Treeningpäevik 16.–22.09.2019

Esmaspäev: trennivaba. Läksin Jooks Jõud Venitusse kohale, aga terve tunni andsin ainult rullile hagu. Mu vasak säär ja Achilleus olid nii valusad, et võtsid kergelt lonkama. Ei mingit jooksu ilmselgelt. Esmaspäeval ma veel ei arvanud, et see asi midagi tõsist on. Pika jooksu lihasvalu lihtsalt, lõpuks annab ju ikka järele. Eks?

Teisipäev: trennivaba. Eelmise päeva rullimine ja mudimine olid sääre palju paremaks teinud, aga kodus sörgisammu proovides oli selge, et mingit jooksu nendest jalgadest veel välja ei tule: pinge oli kohe sääres sees. Rullisin, venitasin ja määrisin Diclaciga ning lootsin parimat.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päeval ringi käies olid jalad täiesti valuvabad. Kodus sörgisammu proovides oli olemine okei. Selge: pika jooksu järelmõjud nüüd lõpuks kadunud ja saab hakata uuesti trenni tegema. Läksin JJVsse, et üks kerge jooks teha. Kuskil teisel kilomeetril tundsin sääres ja kõõluses pinget. Valu ei olnud, selline ebamugavus. Vahepeal tegime kanali ääres pausi, et võimelda ja teha jooksuharjutusi. Harjutuste osas kahtlesin, aga kuna tunne halvem ei olnud, siis tegin ikka kaasa. Tõenäoliselt viga. Lõpuks sörkisime 2,5 km TYSKi tagasi ja selle sörgi ajal sai pingest jalas päris korralik valu. Tempo ja pulss muidu olid kenad (6:39 min/km, 144 bpm).

Enam polnud mingit kahtlust: mu Achilleuse kõõluses on põletik. Eelmise nädalaga tegin liiga suure hüppe koormuse kasvus ja mu jalg ei pidanud sellele vastu. Oma osa võis olla ka läbitud Ciprinoli kuuril, mille kõrvalmõjude hulgas on tendiniit ja kõõluse rebenemine, mis võivad ilmneda kuni 6 kuud pärast ravi lõppu. Igal juhul päris masendav seis 10 päeva enne maratoni. Uuesti leitud jooksurõõm võeti minult jälle ära.

Neljapäev: trennivaba. Olin masenduses. Võtsin missiooniks igal hommikul ja õhtul ca 15 minutit sääri rullida ja venitada ning seejärel Diclaciga sisse määrida. Enamikke rullimisi mul tegelikult Garminis polegi. Tegin kuuma ja külma veega dušše, mis verevarustust parandavad. Proovisin minimaalselt jalgadel olla.

Reede: kerge rattasõit. Treener luges sõnad peale: võin ju mootorit vaikselt putitada, aga kui ratast all ei ole, siis auto ei sõida. Tark naine, targad sõnad. Ehk siis null jooksu ja kõndimine ka ilmselgelt piiratud. Et südamele kerget koormust anda (ja natuke meelt rõõmsamaks saada…), käisin õhtul hilja TYSKis jõusaalis kergelt ratast sõitmas, sest see ei aja säärelihast rohkem pingesse ega traumeeri kõõlust. Lasin lihtsalt jalgadel kerida, pulss oli kuskil 120 kandis ja kokku väntasin 45 minutit (117 bpm, 23,1 km/h). Jube igav värk, aga mis teha parema alternatiivi puudumisel. Loomulikult rullimised-venitamised-määrimised olid ka päevakavas.

Laupäev: trennivaba. Tegin kergemaid koduseid toimetusi. Ikka loomulikult ka taastavaid tegevusi jalgadele. Sain perearstilt retsepti ühele kangemale põletikuvastasele ravimile, mida kohe ka võtma hakkasin.

Pühapäev: kerge rattasõit. Hakkab pihta: öösel nägin unes, kuidas maratoni jooksin. Enesetunne oli hea ja finišikell näitas 3:57:02 – mõlemad kuuluvad ilmselt utoopia valdkonda. Vähemalt unes olin õnnelik, hea seegi, eksole…

4. jooksuvaba päev ja ronisin jälle natukeseks ratta selga. Kuulasin podcaste ja “sõitsin” tund aega (120 bpm, 24,4 km/h). Jalad tundsid end rattal hästi. Pärast loomulikult jälle rullisin ja venitasin.

