Elu Saksamaal oli lill ja seal ei jäänud mul eriti palju aega oma laupäeval eesolevale poolmaratonile mõtlemiseks. OK, muidugi see kippus mu mõtetesse, aga üldjoontes ma seal vaimset ettevalmistust ei teinud. Nüüd on stardini jäänud 75 tundi ehk praktiliselt 3 ööpäeva ning ärevus poeb vaikselt hinge.
Enne Narva Energiajooksu poolmaratoni juunis mul suurem närv ja ärevus puudus. Olin kenasti treeninud, vorm oli hea ja samm kerge. Eks natuke ikka kartsin oma vasaku jala vigastuse pärast, et äkki lööb see jälle välja, aga üldjoontes teadsin, et olin andnud endast parima ja kuna viimane intervalltrenn koos jooksurühmaga tuli lihtsamalt kui ootasin, andis ka see julgust ja hingerahu juurde.
Praegu on aga kõik absoluutselt teistmoodi.
Pärast oma esimest poolmaratoni juuni keskel tegin ma tagantjärele vaadates nii palju asju nii valesti. Juba teisel päeval (!!!) pärast võistlust põrutasin väsinud kehaga jooksurajale tagasi, üritasin kiirust arendada ja pettusin, kui ei suutnud tempos püsida. Lisaks kõik muud trennid täistambiga – rattasõit, BodyPump – ja nädal pärast poolmaratoni jooksin juba pikka otsa: 15 km. No mis loll niimoodi teeb?!
Nende lolluste vitsad peksid mind kaua. Trenn oli raske, olemine väsinud. Vahepeal tundsin end küll hästi ka, ei saa öelda, et trenni vastumeelselt tegin, aga pigem olid ka aeglased või väikse raskusega trennid minu jaoks rasked ning kogu poolmaratonile eelnenud kergustunne oli justkui peoga pühitud ja kadunud. Tegin tüüpilisi algaja vigu: ei osanud ise oma koormust reguleerida ega tundnud ära seda hetke, mil oleks pidanud koormust tugevalt vähendama. See hetk oli tegelikult kohe pärast poolmaratoni. Tegin kõik valesti…
Õnneks triatloninädalal juulikuus tuli sisse “sunnitud” väikse koormuse nädal, kui toimus AEGEE suveülikool ja mul polnud aega trenni teha. Jah, olin ikkagi füüsiliselt aktiivne, aga see aktiivsus toimus madala pulsi juures ega polnud keha lammutav. Triatlon sai edukalt läbitud ning sellele järgnev nädal oli imeline. Üle pika aja sain nädala kokkuvõttes kirjutada, kui hästi ma end tunnen ja kuidas ma nautisin absoluutselt iga trenni. Puhkus oli mõjunud hästi, aga tagantjärele vaadates oleks pidanud end siiski võistlusjärgsel nädalal tagasi hoidma…
… sest juba järgmisel nädalal hakkas kõik allamäge minema ja kokkuvõttest saab lugeda mitmel korral sõnu “polnud minu päev”, “raske” jms. 15 km jooks oli väga raske ning minu peas tiksusid küsimärgid, sest ma ei saanud aru, miks ma jälle ei jaksa ja ei suuda. No muidugi sa ei jaksa, kui sa teed nädalas kuuma ilmaga 9 tundi trenni korralikult taastumata. Loll mis loll.
Ja ega ma siis jumala eest ei õppinud oma vigadest, kus sa sellega. 🙂 Sellele järgneval nädalal tuli üle 8 tunni trenni kuumas kliimas ja 3 täispikka raske füüsilise töö päeva, kui oma tuba remontisin. Keha sai läbi piitsutatud ja lõhutud. Heidi kommentaar minu mustades toonides nädala kokkuvõttele tõi maa peale tagasi. Margit, Margit, muidu oled tark tüdruk, aga ühe reha peale astud niikaua, kuni reha vars katki murdub. Sain lõpuks aru, et kannatan ületreenituse all.
Saksamaa nädal oli nüüd õnneks jälle kergem, sai tehtud kaks jooksutrenni – 8 ja 10 km – ning üks sessioon Freeleticsit. Lisaks sellele palju kõndimist ja natuke matkamist, aga see mõjus pigem oma väikse intensiivsuse ja madala pulsiga hästi. Trenni tehes oli aga pulss liiga kõrge ja see mind eriti palju optimistlikumaks küll ei tee.
