Nädala kokkuvõte 3.–9.04.2023

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Viimane lõigutrenn enne Parkmetsa jooksu. Küsi ja sulle antakse. Soojenduseks tegime ca 2 km rahulikult (7:16 min/km, 137 l/min), seejärel läksime kiirelt võimlemise ja jooksuharjutuste juurde. Sain aru, et enesetunne pole värskeim, aga selle-eest jalad olid superlennukad ja mõnusad. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka ainus kord sel nädalal, kui mu jalad lennukad olid.

Lõigutrenn nägi ette 500m ja 1000m lõike:

  • 500m: 4:24 min/km
  • 500m: 4:48 min/km
  • 1000m: 5:04 min/km
  • 500m: 5:02 min/km
  • 500m: 5:04 min/km

Tempodest on selgelt näha, mis kaos see lõigutrenn minu jaoks oli. Jalad olid nii lennukad, et esimese 500m lõiguga jooksin end kinni, kõhus hakkas pistma ja selle pistmisega võitlesin kuni trenni lõpuni. Teise kilomeetrise lõigu jätsin tegemata, niigi oli raske. Mingi indikatsiooni selle kohta, mis laupäev tulema hakkab, siiski sain: 5:15–5:20 min/km asfaldil ja veidi rohkem maastikul võiks olla tehtav. Umbes nii ka läks.

Teisipäev: BodyPump. Teisipäevane Pump sobib hetkel nädalasse paremini kui ükski teine päev, seega kasutasin võimalust. Pikapeale hakkab see kava isegi juba täitsa meeldima. Kannatab ka need kiired kükid ära, kuigi isegi ilma lisaraskust võtmata tõmbas jalad täitsa täis. Väljaasted tegin samuti lisaraskuseta. Kokkuvõttes said jalad vist ikkagi esmaspäeva ja teisipäevaga nii palju vatti, et täielikult laupäevaks ära ei taastunud… (61 min, 121 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Sain juba rahuliku jooksu ajal (4,75 km, 7:14 min/km, 137 l/min) aru, et täna pole nendest jalgadest suurt midagi võtta. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et pärast jooksuharjutusi oleks pidanud omad järeldused tegema ning vaikselt kodu poole ära tulema, aga see ongi justnimelt tagantjärele tarkus, mis suurt midagi maksa. Midagi rasket iseenesest plaanis ei olnud: võistlema minejad tegid vaid mäest alla kiirendusi. Need peaks heal päeval tulema mõnusa kiirusega ja lennukalt-kergelt, aga minul oli isegi sujuvast mäest allajooksmine paras kangutamine, jalad olid tühjad ja kiirendusel allamäge 4 min/km sisse võtta tundus ulme. Nojah, mis tehtud, see tehtud. It’s okay.

Neljapäev: trennivaba. Käisin vaid kõnniringil värsket õhku hingamas ja samme kogumas.

Reede: rahulik jooks. Trennivaba neljapäev mõnevõrra aitas, aga mu jalad olid jätkuvalt nii tühjad, et juba 1. kilomeetri ajal otsustasin plaanitud jooksuharjutused ja kiirendused ära jätta. Tegin lihtsalt rahuliku Supilinna 6 km ringi ja poole peal mõneks minutiks peatusin, võimlesin ja venitasin dünaamiliselt. Nende jalgadega polnud mõtet isegi proovida särtsakamaid liigutusi teha. Jooksuga sai vere liikuma, aga olin Parkmetsa jooksu eel üpris murelik. (6,34 km, 7:15 l/min, 143 l/min)

Laupäev: Tartu Parkmetsa jooks. Sellest sai juba kirjutatud.

Pühapäev: ratas. Täna viisin ratta esimest korda sellel aastal õue. Plaan oli tunnike rahulikult sõita, vaikselt jalad liikuma saada ja rattale tehniline nö kontrollsõit teha. Jalad olid täitsa okeid ja ratas liikus ilusti, polegi rohkem vaja tehniliselt midagi korda seada, reedel sai piisavalt tehtud. Sellise 10-kraadise peaaegu tuuleta ilmaga päikesepaistes sõita on muidugi täielik rõõm. Riietusega panin ka täppi, ei hakanud külm ega palav. Endale meeldetuletuseks panen kirja, mis kihid selle ilmaga seljas olid: rattapüksid koos säärtega, paksud CEPi sokid, paksem maikalõikega alussärk, pika varrukaga rattasärk, vee- ja tuulekindel vest, jooksukindad ja fliisist müts kiivri all. (24,73 km, 23,4 km/h, 138 l/min)

