Tartu Linnamaraton (42,2 km)

“When we deny our stories, they define us.
When we own our stories, we get to write a brave new ending.”
Brene Brown

See maraton oli erinev kõigist eelmistest. Ma pole päris kindel, kas keegi peale minu üleüldse suudab mõista, mida see maraton minu jaoks tähendas. See oli sümboolne. See oli kõige olulisem ja märgilisem maraton. Ma usun, et ma ei suuda eales selgitada, mis see maraton minu jaoks päriselt oli, aga ma püüan. Selleks tuleb alustada alguste algusest, eelloo eelloost. Hoiatus: see on suurima tõenäosusega pikim postitus, mille kunagi kirjutanud olen.

Eelloo eellugu

24. jaanuaril 2020. aastal kirjutasin oma Instagramis pärast esimest kardioloogilist taastusravi nii:

“Seekord olen kukkunud kõige sügavamasse auku ja sealt välja ronimine on ropult palju raskem ja ajakulukam kui kõigil eelmistel kordadel. Aga nagu Treener ütles: “Sa tuled sellest välja.”

See teekond saab olema valus ja raske ja piinarikas, aga seda magusam on see päev, kui ma jälle joosta ja treenida tohin. Ilmselt ei tule see päev kolme kuu pärast, võib-olla isegi mitte poole aasta pärast või selle aastanumbri sees, aga lõpuks see päev tuleb. Võib-olla ei jookse ma enam kunagi nii palju, nii kiiresti või nii kaugele kui varem, aga ühel päeval jooksen ma jälle. See on ainus võimalus.”

Olen enda saatuse ettekuulutavalt ise kirja pannud. Tegelikult tegin seda juba oma Berliini maratoni epiloogis:

Ma pole vist oma elu jooksul kokku olnud nii õnnetu ega nii füüsiliselt ja vaimselt katki kui sel aastal. Ma pean oma keha nii palju austama, et annan talle nüüd hingamisaega, et jõudu koguda ja terveks saada. Ma pean oma vaimu vastu olema hea, et ta saaks uuesti elujõuliseks. See aasta kõrvetas mind lisaks kõigele muule ka jooksuradadel kõvasti. Nüüd teen ma valusa otsuse: astun selle rongi pealt maha, lasen teistel veel kaugemale eest ära minna ja jätkan oma teekonda siis, kui on õige aeg.

Olen seda mitmeid kordi uuesti lugenud ja külmavärinad tulevad peale. Kuidas ma justkui oleks aimanud, mis tulema hakkab… See tundmatu südamehaiguse teekond oli valus, raske ja piinarikas. Seda kannatamist oli rohkemgi, kui ma ette kujutada oskasin. Kui keegi ette kujutada oskaks. Siia blogiveergudele jõudis vaid murdosa sellest, mida ma läbi elasin ja tegelikult tundsin (1, 2, 3). Sedagi on mul tagantjärele südantlõhestav lugeda. Loen sõnu, mida tookord kirjutasin, ja pisarad voolavad iseenesest. See paik, kus ma neil aegadel olin, ei olnud ilus. Teadmatus, kas ma saan kunagi veel teha seda, mida ma armastan kogu südamest, murdis minus kõik. Vaimu, südame, füüsise. Kõik.

Ei tulnud seda uut jooksjaelu kolme ega kuue kuu sees ning 2020. aastal üldsegi mitte. Ma küll proovisin uuesti alustada, aga see tegi mind ikka haigeks. Naasin tagasi oma jooksugrupi juurde, üritasin jooksu-kõndi vaheldades pihta hakata, aga kõik lõppes 2020. aasta jõulude paiku. Ma tundsin, et ma ei suuda. Aasta oli taastudes möödunud, aga ma valutasin ikka ja jälle, ma kartsin ikka veel endale liiga teha. See lihtsalt ei toiminud. Nüüd mõtlen, et mõnes mõttes oli see aeg minu jaoks isegi raskem kui esialgne teadmatus. Hakkas settima mõte, et jooksmine jääbki mulle keelatuks. Mul oli selle mõttega nii raske leppida.

Konfliktsed Ameerika mäed

Aasta pärast esmast haigestumist kirjutasin nii:

Täna möödub täpselt üks aasta sellest päevast, kui kõik minu elus muutus. Terve aasta. Aasta, mis on justkui mööda lennanud, samas kestnud terve igaviku ja natuke kauemgi. Aeg, mis on olnud väljakannatamatult pikk taluda, ent liiga lühike ravimaks kõik haavad.

Ma ei ole ikka veel seisus, millest unistan, kuid olen lähemal kui mõni kuu varem. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi, vahel ka vastupidi. Aasta on olnud piisavalt pikk aeg mõelda ja mõtiskleda, leppida ja võidelda, tervemaks saada ja uuesti valutada, olla ja tegutseda, nutta ja naerda. Tõelised Ameerika mäed: tõusud ja langused muudkui kiirelt vaheldudes.”

Ameerika mäed, tõepoolest. Jooksupundiga koos treenimine oli ja on alati tore. Igas trennis koos teistega oli mul kuklas aga see mõte, et nemad jooksevad; mina aga pean siin kõndimise, heal juhul sörkimisega leppima ja seegi teeb mind vahepeal katki. Need samad toredad ja kallid inimesed, kellega koos on joostud lõputult lõike, pikki jookse ja käidud võistlustel isiklikke rekordeid murdmas. Loodud mälestusi ja kogetud saavutusi. Nemad teevad seda siiani: arenevad, jooksevad rekordeid, saavutavad, teevad palju asju koos. Aga mina ei saa seda kõike teha, sest mina olen katki…

Iga ühise trenniga oli aina raskem tunda rõõmu oma väikestest edusammudest, kui neid üldsegi oli. Iga ühise trenniga oli aina võimatum maha suruda seda ängistust, vaadates teisi tegemas seda, mida oleksin pidanud tegema üheskoos nendega. Ma olen iga kord nii õnnelik ja südamest rõõmus oma trennikaaslaste üle, kui näen nende suuri ja väikseid õnnestumisi. See tunne on siiras. Kahjuks oli tõeline ka see tunne, mis suurima tõenäosusega oli enesehaletsus: miks mina ei ole seal maratonirajal, miks mina ei jookse neid lõike, miks mina ei saa seda, teist ja kolmandat. Miks, miks, miks. Rõõm teiste üle, ent tohutu kurbus iseenda pärast. Sisemine konflikt.

See oli põhjus, miks ma 2021. aasta märtsi lõpus veel kord uuesti alustades tundsin, et pean seda tegema üksinda. Kui ma ei suuda seda enesehaletsust alla suruda ja eemal hoida, pean olema veidike kaugemal sellest, mis neid tundeid triggerdab. Isegi kui see tähendab mõneks ajaks oma sõpradest kaugenemist ja neile vaid kaugelt kogu südamest kaasaelamist. It breaks my heart but at the same time: it heals my heart. Milline kummaline tunne. Leppisin endaga kokku, et naasen siis, kui olen selleks valmis. Kui olen omadega kuskile jõudnud, kui olen endas rohkem kindel, kui tohin vähemasti üritada teistega koos pingutada ja normaalselt treenida. Lootuses, et keegi mind sinna veel tagasi ootab.

Südame häält kuuled vaikuses

Lisaks sellele, et ma distantseerisin end füüsiliselt teistest jooksjatest, lõpetasin ma siin blogis oma tegemiste detailse jagamise. Et iseend analüüsida, hakkasin maikuu lõpus väikseid kokkuvõtteid tegema (1, 2, 3), kuid kindlasti mitte üksikasjalikult. Toimetasin vaikselt ja omaette. See tundus mulle sobivat. Minu ainus ülesanne oli kuulata oma südame häält. Et teda selgelt kuulda, vajasin enda ümber vaikust. See, millest ta mulle rääkima hakkas, oli ühtaegu üllatav, ent ootuspärane.

Mu südame hääl hakkas rääkima maratonist. Tõstke käsi, kes on üllatunud? Mina ei olnud. Möödusid esimesed nädalad jooksutreeninguid. Mul oli raske, muidugi oli, aga ma avastasin midagi, millele ma varem niimoodi mõelnud polnud. Ma armastan jooksmist. Mitte ainult iseend jooksmises, mitte ainult imelisi inimesi, kelle olen jooksurajalt leidnud, mitte ainult saavutustunnet ja eesmärkide täitmist. Kuigi tõele au andes: kõike seda loomulikult ka. Eelkõige ja esimesena armastan ma lihtsalt jooksmist. Seda tegevust. Seda tunnet. Ka seda kõige raskemat, aeglasemat, valusamat kilomeetrit. Sellepärast olin ma ilma jooksmiseta täpselt nii õnnetu, nagu ma olin.

Ma armastan jooksmist. See teadmine on lihtne ja selle olulisust ei tasu alahinnata. Kõige ausam armastus jooksmise enda vastu on see, miks on täispikk maraton olnud minu jaoks alati kõige erilisem jooksudistants. Sest ilma armastuseta jooksmise vastu pole võimalik tõeliselt mõista ja armastada maratoni. Iga kilomeetrit eraldi, ent ühtaegu neid kõiki korraga. Peaaegu igaüks võib elus korra läbida maratoni, kuid kaugeltki mitte igaüks ei õpi teda armastama.

Tänu Maijooksule avanes mul võimalus jälle tasuta Linnajooksude sarjas osaleda. 5. mail saatsin ma kontaktile info, millistel distantsidel ma joosta tahaksin. Tartu Linnamaratoni taga ilutsesid numbrid 42 ja tähed km. Aju tõrkus, hing värises, aga südames polnud kahtlust. Alati on võimalik ringi registreerida või pääse ära anda, aga kui ma seal juba kirjas olen, hoiab see mu fookuse kindlalt paigas. Vaheetapid said paika, treeningkava sai ette võetud, lõppeesmärk kutsus mu nime. Otsus oli selge: kui kõik läheb hästi, on Tartu Linnamaraton see koht, kuhu ma oma südamehaiguse peatükile uut vaprat lõppu kirjutama lähen.

