#100blogipäeva 65/100 – kuidas ma paksuks läksin? (eestikeelne versioon)

Kuna eile postitas Heidi väga inspireeriva ja ausa loo oma kaalulangetus-, tervise- ja sporditeekonnast, siis meenus mulle, et mina avaldasin oma loo siinsamas blogis umbes aasta tagasi inglise keeles, kuna blogi oli siis selles keeles. Sellest ajast alates on aga juhtunud omajagu arenguid ja lisaks tahaksid võib-olla ka eestikeelsed lugejad mu looga tutvuda. Esimene osa on otsetõlge sellest postitusest, lisatud on pilte lapsepõlvest, lõpp viimase aasta kohta on kokkuvõte mu toitumise lehest.


Igal (kunagisel) kaalulangetajal on oma lugu. Lugu sellest, kuidas nad paksuks läksid, mida nad valesti tegid ja mida nad õigesti ei teinud. Nüüd jagan mina oma lugu teiega.

Varajane lapsepõlv (1992–1999)

Minu mälestustes alates teadliku elu algusest seisab selgelt, kuidas olin alati “suurem” kui teised omavanused lapsed. Tegelikult vaadates ja uurides vanu fotosid, kus olen 3–5 aastat vana, saan ma aru, et see ei olnud üldse tõsi. Praegu ütleks ma küll, et 5-aastase tüdruku kohta täiesti normaalses kaalus ja suuruses. Mis pani mind mõtlema, et ma olen (liiga) “suur”? Ilmselt see, et lapsed, kellega ma koos mängisin ja aega veetsid, kutsusid mind aeg-ajalt paksuks, koledaks, suureks jne. Sõpradeks ma neid naabrilapsi küll ei nimeta. Nemad arvasid, et ma olen paks, kuna nad ise olid kõik väga pikad ja saledad ja mina olin lihtsalt normaalne. Aga jumal küll – ma polnud ülekaalus! Aeg-ajalt lasin ma end sellel kõigel häirida, olin kurb ja nutsin. Enamasti aga lihtsalt ei mänginud nendega ja olin omaette või koos vennaga. Kiusajad rikkusid mu enesekindlust juba noorest east alates.

Pole kindel, aga äkki ca 1995–1996? 

Ca 1997. Seda väikest tüdrukut hüüti paksuks…

Kooliaja algus (1999–2005)

Olin 7-aastane, kui kooli läksin. Sellega muutus palju, tulid uued norijad ja kiusajad. Ma ise küll ei ütleks, et ma siis juba paks või ülekaalus olin, kahjuks olin aga suurem ja pikem kui teised klassikaaslased. Minu klassivennad olid eriti julmad ja mind kutsuti tihti paksuks ja koledaks (teiste koledate sõimusõnade seas…). Mäletan selgelt neid kaalumis- ja mõõtmispäevi koolis. Medõde mõõtis pikkust ja kaalus kõiki õpilasi. Ta ütles mulle mitu korda otse, et ma olen PAKS. Ma ei olnud sellel ajal paks, aga ka mitte pulkpeenike. Ma lihtsalt arenesin teistest kiiremini, juba 10-aastaselt hakkas mu keha võtma naiselikku vormi. Enne teismeiga võtsin ma ilmselt kaalu juurde, sest 12/13-aastasena olin ma selges ülekaalus.

4. klassi lõpus aastal 2003. 11-aastane

Koduaias 2004. 12-aastane ja vist peaaegu 70 kg

Teismeiga (2005–2011)

Teismelise aastad oli aeg dieetideks, kaalulangetuseks ja kaalutõusudeks. 13-aastasena olin ma 162 cm pikk ja kaalusin 72 kg. Piinlik: KMI=27,4 ja ilmselge ülekaal. Peab aga arvestama asjaolu, et ma oli väga noor ja arenemas. Seega on vägagi vaieldav, kas oleksin pidanud hakkama nii noorelt oma kehaga eksperimenteerima. Aga nii ma otsustasin. Mu ema liitus Kaalulangetajatega (mäletate veel neid?) ja mina hakkasin ka punkte lugema. Kaalulangetajate-ajal hakkasin emaga koos 2 korda nädalas ujumas käima ja osalesin kõigis kehalise kasvatuse tundides. Umbes 6 kuu jooksul kaotasin 8 kg ja nägin täitsa OK välja (kaal: 64 kg). Aga: ma siiski arvasin, et olen paks.

