365 päeva: minu põnev 2014. aasta

… ja käes ongi selle aasta viimane päev. On aeg veelkord oma 2014. aasta tegemised üle vaadata ja läbi analüüsida. Eesmärkide saavutamisest või mitte saavutamisest olen juba rääkinud, aga spordiaasta statistika jäin veel võlgu. Kohe saab see viga parandatud. 🙂

  • Sportlyzeri treeningpäevikus logitud trennitunde: 537 h 33 min
  • Ilma rullimise ja kõndimiseta ehk netoaeg: 390 h ja 14 min
  • Keskmine netoaeg ühe päeva kohta: 1 h ja 4 min
  • Kõndisin 69 tundi
  • Rullisin 78 tundi ja 22 minutit (hull!)

Võtan siis lühidalt olulisema “päristrennidest” kokku.

Jooks

jooks2014
Kõik graafikud sportlyzer.com treeningpäeviku kaudu.

Kõige rohkem tegelesin aasta vältel jooksmisega: aastaga jooksin treeningutel ja võistlustel läbi 1175,57 kilomeetrit (eelmisel aastal: 447 km), kokku kulus selleks peaaegu 145 tundi (eelmisel aastal: 58 h 20 min). Kõige rohkem jooksin aprillis (144 km ja 17 tundi), kõige vähem jaanuaris (28 km ja 3,5 tundi). Jaanuaris olin 3 nädalat Tai reisil ja seal trenni ei teinud. Mais ja septembris kilometraažid kahanesid, sest olin vigastatud. Keskmiselt jooksin kuus 98 kilomeetrit. Osalesin 14 jooksuvõistlusel ning murdusid kõik eelmise aasta rekordid. Pikim korraga läbitud distants olid poolmaratonid (kui kõnd-jooks arvesse läheb, siis Pekist Priiks 48 km). Oli edukas jooksuaasta! 🙂

Ratas

ratas2014

Rattasõiduga ei tegelnud ma üldsegi pidevalt: sõitsin valdavalt kevad-suvisel perioodil aprillist kuni septembrini, ülejäänud kuudel on seis üpris nutune. Mais väntasin vigastusega kimpus olles omajagu aega ka siserattal, aga enamik distantsi olen siiski sõitnud oma Ida-Virumaa teedel. Osalesin ka Tartu Rattarallil ja ühel triatlonil. Kokku sõitsin maha 1278 km (2013: 334 km) ja 55 tundi (2013: 21 h). Kõige aktiivsem olin mais (362 km). Üldiselt võib öelda, et sellel aastal uue maanteeratta tulekuga olen avastanud, et rattasõit on mulle täitsa meelepärane tegevus ja ma isegi igatsen juba oma pankrannikuringi.

Ujumine

ujumine2014

Ujumisega puudus mul igasugune järjepidevus ja see paistis ka välja tulemustest: palju kiiremaks pole ma saanud, aga natuke siiski. Triatlonil ära ei uppunud, seega mission accomplished. 😀  Suvel on mu kohalik ujula kinni ja sellepärast on pilt seal päris armetu. Tartus olles ma Auras ujumas käia ei raatsi (hind on mulle krõbe) ja seega on ujumistrennide arv otseses põhjuslikus seoses päriskodu külastamiste arvuga (kus ujulapilet maksab 1,5€ kord –> odav!). Kokku ujusin 49,4 km (2013: 18 km) ja 24 h 11 min (2013: 9 h). Parim kuu oli märts: 4 tundi ja 8,2 km. Kuigi mul on triatlon plaanis ka 2015. aastal, siis loodan oma praeguste oskustega hakkama saada, mingil määral võimaluse järgi ikka basseini külastada ja suvel rohkem avavees trenni teha. 

Lihastrenn (sh BodyPump)

lihas2014

Lihased said sellel aastal tööd küll: tervelt 124 tundi, BodyPump moodustas sellest natuke üle 92 tunni (umbes 75%). BodyPumpi harrastasin ma rohkem kui rattasõitu ja ujumist kokku. Lisaks mahtus lihastrenni alla veel Jooks Jõud Venituse jõuosad ning mõned CrossFitti tunnid. Kõige rohkem lihastrenni sai üllatuslikult tehtud detsembris: 16 tundi. Kas ma olen aastaga tugevamaks saanud? Jah, kindlasti! Suvel küll kaotasin natuke tugevust, aga aasta lõpuks jaksan kätekõverdusi juba teha küll ning üldiselt näen kõige enam arengut just ülakehas. Saaks veel järgmisel aastal triitsepsi kätekõverdused ka tehtud – vot see oleks küll tore. 