Viimased nädalad enne maratoni

Hilissuvised tatitõved läbi põetud, sai läbitud üks poolmaraton, mis natuke jälle enesekindlust lisas. Pea kohal rippus muidugi kirves selle teadmisega, et poolmaraton ja täispikk maraton ei ole mitte kuidagi võrreldavad. Maraton pole kunagi võrdunud kaks poolmaratoni ega võrdu seda ka tulevikus. Vaid matemaatiliselt on see nii, kuid üheski muus võtmes mitte. Maraton nõuab kehalt ja vaimult rohkem. Palju rohkem.

Minu maratoniplaanist teadis käputäis inimesi. Vaid need, kes ise otse küsinud olid, kas ja mida ma Linnamaratonil teha plaanin. Ise ma seda hulljulget plaani kuskil suurelt reklaamimas ei käinud. Kõik, kes teadsid, erilisi emotsioone näidata ei julgenud. Ilmselt olid nad lihtsalt viisakad ja hoidsid oma hinnangud enda teada, mille eest ma tänulik olen. Härra Jooksja treener küsis, kas ma ikka treeninud olen.

Treeningfilosoofia: pikk jooks on kuningas

Ei saa öelda, et ma selleks maratoniks treeninud ei oleks. Ma ise usun, et maratonile eelnenud 28 nädalaga andsin ma endast kõik, mis anda oli, et maratoniks valmis saada. Nende 28 nädalaga läbisin ma 750 kilomeetrit (ca 93 tundi) jooksujalu. Ladusin pikki rahulikke otsi igal nädalavahetusel ja proovisin nädala sees kiirust üles leida. Esimest korda elus õnnestus mul enne maratoni lausa kaks (!) kolmetunnist jooksutrenni kirja saada. Hoidsin lihaseid tugevana. Asendasin läbivalt ühe jooksutrenni nädalas ujumistrenniga, et jalgu mitte ära lõhkuda. Ma arvan, et treenisin sel korral kvaliteetsemalt ja mõtestatumalt kui vähemalt oma kahe esimese maratoni (2015, 2016) jaoks. Tervislikule seisule ja enesetundele pole ma eales nii suurt tähtsust omistanud kui seekord.

Tõsi on aga see, et kõigiks oma eelnevateks maratonideks olen kogunud rohkem mahtu kui sel korral. Esimesel kahel korral jäi maht 110–120 jooksutunni vahele ja 900 km kanti, edaspidi juba 150–160 tunni ja ligi 1500 km juurde. Sel korral alustasin ma alles märtsi lõpust ja taastuva südame pealt, mitte tervena ja jaanuaris. Stardipositsioonid pole võrreldavad. Kuid ka see, mida seekord maratonilt otsima läksin, oli midagi hoopis teistsugust kui kõigil eelmistel kordadel.

Seejuures ma muidugi teadsin, et minu veidi napp ettevalmistus on see, mis mind maratoni viimasel kolmandikul või veerandil tagumikust hammustama tuleb. Nüüd, viis maratoni seljataga oskan ma selliste asjadega arvestada. Las ma selgitan. Maratonitreeningute kuningate kuningat ehk 30-kilomeetrist otsa ma oma aeglase tempoga treeningutel kirja ei saa, ilma et ebanormaalselt pika kestusega (3,5+ tundi) trenni teeksin, mis mu ülejäänud treeningkoormuse foonil ära lõhuks. Aeglase jooksjana tuli see teadmine lihtsalt arvesse võtta ja leppida oma 24- ja 25-kilomeetrise otsaga. See oli minu maksimum.

Kolmetunnise / 30-kilomeetrise treeningu tähtsusesse maratoni treeningkavas usun ma aga jätkuvalt. Mina olen raudkindlal arvamusel, et pikkade jooksutrennideta maratoni ei jookse, olgu kogumaht ükskõik kui suur. Kaks aastat tagasi Berliinis päästis minu viimane, 28-kilomeetrine pikk trenn ilmselt minu maratoni lõpukilomeetrid, vaatamata praktiliselt 6-nädalasele treeningmõõnale ja vigastatud säärtele vahetult enne maratoni. Samas eks tõsi on ka see, et viis tundi maratoni joosta on alati raskem, kui teha seda üks tund, 18 minutit ja 48 sekundit kiiremana. Vahet pole, et mõlemal korral saad lõpus haamri. Olen katsetanud mõlemat varianti. Tund vähem koormust on tund vähem koormust.

Maratonipäeva lähenedes oli mul seega teadmine, et olen andnud oma parima, kuid puudus kindlus, millise tulemuse ja emotsiooni või millisel hulgal kannatusi see mulle annab. Vastusepäev aga lähenes kiirelt.

Maratoninädal

Pühapäeval enne maratoni käisin Paide-Türi Rahvajooksul. Läksin sinna konkreetse strateegiata peale, mis kiirelt omad vitsad tõi: jooksin esimese kilomeetri kella jälgimata koos teistega liiga kiiresti, st kergelt punases. Tõmbasin 1. km täitumisel kellale vaadates pikalt mõtlemata tuurid maha. Sain aru, et kui jalad tahavad all lipata, siis lipaku, aga tehku seda allpool anaeroobset tsooni. Niimoodi talitades ehk ei ole hullu, st ei taastu terve igaviku, vaid veidi kiiremini. Siiski peaaegu 14 kilomeetrit pikk võistlusdistants – see pole mingi lühike distants, kus vähem kui nädal enne maratoni lollusi teha.

Ülejäänud kilomeetrid kurikuulsa Kirna tõusuni 8. kilomeetril jooksin praktiliselt üksinda, sattudes aeg-ajalt vastutuulte meelevalda. Kui Kirna tõusust üles sain, ei olnudki ootamatult väga jube olla (Lossi mäe tõusutrenn näitas oma kasutegurit?) ja sealt kuni lõpuni sai viie ja poole kilomeetriga isegi mõni selg ära võetud. Türile jõudes tekkis minu taha keegi jooksma. Kilomeeter enne staadioni elas keegi kaasa: “Hästi, tüdrukud!” Selge. Naine. Ei saa lasta selga prügiseks teha. Vahet ju pole, mitmes oled seal neljandas sajas, aga ikkagi kelleltki viimasel kilomeetril pähe saada ei taha. Ühtlaselt keris tempo kiiremaks ja pulss tumepunaseks, kuid ta ei jäänud minust sammugi tagapoole. Jooksime kõrvuti kuni staadioni viimase sirgeni. Siis tõmbasin järsult jalad tagumiku alt välja ja näitasin talle kandu. Ega mul ka enam kerge polnud, aga suutsin ikkagi veel paarkümmend kiiret sammu teha. Positiivne.

Medal oli ilus ja kokkuvõttes võis jooksuga siiski rahul olla. 6:06 min/km ja 169 l/min pole praeguse minu kohta üldsegi paha. Minu geniaalsel vormikõveral on see lausa üks parimaid jookse üldse:

Vormikõvera soovitud suund on allapoole.

Ühes Paide-Türi jooksu stardijoonega algas süsivesikute mahalaadimine. Olen seda teinud nii mitu korda, et see pole enam midagi uut. Kannatab need kolm päeva mõõdukat enesepiiramist ära ja ehk ikka on midagi kasu. Kolmapäeva hommikuks olin korralikus ketoosis, seega eelviimane trenn enne maratoni oli päris huvitav tühja paagi pealt ja paistab välja ühe viimase aja raskeima trennina ka vormikõvera graafikult. Kolmapäeva õhtust algas süsivesikute laadimine: pudrud, pastad, magus. Veidike kahtlased-väsinud sääred said esmaspäeval Herjelt massaaži ja kodus tõmbasin neile enesepetteks teibid peale. Reedel tegin võistluseelse soojenduse, käisin numbril järel ja puhkasin. Idee järgi olin ma nüüd maratoniks valmis.

This is it: nüüd on see käes

There’s a hole in the middle of my heart again
But I’m not afraid to start, again
Start again, I’m gonna start again
There’s a hole in the middle and it never mends
It never mends
But I’ve gotta try
To start again
Conrad Sewell – “Start Again”

Reede õhtul saabus minusse mingisugune veider rahulikkus. Sellist täiesti närvitsemata olekut ma enne ühtegi maratoni ei mäleta. Olime kodus, sõime pastat, kõik oli maratoniks tehtud ja ettevalmistatud, istusime diivanil, lahendasime koos ristsõna ja aeg justkui peatus. Eeskujulikult kell 22.30 tuli juba tuduaeg. Uni siiski väga rahulik polnud: kuskil alateadvuses miski ikka toimetas, et maratoniks kõik valmis kalkuleerida. Igal juhul olen enne maratoni mitmel korral tunduvalt halvemini maganud ja seekord olin siiski päris hästi puhanud. Kogu eelneva nädala uned polnud samuti ideaalsed, kuid siiski piisavad, et välja puhata.

Äratus oli kell 6.30. Härra Jooksja keetis pudru valmis, jõime hoolega spordijooki (kohvi ei julgenud rajal piinava põieka kartuses juua) ja tegime vajalikud protseduurid. Eelkõige tähendab see vaseliini ja BodyGlide’i, et midagi väga hõõruma ei hakkaks. Minu puhul tähendas see ka parema sääre teipide uuendamist, mis magades lahti tulema olid hakanud. Korralik punupats tuli pähe punuda, et juuksed omal kohal püsiksid. Loperamid sisse, et kõhuhädasid rajal karta poleks. Riided olid kõik eelmisel õhtul valmis pandud.

Kell 8.16 suundusime otse kodust soojendusele. Jooksime kilomeetrikese Anne kanali äärde, võimlesime kergelt, tegime mõned jooksuharjutused ja paar lahtijooksu ning jooksime koju tagasi. Kokku pool tundi soojendavaid liigutusi. Jalad ei olnud kõige värskemad ja ma kartsin natuke oma vasaku sääre pärast, mille luuümbris viimasel nädalal tunda andis. Kodus sai veel rahulikult WCs käia, soojenduse riided võistlusvormi vastu vahetada ja kuivades soojades riietes veidi enne kella 9 stardipaika suunduda. Sellel kodulinna maratonil on ikka omad võlud, kui ei pea majutust broneerima, saad omas köögis oma lemmikus pudrupotis putru keeta, ei pea eelmisel päeval kuskil võõras linnas seiklema ja elad stardist vaid kilomeetri kaugusel.