Hiiumaal 2005. Pärast esimest kaalulangetamist 13-aastasena. (64 kg)

Kuidagi tulid vanad harjumused siiski tagasi ja kaal lisandus ajapikku. Sellest ajast alates hakkas pidev võitlus iseendaga. Kaalu kaotamine, juurde võtmine… Treenimine ja püüd olla “tervislik”. Ma proovisin natuke Atkinsit, elimineerisin suhkru ja nisu, vahepeal lugesin jälle Kaalukate punkte… Ma proovisin peaaegu kõike.

2007. aastal, 8. klassi lõpuks 15-aastasena, langetasin ma jälle kaalu, tegin trenni (jõusaalis) ja kaalusin lõpuks 68 kg ja olin 167 cm pikk. Sarnases kaalus ja pikkuses nagu praegu. Ma ise ka uskusin, et olen kena ja sain isegi vahel komplimente.

Suvi 2007 (68 kg)

9. klassi lõpuks 2008. aastal (olin 16) kaalusin jälle 72 kg. Pärast seda tuli 10. klassis millegipärast (ma siiani ei kujuta ette, miks) suur kaalutõus ja võtsin juurde 7 kg. Gümnaasiumi lõpus 2011. aastal 19-aastasena kaalusin 79 kg. 12. klassi ja ülikooli alustamise vahelisel ajal otsustasin end jälle kätte võtta, hakkasin natuke jooksmas käima ja jälgisin (loe: piirasin) oma toitumist. Kahjuks sain vigastuse ja jooksmise pidin pärast 2 nädalat pooleli jätma, aga toitumisega tegelesin jätkuvalt. Kaotasin umbes 3–4 kg. Algas ülikool.

Viinis. Juuli 2008 (72 kg)

Türgis 2009 (79 kg) 

Ülikooli algus (2011–2013)

Gümnaasiumi lõpp. Juuni 2011. (79 kg)

Ülikooli alguses kaalusin ma umbes 75 kg. Tartus ei teinud ma üldse trenni, ainult kõndisin päris palju. Mu toitumisharjumused muutusid, ma hakkasin jälle šokolaadi, riisi ja pastat sööma. Mu põhieesmärk oli elada võimalikult väikse eelarvega (vaene tudeng!) ja seetõttu hakkasin sööma riisi, makarone, kartuleid, natuke odavat hakkliha, pudruhelbeid jne. Hommikuti sõin putru koduse moosiga. Toit oli kõrge süsivesikusisaldusega, madala valgusisaldusega ja üpriski keskmiselt rasvane. Aga kuidagimoodi, ma tõesti ei tea, KUIDAS, kadus kaal mu kehalt esimese semestri vältel. Enne 2011. aasta jõule kaalusin jälle 72 kg (justkui maagiline number).

Siis hakkas kaal jälle kogunema. 😦 2012. aasta suvel kaalusin 79 kg. Jõuludeks olin juba 80–81 kg piirimail. Oma viimased 5 kg võtsin juurde talvevaheajal 2013. aasta jaanuaris. Muudkui sõin ja õgisin tuhandeid kaloreid. Veebruari keskpaigaks kaalusin 85,5 kg. 