Kui kõik veel ülevaatlikult kokku võtta:

stat14

Kui rullimised ja kõndimised välja arvata, siis nö netoajas oli kõige aktiivsem märtsis, kui tegin 38 tundi trenni. Augusti “auk” on seletatav sellega, et võitlesin siis ületreenitusega. Üldiselt on aga pilt üpris ühtlane ja olen kogu aeg spordirajal püsinud. 

Kui see netoaeg (ilma rulli ja kõndimiseta) tükkideks jagada, siis 37% ajast jooksin, 32% tõstsin kangi või oma keharaskust, 14% väntasin ratast, 6% ujusin ja 11% tegelesin millegi muuga: sügisest regulaarselt treeningpäevikusse ilmunud joogaga (aitäh, Kertu ja Indrek, et mu trenni meelitasite!), Zumba ja tantsuga, üksikutel kordadel jõudsin ka BodyAttacki, Pilatesesse, BodyCombatisse, GRITTI ning ronisin Tais mäkke ja käisin sukeldumas.

Ma ise olen küll nende numbrite üle uhke. 🙂 Eks järgmisel aastal pean siis veel tublim olema ja ennast ületama, sest just see paneb mu südame kiiremini põksuma. Do what you love and time will fly. Ja nagu näha, siis sporti ma tõesti armastan.


Jääda ainult numbreid lugema on aga päris igav. 😉 Seega mõtlesin sellel aastal need 365 päeva kokku võtta kuude kaupa: räägin natuke olulistest asjadest, mis igal kuul juhtus. Päris tore on niimoodi meenutada – aasta on olnud nii lühike, ent samas ka väga pikk ja sisutihe.

Jaanuar: Tai reis.

Tai

Veebruar: algab viimane semester bakalaureusetudengina, liitumine TYSKi jooksugrupiga, minu 22. sünnipäev.

Märts: virtuaaljooksude hooaja algus, blogi kolib uuele lehele ja saab uue nime.

Aprill: LCHFist loobumine ning uus elu süsivesikutega, Parkmetsa jooksu 7 km isiklik rekord, ühistreening Elvas ja suure säärevigastuse algus.

IMG_2206

Mai: vigastusest paranemine, 10 km rekord Tartu Jooksumaratonil, põrgulik Olümpiajooks, minu ellu saabub maanteeratas, viimased pingutused bakakraadi nimel, magistrisse kindlalt sisse saamine, Elari BodyPumpi litsentsi filmimised 😀

Foto: Kayvo Kroon
Foto: Kayvo Kroon

Juuni: blogi muutub eestikeelseks, Tartu Rattaralli kerged 70 km, põrgulik lõputöö kaitsmine, minu esimene poolmaraton Narvas, lõputöö hinde apelleerimine ja emotsioonide karussell, #100blogipäeva algus, ülikooli lõpetamine.

Logo: Heidi Tarkpea
Logo: Heidi Tarkpea

Juuli: AEGEE suveülikool, pulsikell, minu esimene triatlon (ja veel koos Heidiga 🙂 ), Saksamaa võidab jalgpalli MMi (ootasin 10 aastat!), terviseblogijate kokkutulek, kuumalaine, remont ja ületreenitus.

August: nädalane reis Elariga Heidi juurde Saksamaale, ülilahe Ööjooksu poolmaraton, raske Tartu Suvejooks.

Foto: I. Avaste
Foto: I. Avaste

September: koolitee algus magistrandina, mõnus päev Pühajärve Maratonil, SEB Tallinna Maratoni poolmaratonil uus isiklik rekord, vigastus labajalas, #100blogipäeva lõpp.

Foto:
Foto: K. Jahilo

Oktoober: esimesed eksamid uuel õppekaval, Tartu Linnamaratoni ränkraske poolmaraton ja väike emotsionaalne jooksukriis.

Foto: P. Pokk (Sportfoto)
Foto: P. Pokk (Sportfoto)

November: TriSmile ühistreening, Novembrijooksul 5 km isiklik rekord, superäge pühapäevane jooksumatk talvisel Otepääl.

