Tartu Parkmetsa jooks 2015: 7 km piina

Postitus valmis vahetult pärast võistlust.


Just sellise pealkirja see postitus sai, sest võistlus oli vaimselt ja füüsiliselt ikka väga raske. Väike isikliku rekordi parandus küll tuli, aga põhimõtteliselt selle jooksu tulemuse järgi pole ma aastaga absoluutset mingit arengut läbi teinud. Nüüd aga kõigest lähemalt.

Parkmetsa jooksu start antakse alles kell 13, seega oli mul hommikul aega kaua magada, putru süüa ja siis veel voodis vedeleda ning Austraalia-teemilisi blogisid sirvida. Vaikselt toppisin end riidesse ning umbes veerand kaheteistkümne ajal hakkasime korterikaaslasega kodust liikuma. See aasta olin laisk ning stardipaika jõudmiseks kasutasime lisaks kondimootorile ka bussi. Bussis kohtasime veel kaht trennikaaslast. 

Stardipaigas võtsime materjalid välja, panime numbrid särkide külge ning hakkasime soojendust tegema. Õues oli meeletult ilus ilm: täis päikesepaiste, umbkaudu 14–15 kraadi sooja ning paiguti kerge tuul. Kella seadistasin nii, et nägin aega, tempot ja keskmist tempot ning pulsi peitsin ära. Teadsin niigi, et kogu eelnev nädal oli väga kehv olnud ning pulss ronib isegi sörkides lakke. Soojenduseks jooksime paar kilomeetrit ja siis tegime mõned jooksuharjutused. Oligi aeg seista vetsujärjekorras ning siis juba soojendusdress maha koorida ning stardikoridori minna. Jooksin lühikest varrukate ja pikkade pükstega, aga tegelikult oleksin ka püksid lühikesed panema, sest kohati hakkas mul rajal päris palav.

Kell 13 kõlas stardipauk ning niimoodi me sealt Raja tänavalt minema tuhisesime. Peas oli eesmärk alistada eelmise aasta aeg. Paar nädalat tagasi tekkinud idee joosta aeg 35–36 minuti kanti oli veel kuskil mõtetes olemas, aga tunne oli sõna otseses mõttes nii halb, et väga palju lootusi ma ei hellitanud. 

Raske oli algusest peale ning aina raskemaks läks. Kõik muudkui jooksid minust mööda ning 3. kilomeetril jäi ka trennikaaslane Kaire minust maha (enne jooksime 2,5 km koos). Ütles, et ära oota ja mine. Läksin siis. Kella vaatasin ainult siis, kui ta mulle värinaga märku andis, et täis on tiksunud järgmine kilomeeter. Nägin sealt iga kilomeetri aega. Eelmisel aastal jooksin tempoga 5:30 min/km ja seega terve tee arvutasin oma peas, mitu sekundit ma sellest ajalisest eesmärgist eespool olen. Esimese kolme kilomeetriga “võitsin” mullusest üldajast 51 sekundit. Edasi enam asjad nii roosilised polnud.

Foto: David Arutyunyan (Treenitus MTÜ)
Foto: David Arutyunyan (Treenitus MTÜ)

Rada oli kohati väga pehme ning seal kadus mul kiirus ikka täiesti ära. Olin ikka päris väsinud ka ning lugesin ainult kilomeetreid, mis mind finišist lahutasid. Korraga nägin kellal kilomeetriaega 5:56 ja see viis tuju ikka absoluutselt nulli. Kuidas mul NII raske on ja kiirus samas täiesti olematu? Miks?!

5. km lõpuks oli minu 51-sekundilisest varust alles jäänud ainult 23 sekundit. Aga see pole veel kõik! 6. km oli jätkuvalt raske ning enne viimast kilomeetrit oli mul varu jäänud ainult 20 sekundit. Õnneks ma teadsin, et enam mingit väga pehmet pinnast ei tule ning eelmise aasta aega peaksin ma edestama küll, aga et see vahe ainult alla poole minuti jääb… See oli ikka masendav.

Jooksin nagu suutsin. 500 m enne lõppu nägin raja kõrval Kaisa Kukke, kes oli juba ammu finišeerinud (naiste 2. koht) ning tuli oma klubikaaslast eduka lõpuni vedama. Üritasin siis neile sappa võtta ning finišisse jõudsin netoajaga 38:26. Ehk täpselt 24 sekundit kiirem kui eelmisel aastal.

Njah. 

Miinimumeesmärk sai täidetud, aga pettunud olin ikkagi. :/ Kui eelmisel aastal olin naistest esimese poole seas, siis sellel aastal see ei õnnestunud. Kaaslased küll kiitsid ja toetasid ning tuju läks korraks üles, aga koju jõudes tundsin end nagu luuser.