Kell 9.10 saabusime stardipaika. Pakihoius mingeid järjekordi polnud, WCs samuti. Kõik oli maratonialas hästi toimima pandud. Kraade oli väljas ainult 5, kuid päike paistis, tuult peaaegu polnud ning tõotas suurepärast maratoniilma. Minu riietusse kuulusid pikad Nike Epic Lux retuusid, millel on mõlemal küljel kaks suurt taskut (juba ainuüksi need taskud on epic ja lux, muust rääkimata), kuhu kõik vajalikud geelid ära mahtusid, Nike olümpiakollektsiooni nokamüts, millest mugavamat mina pole leidnud, tried-and-trusted CEPi jooksusokid, Saucony tossud ning vana hea ustav Nike Mileri sarjast TÜASKi T-särk. Lisaks haarasin kodust kaasa vanad ja suured remondikindad, mis hoiaks rajal esimestel kilomeetritel külma ilmaga sõrmed soojad ja mida poleks kahju esimeses joogipunktis minema visata.

Olin ostnud endale mõned nädalad tagasi ühe väga mugava Nike särki, millele plaanisin lasta seljataha trükkida kirja “F*ck you, heart disease“. Otsustasin aga maratoninädalal seda südamehaiguse sõnumit endaga füüsiliselt rajale mitte kaasa võtta. Minus endas oli täpselt see sõnum selle maratoni kandva ideena kaasas nii ehk naa. Sellest piisas. Pole vaja lisaks peaaegu kahele aastale mu elus veel üht head särki sellele nõmedale haigusele loovutada. TÜASKi särk oli täpselt see õige, mida sellel päeval kanda. Nii olid minuga rajal kaasas trennikaaslased ja Treener. Kuigi mina neile öelnud ei olnud, et maratoni jooksen, teadsid nad mind Garminis jälgides nagunii, mis tulemas on. Ma teadsin, et nad jälgivad ja on minu seljataga. Igas mõttes.

Maratoni tuleb joosta südame ja hingega, aga ka mõistusega

Foto: Jaana Urm

Kell 9.30 kõlas stardipauk minu elu kuuendale maratonile. Esimesele minu kallis ja kaunis kodulinnas Tartus. Esimesele alates südamehaiguse peatüki algusest.

Mitu sekundit kulus stardijooneni jõudmiseks: mul pole õrna aimu ka mitte. Netoaega Tartus ikka veel ei mõõdeta ja oma kella panin ma käima stardipaugust. Stardis olin täielikult hetkes ja nautisin, seega polnud isegi meeles kella vaadata. Kuna alustasin üsna tagant, siis ilmselt mõnikümmend meetrit ja paarkümmend sekundit selleks kulus. Nautisin hetke, kuid üritasin kohe esimestest meetritest oma maratonistrateegiast kinni pidada. Tsiteerides taaskord iseennast aastast 2019: kes targalt jookseb, seda saadab edu.

Minu maratonistrateegia oli trükitud ise paberist ja läbipaistvast teibist tehtud käepaelale, mida kasutasin esmakordselt 2018. aasta Tallinna maratonil. Maraton on selline pikk võistlus, kus vahel ei oska viimastel kilomeetritel isegi 2+2 kokku arvutada, seega mustvalgelt paberile pandud juhised kuluvad marjaks ära. Minu maratonistrateegia nägi seekord välja seesugune.

Prioriteet nr 1: pulss.

  • Kilomeetrid 1–14 ehk esimene kolmandik: pulss 160;
  • Kilomeetrid 14–28 ehk teine kolmandik: pulss kuni 165;
  • Kilomeetrid 28–40 ehk laias laastus viimane kolmandik: pulss kuni 170;
  • Kilomeetrid 40–42: naudi jooksu ja vajuta (kui tahad).

Kuna ma ei olnud 100% kindel, mida mu süda ja keha nii pikal distantsil suudavad, oli ainus variant minna rajale pulsi järgi. Viimaste kuude treeningud, Tallinna poolmaraton, virtuaalselt joostud Rapla ja Kuressaare ning nädal enne maratoni joostud Paide-Türi võistlused andsid mulle aimduse, kuidas sellele maratonile vastu minna. Kui mõned aastad tagasi suutsin ma joosta maratoni nii, et esimese poole jooksin pulsiga 170, sealt edasi pulsiga kuni 175 ja viimased 5–7 km pulsiga 175+, siis praegu tuli need numbrid umbes 10 lööki allapoole tuua.

Seejuures ei tohi unustada, et minusse jäi muidugi palju ebakindlust maratoni viimase kolmandiku või veerandi osas, millest juba eespool kirjutasin. Ma teadsin, et mu treeningtsükkel ja tervislik taust ei ole ideaalsed. Maratoni lõpp on alati ettearvamatu, veelgi rohkem ettearvamatu minu olukorras. Olin täielikult valmis selleks, et kui enesetunne enam ei luba joosta, tuleb hakata kõndima, olgugi et unistus on siiski lõpuni joosta. Maraton on maraton. Eesmärk number 1 on ületada finišijoon. Kõik muu on teisejärguline.

Prioriteet nr 2: energia.

  • Stardieelne geel High5 apelsinimaitseline;
  • 1. geel High5 sõstramaitseline ISO Slow Release: 7 km;
  • 2. geel High5 õunamaitseline: 14 km;
  • 3. geel Etixx laimimaitseline, sooladega: 20 km;
  • 4. geel High5 marjamaitseline ISO: 27 km;
  • 5. geel High5 apelsinimaitseline kofeiiniga: 35 km;
  • RC Cola Tartu Lauluväljaku punktist.

Geelide tarbimises osas on jooksjad alati kahte leeri jaotunud. Mina olen selles leeris, kes hea meelega geelidest lisaenergiat maratoni ajal juurde võtab. Ma olen leidnud geelid, mis mulle maitsevad ja mulle sobivad. Ma kulutan maratoniga peaaegu 3000 kcal, seega geelidest saan ma ligikaudu 600 kcal ja ülejäänu peab glükogeeni- ja rasvavarudest kehal võtta olema. Glükogeenivaru suurus olenevalt inimesest varieerub vahemikus ca 200–400 grammi ehk energias mõõdetuna 800–1600 kcal. Lihtne matemaatika näitab, et minimaalselt ligi 1000 kcal tuleb kehal seega saada ainult rasvasid põletades. Mida kõrgema pulsiga jooksed, seda väiksem on aga põletatava rasva osakaal, järelikult seda rohkem peab olema saadaval glükogeeni ja süsivesikuid. Kuna minu pulss on kõrgem maraton teises pooles, suureneb sisse söödavate süsivesikute ja kehasse kogutud glükogeeni olulisus just nimelt viimases pooles-kolmandikus. Täpselt siis lülitub valemisse teiperi kasutegur, mis idee järgi glükogeenivaru kehas maksimeerib. Teiper ja geelid töötavad minu peal hästi. Eks igaüks teeb täpselt nii, nagu talle hea tundub.

Prioriteet nr 3: “kui kõik läheb 100% ideaalselt” tempo.

  • Lõpuaja 4:45:00 vaheajad iga 5 km järel.

Strateegia viimane osa oli tempo. Tempo oli käepaelale kirjutatud ainult selle mõttega, et kui kõik on tõepoolest ideaalne, on mul ees mingi orientiir oletava lõpuajaga. Lõpuaeg 4:40 tundus nii ahvatlev, kuid mõistusega võttes sain ma aru, et see ei ole ühestki otsast reaalne. Kui üldse midagi sinna käepaelale lisada, saab see olla maksimaalselt 4:45 lõpuaja graafik. 5:00 graafikut oskan ma isegi peast arvutada, sest olen selle järgi kahe maratoni esimesed 30 km jooksnud. Olen arvamusel, et kui sa oled oma elus kaks-kolm maratoni juba jooksnud ja enam-vähem korralikult trenni teinud, siis tegelikult tead sa enne iga maratoni, mis on sinu reaalne parim lõpuaeg. Sa tead seda üpris täpselt.

Iseasi, kas sa suudad selle teadmisega leppida ja selle plaani järgi talitada või tahad sa rohkem ja lähed enda parima teadmise vastu. Esimesed kaks maratoni ei osanud ma veel maratoni joosta, kuid viimased neli korda on mul alati olnud aimdus oma lõpuaja suhtes. Olen oma aimdust eiranud ühe korra, mis lõppes 2018. aastal Tallinnas pesuehtsa maratonihaamriga. Teised kolm korda olen jooksnud haamrit saamata ja negative splitiga. Need kolm korda on jätnud tunduvalt meeldivamad mälestused.

Olles kirjutanud lahti vist peaaegu kõik, mis on vähem või rohkem oluline, lähme viimaks selle juurde, mis toimus rajal.

Maratonirajal

Kogu maratoni raja olin ma kolmes jaos treeningutel läbi jooksnud. Laias laastus koosneb Tartu Linnamaratoni rada kolmest ringist: Ropka-Karlova, Annelinn-Rõõmu tee-Ihaste, Tähtvere-kesklinn-Toomemägi. Augusti lõpus ja septembris sai esimene ja viimane osa läbi joostud kahe pikema fartlekiga ja pikim osa sai üle vaadatud viimase pika 3-tunnise jooksuga kaks nädalat tagasi. Optimaalsed trajektoorid olid silme ees, kõik pöörded ja joogipunktid olid ette teada. Ma olin valmis.

Esimesed neli kilomeetrit üritasin keskenduda sellele, et aru saada, mis need jalad selle 160-löögise pulsi juures teevad. Sain aru, et vähemalt esialgu ongi see 6:45 min/km tempo minu pulsistrateegiaga hästi ühilduv. Vaikselt sai hakata vähem kella jälgima ja strateegiat jälgiv rütm sai paika. Jooksjaterivi tagaotsas oli seis üpris hõre ja sellega, et terve maraton tuleb ilmselt üksi joosta, olin ma nagunii arvestanud. Veidi enne Ropka tõusu kohtusin aga Maichl Suurega, kellega koos jooksime ca 7 kilomeetrit. Veidike sai muljeid vahetatud, kuid jutustamisega tuli siiski ettevaatlik olla. Maratonil on iga energiapiisk oluline, kuid tore oli kellegagi koos joostes oma peast välja saada. Kõlama jäi tema mõte: “See oli sul ikka julge otsus”. Julge otsus: justnimelt. Julgus minna oma unistuse järele ja julgus võidelda kurjaga.