Kokkuvõttes:

Üks jooks maratonieelsel nädalal – nuta või naera. Peab tõdema, et seda esimest on kõvasti rohkem tehtud. Raske on vaimu tugevana hoida, raske on mõelda positiivseid mõtteid. Aga ma veel päris alla andnud ei ole. Võitlen kuni viimse hetkeni. Ravin oma jalgu, püüan olla mõistlik, käin teisipäeval füsioterapeudi juures, hoian pöidlaid ja varbaid. Ma pole vist… 4–5 aastat ühtegi ülekoormusvigastust saanud?

Being strong feels exactly the same as being weak, the difference is you don’t quit. Loodame, et mitte allaandmine teeb mind siis tugevamaks. Juba vähem kui 7 päeva pärast on Berliini maraton läbi. Kas ka mina sain stardijoonele või kui kaugele ma sealt jõudsin või kui kaua mul finišijooneni jõudmiseks kulus: seda näitab ainult aeg. Sest mul endal pole praegu veel vähimatki aimdust, mis saab ja mis seis on.

Kui teil on, siis teie ennustusi ootan ikka kommentaarides.

Advertisements

Treeningpäevik 9.–15.09.2019

Esmaspäev: trennivaba. Isegi kui oleks tahtnud jooksma minna, siis olid mu jalad, just lihaste kinnituskohad, ikka poolmaratonist päris valusad veel ja põlv oli eriti tundlik. Tõmbasin talle lausa elastiksideme peale. Tegin puhkepäeva.

Teisipäev: kerge jooks. Lihasvalu oli veel osaliselt alles, aga läksin jooksma plaaniga teha kerged 6 km. Esimesed paar kilomeetrit oli olemine kange, aga siis läks enesetunne nii mõnusaks ja kilomeetrid läksid lennates. Venitasin oma ringi pikemaks ja oleks veelgi jooksnud, aga ei tahtnud kohe üle ka pingutada. Mõnus jooks. 6:37 min/km, 150 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõpuks tagasi oma trennis, oma inimestega. 😍 Enamik taastusid veel suurtest pingutustest, seega tegime lihtsalt kerge 7 km jooksu (6:22 min/km, 148 bpm). Kuna mina jooksin enne veel trenni ja pärast koju ka, tuli kokku 11 km. Pole paha. Pool tunnikest sai ka rullitud ja venitatud.

Neljapäev: tempokam jooks. Panin klapid kõrva, kuulasin oma eelmise aasta maratoni treeninglisti ja lasin jalgadel lennata nii, nagu nad ise tahtsid. Olgu see pulss siis natuke kõrgem, üle 160 teda eriti nagunii pingutada ei taha. Peaaegu nagu tempojooks – sellist asja pole kuu aega teha saanud.

Õues oli pime, vihmapilved kummitasid peaaegu terve 10 km ja viimasel kilomeetril koju sain veel paduka kaela. Enesetunne oli nii hea ja oma peas olin kuskil väga heas kohas, kus muremõtteid polnud. Ilmselt üks parima tundega jookse sellel aastal. Sain oma eneseusu tagasi. 🙂 Otsustasin, et ei anna veel alla. 6:11 min/km, 157 bpm.

Reede: trennivaba. Andsin viimased analüüsid. Neist esimese tulemused sain samal päeval kätte ja kõik näitajad olid korras. Nüüd tuleb veel bakterite aeroobse külvi tulemused ka ära oodata, need peaks tulema järgmise nädala jooksul.

Laupäev: vahelduva tempoga jooks. Et jalgadesse natuke veel särtsu sisse saada, tuli üks vahelduva tempoga, õigemini vahelduva pulsiga jooks ette võtta. 2 km soojaks ja siis 1 km kaupa vaheldumisi ca 165 pulsiga ja 150–155 pulsiga jooksu. Pulss oleks võinud madalam olla, aga praeguse seisu kohta niigi hästi saadud. Kokku tuli 10 km (6:07 min/km, 158 bpm).