Punane: üle anaeroobse läve. Kollane: natuke allapoole seda. Võtab vist väga hästi kokku, kui raske oli.

Kuidas ma olen aastaga täpselt samal tasemel?

Kuhu jäi areng?

Millega ma nii puusse panin?


  • Aeg: 38:24
  • Keskmine tempo: 5:24 min/km
  • Keskmine pulss: 176 bpm (puhas anaeroobika)
  • Maksimumpulss: 183 bpm
  • Koht: 300 (416-st)
  • Koht naiste seas: 86 (166-st)
  • Koht N-vanuserühmas: 49 (87-st)

Nüüd asjale tagant järele mõeldes…

Ega enam muud üle ei jäägi, kui oodata uusi võistlusi ning mitte lasta eneseusul unustusse vajuda. Kõik ei läinud nii, nagu lootsin, aga see ei tähenda, et kogu hooaeg nii möödub. 🙂 See oli ju ainult üks võistlus. Poolmaraton ja maraton on kõige olulisemad eesmärgid ning loodatavasti need lähevad ikkagi korda. Õnneks on mul olemas korralik tugisüsteem: inimesed, kes mulle kinnitavad, et olen õigel teel ning annavad jõudu edasi minna. Nende eest pean küll väga tänulik olema.

Põen selle väikse tagasilöögi läbi, õpin sellest ja astun ikka edasi põhieesmärkide suunas. Ma ei ole ju tegelikult samal tasemel nagu eelmisel aastal. 12 kuud tagasi polnud ma elus isegi kordagi 15 km läbi jooksnud, rääkimata poolmaratonidest, nädalavahetuse pikkadest jooksudest ja 48 km jooksust-kõnnist. Aastaga on palju juhtunud. See, et üks võistlus ei läinud nii, nagu ma tahtsin… See ei näita veel seda, kes ma tegelikult olen. Küll need selle aasta suured teod alles tulevad! 🙂

Advertisements

14 thoughts on “Tartu Parkmetsa jooks 2015: 7 km piina

  1. Minu jaoks oli samuti üks tõsiselt raske jooks. Esiteks ma panin juba riietusega nii puusse, ma lausa haudusin oma kollase jaki all. Teiseks hakkasin liiga kiiresti vudima (isegi 1km oli alla 5min) ja sellega panin endale suure põntsu, sest edasi ma joosta ei jaksand kuigi lõpuni ma loivasin. Ma pean harjutama omas tempos jooksma aga ma ei saa aru miks ma hakkan teistega sama sammu pidama

    1. Usun. Palavuses joosta (kas siis ilma või kehva riietusevaliku tõttu) on üks raskemaid asju üldse. Alates 10 kraadist võib vabalt üks ots lühike olla, kas siis püksid või pluus. Nt eelmisel aastal Narvas jooksin poolmaratoni 12 kraadiga lühikeses vormis ja see oli täpselt paras. Võistlussituatsioon ja tempo nõuavad vähem riideid. 🙂

  2. Väga tubli oled ikkagi 🙂 Rekord tuli ju ära ja nendest, kes sel päeval diivanil istusid (ma diivanil ei istunud, kuid sama teeb välja), oled sa 10 korda tublim! Sa oled iseenda parem versioon 😉

  3. Ei-noh -ise teeb 24 sekundilise ajaparanduse ja ikka pole rahul ?!
    “Houston ,we have a problem” 🙂

    1. Soov ja eesmärk oli natuke suurem, aga vähemalt murdus rekord, muidu oleks vist veel kehvem tuju olnud. 😀

  4. Tean, et kerge öelda aga ära ole pettunud. Päevad pole vennad, võistlused samuti mitte. Oli ootamatult soe ilm – võimalik, et organismis oli vähesel määral vedelikupuudus. Endal samasugune kogemus jaansoni jooksult, kus oli ootamatult soe ilm ja olin kui tühjaks pressitud sidrun ning seda nädal enne minu esimest maratoni. Võid arvata, mis tunde see tekitas. Samuti oli rada ju üsna vaheldurikas, käänuline – seegi võtab tempot maha. Usun, et järgmine jooks tuleb Sul juba parem. Peab tulema! 😉

  5. See oli minu esimene võistlus ja oli raske. Ehk sellest, et selline järsk temp tõus oli harjumatu ehk sellest, et unustasin oma muusika maha. Maei suuda joosta ja kuulata oma hingeldamist, mulle tundub, et siis on veel raskem 🙂 Aga Margit mulle oled sina igal juhul väga suureks eeskujuks ja tänu sinule ja sellele blogile julgesin üldse starti minna. Aitäh sulle ja edu tegemistes!