Forseliuse kooli taga sai võetud esimene geel ja igati tore oli olla. Jõudsime Karlovasse. Kesk tänavale pöörates ründas meid pisike valge koer, kes oli jube kuri ja näitas hambaid. Jälitas meid mitukümmend meetrit, omanikku kuskilt otsast ei paistnud. Kartsin, et kohe lähevad sääred ja jooksuretuusid talle hommikusöögiks. Õnneks üks hea vabatahtlik suutis ta kinni püüda ja päästis meid selle kutsu hammastest.

10 km: 1:07:38, 6:46 min/km, 365. koht

Mõlemad ootasime huviga maratoni teist poolt, sest see on see, mis teeb maratonist maratoni. Jõudsime Eedeni juurde, mis tähendab, et 10 km oli täitunud. Pilk kellale näitas, et pulss oli kenasti alla 160 hoitud ja ajaliselt olin täpselt alla 4:45 graafikus. Praktiliselt sekundi pealt. Olin tagant poolt üheksandal, st 365. kohal. Kairi Killing ja Sandra Raju peaksid mind Sportlandi Be1st podcasti külaliseks kutsuma, et ma saaksin viimaks oma eepilise BeLast nalja kuskil ära teha.

Annelinnas ootas meid ees pikk lauge tõus. Kuna jooksin pulsi järgi, lasin tõusul tempot allapoole, et mitte märkamatult punasesse tsooni langeda. Kartsin nendel tõusudel hullemat, kuid tegelikult olid nad igati joostavad. Palju joostavamad kui kaks nädalat varem. Trenn teeb tugevamaks. Kes oleks osanud arvata? Nali naljaks. Prisma juures oli kellelgi nii palav hakanud, et üks roosa jooksujakk lebas nukralt põõsas. Ilm oli tõepoolest soe: T-särgiga joosta oli ideaalne. Ees ootas pikk tee kuskil põldude vahel.

Täis sai 14 km ehk esimene kolmandik. Olin esimese osa oma strateegiast ellu rakendanud ja tunne oli igati hea. Tõusud said lõpuks läbi ja pulss oli paar lööki üle 160. Lasin tal paar lööki veel kasvada ja vaikselt vajusin Maichlil eest ära. Otsustasin geeli võtta täpselt enne joogipunkti. Uhkes üksinduses keset põlde. Vaim oli tugev, ilm oli ilus, mõtlesin omi mõtteid ja iga hetkega hakkas see maraton aina paremaks minema. Märkamatult kulges rada nüüd pidevalt tasapisi allamäge, mis veidi tempot tõstis. Tauri ergutus 17. kilomeetril tegi tuju veel paremaks. Esimene tuttav nägu raja ääres. Järgmised neli kilomeetrit läksid nagu lennates.

Fotod: Tauri Arumäe

Hakkasin tasapidi jõudma Ihastesse. See tähendas, et taas ootasid ees mõned pisikesed tõusud langustega vaheldumisi. 15 km märgises olin unustanud oma spliti aega vaadata, kuid pilk keskmisele tempole näitas selgelt, et olen graafikus, isegi veidi kiirem. Enesetunne oli jätkuvalt hea ja juba olid võetud esimesed seljad. Järgmise valju ergutuse sain Ihastes Triinult: jälle täpselt õiges kohas. Pidin hakkama endale kordama, et ei lähe eufooriasse, veel on selleks vara. Jooksueufoorias olles on suur oht oma pulssi ja tempot ignoreerima hakata. Maratonil peabki poolel maal igati hea enesetunne olema, kuid sellel ei tohi lasta oma strateegiat segada. Maratonil ei tohi “minema panna” enne maksimaalselt 35., pigem isegi 37. kilomeetrit. Täpselt nii nagu tempomeister Kaido mu kolmandal maratonil õpetas.

20 km märgises võtsin kolmanda geeli ja taaskord jäi spliti aeg vaatamata. Korraks nägin ristumispunktis kiiremaid maratoonareid, kes juba Ihastest välja jõudmas olid. Mind aga ootas ees poolmaratoni vaheaja punkt. Tean enda pealt hästi, et kui poolmaratoni punktis ei ole tunnet, et see on mu elu lihtsaim poolmaraton, on suurima tõenäosusega maratoni lõpus üks sein ja haamer ees ootamas. Seekord oli tunne, et poolmaraton oli lihtne küll. See lisas optimismi lõpu osas.

21,1 km: 2:22:06, split: 6:43 min/km, 362. koht

Nagu näha, oli tempo 3 sek/km kiirem kui esimesel 10 kilomeetril. Pulss allus kenasti soovidele. Enesetundega oli kõik korras. 25 km punktis olin oma 4:45 graafikust ees umbes minutiga. Kilomeetripostid tulid juba algusest saati ca 100 meetrit hiljem kui minu kellal, kuid suur osa sellest vahest tekkis juba stardijooneni jõudmise arvelt. See pole õnneks midagi katastroofilist. Teadsin aga, et kohe Ihastest välja jõudes ootab ees esimene raske koht kogu maratonis. Joogipunktis kiire ja aruka tegutsemisega säästsin võrreldes konkurentidega pidevalt aega ja nii sain lõpuks kätte ühe noormehe, keda mitu kilomeetrit Ihastes enda ees kauguses jooksmas nägin.

Saime temaga koos hakata võtma Idaringtee tõusu. Trennis tundub see ikka ja alati pikk ja jube raske, kuid seekord sai sealt suurema surmata üles mindud. Kohe järgnes mõnus lõik allamäge, mis tõi sõnumi jalgadelt, et jalgade tagaliin on lühikeseks jäämas ja jalgadega tuleb olla ettevaatlik. Ei lähe pika sammuga, vaid tuleb hoida sammu pikkust ja sagedust optimaalsena. Joostud oli 27 kilomeetrit ja täpselt 3 tundi: ajaliselt sama palju kui kahes pikimas trennis enne maratoni. Algas tundmatu maa. Kinnitiksunud kilomeetriaeg näitas, et isegi tõusul suutsin oma soovitud tempot ja pulssi hoida. What kind of sorcery is this?

Sõin ära oma neljanda geeli ja võtma tuli hakata tõusu üle silla, et jõuda Ihaste teele. Sillalt alla tulles nägin, et Maichl on minust vaid mõnekümne sekundi kaugusel, seega ilmselt saab temaga mingil hetkel linnas taaskord koos joosta. Kõik rajad olid alates nüüdsest eriti sisse joostud ja tuttavad. Pöördeid ega geeli võtmist lähimal kuuel kilomeetril ees ootamas polnud, seega sai autopiloodi sisse lülitada ja oma mõtetes rännata.

30 km: 3:21:26, split: 6:40 min/km, 353. koht

Ihaste teel hakkas selgasid muudkui vastu tulema. Paljude jaoks oli maraton tõeliselt alanud. Keskpäev oli kätte jõudnud, ilm oli päris soe, päike soojendas jooksjaid kohati vist isegi liiga palju. Mina aga tundsin end jätkuvalt hästi. Isegi jalad, mille pärast enne starti mures olin olnud, said eeskujulikult hakkama. Meenutasin oma esimest maratoni, kus sain haamri 28. kilomeetril. Teist maratoni, kui see juhtus 30. kilomeetril. Millal see täna juhtub? Kas üldse? Sellele küsimusele oli vastust oodata veidi rohkem kui tunni aja pärast. Seal samas meenutasin tempomeister Kaido kuldseid sõnu selle kohta, millal maratonil minema võib panna, ning otsustasin, et päris 170ni ma oma pulssi enne Lossi tõusu ei lase. Tõmban oma strateegia viimase kolmandiku kohta veel paari lööki tagasihoidlikumaks, sest enesetunne ütleb, et nii on õige. Tempo on ju niigi parem, kui ma eales selles faasis oodata oleks osanud, seega ole ettevaatlik. See on siiski maraton!

Märkamatult olin läbinud Eedeni joogipunkti, kus nüüd juba kaks topsi vett ära jõin. Kuskil Sõpruse silla kandis maandus ei-kuskilt minu peale üks ämblik, kelle kiirelt oma käe pealt minema kihutasin. Mõtlesin automaatselt Treeneri peale, kes vist suurest hirmust teises suunas jooksma oleks hakanud. Õnneks mina ämblikke nii palju ei pelga. Tegelikult oli see juba teine ämblik, kes minu peale maandunud oli. Mis värk sellega on? Paide-Türi jooksul kandsin mitu kilomeetrit endaga lepatriinut kaasas. Tundub, et putukad toovad mulle õnne?

Anne kanali juures täitus 32 kilomeetrit. Nägin Liisi, kes minu lehvituse peale üpris üllatunud näoga oli. Märkamatult saabus Atlantise joogipunkt, kus mind tervitas esiteks Treener, keda mul nii hea meel näha oli, ja siis juba härra Jooksja koos oma õega. Treener kiitis ilusat sammu ja reibast olekut ja härra Jooksja tegi huumoriga tuju paremaks. “Pööra siit vasakule ja oledki finišis.” Tõsi ta on: kohe üle Kaarsilla oli ju Raekoja plats ja finiš, kuid sinnani jäi minul minna veel kaheksa ja pool kilomeetrit.

Fotod: Treener ja härra Jooksja

Nüüd viis tee mööda Emajõe kallast mind finišist muudkui kaugemale. Deltast ja spordiklubist mööda kuni rannani, kus viimaks täitus 35 kilomeetrit ja tuli tagasi finiši suunas pöörama hakata. Sõin ära oma viimase kofeiiniga geeli, mis alati olemise ja mõtlemise erksamaks teeb. Ujula tänaval tuli veidi rohkem jalge ette vaadata, et aukudes mitte ninali käia. Juba olingi tagasi spordiklubi juures, kus veel viimast korda Treenerit nägin. Ütlesin talle, et 6 km veel jäänud. Ta vastas: “Kuus kõige hullemat!” Mina aga olin rõõmsamas tujus: “Kuus kõige paremat. Sest need on viimased!”