Detsember: kibekiire ja edukas kooliaeg, jõulupeod, pühade eritrennid, 22 minutit seina ääres istumist, jõulud kodus, Pekist Priiks 48 km jooksumatk, aastavahetus.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Kokkuvõttes võib uhkusega öelda, et oli mu elu tegusaim aasta, mis igaveseks meelde jääb. Õppisin enda kohta sellel aastal väga palju. Nüüd võin kindel olla, et kui midagi endale tõeliselt eesmärgiks sean, leian ma piisavalt (tahte)jõudu, et mis iganes asi ära teha. Takistused teel on ületamiseks. Tee eduni ei kulge kunagi otse: tuleb läbida igasuguseid kurve, mägesid ja jõgesid ning vahel lülitada sisse tagurpidi käik. Põhiline on sirge seljaga edasi astuda, võtta endaga teekonnale kaasa õiged inimesed ja nautida. Sama motoga astun edasi juba 2015. aastasse.

If you can dream it, you can do it!

Head aastavahetust, head uut ning näeme juba järgmises aastanumbris! Kes teab, mis seal meid kõiki veel ees ootab. 😉

Pekist Priiks Tartu: 48 km jooksumatk

Ausalt öeldes pole mul üldsegi lihtne siia neid emotsioone ja mõtteid kirja panna, sest nii pika võistluse jooksul ununeb päris palju. 😀 Annan endast parima, nagu andsin ka rajal.

Kuna ürituse start Tartust rongiga Puka poole oli alles kell 10.20, siis oli mul hommikul isegi liiga palju aega. Närv oli sees ja uni katkendlik. Teadsin, et sellel päeval tuleb üks suur eneseületus teha ning kerge see kõik olema ei saa. Otepää 3-tunnise treeningu lõpp oli veel selgelt meeles, kui alaselg ja tuhar omadega täitsa läbi oli. Nii ma siis vedelesin kella poole üheksani voodis, tegin putru, toppisin end riidesse ja olin laisk ning läksin bussiga Tartu Rongijaama.

Kohtusin rongijaamas Liili ja Siiriga ning Siiri sõbranna Madliga. Tuli välja, et Madli on ka minu blogi lugeja. 🙂 Eesti (ja veel eriti Tartu) on väike. Hakkasime rongile minema ja siis liitus meiega ka minu treener ja sõber Maris. Vaikselt jagati meile infot ning rong loksus Puka poole. Ilm oli väljas ikka väga ilus: mõned miinuskraadid, pilvitu päikseline taevas ja ei mingit tuult. Täiesti ideaalne jooksumatka ilm!

Foto: Krista Mikk
Foto: Krista Mikk

Tempogrupid olid ringi tehtud ning kõige aeglasem rühm oli nüüd 6:00–6:30 min/km kohta rühm. Teadsin, et pikas perspektiivis jääb see minu jaoks liiga kiireks. Oleksin tahtnud minna 7:00 gruppi nagu esialgu välja kuulutati… Eriti arvestades seda, et juba esimese 5-minutilise jooksuosa ajal sai selgeks, et 6:30 on asi kaugel. Kell näitas pigem kogu aeg tempot 5:xx min/km. Ühel langusel tuli kätte 4:30. Einoh…

Alguses ei tahtnud ma ka gruppi kaugele ära minna lasta, sest rada ma ju täpselt ei teadnud, kuna liikusime väikseid teid pidi. Jooksuosaga hoidsin ilusti grupi lõppu, aga kõndisid nad seal küll nii kiiresti, et jäin iga 5-minutilise kõnniosaga neist muudkui maha. See ajas vahepeal ikka meele mustaks küll! 😦 😀

Mina grupi tagaosas teisi püüdmas. Foto: Krista Mikk
Mina grupi tagaosas teisi püüdmas. Foto: Krista Mikk
Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Kuskil 11 km juures (vist) tuli esimene joogipunkt. Jõudsin seal kiiresti jääkülma vett juua ning juba pidimegi edasi liikuma. Lisaks oli mul juba siis vetsuhäda, aga kuna ma ei tahtnud teistest maha jääda, siis jäi mul põõsas käimata. Ja nii kuni kojujõudmiseni – metsapeatust ei tulnudki. 

