Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Viimane lõigutrenn enne Parkmetsa jooksu. Küsi ja sulle antakse. Soojenduseks tegime ca 2 km rahulikult (7:16 min/km, 137 l/min), seejärel läksime kiirelt võimlemise ja jooksuharjutuste juurde. Sain aru, et enesetunne pole värskeim, aga selle-eest jalad olid superlennukad ja mõnusad. Etteruttavalt võib öelda, et see oli ka ainus kord sel nädalal, kui mu jalad lennukad olid.

Lõigutrenn nägi ette 500m ja 1000m lõike:

• 500m: 4:24 min/km
• 500m: 4:48 min/km
• 1000m: 5:04 min/km
• 500m: 5:02 min/km
• 500m: 5:04 min/km

Tempodest on selgelt näha, mis kaos see lõigutrenn minu jaoks oli. Jalad olid nii lennukad, et esimese 500m lõiguga jooksin end kinni, kõhus hakkas pistma ja selle pistmisega võitlesin kuni trenni lõpuni. Teise kilomeetrise lõigu jätsin tegemata, niigi oli raske. Mingi indikatsiooni selle kohta, mis laupäev tulema hakkab, siiski sain: 5:15–5:20 min/km asfaldil ja veidi rohkem maastikul võiks olla tehtav. Umbes nii ka läks.

Teisipäev: BodyPump. Teisipäevane Pump sobib hetkel nädalasse paremini kui ükski teine päev, seega kasutasin võimalust. Pikapeale hakkab see kava isegi juba täitsa meeldima. Kannatab ka need kiired kükid ära, kuigi isegi ilma lisaraskust võtmata tõmbas jalad täitsa täis. Väljaasted tegin samuti lisaraskuseta. Kokkuvõttes said jalad vist ikkagi esmaspäeva ja teisipäevaga nii palju vatti, et täielikult laupäevaks ära ei taastunud… (61 min, 121 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Sain juba rahuliku jooksu ajal (4,75 km, 7:14 min/km, 137 l/min) aru, et täna pole nendest jalgadest suurt midagi võtta. Tagantjärele tarkusena võib öelda, et pärast jooksuharjutusi oleks pidanud omad järeldused tegema ning vaikselt kodu poole ära tulema, aga see ongi justnimelt tagantjärele tarkus, mis suurt midagi maksa. Midagi rasket iseenesest plaanis ei olnud: võistlema minejad tegid vaid mäest alla kiirendusi. Need peaks heal päeval tulema mõnusa kiirusega ja lennukalt-kergelt, aga minul oli isegi sujuvast mäest allajooksmine paras kangutamine, jalad olid tühjad ja kiirendusel allamäge 4 min/km sisse võtta tundus ulme. Nojah, mis tehtud, see tehtud. It’s okay.

Neljapäev: trennivaba. Käisin vaid kõnniringil värsket õhku hingamas ja samme kogumas.

Reede: rahulik jooks. Trennivaba neljapäev mõnevõrra aitas, aga mu jalad olid jätkuvalt nii tühjad, et juba 1. kilomeetri ajal otsustasin plaanitud jooksuharjutused ja kiirendused ära jätta. Tegin lihtsalt rahuliku Supilinna 6 km ringi ja poole peal mõneks minutiks peatusin, võimlesin ja venitasin dünaamiliselt. Nende jalgadega polnud mõtet isegi proovida särtsakamaid liigutusi teha. Jooksuga sai vere liikuma, aga olin Parkmetsa jooksu eel üpris murelik. (6,34 km, 7:15 l/min, 143 l/min)

Laupäev: Tartu Parkmetsa jooks. Sellest sai juba kirjutatud.

Pühapäev: ratas. Täna viisin ratta esimest korda sellel aastal õue. Plaan oli tunnike rahulikult sõita, vaikselt jalad liikuma saada ja rattale tehniline nö kontrollsõit teha. Jalad olid täitsa okeid ja ratas liikus ilusti, polegi rohkem vaja tehniliselt midagi korda seada, reedel sai piisavalt tehtud. Sellise 10-kraadise peaaegu tuuleta ilmaga päikesepaistes sõita on muidugi täielik rõõm. Riietusega panin ka täppi, ei hakanud külm ega palav. Endale meeldetuletuseks panen kirja, mis kihid selle ilmaga seljas olid: rattapüksid koos säärtega, paksud CEPi sokid, paksem maikalõikega alussärk, pika varrukaga rattasärk, vee- ja tuulekindel vest, jooksukindad ja fliisist müts kiivri all. (24,73 km, 23,4 km/h, 138 l/min)

Kokkuvõttes:

Täna olen ma nii stressed out uue nädala ees, et ei suuda ilmselt väga objektiivselt möödunud nädalat hinnata. Las jääda. Tulemas on niigi pidevalt tiheda aasta järgmised kaks väga tegusat nädalat, palju tööd peab kiirelt tehtud saama. Lisaks on kuklas mõte, et kodus oleks vaja kevadine suurpuhastus teha, kappe korrastada ja aknad ära pesta, aga kust inimesed selle aja ja tahte võtavad, aru ma ei saa. Tuleb see aeg üle elada, ilus saabunud kevad on abiks.