Tõepoolest. Juba kuus viimast. Kas minu veidi napp ettevalmistus tõesti ei tulegi mind tagumikust hammustama? Enne tagasipööret olin veidi tempot alla lasknud, et mitte pulssi üle lubatud piiri viia. Nüüd aga olin korraks tagasi heal asfaldil ja ühes ühe kaasjooksjaga jõudsime Kroonuaia joogipunkti. Ta küll andis teada, et proovib mul sabas püsida, kuid minu kiire tegutsemine joogipunktis jättis ta minust siiski sinna maha. Olin jõudnud rajale, kus käin igal nädalal vähemalt korra kui mitte rohkem. Südamehaiguse ajal sai siin ka lõputult kõnniringe tehtud, igal aastaajal, iga ilmaga. Taaskord oli aeg mõelda ja filosofeerida kõige üle, mis jääb iga sammuga üha kaugemale seljataha. Pea ja hing said tegeleda meenutamisega. Jalad ja süda said jooksmisega üksinda ka väga hästi hakkama.

37 kilomeetrit oli täitunud ja ees ootas salakaval asfaldisirge Laululava suunas, kus on märkamatu pikk ja lauge tõus, mis paljude maratoonarite jalgadele viimse piisa karikasse viskab. Võtsin tempo jälle korraks alla ja sammu tihedamaks, kuid ainuüksi sellel sirgel tuli mööduda kahest jooksjast. Laululava juures pakuti RC Colat, mis läks täpselt õigesse kohta. Väike suhkru- ja kofeiinilaks enne kurikuulsat Lossi mäge kulus marjaks ära. Topside valik oli nadi – kui pole papist topsi, mille saab joomiseks mugavalt kokku voltida, ei ole seis sugugi ideaalne – kuid koola nimel andestame selle neile.

Läbi Tähtvere kulgesin autopiloodil. Kloostri tõus ootamatult taaskord ei tapnud. Küll aga oli seal veider liiklusreguleerija, kes soovitas minust tagapool tulijatel rakendada reipamat sammu. Kas sa oled peast soe? Kas sa said päikesepiste? Kas sa tead, mitmendal kilomeetril me oleme? Vastus on 40. Üldiselt on rajal olles selgelt aru saada, kas kaasaelaja on kunagi jooksuvõistlusel osalenud või mitte. See tüüp ilmselt ei olnud.

Jaani kiriku juures oligi lõpuks Maichl mul taaskord sabas. Ta oli äärmiselt heatujuline ja energiast tulvil. Tal oli aga plaanis Lossi tõusust kõndides üles minna, mis minu plaanidega enam üldse ei sobinud. Kui ma juba olen jõudnud nii kaugele ühegi kõnnisammuta, siis jõuan ma sedaviisi ka lõpuni. Ülikooli peahoone juures sain Saalelt veel viimased ergutused Lossi tõusuks kaasa ja siis oli showtime.

Lossi tõus. See kurikuulus, kardetud, vihatud ja põlatud Lossi tõus. 250 meetrit tõusu, mis muutub valusaks täpselt muusikakooli ees Inglisilla juures ja sealt on veel omajagu minna, kusjuures tõusunurk muutub järsemaks. See on üks salakaval koht maratoni 41. kilomeetril. Ma olin selleks nii valmis. Paar nädalat varem käisin ma Lossi tõusul spetsiaalselt trenni tegemas ja jooksin sealt üles kuus korda. Soovisin Maichlile edu ja ei jätnud jonni. Võtsin väikese, tiheda sammu sisse, hingasin nagu homset poleks ja ma jooksin sealt Lossi tõusust üles. Tõusu tipus ootas härra Jooksja, kellele ütlesin: “Ma tulin siia maratonile jooksma, mitte kõndima.”

Foto: härra Jooksja

Just täpselt nii võimsalt ja tugevalt tundsin end sel hetkel. Täpselt seal kohas ma tundsin, et ma teengi selle maratoni ära, täites kõik oma eesmärgid ja unistused. Ma ei küsinud endalt selle maratoni vältel kordagi, miks ma siin maratonil olen. Ma teadsin seda igal sekundil, miks ma siin olen ja mida ma siin teen. Mul oli missioon täita. Finiši lõhna oli praktiliselt juba tunda.

Väike ring Toomemäel möödus kiirelt. Jõudsin vaid viivuks mõelda, et minu eneseravimise mantra – I’m happy, I’m healthy, I’m strong, I’m beautiful – on just selles hetkes sajaprotsendiliselt tõsi. Kõik kahtlused hajusid. Juba olingi Vallikraavi tänaval, kust minna on vähem kui kilomeeter. Pulssi polnud enam tarvis vaadata, kuid laskumisel pidin olema siiski ettevaatlik, sest tagaliin oli jätkuvalt lühike ja krampidest soovisin pääseda. Maichl oli veelkord mulle järele jõudnud ja rääkis midagi negative splitist. Olin tema üle rõõmus ja ütlesin talle, et kui veel jõudu on, siis vajutagu. Nii ta läkski.

Foto: härra Jooksja

Lõpuks võeti ka minu selg, kuid see ei häirinud mind sugugi. Sain uhkes üksinduses nautida seda magusat viimast kilomeetrit. Oma kuuenda, ent mõnes mõttes esimese maratoni viimast kilomeetrit. Sain hetke olla iseendaga ja salvestada endasse kõik, mida neil hetkedel tundsin. Olin enne selle maratoni starti kordi ja kordi jooksmas käies ette kujutanud, kuidas ma mööda Küüni tänavat finišisse jooksen, pööran punasele vaibale Raekoja platsil ja jooksen finiši suunas. Kujutanud ette, millest ma võiksin küll mõelda. Tihti oli neis kujutelmades mul pisarad silmas ja ma ei suutnud emotsioone talitseda.

Nüüd oli see hetk päriselt käes. Ma sain aru, et ma olen täitmas unistust, millest ma südamehaiguse alguses isegi päriselt unistada ei julgenud. Siis unistasin ma sellest, et saaksin kas või korra kas või kilomeetri joosta. Üleüldse kunagi enam joosta, ükskõik kui palju, ükskõik kus, ükskõik kui aeglaselt. Lihtsalt joosta. Maratonile mõeldes nutsin ma neil aegadel tihti, sest ei uskunud, et see kunagi minu jaoks enam reaalsuseks saab. Nüüd olen ma siin. Läbinud 42 kilomeetrit, teinud seda targalt ja mõistlikult, nautinud iga kilomeetrit eraldi ja samal ajal neid kõiki koos. Tundnud siiraimat rõõmu jooksmisest. Armastanud seda maratoni kogu südamest ja rohkem kui ühtegi eelnevat. Ma täitsin oma lubaduse, et vaatamata kõigele jooksen ma ühel päeval jälle.

42,2 km: 4:43:04, split: 6:42 min/km, 337. koht.

Negative split: 1 minut ja 8 sekundit.

Foto: härra Jooksja

Finišikaare alt läbi joostes ei tiksunud minu jaoks seal tablool tunnid, minutid ja sekundid, vaid päevad. Ühe peatüki, ühe ajastu lõpp. 672 päeva võitlust, et uuesti saada tagasi oma elu, et uuesti olla see Margit, kes ma tegelikult olen, sai seal finišijoonel läbi. Sinna finišijoone taha jäi minust maha raske koorem, mida endaga pea kaks aastat kaasas kandma pidin. 672 päeva bullsh*ti sai lõpu. Kõik halb jäi sinna finišijoone taha. Ma tundsin füüsiliselt, kuidas seda taaka pole enam minuga. Ma olin viimaks ometi terve, tugev ja rõõmus. Ma sain sellelt maratonilt kõik, mida otsisin, ja jätsin maha kõik, mida ma enam ei vaja.

She believed she could, so she did.

Hüvasti, südamehaigus! Aitäh, et mind õpetasid. Loodan, et me enam ei kohtu. Ära muretse: sinu koht minu südames ei jäänud tühjaks. Seda täidab kiirelt veelgi suuremaks kasvanud armastus jooksmise ja maratoni vastu.

Lõpp ja algus

I feel glorious, glorious
Got a chance to start again
I was born for this, born for this
It’s who I am, how could I forget?
I made it through the darkest part of the night
And now I see the sunrise
Now I feel glorious, glorious
I feel glorious, glorious

Macklemore – “Glorious”

Põhiline emotsioon, mida ma täna, päev pärast maratoni tunnen, on kergus. Mul on hea ja kerge olla. Olgu, biitseps on nii valus, nagu oleks käte peal jooksnud, jalgade tagaliin on lühike, siin-seal on paar pisikest villi ja hõõrutud kohta, aga hinges on kergus ja meel on rõõmus. Ma kavatsen selle kauni tunde pealt nüüd vähemalt kaks nädalat läbi elu liuelda, kui isegi mitte terve kuu. See tunne viib trennilainel mind nagu lennates uude aastasse. Nagu eile õhtul heade sõpradega arutatud sai: seda maratonijärgset tunnet ei ületa mitte miski. See on alati nii eriline, seekord veel ekstra särav. Hooaeg aastal 2021 on justkui otsa saanud, kuid mina ootan juba uut aastat, järgmisi võistlusi, tagasipöördumist oma jooksupunti ja uusi ägedaid maratone. Kes käis juba täna internetis välismaratone piilumas?

Elu ei ole lõputu. Tehke seda, mida armastate. Juba täna.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 4:43:04
  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,29 km)
  • Keskmine tempo: 6:43 min/km
  • Max tempo: 5:12 min/km
  • Keskmine pulss: 164 l/min
  • Max pulss: 181 l/min
  • Koht: 337/369
  • Koht naiste seas: 63/73 
  • Koht N21 vanusegrupis: 22/26
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 172 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,87 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,4 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 272 ms
    • Vasakul jalal olin 50,7% ajast ja paremal 49,3%
  • Kulutatud kalorid: 2929 kcal

Berliini Maraton 2019

Proloog

This. Is. It! 😍 Te ei kujuta ette, kui kaua olen ma sellest võistlusest unistanud ja nüüd saangi ma selleks terve aasta treenida, valmistuda ja asuda septembri lõpus ühe maailma suurima maratoni starti. Ma ootan seda lihtsalt nii nii väga. 🙂

Lugesin mõned päevad tagasi oma selle aasta võistluste plaani. Kui palju entusiasmi, tahet ja eesmärke. Mu motivatsioon oli levelil 9000, kui neid eesmärke seadsin. Mainisin seal poolsaladuslikult, et mul on Narvas poolmaratonil üks unistus ja loomulikult ka Berliinis. See aasta möödus aga sedaviisi, et ma ei jooksnud üle mitte ainsamatki isiklikku rekordit. Ja olin haige ligikaudu 10 korda ning sain üle mitme aasta esimese vigastuse.