Ja siin ma nüüd olen. Vaimselt ja füüsiliselt ette valmistamata ning täiesti närvipundar. Kolme päeva pärast poolmaraton, mille veel kuu aega tagasi tahtsin joosta ajaga alla 2 tunni. Praeguseks on see eesmärk unustatud. Hea, kui aeg alla 2:30 tuleb. Rohkem ma loota ei oska. 2:30 saamiseks peaks keskmine tempo olema 7:06 min per km. Praegu tundub seegi naeruväärselt kiire, arvestades seda, et viimased pikad jooksud 15 ja 18 km tegin vastavalt tempos 7:22 ja 7:37 ja tegutsesin seejuures oma võimete piiril.
Oeh.
Selle nädala plaan oma praktiliselt mitte trenni teha. Esmaspäev oli trennivaba. Eile tegin koeraga väikse ja kerge kõnd-sörk treeningu ja käisin isaga VÄGA aeglaselt ja madala pulsiga (112 bpm) rattaga sõitmas. Täna sörgin õhtul aeglases tempos 7 km ja teen jooksuharjutusi. Reede ja laupäev kuni võistluse alguseni kell 21.30 saavad olema trennivabad. Homse suhtes veel mõtlen, kas ja mida teen.
Vot sellised keerulised lood. Tuleb jooks puhtalt tahtejõu baasil. Mingit tulemust otsima ei lähe, eesmärk on rada läbida, jõuda finišisse ja saada medal. Lisaks olla elus ka kolm päeva hiljem, kui pean Tartu Suvejooksul läbima 10 km distantsi.
Lugejad küsisid, mina vastan: 2. osa. Esimest saad lugeda siit.
anonüümne: Kuidas trenniriideid pesed? Pesen trennisärki peale iga trenni aga higihaisu ikka juurest ei saa.
Pesen siis, kui tundub, et nüüd võiks. Kui on olnud väga raske ja higine trenn, siis kohe pärast trenni; kui on olnud kergem trenn, võin sama särgiga ka järgmisesse trenni minna. Ega mõne särgiga ongi nii, et kui ta juba üle aasta vana on ja pidevalt kasutuses, siis ei saagi lõplikult haisust lahti. Ise pole proovinud, aga poodides müüakse spetsiaalset pesugeeli spordiriietele. Äkki peaks seda proovima? 🙂
Mul on palju tuttavaid ja “kontakte”, aga samas ei ole väga palju “päris” sõpru. Need, kes on, on ikka päris head sõbrad. 🙂 Üks parimaid sõpru on minu Zumba-treener Triin, keda tunnen juba lasteaiast saadik. Samuti on pereliikmete suhted väga head, pean ka ema-isa-venda enda parimateks sõpradeks. 🙂
Mina ja Triin meie esimesel jooksuvõistlusel 2013. aastal Narvas.
3. Mis toit sul kindlasti kõige paremini välja tuleb?
Klassikaline lasange ja kaerahelbepuder.
4. Kui pikk sa oled?
167 cm.
5. Kas sa kahetsed midagi oma elus? Kui jah, mida?
Võimalusi ja inimesi, millel/kellel teismeeas nooruse ja hirmu pärast mööda lasin minna. Ülejäänut ei kahetse, võtan neid veidi negatiivseid asju ja juhtumisi kui võimalust õppida ja olla järgmine kord targem. 🙂
6. Mida hakkad tegema nüüd, peale ülikooli?
Ülikool ei ole veel läbi! Sain küll ühe kraadi kätte, aga vähemalt üks on vaja veel omandada. 😉 Sügisest jätkan õpinguid magistantuuris. Tartu Ülikool, matemaatiline majandusteadus.
7. Kes on su lemmikloom?
Mul on vanematekodus 2 kassi: must 13-aastane Miki ja hall 7-aastane Elli ning koer peagi 2-aastaseks saav hundikoeralaadne segavereline Sämmi. Kui Tartus olen, igatsen neid tihti rohkem kui oma perekonda. 😀
Metsikutest loomadest olen juba lapseeast alates armastanud alati hülgeid. Armusin neisse siis, kui esimest korda Tallinna Loomaaias neid basseinis ujumas ja kala söömas nägin. Nad on lihtsalt nii armsa näoga.
