Pekist Priiks Tartu: 48 km jooksumatk

Ausalt öeldes pole mul üldsegi lihtne siia neid emotsioone ja mõtteid kirja panna, sest nii pika võistluse jooksul ununeb päris palju. 😀 Annan endast parima, nagu andsin ka rajal.

Kuna ürituse start Tartust rongiga Puka poole oli alles kell 10.20, siis oli mul hommikul isegi liiga palju aega. Närv oli sees ja uni katkendlik. Teadsin, et sellel päeval tuleb üks suur eneseületus teha ning kerge see kõik olema ei saa. Otepää 3-tunnise treeningu lõpp oli veel selgelt meeles, kui alaselg ja tuhar omadega täitsa läbi oli. Nii ma siis vedelesin kella poole üheksani voodis, tegin putru, toppisin end riidesse ja olin laisk ning läksin bussiga Tartu Rongijaama.

Kohtusin rongijaamas Liili ja Siiriga ning Siiri sõbranna Madliga. Tuli välja, et Madli on ka minu blogi lugeja. 🙂 Eesti (ja veel eriti Tartu) on väike. Hakkasime rongile minema ja siis liitus meiega ka minu treener ja sõber Maris. Vaikselt jagati meile infot ning rong loksus Puka poole. Ilm oli väljas ikka väga ilus: mõned miinuskraadid, pilvitu päikseline taevas ja ei mingit tuult. Täiesti ideaalne jooksumatka ilm!

Foto: Krista Mikk
Foto: Krista Mikk

Tempogrupid olid ringi tehtud ning kõige aeglasem rühm oli nüüd 6:00–6:30 min/km kohta rühm. Teadsin, et pikas perspektiivis jääb see minu jaoks liiga kiireks. Oleksin tahtnud minna 7:00 gruppi nagu esialgu välja kuulutati… Eriti arvestades seda, et juba esimese 5-minutilise jooksuosa ajal sai selgeks, et 6:30 on asi kaugel. Kell näitas pigem kogu aeg tempot 5:xx min/km. Ühel langusel tuli kätte 4:30. Einoh…

Alguses ei tahtnud ma ka gruppi kaugele ära minna lasta, sest rada ma ju täpselt ei teadnud, kuna liikusime väikseid teid pidi. Jooksuosaga hoidsin ilusti grupi lõppu, aga kõndisid nad seal küll nii kiiresti, et jäin iga 5-minutilise kõnniosaga neist muudkui maha. See ajas vahepeal ikka meele mustaks küll! 😦 😀

Mina grupi tagaosas teisi püüdmas. Foto: Krista Mikk
Mina grupi tagaosas teisi püüdmas. Foto: Krista Mikk
Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Kuskil 11 km juures (vist) tuli esimene joogipunkt. Jõudsin seal kiiresti jääkülma vett juua ning juba pidimegi edasi liikuma. Lisaks oli mul juba siis vetsuhäda, aga kuna ma ei tahtnud teistest maha jääda, siis jäi mul põõsas käimata. Ja nii kuni kojujõudmiseni – metsapeatust ei tulnudki. 

Foto: Krista Mikk
Foto: Krista Mikk

Matka esimene pool kuni lõunapausini ehk 23. km lõpuni polnud tegelikult väga hull. Tuhar oli hell ja jalad hakkasid väsima, aga oli veel inimese tunne. Vahepeal jäime küll Elvas suusatajatele ette, aga suutsin grupi siiski kogu aeg nägemisulatuses hoida. Lõunapeatuses lisasin juurde ühe pikkade varrukatega kihi, kuiva mütsi ja soojemad kindad. Üldiselt panin riietusega kümnesse, sest kogu aeg oli paras olla. Lõunaks saime suppi, leiba ja saiakest ja oiiii! kui hästi need sellel hetkel maitsesid. Energiat tuli nagu mühinal.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