Hooaeg algas Parkmetsas, kus ma kaotasin isiklikule rekordile ainult loetud sekunditega. Hästi saadud, arvestades, et ma olin õhtu enne võistlust mingi hullu kõhubakteriga vetsu aheldatud.

Tartu Maastikumaraton oli irooniliselt ainus võistlus, kus ma tegin oma aegade parima tempoga jooksu sellel võistlusel. Ja ometigi pole ma sellel aastal teinud ainsatki maastikutrenni. Ja ma polnud oma tulemusega rahul. Kui ma oleks ainult teadnud, et see on üks ainsaid võistlusi, mis mul üldse enam-vähem normaalselt läheb…

Rapla oli katastroof. Vorm oli hea, ilm oli okei, aga tulemus – null.

Narvano comment. Kuumalaine ja +32 kraadi. Häving. Unistatud 1:45 jäi poole tunni kaugusele. Kevadhooaeg sai läbi. Ma olin nii rahulolematu.

Pärast kevadhooaega jäin jälle otseloomulikult haigeks, puhkasin 10 päeva ja alustasin pärast jaanipäeva puhtalt maratonile fokuseeritud treeningplaaniga. Mul oli sellest kevadhooajast ehtne pettumus värskelt läbi kumamas ja ma olin valmis vähemalt sügishooajal õnnestuma. Nii valmis.

Aga enne kui hooaeg sai alata, olin ma nädal enne Peetri jooksu kaks päeva elu kõige hullema kõhuhaigusega rajalt maas. Selle aasta vist kuues haigus? Või seitsmes? Palavik, iiveldus, lõpmatu vetsus istumine. Esimene maratonitreeningute pikk trenn sai ajalise mahu poolest tehtud, kuigi kilometraaž jäi natuke väikseks. Peetri jooksuga jäin ma rahule, kuigi tulemus jäi napilt isiklikule rekordile alla. Vorm tundus vaatamata kõigele olema hea ja jäin huviga ootama nädal pärast toimuvat Rakvere Ööjooksu.

… ja me kõik teame, mis juhtus 6 tundi enne starti. Njah. Ideaalsetes oludes väga kiirel rajal joosti massiliselt isiklikke. Mina sörkisin raja läbi, mis tagantjärele vaadates oli muidugi suur viga. Ma poleks üldse pidanud seal olema. Sellel päeval mu sügishooaeg sisuliselt ka lõppes. Enne kui ta alatagi sai.

Jaansoni jooks jäi mul vahele, sest olin siis end alles ravimas ja 2,5-nädalast jooksupausi “nautimas”. Kaks päeva pärast antibiootikumiravi lõppu sörkisin Tallinnas poolmaratoni läbi. Nädal pärast seda sain 3-tunnise jooksu järel vigastuse. 2 viimast nädalat kuni maratonini säärevigastusega.

Võrratu. Lihtsalt võrratu.

Maratonieelsed päevad

Olin vigastatud, aga tegin ikka nädal enne maratoni teiperiga algust. Süsivesikud hoidsin minimaalsena kuni neljapäeva hommikuni. Teiper ära kannatada oli minu teiste kannatuste juures käkitegu.

Teisipäeval käisin massaažis ja jäin lootma Herje ravivatele kätele. Vähemalt sain teadmise, et sääre kakspealihas ja lestlihas on megapinges, aga Achilleusega veel ei ole asjad halvasti – ilmselt tõmbasin pidurit õigel ajal. Kolmapäeval ärkasin kriipiva kurgu ja kinnise ninaga – sest ma olingi juba ju liiga terve. 😀 Neljapäeval tuli kõik tööasjad otsaga kokku tõmmata, asjad kokku pakkida ja kõik Berliini minekuks valmis panna. Asjad olid valmis. Mina küll mitte. Berliini maratoni ajaks võtsin poolteist nädalat puhkust. Esimene päris puhkus mitme aasta jooksul.

Äratus Riia lennujaama sõiduks oli reedel juba kell 6.25. Valgas käisime veel apteegist läbi, sest härra Jooksjal oli nohu tekkinud ja kops ragises millegagi. Saime talle ACCd ja Quixx ninarohtu. Pidi hoolikalt kontrollima, et miski poleks dopinguaine.

Riia lennujaam oli üks stressirikas kogemus. Parkimise leidmine oli peavalu. Lisaks pole vist kunagi nii pikas turvakontrolli sabas seisnud. Õnneks saime sealt siiski õigel ajal minema ja jõudsime kenasti oma Berliini lennule, mis natuke siiski hilines.

Berliini saabusime kella 14 ajal. Ühistranspordiga jõudsime kenasti oma airBNB majutusse. Vaikne korter, esimesel korrusel, piisavalt ruumikas, kõik vajalikud asjad maratonijooksjatele olid olemas, alates korralikust kööginurgast kuni pesumasinani. Soovitaks seda kohta teistelegi.

Liikusime sealt edasi kiirelt expole. Massiivne expo, suurim, kus ma kunagi käinud olen. Rahvast oli m-e-e-l-e-t-u-l-t palju. Ootasime stardinumbri järjekordades tunni kohe kindlasti. Stardinumber trükiti valmis kohapeal. Meid teenindanud mees oli kolm nädalat varem Tallinnas maratoni jooksnud. Väike maailm.

Lootsin expolt uued jooksuretuusid osta, aga see oli võimatu ülesanne. Adidase ala oli suur, aga kauba valik oli pigem kesine. Igasuguseid muid esindusi oli muidugi ka meeletult, lisaks massaažiteenused jmt. Küll aga ostsin expolt BodyGlide’i, mida kasutasin vaseliini asemel. Täitsa hea asi oli. 😊 Üldiselt peab ütlema, et Valencia maratoni expo liikus libedamalt edasi ja oli tunduvalt mõnusam. Aga Berliin oli suursugune nagu ka maraton. Pärast expot olime ikka päris läbi ja uni oli öösel väga magus. Esimest korda nädala jooksul sain normaalselt magada.

Laupäeval käisime võistluseelsel soojendusel, puhkasime ja sõime korralikult. Pärastlõunal läksime veel Jooksjale maikat otsima, kuna see oli tal kahjuks Soome maha jäänud ja expol meeste maikasid praktiliselt ei olnud. Mul olid jalad ikka täitsa väsinud pärast seda. Aga vähemalt oli isu hea ja tudu mõnus.

Maratonipäev

Võistluspäeva hommikul kõlas äratus kell 5.30. Uni oli isegi enam-vähem hea: eelmise kahe maratoni eelse praktiliselt olematu unega ei anna isegi võrrelda. Hommikut alustasime rahulikult. Asjad olid koos, hõõrdumist leevendava vaseliini asemel kasutasin seekord expolt hangitud BodyGlide’i, riided tuli selga tõmmata ja puder valmis keeta ning ära süüa. Söök läks isegi enam-vähem hästi alla. Enne kella 7 asusime ühistranspordiga teele Brandenburgi väravate ehk võistlusala poole.

Kell 7.30 olime juba ilusti kohal. Jalutasime natuke alas ringi, vaatasime enda jaoks olulisemad kohad üle, käisime ilma igasuguse järjekorrata ära WCs. Härra Jooksja oli valinud finišijärgse pontšo, mina aga pakihoiu. Seega toppisime oma üleliigsed soojemad riided minu spetsiaalsesse pakihoiu kotti, jõime viimased lonksud vett ja võtsime Loperamidi tabletid sisse, et mingeid kõhuhädasid karta poleks, tõmbasime sooja hoidmiseks vihmakeebid peale ja hakkasime vaikselt stardikoridoride suunas liikuma. Teel sinna käisime veel WCs, kus seekord tuli juba ca 15 minutit järjekorras seista.

Esialgu liikusin mina härra Jooksja stardikoridori poole. Plaanisime kuskil seal sooja teha, kuid head kohta selleks esialgu ei leidnudki. Liitusime siis hulga teiste jooksjatega, kes lihtsalt ühe teejupi peal nagu oravad rattas ringe jooksid. Tegime seal kilomeetrikese sooja, võimlesime ja tegime mõned jooksuharjutused peale. Mul õnnestus seal veel kuidagi kergelt paremat jalga väänata. Oligi aeg Jooksjale head soovid kaasa anda ja liikuda oma stardikoridori suunas.

Start toimus 4 laines. Esimeses laines alustas ka Jooksja-härra, tema oli grupis C, kuhu mahtusid jooksjad ajaga 2:50–3:00. Esimeses laines olid grupid A kuni D ja nende start oli kell 9.15. Seejärel läksid teises laines grupid E ja F kell 9.25. Kolmandasse lainesse kuulus ainult grupp G (3:50–4:15), kuhu kuulusin ka mina. Meie start oli kell 9.50. Viimane grupp H ehk esmakordsed maratoonarid ja üle 4:15 jooksjad said rajale alles kell 10.10.

Ootamine läks kiirelt, kuna massiivses stardikoridoris oli üleval mitmeid ekraane, kust pidevalt midagi näidati. Samuti sai kaasa elada eelnevatele lainetele. Oli võimalik võtta juua ja käia WCs. Juba enne meie starti hakkas taevast midagi alla piserdama. Meie stardi ajaks tuli juba seenevihma. Päris huvitav oli näha ka igasuguste vihmakeepide ja vanade riiete kuhjasid, mis stardikoridoride servasse tekkisid. Eestis sellist pilti küll kuskil ei näe.

Paiknesin oma grupis üsna eespool, seega kulus mul stardijooneni jõudmiseks alates oma laine stardist vaid minut ja 7 sekundit. Stardis tahtis lausa pisar silma tulla: minu unistuste maraton Berliinis oli saanud alguse.

Foto Berliini maratoni Facebookist.

