Tänane päev on tõesti korda läinud. Mikroökonoomikas juba enam-vähem hoomasin teemat, kodutöö oli õigesti lahendatud, matemaatiliste meetodite kontrolltöö läks vist hästi ja tulin koju hea enesetundega. Eks vaatab, mis ma sellest kõigest nädala pärast arvan, kui mid-term eksam läbi on. 😀

Jalg päeva jooksul kordagi valu ei teinud juba 4. päeva järjest. See meeldib mulle muidugi väga. 🙂 Sammusin ärevus hinges õhtusesse Jooks Jõud Venitusse. Teadsin juba ette, et teeme 40 minutit rahulikku jooksu ja pärast seda harjutusi kerelihastele. Kuna on võistlusnädal, ei pane enam keegi hullu. Kerged treeningud, puhkepäevad, korralik uni ja toitumine on teemas.

Ma jooksin valuvabalt.

Vot see on SEE tunne, mida on raske sõnadega kirjeldada. See tunne, kui sa teed esimese jooksu pärast vigastust ja sul ei ole enam valus. Sa jooksed nii nagu ikka ja naudid iga sammu kuidagi eriliselt palju. Oeh, nii kuradima hea oli! Pisar tahaks lausa tulla. 🙂

Jooksin küll paari kaaslasega koos, aga olin päris oma mullis. Rääkisime vähe. Mul oli nii palju mõtteid, pea oli neid lihtsalt täis. Enamik ajast kuulasin ainult oma vasakut tallaalust. On seal valu? On seal pinge? Kas jalg on väsinud? Mis tunne nüüd on? jnejnejne… Midagi polnud sellel tallaalusel viga, läksime edasi väga rahulikus tempos (7:30 min per km) ja midagi hullu ei teinud. Seesama raskustunne ja valu säärtes, mis tuli paar päeva enne SEB Tallinna poolmaratoni, oli aga ikka mingil määral alles ning säärtes oli paar kohta, mis olid nagu valulikud. Ilm oli väga sombune ja esimesed 35 minutit jooksime uduvihmas, viimased 5 minutit saime aga kaasa täieliku paduka ja olime läbimärjad kuni pesuni välja. Mind see kõik aga üldse ei häirinud.

Mina olin ikkagi õnnelik, sest et ma SAIN JOOSTA! 🙂

Kõik need 14 jooksuvaba päeva õpetasid mulle jälle, et südames olen ma eelkõige jooksja. Jah, ma väga naudin ujumist, rattasõitu ja BodyPumpi, aga jooks on see, milleta ma ei saa ja ei taha. Kui ma võin oma maanteerattast olla 3 nädalat lahus ja kannatan selle ära, siis kannatada 2 nädalat jooksmata on raske, väga väga raske. Ma tean, et kui on vigastus, siis on see vajalik, aga vabatahtlikult ma oma jooksutosse tolmu koguma ei jäta. Jooksmine on minu jaoks lihtsalt selline maagiline ajaveetmine, mis mõjub mu mõtlemisele ja meeleolule nii hästi. 

Kuidas ma paranesin?

• 14 jooksuvaba päeva. Mitte ainult jooksuvaba, vaid kõigest tallaalusele koormavast vaba päeva. Kõndisin võimalikult vähe, ühtegi tantsulist, hüpetega või muud moodi vigastusele ohtlikku trenni ei teinud. Tegin turvalisi treeninguid: väntasin jalgrattal, tegin BodyPumpi (saan suurepäraselt ise valida endale turvalised liigutused), ujusin, tegin lihashooldust, joogat ja rullisin kodus.
• Põletikuvastased ravimid. Kuna võisin karta, et jalas on põletik sees, siis soovitas meditsiinitaustaga trennikaaslane teha läbi kuur põletikuvastaste ravimitega. 10 päeva järjest sõin 2 korda päevas 400mg ibuprofeeni. Midagi hullu sellest käsimüügiravimist mulle juhtuda ei saanud, aga võib arvata, et see siiski aitas.  NB! Mul ei olnud võimalik saada numbrit eriarstile varem kui alles oktoobri keskel, seega ravisin ennast ise. Oli see mõistlik või ei, arvamusi on erinevaid. Teistele siiski niimoodi ravimeid süüa ei soovita.
• Vigastatud koha rullimine. Iga päev tegin tallaalusele ikka päris korralikke rullisessioone tühja klaaspudeliga. Alguses oli ikka päris valus, aga juba pärast paari päeva hakkasin tundma, et asi on parem. Paranes verevarustus haiges kohas ja see mõjus hästi.
  

Eelkõige nõuab vigastustega võitlemine meeletult palju järjepidevust, kindlat meelt ja oskust jääda positiivseks. Mina usun küll, et positiivne mõtlemine teeb mu kiiremini terveks. Kui endale sisendada “Ma saan terveks ja jooksen varsti jälle!” versus “Miks see kõik minuga juhtus? Ma tahan nii väga joosta, aga ei saa.”, mis sa arvad, kumb on kasulikum? 🙂 Minu õnneks on mul kõrval palju häid inimesi, kes mulle kaasa elavad ning nõu ja jõuga abiks on. Mul on tõesti vedanud.

Ilmselge on see, et pean end korralikult hoidma. Võistlus tuleb, ära ma seda ei jäta (tänase seisuga) ja sellele ma veel ei mõtle, mis pärast seda saab. Tahaksin väga, et jalg oleks ka pärast seda korras, aga kui pole, siis tuleb uus plaan välja mõelda. Loodame parimat, igaks juhuks valmistume ka halvimaks. Olen mõõdukalt positiivne realist.

---

PS! Kolmapäeval, teiperi lõpus tuleb ka postitus, kuidas mu 4 low carb glükogeeni mahalaadimispäeva möödusid, mida sõin ja muu taoline jutt. Tulemustest kuuleb aga pärast võistlust.