Foto: Krista Mikk
Foto: Krista Mikk

Matka esimene pool kuni lõunapausini ehk 23. km lõpuni polnud tegelikult väga hull. Tuhar oli hell ja jalad hakkasid väsima, aga oli veel inimese tunne. Vahepeal jäime küll Elvas suusatajatele ette, aga suutsin grupi siiski kogu aeg nägemisulatuses hoida. Lõunapeatuses lisasin juurde ühe pikkade varrukatega kihi, kuiva mütsi ja soojemad kindad. Üldiselt panin riietusega kümnesse, sest kogu aeg oli paras olla. Lõunaks saime suppi, leiba ja saiakest ja oiiii! kui hästi need sellel hetkel maitsesid. Energiat tuli nagu mühinal.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

… aga ei jätkunud väga kauaks. Kõnniosadega jäin ma jätkuvalt teistest maha ning enam ei jõudnud neile ka järele kiirendada. Olin lihtsalt väsinud. Vahepeal käis tempomeister tagumistele (ehk siis mulle ka) ütlemas, et veel 5 km peame neil kannul püsima, siis saab igaüks oma tempot tegema hakata, kuna rada läheb ikka otse edasi. Juhtus aga halvim: 1 km enne selle keerulise 5 km lõigu lõppu kadus grupp mul silmist. Osad inimesed sealsamas Peedu juures hakkasid katkestama ja kutsusid endale transpordi järele. Mulle jõudsid järele 2 võõrast neidu: üks neist oli Siiri sõbranna Madli ning nagu hiljem selgus, oli teine Katrin. Nende kahe neiuta poleks ma mingil juhul finišisse jõudnud, juba puhtalt selle pärast, et ma ei tundnud rada nii hästi kui nemad. Olulisem sellest oli aga moraalne tugi: koos on ikka kergem. Alates 29. km läksime edasi kolmekesi. 

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Pärast kilomeetrikest metsas ekslemist jõudsime välja asfaltteeni ja läksime sealt Valga maanteele välja. Nägime kauguses gruppi minemas ja teadsime, et oleme õigel teel. Hakkas pimenema. Võtsin taskust pealambi ja õnneks olid need ka teistel olemas. Ajapikku jõudsime Nõole, kuigi alates 4 tunni möödumisest stardist me enam eriti ei jooksnud, vaid ainult kõndisime.

33. km kandis pidi olema väike joogi- ja söögipunkt, aga ilmselgelt olid inimesed meie saabumisajaks sealt juba ammu jalga lasknud. Õnneks oli ühel meist raha kaasas ning saime Nõo A&O kauplusest vähemalt juua osta. Mina sõin ära ka ühe High5 tsitrusegeeli, mis sellel hetkel tundus maailma kõige maitsvam asi üldse. 😀 Poleks meil seda joogipausi olnud, siis oleks me üpris kindlasti katkestanud, sest kui kehas ikka enam vedelikku pole, siis on lips läbi.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Natukeseks tuli meile jälle energia sisse. Joosta enam ei jaksanud, täis oli tiksunud viies tund. Katrin vaatas oma telefonist järele, et finišini on jäänud 13 kilomeetrit ja 2 tundi ning 39 minutit. Sellel hetkel tundus see tõelise hoobina: 5 tundi ja 35 kilomeetrit on täis, aga ikka veel on nii palju minna?! Ta mõlgutas ka loobumismõtteid, aga ma panin väga resoluutselt maha ütluse, et praegu võib ainult arvutada, kui kaua meil veel jalgsi Tartusse jõudmisega läheb. 😀 Keegi enam ei katkesta. Oleme siin, lähme lõpuni!

Läks päris raskeks. Kogu keha tegi valu. Õnneks oli meil seltskond hea ning puhusime päris palju juttu. Vaikselt need kilomeetrid läksid. Maraton (42,2 km) sai läbitud 6 tunni ja 19 minutiga. Siis me seda veel ei teadnud, aga minna oli veel 6 kilomeetrit ja tund aega. Jumal tänatud, et me seda ei teadnud. 😀

Kindlad olime aga selles, et enam meie selja taga küll kedagi ei ole. Teadsime, et oleme viimased rajal. Kartsime juba, et kõik meie asjad on kuskile ära viidud ja Kantri hotellis ehk finišis enam kedagi pole. Sellel hetkel see meid aga eriti ei kõigutanud. Tahtsime ainult kohale jõuda ja koju saada. 

