Teiper enne poolmaratoni: 6 päevast 4 tehtud

Nagu ma juba pühapäeval nädala kokkuvõttes mainisin, alustasin ma 6 päeva enne Tartu Linnamaratoni poolmaratoni teiperiga. Siinkohal mõtlen ma toitumisse puutuvat teiperit. Kui googeldada “teiper või “taper” (inglise keeles), siis annab otsing artikleid nii toitumisteiperi, trenniteiperi kui ka kombineeritud variandi kohta. Toitumisteiper keskendub glükogeeni maha- ja pealelaadimisele, treeningteiper mahu vähendamisele enne võistlust ja kombineeritud variant mõlemale. Kuna minul on jalg alles õrnas seisukorras ja trennid pean tegema nagunii vigastust silmas pidades, siis teen läbi toitumise teiperi.

Muidugi on omaette küsimus, kas enne poolmaratoni on üldse mõtet teiperit teha. Väidavad nii mõnedki allikad ja jooksjad, et teiper on maratoni teema, kuna maratoni ajal saavad keha glükogeenivarud tõesti täiesti otsa ning seega peab nad eelnevalt võimalikult täis laadima, et “haamri” või “seina” ehk glügeenivarude lõppemise koht distantsil võimalikult kaugele lükata või selleni enne 42,2 km lõppu üldse mitte jõuda. Mõned jooksjad harrastavad teiperit ka enne poolmaratoni. Mu treener Maris mainis seda ka mõni nädal tagasi ja siis otsustasin, et proovin enne Tartu poolmaratoni teiperi enda peal järele.

Teiperit on kaht liiki: lühike ja pikk. Lühikeses jäetakse kogu see low carb ehk väheste süsivesikutega osa ära ning paar päeva enne võistlust suurendatakse lihtsalt süsivesikute osakaalu toidus ning tarbitakse selle võrra vähem valku ja rasva. Kaloreid lõhki süüa pole mõtet, sest kes tahab 2–3 kg raskemat keha mitukümmend kilomeetrit täistempol endaga kaasas vedada? Mida kergem oled, seda parem. Seetõttu ei tohiks hakata sisse õgima tuhandeid kaloreid, vaid püsida ikka mõistuse ja päevase energiavajaduse piirides.

Pikk teiper võib kesta nii 3+3 kui ka 4+2 päeva. Hiljutises Mart Einasto loengus mainis ta, et tema harrastab 3+3 teiperit: 3 päeva välditakse süsivesikuid ja süüakse palju valku, 3 päeva süüakse valdavalt ainult süsivesikuid ja seitsmes päev on juba võistluspäev, kus hommikul süüakse normaalse süsivesikurikas hommikusöök. Maris on soovitanud aga 4+2 teiperit: 4 päeva glükogeenist tühjaks laadimist, 2 päeva uuesti pealelaadimist ning seitsmes päev on võistlus. Mina võtsin kasutusele 4+2 meetodi, sest 3 päevaga sööksin ma raudselt juba liiga palju süsivesikuid ja nagu ikka: mis ei kulu ära või ei lähe glükogeenivarudesse maksas ja lihastes, läheb ikka rasva. 

Loomulikult annab mõõdukas kehaline koormus teiperi low carb osale palju juurde, sest sellega kulutatakse ära viimased glükogeenivarud, et siis need uuesti hiljem täis laadida. Vahel soovitatakse teiperi esimestel päevadel teha veel viimased tugevad trennid, et saada varudest tühjaks. Minul kahjuks jäi see osa natuke väheseks: pühapäeval tegin korraliku mahutrenni rattasõidu ja BodyPumpi näol, kuid esmaspäev ja kolmapäev oli mahtu juba väga vähe ning teisipäev oli üldse puhkus. Ma usun, et piisavalt tühjaks sain oma varud küll.

Miks ma seda usun? Kaalulangus on hea indikaator. Glükogeeniga koos talletab keha teatavasti vett, eri andmetel käib ühe grammi glükogeeniga kaasas 2–4 grammi vett. Seega: kui saab otsa glükogeen, kaotab keha eelkõige vee arvelt päris palju kaalu. 4 päevaga kadus minu kehalt ligikaudu 2–2,5 kg kaalu (eks homme hommikul saan täpse numbri teada). Ilmselgelt oli suur osa sellest vesi, mis nüüd homsest uuesti süsivesikuid süües ja glükogeeni talletama hakates tagasi tuleb.

