma olen ka praegu 12, ja kaalun 70 kilo. Praegu proovin ilusti süües ja õhtuti kõndimas käimiseda vähemalt 5 kilo alla võtta. Aga kas annaksid soovitusi, mida teha, mis trenni teha ja mida süüa, et alla võtta?

    1. Kuna sa oled väga noor, siis ei tahaks ma siin spetsialisti mängida ning esiteks (!) soovitan sul külastada perearsti ja/või toitumisnõustajat ja/või (personaal)treenerit. Varateismelisele ei saa kindlasti anda samasuguseid kalorisoovitusi jms nagu täiskasvanule, kuna sa oled alles kasvav ja arenev organism.
      Kõndimine on hea plaan. Kui sulle meeldib ka mõni muu sport, siis võid rahumeeli ka sellega tegeleda. Rattasõit, tantsimine, jooksmine, ujumine, mis iganes sulle meelepärane on ja rõõmu pakub. Esialgu piisab ka kõndimisest.
      Toitumise kohta ütleksin nii palju, et ürita jälgida, et sööd piisavalt juur- ja puuvilju (vähemalt 5 portsjonit päevas), jood korralikult vett, sööd korralikku hommikusööki, väldid kiir- ja rämpstoitu ja igasuguseid poolfabrikaate, limonaade, poemahlasid, liigselt palju maiustusi ja suhkrut. Natuke vahel võib, aga igapäevasesse menüüse mina neid ei lisaks. Hommikul korralik toit, nt puder marjadega. Vahepalaks puu- ja köögivilja, pähkleid, keedumuna vms. Lõunaks soe toit taldrikureeglit järgides (pool taldrikut köögivilja, veerand kartul/riis/pasta/tatar vms süsivesik, veerand kana/kala/liha). Vajadusel veel üks vahepala. Õhtuks samuti midagi taldrikureeglit järgides. Oluline on see, et sööd korralikult laua taga, pöörad tähelepanu oma söögile (mitte ei vaata samal ajal telekat, läpakat, telefoni), lõpetad söömise siis, kui kõht on mugavalt täis.
      Edu!

  11. Võib olla ka vastupidist kriitikat lapsepõlves. Mina olin alati teistest eakaaslastest väiksem ja kõhnem…..pidevalt sain võtta sellepärast et sunniti sööma. Aga ma sõingi normaalselt. Loogiline, et kui oled nii pisike, siis vajadki vähem toitu. 13-aastasena kaalusin näiteks 174cm pikkuse kohta vaid 46-48kg.

    1. Tõesti: ka mina unustan selle probleemi tihti ära, et ka vastupidise suunaga kriitika ja norimine on olemas ning see probleem pole vähem tõsine. Ka see läheb inimesele hinge, kui teda kutsutakse kõhnaks või piitspeenikeseks või kasutatakse veel julmemaid sõnasid, eriti jube on minu arvates inimvari ja kõrend, mida kuulnud olen saledate kohta. 😦 Igal juhul väga hea, et sa selle näite tõid. Igasugune inimese alavääristamine kaalu ja välimuse põhjal on aktsepteerimatu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.