Väga teravaks muutusid meie otsingud ligikaudse distantsi osas. Teadsime ju, et maad peaks olema kokku 45–46 km, aga liiklussildid väitsid midagi muud. Muudkui läksime maantee ääres, kuni lõpuks jõudsime Külitse kergliiklusteeni. Olime sellel teel omajagu maad matkanud, kui nägime ühes teeotsas üht autot ja kedagi seismas. Lähemale jõudes ei tundnud ma alguses äragi, kes seal seisab. Aga kui ta minuga rääkima hakkas, siis sain aru, et see on ju MARIS! 🙂

Saime teele kaasa head sõnad ja teadmise, et minna on vaid sutsakas. Väga palju selleks hetkeks aju enam ei salvestanud ja ega ma palju midagi vastu öelda ei osanud, sest trenn oli kestnud juba 7 tundi ja 4 minutit. Sai ju Marisega kokku lepitud, et nii 7 tundi läheb mul aega ja 7 tunni juures me kokku saimegi. 😉

2 km pärast olimegi finišis.

Foto: Madli
Foto: Madli

Küll see hetk oli alles magus! 48,14 km, 7 tundi ja 24 minutit. Tuhanded kulutatud kalorid. Teadmine, et ma tegin selle ära ning meeletult palju enesekindlust.

Tahtejõud.

Ainult tahtejõud.


Mis nõuandeid annan neile, kes midagi sarnast ette võtta tahavad?

  • Kasuta kõiki joogi- ja söögipunkte.
  • Vali endale sobiva tempoga grupp. Tihti liigub grupp plaanitust kiiremini, võta ka seda arvesse. Alusta pigem aeglasemas grupis. Kiirendada jõuad alati.
  • Võta saateautosse kaasa vahetusriideid, soojem müts ja kindad. 
  • Võta endaga kaasa telefon ja natuke sularaha.
  • Hoia gruppi.
  • Kui jääd maha, siis ära jää üksi. Liitu teiste mahajääjatega. Koos on kergem! See on kogu Pekist Priiks moto minu jaoks. 😀
  • Katseta enne üritust erineva ilmastikuga erinevaid spordiriideid ja selgita välja parim alternatiiv. Arvesta sellega, et kuskil poole distantsi peal oled juba palju energiat kaotanud ja tõenäoliselt vajad lisariideid, et end mugavalt tunda.
  • Naudi ilma ja seltskonda.
  • Võta aega taastumiseks. Minul oli järgmisel päeval selline tunne, nagu oleksin haige või peksa saanud. Lisaks ei saanud ma magada, sest üleväsimus oli suur ja jalad valutasid. Järgmise päeva veetsin sõna otseses mõttes voodis pikali olles. 

On palju inimesi, keda ma veel tänama pean. 

Aitäh TriSmile klubile retke korraldamise eest.

Aitäh Madlile ja Katrinile. Ilma teieta poleks ma ealeski need viimased 19 km üksinda ära kõndinud. Teiega läheks luurele küll!

Aitäh Madli elukaaslasele, kes mu pärast üritust autoga kodu ukse ette tõi, vaatamata sellele, et see üldse nende trajektoorile ei jäänud.

Aitäh kõigile, kes mu pärast matka läbimist interneti vahendusel kiitusega üle kallasid.

Aitäh kõigile, kes mulle enne seda matka eelmiste aastate muljeid ja kasulikke nõuandeid jagasid.

Aitäh Heidile, kelle eelmise aasta Pekist Priiks kogemuseta poleks ma endale seda mineku mõtet nii kindlalt pähe võtnud.

Aitäh jõuluvanale, kes mulle kuuse alla pealambi tõi, mis matkal oli asendamatu. 😉

Aitäh High5 Eesti, kes varustas mind ja minu jooksugruppi energiageelidega.

Ja SUUR AITÄH sulle, Maris, et sa alati minusse usud, mind julgustad ja mulle nii vägevaks eeskujuks oled. Kogu minu teekond jooksjana poleks ilma sinuta see, mis ta praegu on. Seda tänulikkust on raske sõnadesse panna. Sa tead aga vast pikema jututa isegi, kuidas asjad on. Koos ikka edasi. 🙂