Tartu Parkmetsa jooks 2018 (7 km)

Sel aastal startisin Parkmetsa jooksul juba viiendat aastat järjest. Tulemused on olnud sellised: 38:50, 38:26, 38:24, 35:51. Täna räägin loo sellest, kuidas sain kirja aja 33:31. 😊

img_5203
Krapsakal sammul finiši poole. Aitäh fotode eest, Liisi ja Argo!

Hommikul lõin luugid lahti juba kella 8 paiku. Plaanisin kaua magada ja end eelnevast kahest väsitavast päevast korralikult välja puhata, aga uni läks ära. Ütleme nii, et selle üle ma just õnnelik ei olnud, sest tunne oli lihtsalt… meh. Väsinud. Hakkasin juba vaikselt toimetama, sõin ühe banaani ära ja pugesin korraks veel teki alla sooja. Järgmisel hetkel ärkasin 2 tundi hiljem plaanitud kella 10 äratuse peale. 2 lisatundi und. Kulus marjaks ära.

Siis läks aga päris kiireks. Valisin riided välja, pakkisin vajalikud asjad kokku, tegin kiirelt kaerahelbepudru valmis ja kugistasin sisse. Jõudsin veel isegi ühe masinatäie pesu pesema panna ning oligi juba aeg uksest välja tormata. Üle pika aja esimene võistlus, seega mõtlesin kogu tee Parkmetsa, kas kõik vajalik sai ikka kaasa…

Kohale ja tagasi sain oma trennikaaslase Janekuga, kes on praktiliselt minu naaber. Pole paha, kui ise bussiaegade pärast muretsema ei pea. 😉 Leidsime peatselt ka Siiri, võtsime oma stardimaterjalid välja, pealisriided kotti, pakihoidu ja ise WC-sse. Järjekorda ei olnud: positiivne. Sealt suundusime juba kergele soojendusjooksule, mis eriti kerge just ei olnud, sest pulss elas kuskil oma elu. Nägime raja olukorda ja nutt tahtis kurku tulla. Soojenduse ajal leidsime ka Tauri ja Kadri. Tegime mõned jalavibutused (loe: võimlesime), jooksuharjutused ja 3 lahtijooksu. Enesetunne küll veidi paranes, aga üldiselt olid jalad jõhkralt rasked ja enesetunne väsinud. Nagu tühi kott, mis ei seisa püsti. Jõudsin juba mõelda, kas olen end ületreeninud nende 3 kuu jooksul…

30261081_1912007162145673_774043807858556928_o
Foto: Ardo Säks

Igal juhul starti tuli minna. Vahetasin end võistlusvormi – valisin ka sel aastal pikkade varrukatega õhukese jooksusärgi ja lühikesed püksid + säärised, sest ilm oli täpselt sama nagu eelmisel aastal – ja jäime starti ootama. Kell 13.00 asusime teele.

Esimene üllatus tuli juba esimesel pöördel, kui selgus, et tavalise parkla läbimise asemel suunati meid hoopis kõnniteele. Positiivne. 1. km tiksus kinni ootamatult kiiresti: 4:33. Plaan oli rada läbida ca 5:00 tempos, parandades seega oma eelmise aasta aega ca minuti võrra. Mängisin oma peas seda tavapärast mängu: iga kilomeetri peal arvutan, mitu sekundit ees/taga olen kumulatiivselt oma eesmärgist. 2. km järel näitas kell aega 4:42. Pole üldse paha, arvestades, et seal tuli rinda pista juba Viljandi mnt äärse mudamülkaga. Seal sattusin “võistlema” ka ühe mehega, kes alati, kui ma temast möödusin või liiga lähedale jõudsin, õudselt spurtima hakkas. 😂 Nii kuni 6. kilomeetrini.