Horvaatias. August 2012 (79 kg)

LCHF (2013–2014)

Minu “klikk” juhtus siis, kui hakkasin TYSKis trennis käima 2013. aasta veebruari teisel nädalal umbes üks nädal enne LCHF-iga alustamist. Ma tahtsin spordiklubisse minna, kuna mu sõbranna ja Zumba-treener Triin oli mind vedanud 3 oma Zumba-tundi ja see meeldis mulle. TYSKis nägin ma end üle pika aja täispikast peeglist. (Kodus ja ühikas mul selline asi kahjuks puudub). Ma olin enda peale nii vihane, ma olin lihtsalt suur ja paks. RASVUNUD. Kõik mu riided olid väga kitsaks jäänud ja mul oli ebamugav istuda, sest rasvarullid mu kõhul surusid ja pressisid. Siis kuulis mu ema oma tuttavalt LCHF-ist ja algas mu uus low-carb (väheste süsivesikutega) elustiil.

Paar nädalat enne LCHF-iga alustamist. Peitsin oma rasva targalt. (85 kg)

Nagu paljud lugejad juba minu ajaloost teavad, olid esimesed 3 kuud LCHFi minu jaoks väga lihtsad, kerged ja loomulikud. 13 kg kadus nagu naksti ja elu oli lill. Tundsin end oma kehas hästi, tegin rühmatrenne ja hakkasin suve alguses jooksmisega tegelema. Minu kahjuks ei jäänud kõik nii. 2013. aasta suvel olin vahel ikka päris õnnetu, kui marju ja koduaia õunu süüa ei saanud. Vahel sõin, kuid tundsin end süüdi, et siiski süsivesikuid tarbin. Üldiselt ma aga ei “patustanud” ja suutsin oma kaalulangust natuke suurendada ja siis hoida.

Juuni 2013. (69 kg)

Kuna kaal jäi seisma ja ihaldatud 63 kg oli veel natuke maad eemal, siis võtsin asja “tõsiselt käsile”. Vähendasin kaloraaži jälle kuskile 1500, 1300 ja mingi hetk isegi 1200 kcal peale, ise samal ajal aktiivselt treenides. Tegin sõna otseses mõttes suuri lollusi, aga ise uskusin, et liigun oma eesmärkide poole. Muidugi mu kaal langes. 2013. aasta jõulude eel olin eesmärgist vaid 2,5 kg kaugusel ja olin kokkuvõttes kaotanud 20 kg. Aga millise hinnaga?

Jõulud 2013. (65 kg)

Jõulude ajal otsustasin “natuke” jõulutoite “proovida” ja kõik lõppes toiduorgias. Sõin kõike ja nii palju, et kõht tahtis lõhkeda. Tõesti sõna otseses mõttes kannatasin suuri valusid, sest magu oli niiiii täis topitud. 😦 Oh, sellest pole üldse lihtne rääkida. Kuni Tai reisini 2014. aasta alguses üritasin mõne nädala jooksul end kätte võtta, et kaotatud õgimiskilosid kaotada. Eks see õnnestus ka veidi, aga siiski oli mul VÄGA raske. Tais võtsin juurde ainult 1 kg ja sain aru, et mõistlikus koguses süsivesikuid süües need… ei teegi mind paksuks?!

Tais. Jaanuar 2014. (67 kg)

Reisile järgnes jube nädal, kui võtsin nädalaga juurde 3 (!!!) kg. Jälle emotsionaalne söömine, õgimine, söömisorgia. Olin enda peale nii vihane, et ma ei tööta oma eesmärkide kallal. Kaalusin 71 kg. 6 kg rohkem, kui enne jõule. Olin endas väga pettunud. Olin kurb, isegi masenduses ja segaduses. Tulid postitused “When easy becomes difficult” ja “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits”

Jõudsin murdepunktini.