8. Kes on sulle alati inspiratsiooniks olnud oma tegemistes?
See kõlab küll väga isekalt, aga mul pole keegi eriti inspiratsiooniks olnud. 😀 Tagantjärele vaadates näen, et palju on mind mõjutanud ema, kes on väga tegus ning armastab kõvasti ja hingega tööd teha ja sellesse pühenduda, ning minu algklassiõpetaja, kellelt on külge jäänud omajagu aktiivsust ja ettevõtlikkust. Lisaks pani mind kooliajal kõvasti pingutama see, et kui ma algklassides käisin, võrdles mu vanaema mind vennaga ja ütles, et mu vend on koolitulemuste lati nii kõrgele tõstnud, et mina sealt kunagi küll üle ei saa. Andke mulle väljakutse ja ma reageerin. 😀 Lõpetasin kõik klassid kiituskirjadega ning gümnaasiumi kuldmedaliga. Siiski on mu vend üks kõige targemaid inimesi, keda ma tean, ja kindlasti minust targem.
9. Jutusta veidi oma perekonnast?
Mul on ema ja isa, kes on 25 aastat abielus olnud, ning minust 3 aastat vanem vend. Mu ema oli 35 ja isa 36, kui ma sündisin, kuid saan nendega vaatamata vanusevahest hästi läbi. Samuti käime tihedalt läbi vanaemadega. Isapoolne vanaema veetis minu ja vennaga suure osa meie lapsepõlvest ning elas palju meie juures maal. Mul on tore ja kokkuhoidev perekond. 🙂
10.Mida sa sooviksid võimalusel oma kehas muuta?
Täiuslik nahk oleks väga tore, et ei peaks kunagi muretsema akne, armide, tundlike ja kuivade kohtade ja muu jama pärast.
11.-.- elus muuta?
Mitte midagi! Täitsa ausalt kohe. 🙂 Kõik asjad juhtuvad põhjusega. Mida siin ikka nii väga muuta… Olen praegu päris õnnelik inimene, mul on head sõbrad, toetav perekond, tänu kellele saan 100% keskenduda õpingutele, katus peakohal, ma olen terve, saan teha sporti ja tegeleda asjadega, mida ma armastan. Kõik oluline on hästi, pisiasjad polegi nii tähtsad. Every day might not be good but there’s something good in every day. 🙂
Loodan, et olid toredad küsimused, millele vastamine pole “kontimurdev”. 🙂
Olid küll toredad küsimused. 🙂
anonüümne:
Kas kaal tõusis, kui lchf-iga lõpetasid?
Lühike vastus: ei.
Kui palju sa lchf lõpetades kaalusid ning mis kaalunumber nüüd on, kui sööd süsivesikuid?
Kui ma LCHFi tegin, siis oli ka mu päevane kaloraaž VÄGA piiratud, alati alla 2000 kcal päevas. Nüüd söön PALJU rohkem. Kui LCHFi lõpetasin, kaalusin umbes 71 kg. Praegu kaalun paar-kolm kilo vähem ehk olen täpselt normaalkaalus.
Kas jooksmine on selline spordiala, mis keha rohkem trimmib?
Oleneb, mida sa trimmimise all mõtled, kas lihase kasvamist, naha kokkutõmbumist või lihtsalt rasvapõletust. Kalorikulu poolest on jooksmine kindlasti üks parimaid, lisaks saad ilusad sihvakad tugevad jalad. Rasvapõletus oleneb rohkem ka sellest, kas jooksed madala või kõrge pulsiga. Kindlasti paraneb südame tervis ja seejuures on võimalik ka keha trimmida.
Kas jooksmine isegi siis, kui sörgin üliaeglaselt on kehale kasulik?
Igasugune liikumine on kehale kasulik! Kui sulle meeldib joosta, siis jookse. Kui tunned, et pead end selleks kogu aeg sundima ja et sa tegelikult jooksmist üldse ei naudi, siis soovitaks ma pigem muid spordialasid proovida. Äkki sobib sulle aeglase jooksu asemel hoopis jalgrattasõit, suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd? Eelnevad on ka liigestele vähem põrutavad ja koormavad. Kui aga jooks meeldib, siis kindlasti jookse edasi, küll aja jooksul kasvab ka vastupidavus ja kiirus.
Või kui näiteks joosta ei jõua, kas siis rattasõit on hea alternatiiv?
Loomulikult! 🙂 Mina sõitsin väga palju rattaga näiteks siis, kui mu jalg oli vigastatud ja jooksmine keelatud. Rattasõit on liigestele palju ohutum ja kergem. Nagu eelnevalt mainisin, sobivad jooksu asemel ka suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd. Minu puhul kehtib aga reegel, et alternatiivseid alasid pean harrastama ajaliselt kauem, et saada kätte sama koormus, mille saaksin jooksu puhul.