… aga ei jätkunud väga kauaks. Kõnniosadega jäin ma jätkuvalt teistest maha ning enam ei jõudnud neile ka järele kiirendada. Olin lihtsalt väsinud. Vahepeal käis tempomeister tagumistele (ehk siis mulle ka) ütlemas, et veel 5 km peame neil kannul püsima, siis saab igaüks oma tempot tegema hakata, kuna rada läheb ikka otse edasi. Juhtus aga halvim: 1 km enne selle keerulise 5 km lõigu lõppu kadus grupp mul silmist. Osad inimesed sealsamas Peedu juures hakkasid katkestama ja kutsusid endale transpordi järele. Mulle jõudsid järele 2 võõrast neidu: üks neist oli Siiri sõbranna Madli ning nagu hiljem selgus, oli teine Katrin. Nende kahe neiuta poleks ma mingil juhul finišisse jõudnud, juba puhtalt selle pärast, et ma ei tundnud rada nii hästi kui nemad. Olulisem sellest oli aga moraalne tugi: koos on ikka kergem. Alates 29. km läksime edasi kolmekesi. 

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Pärast kilomeetrikest metsas ekslemist jõudsime välja asfaltteeni ja läksime sealt Valga maanteele välja. Nägime kauguses gruppi minemas ja teadsime, et oleme õigel teel. Hakkas pimenema. Võtsin taskust pealambi ja õnneks olid need ka teistel olemas. Ajapikku jõudsime Nõole, kuigi alates 4 tunni möödumisest stardist me enam eriti ei jooksnud, vaid ainult kõndisime.

33. km kandis pidi olema väike joogi- ja söögipunkt, aga ilmselgelt olid inimesed meie saabumisajaks sealt juba ammu jalga lasknud. Õnneks oli ühel meist raha kaasas ning saime Nõo A&O kauplusest vähemalt juua osta. Mina sõin ära ka ühe High5 tsitrusegeeli, mis sellel hetkel tundus maailma kõige maitsvam asi üldse. 😀 Poleks meil seda joogipausi olnud, siis oleks me üpris kindlasti katkestanud, sest kui kehas ikka enam vedelikku pole, siis on lips läbi.

Foto: Anniki Inno
Foto: Anniki Inno

Natukeseks tuli meile jälle energia sisse. Joosta enam ei jaksanud, täis oli tiksunud viies tund. Katrin vaatas oma telefonist järele, et finišini on jäänud 13 kilomeetrit ja 2 tundi ning 39 minutit. Sellel hetkel tundus see tõelise hoobina: 5 tundi ja 35 kilomeetrit on täis, aga ikka veel on nii palju minna?! Ta mõlgutas ka loobumismõtteid, aga ma panin väga resoluutselt maha ütluse, et praegu võib ainult arvutada, kui kaua meil veel jalgsi Tartusse jõudmisega läheb. 😀 Keegi enam ei katkesta. Oleme siin, lähme lõpuni!

Läks päris raskeks. Kogu keha tegi valu. Õnneks oli meil seltskond hea ning puhusime päris palju juttu. Vaikselt need kilomeetrid läksid. Maraton (42,2 km) sai läbitud 6 tunni ja 19 minutiga. Siis me seda veel ei teadnud, aga minna oli veel 6 kilomeetrit ja tund aega. Jumal tänatud, et me seda ei teadnud. 😀

Kindlad olime aga selles, et enam meie selja taga küll kedagi ei ole. Teadsime, et oleme viimased rajal. Kartsime juba, et kõik meie asjad on kuskile ära viidud ja Kantri hotellis ehk finišis enam kedagi pole. Sellel hetkel see meid aga eriti ei kõigutanud. Tahtsime ainult kohale jõuda ja koju saada. 

Väga teravaks muutusid meie otsingud ligikaudse distantsi osas. Teadsime ju, et maad peaks olema kokku 45–46 km, aga liiklussildid väitsid midagi muud. Muudkui läksime maantee ääres, kuni lõpuks jõudsime Külitse kergliiklusteeni. Olime sellel teel omajagu maad matkanud, kui nägime ühes teeotsas üht autot ja kedagi seismas. Lähemale jõudes ei tundnud ma alguses äragi, kes seal seisab. Aga kui ta minuga rääkima hakkas, siis sain aru, et see on ju MARIS! 🙂

Saime teele kaasa head sõnad ja teadmise, et minna on vaid sutsakas. Väga palju selleks hetkeks aju enam ei salvestanud ja ega ma palju midagi vastu öelda ei osanud, sest trenn oli kestnud juba 7 tundi ja 4 minutit. Sai ju Marisega kokku lepitud, et nii 7 tundi läheb mul aega ja 7 tunni juures me kokku saimegi. 😉

2 km pärast olimegi finišis.