Kuid osa sellest oli kindlasti ka rasv, sest kaloraaž oli mul tavapärasest madalam. Et pidada arvestust süsivesikute üle, märkisin kõik söödud toidud LifeSum rakendusse üles, mis mulle kõik vajaliku info ise välja arvutab. Sõin keskmiselt 1800 kcal päevas, mis on minu tavapärasest kaloraažist mitusada kalorit vähem. Süsivesikuid tuli mõningatest köögiviljadest (brokkoli, lillkapsas, avokaado) ja piimatoodetest (kohupiim, juust, hapukoor), umbes 30–40 grammi päevas. Osade teiperi tegijate arvates on see kindlasti liiga palju, aga 30–40 grammi on minu arvetes täiesti OK, jäädes koguenergiast alla 10%. Süües natuke köögivilju ja piimatooteid (magustamata ilmselgelt!) toimib veel mõistlikus tempos ka ainevahetus ning pole karta kõhukinnisust.

Kust tulid ülejäänud kalorid? Minu puhul rasvast ja valgust, domineeris rasv. Siin on jälle üks suur vaidluskoht: kui süsivesikud välja jätta, siis mida nende arvelt rohkem süüa: kas valku või rasva? Väga paljud sportlased teevad esimesed päevad teiperist puhtalt valgupäevadeks, samas väidavad mõned allikad, et rasvade söömine teiperi ajal on isegi kasulik ja osad inimesed saavad teiperi ajal rasvast 60–70% koguenergiast. Vaateid on erinevaid. See viimane variant hakkab meenutama juba väga tuttavat LCHFi (low carb high fat toitumist), mida mina harrastasin 2013. aasta veebruarist kuni selle aasta aprillini, kokku 14 kuud (kes tahab rohkem lugeda, siis toitumise lehel on see võimalik). Oli see vast üks pikk teiper või mis? 😉 Eks siin tuleb mängu ka inimeste üldine rasvakartus: “Kui ma söön rasva, siis lähen ma paksuks.” ja sellepärast tihti süüaksegi teiperi alguses ainult valku. Kuna mina tean, et see väide vähemalt minu puhul ei ole olnud tõsi, siis mina rasvu ei karda. LCHFi ajal kaotasin ma 20 kg oma kehakaalust ning rasv ei ole mulle võõras.

Eks see rasvamüüt tuleb sellest, et rasv on üle 2 korra kaloririkkam kui valk või süsivesik: 1 g rasva = 9 kcal, 1 g valku või süsivesikuid = 4 kcal. Minul aga saab rasvarikast toitu süües kõht kiiremini täis, seega on võimalik teha ka “rasvasemat” teiperit mitte päevast kaloraaži ületades. Eks see on juba inimese enda valik, millises osakaalus rasva ja valku süüa. Mul on sellega piisavalt palju kogemusi, mina valin pigem rasvasema variandi, sest see on ühtlasi ka maitsvam. 🙂 Rasvas teatavasti on ju palju maitset. NB! Rasvadest rääkides mõtlen ikka tervislikke rasvu, mitte kõrgelt töödeldud või transrasvu.

Kuna ma polnud enam päris täpselt nii süsivesikuvaese toiduga harjunud, oli mul esialgu raske portsjone arvestada ja seega on toidupäevikus tihti põhitoidu juures veel mingi “näks”, a la oli köögiviljad ja kala ja siis veel näiteks tükk liha juures. 😀 Minu menüü nägi välja selline.

Pühapäev (1750 kcal, 8% SV, 38% valk, 55% rasv):

  • Hommik: u 100 g lillkapsast, 2 viilu juustu, 2 viilu suitsuliha, 3 muna, 1 tl võid (munade praadimiseks)
  • Vahepala: 200 g kohupiima (maitsestamata), steviat paar tilka, 2 tl tumedat kakaod, 2 spl 10% hapukoort, u 75 g lillkapsast, 2 viilu juustu, paar viilu suitsusinki
  • Õhtu: juustune brokkoli-lillkapsa püree (100 g lillkapsast, 100 g brokkolit, 50 g juustu, 50 g 10% koort), u 250 g mintaifileed, 1 tl õli (praadimiseks)

Esmaspäev (1800 kcal, 9% SV, 40% valk, 51% rasv):

  • Hommik: u 50 g lillkapsast, 2 viilu juustu, 2 viilu peekonit, 3 muna
  • Vahepala: 200 g kurgiga kodujuustu
  • Õhtu: juustune brokkoli-lillkapsa püree (100 g lillkapsast, 100 g brokkolit, 50 g juustu, 50 g 10% koort), u 250 g mintaifileed, 1 tl õli (praadimiseks)
  • Vahepala: 200 g kohupiima (maitsestamata), steviat paar tilka, 2 tl tumedat kakaod, 2 spl 10% hapukoort, u 75 g lillkapsast