Intuitiivne söömine (3.04.2014–…)

Olin omadega väga tuksis ja hakkasin otsima toitumisnõustajaid ja psühhiaatreid. Aga ma ei julgenud vastuvõtuaega broneerida ja minna. 😦 Pärast seda masendavat postitust “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits” kirjutas mulle Heidi. Võin käsi südamel öelda, et esiteks muutis mu elu esimest korda Triin, tänu kellele ma TYSKiga liitusin, ja teiseks muutis mu elu Heidi, tänu kellele ma leidsin e-raamatu “How To Have Your Cake and Skinny Jeans Too”. See oli revolutsioon. Intuitiivne söömine. Kahe päevaga sai raamat läbi loetud ja 3. aprillil (Triinu sünnipäeval) algas minu uus elu. Mäletan nii täpselt seda tunnet, kui pärast trenni lisasin kohupiimale 2 teelusikatäit suhkrut. Üle aasta polnud ma midagi sellist teinud. Samal nädalavahetusel sõin palju putru ja lisasin kodujuustule moosi ja tundsin end inimesena. Kas mul polnud mitte vähe vaja? 😀

Nüüdseks olen LCHF-ist eemal olnud ja söönud intuitiivselt umbes 4,5 kuud. Ma ei saa öelda, et alati on kõik super ja mul ei tule kunagi ette emotsionaalset söömist, ülesöömist, oma keha signaalide valesti tõlgendamist, aga asjad on niiiiiii palju paremad. Ma olen isegi natuke kergem kui aprilli alguses, kuid see polegi kõige olulisem. Oluline on see, et ma olen jälle õnnelik. Ma tunnen end jälle inimesena. Ma tean, et mu elustiil on jätkusuutlik. Mu suhe toiduga on normaliseerumas, ma teen aktiivselt trenni, töötan uute eesmärkide nimel ja läbin järjepanu spordivõistlusi.

Narva Energiajooksul esimest poolmaratoni läbimas. (68–69 kg)

Ning see teeb mind tõesti rõõmsaks. 🙂

Mida pean veel oluliseks mainida…

  • Ma ei läinud paksuks kiirtoidu tõttu. Minu kodukohas isegi polnud siis mingeid kiirtoidukohti.
  • Rämpstoit ja maiustused ei kuulunud minu põhimenüüsse. Pitsad, burgerid, krõpsud jms: sõin neid VÄGA harva, vahest 2 korda aastas. Šokolaadi tihemini, aga mitte iga nädal või iga päev.
  •  Ma lihtsalt sõin liiga palju! Liiga palju kodust toitu ja liiga vähe köögivilju. 
  • Mu pere armastab küpsetisi. Ema küpsetas (tegelikult siiani…) umbes 2 korda nädalas mingeid pirukaid, saiakesi jm nisujahust asju. Minu jaoks polnud probleem ära süüa 5 suurt kaneelirulli (või rohkem) põhitoidu juurde magustoiduks. Või 6 lihapirukat hommikusöögiks. Ma ei suutnud nisujahutoodetele vastu panna.
  • Mu ema, vanaemad ja ma ise oleme päris head kokad. Toit on alati väga väga maitsev. See korreleerub ülesöömisega.
  • Ma ei olnud kunagi spordisõber ja vältisin seda. Ma arvan, et ka sellel faktil oli oluline roll mu kaalutõusus.
  • Tihti sõin ja isegi õgisin sellepärast, et mul olid mured, pingeid või lihtsalt igav. Olin (olen?) emotsionaalne sööja.

Selline oli minu lugu.

#100blogipäeva 56/100 – Q&A vol. 2

Lugejad küsisid, mina vastan: 2. osa. Esimest saad lugeda siit.


anonüümne: Kuidas trenniriideid pesed? Pesen trennisärki peale iga trenni aga higihaisu ikka juurest ei saa.

Pesen siis, kui tundub, et nüüd võiks. Kui on olnud väga raske ja higine trenn, siis kohe pärast trenni; kui on olnud kergem trenn, võin sama särgiga ka järgmisesse trenni minna. Ega mõne särgiga ongi nii, et kui ta juba üle aasta vana on ja pidevalt kasutuses, siis ei saagi lõplikult haisust lahti. Ise pole proovinud, aga poodides müüakse spetsiaalset pesugeeli spordiriietele. Äkki peaks seda proovima? 🙂

Anonüümne:

1. Mis on su lemmiksöök?

Vastasin 1. osas.