Foto: Madli
Foto: Madli

Küll see hetk oli alles magus! 48,14 km, 7 tundi ja 24 minutit. Tuhanded kulutatud kalorid. Teadmine, et ma tegin selle ära ning meeletult palju enesekindlust.

Tahtejõud.

Ainult tahtejõud.


Mis nõuandeid annan neile, kes midagi sarnast ette võtta tahavad?

  • Kasuta kõiki joogi- ja söögipunkte.
  • Vali endale sobiva tempoga grupp. Tihti liigub grupp plaanitust kiiremini, võta ka seda arvesse. Alusta pigem aeglasemas grupis. Kiirendada jõuad alati.
  • Võta saateautosse kaasa vahetusriideid, soojem müts ja kindad. 
  • Võta endaga kaasa telefon ja natuke sularaha.
  • Hoia gruppi.
  • Kui jääd maha, siis ära jää üksi. Liitu teiste mahajääjatega. Koos on kergem! See on kogu Pekist Priiks moto minu jaoks. 😀
  • Katseta enne üritust erineva ilmastikuga erinevaid spordiriideid ja selgita välja parim alternatiiv. Arvesta sellega, et kuskil poole distantsi peal oled juba palju energiat kaotanud ja tõenäoliselt vajad lisariideid, et end mugavalt tunda.
  • Naudi ilma ja seltskonda.
  • Võta aega taastumiseks. Minul oli järgmisel päeval selline tunne, nagu oleksin haige või peksa saanud. Lisaks ei saanud ma magada, sest üleväsimus oli suur ja jalad valutasid. Järgmise päeva veetsin sõna otseses mõttes voodis pikali olles. 

On palju inimesi, keda ma veel tänama pean. 

Aitäh TriSmile klubile retke korraldamise eest.

Aitäh Madlile ja Katrinile. Ilma teieta poleks ma ealeski need viimased 19 km üksinda ära kõndinud. Teiega läheks luurele küll!

Aitäh Madli elukaaslasele, kes mu pärast üritust autoga kodu ukse ette tõi, vaatamata sellele, et see üldse nende trajektoorile ei jäänud.

Aitäh kõigile, kes mu pärast matka läbimist interneti vahendusel kiitusega üle kallasid.

Aitäh kõigile, kes mulle enne seda matka eelmiste aastate muljeid ja kasulikke nõuandeid jagasid.

Aitäh Heidile, kelle eelmise aasta Pekist Priiks kogemuseta poleks ma endale seda mineku mõtet nii kindlalt pähe võtnud.

Aitäh jõuluvanale, kes mulle kuuse alla pealambi tõi, mis matkal oli asendamatu. 😉

Aitäh High5 Eesti, kes varustas mind ja minu jooksugruppi energiageelidega.

Ja SUUR AITÄH sulle, Maris, et sa alati minusse usud, mind julgustad ja mulle nii vägevaks eeskujuks oled. Kogu minu teekond jooksjana poleks ilma sinuta see, mis ta praegu on. Seda tänulikkust on raske sõnadesse panna. Sa tead aga vast pikema jututa isegi, kuidas asjad on. Koos ikka edasi. 🙂

Advertisements

28 thoughts on “Pekist Priiks Tartu: 48 km jooksumatk

  1. Maris on ikka nii äge! Meil lihtsalt on maailma parim treener, onju. 🙂

    Väga tubli olid, et lõpuni vastu pidasid. Järgmisel aastal siis maratoni jooksma? 😀

  2. Tubli olid, et ikka lõpuni vastu pidasid!

    Ma oleks küll sellise korraldajate poolt ülelaskmise peale nutumaik suus pooleli jätnud, kui oleks üksi eksinuna rajale jäänud 😀 Tegelikult ikka päris nõme, kui niimoodi aeglasem grupp maha võeti ja ise pidid üldse vaatama, kas õigel teel püsid.

