… ja käes ongi selle aasta viimane päev. On aeg veelkord oma 2014. aasta tegemised üle vaadata ja läbi analüüsida. Eesmärkide saavutamisest või mitte saavutamisest olen juba rääkinud, aga spordiaasta statistika jäin veel võlgu. Kohe saab see viga parandatud. 🙂
- Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 537 h 33 min
- Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 390 h ja 14 min
- Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 1 h ja 4 min
- Kõndisin 69 tundi
- Rullisin 78 tundi ja 22 minutit (hull!)
Võtan siis lühidalt olulisema “päristrennidest” kokku.
Jooks
Kõige rohkem tegelesin aasta vältel jooksmisega: aastaga jooksin treeningutel ja võistlustel läbi 1175,57 kilomeetrit (eelmisel aastal: 447 km), kokku kulus selleks peaaegu 145 tundi (eelmisel aastal: 58 h 20 min). Kõige rohkem jooksin aprillis (144 km ja 17 tundi), kõige vähem jaanuaris (28 km ja 3,5 tundi). Jaanuaris olin 3 nädalat Tai reisil ja seal trenni ei teinud. Mais ja septembris kilometraažid kahanesid, sest olin vigastatud. Keskmiselt jooksin kuus 98 kilomeetrit. Osalesin 14 jooksuvõistlusel ning murdusid kõik eelmise aasta rekordid. Pikim korraga läbitud distants olid poolmaratonid (kui kõnd-jooks arvesse läheb, siis Pekist Priiks 48 km). Oli edukas jooksuaasta! 🙂
Ratas
Rattasõiduga ei tegelnud ma üldsegi pidevalt: sõitsin valdavalt kevad-suvisel perioodil aprillist kuni septembrini, ülejäänud kuudel on seis üpris nutune. Mais väntasin vigastusega kimpus olles omajagu aega ka siserattal, aga enamik distantsi olen siiski sõitnud oma Ida-Virumaa teedel. Osalesin ka Tartu Rattarallil ja ühel triatlonil. Kokku sõitsin maha 1278 km (2013: 334 km) ja 55 tundi (2013: 21 h). Kõige aktiivsem olin mais (362 km). Üldiselt võib öelda, et sellel aastal uue maanteeratta tulekuga olen avastanud, et rattasõit on mulle täitsa meelepärane tegevus ja ma isegi igatsen juba oma pankrannikuringi.
Ujumine
Ujumisega puudus mul igasugune järjepidevus ja see paistis ka välja tulemustest: palju kiiremaks pole ma saanud, aga natuke siiski. Triatlonil ära ei uppunud, seega mission accomplished. 😀 Suvel on mu kohalik ujula kinni ja sellepärast on pilt seal päris armetu. Tartus olles ma Auras ujumas käia ei raatsi (hind on mulle krõbe) ja seega on ujumistrennide arv otseses põhjuslikus seoses päriskodu külastamiste arvuga (kus ujulapilet maksab 1,5€ kord –> odav!). Kokku ujusin 49,4 km (2013: 18 km) ja 24 h 11 min (2013: 9 h). Parim kuu oli märts: 4 tundi ja 8,2 km. Kuigi mul on triatlon plaanis ka 2015. aastal, siis loodan oma praeguste oskustega hakkama saada, mingil määral võimaluse järgi ikka basseini külastada ja suvel rohkem avavees trenni teha.
Lihastrenn (sh BodyPump)
Lihased said sellel aastal tööd küll: tervelt 124 tundi, BodyPump moodustas sellest natuke üle 92 tunni (umbes 75%). BodyPumpi harrastasin ma rohkem kui rattasõitu ja ujumist kokku. Lisaks mahtus lihastrenni alla veel Jooks Jõud Venituse jõuosad ning mõned CrossFitti tunnid. Kõige rohkem lihastrenni sai üllatuslikult tehtud detsembris: 16 tundi. Kas ma olen aastaga tugevamaks saanud? Jah, kindlasti! Suvel küll kaotasin natuke tugevust, aga aasta lõpuks jaksan kätekõverdusi juba teha küll ning üldiselt näen kõige enam arengut just ülakehas. Saaks veel järgmisel aastal triitsepsi kätekõverdused ka tehtud – vot see oleks küll tore.
Kui kõik veel ülevaatlikult kokku võtta:
Kui rullimised ja kõndimised välja arvata, siis nö netoajas oli kõige aktiivsem märtsis, kui tegin 38 tundi trenni. Augusti “auk” on seletatav sellega, et võitlesin siis ületreenitusega. Üldiselt on aga pilt üpris ühtlane ja olen kogu aeg spordirajal püsinud.