Kiired kilomeetrid:

  • 5:32, 164 bpm,
  • 5:30, 166 bpm,
  • 5:19, 166 bpm,
  • 5:38, 166 bpm.

Pühapäev: pikk jooks. Tõehetk: viimane võimalus ära teha 3-tunnine jooks. 30 km jooksust sel aastal rääkida ei saa, sest selleks oleks mul läinud trenn liiga pikaks, et sellest normaalselt maratoni ajaks välja tulla. Aga 3-tunnine on juba hästi saadud, eksole. 🙂 Igaks juhuks tuli ette võtta linnas tiirutamine, et juhul, kui raskeks läheb, saab trenni pooleli jätta. Ei saanud riskida ja minna oma tavalist Lähtele ja tagasi otsa tegema, juhuks kui midagi peaks juhtuma. Seega võtsin ette suurema Ihaste tiiru, väiksema Raadi tiiru ja veel väiksema Tähtvere tiiru.

Ilm oli muidugi lihtsalt vaimustav: terve aeg vihm ja ca 11 kraadi, lisaks puhanguti väga tugev tuul. 🙄 Eriti hullu paduka ja tuulehood sain viimastel kilomeetritel, kus konkreetselt kileka krae vahelt tuli nii palju vett sisse, et muidu kuivana püsinud särk sai ka läbimärjaks. Aga noh: ikka parem kui 30 kraadi sooja, eksole. 😅 Kilomeeter enne kodu kastis üks auto mu veel mingi õlise asfaldiveega üle, mille peale ta pikemalt mõtlemata ühe käežesti minult enda poole kirja sai.

Paar feili mahtus kohe jooksu algusesse ka. Vähem kui kilomeeter pärast alustamist avastasin, et olin oma veepudeli koju unustanud. Õnneks oli mul raha kaasas ja jooksin kiirelt Grossi poest läbi, sest see jäi mul õnneks tee peale. Seal aga unustasin kella pausile panna, seega oli keskmine tempo algusest peale lappes. No mis seal ikka.

Jooks ise oli ikka päris raske. Pulss oli üldiselt kena, aga enesetunne oli üpris väss. Ei olnud seda lennukat tunnet sees. Pooleteise tunni peal, kui Ihaste tiirult tagasi kanali juurde jõudsin, olid jalad juba jumala surnud. Ei aidanud seekord need 2 geeli elu sisse tuua, mis iga tunni täitumisel ära sõin. Jõin poole maa peal oma vett, venitasin jalgu ja võtsin suuna Raadi tiirule.

Neid väikseid venituspause tuli ikka hulgem teha. Kartsin natuke oma kõõluste pärast, sest mul on väga hästi meeles, mis mu viimase antibiootikumikuuri kõrvalmõjude listis kirjas oli. Kuulasin podcaste, kuulasin oma enesetunnet ja muudkui kulgesin vaikselt omas tempos. 2 tunni peal oli päris valus olla. 2,5 tunni peal olin lülitunud ellujäämisrežiimile. Koju jõudes oli ikka tegemist, et nende kangete jalgadega trepist üles saada.

Aga nüüd on see väga vajalik jooks tehtud. Selle üle on mul väga hea meel. Ja ma olen nii tänulik, et mu keha mulle selle võimaluse andis. 🙂

Kokkuvõttes:

Natuke hullumeelne, aga selle nädala kilometraaž oli mul sellel aastal suurim, kui aprillikuine kevadlaagri nädal välja arvata. Nüüd on põhiline sellest välja tulla, ära taastuda ja loota, et sellest kõigest oli veel midagi kasu. Järgmised 2 nädalat enam midagi paremaks teha ei saa, pigem ainult hullemaks. Tuleb hakata aktiivsemalt vaimu valmis panema.

Ühtlasi on käes õige aeg, et avada taaskord traditsiooniline ennustus”võistlus”: palun ennusta, (kas) mis ajaga läbin 29. septembril Berliini maratoni. Viska oma ennustus kommentaaridesse või kirjuta mulle mõne muu kanali vahendusel. Aitäh. 🙂

Berliinini maratonini jääb vähem kui 14 päeva.