2. Kas sul on parim sõber/sõbranna? Kui jah, kes?

Mul on palju tuttavaid ja “kontakte”, aga samas ei ole väga palju “päris” sõpru. Need, kes on, on ikka päris head sõbrad. 🙂 Üks parimaid sõpru on minu Zumba-treener Triin, keda tunnen juba lasteaiast saadik. Samuti on pereliikmete suhted väga head, pean ka ema-isa-venda enda parimateks sõpradeks. 🙂

Mina ja Triin meie esimesel jooksuvõistlusel 2013. aastal Narvas.
Mina ja Triin meie esimesel jooksuvõistlusel 2013. aastal Narvas.

3. Mis toit sul kindlasti kõige paremini välja tuleb?

Klassikaline lasange ja kaerahelbepuder. 

4. Kui pikk sa oled?

167 cm.

5. Kas sa kahetsed midagi oma elus? Kui jah, mida?

Võimalusi ja inimesi, millel/kellel teismeeas nooruse ja hirmu pärast mööda lasin minna. Ülejäänut ei kahetse, võtan neid veidi negatiivseid asju ja juhtumisi kui võimalust õppida ja olla järgmine kord targem. 🙂

6. Mida hakkad tegema nüüd, peale ülikooli?

Ülikool ei ole veel läbi! Sain küll ühe kraadi kätte, aga vähemalt üks on vaja veel omandada. 😉 Sügisest jätkan õpinguid magistantuuris. Tartu Ülikool, matemaatiline majandusteadus. 

7. Kes on su lemmikloom?

Mul on vanematekodus 2 kassi: must 13-aastane Miki ja hall 7-aastane Elli ning koer peagi 2-aastaseks saav hundikoeralaadne segavereline Sämmi. Kui Tartus olen, igatsen neid tihti rohkem kui oma perekonda. 😀

Metsikutest loomadest olen juba lapseeast alates armastanud alati hülgeid. Armusin neisse siis, kui esimest korda Tallinna Loomaaias neid basseinis ujumas ja kala söömas nägin. Nad on lihtsalt nii armsa näoga.

8. Kes on sulle alati inspiratsiooniks olnud oma tegemistes?

See kõlab küll väga isekalt, aga mul pole keegi eriti inspiratsiooniks olnud. 😀 Tagantjärele vaadates näen, et palju on mind mõjutanud ema, kes on väga tegus ning armastab kõvasti ja hingega tööd teha ja sellesse pühenduda, ning minu algklassiõpetaja, kellelt on külge jäänud omajagu aktiivsust ja ettevõtlikkust. Lisaks pani mind kooliajal kõvasti pingutama see, et kui ma algklassides käisin, võrdles mu vanaema mind vennaga ja ütles, et mu vend on koolitulemuste lati nii kõrgele tõstnud, et mina sealt kunagi küll üle ei saa. Andke mulle väljakutse ja ma reageerin. 😀 Lõpetasin kõik klassid kiituskirjadega ning gümnaasiumi kuldmedaliga. Siiski on mu vend üks kõige targemaid inimesi, keda ma tean, ja kindlasti minust targem.

9. Jutusta veidi oma perekonnast?

Mul on ema ja isa, kes on 25 aastat abielus olnud, ning minust 3 aastat vanem vend. Mu ema oli 35 ja isa 36, kui ma sündisin, kuid saan nendega vaatamata vanusevahest hästi läbi. Samuti käime tihedalt läbi vanaemadega. Isapoolne vanaema veetis minu ja vennaga suure osa meie lapsepõlvest ning elas palju meie juures maal. Mul on tore ja kokkuhoidev perekond. 🙂

10.Mida sa sooviksid võimalusel oma kehas muuta?

Täiuslik nahk oleks väga tore, et ei peaks kunagi muretsema akne, armide, tundlike ja kuivade kohtade ja muu jama pärast.

11.-.- elus muuta?