    1. Noh, natuke kehv maik jäi sellest külge tõesti, aga õnneks (!!!) ma ei jäänud üksi, muidu oleks küll takso kutsunud ja katkestanud. Üksinda niimoodi ekselda poleks olnud hea mõte, kui midagi tõeliselt halba oleks juhtunud, poleks abi olnud kuskile võtta. Aga õnneks oli mul tiim! 🙂

  3. Jeee, väga tubli! Mul alati tekib küsimus nende tempomeistrite kohta (ka tartu sügisjooksul). Et kas nad kasutavad või ei kasuta üldse mingeid kellasid, mis vähegi peaks näitama tempot.. Või neil ajaski sassi just see osa, et kui on pandud 1 km aeg koguaeg, et kui 5 min kõnnid, siis lööb plaanid sassi? Kuigi puhtalt ainult jooksus oleks ju väga lihtne, aga ometi nad lõpetavad alati väga X aegadega ja ma ei saa aru, kas on neil raske kella vaadata 😀 Nad on ju ometi tööd tegemas seal, mitte kellegagi võidu jooksmas..ja sellepärast nii mõnigi aeglasem jääb oma planeeritud grupist maha, sest grupijuht ei vaata oma km aegu üldse 😦

    1. Olen varem ka kuulnud sellist tagasisidet, ka Tartu Linnamaratonilt. Korraliku GPS kellaga joostes ei tohiks tempo kontrollimine mingi probleem olla: kogu aeg saab vaadata hetke tempot ja teha vastavad korrektuurid. Miks tempot siiski ei jälgita: ei tea. :/

      1. Head tempomeistrit ongi raske leida. Tavaliselt on nad enese veetavast grupist peajagu paremad(rääkimata sellest et grupi vedamine juba ise-enesest annab tiivad) , lisaks veel võistlejahinged -finishile lähenedes kipub kannatus katkema ja lähebki (ära)panemiseks.

        Aga järgmisele aastale mõeldes tasuks enne natuke trenni ka teha ,ikka seda jooks ja käik vaheldumisi . Alustada võiks juba jaanuaris, talviseks vastupidavuse ladumiseks sobib selline trenn suurepäraselt.

  4. Tubli, et ikka lõpuni vastu pidasid 🙂 Kujutan ette, et pimedas ja külmaga oli ikka päris raske, mina oleks vist sellises olukorras katkestanud.

    Oli alles katsumus, onju 🙂

    Nüüd siis polegi muud, kui tuleb hakata maratoniks treenima 😀
    Edu!!

    1. Sina olid ka väga tubli ja eriti veel selles, et jõudsid oma kiire grupiga koos lõpuni. Juba ootan sinu postitust. 🙂

  5. Vau, väga tubli tõesti! Tore, et ilm oli imeline. Ja tore, et leidsid kaaslased teiseks pooleks. Uskumatu aga, et tempomeister lihtsalt sind niimoodi üksi maha jättis, lausa kuritegelik, ja et joogipunkt teid ära ei oodanud 😦 Aga see tõrvatilk ei vähenda, vaid suurendab Sinu saavutust!

    1. Ma ei heida kellelegi midagi ette. Küllap nad ei arvestanud, et ka minusugused algajad tulevad sellele matkale, seal olid kõik mingeid ägedad triatleedid. 😉 Eks järgmine aasta äkki paremini?

  6. Sellistel üritustel peaks kehtima põhimõte, et kedagi ei jäeta maha. Lisaks selline tempomeister, kel pole tempotunnetust ei sobi oma tööle. Näiteks mina tajun täitsa selgelt kas tempo on 5.30 voi 6.30 ilma kella vaatamata. Lisaks tuleks kõige aeglasemas grupis ka kontrollida käimistempot. Selge, et siin natuke nõrgema vastupidavusega ja seega ka aeglasemad jalutajad. Teie kõik raskused said alguse ebapädevast tempomeistrist, kes teid läbiküpsetas liiga tugeva tempoga. See ei ole võistlus vaid peaks olema kõiki ühendav kiirmatk.
    Aga sa oled nii tubli Margit, et vaatamata kõigele jamale selle läbi tegid.

    1. Lisaksin, et sellise ürituse puhul võiks kõige viimase inimese taga olla veel saateauto või vähemalt saateinimene, sest iial ei tea, mis juhtuda võib. Lisaks võivad talvel nutitelefonid väga kergelt “otsad anda”, et viimased ei saa loota ka 100% telefonile ja sellele, et vajadusel saavad kellegilt abi paluda.