Kuidas saada sellest üle, et alguses ei ole üldse jõudu joosta?
Alustada tuleks tasa ja targu. Üks samm korraga (sõna otseses mõttes!). Alustada kõndimisest ja edasi juba jooksu ja kõnni vaheldamisest. Hea algaja treeningplaani (ja palju muud kasulikku algajale jooksjale) võid leida raamatust “Algaja jooksja käsiraamat” (lähemalt selles postituses), vaata ka algaja treeningplaani Heidi blogist või võid otsida sulle sobilikku plaani ka internetist. Miks mitte kasvatada võhma ka teiste spordialadega (jalgrattasõit, suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd).
Maarja: Kui pikkadel jooksudistantsisel sa veepudeli, joogivöö vms kaasa võtad?
Vastasin 1. osas. Oleneb ilmast. Kui on ikka väga kuum, võtan igal jooksul vee kaasa, kas siis lihtsalt pudeliga või kasutan joogivööd. Kui on normaalne suveilm, siis 10+ km jooksudel. Kui õues on väga jahe, võin joosta ka pikemad jooksud kuni 15 km ilma veeta ja joon alles kodus.
Anonüümne: Kui reisidel käid, siis kas võtad mingi paketi või paned nö ise reisi kohta? Kui jah, siis mis lehekülgi kasutad jne? 🙂
Olen käinud VÄGA erinevatel reisidel. Kaks korda olen käinud 2-nädalasel bussireisil (Itaalias ja Balkanil), mõlemad olid toredad reisid firmaga Viru Reisid. Viimasel ajal on neil aga palju probleeme olnud, seega oleksin tähelepanelik, minul võib-olla lihtsalt vedas nendega. Olen käinud Novatoursiga paketireisil, mis on väga mugav lahendus, kui tahad ainult päikese all lebotada mõnes tuntud kuurortis ja natuke kohapeal ringi vaadata. Olen pannud ise reise kokku, väiksemad tripid naaberriikidesse, aga ka näiteks minu suur Tai reis, millest on blogis 6 pikka postitust (viimase osa koos linkidega esimestele leiad siit). Eks kõik reisid jäävad millegagi meelde ja on alati toredad olnud, nüüd aga eelistan siiski ise reis kokku panna, kui just tõesti kuskile Türki, Bulgaariasse või Egiptusesse ei lenda.
Majutuse otsimiseks olen kasutanud Agodat ja Hostel Worldi, lennupileteid otsinud lennufirmade (RyanAir, AirBaltic, Estonian Air, Lufthansa, Emirates jnejnejne olenevalt sihtkohast) kodulehtedelt, lennujaam.ee, lendama.ee ja vaadanud pidevalt uudiseid trip.ee-st ning saanud ka sealt sooduspakkumisi. Palju abi olen saanud ka Lonely Planet reisijuhist, kust võid leida nii kohalikku majutust, söögikohti, vaatamisväärsusi kui muud. Iseseisvale reisiplaneerijale ideaalne. 🙂
Tekkis kohe isu jälle kuskile kaugele minna, Aasia kutsub jätkuvalt!
Koh Tao. Foto: erakogu
Liisa: Millal plaanid joosta esimese täismaratoni?
Anonüümne: Kas sul on Tartus olemas sõpruskond ka väljaspool TYSKi treeninggruppi? Kas sa käid vahel sõpradega väljas?
Jah, on küll, mitte väga arvukas, kuid siiski. 🙂 Käime väljas küll, aga mitte väga tihti, vaesed tudengid siiski. 😀 Veedame ka muudmoodi koos aega kui ainult pidutsedes, ma ausalt öeldes väga ei armasta klubisid.
anonüümne:
1. Kas näed end tulevikus veel kuidagi lchf-ga seotud olevat? See muidugi, et oled teadlik rasvade kasulikkusest jne, aga muul moel?
Õppisin LCHFi praktiseerides palju toitude ja selle kohta, kuidas mu keha millelegi reageerib. Kindlasti on mul selleks ajaks hea kaalulangusplaan olemas, kui ma kunagilapse saan ja beebikilosid kaotama pean. 🙂 Sinna on aga veel palju aega.