Mitte midagi! Täitsa ausalt kohe. 🙂 Kõik asjad juhtuvad põhjusega. Mida siin ikka nii väga muuta… Olen praegu päris õnnelik inimene, mul on head sõbrad, toetav perekond, tänu kellele saan 100% keskenduda õpingutele, katus peakohal, ma olen terve, saan teha sporti ja tegeleda asjadega, mida ma armastan. Kõik oluline on hästi, pisiasjad polegi nii tähtsad. Every day might not be good but there’s something good in every day. 🙂

Loodan, et olid toredad küsimused, millele vastamine pole “kontimurdev”. 🙂

Olid küll toredad küsimused. 🙂

anonüümne:

Kas kaal tõusis, kui lchf-iga lõpetasid?

Lühike vastus: ei.

Kui palju sa lchf lõpetades kaalusid ning mis kaalunumber nüüd on, kui sööd süsivesikuid?

Kui ma LCHFi tegin, siis oli ka mu päevane kaloraaž VÄGA piiratud, alati alla 2000 kcal päevas. Nüüd söön PALJU rohkem. Kui LCHFi lõpetasin, kaalusin umbes 71 kg. Praegu kaalun paar-kolm kilo vähem ehk olen täpselt normaalkaalus.

Kas jooksmine on selline spordiala, mis keha rohkem trimmib?

Oleneb, mida sa trimmimise all mõtled, kas lihase kasvamist, naha kokkutõmbumist või lihtsalt rasvapõletust. Kalorikulu poolest on jooksmine kindlasti üks parimaid, lisaks saad ilusad sihvakad tugevad jalad. Rasvapõletus oleneb rohkem ka sellest, kas jooksed madala või kõrge pulsiga. Kindlasti paraneb südame tervis ja seejuures on võimalik ka keha trimmida. 

Kas jooksmine isegi siis, kui sörgin üliaeglaselt on kehale kasulik?

Igasugune liikumine on kehale kasulik! Kui sulle meeldib joosta, siis jookse. Kui tunned, et pead end selleks kogu aeg sundima ja et sa tegelikult jooksmist üldse ei naudi, siis soovitaks ma pigem muid spordialasid proovida. Äkki sobib sulle aeglase jooksu asemel hoopis jalgrattasõit, suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd? Eelnevad on ka liigestele vähem põrutavad ja koormavad. Kui aga jooks meeldib, siis kindlasti jookse edasi, küll aja jooksul kasvab ka vastupidavus ja kiirus.

Või kui näiteks joosta ei jõua, kas siis rattasõit on hea alternatiiv?

Loomulikult! 🙂 Mina sõitsin väga palju rattaga näiteks siis, kui mu jalg oli vigastatud ja jooksmine keelatud. Rattasõit on liigestele palju ohutum ja kergem. Nagu eelnevalt mainisin, sobivad jooksu asemel ka suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd. Minu puhul kehtib aga reegel, et alternatiivseid alasid pean harrastama ajaliselt kauem, et saada kätte sama koormus, mille saaksin jooksu puhul. 

Kuidas saada sellest üle, et alguses ei ole üldse jõudu joosta? 

Alustada tuleks tasa ja targu. Üks samm korraga (sõna otseses mõttes!). Alustada kõndimisest ja edasi juba jooksu ja kõnni vaheldamisest. Hea algaja treeningplaani (ja palju muud kasulikku algajale jooksjale) võid leida raamatust “Algaja jooksja käsiraamat” (lähemalt selles postituses), vaata ka algaja treeningplaani Heidi blogist või võid otsida sulle sobilikku plaani ka internetist. Miks mitte kasvatada võhma ka teiste spordialadega (jalgrattasõit, suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd).

Maarja: Kui pikkadel jooksudistantsisel sa veepudeli, joogivöö vms kaasa võtad?

Vastasin 1. osas. Oleneb ilmast. Kui on ikka väga kuum, võtan igal jooksul vee kaasa, kas siis lihtsalt pudeliga või kasutan joogivööd. Kui on normaalne suveilm, siis 10+ km jooksudel. Kui õues on väga jahe, võin joosta ka pikemad jooksud kuni 15 km ilma veeta ja joon alles kodus.