Teisipäev (1800 kcal, 7% SV, 39% valk, 54% rasv):

  • Hommik: u 75 g lillkapsast, 2 viilu suitsusinki, 2 viilu peekonit, 3 muna
  • Vahepala: 200 g kurgiga kodujuustu
  • Õhtu: juustune brokkoli-lillkapsa püree (100 g lillkapsast, 100 g brokkolit, 50 g juustu, 50 g 10% koort), u 225 g kalkuniliha, 2 tl õli (praadimiseks), 2 viilu suitsusinki
  • Vahepala: 200 g kohupiima (maitsestamata), steviat paar tilka, 2 tl tumedat kakaod, 2 spl 10% hapukoort, u 25 g lillkapsast, 2 viilu juustu

Kolmapäev (1900 kcal, 8% SV, 31% valk, 62% rasv):

  • Hommik: 1 avokaado, 3 viilu peekonit, 3 muna, 2 viilu juustu
  • Vahepala: 200 g kurgiga kodujuustu
  • Õhtu: juustune brokkoli-lillkapsa püree (100 g lillkapsast, 100 g brokkolit, 50 g juustu, 50 g 10% koort), u 225 g kalkuniliha, 2 tl õli (praadimiseks), 100 g värsket lillkapsast
  • Vahepala: 200 g kohupiima (maitsestamata), steviat paar tilka, 2 tl tumedat kakaod, 2 spl 10% hapukoort

2 hommikusööki, 1 trennijärgne vahepala. Keskmine toit (avokaado, peekon, munapuder juustuga) oli eriliselt maitsev. Söön edaspidigi, kui leiba juurde saab. 😀

Need 4 päeva olid minu jaoks rännak minu minevikku ja tagasi low carb elustiili juurde. Hommikul peekonit, muna ja juustu süües valdas mind totaalne nostalgia. Minu teiperil polnud midagi väga viga, enamasti oli toit ikkagi maitsev. Negatiivsena tooksin välja selle, et 3. ja 4. päeval olin tavalisest enam väsinud, koolist koju jõudes lihtsalt vajusin voodisse ja pikutasin pooltunnikese. Oli see koolikoormusest või teiperist, võib-olla mõlemast. Nüüd ei suuda ma ära oodata aga homset hommikut, kui saan jälle lõpuks ometi oma kauaigatsetud kaerahelbeputru süüa. 😀 Veel kuulub järgneva kahe päeva menüüsse leib, pasta, müsli, jogurt, banaan jmt süsivesikurikas, ent mitte rasvane ja valgurikas toit. Šokolaadiga ja kreemitordiga laadida pole hea idee, kuna need võivad olla liiga rasked, eriti üks päev enne võistlust. Eriliselt hoolikas pean olema päev enne võistlust ning supertähelepanelik reedese õhtusöögi osas. Eks Food Friday postituses ülehomme õhtul saab näha korralikku carboloadi. 🙂

Kogu teiperi tulemustest või nende puudumisest aga pikemalt juba pärast võistlust.

Jooksupäev = hea päev

Tänane päev on tõesti korda läinud. Mikroökonoomikas juba enam-vähem hoomasin teemat, kodutöö oli õigesti lahendatud, matemaatiliste meetodite kontrolltöö läks vist hästi ja tulin koju hea enesetundega. Eks vaatab, mis ma sellest kõigest nädala pärast arvan, kui mid-term eksam läbi on. 😀

Jalg päeva jooksul kordagi valu ei teinud juba 4. päeva järjest. See meeldib mulle muidugi väga. 🙂 Sammusin ärevus hinges õhtusesse Jooks Jõud Venitusse. Teadsin juba ette, et teeme 40 minutit rahulikku jooksu ja pärast seda harjutusi kerelihastele. Kuna on võistlusnädal, ei pane enam keegi hullu. Kerged treeningud, puhkepäevad, korralik uni ja toitumine on teemas.

Ma jooksin valuvabalt.