30412308_1912011972145192_288351150632075264_o
Kas leiad mu pildilt üles? 😉 Foto: Ardo Säks

3. km-l avastasin, et mul on pidevalt pats näos kinni: tuli välja, et olin sellise hooga liikunud, et alumine patsikumm, mis kogu mu pahmakat ringi lendamast hoidma pidi, oli kuskile ära kadunud. 😄 3. km aega mul tuvastada ei õnnestunud, sest täpselt nagu igal eelneval korral, oli pehme raja ja lauge tõusuga 3. km minu jaoks üks kõige raskemaid hetki. See peegeldub ka kilomeetriajas, mida Garminist näen: 5:06. Vähemasti olid Liisi ja Argo ergutamas: aitäh!

IMG_20180407_131454
Foto: Liisi & Argo
IMG_20180407_131458
Foto: Liisi & Argo

Edasi läks asi veidi paremaks, sest esiteks sain ma keskmist tempot vaadates aru, et kolmas kilomeeter oli kindlasti minu eesmärgi tempost aeglasem, seega ei tohi alla anda. Teiseks olime tagasi asfaldil ning lauge languse peal. 4. km läks kinni vahetult pärast joogipunkti, mida ma taaskord ei kasutanud, sest nii lühikesel võistlusel pole tegelikult juua vaja: see on ainult enesepete, et korraks puhata ja jooksusammul sassi lasta minna. 4. km: 4:55. 

Seal mõistsin, et on lootust oma eesmärk täita, kuna üle poole distantsist oli läbi saanud ning väike varu tulevateks pehmeteks kohtadeks olemas. Jätkuvalt kemplesime seal triatloniklubi härrasmehega, kellele vist naiselt pähe saamine üldse ei meeldinud. Kohati oli see isegi naljakas. 😅 Korraks tekkis isegi mõte, kas tegu võiks olla minu blogi “kurikuulsa” kommentaatori 123-ga? Profiil klappis, kuid 123 ta vist siiski ei olnud. Vahemärkusena võib öelda, et hiljem selgus, et just nimelt 123. koha ta saigi. 😂 Selline numbrite mäng.

IMG_20180407_132103
Foto: Liisi & Argo

Toreda üllatusena avastasin, et rada on muudetud ning muda asemel saime kaks lõiku joosta parki ümbritseval asfaltteel. Aitäh korraldajatele! Päriselt pehmest rajast me muidugi ei pääsenud. Omajagu maad tuli siiski niiskel saepururajal rassida. Seda peegeldab ka 5. km aeg, mis traditsiooniliselt on alati jooksu kõige aegalsem. Sel korral: 5:12.

Veel ühed raskemad kohad tulevad minu jaoks vahetult pärast 5 km täitumist, kui tuleb jälle kuskil poris majade vahel mütata ning seejärel veel laasturada võtta. Võeh. Õnneks kogemust on mul sel rajal juba piisavalt, et vaimselt sellest iga korraga aina rohkem üle olla. Teadsin, et kohe saab jälle asfaldile ja sealt edasi on kõik juba käkitegu. Eriti arvestades, et minu kellal said kilomeetrid täis hiljem kui postide järgi, st et suudan raja lühemaks joosta. 6. km: 5:10.

splits
7. km ei olnud täiskilomeeter, tempo 4:46 min/km.

Sel hetkel sain aru, et isiklik rekord on tõsiasi ning rada tuleb minu kella järgi omajagu lühem. Lülitasin mõtlemise välja ja lihtsalt kulgesin täie jõuga edasi. Finišikurvis kohtusin taaskord kaasaelajatega, mis sammule kohe vunki juurde andis. Võtsin oma viimsed jõuriismed kokku ja spurtisin finiši poole. Finišiaeg: 33:34.

IMG_20180407_133345
Foto: Liisi & Argo

Netoaeg: 33:31. Juhhuuuu! 😍

Finišis võtsin vastu klubikaaslaste õnnitlused ja taastusin isegi ootamatult kiiresti. Põlv oli natuke tundlik ja kopsud olid kogu järgneva päeva hellad. Eks keha vajab harjumist, pole ammu nii pikalt jahedat õhku sisse ahminud ja vahelduval maastikul kiires tempos jooksnud.

Vahetasime kiirelt riided, saime paari foto peale, sõime ja suundusime autasustamisele, kus N35 vanuseklassi poodium oli puhtalt meie TÜASKi päralt: fitnessklubi esindajad hõivasid 2. ja 3. koha, seistes 1. koha omaniku ehk Jekaterina Patjuki kõrval. Uhke värk!