Eelmisel päeval mõtlesin tükk aega, millise plaaniga rajale minna. Olgugi, et ma rekordit ilmselgelt jooksma ei läinud, on realistliku plaani omamine maratonirajale minnes minu arvates enam kui oluline. Lihtsalt mütsiga lööma minek ei lõpe hästi. Maratoni tuleb joosta südame ja hingega, aga ka mõistusega.

Kuna ma polnud 6 nädalat korralikult treenida saanud ja 2 nädalat praktiliselt üldse jooksnud, polnud mul aimugi, mida mu süda mingisuguste tempode juures teeb. Seega tempot ega lõpuaega ma eesmärgiks võtta ei saanud. Läksin jooksma pulsi järgi. Plaan oli hoida pulssi 170 juures ja pärast 30 km lubada tal tõusta kuni 175ni. Selle juures peaks ma enam-vähem ellu jääma küll. Numbri peale kirjutasin lisaks tempod, mis vastasid lõpuaegadele 4:00, 4:15, 4:30, 4:45. Lihtsalt igaks juhuks. Eeldasin, et kuskil 4:00 ja 5:00 vahel minu aeg olla võiks, KUI ma terveks jään.

Et mitte stardist eufooriaga minema tuisata, jäin otsima mingit gruppi, kelle järel joosta. Leidsin ühe vanema paari, kes tundus liikuvat tempoga, mis minu pulsi normis hoidis. Jooksingi esimesed kaks-kolm kilomeetrit nende taga. Hea rahulik algus. Õppisin tundma, mida minu pulss pikemalt joostes üldse teeb.

Iga 5 km tagant olid rajal ajavõtumatid. Teadsin, et ilmselt päris mitmed inimesed jälgivad minu jooksu. Osad ilmselt hinge kinni hoides, kas ma üldse tulen lõpuni või tekib ühel hetkel nime taha DNF. Mõtestasin enda jaoks selle lahti nii, et Treener ootab mind iga 5 km peal. 😁 Ehk siis jälgib, kuidas mul läheb. Ta tahaks näha, et ma jooksen mõistlikult.

5 km: 30:49, 6:10 min/km

Esimesed 5 km seega möödusid oma tempot ja kohta otsides. Vihma vaikselt tibutas ja see oli mõnus. Temperatuur oli heal juhul 15 kandis. Tuult, mis tegelikult oli üsna vali, seal massis ei tundnud. Pigem hakkas tänu kõrgele õhuniiskusele hoopis veidi palav. Rahvamass oli katkematu ja pidev. 47 000 jooksjaga maratonilt muud oodata ei saakski. Samas ei saa ka öelda, et oleks tulnud kellestki mööda trügida, et oleks olnud liialt kitsas või et poleks joogipunktides juua kätte saanud. Berliini maraton on võrratult hästi korraldatud.

Kuna tegu on niivõrd suure ja maineka maratoniga, on loomulikult rajal tähistatud ka ideaaltrajektoor. Tervel rajal on asfaldile joonistatud kolm sinist joont. Mina püsisin pidevalt kas otse nende joonte peal või siis maksimaalselt 1 meetri raadiuses. Ei mingit ise mõtlemist, kus see optimaalne rada nüüd võiks olla. Mugav.

Foto Berliini maratoni Facebookist.

Joogipunkte oli rajal umbes-täpselt mustmiljon. Vist 13, kui õigesti lugesin. Alguses 4–5 km tagant, lõpuks ca 2 km tagant. Alates 25. kilomeetrist oli igas teeninduspunktis võimalus saada massaaži. Samuti pakuti teed, spordijooki, puuvilju, lõpus ka Red Bulli. Neid võimalusi ma ei kasutanud. Jõin vett ja sõin ära 5 geeli: 9., 17., 23., 30. ja 35. kilomeetril. Valikusse kuulus klassika ehk High5 õuna-, apelsini-, banaani- ja tsitruse-kofeiinigeel. Samuti läks kaks IsoGeli kõhtu 5 minutit enne starti. Sest stardi ajaks oli mu hommikusöögist möödas juba 4 tundi.

10 km: 1:01:36, split 30:47, 6:10 min/km

Esimene tund möödus üpris kiirelt. Jooksin ikka aeg-ajalt kellegi taga, kui tundsin, et samm tahab liialt tempokaks minna ja pulss seega üle 170. Hakkasin iga 5 km peal jälgima, mida näitab mu üldine keskmine tempo. Alguses oli see 6:07 peal. Vahepeal 6:06 ja 6:08 peal, aga üldiselt ei olnud suuri tõuse ega langusi. Olin lausa üllatunud, kui kenasti mu pulss püsib ja laseb tempo ühtlasena hoida.

Vahepeal tervitas mind eesti keeles üks sakslane, kes mu võistlussärgi seljalt oli lugenud välja sõnad Tartu Ülikool. Tema oli Tartus teinud oma Erasmust. Teise tervituse sain soomlaselt, kes ütles mulle viimastel kilomeetritel “Hyvä-hyvä!”. Esimesel kilomeetril nägin kauguses ka sinimustvalget lippu. Rohkem eestlasi rajal ega raja ääres ei tuvastanud. Küll aga kohtusin rajal mitmete kostümeeritud tegelastega ning Tallinna maratonil furoori tekitanud ananassimehega.

Esimesed tund aega tundsin ka põiekat, mis stardikoridoris pihta hakkas ja mille närvide arvele kirjutasin. Tundub, et see oli ikkagi päris põiekas. 😁 Õnneks see tunne kadus kuskil 15 km peal ikkagi ära. Imestasin, et mu jalg ikka veel vastu peab. Siis jäin ootama juba 20 km märki ja poolmaratoni, et aru saada, mis on reaalne lõpuaeg, KUI mu keha vastu peab. Tänasin teda oma mõttes pidavalt ja lubasin talle, et varsti saab ta pikemalt puhata.

15 km: 1:32:44, split 31:08, 6:14 min/km

20 km: 2:03:34, split 30:51, 6:11 min/km

20 km peal hakkas aga korralikult sadama. Tibutamisest sai korralik padukas. Mind see vihm eriti ei häirinud: vihm võistlusel on nii minu ilm, kui olla saab. Ilmataat oli minu poolt. Etteruttavalt võib öelda, et seda padukat jagus 10 kilomeetriks.

Poolmaraton tiksus ametlikult kinni ajaga 2:10:08 (6:10 min/km).

Minu kellaga oli vahet tekkinud ca 150 meetrit. Seega kuskil olin rada ikka pikemaks jooksnud. Ilmselt joogipunktides.

Ühel korral poseerisin fotograafile. Tasus ära!

Alates poolmaratonist hakkasid kilomeetrid kuidagi sulama. Hea oli olla ja pulss püsis kenasti, kuid samm oli kiirem. 25–30 oli ilmselt kõige mõnusam lõik minu jaoks. Pidin end pidevalt pidurdama, et mitte üle panna. Maratonil ei tohi “minema panna” enne 35–37 kilomeetrit. Mina manitsesin end aga jooksma ühtlaselt ja pigem üldse mitte mingit tempot tõstma enne viimast kaht kilomeetrit. Sest mu jalg oleks võinud alt kaduda igal hetkel.

25 km: 2:34:03, split (20–25 km) 30:30, 6:06 min/km

30 km: 3:04:19, split 30:17, 6:04 min/km

Jäänud oli 12 km. Piisavalt pikk maa, et jõuaks veel väga raskeks ja vastikuks minna. Vihm muutus jälle tibutamiseks ja üha enam tekkis minu ümber inimesi, kes vahepeal kõndisid, kuskil posti najal venitasid või kellest ma oma ühtlase tempoga lihtsalt pika peale mööda läksin. Paha öelda, aga see andis motivatsiooni, et teen oma jooksu ikkagi õigesti.

Mõeldes kogu hooajale, tahtis mul mul mitmel korral pisar silma tulla. Surusin need mõtted alla, et saaksin keskenduda siiski mõistusega jooksmisele, et mitte hakata liiga vara emotsiooni pealt lollusi tegema. Keskendusin mõttele, mis Aveliisile Tallinna maratoni rajale kaasa andsin:

Kes mõistlikult jookseb, seda saadab edu.

Sest täpselt nii ongi.

Melu oli muidugi meeletu ja aitas kõvasti jooksule kaasa. Rahvast oli pidevalt ja paksult raja ääres kaasa elamas. Möll käis ja tuju oli kõigil nii hea. Isegi paduvihmas kadus vaid murdosa sellest massist raja äärest ära, mis oli hämmastav. Mis te seisate ja vettite siin? Uskumatud pealtvaatajad. Oli lahedaid esinejaid, oli ägedaid plakateid, oli nimelist kaasaelamist. Kõike oli.

Ja see rada on ikka meeletult kiire. Ei ainsamatki profiililt või rajakattelt raskemat kohta. Maailmarekordi rada ja põhjusega.

35 km: 3:35:10, split 30:51, 6:11 min/km

Kui jõudsin 35. kilomeetrile, jäi lõpuni vaid 7 km. Enam ei olnud ka mingit tahtmist kuskile tormata, vaid proovisin oma tempos püsida. Ei saa öelda, et see oleks olnud sein või haamer, aga esireis hakkas vaikselt ära väsima ja tallad olid ka valmis jooksu ära lõpetama. Vaim oli aga raudtugev. Lõpukilomeetritel hakkasin hoidma mõtet ainult keskendumisel oma jooksule, ei pannud tähele enam kaasaelajaid ega melu ja olin oma jooksumullis.

Ei mõtle ja ainult jookse.

Lõpp hakkas vaikselt venima, kuna enne viimasele pikale sirgele ehk Unter den Lindeni puiesteele pööret tuli teha mitu pööret. 40 km märgise peal sain aru, et mul on võimalik isegi joosta alla 4:20, kui ma natuke tempot tõstan. Mitte, et see 4:20 oleks kuidagi erilisem kui mõni muu aeg, siiski pea pool tundi aeglasem kui mu isiklik rekord. Aga tol hetkel tundus see mõte piisavalt motiveeriv, et selle nimel pingutada.