Kokkuvõttes:

Täna olen ma nii stressed out uue nädala ees, et ei suuda ilmselt väga objektiivselt möödunud nädalat hinnata. Las jääda. Tulemas on niigi pidevalt tiheda aasta järgmised kaks väga tegusat nädalat, palju tööd peab kiirelt tehtud saama. Lisaks on kuklas mõte, et kodus oleks vaja kevadine suurpuhastus teha, kappe korrastada ja aknad ära pesta, aga kust inimesed selle aja ja tahte võtavad, aru ma ei saa. Tuleb see aeg üle elada, ilus saabunud kevad on abiks.

Tartu Parkmetsa Jooks 2023

Published on by Margit Partei1 kommentaar

Võistluspäeva hommikul oma blogist kokkuvõtteid lugedes avastasin, et Parkmetsa jooksule olen minemas juba seitsmendat korda. Esimest korda osalesin sellel jooksul 2014. aastal ja Eesti jooksuhooaja avas see mul kuus aastat järjest. Kuniks pandeemia ja minu südamehaiguseni. Parkmetsa jooks oli ära kolm aastat ja viimaks naases oma tuntud headuses. Puujuured maas seekord värviga tähistatud polnud, kuid see-eest oli neil esimene Parkmetsa jooksu medal, mis nüüd minu kogusse kuulub. Joostud aegade sekka – 38:50, 38:26, 38:24, 35:51, 33:31, 33:40 – tõi selle medali minu kogusse mediaanaeg 36:53.

Postituses olevate fotode eest ütlen aitäh Liisile ja Treener Marisele.

Veidi enne kella 12 olime härra Jooksjaga Raja tänava parkmetsas kohal. Võtsime numbrid, leidsime minu pundi, sättisime võistlussärgi valmis ja 12.20 paiku suundusime #mariseinglitega soojendusele. Sörkisime umbes 10 minutit, minul jalad tühjad, enesetunne meh ja pulss megakõrge. Amazing. Lisaks kõigele hakkas närima vasaku jala säärelihase kinnituskoht. Tegime väga kiirelt väikese võimlemise ja jooksuharjutused ning kaks täiesti energiavaest lahtijooksu. Selge pilt: täna saab raske olema.

12.45 tõmbasin soojendusdressi maha, võistlussärgi selga ja kompressioonisäärised peale. Ehk aitab seda säärt laiali lagunemise eest, julgesin mõelda ja loota. Võistlusvormi kuulusid lühikesed püksid ja T-särk, kuigi juba soojendusel sai selgeks, et tegelikult on täitsa maikapäev. Tuult oli vähe ja päike paistis nii soojalt. Rada tundus soojenduse ajal ootamatult kuiv. Eeldasin täielikku porimülgast, kuid pidin meeldivalt üllatuma.

8 minutit enne starti jõudsin stardikoridori ja hakkas tavaline passimine pihta. Tuttavaid oli mitmeid, kes Tartu jooksuhooaega avama tulnud. Panin kella valmis ja jäin ootele. Mõtlesin oma isa sõnadele, mis ta mulle 9 aastat tagasi Narvas enne esimest poolmaratoni ütles: “Tark ei torma.” Tänane distants on küll kolm korda lühem, kuid need õpetussõnad kehtivad ikka. Nagu peakorraldaja ütles: kes end esimese kahe kilomeetriga parkmetsas kinni jookseb, see alates kolmandast kilomeetrist sureb.

Läksin stardist ära enam-vähem plaanitud tempos, kell näitas pidevalt 5:15 ja see mulle sobis. Hommikul olin vaadanud, et aeglaseim tempo Parkmetsa jooksul on mul olnud 5:30, kiireim 4:48. Mõtlesin, et sellest kõige aeglasemast võiks natuke kiiremini joosta ja aeg võiks heal juhul ehk tulla alla 38 minuti. Samas ei pannud ma endale pinget peale, ainus eesmärk oli mitte rämedalt surma saada. Selle vältimiseks on mõõdukas alustamise tempo suur faktor.