Kokkuvõttes peab tõdema, et vaatamata enesetundele, mis oli valgusaastate kaugusel ideaalist, sai oma jooks siiski edukalt tehtud. Kuigi rada oli minu kella järgi 160 m lühem, siis oli peaaegu 2,5-minutiline rekordiparandus piisav, et isegi täpselt 7 km distantsi puhul oleksin oma aja vaatamata pehmemale rajale üle minutiga üle jooksnud. Hooaeg on saanud korraliku alguse.

30222372_1912028175476905_9094246542339997696_o
Tiim! Foto: Ardo Säks

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 33:31
  • Distants: 7 km (minu kell: 6,84 km)
  • Keskmine tempo: 4:48 min/km (minu kell: 4:55 min/km)
  • Keskmine pulss: 176 bpm (sama nagu eelmisel aastal; ei pingutanud piisavalt)
  • Maksimumpulss: 185 bpm (sama nagu eelmisel aastal)
  • Koht: 130/364
  • Koht naiste seas: 19/187 😯
  • Koht N vanusegrupis: 6/63 😯😯😯
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 180 spm
    • Keskmine sammu pikkus: 1,12 m
    • Vertikalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 247 ms
    • Vasakul jalal olin 49,4% ajast ja paremal 50,6%
Advertisements

7 thoughts on “Tartu Parkmetsa jooks 2018 (7 km)

  1. kas tegu võiks olla minu blogi “kurikuulsa” kommentaatori 123-ga

    Ei – meie “surmaheitlus” toimus ära palju varem 😀
    Stardist panid sa taas nagu välk minema-kui tavaliselt olen ma su kätte saanud kusagil esimesel sirgel siis seekord alles esimese km märgi lähedal. Enne seda jõudsid teha veel mitu emotsionaalset vahesööstu-ilmselt lasid ennast kellestki segada. Kiire algus maksis võib-olla kätte-kui numbrid vastavad tõele siis teise kilomeetriga kaotasid mulle 40 sek ?! Vaevalt et meil enam sellist treenituse vahet on(mina tulen sulle selg ees vastu-elu paratamatus) – ilmselt siin hakkasid mängima juba kogemused-kurvide läbimise tehnika, oskus valida kiireimat pinnast, lühimat teed , jälgida tuult jmt “pisiasjad”.

    Joomine sellisel distantsil tõepoolest suurt tähtsust ei oma-ise olen leidnud ,et need peatumata võetud 1-2 lonksu teevad väikse “restardi”- annavad järgnevateks kilomeetriteks uue ja värskema mineku.

    Pildilt sind ei leidnud kuigi see pidanuks olema lihtne-absoluutne enamus oli end ilmale mittevastavalt sissepakkinud (nagu ikka) .

    1. 2. km 40 sek kiiremini: jooksid selle kilomeetri seega ca 4:05 tempos? Tuleb välja, et härra 123 on kiirem tegelane, kui mulje on jäänud.

      Raja jooksin omast arust nii lühikeseks, kui sai, kokku sain raja pikkuseks 6,84 km (eelmistel aastatel 7–7,1 km). Võimalik, et oli raja muutusest tingitud. Tuules võitlesin aeg-ajalt üksinda tõepoolest.

      Pildil olen seal esimese kolmandiku sees. Lilla särgi ja lühikeste pükste järgi leiab üles.

      1. “Eriti arvestades, et minu kellal said kilomeetrid täis hiljem kui postide järgi,”. .. ja mina tegin oma rehknuti km postide järgi 🙂 Kõiki vaheaegu ei suutnud napsata-alustanud ja lõpetanud oleme täiesti võrdselt, vahe on tekkinud vahepealsete kilomeetritega, kiireim km(viies) tuli mul km postide järgi 4.08-mis on küll tehtav aga reaalselt vähetõenäoline.

  2. See hooaeg tuleb lehviva pahmaka hooaeg, nagu Maijooksu reklaamis 😉 Palju õnne, ilus tulemus! Hea meel näha stabiilset arengut.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.