Vot see on SEE tunne, mida on raske sõnadega kirjeldada. See tunne, kui sa teed esimese jooksu pärast vigastust ja sul ei ole enam valus. Sa jooksed nii nagu ikka ja naudid iga sammu kuidagi eriliselt palju. Oeh, nii kuradima hea oli! Pisar tahaks lausa tulla. 🙂

Jooksin küll paari kaaslasega koos, aga olin päris oma mullis. Rääkisime vähe. Mul oli nii palju mõtteid, pea oli neid lihtsalt täis. Enamik ajast kuulasin ainult oma vasakut tallaalust. On seal valu? On seal pinge? Kas jalg on väsinud? Mis tunne nüüd on? jnejnejne… Midagi polnud sellel tallaalusel viga, läksime edasi väga rahulikus tempos (7:30 min per km) ja midagi hullu ei teinud. Seesama raskustunne ja valu säärtes, mis tuli paar päeva enne SEB Tallinna poolmaratoni, oli aga ikka mingil määral alles ning säärtes oli paar kohta, mis olid nagu valulikud. :/ Ilm oli väga sombune ja esimesed 35 minutit jooksime uduvihmas, viimased 5 minutit saime aga kaasa täieliku paduka ja olime läbimärjad kuni pesuni välja. Mind see kõik aga üldse ei häirinud.

Mina olin ikkagi õnnelik, sest et ma SAIN JOOSTA! 🙂

Kõik need 14 jooksuvaba päeva õpetasid mulle jälle, et südames olen ma eelkõige jooksja. Jah, ma väga naudin ujumist, rattasõitu ja BodyPumpi, aga jooks on see, milleta ma ei saa ja ei taha. Kui ma võin oma maanteerattast olla 3 nädalat lahus ja kannatan selle ära, siis kannatada 2 nädalat jooksmata on raske, väga väga raske. Ma tean, et kui on vigastus, siis on see vajalik, aga vabatahtlikult ma oma jooksutosse tolmu koguma ei jäta. Jooksmine on minu jaoks lihtsalt selline maagiline ajaveetmine, mis mõjub mu mõtlemisele ja meeleolule nii hästi. 

Kuidas ma paranesin?

  • 14 jooksuvaba päeva. Mitte ainult jooksuvaba, vaid kõigest tallaalusele koormavast vaba päeva. Kõndisin võimalikult vähe, ühtegi tantsulist, hüpetega või muud moodi vigastusele ohtlikku trenni ei teinud. Tegin turvalisi treeninguid: väntasin jalgrattal, tegin BodyPumpi (saan suurepäraselt ise valida endale turvalised liigutused), ujusin, tegin lihashooldust, joogat ja rullisin kodus.
  • Põletikuvastased ravimid. Kuna võisin karta, et jalas on põletik sees, siis soovitas meditsiinitaustaga trennikaaslane teha läbi kuur põletikuvastaste ravimitega. 10 päeva järjest sõin 2 korda päevas 400mg ibuprofeeni. Midagi hullu sellest käsimüügiravimist mulle juhtuda ei saanud, aga võib arvata, et see siiski aitas.  NB! Mul ei olnud võimalik saada numbrit eriarstile varem kui alles oktoobri keskel, seega ravisin ennast ise. Oli see mõistlik või ei, arvamusi on erinevaid. Teistele siiski niimoodi ravimeid süüa ei soovita.
  • Vigastatud koha rullimine. Iga päev tegin tallaalusele ikka päris korralikke rullisessioone tühja klaaspudeliga. Alguses oli ikka päris valus, aga juba pärast paari päeva hakkasin tundma, et asi on parem. Paranes verevarustus haiges kohas ja see mõjus hästi.

Eelkõige nõuab vigastustega võitlemine meeletult palju järjepidevust, kindlat meelt ja oskust jääda positiivseks. Mina usun küll, et positiivne mõtlemine teeb mu kiiremini terveks. Kui endale sisendada “Ma saan terveks ja jooksen varsti jälle!” versus “Miks see kõik minuga juhtus? Ma tahan nii väga joosta, aga ei saa.”, mis sa arvad, kumb on kasulikum? 🙂 Minu õnneks on mul kõrval palju häid inimesi, kes mulle kaasa elavad ning nõu ja jõuga abiks on. Mul on tõesti vedanud.

Ilmselge on see, et pean end korralikult hoidma. Võistlus tuleb, ära ma seda ei jäta (tänase seisuga) ja sellele ma veel ei mõtle, mis pärast seda saab. Tahaksin väga, et jalg oleks ka pärast seda korras, aga kui pole, siis tuleb uus plaan välja mõelda. Loodame parimat, igaks juhuks valmistume ka halvimaks. Olen mõõdukalt positiivne realist.


PS! Kolmapäeval, teiperi lõpus tuleb ka postitus, kuidas mu 4 low carb glükogeeni mahalaadimispäeva möödusid, mida sõin ja muu taoline jutt. Tulemustest kuuleb aga pärast võistlust.