Anonüümne: Kui reisidel käid, siis kas võtad mingi paketi või paned nö ise reisi kohta? Kui jah, siis mis lehekülgi kasutad jne? 🙂

Olen käinud VÄGA erinevatel reisidel. Kaks korda olen käinud 2-nädalasel bussireisil (Itaalias ja Balkanil), mõlemad olid toredad reisid firmaga Viru Reisid. Viimasel ajal on neil aga palju probleeme olnud, seega oleksin tähelepanelik, minul võib-olla lihtsalt vedas nendega. Olen käinud Novatoursiga paketireisil, mis on väga mugav lahendus, kui tahad ainult päikese all lebotada mõnes tuntud kuurortis ja natuke kohapeal ringi vaadata. Olen pannud ise reise kokku, väiksemad tripid naaberriikidesse, aga ka näiteks minu suur Tai reis, millest on blogis 6 pikka postitust (viimase osa koos linkidega esimestele leiad siit). Eks kõik reisid jäävad millegagi meelde ja on alati toredad olnud, nüüd aga eelistan siiski ise reis kokku panna, kui just tõesti kuskile Türki, Bulgaariasse või Egiptusesse ei lenda.

Majutuse otsimiseks olen kasutanud Agodat ja Hostel Worldi, lennupileteid otsinud lennufirmade (RyanAir, AirBaltic, Estonian Air, Lufthansa, Emirates jnejnejne olenevalt sihtkohast) kodulehtedelt, lennujaam.ee, lendama.ee ja vaadanud pidevalt uudiseid trip.ee-st ning saanud ka sealt sooduspakkumisi. Palju abi olen saanud ka Lonely Planet reisijuhist, kust võid leida nii kohalikku majutust, söögikohti, vaatamisväärsusi kui muud. Iseseisvale reisiplaneerijale ideaalne. 🙂

Tekkis kohe isu jälle kuskile kaugele minna, Aasia kutsub jätkuvalt!

Koh Tao. Foto: erakogu

Liisa: Millal plaanid joosta esimese täismaratoni?

Tulevikus. 🙂 Maratonist rääkisin rohkem selles postituses.

Anonüümne: Kas sul on Tartus olemas sõpruskond ka väljaspool TYSKi treeninggruppi? Kas sa käid vahel sõpradega väljas?

Jah, on küll, mitte väga arvukas, kuid siiski. 🙂 Käime väljas küll, aga mitte väga tihti, vaesed tudengid siiski. 😀 Veedame ka muudmoodi koos aega kui ainult pidutsedes, ma ausalt öeldes väga ei armasta klubisid.

anonüümne: 

1. Kas näed end tulevikus veel kuidagi lchf-ga seotud olevat? See muidugi, et oled teadlik rasvade kasulikkusest jne, aga muul moel? 

Õppisin LCHFi praktiseerides palju toitude ja selle kohta, kuidas mu keha millelegi reageerib. Kindlasti on mul selleks ajaks hea kaalulangusplaan olemas, kui ma kunagi lapse saan ja beebikilosid kaotama pean. 🙂 Sinna on aga veel palju aega.

2. Soovitusi TÜ majandusteaduskonnas edukas olemiseks 🙂 ? Tänud ette!

Tee kõvasti tööd, õpi palju, ära jäta asju viimasele minutile, kasuta kalendermärkmikku, omanda uus võõrkeel (nt mina õppisin 6 semestrit vene keelt), võta kõiki meeldivaid ja huvipakkuvaid vabaaineid, mida ülikool pakub, ürita kogu kursusega tuttavaks saada, vali rühmatöö kaaslasi VÄGA targalt, jäta endast kõigile hea mulje (ära hiline, ära vea kaastudengeid / õppejõude alt jne), hakka juba esimesel aastal mõtlema uurimistöö teema ja juhendaja peale, mõtle ka praktikakoha leidmise peale (võid teha praktika pärast 1. või 2. aastat), soovi korral osale turundusklubi töös, võta osa kõigist õppetöövälistest teaduskonna üritustest, kui on soovi välismaal õppida, siis kindlasti tee seda 🙂 , küsi õppejõududelt ja vanemate kursuste tudengitelt vajadusel abi (tavaliselt keegi ära ei ütle), ole aktiivne ja naudi Tartu tudengielu. 