    1. Vot seda on küll tore kuulda! Palju õnne sinu esimene võistluse puhul. 🙂 Nüüd on 3 tilka verd “kuradile” antud ja ilmselt tuleb neid võistlusi veel ja veel juurde. Minu esimene võistlus 2013. aastal Narvas (7 km) oli samuti raske. Aga järgmised võistlused läksid juba tunduvalt paremaks. Seega jätka ikka, tee vahel niisama trennina natuke kiiremaid liigutusi hulka, siis on lihtsam võistlustempot taluda, sest keha on juba harjunud ja ei ehmata ära. Tubli oled!

  6. Oh jah, see esimene pettumus võib ikka päris karm olla. Mäletan, et pärast nurjunud suusamaratoni virutasin suusad finišis metspoole ja hakkasin nutma. Täiesti ajuvaba, ma ei nuta kunagi :D. Aga siis pani kaaslane mu paika, sport on sport, see on fun ja nauding, mitte stress ja pinge….ja võistlus on võistlus, ei maksa seda liiga tõsiselt võtta. See võistlus ei läinud päris nii, nagu sa lootsid, aga alati on järgmine võistlus…. 🙂

    Pigem hoia pea püsti ja naudi liikumist! Soovin Sulle kerget jalga ja edu eesmärkide saavutamisel 🙂

  7. Nõustun Kaili kommentaariga – ära võta sporti liiga tõsiselt, see peaks ikkagi olema lõbus ning asi, mille tegemist sa naudid. Ei maksa ennast nii karmilt karistada ja negatiivset hoiakut võtta, kui midagi nihu läheb, nii võib varsti igasugune motivatsioon ära kaduda… ole õnnelik ka väikeste võitude üle, aega parandasid ju ikka ning oled kindlasti tublim kui inimesed, kes startigi ei läinud. Sa oled palju saavutanud & peaksid selle üle kindlasti uhke olema! Küll järgmine kord läheb paremini. 🙂

  8. Margit. Hooaja esimene võistlus on alati raske ükskõik kui palju selleks treeninud ei oleks. Seda seepärast, et organism pole nii pikaajalise punases pingutamisega veel harjunud. Minul on olnud alati see esimene lühike sutsakas kevadel surm silme ees. Paari võistlusega aga organism kohaneb võistlustempoga ja kõik läheb paremaks.

    Muide tasemetõusu näitab kõige paremini ära, kui samal rajal suudad kehva enesetundega kiirem olla, kui aasta varem hea enesetundega.

  9. Hei Margit

    Tead, ma aeg-ajalt loen su blogi ja tahaksin lühidalt vastata su küsimustele “Kuidas ma olen aastaga täpselt samal tasemel? Kuhu jäi areng? Millega ma nii puusse panin?”

    Vaadates su iganädalasi kokkuvõtteid tehtud trennidest paistab mulle silma, et sa treenid pidevalt ja palju ning puhkad sellise mahu juures tegelikult maru vähe. Eriti peab mahtude vähedamisele ja puhkusele tähelepanu pöörama vahetult enne ja pärast võistlusi, sinu tavapärasest trennigraafikust selline kehale vajalik puhkus aga kuidagi välja ei paista. Mina treenin näiteks ca 5 tundi nädalas ja sealjuures ka arenen.
    Teine asi, mis mulle silma hakkab on see, et sa ei ole keskendunud ühele alale. Vaheldus on tore aga mingist hetkest, kui seda on liiga palju, hakkab see ühe ala lõikes arengut pärssima.

    Ja kokku ongi keedetud kompott, mis ei lasegi märgatavalt ühel alal areneda.

    Jooksu kohta veel see märkus ka, et kui ma su nädalasi jooksutrenne vaatan, siis nende kõigi tempo on täpselt sama, varieerub vaid pikkus. Arenema hakkad sa siis, kui hakkad jooksma kiireid lõike, esialgu lühikesi ja hiljem 1-2-3km pikad lõigud, mis ületavad tempos su võistluskiirust. Lisaks peaks olema nädalas kord ka tavapärasest aeglasem jooksutrenn.

    Võistlused: mais on sul planeeritud neid kolm, juunis sisuliselt neli, augustis jälle neli, ja teistel kuudel hooaja jooksul 1-2 võistlust iga kuu – seda on palju, liiga palju, et jõuda igalpool korralik tulemus teha. Ega tippmaratoonarid asjata vaid kord või kaks aastas võistle, rohkem lihtsalt ei jõua, kui eesmärgiks on tulemuse tegemine. Vali igasse kuusse üks võistlus ja seis peaks juba paremaks minema, kuigi ka selle tihedusega peaks teoreetiliselt puhkeperioodi olema niipalju, et arendavat trenni sisuliselt teha ei jõua.

    Mõtle nendele asjadele ja kui tahad arenda, siis katseta julgelt ning vaata mis saab.

    Aga ära heida meelt, sport on tore ja mõnus ka siis, kui seda va “tulemust” ei tule 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.