      1. Olen sinuga nõus. Minu telefon oli küll olemas ja akus oli veel energiatki sees, aga nii kui midagi pärast finišit sellega teha tahtsin, lülitas end välja, sest oli terve päev külmas olnud. Viimase taga võiks keegi/miski olla. Muidugi läbi metsa minnes võib see keeruliseks osutada… Mootorsaan või ATV? 😀

  7. Oligi nii, nagu alguses mulje jäi – kehv korraldus. Kiitus ja au teile muidugi, et hakkama saite, aga minu jaoks täiesti uskumatu, kuidas jäetakse keegi lihtsalt maha keset talve ja Eesti metsasid, samuti see, et joogipunkti ei ole seal, kus peaks ja keegi ei kontrolli, kas ja kuidas viimased üldse hakkama saavad. Tore, teie lõpp õnnelik oli, aga tegelikult oleks võinud palju halvemini minna. Loodetavasti õpitakse sellisest tagasisidest järgmiseks aastaks midagi.

    1. Kristel, sa oled kohe eriti “kuri”. 😀 Aga noh, põhjust ka on. Ma saan aru, et olin aeglane ja viimane, aga siiski tahaks ma ka ikkagi, et minuga arvestataks. 🙂

  8. Põnev blogi, loen ka edaspidi huviga! 🙂
    Ma ise mõtlesin, et äkki see liiga kiire tempo alguses tulenes sellest, et jooksu keskmine tempo oleks ca 6-6.30 min/km. Nendel metsateedel, kus olid veel tõusud ka, oli tempo aeglasem, vahepeal vaatasin, et 6.50 min/km.
    Aga üllatuseks oli see algusetempo küll.

    1. Minu arvates oli alguses ka keskmine kiirem, vaadates nt kilomeetriaegu. Lõpus muidugi polnud mul sellest 6:30 tuhkagi alles. 😀

  9. Ilmselt neil kadus ülevaade ära, kes katkestas ja kes jäi täitsa maha, sest lõpuks oli kõige aeglasemast grupist ikka väga vähe inimesi järel (hästi paljud läksid veel Nõos auto peale). Jäime ise kaaslasega Külitse kergliiklusteel teistest maha, sest kaaslasel olid jalad nii krampis, et ta ei saanud joosta. Kui natuke pärast gruppi kohale jõudsime (kõndimisele vaatamata oli grupp kogu aeg nägemisulatuses), siis üks tempomeistritest ootas meid ning vabandas ette-taha, sest tal oli nii paha tunne, et me maha jäime. Seletasime siis, et jäime maha täitsa teadlikult ja sellest pole midagi.
    Kusjuures Nõo punktis märkasin, et peaaegu kõik tyski näod on grupist kadunud ja küsisin veel ühelt tempomeistrilt edasi liikuma hakates, kas me oleme viimased. Ta arvas selle peale, et ilmselt küll… Tegelikult on see pimeda peale jäädes muidugi täielik jama, sest stsenaarium oleks võinud olla palju hullem. Pime oli ju niikuinii, ilm oleks võinud olla kõvasti külmem, keegi oleks võinud jääda maha üksi, ilma pealambi ja töötava telefonita, eksinud ära jnejne.
    Ise jooksin alles kevadel esimest korda jutti 10 km ja täitsa imestan, et sellega nii kenasti hakkama sain. Võhma oleks kauemakski jätkunud, aga päris lõpuks andsid jalad alla ning kuskil lumesegus sain talla alla väikese vastiku põrutuse. Huvitaval kombel oli tempomeistri taga kergem joosta-kõndida, kui saba tagapool, tempo tundus kuidagi mõistlikum. Natuke häiris toidu-joogipunktides kiirustamine ja jäätunud joogivesi. Muidu oli üritus väga vinge ja ilm muidugi 5+.

    1. Loodetavasti järgmisel aastal on korraldustiim õppinud. 🙂 Ja ma peaks kiirkõndi harjutama hakkama. 😀

  10. Kiirkõnni harjutamisest on kindlasti palju abi. Näiteks mu ema on 65 aastat vana ja uskumatu, aga kepikõnnis käib mu eest üsna kiiresti pikalt eest ära. Kusjuures käib veel õige tehnikaga mitte enamik kellel kepid pigem moepärast kaasas

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s