Maret: Hei, Küsimus tekkis joostes: kuidas peab jalalaba maanduma? Kand, varvas ees või kogu jalalaba? Kuigi seda oleks kerge lihtsalt googeldada ka, siiski paljud võib-olla ei mõtlegi selle peale. Sinupoolne seletus, kuidas seda õigesti teha, oleks paljudele kasulik (ka mulle) 🙂 Aitäh 😛

Ei tohi maanduda kannale ega ka varbaotstele. Maandu päkale, jalalaba keskosale. Seejärel käib kand väga kiirelt ja kergelt maa peal ära, pole mõtet joosta kand pidevalt õhus, sest siis sureb su säär mingi aja pärast lihtsalt ära. Siin on päris hea video, mis pildis ja aegluubis näitab asja selgelt kätte:

Miina: Milline on sinu salajane või mitte nii salajane suurim soov seoses spordiga? On see mingisuguse konkreetse võistluse läbimine, mingisuguse tulemuse saavutamine mingisugusel võistlusel, teatud kaalulanguse saavutamine või lihtsalt tervislike eluviiside säilitamine? Muidugi see võib olla hoopiski midagi muud 😉

Kindlasti tahan läbida täispika jooksumaratoni. Igasuguseid väiksemaid eesmärke on ka seoses eri distantside aegadega, aga need pole nii olulised. Suured eesmärgid on mul veel formuleerimata. Tean, et tahan jooksu ja triatloniga ennast ületada, aga a la tahan joosta maratoni alla 4 tunni / läbida ironmani distants triatlonil vms mul veel plaanis pole. Kindlasti on suur soov olla aktiivne elu lõpuni, teha sporti ka siis, kui mul on oma perekond ja ka isegi siis, kui on olemas juba lapselapsed. Äge oleks ka 60-aastaselt poolmaratone joosta. 🙂

anonymous: 

Mis on su kolm lemmik eestimaist blogi, mille lugemisest sa kõige enam saad?

Peab hoolega kaaluma. Esimene on alati ilmselge: Tarkpea teeb trenni ehk Heidi blogi. Meil on omavaheline väga hea klapp olemas ka päriselus ja suudan tihti temaga samastuda. Heidi on tõesti ilus inimene nii seest kui ka väljast ja tõeline eeskuju noortele. Teine on vast Henry blogi, mis suudab mind naerma panna igal ajal. Henry on üldse tore inimene. 🙂 Kolmandale kohale mahuks veel mitu eestikeelset blogi, seega ei hakka üht eraldi välja tooma. Viska pilk peale linkide lehele.

Kas sul peab ka olema kõige parem varustus kõiges, mida sa teed?

Kindlasti ei pea mul olema parim varustus, mul ju polegi. 🙂 Ma lihtsalt ostan asju vastavalt vajadusele. Tükk aega jooksin ilma õigete jooksutossudeta, pikka aega polnud mul õigeid särke, pükse jne. Maanteeratta sain siis, kui otsustasin triatloniga rohkem tegeleda, ja pulsikella siis, kui vajadus seoses suurenenud treeningmahuga tõstatus. Ostan spordiriideid ja -varustust siis, kui tunnen vajadust, et mul on tõesti midagi vaja. Varustus on kallis ja ma pole miljonär, lihtsalt tervisesportlane.


Suur AITÄH kõigile küsijatele. Kui soovi on, võin tulevikus selliseid postitusi veel teha. Andke aga teada. 🙂