2. Soovitusi TÜ majandusteaduskonnas edukas olemiseks 🙂 ? Tänud ette!
Tee kõvasti tööd, õpi palju, ära jäta asju viimasele minutile, kasuta kalendermärkmikku, omanda uus võõrkeel (nt mina õppisin 6 semestrit vene keelt), võta kõiki meeldivaid ja huvipakkuvaid vabaaineid, mida ülikool pakub, ürita kogu kursusega tuttavaks saada, vali rühmatöö kaaslasi VÄGA targalt, jäta endast kõigile hea mulje (ära hiline, ära vea kaastudengeid / õppejõude alt jne), hakka juba esimesel aastal mõtlema uurimistöö teema ja juhendaja peale, mõtle ka praktikakoha leidmise peale (võid teha praktika pärast 1. või 2. aastat), soovi korral osale turundusklubi töös, võta osa kõigist õppetöövälistest teaduskonna üritustest, kui on soovi välismaal õppida, siis kindlasti tee seda 🙂 , küsi õppejõududelt ja vanemate kursuste tudengitelt vajadusel abi (tavaliselt keegi ära ei ütle), ole aktiivne ja naudi Tartu tudengielu.
Maret: Hei, Küsimus tekkis joostes: kuidas peab jalalaba maanduma? Kand, varvas ees või kogu jalalaba? Kuigi seda oleks kerge lihtsalt googeldada ka, siiski paljud võib-olla ei mõtlegi selle peale. Sinupoolne seletus, kuidas seda õigesti teha, oleks paljudele kasulik (ka mulle) 🙂 Aitäh 😛
Ei tohi maanduda kannale ega ka varbaotstele. Maandu päkale, jalalaba keskosale. Seejärel käib kand väga kiirelt ja kergelt maa peal ära, pole mõtet joosta kand pidevalt õhus, sest siis sureb su säär mingi aja pärast lihtsalt ära. Siin on päris hea video, mis pildis ja aegluubis näitab asja selgelt kätte:
Miina: Milline on sinu salajane või mitte nii salajane suurim soov seoses spordiga? On see mingisuguse konkreetse võistluse läbimine, mingisuguse tulemuse saavutamine mingisugusel võistlusel, teatud kaalulanguse saavutamine või lihtsalt tervislike eluviiside säilitamine? Muidugi see võib olla hoopiski midagi muud 😉
Kindlasti tahan läbida täispika jooksumaratoni. Igasuguseid väiksemaid eesmärke on ka seoses eri distantside aegadega, aga need pole nii olulised. Suured eesmärgid on mul veel formuleerimata. Tean, et tahan jooksu ja triatloniga ennast ületada, aga a la tahan joosta maratoni alla 4 tunni / läbida ironmani distants triatlonil vms mul veel plaanis pole. Kindlasti on suur soov olla aktiivne elu lõpuni, teha sporti ka siis, kui mul on oma perekond ja ka isegi siis, kui on olemas juba lapselapsed. Äge oleks ka 60-aastaselt poolmaratone joosta. 🙂
anonymous:
Mis on su kolm lemmik eestimaist blogi, mille lugemisest sa kõige enam saad?
Peab hoolega kaaluma. Esimene on alati ilmselge: Tarkpea teeb trenni ehk Heidi blogi. Meil on omavaheline väga hea klapp olemas ka päriselus ja suudan tihti temaga samastuda. Heidi on tõesti ilus inimene nii seest kui ka väljast ja tõeline eeskuju noortele. Teine on vast Henry blogi, mis suudab mind naerma panna igal ajal. Henry on üldse tore inimene. 🙂 Kolmandale kohale mahuks veel mitu eestikeelset blogi, seega ei hakka üht eraldi välja tooma. Viska pilk peale linkide lehele.
Kas sul peab ka olema kõige parem varustus kõiges, mida sa teed?
Kindlasti ei pea mul olema parim varustus, mul ju polegi. 🙂 Ma lihtsalt ostan asju vastavalt vajadusele. Tükk aega jooksin ilma õigete jooksutossudeta, pikka aega polnud mul õigeid särke, pükse jne. Maanteeratta sain siis, kui otsustasin triatloniga rohkem tegeleda, ja pulsikella siis, kui vajadus seoses suurenenud treeningmahuga tõstatus. Ostan spordiriideid ja -varustust siis, kui tunnen vajadust, et mul on tõesti midagi vaja. Varustus on kallis ja ma pole miljonär, lihtsalt tervisesportlane.
Suur AITÄH kõigile küsijatele. Kui soovi on, võin tulevikus selliseid postitusi veel teha. Andke aga teada. 🙂
Nourish, Train & Flourish 