Elu Saksamaal oli lill ja seal ei jäänud mul eriti palju aega oma laupäeval eesolevale poolmaratonile mõtlemiseks. OK, muidugi see kippus mu mõtetesse, aga üldjoontes ma seal vaimset ettevalmistust ei teinud. Nüüd on stardini jäänud 75 tundi ehk praktiliselt 3 ööpäeva ning ärevus poeb vaikselt hinge.

Enne Narva Energiajooksu poolmaratoni juunis mul suurem närv ja ärevus puudus. Olin kenasti treeninud, vorm oli hea ja samm kerge. Eks natuke ikka kartsin oma vasaku jala vigastuse pärast, et äkki lööb see jälle välja, aga üldjoontes teadsin, et olin andnud endast parima ja kuna viimane intervalltrenn koos jooksurühmaga tuli lihtsamalt kui ootasin, andis ka see julgust ja hingerahu juurde.

Praegu on aga kõik absoluutselt teistmoodi.

Pärast oma esimest poolmaratoni juuni keskel tegin ma tagantjärele vaadates nii palju asju nii valesti. Juba teisel päeval (!!!) pärast võistlust põrutasin väsinud kehaga jooksurajale tagasi, üritasin kiirust arendada ja pettusin, kui ei suutnud tempos püsida. Lisaks kõik muud trennid täistambiga – rattasõit, BodyPump – ja nädal pärast poolmaratoni jooksin juba pikka otsa: 15 km. No mis loll niimoodi teeb?!

Nende lolluste vitsad peksid mind kaua. Trenn oli raske, olemine väsinud. Vahepeal tundsin end küll hästi ka, ei saa öelda, et trenni vastumeelselt tegin, aga pigem olid ka aeglased või väikse raskusega trennid minu jaoks rasked ning kogu poolmaratonile eelnenud kergustunne oli justkui peoga pühitud ja kadunud. Tegin tüüpilisi algaja vigu: ei osanud ise oma koormust reguleerida ega tundnud ära seda hetke, mil oleks pidanud koormust tugevalt vähendama. See hetk oli tegelikult kohe pärast poolmaratoni. Tegin kõik valesti…

Õnneks triatloninädalal juulikuus tuli sisse “sunnitud” väikse koormuse nädal, kui toimus AEGEE suveülikool ja mul polnud aega trenni teha. Jah, olin ikkagi füüsiliselt aktiivne, aga see aktiivsus toimus madala pulsi juures ega polnud keha lammutav. Triatlon sai edukalt läbitud ning sellele järgnev nädal oli imeline. Üle pika aja sain nädala kokkuvõttes kirjutada, kui hästi ma end tunnen ja kuidas ma nautisin absoluutselt iga trenni. Puhkus oli mõjunud hästi, aga tagantjärele vaadates oleks pidanud end siiski võistlusjärgsel nädalal tagasi hoidma…

… sest juba järgmisel nädalal hakkas kõik allamäge minema ja kokkuvõttest saab lugeda mitmel korral sõnu “polnud minu päev”, “raske” jms. 15 km jooks oli väga raske ning minu peas tiksusid küsimärgid, sest ma ei saanud aru, miks ma jälle ei jaksa ja ei suuda. No muidugi sa ei jaksa, kui sa teed nädalas kuuma ilmaga 9 tundi trenni korralikult taastumata. Loll mis loll.

Ja ega ma siis jumala eest ei õppinud oma vigadest, kus sa sellega. 🙂 Sellele järgneval nädalal tuli üle 8 tunni trenni kuumas kliimas ja 3 täispikka raske füüsilise töö päeva, kui oma tuba remontisin. Keha sai läbi piitsutatud ja lõhutud. Heidi kommentaar minu mustades toonides nädala kokkuvõttele tõi maa peale tagasi. Margit, Margit, muidu oled tark tüdruk, aga ühe reha peale astud niikaua, kuni reha vars katki murdub. Sain lõpuks aru, et kannatan ületreenituse all.

Saksamaa nädal oli nüüd õnneks jälle kergem, sai tehtud kaks jooksutrenni – 8 ja 10 km – ning üks sessioon Freeleticsit. Lisaks sellele palju kõndimist ja natuke matkamist, aga see mõjus pigem oma väikse intensiivsuse ja  madala pulsiga hästi. Trenni tehes oli aga pulss liiga kõrge ja see mind eriti palju optimistlikumaks küll ei tee.

Ja siin ma nüüd olen. Vaimselt ja füüsiliselt ette valmistamata ning täiesti närvipundar. Kolme päeva pärast poolmaraton, mille veel kuu aega tagasi tahtsin joosta ajaga alla 2 tunni. Praeguseks on see eesmärk unustatud. Hea, kui aeg alla 2:30 tuleb. Rohkem ma loota ei oska. 2:30 saamiseks peaks keskmine tempo olema 7:06 min per km. Praegu tundub seegi naeruväärselt kiire, arvestades seda, et viimased pikad jooksud 15 ja 18 km tegin vastavalt tempos 7:22 ja 7:37 ja tegutsesin seejuures oma võimete piiril.

Oeh.

Selle nädala plaan oma praktiliselt mitte trenni teha. Esmaspäev oli trennivaba. Eile tegin koeraga väikse ja kerge kõnd-sörk treeningu ja käisin isaga VÄGA aeglaselt ja madala pulsiga (112 bpm) rattaga sõitmas. Täna sörgin õhtul aeglases tempos 7 km ja teen jooksuharjutusi. Reede ja laupäev kuni võistluse alguseni kell 21.30 saavad olema trennivabad. Homse suhtes veel mõtlen, kas ja mida teen.

Vot sellised keerulised lood. Tuleb jooks puhtalt tahtejõu baasil. Mingit tulemust otsima ei lähe, eesmärk on rada läbida, jõuda finišisse ja saada medal. Lisaks olla elus ka kolm päeva hiljem, kui pean Tartu Suvejooksul läbima 10 km distantsi.

Millesse ma end seganud olen…