Kui see netoaeg (ilma rulli ja kõndimiseta) tükkideks jagada, siis 37% ajast jooksin, 32% tõstsin kangi või oma keharaskust, 14% väntasin ratast, 6% ujusin ja 11% tegelesin millegi muuga: sügisest regulaarselt treeningpäevikusse ilmunud joogaga (aitäh, Kertu ja Indrek, et mu trenni meelitasite!), Zumba ja tantsuga, üksikutel kordadel jõudsin ka BodyAttacki, Pilatesesse, BodyCombatisse, GRITTI ning ronisin Tais mäkke ja käisin sukeldumas.
Ma ise olen küll nende numbrite üle uhke. 🙂 Eks järgmisel aastal pean siis veel tublim olema ja ennast ületama, sest just see paneb mu südame kiiremini põksuma. Do what you love and time will fly. Ja nagu näha, siis sporti ma tõesti armastan.
Jääda ainult numbreid lugema on aga päris igav. 😉 Seega mõtlesin sellel aastal need 365 päeva kokku võtta kuude kaupa: räägin natuke olulistest asjadest, mis igal kuul juhtus. Päris tore on niimoodi meenutada – aasta on olnud nii lühike, ent samas ka väga pikk ja sisutihe.
Jaanuar: Tai reis.
Veebruar: algab viimane semester bakalaureusetudengina, liitumine TYSKi jooksugrupiga, minu 22. sünnipäev.
Märts: virtuaaljooksude hooaja algus, blogi kolib uuele lehele ja saab uue nime.
Aprill: LCHFist loobumine ning uus elu süsivesikutega, Parkmetsa jooksu 7 km isiklik rekord, ühistreening Elvas ja suure säärevigastuse algus.
Mai: vigastusest paranemine, 10 km rekord Tartu Jooksumaratonil, põrgulik Olümpiajooks, minu ellu saabub maanteeratas, viimased pingutused bakakraadi nimel, magistrisse kindlalt sisse saamine, Elari BodyPumpi litsentsi filmimised 😀
Juuni: blogi muutub eestikeelseks, Tartu Rattaralli kerged 70 km, põrgulik lõputöö kaitsmine, minu esimene poolmaraton Narvas, lõputöö hinde apelleerimine ja emotsioonide karussell, #100blogipäeva algus, ülikooli lõpetamine.
Juuli: AEGEE suveülikool, pulsikell, minu esimene triatlon (ja veel koos Heidiga 🙂 ), Saksamaa võidab jalgpalli MMi (ootasin 10 aastat!), terviseblogijate kokkutulek, kuumalaine, remont ja ületreenitus.
August: nädalane reis Elariga Heidi juurde Saksamaale, ülilahe Ööjooksu poolmaraton, raske Tartu Suvejooks.
September: koolitee algus magistrandina, mõnus päev Pühajärve Maratonil, SEB Tallinna Maratoni poolmaratonil uus isiklik rekord, vigastus labajalas, #100blogipäeva lõpp.
Oktoober: esimesed eksamid uuel õppekaval, Tartu Linnamaratoni ränkraske poolmaraton ja väike emotsionaalne jooksukriis.
November: TriSmile ühistreening, Novembrijooksul 5 km isiklik rekord, superäge pühapäevane jooksumatk talvisel Otepääl.
Detsember: kibekiire ja edukas kooliaeg, jõulupeod, pühade eritrennid, 22 minutit seina ääres istumist, jõulud kodus, Pekist Priiks 48 km jooksumatk, aastavahetus.
Kokkuvõttes võib uhkusega öelda, et oli mu elu tegusaim aasta, mis igaveseks meelde jääb. Õppisin enda kohta sellel aastal väga palju. Nüüd võin kindel olla, et kui midagi endale tõeliselt eesmärgiks sean, leian ma piisavalt (tahte)jõudu, et mis iganes asi ära teha. Takistused teel on ületamiseks. Tee eduni ei kulge kunagi otse: tuleb läbida igasuguseid kurve, mägesid ja jõgesid ning vahel lülitada sisse tagurpidi käik. Põhiline on sirge seljaga edasi astuda, võtta endaga teekonnale kaasa õiged inimesed ja nautida. Sama motoga astun edasi juba 2015. aastasse.
If you can dream it, you can do it!
Head aastavahetust, head uut ning näeme juba järgmises aastanumbris! Kes teab, mis seal meid kõiki veel ees ootab. 😉
Nourish, Train & Flourish 