Stardist ära minnes oli aega rahulikult ringi vaadata ja esimestel meetritel veel kaasa elama tulnud pundikaaslasi tervitada. Esimene kilomeeter oli täitsa okei ja teadsin, et ka teine kilomeeter siin jooksul on üks lihtsamaid. Alati on aeglaseimad kilomeetrid olnud kolmas ja viies, need on kohad, kus tuleb rohkem pingutada ja ennast motiveerida.

Täpselt nii ka oli. Kolmas kilomeeter kulgeb salamahti kergelt ülesmäge ja pulss ühes sellega. Samas ei teinud ma enda jaoks olukorda hullult raskeks. Olin 88% jooksu ajast niigi punases tsoonis, lihtsalt selle tsooni alumises otsas. Korraks isegi mõtlesin: kas jooksen liiga rahulikult, kas peaksin rohkem pingutama? Kolmanda kilomeetri lõpus ergutasid Treener, Marilin, Saale ja Liisi. Hea oli neid näha ja samm läks kohe kergemaks. Treener lubas ropendada, teades, kui raske see Parkmets alati on. Jõudsin talle isegi vastata: “Veel pole vaja.” Teadsin, et millalgi läheb vaja, aga õnneks mitte veel.

Enam-vähem poolel maal vaatasin kella, mis ennustas aega alla 38 minuti. Samas teadsin, et viies ja kuues kilomeeter on alati väga rasked parkmetsa “maasikad”. Neljanda kilomeetri lõpp viis meid taaskord mõnusalt asfaldilt pehmemale pinnasele ja seal sai pusida üle kilomeetri. Tuli jälgida puujuuri ja takistusi ning teha omajagu pöördeid. Aeglaseim kilomeetriaeg ei ajanud endast välja, see oli oodatud asjade käik.

Kuuendast kilomeetrist tundsin, et nüüd läheb päriselt raskeks. Enne oli muidugi ka raske, aga see on selline normaalne tunne võistluse aeg. Raskel ja raskel on vahe sees, näiteks aitavad raskuse taseme defineerimisel küsimused: kas tahaks oskendada? kas tahaks ropendada? kas tahaks maha astuda? See rõveraske on selline, mida kogu distantsi tunda ei taha. Olles seda Parkmetsal paaril korral kogenud juba 3. kilomeetrist, olin õnnelik, et seekord see alles siin algab. Pressisin end läbi viimaste pehmete lõikude, sain kenasti mööda sirget asfalti mäest alla joosta, et sealt siis sama teed pidi jälle ülesmäge rühkida. Viimane kilomeetripost kinnitas tõsiasja, et seekord saab rada natuke lühemaks joostud kui 7 km.

Viimasel kilomeetril hakkasin vaikselt kiirust lisama. Sain ülesmäge lõigust üles ja minna oli sirge mööda Riia tänava serva, kuniks finišipöördeni. Nüüd juba võis, enam pole midagi hoida ega oodata, see piin lõpeb piisavalt varsti ära. Seal sirgel kerisin veel jalgadesse kiirust juurde. Finišipöördel vaatasin veel korraks kella, mis kinnitas, et alla 38 minuti jõuan kohe kindlasti, äkki on isegi 37 minutit püütav. Panin viimase käigu sisse ja jooksin võidukalt finišisse.

36:53

Pärast väikest hingetõmbepausi oli tuju juba päris hea ja enesetunne taastunud. Isegi kops ei “põlenud”. Hooaeg sai täitsa kena alguse ja ootan huviga, mida toovad järgmised jooksud. Eriti need, mis viivad mind lõpuks oodatud pinnasele ehk sirgele lamedale asfaldile.

Kokkuvõttes:

Kilomeetritempod. viimane kilomeeter kõige kiirem! Finišis vajutasin kogemata stopi asemel lapi.
  • Aeg: 36:53
  • Distants: 7 km (minu kell: 6,86 km)
  • Keskmine tempo: 5:16 min/km (minu kell: 5:23 min/km)
  • Keskmine pulss: 173 l/min
  • Maksimumpulss: 182 l/min
  • Koht: 151/270
  • Koht naiste seas: 38/123
  • Koht N vanusegrupis: 15/64
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,05m
    • Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 256 ms
    • Vasakul jalal olin 49,3% ajast ja paremal 50,7%