40 km: 4:06:45, split 31:35, 6:19 min/km

Lõpuks jõudis see kauaoodatud pööre kätte ja ees kauguses paistsid Brandenburgi väravad. Raja ääres oli paksult inimesi, kes tegid korralikku lärmi. Täpselt pärast väravatest läbi joostes sai minu kellal täis 4:18 ja 42,2 km. Minna jäi veel ca 250 meetrit kuni finišijooneni. Oli tükk tegu, et oma finišikiirendusega teistest jooksjatest mööda pääseda, kuid lõpuks olin ma kohal.

4:19:36.

Kiire pilk kellale paljastas, et olin veidi vähem kui minutiga, 40 sekundiga jooksnud negative spliti ehk teise poole kiiremini kui esimese. Haamrit ma ei saanudki. Mu keha ja jalad pidasid vastu. See kohutav hooaeg oli siiski saanud ilusates värvides lõpu.

Ma pole kunagi maratoni finišis olnud enda üle nii uhke. Kui mulle lõpuks medal kaela riputati, vaatasin ma seda tükk aega ja nutsin õnnest paar pisarat. Minu unistus oli täitunud. Veidi teisiti, kui olin esialgu lootnud, aga siiski täitunud nii ilusti.

Nagu Kadri mulle pärast jooksu ütles:

Not all personal bests are measured with a stopwatch.

Nii kiirelt kui mu selleks hetkeks puiseks muutunud jalad lubasid, võtsin ära oma finišikoti, suundusin pakihoidu ja läksin kokkulepitud kohast otsima mitu tundi tagasi finišeerinud härra Jooksjat.

Tema uuendas oma isiklikku rekordit pea 4 minutit. 2:46 on uhke värk! Oma kella järgi tuli tal isegi natuke alla 2:45, aga kahjuks õnnestus rada niivõrd palju pikemaks joosta. Aga nüüd me teame, milleks see supermees võimeline on. 🙂 Selle koormuse ja stressi foonilt teha selliseid tulemusi on enam kui imetlusväärne.

Veidi aega seiklesime WCd otsides ja seejärel transporti otsides, sest Brandenburgi väravate ühistransport oli täiesti umbes. Õnneks saime lõpuks siiski U-bahni ja trammiga kenasti oma majutusse tagasi.

Järgmistel päevadel kannatasin meeletut lihasvalu. Kõik lihased olid valusad. Kõik. Järgmisel päeval Berliinis liikumine oli põrgupiin. Lisaks sain kannale lahti tulnud kinesioteibist kaks väikest villi. Vihmast märjad jalatsid olid ühele väiksele varbale natuke liiga teinud. Härra Jooksja piinad olid õnneks palju väiksemad. Kokkuvõttes olime ikkagi kaks õnnelikku jooksjat. Berliini maraton jättis meile mõlemale enam kui meeldiva mulje.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 4:19:36
  • Distants: 42,2 km (minu kell: 42,5 km)
  • Keskmine tempo: 6:09 min/km (minu kell: 6:07 min/km)
  • Max tempo: 4:38 min/km
  • Keskmine pulss: 172 bpm
  • Max pulss: 185 bpm
  • Koht: 26848
  • Koht naiste seas: 5799
  • Koht vanusegrupis: 919
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 173 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 269 ms
    • Vasakul jalal olin 49,7% ajast ja paremal 50,3%
  • Kulutatud kalorid: 2837 kcal

Epiloog

Hooaeg on läbi. Ühelt poolt on mul selle üle nii hea meel, teiselt poolt valdab mind üks suur tühjus. Mäletan nii hästi, kuidas eelmisel aastal lõppes mu hooaeg septembri alguses Tallinna maratoniga ja juba detsembris ootasin ma nii väga uusi lõigutrenne, uusi väljakutseid ja uut hooaega. Lootsin, et 2019 peab nüüd lõpuks olema minu aasta, sest kaht kehva aastat ei saa ju järjest olla?

Boy was I wrong.

2018 on selle aasta kõrval nagu mingisugune helesinine unistus. Kõik on nii raske olnud. Peaaegu 2,5 aastat on elu olnud igal rindel üks suur võitlus ja ma ei jaksa enam võidelda. Ma tahan, et kogu see jama lihtsalt läbi oleks. Ma tahan oma elurõõmu tagasi. Ma ei ole enam ammu see inimene, kes ma tahan olla.

Mul on järgmiseks aastaks plaan paigas. Plaan seisneb selles, et tuleb üle väga pika aja üks eesmärgitu aasta. Aitab väljakutsetest. Aitab ambitsioonidest. Aga ma tean, mida ma tahaks teha. Ma hakkan päriselt puhkama. Mul hakkavad olema päris nädalavahetused, mida ei pea minutipealt ära planeerima. Ma hakkan käima kohtades ja tegema asju, mida ma päriselt naudin, aga milleks mul pole olnud juba aastaid ei aega ega eelarvesse planeeritud raha. Eelkõige puudutab see reisimist, nii Eestis kui ka mujal.

See aja mahavõtmine eeldab igasuguste kõrvaltööde ja -projektide tunduvat vähendamist. Fototöö tuleb hoida minimaalne nagu ka sel aastal; kodu saab valmis ja uut raha-, aja- ja stressirohket ettevõtmist EI TULE; õpetamisega ma ei jätka, kuigi ma seda väga naudin ja sain paar nädalat tagasi ühe suurepärase pakkumise; kaasautori töö Postimehes on niigi juba mitu kuud suuremat sorti pausil. Palgatööl üritan asju enam mitte südamesse võtta, toimivad süsteemid on loodud ja projekt ühes minu töölepinguga saab 2020. aastaga nagunii otsa. Ma olen teinud suurepärast tööd ja proovigu keegi mind vastupidises veenda.

Kogu selle minimeerimisega olen ma juba sel aastal algust teinud, aga ilmselgelt mitte piisavalt edukalt – olen ikka veel kindel, et kaks ja pool aastat stressi levelil, mida paljud isegi ette ei suuda kujutada, on minust teinud selle füüsiliselt haige ja üldiselt üpris ebameeldiva inimese, kes ma viimasel ajal olnud olen. Kui saaks lõpuks ka Jooksja-härra kuidagi püsivalt Eestisse, oleks elu päris lill. Ega see kerge elu ei ole, kui sa kolmveerand kogu oma ajast pead veetma igatsedes.

Blogi vahendusel võib paljudele jääda mulje, et minu hädades on süüdi treeningutest tingitud ülekoormus. Aga ma kinnitan teile: see, mida ma teen (maksimaalselt) 2 tundi päevas, ei saa mängida olulisemat rolli, kui see, mida ma teen ülejäänud 22 tundi päevas. Jooksmine on viimane asi, mis minu hädades süüdi on. Ma ei ole tippsportlane, kes ideaalis ainult treenib, sööb ja puhkab. Ühe inimese elustiili kujundab palju teisi faktoreid veel, millest ma siin ei kirjuta, kuid millele olen täna vihjanud. Olen lugenud, et keha peab lollustele vastu lühiajaliselt ja maksimaalselt 18 kuud. Kui te tahate näha, mis saab inimesega siis, kui ta on 2+ aastat täielikult ületöötanud, ebamaiselt kõrget stressi talunud ja liigselt tubli olla püüdnud, siis näide on teie ees. Võimalik, et mittejooksjana oleks ma veel 6 kuud vastu pidanud; võimalik, et oleks murdunud juba 6 kuud tagasi.

Aga see läbipõlemine oleks tulnud nii ehk naa.

Minult võeti ära jooksmine ja jooksurõõm, et ma hakkaks tegutsema, et see tagasi saada. Ilma selle kaotuseta ma oma elu ringi disainima poleks hakanud. Oleks olnud see sama orav selles samas rattas. Aga nüüd on mul motivatsioon midagi muuta ja mu fookus ei ole enam nii hägune. Et ma saaks jälle joosta nii, nagu ma soovin, ja püüda kõiki neid eesmärke, mis mul on. Et ma saaks elada seda elu, mida ma tahan elada. Et ma saaks olla see inimene, kes ma tahan olla.

Ma armastan jooksmist. See on minu elust nii suur osa. See on miski, milleta poleks ma mina ise. Ma ei kujuta end ette mittejooksjana. See lihtsalt ei oleks enam õige ega õnnelik elu. Ka kõige raskematel hetkedel, siis kui ma olin vihane enda, teiste, oma tervise, oma otsuste ja tegude ning kõige muu peale, ka siis kui ma ei saanud joosta ja nutsin kodus kibedaid pisaraid, mida on sel aastal olnud ühe suure mere jagu, ei ole ma kunagi olnud vihane jooksmise peale ega tahtnud jooksmisega lõpparvet teha. Jooksmisele olen ma toetunud kõigil oma rasketel hetkedel ja see teeb alati kõik koormad kergemaks kanda. Ma jooksen ikka edasi.

Lihtsalt ilma eesmärkideta. Võimalik, et panen end isegi mõnele võistlusele kirja, kui tuju on vastav ja tervis seda lubab. Aga tegin enda peas juba mitu nädalat enne Berliini ära otsuse, et järgmisel aastal ma maratoniks ei treeni. Järgmisel aastal ma maratoni ei jookse. Kasutades sama sõnastust, mida olen siin blogis aastal 2016 juba korra kasutanud, saab kokkuvõttes öelda seda:

Ma olen otsustanud, et ma olen piisavalt tugev, et öelda välja, et ma olen liiga nõrk, et joosta järgmisel aastal oma kuues maraton.

Ma pole vist oma elu jooksul kokku olnud nii õnnetu ega nii füüsiliselt ja vaimselt katki kui sel aastal. Ma pean oma keha nii palju austama, et annan talle nüüd hingamisaega, et jõudu koguda ja terveks saada. Ma pean oma vaimu vastu olema hea, et ta saaks uuesti elujõuliseks. See aasta kõrvetas mind lisaks kõigele muule ka jooksuradadel kõvasti. Nüüd teen ma valusa otsuse: astun selle rongi pealt maha, lasen teistel veel kaugemale eest ära minna ja jätkan oma teekonda siis, kui on õige aeg.

Kuid need on lihtsalt mõtted mul,
see aasta on mul elu õppetund.
Aga kõik, mis ma kuulen, on see:
ühel päeval kõik see saab läbi, saab läbi.
[…] Ja kui on tuul puhund tolmu mu teelt,
tean, et pean tulema veel.

“Köievedu”, Reket.

“Köievedu”, Reket.